Depressiivsetel esmaspàevadel, peale seda kui pyhapàevane "Report" ilusti vaadatud ja jàrjekordne saast armsasti hingesoppidesse settinud, on sobilik kuulata Fabri Fibra ja Gianna Nannini esituses laulu "In Italia".
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei ytle
Ci sono cose che nessuno ti darà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei anna
Sei nato e morto qua
Oled syndinud ja surnud siin
Nato e morto qua
Syndinud ja surnud siin
Nato nel paese delle mezza verità
Syndinud pooltòdede maal
Dove fuggi?
Kuhu pògened?
In Italia pistole in macchine
Itaalias. Relvad autodes.
In Italia Machiavelli e Foscolo
Itaalias. Machiavelli ja Foscolo.
In Italia i campioni del mondo
Itaalias. Maailmameistrid.
Sono in Italia
On Itaalias.
Benvenuto.
Teretulemast.
In Italia fatti una vacanza al mare
Itaalias. Puhka mere ààres.
In Italia meglio non farsi operare
Itaalias. Parem mitte lasta end opereerida.
In Italia non andare all’ospedale
Itaalias. Mitte haiglasse minna.
In Italia la bella vita
Itaalias. Ilus elu.
In Italia le grandi serate e i gala
Itaalias. Glamuursed peod ja galaòhtud.
In Italia fai affari con la mala
Itaalias. Teed àri allmaailmaga.
In Italia il vicino che ti spara
Itaalias. Naaber, kes sind tulistab.
In Italia…
Itaalias...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
ci sono cose che nessuno ti darà…
sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia i veri mafiosi sono
Itaalias. On tòelised mafioosod.
In Italia i più pericolosi sono
Itaalias. On kòige ohtlikumad.
In Italia le ragazze nella strada
Itaalias. Tydrukud tànaval.
In Italia mangi pasta fatta in casa
Itaalias. Sòòd kodus tehtud pastat.
In Italia poi ti entrano i ladri in casa
Itaalias. Ja pàrast tulevad pàtid sulle koju.
In Italia non trovi un lavoro fisso
Itaalias. Sa ei leia pysivat tòòkohta.
In Italia ma baci il crocifisso
Itaalias. Aga suudled krutsifiksi.
In Italia i monumenti
Itaalias. Monumendid.
In Italia le chiese con i dipinti
Itaalias. Kirikud maalidega.
In Italia gente con dei sentimenti
Itaalias. Tunnetega inimesed.
In Italia la campagna e i rapimenti
Itaalias. La campagna ja ròòvimised. (La Campagna vòib olla nii regioon, kus asub Naapoli, aga ka lihtsalt maa, selles mòttes, et maa versus linn. Kumba siin mòeldakse, pole kindel, aga minu meelest on just lahe see, et vòib mòlemat tàhendada).
In Italia...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
Ci sono cose che nessuno ti darà…
Sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia le ragazze corteggiate
Itaalias. Tydrukud, kellega flirditakse.
In Italia le donne fotografate
Itaalias. Naised, keda pildistatakse.
In Italia le modelle ricattate
Itaalias. Modellid, keda santazeeritakse.
In Italia impara l’arte
Itaalias. òpi kunsti.
In Italia gente che legge le carte
Itaalias. Inimesed, kes kaarte panevad.
In Italia assassini mai scoperti
Itaalias. Mòrvarid, keda kunagi ei leita.
In Italia volti persi e voti certi
Itaalias. /See lause on bellissima, aga ma ei oska seda arusaadavalt tòlkida. Kes oskaks?/
In Italia...
