Tervitame kassapidajaid!

Hissand! Kui ma yldse elus olen kunagi arvanud, et nàgin paks vàlja, siis..khm... nyyd ma tean pàriselt, mis tàhendab paks olla. Body image mòttes ypris apokalyptiline seisund, sest kuni septembri lòpuni làhen ma iga pàevaga veel suuremaks. Kui ma olen tàna suur nagu lennukikandja, siis suureks on yldse vòimalik paisuda? Varsti, kui kàed enam toidulauani ei ylatu, peab vist taldrikud-tassid kòhu peale ritta panema.

Heade uudiste vallast annan teada, et sipelgatest sain lahti. Roku Kunstnikust Ema mainis, et tema paneb kòògikappidesse soola, mis pidavat sipelgate vastu aitama. No ma puistasin kòikvòimalikud kohad soola tàis ning sòitsin Dublinisse. Toimis suurepàraselt. Ei yhtki sipelgat enam! Kui lennureisist tingitud òkoloogiline jalajàlg vàlja arvata, vòib ònnestunud putukatòrje ysna loodussòbralikuks lugeda.

Sel nàdalavahetusel saime hakkama veinimaja ametliku avamispeoga ja Cantine Aperte yritusega. Cantine Aperte tasub veinihuvilistel kalendrisse panna. Nimelt igal maikuu viimasel nàdalavahetusel teevad yle kogu Itaalia veinimajad uksed publikule lahti ja pakuvad veine maitsta. Siit saab yrituse kohta rohkem teavet ja osalevate veinimajade aadressid kah.

Ettevalmistused on juba kuid kestnud. Roku Tòòkas Isa on rassinud hommikust òhtuni. Lòhkunud kive, ladunud myyri ja meisterdanud suure puust laua. Uskumatu, kuidas mònel inimesel on energiat!
Roku Tòòtu òde tegeles menyyga ning esitas kogu maailmale kysimusi stiilis:"Mis sa keedukreemist arvad?" Yhtlasi sebis ta kohale oliiviòli-Valerio ja veel mingid vahvad hàrrad, kes juustu ja salaamisid teevad.
Roku Kunstnikust Ema andis oma panuse, tassides veinimajja Dekoratiivseid Elemente nagu nàiteks maaelu kujutavaid naivistlikke maale, vaase, tolmunud kunstlilli ja korvmòòblit, mida tal kodus kuhugi panna pole. Roku tòstis Dekoratiivseid Elemendid yhte ruumi, kus me tràni ja koristustarbeid hoiame ning tòreles emaga. Kunstnikust Ema solvus ning mòne pàeva pàrast taris uusi Elemente veinimajja, et tyhjad kohad àra kaunistada. Tal on kombeks òelda, et diplomeeritud kunstiajaloolasena peaks esteetilistes kysimustes kuulama eeskàtt teda, mitte mingeid òkonomiste.

Anyhow, laupàevast ja pyhapàevast puuduvad mul igasugused konkreetsed màlestused, sest olin kassaaparaadi juures tàiega tankis! Oh postkontor ja pudel rummi, kus oli rahvast! Selliseid masse poleks elus osanud ette ennustada! Nimelt mòtisklesime rolle omavahel àra jagades, et mis muu kui kassapidaja tòò vòis olla yks rahulik, istuva loomuga amet tehnilise taibuga rasedale kanale.
Yhesònaga, minu tòòks jài ekskursioonile minejatele klaasid jagada, soovijatele veini myytada ja yldiselt infopunkti teha. No ausòna! Terve laupàeva ja pyhapàeva seisin pysti, sest istuda polnud yldse aega. Uh... kassapidajad peavad ikke yhed erakordselt heas vormis inimesed olema. Ma olen tàna pàev otsa voodis vedelenud ja jòuvarusid taastanud.

Vahva naine tegutseb jàlle

No ausòna. Postkontor ja pudel rummi! Meil on siin selliseid erutavaid uudiseid Vigneti Radica ja Eesti lainel, et ma lausa nihelen ja kibelen. Kuidagi ei saa oldud. Aga ma kirjutan teile neist varsti.

Kòigepealt tahtsin òelda, et aitàh, kommenteerijad, kòigi kiidusònade eest. Vàga armas teist. Seda, kuidas teised perefirmad byrokraatiat teevad, ma ei tea. Aga vahel, kui meil siin hirmus segadus on olnud ja ma meeleheites peast kinni haaran, siis Tehnik N ja Enoloog V lohutavad, et teistel on samamoodi ja hullemgi veel. SYnkroonseid ekselitabeleid ma muide proovisin, aga kuna meil oli siin vahepeal seis, kus laosysteem, paberil olevad registrid ja Exceli tabelid erinesid kòik reaalsest elust, siis ma loobusin. Polnud kerge. Olen Excelisse vàga kiindunud. Eee.. ja need ametnikele làinud veinikastid.. et nendega on nii, et nendega tuleb vist pisike autofatturazione operatsioon teha. Ehk et teeme iseendale arve. Alternatiiv on, et laen need degusteerimiseks làinud veinide sisse, sest 28ndal tuleb niikuinii suurem pidu meil. Peabki tegelikult pisut commercialistaga nòu pidama. Nende Cantine Aperte ja veinimaja avamispeo veinide pealt kyll kàibemaksu ei tahaks maksta. Vahest on mingi variant, et teen nullsummaga arve. Kes oleks arvanud, et raamatupidamine nii erutav on! Kirjutan selle siin veelkord koos palavate tervitustega endistele kolleegidele - RAAMATUPIDAMINE ON ERUTAV! :)))

