Minu uus lemmikmànguasi

Mul on nyyd Kindlega pàris kvartali jagu kogemusi ja peab ytlema jàrgmist.

Esiteks on Kindlel rida positiivseid omadusi:

Mòòtmed. Esiteks on Kindle meeldivalt vàike. Teiseks vòib nyyd kòik kàekotid Kindle mòòtmete jàrgi osta, muretsemata, kas mòni raamat (ntx "Midnight's Childern" vòi "At home") àra mahub. Tegelikult, mu esimene kindle raamat oligi "At home", mille ostu olin pikalt edasi lykanud, sest paberkujul kaalub see ilgelt palju. Ja kàsipagasiga reisivad inimesed teavad, et less is more.

Klaviatuur alumises servas. Klaviatuur on voodis lugemiseks hea. No mulle meeldib niimoodi lugeda, et laman ja siis raamat toetub jalgade peale. Aga paberraamatu lehti on taolises asendis tylikas keerata, kui tekivoldid ees ja taga lainetavad. Pealegi jààvad viimased read tihtipeale tekiserva taha, mistòttu tuleb iga kord lehekylje lòppu jòudes tekki soputada. Kindlel seda probleemi pole, kuna tekivoldid jààvad kenasti klaviatuuri ette, aga ekraanini ei jòua. Imeline!

Lehekylje keeramise nupud. Jàllegi voodis vòi siis kylmas-toas-ja-voodis lugemiseks vàga abiks. Paberraamatuga peab ikka kàelaba vàljas olema ja tavaliselt kylmub mul lehekyljekeeramise kàsi alati àra. On see normaalne? Pàriselt ka mul làheb kàsi kylmaks :)) Anyhow, Kindlega saab asju nii sàttida, et ainult nupuvajutamise sòrm on teki alt vàljas ning mu elukvaliteet on oluliselt tòusnud tànu sellele.

Oh, ja màrkmete tegemise vòimalus. Imeline! Nyyd vòib kòik Salman Rushdie raamatud uuesti julgelt ette vòtta, sest "Satanic verses" ja "Midnight's Children" ehmatasid kyll àra, kui esimese peatyki poole peal tòdesin, et ilma tegelaste nimesid kaustikusse kirjapanemata (Rushdie raamatute tegelaste trackimiseks mingist paberilehekesest ei piisa) ei saa ma enam halligi aru, kes neist kurivaimudest nyyd oligi see vanaema isa vend, onu ema armukese vanavanaisa, tàditytre vanaema vòi selle isapoolse onu vanaisa sohilaps vòimisiganes.

.. Saab mitut raamatut korraga lugeda. Varem juhtus ikka, et yks lugemisel olev raamat oli magamistoas, teine kòògis, kolmas kàekotis ja pàeva lòpuks mòni jài ikka vaeslapse ossa, sest lihtsalt kadus silme alt àra vòi sai vahepeal uusi raamatuid ostetud, mis lugemisel oleva otsa kuhjusid. Nyyd on kòik raamatud kenasti nàppude vahel ning vastavalt tujule vòtad ja loed.

Yks negatiivne omadus on Kindlel ka. Nimelt, kuna ma olen juba kord selline buliimiline lugeja, kes ahnelt raamatuid haarab ja neid poolenisti màlumata kujul alla neelab, et samal ajal juba jàrgmise jàrele kyynitada, siis Kindle on seda halba omadust ainult syvenanud. Mitu vàga huvitavat raamatut on vahepeal làbi loetud, aga mis neist ikka kirjutada, kui uued virvatulukesed juba silme ees terendavad?

Miks ma seda kòike praegu kirjutan? Kindle patarei sai tyhjaks ning pidin arvuti pooleks tunniks sisse lylitama, et raamatukogule eluvaimu sisse puhuda.

Ahjaa, pilt on pàrit kevadkuues viinamàelt. Esiplaanil kirsid, mille valmimisprotsessi ma hoolsa vaatluse alla hoian. Tagaplaanil viinapuud. Kaks nàdalat tagasi olid veel puha paljad, aga nyyd juba kasvatavad pisikesi kàharaid lehekesi.

Ujumise teemal

Alustuseks peab ytlema, et see tuli mulle tàieliku yllatusena, et paiskan mingi spontaanse nutu ja hala basseinide teemal blogisse, aga kommentaariumis teatab Anonyymne Austaja (kui nummi, mul on austaja!), et ma meeldin talle ja rida inimesi tànab òpetliku video eest ning elab mu maailmavalule kaasa. Aitàh teile, et tuletasite meelde, et ma pole oma mures yksi.
Karmen esitles elutargalt kolme soovitust - muuta suhtumist, muuta olukorda vòi yldse alla anda. Vot mina siinkohal teatan, et suhtumist ma tàiega muuta ei kavatse! Ujumisest, tànan kysimast, loobuda ei kavatse! Kui juba elutargad idanaabrid teadsid, et looduski peab inimese tahtele alluma ja panid jògesid vastuvoolu ujuma, siis mina olen veendunud, et annab olukorda muuta kyll! Kui viitsin, siis tòlgin oma traktaadi itaalia keelde ja hakkan ujula riietusruumi anonyymseid lendlehti jàtma. Kallid ujujad ja mòttekaaslased, vòite seda kindlasti ka Viimsi basseinis teha! Ainult àrge unustage soome- ja venekeelset tòlget lisamast.