Lapsed, kes te laulu àra kuulasite ja sònad hoolega làbi tòòtasite, tulge nyyd kòik siia helgele pàikesemaale mulle kylla! :)
lunedì, marzo 26, 2012
Meie iganàdalane àng
Meil siin Itaalijamaal oli kunagi vahva telesaade "Report". Jeebus, ma ei jòudnud àra imestada! Iga kord oli minu meelest mingi selline teema, mis Eestis maailmasuuruse skandaali pòhjustaks. No ikka korraliku skandaali, stiilis Siim Kallas ja kadunud miljonid. Aga teate, mis àngi tekitab? Neil on igal pyhapàeval mingi ròlge moraalne màdapaise teemaks. Uskumatut korruptsiooni ja muidu paska paljastada. Aga keegi ei rààgi sellest! Miks ei loe me ajalehest, et "Report" paljastas jàrjekordse korruptandi, maffiaga koostòòd tegeva poliitiku jms? Analyyse? Kommentaare? Arvamusi? Midagigi? Ei halligi. Nada. Nil. No ilmselt need "Reporti" teemad on nii tavaline asi siin Itaalias, et uudisvààrtust ei ole eriti. Vot see tekitabki àngi.
Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!
Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.
Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.
Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.
Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!
Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!
Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.
Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.
Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.
Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!
venerdì, febbraio 03, 2012
Mah..
Itaalias on viimase kahe nàdala jooksul kaks populaarse meediakultuuri potensiaalset kuldvara syndinud. Kòigepealt "Vada a bordo, c...o!" ja nyyd siis "Posto fisso, che monotonia!" Lapsed, kes te itaalia keelt òpite, neid lauseid làheb teil Itaalias tarvis, et naljadest aru saada.
Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.
Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?
Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.
Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.
Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.
Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)
Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.
Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?
Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.
Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.
Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.
Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)
martedì, novembre 15, 2011
Oudekkile mòeldes
"Kuulsid, et Berlusconi astub tagasi?" kysis Roku Kunstnikust Ema. Muidugi kuulsin ja arvasin, et sellega teema piirdubki. "Kyll on kahju," tundis RKE vajadust oma sydamevalu jagada. "Nii vòimekas poliitik ja ainuke neist kòigist, kes lihtsa inimese peale mòtleb." Kuskilt meenus loetu, et tyypiline PDL valija on Lòuna-Itaaliast, maapiirkonnast, naissoost ja yle 50. Madal haridus oli ka, aga tehniliselt RKE sellele viimasele kriteeriumile ei vasta.
martedì, ottobre 04, 2011
vastuseks o. kommentaarile: tànavusest saagist
Selle aasta vendemmia kokkv6te tuleb elulyhike, sest ma trykin siin 1 kàega seda. nummik kyll magab, aga ta teeb seda praegu minu syles. kui kòrvale panen, teeb silmad plòks! lahti ja hakkab nii sydantlòhestavalt nutma, et maisaayldse. no kes saaks olla karm, kui nàituseks elunummi kassipoeg yksi ukerdab ja haledalt piiksub? ikka vòtad sylle ja nunnutad nòrkemiseni. noh... ja nummik on nummim kui kòik maailma elunummid kassipojad kokku.
nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.
anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.
ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!
nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.
anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.
ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!
mercoledì, luglio 27, 2011
Hapukoor
Kysimus kòigile vàliseestlastele. Kui te Eesti retseptide jàrgi kòògis eksperimenteerite ja hapukoort kaubandusvòrgust ei leia, siis millega te seda asendate?Nàiteks kookides olen hapukoore asemel tunde jàrgi kas kreeka jogurtit vòi piima kasutanud. Aga mis teised teevad?
Mòistlikud inimesed. Naapolist.
Eile òòsel saabusid meie Naapoli-naabrid. Ohjummelkyll ja pàriselt mul on hea meel, et nad siin ainult puhkamas kàivad.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.
giovedì, luglio 21, 2011
Hissand!
Eile kàisime Rokuga Lou Reed'i kontserdil.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.
Tyypiline...
Tyypiline Itaalia korralagedus, ohkan ma siin kibestunud korraarmastajana.
Ostsin UK-st interneti kaudu yhe Kanade Vidina. Eile kàisin DHL kodulehel olukorraga tutvumas ning minu meeldivaks yllatuseks on nàha, et postikanad on iga paari tunni tagant pakiga usinalt tegelenud. Lausa kl 02:14 òòsel. Vàga hooliv neist.
Nyyd aga on pakk Itaalias ja eile 16.45st alates ei kippu ega kòppu. Krdi korralagedus!