Itaalia teemadel peatudes, tàna seisin isiklikult 0-kilomeetri liikumise eest. Tollo kyla puu- ja juurviljapoodi olid saabunud vàrsked kirsid. Meie kyla on màe otsas ja kirsid tulid kòrvalasuva màekese pealt. Kuni ma kirssidega tegelesin, tatsas poodi maamees Rocco oma hernekastidega. Tollos kasvanud. Tàna hommikul korjatud. Vòtsin kilo herneid ka. Ja nagu me teame, hea perenaine ei lase kunagi toidul rikneda. Mistòttu sòin kohe àra kilo kirsse. Praegu sòòn herneid, sest kui herneid poleks, siis ma sòòks selle teise kirsikilo àra, mida aga teha ei saa, sest ma lubasin Rokule tàna òhtul pidulikult kirsse serveerida. Ei, tuleb ikke lubadustega ettevaatlik olla.
Miks pidulik kirsside serveerimine? Eks ikka sellepàrast, et tàna on meil pidulik pàev. Roku saab tagasi Itaaljamaale tòòle (juhhei!). Juunist alates.

Yhtlasi, jàtkates Toimeka Eesti Naise lainepikkusel tahtsin veel lisada, et muuhulgas (kui kòik hàsti làheb ja kylm àra ei vòta) saame septembris endale pàris oma vàikese lapsjumala. Lapsjumal kasvab kenasti tànan kysimast ja kuna internetis kirjutatakse, et ta juba kuuleb, siis Roku aegajalt koputab kòhule ja manitseb:"Poiss, kàitu korralikult!" Selline isalik yhesònaga. Informeeritud isikud on juba teada andnud, et Tollo kyla naised valmistavad ette "yllatuskinki" - traditsioonilist tikitud voodilina. Lapsjumalale, mitte mulle. Kohalike tavade teemal informeeritumad sòbrannad hoiatavad aga Graveeritud Hòbesydamete eest. Siin olla kombeks kinkida noortele emadele Graveeritud Hòbesydameid, mis tuleb siis lapsevankri kylge kòik riputada. Ma ei kannata eriti taolist nodi, mistòttu sòbrannad soovitasid kòigil avalikel ja suguvòsayritustel sòna vòtta:"Kallid kòikkestesiinolete! Kui on yldse midagi, mida ma silmaotsastki ei kannata, siis need on graveeritud hòbesydamed. Tànan tàhelepanu eest!" Tehniliselt muidugi ma tahaks teada, et kui kingitakse mitu sydant, siis kas need kòik tuleb vankri kylge riputada justkui jòulupuu otsa? Vòi on kombeks, et ainult kokkuvòttes kingitakse ainult yks syda? Kuidas nad teavad, et yks syda on juba kingitud ja rohkem ei ole tarvis? Vòi on nii, et sydameid kingivad ainult konkreetsed inimesed? Nàiteks àmm? Neile kysimustele pole ma vastuseid leidnud. Samamoodi, nagu on ikka veel selguseta, kuidas nende sisseònnistamata traktoritega nyyd jààb. No justkui seksi teemal esitaks kysimusi. Kòigil suud vett tàis!

Varsti ehitan oma kàtega maja, teen doktorikraadi, kandideerin rannapiigaks ja eesti presidendiks. Seda kòike peale seda, kui veinimaja avamise flaieri ykskord kujundatud saame. Graafik M pani flaierile mingi imetabase punase volangi, mis nàeb vàlja nagu verelible. Me juba mitmeid pàevi diskuteerime, et see volang àra saaks vòetud. Eile kurtsin Rokule:"See verelible on nii... kuidagi... provintsiaalne..". "Aga me elamegi provintsis,"tàhendas Roku tàhelepaneliku inimesena ja lisas:"Las see punane volang siis jààda. M on nii kangekaelne, et mul kyll pole aega mingi flaieri teemal nii pikalt vaielda" Tàna rààkisin M.-i pehmeks, et verelibled ei sobi yldse meie yldise imago ja stiiliga, aga ta nòudis, et vàhemalt punane lehvgi oleks. Umbes selline, mida laste syndimise puhul meie kandis vàravatele kinnitatakse. Vaatame, mis sealt siis tuleb. Ise olen ka yllatunud, et M leebus. Vbl sellepàrast, et rasedaid ei tohi nàrvi ajada? Meil siin rààgivad kòik, et raseda naise tahtmine on pyha ning peab tunnistama, et siiamaani olen imestusega tàheldanud, et vastabki tòele.

Oh ja ma vòitlen tuhandete sipelgatega. Piisas, et paariks nàdalaks Eestisse minna. Tulin tagasi ja leidsin hulgaliselt inspireerivat materjali lemmiktoidublogi tarbeks (varsti saadan kaastòò àra) ning SIPELGAD. Fakken sipelgad on sisse kolinud. Ja àra ei làhe! Pole aega myrki ka ostma minna, sest ma olen nii toimekas. Mul pole kunagi sipelgad kòògis elanud. Mis neid seekord ahvatles? Kas tòesti see pann pòhjakòrbenud kartulitega, mille peale mina valasin vett ja Emake Loodus meisterdas kauni hallituse? Vòi oli see hoopis sygisvàrvides petersellikimp? Rohkem kandidaate pole. Anyhow, kas keegi teab, kuidas pisikestest mustadest sipelgatest lahti saada nii et ei peaks syndimata lapsjumalatele kahjulikke myrke kasutama? Olen proovinud neid systemaatiliselt tualettpaberi tykikestega lòmastada, aga korraliku genotsiidini siin veel ei kyyni. Rokuga oleme hetkel valinud restoranis vòi Roku vanemate juures sòòmise taktika. Vahel pole kumbagi varianti vòtta olnud, siis olime nàiteks yksòhtu sòòmata. Puhas elukeskkond ennekòige!

Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Tàna villime veini!

