Hapukoor

Kysimus kòigile vàliseestlastele. Kui te Eesti retseptide jàrgi kòògis eksperimenteerite ja hapukoort kaubandusvòrgust ei leia, siis millega te seda asendate?
Nàiteks kookides olen hapukoore asemel tunde jàrgi kas kreeka jogurtit vòi piima kasutanud. Aga mis teised teevad?

Mòistlikud inimesed. Naapolist.

Eile òòsel saabusid meie Naapoli-naabrid. Ohjummelkyll ja pàriselt mul on hea meel, et nad siin ainult puhkamas kàivad.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.

Hissand!

Eile kàisime Rokuga Lou Reed'i kontserdil.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.

Tyypiline...

Tyypiline Itaalia korralagedus, ohkan ma siin kibestunud korraarmastajana.
Ostsin UK-st interneti kaudu yhe Kanade Vidina. Eile kàisin DHL kodulehel olukorraga tutvumas ning minu meeldivaks yllatuseks on nàha, et postikanad on iga paari tunni tagant pakiga usinalt tegelenud. Lausa kl 02:14 òòsel. Vàga hooliv neist.
Nyyd aga on pakk Itaalias ja eile 16.45st alates ei kippu ega kòppu. Krdi korralagedus!

Tàiendus: pakk tuli keskpàevaks kohale ja mòni minut peale seda, kui olin kullerile allkirja andnud, ilmus DHL veebi teade "delivered". Imeline! Enam ei trambi jalgu ega jonni!

Vananevad superstaarid ja lòpetuseks head muusikat

Sel nàdalavahetusel kàisime igal òhtul kontserdil. Minul oli pàris tore, aga Mr Bean vist mòtles kyll, kulm kipras, et midapaganat siin kàratsetakse kòik òòd làbi. Nimelt meil siin kontserdid enne kella kymmet òhtul ei alga, sest kòik teavad, et kella 8 paiku syyakse òhtust ning kodanikud kultuurihuvilised peavad saama kòhu korralikult tàis syya. Minu meelest vàga kena komme. Lihtsalt viimastel kuudel olen ma enam-vàhem kella kymnest juba teki all olnud.

Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").

Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.

Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!

Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))

Jei!

Vaadake, mis mina leidsin! Nii lihtsalt ongi saadaval Oasi supermarketis, hinnaga 1.45.
Tegelikult on see vist juba umbes viies pudel. Nimelt iga kord poes kàies olen pudelikese ostnud, et seda pildistada ning seejàrel kylmkappi panna, et oleks mònus kodune vaatepilt, kui piima vòi muid vidinaid haaran. Tòe huvides olgu òeldud, et Eestis pole ma kunagi Viru òlut vòi yldse mingit òlut kylmkapis hoidnud.
Aga mis tegelikult juhtus? Nii kui kallihinnaline pudel kylmikus maandub ja mònusalt jahedaks tòmbub, tuleb Roku ja tòmbab òlle rindu. Eile oli Roku kauem tòòl ja ma pildistasin pudeli enne kylmikusse panemist àra. Hàsti tegin, sest praeguseks on tyhi taara juba kraanikausi alla maandunud.

Italy and its discontents 1980-2001

"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)

Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.

M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/

M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.

Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!

Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/

M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."

Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.

Kuidas vòtta?

See vòib kòigile karmi talve yle elanud Kodumaalastele kohatu virisemisena tunduda, aga praegu siin Itaalijamaal, kuumalaine pàevil julgeks ma peaaegu kobiseda, et vàike kylmalaine ei teeks yldse halba. Mitte mingi miinusnelikymmend (hoidku jumal selle eest!), aga kui saaks temperatuuri pluss 25 pealegi, siis rohkem ei tylitakski.

Esmapilgul on kuumalaine pàris vahva. Nàiteks merevesi on meeldivalt soe. Eile kàisin sel aastal esimest korda ujumas ja enda vastu aus olles peab tunnistama, et nahavàrvi ja kehakuju poolest tunnen hetkel suurimat hingesugulust beluugaga. Katsusin eeskàtt sygavasse vette hoiduda ja mitte liiga palju ringi patseerida, sest yhest kyljest on mul beluuga-kompleks ja veenilaiendid ning teisest kyljest pole hoogne pàevitamine mul tànavu plaanis.