Ostsin UK-st interneti kaudu yhe Kanade Vidina. Eile kàisin DHL kodulehel olukorraga tutvumas ning minu meeldivaks yllatuseks on nàha, et postikanad on iga paari tunni tagant pakiga usinalt tegelenud. Lausa kl 02:14 òòsel. Vàga hooliv neist.
Nyyd aga on pakk Itaalias ja eile 16.45st alates ei kippu ega kòppu. Krdi korralagedus!
Tàiendus: pakk tuli keskpàevaks kohale ja mòni minut peale seda, kui olin kullerile allkirja andnud, ilmus DHL veebi teade "delivered". Imeline! Enam ei trambi jalgu ega jonni!
lunedì, luglio 18, 2011
Vananevad superstaarid ja lòpetuseks head muusikat
Sel nàdalavahetusel kàisime igal òhtul kontserdil. Minul oli pàris tore, aga Mr Bean vist mòtles kyll, kulm kipras, et midapaganat siin kàratsetakse kòik òòd làbi. Nimelt meil siin kontserdid enne kella kymmet òhtul ei alga, sest kòik teavad, et kella 8 paiku syyakse òhtust ning kodanikud kultuurihuvilised peavad saama kòhu korralikult tàis syya. Minu meelest vàga kena komme. Lihtsalt viimastel kuudel olen ma enam-vàhem kella kymnest juba teki all olnud.
Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").
Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.
Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!
Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))
Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").
Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.
Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!
Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))
sabato, luglio 16, 2011
Jei!
Vaadake, mis mina leidsin! Nii lihtsalt ongi saadaval Oasi supermarketis, hinnaga 1.45.Tegelikult on see vist juba umbes viies pudel. Nimelt iga kord poes kàies olen pudelikese ostnud, et seda pildistada ning seejàrel kylmkappi panna, et oleks mònus kodune vaatepilt, kui piima vòi muid vidinaid haaran. Tòe huvides olgu òeldud, et Eestis pole ma kunagi Viru òlut vòi yldse mingit òlut kylmkapis hoidnud.
Aga mis tegelikult juhtus? Nii kui kallihinnaline pudel kylmikus maandub ja mònusalt jahedaks tòmbub, tuleb Roku ja tòmbab òlle rindu. Eile oli Roku kauem tòòl ja ma pildistasin pudeli enne kylmikusse panemist àra. Hàsti tegin, sest praeguseks on tyhi taara juba kraanikausi alla maandunud.
lunedì, luglio 11, 2011
Italy and its discontents 1980-2001
"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)
Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.
M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/
M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.
Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!
Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/
M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."
Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.
Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.
M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/
M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.
Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!
Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/
M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."
Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.
Kuidas vòtta?
See vòib kòigile karmi talve yle elanud Kodumaalastele kohatu virisemisena tunduda, aga praegu siin Itaalijamaal, kuumalaine pàevil julgeks ma peaaegu kobiseda, et vàike kylmalaine ei teeks yldse halba. Mitte mingi miinusnelikymmend (hoidku jumal selle eest!), aga kui saaks temperatuuri pluss 25 pealegi, siis rohkem ei tylitakski.Esmapilgul on kuumalaine pàris vahva. Nàiteks merevesi on meeldivalt soe. Eile kàisin sel aastal esimest korda ujumas ja enda vastu aus olles peab tunnistama, et nahavàrvi ja kehakuju poolest tunnen hetkel suurimat hingesugulust beluugaga. Katsusin eeskàtt sygavasse vette hoiduda ja mitte liiga palju ringi patseerida, sest yhest kyljest on mul beluuga-kompleks ja veenilaiendid ning teisest kyljest pole hoogne pàevitamine mul tànavu plaanis.
Kuumalaine sees pisut pikemalt viibides liigub mòte aga ysna rahutule lainepikkusele. Nimelt Kodus Olev Kana ei jaksa end soojas kliimas eriti liigutada. Vereròhk on madalam kui muru. Yldse energiat pole. Kòik pàeva kohustused vòi vàljas kàimised tuleb varahommiku vòi hilisòhtu peale planeerida. Teoreetiliselt peaks kolm korda pàevas korralikult sòòma, aga mul pole yldse viitsimist ega jaksu kokata, toitu suhu toppida ja pàrast kòòki koristada. "Hoiame kodu puhtana - sòòme vàljas!" liikumise eestvedajana veensin Roccot, et laupàeva ja pyhapàeva òhtul tuleb vàljas sòòmas kàia.