Nagu juuresolevalt pildilt nàha, siis yhes korralikus veinimajas tòòajal kurk kuivaks kyll ei saa jààda. Tàna on meil seoses villimisega pàris mitu ajutist tòòlist ja iga nurga taga mòni poolik pudel, peenematel klaas kah kòrval :)

Nomaitea

Tàna, mil Francavilla kontoritarvete poes markereid valisin, lendles kaupluse uksest sisse òhetava nàoga ja mònevòrra sassis juustega proua (no pàris tuuline ilm oli ka):"Palun mulle kuus blokki kviitugeid, juuksuri jaoks!"
Myyjaproua otsis kviitungeid ja samal ajal leidis aset jàrgmine dialoog:
Prouajuuksur: Te olete vist alles hiljuti siia kolinud. Ma olen tavaliselt ikka Pescara Buffettis kàinud, aga kui oleks teadnud, siis oleks teie juurde siia palju làhemale tulnud.
Prouamyyja: Noo... me oleme siin ikka pàris mitu aastat olnud.
PJ (end pisut puffi ajades): Jah, eks ma tegutsen juba 30 aastat juuksurina.
PM: Jajah, eks meie pood on siin ainult 25 aastat olnud.

Viivi Luik ja "Varjuteater"

Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.

Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.

Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.

Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.

Minu uus lemmikmànguasi

Mul on nyyd Kindlega pàris kvartali jagu kogemusi ja peab ytlema jàrgmist.

Esiteks on Kindlel rida positiivseid omadusi:

Mòòtmed. Esiteks on Kindle meeldivalt vàike. Teiseks vòib nyyd kòik kàekotid Kindle mòòtmete jàrgi osta, muretsemata, kas mòni raamat (ntx "Midnight's Childern" vòi "At home") àra mahub. Tegelikult, mu esimene kindle raamat oligi "At home", mille ostu olin pikalt edasi lykanud, sest paberkujul kaalub see ilgelt palju. Ja kàsipagasiga reisivad inimesed teavad, et less is more.

Klaviatuur alumises servas. Klaviatuur on voodis lugemiseks hea. No mulle meeldib niimoodi lugeda, et laman ja siis raamat toetub jalgade peale. Aga paberraamatu lehti on taolises asendis tylikas keerata, kui tekivoldid ees ja taga lainetavad. Pealegi jààvad viimased read tihtipeale tekiserva taha, mistòttu tuleb iga kord lehekylje lòppu jòudes tekki soputada. Kindlel seda probleemi pole, kuna tekivoldid jààvad kenasti klaviatuuri ette, aga ekraanini ei jòua. Imeline!

Lehekylje keeramise nupud. Jàllegi voodis vòi siis kylmas-toas-ja-voodis lugemiseks vàga abiks. Paberraamatuga peab ikka kàelaba vàljas olema ja tavaliselt kylmub mul lehekyljekeeramise kàsi alati àra. On see normaalne? Pàriselt ka mul làheb kàsi kylmaks :)) Anyhow, Kindlega saab asju nii sàttida, et ainult nupuvajutamise sòrm on teki alt vàljas ning mu elukvaliteet on oluliselt tòusnud tànu sellele.

Oh, ja màrkmete tegemise vòimalus. Imeline! Nyyd vòib kòik Salman Rushdie raamatud uuesti julgelt ette vòtta, sest "Satanic verses" ja "Midnight's Children" ehmatasid kyll àra, kui esimese peatyki poole peal tòdesin, et ilma tegelaste nimesid kaustikusse kirjapanemata (Rushdie raamatute tegelaste trackimiseks mingist paberilehekesest ei piisa) ei saa ma enam halligi aru, kes neist kurivaimudest nyyd oligi see vanaema isa vend, onu ema armukese vanavanaisa, tàditytre vanaema vòi selle isapoolse onu vanaisa sohilaps vòimisiganes.

.. Saab mitut raamatut korraga lugeda. Varem juhtus ikka, et yks lugemisel olev raamat oli magamistoas, teine kòògis, kolmas kàekotis ja pàeva lòpuks mòni jài ikka vaeslapse ossa, sest lihtsalt kadus silme alt àra vòi sai vahepeal uusi raamatuid ostetud, mis lugemisel oleva otsa kuhjusid. Nyyd on kòik raamatud kenasti nàppude vahel ning vastavalt tujule vòtad ja loed.

Yks negatiivne omadus on Kindlel ka. Nimelt, kuna ma olen juba kord selline buliimiline lugeja, kes ahnelt raamatuid haarab ja neid poolenisti màlumata kujul alla neelab, et samal ajal juba jàrgmise jàrele kyynitada, siis Kindle on seda halba omadust ainult syvenanud. Mitu vàga huvitavat raamatut on vahepeal làbi loetud, aga mis neist ikka kirjutada, kui uued virvatulukesed juba silme ees terendavad?

Miks ma seda kòike praegu kirjutan? Kindle patarei sai tyhjaks ning pidin arvuti pooleks tunniks sisse lylitama, et raamatukogule eluvaimu sisse puhuda.

Ahjaa, pilt on pàrit kevadkuues viinamàelt. Esiplaanil kirsid, mille valmimisprotsessi ma hoolsa vaatluse alla hoian. Tagaplaanil viinapuud. Kaks nàdalat tagasi olid veel puha paljad, aga nyyd juba kasvatavad pisikesi kàharaid lehekesi.