Kuumalaine sees pisut pikemalt viibides liigub mòte aga ysna rahutule lainepikkusele. Nimelt Kodus Olev Kana ei jaksa end soojas kliimas eriti liigutada. Vereròhk on madalam kui muru. Yldse energiat pole. Kòik pàeva kohustused vòi vàljas kàimised tuleb varahommiku vòi hilisòhtu peale planeerida. Teoreetiliselt peaks kolm korda pàevas korralikult sòòma, aga mul pole yldse viitsimist ega jaksu kokata, toitu suhu toppida ja pàrast kòòki koristada. "Hoiame kodu puhtana - sòòme vàljas!" liikumise eestvedajana veensin Roccot, et laupàeva ja pyhapàeva òhtul tuleb vàljas sòòmas kàia.

Laupàeval toimus Tollos veinipidu. Piazzal pakuti veini ja friteeritud pizzat. Ei olnud suurem asi. Kodus grillisime veiseliha, sest oleme vastutustundlikud lapsevanemad ja Lapsjumal peab korralikke toitaineid saama. Yhesònaga, kòògi koristamisest seekord ei pààsenud.

Pyhapàeval aga toimus Bucchianico nimelises vàikelinnas aperitivo cenato. See on meil siin, Lòuna-Itaalias, uus trend. Milaanos - nagu kòik maailma moodsad inimesed teavad - on hallidest aegadest kombeks baarides aperitiivi pakkuda. Maksad yhe joogi eest ca 10 eurot ja saad kandikute pealt toitu vòtta nii palju kui kodune kasvatus ja sydametunnistus lubavad.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.

Bucchianico on muide pàris huvitav linnake. Pealtnàha tavaline, maaliline, màekynka otsas, kirik keset piazzat. Bucchianico teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on pyhak San Camillo kodulinnaga, yleyldse vàga tugevate religioossete traditsioonidega paigaga ja mòistagi Democratici Cristiani ajaloolise kantsiga. Praegu toimub seal San Camillo festival, mis tàhendab, et kuni augusti lòpuni on igal nàdalavahetusel kòik pàevad San Camillole pyhendet yritustega sisustatud. Ainukeseks erandiks I'm-a-lady-easy-easy-lady-Ivana-Spagna kontsert jàrgmisel laupàeval ning khm... viigimarja ja pernili festival augusti esimesel nàdalavahetusel.

Oh, eile aperitiivile sòites mòòdus meist protsessioon, kus kanti Pyha Camillo pilti ja mingit reliikviat ning inimesed pomisesid palveid. Kohe pàris kultuse vòi sekti mulje jàttis. Vanad, noored, sylelapsed. Tòsinenud ilmed ja silmavaated andsid mòista, et mingit modernset individualismi ja sektist kòrvalekaldumist ette pole nàhtud.

Rocco, nagu korralikule katoliiklasele kombeks, peatas auto ja lòi risti ette, kui pilt ja reliikvia meist mòòdusid. Ma ei lòònud risti ette. Palvete pomisejad vaatasid mind oma làbitungivate katoliiklasesilmadega. Arvan, et nad mòtlesid:"Kurivaimu ateistlikud vàlismaalased ja kommunistid, miski pole neil pyha. Isegi San Camillo hòlsti rebendi ees ei lòò nad risti ette!". Mina mòtlesin:"Uh.. uh... mis pidi seda risti ette lòòmist katoliiklastel nyyd tehtigi, vasakult paremale vòi paremalt vasakule? No ma parem ei tee, sest kui valesti làheb on hekkis. Ohjummel, mis nàgudega nad mind vahivad... ei, oleks ikka pidanud risti kuidagimoodi ette lòòma... juba liiga hilja... note to self: jàrgmine kord tuleb kindlasti risti ette lyya." Kysisin Rokult kohe yle, et mispidi risti ette lòòmine kàib, aga kui aus olla, siis tànaseks olen jàlle àra unustanud. Muide Bucchianico linnapea olla ametilt gynekoloog.

Kanasoov

Hirmsasti tahaks istuda kòògitoolil, jalad t-sàrgi sees ja pòlved lòua all. Millal ma seda viimati teha sain? Kes seda enam teab...