Laupàeval toimus Tollos veinipidu. Piazzal pakuti veini ja friteeritud pizzat. Ei olnud suurem asi. Kodus grillisime veiseliha, sest oleme vastutustundlikud lapsevanemad ja Lapsjumal peab korralikke toitaineid saama. Yhesònaga, kòògi koristamisest seekord ei pààsenud.
Pyhapàeval aga toimus Bucchianico nimelises vàikelinnas aperitivo cenato. See on meil siin, Lòuna-Itaalias, uus trend. Milaanos - nagu kòik maailma moodsad inimesed teavad - on hallidest aegadest kombeks baarides aperitiivi pakkuda. Maksad yhe joogi eest ca 10 eurot ja saad kandikute pealt toitu vòtta nii palju kui kodune kasvatus ja sydametunnistus lubavad.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.
Bucchianico on muide pàris huvitav linnake. Pealtnàha tavaline, maaliline, màekynka otsas, kirik keset piazzat. Bucchianico teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on pyhak San Camillo kodulinnaga, yleyldse vàga tugevate religioossete traditsioonidega paigaga ja mòistagi Democratici Cristiani ajaloolise kantsiga. Praegu toimub seal San Camillo festival, mis tàhendab, et kuni augusti lòpuni on igal nàdalavahetusel kòik pàevad San Camillole pyhendet yritustega sisustatud. Ainukeseks erandiks I'm-a-lady-easy-easy-lady-Ivana-Spagna kontsert jàrgmisel laupàeval ning khm... viigimarja ja pernili festival augusti esimesel nàdalavahetusel.
Oh, eile aperitiivile sòites mòòdus meist protsessioon, kus kanti Pyha Camillo pilti ja mingit reliikviat ning inimesed pomisesid palveid. Kohe pàris kultuse vòi sekti mulje jàttis. Vanad, noored, sylelapsed. Tòsinenud ilmed ja silmavaated andsid mòista, et mingit modernset individualismi ja sektist kòrvalekaldumist ette pole nàhtud.
Rocco, nagu korralikule katoliiklasele kombeks, peatas auto ja lòi risti ette, kui pilt ja reliikvia meist mòòdusid. Ma ei lòònud risti ette. Palvete pomisejad vaatasid mind oma làbitungivate katoliiklasesilmadega. Arvan, et nad mòtlesid:"Kurivaimu ateistlikud vàlismaalased ja kommunistid, miski pole neil pyha. Isegi San Camillo hòlsti rebendi ees ei lòò nad risti ette!". Mina mòtlesin:"Uh.. uh... mis pidi seda risti ette lòòmist katoliiklastel nyyd tehtigi, vasakult paremale vòi paremalt vasakule? No ma parem ei tee, sest kui valesti làheb on hekkis. Ohjummel, mis nàgudega nad mind vahivad... ei, oleks ikka pidanud risti kuidagimoodi ette lòòma... juba liiga hilja... note to self: jàrgmine kord tuleb kindlasti risti ette lyya." Kysisin Rokult kohe yle, et mispidi risti ette lòòmine kàib, aga kui aus olla, siis tànaseks olen jàlle àra unustanud. Muide Bucchianico linnapea olla ametilt gynekoloog.
giovedì, luglio 07, 2011
Kanasoov
Hirmsasti tahaks istuda kòògitoolil, jalad t-sàrgi sees ja pòlved lòua all. Millal ma seda viimati teha sain? Kes seda enam teab...
mercoledì, luglio 06, 2011
Tehniline kysimus
Bandaazide ja rinnahoidmete teemaliste kommentaaride jàtkuks tekkis mul jàrgmine teoreetiline kysimus. Kas sellest, et rasedusarmid tulevad vòi ei tule, saab kuidagi jooksvalt aru vòi alles tagantjàrele (kui on mòistagi liiga hilja ja yleyldse maailmalòpp)?
Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!
Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!