Ujumise teemal

Alustuseks peab ytlema, et see tuli mulle tàieliku yllatusena, et paiskan mingi spontaanse nutu ja hala basseinide teemal blogisse, aga kommentaariumis teatab Anonyymne Austaja (kui nummi, mul on austaja!), et ma meeldin talle ja rida inimesi tànab òpetliku video eest ning elab mu maailmavalule kaasa. Aitàh teile, et tuletasite meelde, et ma pole oma mures yksi.
Karmen esitles elutargalt kolme soovitust - muuta suhtumist, muuta olukorda vòi yldse alla anda. Vot mina siinkohal teatan, et suhtumist ma tàiega muuta ei kavatse! Ujumisest, tànan kysimast, loobuda ei kavatse! Kui juba elutargad idanaabrid teadsid, et looduski peab inimese tahtele alluma ja panid jògesid vastuvoolu ujuma, siis mina olen veendunud, et annab olukorda muuta kyll! Kui viitsin, siis tòlgin oma traktaadi itaalia keelde ja hakkan ujula riietusruumi anonyymseid lendlehti jàtma. Kallid ujujad ja mòttekaaslased, vòite seda kindlasti ka Viimsi basseinis teha! Ainult àrge unustage soome- ja venekeelset tòlget lisamast.

Katsu neile selgitada

Viimati, kui Roku Dublinist naases, oli tal ylesanne mu punased kontsakingad kaasa vòtta. Pariisi lennujaamas paluti tal kott avada. Turvatòòtaja tiris kotist vàlja kahtlust àratanud esemed, milleks osutusid - voila! - minu punased kingad. "Need ei ole minu kingad," teatas Roku kàrmelt. "Ei ole teie kingad?" keerutas turvatòòtaja kingi kàes ja vaatas Rokut pika pilguga:"Sellisel juhul, monsieur, peab teie daamil pàris suur jalanumber olema..."

Ugh

Inimesed! Kui te ujute konna, siis PALUN liigutage oma jalgu nii nagu konnad teevad. Vahest on teile pàhe turgatanud, miks on selle stiili nimi "konn", mitte "kààrid"? Kui te, kurat, uimerdate ja hargitate oma jalgu justkui kààre ja hòljute veel raja keskele kah, siis kuidas, kurat, peavad kiiremad ujujad teist mòòda saama? Isegi kui te olete fakken meeterviiekymene, siis paraku on rada nii kitsas kyll, et teie kààrjalad on tàiega tyliks eest. Jàrgmisel kààritajal vòtan kyll jalgadest kinni ja tòmban vee alla. Olge te hoiatatud!

Nii. Mis ma veel tahtsin òelda? Jah. Kui teil peaks tarvis olema raja alguses seista ja jalga puhata, siis tehke seda raja ààres, mitte keskel. Raja keskel keeravad ujujad ringi. Viisakas inimene ei seisa raja keskel. Eriti, kui nàeb ujujat tulemas. Ma ei saa aru, kuidas selline elementaarne tarkus kinderstubega kaasa ei tule.

Ja lòpetuseks. Kui te nàete, et rajal on kiiremaid inimesi kui teie, siis EI OLE VIISAKAS STARTIDA TàPSELT ENNE SEDA, KUI KIIREM UJUJA RAJA OTSA JòUAB JA YMBER KEERAMA HAKKAB. Aeglasem stardib peale kiiremat. See on elu fakken loodusseadus. Lugupeetud uimerdajad - kas te olete kunagi mòelnud, kui tylikas on raja otsas seisatuda ja hinnata, kas vasakult startides tòukad end vastasssuunast tulijale nàkku vòi ootad, kuni uimerdaja raja otsast mingi vàhemalt 3-4 meetrit kaugemale jòuaks, et saaks normaalse hooga startida. Oh ja siis tuleb uimerdajast mòòda ujuda. Kui aga vastassuunast teised ujujad vastu tulevad, siis passi uimerdaja jàrel nagu fakken... uimerdaja. Hissand kui nàrvi see mind ajab!

Oh ja konna teema menetleks korralikult lòpuni.
Konna ujumise pòhimòte on tòuge-liug-tòuge-liug. Ei ole ajan-jalad-aeglaselt-harki-tòmban-aeglaselt-kokku-mediteerin-universumi-olemuse-yle. Siin nàiteks yks pàris hea òppevideo.

Yhesònaga, nagu eeltoodust nàha, olen taasavastanud basseini ja yhtlasi kòik maailma inimesed, kes mulle nàrvidele kàivad :)

Kuidas on òige?

Eestlaste toidublogisid lugedes tekkis mul kaks kysimust. Kas "tainas" vòi "taigen"? Ja siis tahtsin veel kysida, et kas "taina" vòi "taigna"?

Pudelite pildistamine ja meie uus nektar

Veinipudelite pildistamise teema lòpetuseks tahaksin sinuga, Kodumaa, jagada pilti viimasest sessioonist. Selline tulemu siis. Modelliks on Pecorino Tullum DOC. Nagu juuresolevalt pildilt nàha, on erinevalt eelmisest aastast meil plaanis kòik Tullum DOC veinid pisut glamuursemas kuues vàlja anda. Pòhjuseid on mitu. Esiteks me teeme seda veini vàga vàikestes kogustes. Teiseks valged veinid kypsevad akaatsiavaadis ja punane tammevaadis. Vaadihuvilistele teadmiseks, et meie vaadid tulevad Boutes'ist. See on umbes vaadinduse Ferrari vòi midagi sinnakanti. Yhesònaga, meie meelest tàitsa vààrib glamuursemat vàljanàgemist.