Tehniline kysimus

Bandaazide ja rinnahoidmete teemaliste kommentaaride jàtkuks tekkis mul jàrgmine teoreetiline kysimus. Kas sellest, et rasedusarmid tulevad vòi ei tule, saab kuidagi jooksvalt aru vòi alles tagantjàrele (kui on mòistagi liiga hilja ja yleyldse maailmalòpp)?

Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!

Kebab ja itaalia televisioon

Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.

Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)

Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.

Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.

Never say never

Raamatupidamine ja kanadus on minu jaoks eluaeg mingid vàga kauged ja mystilised universumid olnud. Kes oleks arvanud, et tuleb pàev, mil Katu mòlemast teemast eriliselt huvitatud hakkab olema? Mina kyll poleks arvanud.
Tàna leidis aset teine raamatupidamiskirgi tàis pàev - commercialista andis tagasisidet mu Telecom Italia teemalistele kirjetele. Esimene oli tavaline arve ja teine oli kreeditarve ja mòlemad olin valesti teinud. Oh, milline ròòm, kui tàna Dare ja Avere taaskord tasakaalu said ning kòik vidinad òigetele kontodele làksid! Nimelt Telecom Italia arvetega on nii, et kàibemaksuga maksustatav pekk tuleb kolmeks osaks jagada (selleks on spetsiaalsed valemid). Kahele osale kehtivad erinevad kàibemaksumààrad ja kolmandale ei kohaldu halligi. Kulude poole pealt tuleb telefonikulud ka mitte lihtsalt arve pealt vòtta vaid kahest komponendist kokku panna (jàllegi spetsiaalsed valemid), sest yks komponent maksutatakse kàibemaksuga ja teine mitte. Yhtlasi lisandub kolmas huvitav rida "costi non deducibili" (kolmandad spetsiaalsed valemid), mida ma ei oska eriti Eesti konteksti vòi sònavarasse pannagi. Mingid "mitte mahakantavad kulud" vist?
Taaskord tuleb ainult imestust vàljendada. Maitea, mis tasemele ma tòusnud vòi langenud olen, aga elus poleks arvanud, et Dare ja Avere sellist lapselikku ròòmu vòiks valmistada.
Muide, lapsed, kas teate, et tànapàevase raamatupidamise aluspòhimòtted said vàlja mòeldud itaallaste poolt 15.sajandil? Tòepoolest, kus mujal raamatupidamise vibratsioone endasse sisse hingata kui mitte siin, kahekordse kirjendamise synnihàllis!

Sellega kehavàlised kogemused ei lòppe. Eile sattusin sellisele eksklusiivsele yritusele nagu kolme kooliòpetaja pensionilemineku pidu. Aga sellest pikemalt teinekord, kui kirjed valmis meisterdatud.

Kanapesu

Hehee, Kodumaa, ettehoiatavalt teatan, et siin blogis làheb juba ysna kanalaks kàtte àra. Nyyd on kindel, et raseduskanadusega on nagu autoònnetustega. Ikka elad teadmisega, et endal nii hullusti ei juhtu ja kui juhtubki, siis pààsed kergemalt ja terve mòistusega. Aga. Kui ennast sama saatus tabab, mis eelkàijaid, siis alles paned tàhele, kuida su Sisemine Kana vòimsalt tiibu sirutama hakkab. Teed vàikestele vàljakannatamatutele lapsjumalatele "pluti-pluti oi kui nummi" ja loed kirglikult kanafoorumeid (kui Itaalia kàibemaksuseadustik parajasti fookuses ei ole).

Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?

Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?

Emalaev Fantozzi

Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)

Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.

PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!

Konspiratsioon?