Katsu neile selgitada

Viimati, kui Roku Dublinist naases, oli tal ylesanne mu punased kontsakingad kaasa vòtta. Pariisi lennujaamas paluti tal kott avada. Turvatòòtaja tiris kotist vàlja kahtlust àratanud esemed, milleks osutusid - voila! - minu punased kingad. "Need ei ole minu kingad," teatas Roku kàrmelt. "Ei ole teie kingad?" keerutas turvatòòtaja kingi kàes ja vaatas Rokut pika pilguga:"Sellisel juhul, monsieur, peab teie daamil pàris suur jalanumber olema..."

Ugh

Inimesed! Kui te ujute konna, siis PALUN liigutage oma jalgu nii nagu konnad teevad. Vahest on teile pàhe turgatanud, miks on selle stiili nimi "konn", mitte "kààrid"? Kui te, kurat, uimerdate ja hargitate oma jalgu justkui kààre ja hòljute veel raja keskele kah, siis kuidas, kurat, peavad kiiremad ujujad teist mòòda saama? Isegi kui te olete fakken meeterviiekymene, siis paraku on rada nii kitsas kyll, et teie kààrjalad on tàiega tyliks eest. Jàrgmisel kààritajal vòtan kyll jalgadest kinni ja tòmban vee alla. Olge te hoiatatud!

Nii. Mis ma veel tahtsin òelda? Jah. Kui teil peaks tarvis olema raja alguses seista ja jalga puhata, siis tehke seda raja ààres, mitte keskel. Raja keskel keeravad ujujad ringi. Viisakas inimene ei seisa raja keskel. Eriti, kui nàeb ujujat tulemas. Ma ei saa aru, kuidas selline elementaarne tarkus kinderstubega kaasa ei tule.

Ja lòpetuseks. Kui te nàete, et rajal on kiiremaid inimesi kui teie, siis EI OLE VIISAKAS STARTIDA TàPSELT ENNE SEDA, KUI KIIREM UJUJA RAJA OTSA JòUAB JA YMBER KEERAMA HAKKAB. Aeglasem stardib peale kiiremat. See on elu fakken loodusseadus. Lugupeetud uimerdajad - kas te olete kunagi mòelnud, kui tylikas on raja otsas seisatuda ja hinnata, kas vasakult startides tòukad end vastasssuunast tulijale nàkku vòi ootad, kuni uimerdaja raja otsast mingi vàhemalt 3-4 meetrit kaugemale jòuaks, et saaks normaalse hooga startida. Oh ja siis tuleb uimerdajast mòòda ujuda. Kui aga vastassuunast teised ujujad vastu tulevad, siis passi uimerdaja jàrel nagu fakken... uimerdaja. Hissand kui nàrvi see mind ajab!

Oh ja konna teema menetleks korralikult lòpuni.
Konna ujumise pòhimòte on tòuge-liug-tòuge-liug. Ei ole ajan-jalad-aeglaselt-harki-tòmban-aeglaselt-kokku-mediteerin-universumi-olemuse-yle. Siin nàiteks yks pàris hea òppevideo.

Yhesònaga, nagu eeltoodust nàha, olen taasavastanud basseini ja yhtlasi kòik maailma inimesed, kes mulle nàrvidele kàivad :)

Kuidas on òige?

Eestlaste toidublogisid lugedes tekkis mul kaks kysimust. Kas "tainas" vòi "taigen"? Ja siis tahtsin veel kysida, et kas "taina" vòi "taigna"?

Pudelite pildistamine ja meie uus nektar

Veinipudelite pildistamise teema lòpetuseks tahaksin sinuga, Kodumaa, jagada pilti viimasest sessioonist. Selline tulemu siis. Modelliks on Pecorino Tullum DOC. Nagu juuresolevalt pildilt nàha, on erinevalt eelmisest aastast meil plaanis kòik Tullum DOC veinid pisut glamuursemas kuues vàlja anda. Pòhjuseid on mitu. Esiteks me teeme seda veini vàga vàikestes kogustes. Teiseks valged veinid kypsevad akaatsiavaadis ja punane tammevaadis. Vaadihuvilistele teadmiseks, et meie vaadid tulevad Boutes'ist. See on umbes vaadinduse Ferrari vòi midagi sinnakanti. Yhesònaga, meie meelest tàitsa vààrib glamuursemat vàljanàgemist.