Bolognast ja traktoritest

Kokkuvòtlik jàreldus mòòdunud nàdalavahetusest kòlab, et Korrespondent O.ga Bologna tànavatel jalutamine on hoopis teine asi, kui turistina ise sihitult ringi triivida. Esiteks saime raudteejaamas kokku kella all, mis nàitab 10:25. 2.augustil 1980. aastal toimus tàpselt sel kellaajal Bologna raudteejaamas pommiplahvatus, mida itaallased tunnevad kui strage di Bologna. Mòistagi pildistasime meeleavaldust. Kylastasime òkokohvikut ja taimetoidusòòklat. Meenutasime Teise Maailmasòja syndmusi làbi Bologna pommivarjendite prisma. Kylastasime seda tànavanurka, kus nàeb Bologna kaaristute evolutsiooni. Kàisime Roxy baaris, et sealne WC yle vaadata. Kui keegi veel kahtleb, kas SEE Roxy baar on pàriselt ka Vasco Rossiga seotud, siis WC peaks kindlasti aitama selgust luua. Aga rohkem ei ytle, sest tasub ise yle vaadata. Leidsime yles piazza Nettuno purskkaevu pòhifrivoolsuse, mida kòik itaalia koolilapsed teavad, aga millest reisijuhid konspiratiivselt vaikivad. Lòpetuseks peatusime mòtlikult Bologna raudteejaamas pommiplahvatuse toimumiskohas. Pòrand on seal restaureerimata jàetud ning seinal on hukkunute nimed ja vanus. Mind isiklikult hàiris, et hukkunuid nimetati "fasistliku terrorismi ohvriteks", sest ega keegi ei tea, mis strage di Bologna taga TEGELIKULT oli. Meil olid endal hoopis teistsugused ideed syndmuse tagamaade kohta. Teinekord on pàris tore, kui vòid oma marginaalses haldjakeeles lahtise suuga menetleda kohalike jaoks pàris tundlikku teemat. Seekord ostsin Bolognast suveniiriks kaasa paki Vaba Maa ehk Libera Terra makarone. Libera Terra on organisatsioon, mis kasvatab toidusaadusi maffialt àravòetud maa peal. Kusjuures maa vòtavad nad justkui ise maffia kàest àra. Kòlab vàga kòrgelennuliselt ning kindlasti sisendab lootust ja optimismi Itaalia tuleviku suhtes. Kui nàiteks O. ja M. ainult Libera Terra pastat ostavadki, siis Abruzzos pole keegi asjast kuulnud. Nimelt nii kui O. ja M. Libera Terra teema kommentaarides yles vòtsid, asusin kohalike perenaiste kàest uurima, et mis see Libera Terra on. Vastuseks vaid hàmmeldunud pearaputused ja òlakehitused. Makaronid kàes, tundsin mòistagi vajadust Rokuga seda erutavat informatsiooni jagada. Tema reaktsioon oli umbes selline:"Ahah, et kui maffialt maa àra konfiskeeritakse, siis kohalikud ja maffia lepivad omavahel kokku, et kohalikud maksavad maffiale renti ja vòivad seda maad harida?" "Ei-ei," òpetasin mina ja jagasin àsjakuuldud infot:"Kohalikud ise vòtavad maffia kàest maa àra, kaitsevad seda relvadega ja harivad." "Mah... yks n'drangheta kòik!" Jah, ega kòik ei pakata lootusest ja optimismist Itaalia tuleviku suhtes. Muidu yldises plaanis on meil juba umbes neljandat pàeva kevad. Pàike paistab, puud ja lilled òitsevad. Tànavune kylm ja pilvine talv venis hirmus pikaks, aga loodetavasti on nyyd seljataga. Veel paar nàdalat tagasi oli nii, et ykskòik kellega Tollos kokku sain, vaadati kipras kulmul halli taevasse ja kurdeti, et kyll see talv on tànavu pikk, aga et "kui kevad tuleb, siis hakkab kòik di colpo òitsema, sest kyll on kòvasti vihma tulnud". Kevade saabumisest annavad màrku reipad traktorid, mida Tollo vahel sebimas nàeb. Eelmisel laupàeval oli San Giuseppe pàev ja kuna San Giuseppe on traktorite kaitsepyhak, siis pyhapàeval pidi toimuma Kyla traktorite protsessioon ning peale hommikust missat traktorite sisseònnistamine eelseisvaks pòllutòòde hooajaks. Ma olin taolisest antropoloogilisest maiuspalast hirmus erutatud, laadisin fotoaparaadi aku hoolega tàis ja yldse valmistusin pòhjalikult, aga pyhapàeva hommikul helistas Roku Tòòkas Isa ja teatas, et kuna vihma sajab, jààb traktorite sisseònnistamine àra. Kas pole itaallaslik? Uurisin murelikult, et millal siis traktorid sisse ònnistatakse. Selgus, et vist ei ònnistatagi. Tead, Kodumaa, mòned asjad jààvad mulle siin Itaalias ydini segaseks. Miks traktorite sisseònnistamist nàiteks jàrgmisel pyhapàeval ei saanud teha? Kas nyyd jààvadki traktorid sisse ònnistamata? Mis tundega nad oma sisseònnistamata traktoritega nyyd pòllutòid teevad? Kas nad on nyyd mures ka vòi on tàitsa ykskòik?

Pudelite pildistamine

Veinipudelite pildistamine on minu jaoks ikka suur mysteerium olnud, mistòttu kasutasin seekord vòimalust ja tolgendasin fotograafil jalus kuni ta meie pudeleid tulevastele pòlvedele jààdvustas.

Alustuseks ehitati stuudio ja pandi paika valgus. Siit pole hàsti nàha, aga tegelikult oli selle konstruktsiooni ymber terve rida lampe, mis syttisid tàpselt pildistamise hetkel pòlema. Vàga professionaalne (ja kallihinnaline). Fotograaf C stuudios avaldas valge taust ka muljet. Seni olen nàinud stuudiotes, et valge tausta tegemiseks toetatakse lihtsalt yks suur paber vms materjal vastu seina ja pòrandat. C.-l oli aga stuudiosse sisse ehitatud spetsiaalne valge sein, mis làks sujuvalt yle valgeks pòrandaks.




