Mina kyll ei tea, mismoodi siin saapamaal lapsi ylal peetakse. Eile nàituseks kàisin tòòòiguse konsultandi jutul, et igast dekreedipaberid korda saada. Yhtlasi uurisin, et millised on siis minu kui tulevase ema òigused tòòvòtjana ja yleyldse maksumaksjana. Nimelt reeglina, kui Itaalias mingi seaduseheki kohta kysimuse esitad, siis alustuseks hoiatatakse, et see kòik on vàga keeruline, aga noh... yldjoontes antani-antani-antani ja et loe veel siit ja sealt ja katsu seda meeles pidada ja kindlasti kài advokaadi juures ja lisaks on ymbes nelikymmend erandit, millega tuleb arvestada janiiedasihurraa.
Seekord oli vastus lyhike:"Kaks kuud enne ja kolm kuud pàrast synnitust maksab riik 80% palgast. Kui kolm kuud làbi saab, siis vòib veel kuus kuud kodus olla ja saada 30% palgast. Peale seda tuleb tòòle minna." No uurisin, et kaua yldse saab kodus olla teades, et tòòandja peab mulle kohta sàilitama. "Ikka needsamad 3+6 kuud. Aga ega tòòandja siin niisama kah lahti lasta ei saa, peab ikka pòhjus olema" (Ajee, justkui me ei teaks, kuidas Itaalia eesrindlikes ettevòtetes lastega naistest lahti saadakse!). Uurisin siis edasi, et kui ma tahaks kauem kui 9 kuud kodus olla, siis millised vòimalused on. Ilmnes, et - oh yllatust! - kui laps haigeks jààb, siis arstitòendi alusel vòib haiguse ajal kodus olla. Imetamise ajal on òigus kaks tundi lyhemale tòòpàevale. Nomaitea. Kujutage ette imetavat ema Roomas. Hommikul tund aega sòidad tòòle. Kuus tundi kontoris. Tund aega koju tagasi. Kokku 8 tundi. Ega mina neid asju ei tea, aga interneti avarustes rààgitakse, et tavaliselt sòòvad lapsjumalad mingi 3-4 tunni tagant. Ei klapi eriti. (òigupoolest ei saa minagi 8 tundi jàrjest ilma sòòmata oldud :))
"Ahah. Aga mingid muud soodustused ja asjad? Kuidas nendega on?" Konsultant vaatas pisut mòistmatult otsa:"Mis toetused?" "Noh... siin teistes Euroopa riikides nàiteks makstakse emadele toetusi ja on nàiteks maksusoodustused lastega peredele," andsin pisut suunavaid viiteid.
Konsultant puuris mind oma vesihallide silmadega, mille vòrkkestadel veresooned pisut punnitasid, justkui pyydes pingsalt aru saada, kuhu ma tegelikult tyyrin:"Kui sissetulek on alla miiniumpalga, siis tuleb linnavalitsusele avaldus teha ja saab toetust. Aga see teie puhul ei kehti". "Kohe mitte midagi siis ei ole?" Hàrra F pidas aru, nòjatus seljatoele ja muheles, et mingist toetusest siin hiljuti rààgiti, aga tegelikult tuli vàlja, et on soodsatel tingimustel perelaen hoopis.
Nomaitea. Tegelikult ma kysisin personalioskonnast umbes samu asju ja vastused klapivad ka. Ainult, et ma olin kindlal veendumusel, et personaliosakond pòhimòtteliselt ei pea vajalikuks mind mu òigustest informeerida. Vahest siin on mingi trikk peidus, aga ma ei oska lihtsalt kysida? Kes teaks? Vbl konsultant pidas mind ebasympaatseks ja kiusu pàrast ei viitsinud vastata? Kas pàriselt on ka vòimalik, et ei yhtki soodustust, toetust, kohemittemidagi pole Itaalias ette nàhtud?

2010 Montepulciano d'Abruzzo

Alustuseks tahaksin tànada Sofiet kiidusònade eest meie punase veini aadressil. No kui ikka inimene ytleb, et parim vein, mis ta saanud on, siis siin ei jàà siin kyll muud yle kui òrnalt punastada ja habemesse muheleda.