Kebab ja itaalia televisioon
Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.
Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)
Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.
Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.
Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)
Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.
Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.
venerdì, luglio 01, 2011
Never say never
Raamatupidamine ja kanadus on minu jaoks eluaeg mingid vàga kauged ja mystilised universumid olnud. Kes oleks arvanud, et tuleb pàev, mil Katu mòlemast teemast eriliselt huvitatud hakkab olema? Mina kyll poleks arvanud.
Tàna leidis aset teine raamatupidamiskirgi tàis pàev - commercialista andis tagasisidet mu Telecom Italia teemalistele kirjetele. Esimene oli tavaline arve ja teine oli kreeditarve ja mòlemad olin valesti teinud. Oh, milline ròòm, kui tàna Dare ja Avere taaskord tasakaalu said ning kòik vidinad òigetele kontodele làksid! Nimelt Telecom Italia arvetega on nii, et kàibemaksuga maksustatav pekk tuleb kolmeks osaks jagada (selleks on spetsiaalsed valemid). Kahele osale kehtivad erinevad kàibemaksumààrad ja kolmandale ei kohaldu halligi. Kulude poole pealt tuleb telefonikulud ka mitte lihtsalt arve pealt vòtta vaid kahest komponendist kokku panna (jàllegi spetsiaalsed valemid), sest yks komponent maksutatakse kàibemaksuga ja teine mitte. Yhtlasi lisandub kolmas huvitav rida "costi non deducibili" (kolmandad spetsiaalsed valemid), mida ma ei oska eriti Eesti konteksti vòi sònavarasse pannagi. Mingid "mitte mahakantavad kulud" vist?
Taaskord tuleb ainult imestust vàljendada. Maitea, mis tasemele ma tòusnud vòi langenud olen, aga elus poleks arvanud, et Dare ja Avere sellist lapselikku ròòmu vòiks valmistada.
Muide, lapsed, kas teate, et tànapàevase raamatupidamise aluspòhimòtted said vàlja mòeldud itaallaste poolt 15.sajandil? Tòepoolest, kus mujal raamatupidamise vibratsioone endasse sisse hingata kui mitte siin, kahekordse kirjendamise synnihàllis!
Sellega kehavàlised kogemused ei lòppe. Eile sattusin sellisele eksklusiivsele yritusele nagu kolme kooliòpetaja pensionilemineku pidu. Aga sellest pikemalt teinekord, kui kirjed valmis meisterdatud.
Tàna leidis aset teine raamatupidamiskirgi tàis pàev - commercialista andis tagasisidet mu Telecom Italia teemalistele kirjetele. Esimene oli tavaline arve ja teine oli kreeditarve ja mòlemad olin valesti teinud. Oh, milline ròòm, kui tàna Dare ja Avere taaskord tasakaalu said ning kòik vidinad òigetele kontodele làksid! Nimelt Telecom Italia arvetega on nii, et kàibemaksuga maksustatav pekk tuleb kolmeks osaks jagada (selleks on spetsiaalsed valemid). Kahele osale kehtivad erinevad kàibemaksumààrad ja kolmandale ei kohaldu halligi. Kulude poole pealt tuleb telefonikulud ka mitte lihtsalt arve pealt vòtta vaid kahest komponendist kokku panna (jàllegi spetsiaalsed valemid), sest yks komponent maksutatakse kàibemaksuga ja teine mitte. Yhtlasi lisandub kolmas huvitav rida "costi non deducibili" (kolmandad spetsiaalsed valemid), mida ma ei oska eriti Eesti konteksti vòi sònavarasse pannagi. Mingid "mitte mahakantavad kulud" vist?
Taaskord tuleb ainult imestust vàljendada. Maitea, mis tasemele ma tòusnud vòi langenud olen, aga elus poleks arvanud, et Dare ja Avere sellist lapselikku ròòmu vòiks valmistada.
Muide, lapsed, kas teate, et tànapàevase raamatupidamise aluspòhimòtted said vàlja mòeldud itaallaste poolt 15.sajandil? Tòepoolest, kus mujal raamatupidamise vibratsioone endasse sisse hingata kui mitte siin, kahekordse kirjendamise synnihàllis!