Bolognast ja traktoritest

Kokkuvòtlik jàreldus mòòdunud nàdalavahetusest kòlab, et Korrespondent O.ga Bologna tànavatel jalutamine on hoopis teine asi, kui turistina ise sihitult ringi triivida. Esiteks saime raudteejaamas kokku kella all, mis nàitab 10:25. 2.augustil 1980. aastal toimus tàpselt sel kellaajal Bologna raudteejaamas pommiplahvatus, mida itaallased tunnevad kui strage di Bologna. Mòistagi pildistasime meeleavaldust. Kylastasime òkokohvikut ja taimetoidusòòklat. Meenutasime Teise Maailmasòja syndmusi làbi Bologna pommivarjendite prisma. Kylastasime seda tànavanurka, kus nàeb Bologna kaaristute evolutsiooni. Kàisime Roxy baaris, et sealne WC yle vaadata. Kui keegi veel kahtleb, kas SEE Roxy baar on pàriselt ka Vasco Rossiga seotud, siis WC peaks kindlasti aitama selgust luua. Aga rohkem ei ytle, sest tasub ise yle vaadata. Leidsime yles piazza Nettuno purskkaevu pòhifrivoolsuse, mida kòik itaalia koolilapsed teavad, aga millest reisijuhid konspiratiivselt vaikivad. Lòpetuseks peatusime mòtlikult Bologna raudteejaamas pommiplahvatuse toimumiskohas. Pòrand on seal restaureerimata jàetud ning seinal on hukkunute nimed ja vanus. Mind isiklikult hàiris, et hukkunuid nimetati "fasistliku terrorismi ohvriteks", sest ega keegi ei tea, mis strage di Bologna taga TEGELIKULT oli. Meil olid endal hoopis teistsugused ideed syndmuse tagamaade kohta. Teinekord on pàris tore, kui vòid oma marginaalses haldjakeeles lahtise suuga menetleda kohalike jaoks pàris tundlikku teemat. Seekord ostsin Bolognast suveniiriks kaasa paki Vaba Maa ehk Libera Terra makarone. Libera Terra on organisatsioon, mis kasvatab toidusaadusi maffialt àravòetud maa peal. Kusjuures maa vòtavad nad justkui ise maffia kàest àra. Kòlab vàga kòrgelennuliselt ning kindlasti sisendab lootust ja optimismi Itaalia tuleviku suhtes. Kui nàiteks O. ja M. ainult Libera Terra pastat ostavadki, siis Abruzzos pole keegi asjast kuulnud. Nimelt nii kui O. ja M. Libera Terra teema kommentaarides yles vòtsid, asusin kohalike perenaiste kàest uurima, et mis see Libera Terra on. Vastuseks vaid hàmmeldunud pearaputused ja òlakehitused. Makaronid kàes, tundsin mòistagi vajadust Rokuga seda erutavat informatsiooni jagada. Tema reaktsioon oli umbes selline:"Ahah, et kui maffialt maa àra konfiskeeritakse, siis kohalikud ja maffia lepivad omavahel kokku, et kohalikud maksavad maffiale renti ja vòivad seda maad harida?" "Ei-ei," òpetasin mina ja jagasin àsjakuuldud infot:"Kohalikud ise vòtavad maffia kàest maa àra, kaitsevad seda relvadega ja harivad." "Mah... yks n'drangheta kòik!" Jah, ega kòik ei pakata lootusest ja optimismist Itaalia tuleviku suhtes. Muidu yldises plaanis on meil juba umbes neljandat pàeva kevad. Pàike paistab, puud ja lilled òitsevad. Tànavune kylm ja pilvine talv venis hirmus pikaks, aga loodetavasti on nyyd seljataga. Veel paar nàdalat tagasi oli nii, et ykskòik kellega Tollos kokku sain, vaadati kipras kulmul halli taevasse ja kurdeti, et kyll see talv on tànavu pikk, aga et "kui kevad tuleb, siis hakkab kòik di colpo òitsema, sest kyll on kòvasti vihma tulnud". Kevade saabumisest annavad màrku reipad traktorid, mida Tollo vahel sebimas nàeb. Eelmisel laupàeval oli San Giuseppe pàev ja kuna San Giuseppe on traktorite kaitsepyhak, siis pyhapàeval pidi toimuma Kyla traktorite protsessioon ning peale hommikust missat traktorite sisseònnistamine eelseisvaks pòllutòòde hooajaks. Ma olin taolisest antropoloogilisest maiuspalast hirmus erutatud, laadisin fotoaparaadi aku hoolega tàis ja yldse valmistusin pòhjalikult, aga pyhapàeva hommikul helistas Roku Tòòkas Isa ja teatas, et kuna vihma sajab, jààb traktorite sisseònnistamine àra. Kas pole itaallaslik? Uurisin murelikult, et millal siis traktorid sisse ònnistatakse. Selgus, et vist ei ònnistatagi. Tead, Kodumaa, mòned asjad jààvad mulle siin Itaalias ydini segaseks. Miks traktorite sisseònnistamist nàiteks jàrgmisel pyhapàeval ei saanud teha? Kas nyyd jààvadki traktorid sisse ònnistamata? Mis tundega nad oma sisseònnistamata traktoritega nyyd pòllutòid teevad? Kas nad on nyyd mures ka vòi on tàitsa ykskòik?

Pudelite pildistamine

Veinipudelite pildistamine on minu jaoks ikka suur mysteerium olnud, mistòttu kasutasin seekord vòimalust ja tolgendasin fotograafil jalus kuni ta meie pudeleid tulevastele pòlvedele jààdvustas.

Alustuseks ehitati stuudio ja pandi paika valgus. Siit pole hàsti nàha, aga tegelikult oli selle konstruktsiooni ymber terve rida lampe, mis syttisid tàpselt pildistamise hetkel pòlema. Vàga professionaalne (ja kallihinnaline). Fotograaf C stuudios avaldas valge taust ka muljet. Seni olen nàinud stuudiotes, et valge tausta tegemiseks toetatakse lihtsalt yks suur paber vms materjal vastu seina ja pòrandat. C.-l oli aga stuudiosse sisse ehitatud spetsiaalne valge sein, mis làks sujuvalt yle valgeks pòrandaks.




















Konstruktsiooni sees oli vàike ava objektiivi jaoks. Fotograaf C pildistas ja sòltuvalt etiketi eripàradest, puges graafik M aeg-ajalt linade vahelt sisse ning hoidis kord peeglit, valget paberit vòi kaetud lampi pudeli làhedal, et detailid ikka ilusti vàlja tuleks. Nàiteks meie etikettidel on palju metalseid toone, mida ilma abivahenditeta on vòrdlemisi raske pildistada. Yhtlasi on meil kapsli peal metallik-hàrg. Kui tavalise aparaadiga pildistada, siis jààb hàrg reeglina kas ilma pea vòi tagajalgadeta, nii et abivahendid on... abiks.




