Sofie ja paljud teisedki vàljaspool blogi on uurinud, et mis siis sai 2010.aasta punastest viinamarjadest. Tòele au andes, suurt midagi ei saanudki. Alguses korjatud punased tegime roosaks veiniks ja kvaliteet lubas roosat lausa enda nime all pudelisse panna. Hiljem korjatud punastest viinamarjadest sai vein muidugi tehtud kyll, aga no pàris sellist veini ei tulnud, mille peale kultuurne veinijooja hyyataks:"Parim vein, mis ma saanud olen!". Mind isiklikult pani pisut nina kirtsutama, aga mis ma neist sommeljee-peensustest tean.
Kuna hekkilàinud veini maha kallata ei saa (seoses registrite jms-ga), myyme seda tsisternides maha teistele tootjatele. Itaalias on olemas mòned suured firmad, millel on hunnik kavalaid brànde. Tootmist ja viinamarju neil pole, nii et nad ostavad teistelt odavat tsisterniveini kokku, timmivad pisut maitset-vàrvi-lòhna ja myyvad vàlismaal mingi popi itaaliapàrase nime all maha, jaehinnaga umbes 1.50-4 eurot. Ise neid veine eriti juua ei julgeks, sest Roku Moodne Vend rààkis, kuidas neile koolis òpetatakse, mismoodi enoloogid s-st saia teevad ning kòik need mainitud kemikaalid ja vàrvained hirmutasid minu sisemise tervisepede puha àra. Aga ma ei tarbi ka kokakoolat ja keeduvorsti, nii et minu poolest kes tahab, joogu kasvòi syytevedelikku. Keegi peab ju need peedid àra jooma, millest meil oli vaja lahti saada.

Tàna paistab, et enamuse 2010.a. punast oleme juba hàmmastaval kombel maha myynud. 2011. aastakàigu teemal oli meil just eile òhtul Roku Tòòka Isaga juttu. RTI ajas lauba murelikult kipra ja teatas, et valgetega on vàga hàsti, aga punase suhtes on ta pisut kahtlev ja kui jàrgmistel kuudel head ilma ei tule, siis on vàga kahtlane, et siit korralikku veini saab.
Kuna ma olen labiilne emalaev praegu, siis sàttisin end mòistagi Roku Moodsa Venna òla najale nuuksuma, et kuidas me sedasi ilma punaste viinamarjadeta rallit sòidame ja yleyldse. Aga RMV lohutas, et niikaua kui tema màletab, on isa igal aastal kuni viinamarjade koristamise pàevani rààkinud, et siit elulooma ei tule ja pàrast ohanud, et huh seekord làks ònneks. Kyll aga oli RMVl sydamel mure, et meie kultiveerimismeetodid on aegunud ja tuleb moderniseerida ning edasi làks nii tehniliseks, et kukkusin poolel teel kelgult maha ja yldse ei saanud aru, mis meie kultiveerimismeetodiga nyyd lahti on.

Tànane pilt on muide eluvana press, mille soetas Roku Tòòka Isa Vanaisa. Roku Tòòkas Isagi kasutas seda omal ajal koduveini tegemiseks. Viimastel aastatel kopitas pikalt kuuris, aga nyyd puhastasime ta àra ja panime vaadikeldrisse sugestiivset atmosfààri looma.

Tàpsustus

Oh, Kodumaa, ma sain just teada, et Prismas pole meie punast veini. Nimelt kuna veinil puudub ribakood, siis ei yhildu meie kultuurvein nende moodsa kassasysteemiga. Tegelikult Prismadest saab esialgu ainult valgeid veine Pinot Grigiot ja Trebbiano d'Abruzzot.
Punase ja roosa jàrele tuleb minna Veinisòbra jaanilaadale, mis kestab tàna òhtuni ja Bestwine poodi. Bestwine sommeljeed teatavad, et yhtlasi on Pinot Grigio maitsmiseks avatud.

Mina ei tea, kuidas teiste vàiketootjatega on, aga nàiteks meie kyll ribakoodi peale kohe yldse ei mòelnud, kui esimest korda elus etikette kujundasime. Alles eelmise aasta lòpus, kui yks potensiaalne anglosaksi klient ytles, et ta ilma ribakoodita veine sisse vòtta ei saa, hakkasime nende koodide peale mòtlema. Jàrgmise partii etikette tegime ribakoodidega, aga nimetatud anglosaksi kliendi tarbeks tegime spetsiaalsed ribakoodidega kleepsud ja arvake àra, kelle vàikesed kàed taaskord mònisada pudelit kastist vàlja vòtsid, igale pudelile kleepsu peale panid, pudeli kasti tagasi tòstsid ja kastid kinni kleepisid! (òige vastus: Katu). Spetsiaalne kleepsude trykkimise printer sai muretsetud ja ribakoodide genereerimise tarkvara ja miskòikveel. Ei, elu veinifarmis on puhas poeesia teinekord.

PS! Praegu kàisin traktori eest sellise summa vàlja, et ise ka ei usu. Kuidas saab olla, et yks asi maksab samapalju kui luksusauto, aga nàeb vàlja nagu harilik traktor?