Sellega kehavàlised kogemused ei lòppe. Eile sattusin sellisele eksklusiivsele yritusele nagu kolme kooliòpetaja pensionilemineku pidu. Aga sellest pikemalt teinekord, kui kirjed valmis meisterdatud.
Kanapesu
Hehee, Kodumaa, ettehoiatavalt teatan, et siin blogis làheb juba ysna kanalaks kàtte àra. Nyyd on kindel, et raseduskanadusega on nagu autoònnetustega. Ikka elad teadmisega, et endal nii hullusti ei juhtu ja kui juhtubki, siis pààsed kergemalt ja terve mòistusega. Aga. Kui ennast sama saatus tabab, mis eelkàijaid, siis alles paned tàhele, kuida su Sisemine Kana vòimsalt tiibu sirutama hakkab. Teed vàikestele vàljakannatamatutele lapsjumalatele "pluti-pluti oi kui nummi" ja loed kirglikult kanafoorumeid (kui Itaalia kàibemaksuseadustik parajasti fookuses ei ole).
Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?
Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?
Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?
Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?
giovedì, giugno 30, 2011
Emalaev Fantozzi
Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)
Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.
PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)
Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.
PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!
martedì, giugno 28, 2011
Konspiratsioon?
Mina kyll ei tea, mismoodi siin saapamaal lapsi ylal peetakse. Eile nàituseks kàisin tòòòiguse konsultandi jutul, et igast dekreedipaberid korda saada. Yhtlasi uurisin, et millised on siis minu kui tulevase ema òigused tòòvòtjana ja yleyldse maksumaksjana. Nimelt reeglina, kui Itaalias mingi seaduseheki kohta kysimuse esitad, siis alustuseks hoiatatakse, et see kòik on vàga keeruline, aga noh... yldjoontes antani-antani-antani ja et loe veel siit ja sealt ja katsu seda meeles pidada ja kindlasti kài advokaadi juures ja lisaks on ymbes nelikymmend erandit, millega tuleb arvestada janiiedasihurraa.
Seekord oli vastus lyhike:"Kaks kuud enne ja kolm kuud pàrast synnitust maksab riik 80% palgast. Kui kolm kuud làbi saab, siis vòib veel kuus kuud kodus olla ja saada 30% palgast. Peale seda tuleb tòòle minna." No uurisin, et kaua yldse saab kodus olla teades, et tòòandja peab mulle kohta sàilitama. "Ikka needsamad 3+6 kuud. Aga ega tòòandja siin niisama kah lahti lasta ei saa, peab ikka pòhjus olema" (Ajee, justkui me ei teaks, kuidas Itaalia eesrindlikes ettevòtetes lastega naistest lahti saadakse!). Uurisin siis edasi, et kui ma tahaks kauem kui 9 kuud kodus olla, siis millised vòimalused on. Ilmnes, et - oh yllatust! - kui laps haigeks jààb, siis arstitòendi alusel vòib haiguse ajal kodus olla. Imetamise ajal on òigus kaks tundi lyhemale tòòpàevale. Nomaitea. Kujutage ette imetavat ema Roomas. Hommikul tund aega sòidad tòòle. Kuus tundi kontoris. Tund aega koju tagasi. Kokku 8 tundi. Ega mina neid asju ei tea, aga interneti avarustes rààgitakse, et tavaliselt sòòvad lapsjumalad mingi 3-4 tunni tagant. Ei klapi eriti. (òigupoolest ei saa minagi 8 tundi jàrjest ilma sòòmata oldud :))
"Ahah. Aga mingid muud soodustused ja asjad? Kuidas nendega on?" Konsultant vaatas pisut mòistmatult otsa:"Mis toetused?" "Noh... siin teistes Euroopa riikides nàiteks makstakse emadele toetusi ja on nàiteks maksusoodustused lastega peredele," andsin pisut suunavaid viiteid.