Modellid oma jàrge ootamas:






















Igast pudelist sai tehtud mitu ylesvòtet. Kòigepealt yks uldine plaan. Siis vaatasime tulemuse yle ja kui kuskil oli mingi yle- vòi alavalgustus, puges M taaskord peegli vòi lambiga linade vahele ning C tegi uue pildi. Hiljem M liidab Photoshopis erinevatest piltidest parimad jupid kokku, nii et tervik oleks silmale hea vaadata.

Frantoio Cutrera

Kas keegi on kuulnud Cutrera oliiviòlidest? Nimelt Pan M. Varssavist kirjutas hiljuti, et ostsis Cutrera oliiviòli. M. polevat iial midagi vòrdvààrset maitsnud ning soovitas mul seda kindlasti proovida.
Tegemist on Sitsiilia tootjaga ja vàhemalt kodulehelt ilmneb, et preemiaid on neil rohkem kui Suure Isamaasòja veteranil. See preemiate teema tundus veidi kahtlane. Nimelt veini ja òlitootjad teavad kòik, et kòigpealt vòidavad preemiad priske turunduseelarvega suurtootjad ja kui mingis kategoorias vaba koht jààb, siis alles vòib-olla kukub midagi ka mònele vàiketegijale. Aga vbl vàiketegijad on lihtsalt saamatud ja viinamarjad on hapud ja, oh, kes seda teab.
Kahtlustest hoolimata panin nàidatud aadressil e-maili teele, uurimaks kust seda imenektarit soetada saaks. Vastu tuli vàga pòhjalik ja kena kiri, kus alustuses sinjoor Cutrera kirjutab, et òlid on nii-ja-naasugused, hinnad on sellised, aga et yks vastunàidustus on ka - kes korra Cutrera òli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Tead, Kodumaa, tundub, et vòtan selle riski ja tellin paar pudelit.

Seda peab kyll ytlema, et oliiviòliga kindlalt nii, et kes korra pàriselt head oliiviòli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Kes teab, millest jutt, noogutab kindlasti kaasa siinkohal :)

Nii nummi!

Meie maja làhedal on yks ilmetu majake. Yhe ukse ja aknakesega. Ykse kohal kulunud silt "Pasta all'uovo" ehk siis "Munapasta".
Yhesònaga, tàna mòtlesin eksperimendi mòttes vaadata, et mis selle ilmetu fassaadi taga toimub. Lett oli justkui tyhi, aga kuna olin juba sisse astunud, uurisin, et kas tagliatelle pastat on. "Otse loomulikult," vastas muhe proua. Vòttis peotàie pastataigent, rullis kenasti sirgeks, lasi masinast làbi ja voila! Enam vàrskemaks kyll ei saa. Vàga nummi!

Ajaloolise tòe huvides mainin àra, et tegin pastat kòògiviljadega. Vàga kevadine ja tore tuli.

Pàev Bolognas vol 2

Alustuseks vòtsime ette Bologna peatànava ehk Iseseisvuse tànava ehk Via della Indipendenza. Teoreetiliselt peaks see tànav olema Liberty stiili austajatele yks mònus komm, aga mul olid silmad-kòrvad peamiselt kontori gossipiga hòivatud ja eriti ei jòudnud Liberty teemaga tegeleda. Mulle kaaristud meeldisid. E.-le ei meeldinud. Peatusime suvalises baaris ja kinnitasime pizzaga keha. Pizza oli... tavaline.

Jàtkasime teekonda, eesmàrgiga jòuda Bologna kuulsate kaksiktornide juurde. Bologna on tornide linn... khm... nagu Tallinngi. Aga kuna teadupàrast on vàlismaal kòik suurem ja glamuursem, siis Bologna tornid on ka Tallinna omadest kòvasti kòrgemad ja neid on rohkem ka. Keskajal, kui Bolognal majanduslikult vàga hàsti làks, olnud igal rikkal perel kombeks torn ehitada. Mida kòrgem seda uhkem. Korrespondent O. màrgib, et sama mòtteviisi vòime màrgata tànapàeva Dubais. Nagu juuresolevalt pildilt nàeme, oli keskaegne Bologna justkui Manhattan. Pilt on pàrit wikipediast.

Tànapàeval on palju tornid hàvinud ning esialgsest umbes sajast tornist on ca 20 jàrele jàànud. Mitmetel tornidel oli nàiteks àikesega pahandusi, sest piksevardaid enne 19.sajandit eriti ei kasutatud. Tornid Asinelli ja Garisenda, mille suunas me hoogsalt liikusime, on kòige kuulsamad ja Bologna symbolid. Ehitatud 1110. aasta kandis.

Ahhaa! Aga enne torne - mida me nàeme - kuulus Roxy baar! Roxy baari tunnevad ainult itaallased, sest itaallaste laulujumal Vasco Rossi laulab selles baaris viskijoomisest oma legendaarses palas "Ohutu elu" ehk "Vita spericolata".