Konstruktsiooni sees oli vàike ava objektiivi jaoks. Fotograaf C pildistas ja sòltuvalt etiketi eripàradest, puges graafik M aeg-ajalt linade vahelt sisse ning hoidis kord peeglit, valget paberit vòi kaetud lampi pudeli làhedal, et detailid ikka ilusti vàlja tuleks. Nàiteks meie etikettidel on palju metalseid toone, mida ilma abivahenditeta on vòrdlemisi raske pildistada. Yhtlasi on meil kapsli peal metallik-hàrg. Kui tavalise aparaadiga pildistada, siis jààb hàrg reeglina kas ilma pea vòi tagajalgadeta, nii et abivahendid on... abiks.




















Modellid oma jàrge ootamas:






















Igast pudelist sai tehtud mitu ylesvòtet. Kòigepealt yks uldine plaan. Siis vaatasime tulemuse yle ja kui kuskil oli mingi yle- vòi alavalgustus, puges M taaskord peegli vòi lambiga linade vahele ning C tegi uue pildi. Hiljem M liidab Photoshopis erinevatest piltidest parimad jupid kokku, nii et tervik oleks silmale hea vaadata.

Frantoio Cutrera

Kas keegi on kuulnud Cutrera oliiviòlidest? Nimelt Pan M. Varssavist kirjutas hiljuti, et ostsis Cutrera oliiviòli. M. polevat iial midagi vòrdvààrset maitsnud ning soovitas mul seda kindlasti proovida.
Tegemist on Sitsiilia tootjaga ja vàhemalt kodulehelt ilmneb, et preemiaid on neil rohkem kui Suure Isamaasòja veteranil. See preemiate teema tundus veidi kahtlane. Nimelt veini ja òlitootjad teavad kòik, et kòigpealt vòidavad preemiad priske turunduseelarvega suurtootjad ja kui mingis kategoorias vaba koht jààb, siis alles vòib-olla kukub midagi ka mònele vàiketegijale. Aga vbl vàiketegijad on lihtsalt saamatud ja viinamarjad on hapud ja, oh, kes seda teab.
Kahtlustest hoolimata panin nàidatud aadressil e-maili teele, uurimaks kust seda imenektarit soetada saaks. Vastu tuli vàga pòhjalik ja kena kiri, kus alustuses sinjoor Cutrera kirjutab, et òlid on nii-ja-naasugused, hinnad on sellised, aga et yks vastunàidustus on ka - kes korra Cutrera òli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Tead, Kodumaa, tundub, et vòtan selle riski ja tellin paar pudelit.

Seda peab kyll ytlema, et oliiviòliga kindlalt nii, et kes korra pàriselt head oliiviòli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Kes teab, millest jutt, noogutab kindlasti kaasa siinkohal :)

Nii nummi!

Meie maja làhedal on yks ilmetu majake. Yhe ukse ja aknakesega. Ykse kohal kulunud silt "Pasta all'uovo" ehk siis "Munapasta".
Yhesònaga, tàna mòtlesin eksperimendi mòttes vaadata, et mis selle ilmetu fassaadi taga toimub. Lett oli justkui tyhi, aga kuna olin juba sisse astunud, uurisin, et kas tagliatelle pastat on. "Otse loomulikult," vastas muhe proua. Vòttis peotàie pastataigent, rullis kenasti sirgeks, lasi masinast làbi ja voila! Enam vàrskemaks kyll ei saa. Vàga nummi!

Ajaloolise tòe huvides mainin àra, et tegin pastat kòògiviljadega. Vàga kevadine ja tore tuli.

Pàev Bolognas vol 2

Alustuseks vòtsime ette Bologna peatànava ehk Iseseisvuse tànava ehk Via della Indipendenza. Teoreetiliselt peaks see tànav olema Liberty stiili austajatele yks mònus komm, aga mul olid silmad-kòrvad peamiselt kontori gossipiga hòivatud ja eriti ei jòudnud Liberty teemaga tegeleda. Mulle kaaristud meeldisid. E.-le ei meeldinud. Peatusime suvalises baaris ja kinnitasime pizzaga keha. Pizza oli... tavaline.

Jàtkasime teekonda, eesmàrgiga jòuda Bologna kuulsate kaksiktornide juurde. Bologna on tornide linn... khm... nagu Tallinngi. Aga kuna teadupàrast on vàlismaal kòik suurem ja glamuursem, siis Bologna tornid on ka Tallinna omadest kòvasti kòrgemad ja neid on rohkem ka. Keskajal, kui Bolognal majanduslikult vàga hàsti làks, olnud igal rikkal perel kombeks torn ehitada. Mida kòrgem seda uhkem. Korrespondent O. màrgib, et sama mòtteviisi vòime màrgata tànapàeva Dubais. Nagu juuresolevalt pildilt nàeme, oli keskaegne Bologna justkui Manhattan. Pilt on pàrit wikipediast.

Tànapàeval on palju tornid hàvinud ning esialgsest umbes sajast tornist on ca 20 jàrele jàànud. Mitmetel tornidel oli nàiteks àikesega pahandusi, sest piksevardaid enne 19.sajandit eriti ei kasutatud. Tornid Asinelli ja Garisenda, mille suunas me hoogsalt liikusime, on kòige kuulsamad ja Bologna symbolid. Ehitatud 1110. aasta kandis.

Ahhaa! Aga enne torne - mida me nàeme - kuulus Roxy baar! Roxy baari tunnevad ainult itaallased, sest itaallaste laulujumal Vasco Rossi laulab selles baaris viskijoomisest oma legendaarses palas "Ohutu elu" ehk "Vita spericolata".

Roxy baarile oli meie tàhelepanu juhtinud Korrespondent O. ning peab ytlema, et kui ta poleks seda teinud, oleks me tollest ikonograafilise vààrtusega asutusest joonelt mòòda kàinud. Vàga nukker koht. Puha tavaline baar. Mitte yhtki kylastajat. No vàhemalt mònda vananenud hipit vòi rokipedet oleks kyll palunud. Kui juba baaris sees olime, vòtsime kohvid ja cornettod. Cornetto oli see... tavaline, milletaolisi kusagil vabrikus toodetakse ja kòigisse suvalistesse raudteejaama-baaridesse saadetakse. Tegime mòned fotod, meenutamaks, et me Roxy baaris kàisime ning loovisime entusiastlikult ning kontori gossipit menetledes tornide poole.