Jaanipàev!

Kodumaa pojad ja tytred, tàna, enne kui alljàrgneva jutu juurde tulen, tahaksin teile kòigile sydamele panna, et àrge end Jaanipàeval purju jooge. Natukene svipsis vòib olla ja imelikke anekdoote tohib ka rààkida, aga yldiselt proovigem ikka kultuurseks jààda :)

Anyhow, kui te tunnete, et eelseisvad vabad pàevad on just see aeg, mil toidu kòrvale kultuurselt veini tarbida, siis - oh, ma olen nii erutatud! - meie kultuurveinid on saadaval Prisma Peremarketites. Rààgitakse, et lausa yle Eesti. Kòik Anonyymsed Kommenteerijad ja Lugejad (eriti vàljaspoolt Tallinna) on oodatud proovima ja kommenteerima nii sisu kui vormi. Pàriselt ka, ma tahaks hirmsasti teada, mida te arvate. Kui kommenteerida ei taha, siis info àtt vignetiradica punkt it vòib ka kirjutada.

Kellel valimisel nòu tarvis, siis kiirelt mainin àra, et tugevamate saslòkkide ja grillide (nt sea-, veise-, lambaliha) kòrvale soovitan igal juhul punast Montepulciano d'Abruzzot. Kellel plaanis grillida kana, vòiks proovida Pinot Grigiot, aga miks mitte ka roosat Cerasuolot. Cerasuolo làheb minu meelest taimetoitude juurde ka pàris hàsti. Lòhe juurde vòtaks ma Trebbiano d'Abruzzo, aga valge kala juurde pigem Pinot Grigio vòi Pecorino. Vàrskete roheliste salatite juurde on kòige mònusamad minu meelest Trebbiano ja Cerasuolo.
Lòpetuseks, mina olen siin lihtne maanaine ja neist sommeljee-asjadest palju ei tea, nii et kòik eelòeldu on isiklike kulinaarsete kogemuste pòhjal kujunenud arvamus. Tàna rohkem kirjutada ei saa, sest tegelikult pidin juba ammu minema panka traktori eest maksma. Meil on uus noobel traktor!

Ilu teemadel jàtkame

Meil siin Itaalias kàib viimastel nàdalatel diskussioon selle yle, kas ministeeriumid peaks Roomast Milaanosse kolima. No selline tavaline populistlik kàra.
Anyhow, teema juurde tulles, hiljuti oli siin intervjuu sinjoor Saviniga Lega Nordist*. Intervjueerija kysis, et kas ministeeriumide Milaanosse yleviimise teema vòiks olla casus belli**, mille peale Savini vastas:"Mind ei huvita yldse, kui ilusad on Rooma ministeeriumid!"
Ei, mòistlik mees :)))

* Lega Nord on parempoolne partei, kes on tuntust kogunud peamiselt selle ideega, et edukas ning makse maksev Pòhja-Itaalia peaks luuserlikust Lòuna-Itaaliast eralduma.
** casus belli (lad.k.) - ettekààne sòja alustamiseks, reeglina mitte tegelik majanduslik/sotsiaalne pòhjus. Itaalia keeles tàhendab belli "ilusad".

Ytle mulle, kes on su sòbrad..

1 itaaljasòber pani endast sellise pildi Facebooki yles. Minu meelest vàga kena eeskuju ning yldse vòiksid mehed end rohkem eksponeerida ja maailmale silmailu pakkuda.
Nàiteks seesama sòber sòòbis igaveseks mu - tol ajal veel meeste body image teemal eelarvamustest nihestatud - màllu sellega, et kohvipausi ajal rààkis huvitatud naistele, kus Milaanos deplieerimisteenust soetada ning nàitas lahkelt oma eeskujulikult depileeritud rinda, et me teenuse kvaliteedist òige pildi saaks. Pildil osutatud piirkonda ta tookord ei demonstreerinud ja kindlasti oleks see tòises òhkkonnas pisut imelik ka olnud, mistòttu on pàris armas temast end yles pildistada lasta. Enne kui Kaded Kodumaa Mehed siin ilkuma hakkavad, ytlen kohe àra, et tegemist on heteroseksuaaliga ja erialaselt tunnustatud professionaaliga :)