Roxy baarile oli meie tàhelepanu juhtinud Korrespondent O. ning peab ytlema, et kui ta poleks seda teinud, oleks me tollest ikonograafilise vààrtusega asutusest joonelt mòòda kàinud. Vàga nukker koht. Puha tavaline baar. Mitte yhtki kylastajat. No vàhemalt mònda vananenud hipit vòi rokipedet oleks kyll palunud. Kui juba baaris sees olime, vòtsime kohvid ja cornettod. Cornetto oli see... tavaline, milletaolisi kusagil vabrikus toodetakse ja kòigisse suvalistesse raudteejaama-baaridesse saadetakse. Tegime mòned fotod, meenutamaks, et me Roxy baaris kàisime ning loovisime entusiastlikult ning kontori gossipit menetledes tornide poole.

Tornid ei petnud lootusi. Suurem - Asinelli - on 97 meetrit kòrge ning sinna saab ka sisse minna. Poole lyhem - Garisenda - vajus 14.sajandil pisut kreeni ja selline on ta tànapàevalgi. O. òpetas, et kui Bolognas ainult yhe pàeva olla, pole mòtet Asinelli tornist yles ronida, kui just ronimishàirega pole. Otse loomulikult olime me tol pàeval ronimishàirega! Pealegi oli meil plaanis rikkalikku Bologna lòunasòòki nautida, nii et mis saab olla parim naiseliku syytunde leevendaja kui 500+500 trepiastet!
Hoiatan kòigi tornihuvilisi vahelagede eest. Ronime. Ronime. Hingeldame. Muudkui ryhime E.-ga edasi justkui òed Smigunid olympiavòistlustel. Jess! Lagi! Finish! Aga ei! Selgub, et hoopis vahelagi ning ylespoole vaadates paistab mingi lòputu joru astmeid jàlle. Ronimine vòttis tegelikult pàris kaua aega, sest liiklus oli treppidel tihedapoolne. Kuna trepi peal kaks inimest teineteisest mòòda ei saanud, tuli aeg-ajalt trepimademetel peatuda, et allatulijaid mòòda lasta.

Vaade oli absoluutselt imeline ja tàiesti vààris 500t trepiastet. Nagu jàrgnevalt pildilt nàeme, on Bolognal ja Tallinnal taaskord palju yhist - punased katused.
Muide, eile uudistes rààgiti, et seoses liikluse tekitatud vibratsiooniga pidavat Bologna kuulsad kaksiktornid òige pea kokku varisema. Kiirustage, kodanikud! Kiirustage torne vaatama! Nàiteks, kui ma Eiffeli tornis kàisin, làks see jàrgmisel pàeval pòlema. Kindluse mòttes on mul veel nàiteid. Kui esimest korda Ameerikasse lendasin, algas tàpselt samal pàeval Iraagis sòda. Piiri peal uuriti hoolega, et miks mul just nyyd Ameerikasse asja on. Ja kui Londonisse tòòle làksin, plahvatasid metroos pommid. Aga nii kui pidin Kairosse tòòle minema, kukkus valitsus ja kòik muu. Mitte, et ma tahaks siin paanika atmosfààri tekitada, aga vist on parem enne mind teatud kohtades àra kàia :)

Peale torne oli sààrelihas òige pisut krampis (retrospektiivis màrgin, et tegelikult jàrgmised kolm pàeva) ja lòunaaeg hakkas làbi saama. Kell oli peaaegu kolm! Hissand! Mòelda vaid, kui nyyd kòik restoranid-trattoriad meie nina all kinni pannakse! Uhh! Uhh! Sadasime esimesse ettejuhtuvasse trattoriasse sisse ja pàris hàsti làks - Trattoria Rosso San Martino, mis asub Piazza San Martinol. Eelroaks polentatordikesed erinevate kastmetega. Vàga hòrk ja peen. Bologna spetsialiteetidest selgus, et lasagna al ragù oli otsas, aga tagliatelle al ragù tàitsa olemas. Imemaitsev. Vàrske pasta, mòistagi.
Lisaks pastale oli ka trattoria pàris tore. Sympaatse sisekujunduse ja mònusa sumiseva atmosfààriga. Magustoiduks soovitan kindlasti vòtta mascarpone kreemi sokolaadilaastudega... mmm... oleks teisegi portsu vòtnud, aga kelner tuli ytlema, et tegelikult nad nyyd tahaks asutuse kinni panna. Olime viimased sòòjad.

Nagu kòik kohusetundlikud turistid, kylastasime Piazza Maggiore't kust leiab San Petronio basiilika (eelmise postituse kommentaaride peale mòeldes tuli praegu muhelus :-). Samal piazzal leiab ka Bologna linnavalitsuse hoone, ehitatud 13.sajandil. Vàga kaunis. Basiilika on ka kindlasti vàga auvààrne, ikkagi yks maailma suurimaid kirikuid, kuid pean ytlema, et kuna mul on katoliku kiriku suhtes vòrdlemisi kalgid seisukohad, ei saanud ikka neutraalselt kunsti imetleda. Note to self: kohusetunne on overrated.