Tornid ei petnud lootusi. Suurem - Asinelli - on 97 meetrit kòrge ning sinna saab ka sisse minna. Poole lyhem - Garisenda - vajus 14.sajandil pisut kreeni ja selline on ta tànapàevalgi. O. òpetas, et kui Bolognas ainult yhe pàeva olla, pole mòtet Asinelli tornist yles ronida, kui just ronimishàirega pole. Otse loomulikult olime me tol pàeval ronimishàirega! Pealegi oli meil plaanis rikkalikku Bologna lòunasòòki nautida, nii et mis saab olla parim naiseliku syytunde leevendaja kui 500+500 trepiastet!
Hoiatan kòigi tornihuvilisi vahelagede eest. Ronime. Ronime. Hingeldame. Muudkui ryhime E.-ga edasi justkui òed Smigunid olympiavòistlustel. Jess! Lagi! Finish! Aga ei! Selgub, et hoopis vahelagi ning ylespoole vaadates paistab mingi lòputu joru astmeid jàlle. Ronimine vòttis tegelikult pàris kaua aega, sest liiklus oli treppidel tihedapoolne. Kuna trepi peal kaks inimest teineteisest mòòda ei saanud, tuli aeg-ajalt trepimademetel peatuda, et allatulijaid mòòda lasta.

Vaade oli absoluutselt imeline ja tàiesti vààris 500t trepiastet. Nagu jàrgnevalt pildilt nàeme, on Bolognal ja Tallinnal taaskord palju yhist - punased katused.
Muide, eile uudistes rààgiti, et seoses liikluse tekitatud vibratsiooniga pidavat Bologna kuulsad kaksiktornid òige pea kokku varisema. Kiirustage, kodanikud! Kiirustage torne vaatama! Nàiteks, kui ma Eiffeli tornis kàisin, làks see jàrgmisel pàeval pòlema. Kindluse mòttes on mul veel nàiteid. Kui esimest korda Ameerikasse lendasin, algas tàpselt samal pàeval Iraagis sòda. Piiri peal uuriti hoolega, et miks mul just nyyd Ameerikasse asja on. Ja kui Londonisse tòòle làksin, plahvatasid metroos pommid. Aga nii kui pidin Kairosse tòòle minema, kukkus valitsus ja kòik muu. Mitte, et ma tahaks siin paanika atmosfààri tekitada, aga vist on parem enne mind teatud kohtades àra kàia :)

Peale torne oli sààrelihas òige pisut krampis (retrospektiivis màrgin, et tegelikult jàrgmised kolm pàeva) ja lòunaaeg hakkas làbi saama. Kell oli peaaegu kolm! Hissand! Mòelda vaid, kui nyyd kòik restoranid-trattoriad meie nina all kinni pannakse! Uhh! Uhh! Sadasime esimesse ettejuhtuvasse trattoriasse sisse ja pàris hàsti làks - Trattoria Rosso San Martino, mis asub Piazza San Martinol. Eelroaks polentatordikesed erinevate kastmetega. Vàga hòrk ja peen. Bologna spetsialiteetidest selgus, et lasagna al ragù oli otsas, aga tagliatelle al ragù tàitsa olemas. Imemaitsev. Vàrske pasta, mòistagi.
Lisaks pastale oli ka trattoria pàris tore. Sympaatse sisekujunduse ja mònusa sumiseva atmosfààriga. Magustoiduks soovitan kindlasti vòtta mascarpone kreemi sokolaadilaastudega... mmm... oleks teisegi portsu vòtnud, aga kelner tuli ytlema, et tegelikult nad nyyd tahaks asutuse kinni panna. Olime viimased sòòjad.

Nagu kòik kohusetundlikud turistid, kylastasime Piazza Maggiore't kust leiab San Petronio basiilika (eelmise postituse kommentaaride peale mòeldes tuli praegu muhelus :-). Samal piazzal leiab ka Bologna linnavalitsuse hoone, ehitatud 13.sajandil. Vàga kaunis. Basiilika on ka kindlasti vàga auvààrne, ikkagi yks maailma suurimaid kirikuid, kuid pean ytlema, et kuna mul on katoliku kiriku suhtes vòrdlemisi kalgid seisukohad, ei saanud ikka neutraalselt kunsti imetleda. Note to self: kohusetunne on overrated.

Tulgem aga palju lòbusamate teemade juurde. Nimelt sealsamas kòrval asub Piazza Nettuno, kust leiame vàga humoorika purskkaevu. O. lubas, et teatud nurga alt purskkaevu vaadates nàeb "kyllalti frivoolseid vaatepilte". K, jàrgnev pilt on pyhendatud spetsiaalselt sulle. Suudest vàljapurskuvad veejoad kyll, aga kuidas oleks rindadest vàljapurskuvate veejugadega?
Ei, Bologna on yks vabameelne linn. Kes oleks nàiteks Palermos midagi taolist ette kujutanud aastal 1566? Vabameelsusest rààkides ei saa jàtta màrkimata Bologna koeri. Nagu teame, on Bologna punk bestia liikumise kodulinn. Punk bestia jàrgijad nimelt usuvad, et inimene on tegelikult justkui loom ning nende nàgemuses vòtab inimene omaks looma eluviisi ehk et elab koos koeraga tànaval. Bolognas avatasin ka yhe teise liikumine, millele ma tàpset nimetust ei oskaks anda, aga selle liikumise kohaselt vòtab loom omaks inimese eluviisi. Nimelt ma pole elus nàinud nii palju koeri, kes tàie endastmòistetavusega kohvikutes ja poodides kàivad. Mine tea, vbl kàivad internetis ka. Arvan, et yks liikumine on pòhivool ja teine on justkui protestiliikumine, aga siin oleks nyyd kyll antropoloogi tarvis, et neid asju tàpsemalt defineerida.