Konsultant puuris mind oma vesihallide silmadega, mille vòrkkestadel veresooned pisut punnitasid, justkui pyydes pingsalt aru saada, kuhu ma tegelikult tyyrin:"Kui sissetulek on alla miiniumpalga, siis tuleb linnavalitsusele avaldus teha ja saab toetust. Aga see teie puhul ei kehti". "Kohe mitte midagi siis ei ole?" Hàrra F pidas aru, nòjatus seljatoele ja muheles, et mingist toetusest siin hiljuti rààgiti, aga tegelikult tuli vàlja, et on soodsatel tingimustel perelaen hoopis.
Nomaitea. Tegelikult ma kysisin personalioskonnast umbes samu asju ja vastused klapivad ka. Ainult, et ma olin kindlal veendumusel, et personaliosakond pòhimòtteliselt ei pea vajalikuks mind mu òigustest informeerida. Vahest siin on mingi trikk peidus, aga ma ei oska lihtsalt kysida? Kes teaks? Vbl konsultant pidas mind ebasympaatseks ja kiusu pàrast ei viitsinud vastata? Kas pàriselt on ka vòimalik, et ei yhtki soodustust, toetust, kohemittemidagi pole Itaalias ette nàhtud?
Seekord oli vastus lyhike:"Kaks kuud enne ja kolm kuud pàrast synnitust maksab riik 80% palgast. Kui kolm kuud làbi saab, siis vòib veel kuus kuud kodus olla ja saada 30% palgast. Peale seda tuleb tòòle minna." No uurisin, et kaua yldse saab kodus olla teades, et tòòandja peab mulle kohta sàilitama. "Ikka needsamad 3+6 kuud. Aga ega tòòandja siin niisama kah lahti lasta ei saa, peab ikka pòhjus olema" (Ajee, justkui me ei teaks, kuidas Itaalia eesrindlikes ettevòtetes lastega naistest lahti saadakse!). Uurisin siis edasi, et kui ma tahaks kauem kui 9 kuud kodus olla, siis millised vòimalused on. Ilmnes, et - oh yllatust! - kui laps haigeks jààb, siis arstitòendi alusel vòib haiguse ajal kodus olla. Imetamise ajal on òigus kaks tundi lyhemale tòòpàevale. Nomaitea. Kujutage ette imetavat ema Roomas. Hommikul tund aega sòidad tòòle. Kuus tundi kontoris. Tund aega koju tagasi. Kokku 8 tundi. Ega mina neid asju ei tea, aga interneti avarustes rààgitakse, et tavaliselt sòòvad lapsjumalad mingi 3-4 tunni tagant. Ei klapi eriti. (òigupoolest ei saa minagi 8 tundi jàrjest ilma sòòmata oldud :))
"Ahah. Aga mingid muud soodustused ja asjad? Kuidas nendega on?" Konsultant vaatas pisut mòistmatult otsa:"Mis toetused?" "Noh... siin teistes Euroopa riikides nàiteks makstakse emadele toetusi ja on nàiteks maksusoodustused lastega peredele," andsin pisut suunavaid viiteid.
Konsultant puuris mind oma vesihallide silmadega, mille vòrkkestadel veresooned pisut punnitasid, justkui pyydes pingsalt aru saada, kuhu ma tegelikult tyyrin:"Kui sissetulek on alla miiniumpalga, siis tuleb linnavalitsusele avaldus teha ja saab toetust. Aga see teie puhul ei kehti". "Kohe mitte midagi siis ei ole?" Hàrra F pidas aru, nòjatus seljatoele ja muheles, et mingist toetusest siin hiljuti rààgiti, aga tegelikult tuli vàlja, et on soodsatel tingimustel perelaen hoopis.
Nomaitea. Tegelikult ma kysisin personalioskonnast umbes samu asju ja vastused klapivad ka. Ainult, et ma olin kindlal veendumusel, et personaliosakond pòhimòtteliselt ei pea vajalikuks mind mu òigustest informeerida. Vahest siin on mingi trikk peidus, aga ma ei oska lihtsalt kysida? Kes teaks? Vbl konsultant pidas mind ebasympaatseks ja kiusu pàrast ei viitsinud vastata? Kas pàriselt on ka vòimalik, et ei yhtki soodustust, toetust, kohemittemidagi pole Itaalias ette nàhtud?
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