Tulgem aga palju lòbusamate teemade juurde. Nimelt sealsamas kòrval asub Piazza Nettuno, kust leiame vàga humoorika purskkaevu. O. lubas, et teatud nurga alt purskkaevu vaadates nàeb "kyllalti frivoolseid vaatepilte". K, jàrgnev pilt on pyhendatud spetsiaalselt sulle. Suudest vàljapurskuvad veejoad kyll, aga kuidas oleks rindadest vàljapurskuvate veejugadega?
Ei, Bologna on yks vabameelne linn. Kes oleks nàiteks Palermos midagi taolist ette kujutanud aastal 1566? Vabameelsusest rààkides ei saa jàtta màrkimata Bologna koeri. Nagu teame, on Bologna punk bestia liikumise kodulinn. Punk bestia jàrgijad nimelt usuvad, et inimene on tegelikult justkui loom ning nende nàgemuses vòtab inimene omaks looma eluviisi ehk et elab koos koeraga tànaval. Bolognas avatasin ka yhe teise liikumine, millele ma tàpset nimetust ei oskaks anda, aga selle liikumise kohaselt vòtab loom omaks inimese eluviisi. Nimelt ma pole elus nàinud nii palju koeri, kes tàie endastmòistetavusega kohvikutes ja poodides kàivad. Mine tea, vbl kàivad internetis ka. Arvan, et yks liikumine on pòhivool ja teine on justkui protestiliikumine, aga siin oleks nyyd kyll antropoloogi tarvis, et neid asju tàpsemalt defineerida.

Uhh, nyyd làks jàlle kiireks, aga kui tagasi tulen, kirjutan sulle, Kodumaa, Bologna kòige glamuursemast kondiitriàrist! Sest sellest ei saa kirjutamata jàtta :)

Pàev Bolognas vol 1

Laupàeva hommikul leidsin end Bolognast. Pòhjust nagu eriti polnudki. Kui vàlja arvata asjaolu, et elada Itaalias ning mitte tutvuda siinsete vaatamisvààrsustega on ylim lugupidamatus kòigi ausatele italofiilide suhtes, kes 11 kuud aastas rabavad ja raha sààstavad, et saaks mònes Mòttetus Màgilinnas trattoria terrassil pàikest, pastat ja panoraami nautida.

Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.

Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.

Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.

Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!

Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.

Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!

Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.

Palju ònne, Eesti!

Sai siin kyll kommentaarides irvitatud, et pakistanlased ja lòuna-ameeriklased ei tea, kus on Euroopa ja pole Uus-Meremaast kuulnud, aga vaadake, vàliseestlased, mis pàrlitega meie erudeeritud kodumaalased hakkama saavad.

PS! Vàliseestlased sellepàrast, et kodueestlased kindlasti kòik vaatavad "Reporterit".
Vist... kust ma tean...

Sanremo teema lòpetuseks

Sanremo festivali teema on siin kahetsusvààrselt unarusse jàànud, aga ega mul enda vabanduseks muud òelda pole, kui et viimastel pàevadel on banaalselt palju tòòd olnud ning pealegi on meil ju tulemas vabariigi aastapàev. Lihtsalt et àra mainida :)

Sanremo vòitja on Roberto Vecchione lauluga "Helista mulle veelkord, armastus". Kuigi sai Marmelaadile lubatud, ei ole kahjuks Roberto kohta eriti ràpaseid yksikasju kàepàrast. Vabandan end vàlja sellega, et pole viimastel pàevadel juuksurisse jòudnud. Kyll aga Kristel kirjutas temast vàga kenasti ja esitab ka laulu tòlke. Oskan vaid niipalju lisada, et "vecchione" tàhendab itaalia keeles "suur vanur". Selle nimega pole kerge elada, kui veel alla 50 oled. Praegu see nimi juba tàitsa sobib talle.

Seoses laulu pealkirjaga tuli mul meelde, kuidas ykspàev seletasin eestlane H-le, miks ma Roku kònesid vastu vòttes ytlen:"Amò!". Itaalia keeles on amore tàielik laiatarbesòna ja vàga laia tàhendusega ka, aga kui see teema eesti keelde panna, siis H-le selgitusi jagades sain ise ka aru, kui imelikult see kòlas. Yhesònaga, tegelikult, kui kallim helistab, siis peaks justkui ytlema:"Ciao amore!" ehk siis "Tsau, armastus!" (Kas ei kòla veidralt?)
Kui inimesed on aga juba pikemaajalises suhtluses olnud, siis itaalias tàhendab see umbes seda, et helistatakse teineteisele umbes iga paari tunni tagant ja tòhususe huvides vòib juba "Ciao" àra jàtta. Telefoniarvete kokkuhoiuga seda seletada ei saa, sest kolm nàdalat intiimses suhtluses olnud noored teevad reeglina endale sellise paketi, et saaks amorele piiramatult helistada.
Yhesònaga, kui suhe on juba aastaid kestnud ja inimesed helistavad teineteisele ca 15 korda pàevas, lyhendatakse "amore" kàepàrasemaks "amò-ks", mis vòiks eesti keeles olla "arm". "Amò" on ka sellepàrast ka hea mugav, et oled nàiteks kodus kenasti teki all ja hòikad reipalt:"Amò!" "Che?" "Mi porti un cafè?" "Certo amò!" Vòi nàiteks, kui amore mingi ilge fopaaga hakkama saab, siis tuleb kasutusele etteheitev toon:"Amoooo!"

Aga Eurovisioonile làheb hoopis noorte kategooria vòitja - Rafael Gualazzi lauluga "Armastuse hullus". Ka siin pole mul ràpaseid detaile ega midagi, aga loodan juuksuri ja tema informeeritud klientide peale.