Uhh, nyyd làks jàlle kiireks, aga kui tagasi tulen, kirjutan sulle, Kodumaa, Bologna kòige glamuursemast kondiitriàrist! Sest sellest ei saa kirjutamata jàtta :)

Pàev Bolognas vol 1

Laupàeva hommikul leidsin end Bolognast. Pòhjust nagu eriti polnudki. Kui vàlja arvata asjaolu, et elada Itaalias ning mitte tutvuda siinsete vaatamisvààrsustega on ylim lugupidamatus kòigi ausatele italofiilide suhtes, kes 11 kuud aastas rabavad ja raha sààstavad, et saaks mònes Mòttetus Màgilinnas trattoria terrassil pàikest, pastat ja panoraami nautida.

Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.

Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.

Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.

Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!

Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.

Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!

Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.

Palju ònne, Eesti!

Sai siin kyll kommentaarides irvitatud, et pakistanlased ja lòuna-ameeriklased ei tea, kus on Euroopa ja pole Uus-Meremaast kuulnud, aga vaadake, vàliseestlased, mis pàrlitega meie erudeeritud kodumaalased hakkama saavad.

PS! Vàliseestlased sellepàrast, et kodueestlased kindlasti kòik vaatavad "Reporterit".
Vist... kust ma tean...

Sanremo teema lòpetuseks

Sanremo festivali teema on siin kahetsusvààrselt unarusse jàànud, aga ega mul enda vabanduseks muud òelda pole, kui et viimastel pàevadel on banaalselt palju tòòd olnud ning pealegi on meil ju tulemas vabariigi aastapàev. Lihtsalt et àra mainida :)

Sanremo vòitja on Roberto Vecchione lauluga "Helista mulle veelkord, armastus". Kuigi sai Marmelaadile lubatud, ei ole kahjuks Roberto kohta eriti ràpaseid yksikasju kàepàrast. Vabandan end vàlja sellega, et pole viimastel pàevadel juuksurisse jòudnud. Kyll aga Kristel kirjutas temast vàga kenasti ja esitab ka laulu tòlke. Oskan vaid niipalju lisada, et "vecchione" tàhendab itaalia keeles "suur vanur". Selle nimega pole kerge elada, kui veel alla 50 oled. Praegu see nimi juba tàitsa sobib talle.

Seoses laulu pealkirjaga tuli mul meelde, kuidas ykspàev seletasin eestlane H-le, miks ma Roku kònesid vastu vòttes ytlen:"Amò!". Itaalia keeles on amore tàielik laiatarbesòna ja vàga laia tàhendusega ka, aga kui see teema eesti keelde panna, siis H-le selgitusi jagades sain ise ka aru, kui imelikult see kòlas. Yhesònaga, tegelikult, kui kallim helistab, siis peaks justkui ytlema:"Ciao amore!" ehk siis "Tsau, armastus!" (Kas ei kòla veidralt?)
Kui inimesed on aga juba pikemaajalises suhtluses olnud, siis itaalias tàhendab see umbes seda, et helistatakse teineteisele umbes iga paari tunni tagant ja tòhususe huvides vòib juba "Ciao" àra jàtta. Telefoniarvete kokkuhoiuga seda seletada ei saa, sest kolm nàdalat intiimses suhtluses olnud noored teevad reeglina endale sellise paketi, et saaks amorele piiramatult helistada.
Yhesònaga, kui suhe on juba aastaid kestnud ja inimesed helistavad teineteisele ca 15 korda pàevas, lyhendatakse "amore" kàepàrasemaks "amò-ks", mis vòiks eesti keeles olla "arm". "Amò" on ka sellepàrast ka hea mugav, et oled nàiteks kodus kenasti teki all ja hòikad reipalt:"Amò!" "Che?" "Mi porti un cafè?" "Certo amò!" Vòi nàiteks, kui amore mingi ilge fopaaga hakkama saab, siis tuleb kasutusele etteheitev toon:"Amoooo!"

Aga Eurovisioonile làheb hoopis noorte kategooria vòitja - Rafael Gualazzi lauluga "Armastuse hullus". Ka siin pole mul ràpaseid detaile ega midagi, aga loodan juuksuri ja tema informeeritud klientide peale.

Hissand, aga teate, et itaallased tàiega ei tea Eurovisioonist mitte midagi! Halligi! Ma olen nagu mingi euromisjonàr siin.
Tegelikult... hakkasin mòtlema, et vahest on Abruzzo elanikud need vàheinformeeritud. Vòtsin praegu office communicatori lahti ja viskasin kolleegidele kysimuse:"Kas sa tead, mis on Eurovisioon?" Vaatame tulemusi.
P vastab: TV? (ma arvan, et ta kàis wikipedias tuhnimas, sest vastus tuli mingi 3 minutit)
Ylejàànud kolm akent on tummad.
Ootame...
S logis ennast vàlja.
P suunalt tuleb ilget flirti.
V ei vasta ikka veel.
E vastab: umbes mingi selline sanremo tyypi asi, mida kogu euroopas nàidatakse. Aga ega ma pàris kindel ei ole.

See oli kyll yllatus! Esimene itaallane, kes teab, mis on Eurovisioon. Otseetris! Muidugi ei saa tàhelepanuta jàtta asjaolu, et E on pàrit Sveitsi piiri ààrest, nii et vahset ta ei kvalifitseerugi itaallaseks. Igatahes selle positiivse noodiga, et oleme leidnud Eurovisiooni-teadliku itaallase, tànase postituse lòpetakski!