Hissand, aga teate, et itaallased tàiega ei tea Eurovisioonist mitte midagi! Halligi! Ma olen nagu mingi euromisjonàr siin.
Tegelikult... hakkasin mòtlema, et vahest on Abruzzo elanikud need vàheinformeeritud. Vòtsin praegu office communicatori lahti ja viskasin kolleegidele kysimuse:"Kas sa tead, mis on Eurovisioon?" Vaatame tulemusi.
P vastab: TV? (ma arvan, et ta kàis wikipedias tuhnimas, sest vastus tuli mingi 3 minutit)
Ylejàànud kolm akent on tummad.
Ootame...
S logis ennast vàlja.
P suunalt tuleb ilget flirti.
V ei vasta ikka veel.
E vastab: umbes mingi selline sanremo tyypi asi, mida kogu euroopas nàidatakse. Aga ega ma pàris kindel ei ole.

See oli kyll yllatus! Esimene itaallane, kes teab, mis on Eurovisioon. Otseetris! Muidugi ei saa tàhelepanuta jàtta asjaolu, et E on pàrit Sveitsi piiri ààrest, nii et vahset ta ei kvalifitseerugi itaallaseks. Igatahes selle positiivse noodiga, et oleme leidnud Eurovisiooni-teadliku itaallase, tànase postituse lòpetakski!

Hoiame ikka inimesi toimuvaga kursis (jòudumòòda)

Tàna, kui ma òigesti olen aru saanud, peaks olema Sanremo festivali finaal. Aga mis kòige naljakam, itaallased ei tea, et festivali vòitja làheb Eurovisioonile. Nad yldse ei tea, mis loom see Eurovisioon on. Kultuuripòld puha sòòtis ja harimata, ausòna. Kas keegi tunneb itaallast, kes teab, mis on Eurovisioon?

Eile yritasin taaskord Sanremot vaadata, aga kuna samal ajal tuli koomikute paraad Zelig, siis mòtlesin, et neid Sanremo laule nàidatakse vist juba neljandat korda jàrjest, aga Zelig on ainult yks kord. Yhesònaga, uinusin seekord Zeligi saatel. Mis pagana pàrast on itaalia telesaated niiiiiii pikad? Zelig kah. Algab kell 9 ja lòppeb kunagi varahommikul vist. Iial ei nàe ma selle lòppu.

Alati teie,
Gossip Central

Kuidas sisustada 12 lauluga 3,5 tundi?

Alustuseks tahaks minagi sellisel aktuaalsel teemal nagu Eesti Laul kaasa rààkida.
Kiirelt asja tuuma juurde tulles - ainuke lugu, millega minu meelest sobib Eestit Euroopa pyynel esindata on Outloudz. Ilus laul. Head sònad. Stiilsed noored inimesed. Kui Outloudz Eestit esindama hààletatakse, siis kindlasti ise helistan kòigilt telefonidelt ja korraldan kampaania itaalia sòprade seas, et kòik Eesti poolt hààletaks. Teised laulud on ka vahvad ja omapàrased, aga minu meelest jàtavad eestlastest kummaliste veidrike mulje. Kodumaa, enne kui telefoni haarad ja hààletad, peatu hetkeks. Mòtle hoolega, kas meil ikka on tarvis, et kogu Euroopa vàikese Eesti yle naerab?
Hea Eurovisiooni-enne on kadunud poja - Itaalia - naasmine Eurovisiooni sòbraliku pere ryppe (saab Eesti poolt hààletada!). Kadunud poja naasmise osas tuleb tunnistada, et itaallased suhtuvad teemasse imetlusvààrse pyhendumisega.
Esiteks valitakse Eurovisiooni laul auvààrsel Sanremo laulufestivalil. Ehk et mitte mingi marginaalne europrojekt, vaid ikkagi aasta tàhtsyndmus. Festival kestab viis òhtut jàrjest. Ja ega siin pole mingid tunniajased telesaated. Ikka igal òhtul kolm-neli tundi. Tàna vaatasin, et esimesel òhtul oli kokku 14 laulu vòistlustules. Tàna on 12 laulu. Nyyd olengi end siia diivani peale sisse seadnud, tuvastamaks, kuidas saab 12 lauluga kolmpooltundi àra sisustada. Loodan mitte magama jààda enne kui saladuse jàlile saan. Aga tulgem saate juurde.
Seda, et Itaalia Eurovisiooni laulu valimist tòsiselt vòtab, saime juba sellest aru, et laulu valimisele pyhendatakse mingi 18 tundi eetriaega. Lisaks igasugused pàevased arutelu- ja diskussioonisaated Sanremo teemal. Aga ega siin asi ei lòpe!
Sanremo festivalil on lausa 5 saatejuhti, mis viib tegelikult mòttele, et kui tàna on 12 laulu, siis finaalis saab olema rohkem saatejuhte kui lauljaid. Aga vahest lòpu poole saab saatejuhte ka vàlja hààletama hakata? Egas midagi, tutvume konkurentidega làhemalt.
Alustuseks keegi vanamees Litritega Pintsak. Kaks kòhetut nooremat meest. Ei ole sellised tyybid, kellele rannas jàrele vaataks. Yritavad nalja teha, aga eriti ei tule. Ja kaks seksikiisut. Belen Rodriguez on see proua, kes on igaveseks itaalia telepubliku màllu kinnitunud tànu TIM reklaamidele. Vodafone kontori fuajees on hiiglaslik ekraan, kus kedratakse nende pàevakajalisi reklaame. TIM kontoris aga ei ole reklaami-ekraani. Nojah, sedagi materjali vaadates mòistame, miks TIM kontoris reklaame pàise pàeva ajal, fuajees, hiigelsuurelt ekraanilt ei nàidata.

Oh!
Dziisas!
Kodumaa, sa ei usu praegu, mida ma nàen! Patty Pravo! Ykskord làhenesin inimtyhjas koridoris liftile. Korraga lifti uksed avanesid ja nàgin seal seismas kuldses eas naisterahvast, kellele vist makstakse selle eest, et ta ilukirurgide katsejànes oleks. Uskumatu freak show! Instinktiivselt keerasin suuna trepi poole. Nii kole oli! Vot Patty Pravo on umbes samasugune, aga meigiga kaetud ja nàidatakse kaugemalt. Yks mu foobiaid on, et pean lennukis taolise kòrval istuma nii, et mina olen akna pool ja provva vahekàigu pool. Foobia stsenaarium nàeb ette, et iga kord, kui juua pakutakse vms pean suutma stjuuardessi poole vaadata nii, et kòrvalistujat ei peaks nàgema, aga ei tule vàlja eriti. Aga eks hallpead austa ja kulupead kummarda ning sisimas on mul hea meel, et vanadaam ei pea kudumisvarraste ja noorusaja edu kujutavate kolletanud ajalehevàljalòigete vahel eluòhtut mòòda saatma, vaid saab noortega seltsida ja kuulatakse viisakalt ta laulud àra.

Huh. Vahepeal naases Patty sinna, kust ta tuli ning lavale on ilmunud keegi valges ylikonnas mees patriootilise lauluga itaalia lipust. Oleks ta valge ylikonna peale trikoloori kenasti diagonaalselt yle rindkere sàttinud, vòiks pàris camp olla... aga sedasi... nomaitea...

Tulgem aga teise atraktiivse tibi juurde. Tema nimi on Elisabetta Canalis, tuntud kui George Clooney vanaduspàevade ròòm. Yldiselt on need 5 saatejuhti vàga kena kooslus, aga selle yle tahaks kyll nuriseda, et itaalia televisioonis on naised noored ja saledad ning poolpaljad, kuid ilusaid mehi eriti ei nàidata. Miks ei nàidata meile parimal eetriajal noori, musklis, aluspykstes mehi? Siin on veel arenguruumi.

Litritega Pintsak on transformeerunud Sametiseks Pintsakuks. Tund aega on mòòda saanud. Vist mingit nelja laulu nàidati. Ylejàànud aeg on sisustatud reklaamiga ja 5 saatejuhi omavahelise seltskondliku vestlusega. Midagi taolist aimasingi. Ega jàrgmised kaks tundi vast suuri muutusi kaasa ei too, nii et vòib magama minna. Kas keegi neid saateid lòpuni ka vaatab?

Lòpetuseks kannan ette, et SametPintsak nàppis kiisusid eest ja tagant ettekààndega uurida vàlja, mis disanierid nende kleitide autoriteks on. Kleidid on muide imetabavalt kaunid. Beleni sinine on Fendi ja Elisabetta kollane on Pucci. Nyyd siis teate. Selle peale tuli mul tegelikult vòrdluseks meelde mingi Eesti telekanali ilma-mees, kellel olid pidevalt mingid liiga pikkade varukatega tumepruunid villased pintsakud. Ilmateate lòpus kuvati alati teade, et saatejuhte riietab Tallinna Kaubamaja :))
Jah, kodu-eestlased, nii ongi nagu te olete kogu aeg kahtlustanud. Vàlismaa elu on puhas glamuur ja pudrumàed, rààkimata sellest, et meil on 10 kraadi sooja, mitte kylma :))

Aeg hambaid pesema minna.

Ma olen ka toidublogija!

Roku kindlasti muheleks selle pealkirja peale, sest teatavasti ei oska ma tema arvates syya teha, rààkimata sòògist blogimisest. Ega ma ise ka vàga seda ideed kummutama ei kipu, sest olgem ausad - pàris mugav on internetis hullata vòi raamatut lugeda samal ajal kui kòògis valmivad itaalia kulinaariapàrandi klassikud. Kui Rokut pole, kàin Roku Kunstnikust Ema juures sòòmas. Tal on alati hea meel, kui lapsed kòhu kenasti tàis sòòvad ja mul on ka hea meel, kui toit iseenesest lauale tekib (ja minu kòòk puhtaks jààb). Maailmas on kohe palju rohkem headust ja hingevalgust tànu sellele, et Katu pottide-pannide kallale ei kipu!

Tàna, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada oma kaastòòd austusvààrsele toidublogile. Sellises vààrikas vàljaandes àramàrgitud saada on alati suur au. Tagasihoidlikult mainin, et tegemist on juba teise kaastòòga, mis avaldamist leidis. Tegelikult ma ei tahtnud seda siin nyyd avalikult mainida, aga kui juba jutuks tuli, siis mul oleks plaanis see artikkel vàlja printida ja rahakoti vahele panna, et nàiteks synnipàevadel, matustel ja miks mitte ka trammipeatuses seda huvilistele nàidata. Tehke siis nàgu, et olete yllatunud ja mu saavutuse yle uhked, eksju? Tnx!

Yhtlasi on minu arvates ààrmiselt hale, et sellesama toidublogi autorit Eesti toidublogijate messile ei kutsutud. Kahetsusvààrne, kuidas meie vàikesel, tuultest ja okupantidest ràsitud maalapil nimega Eesti taoline anne tunnustamata jàetakse. Head eestlased, meid on niigi vàhe! àrme nàri teineteisel kòrisid làbi. Hoiame kokku, eksju! (Toomas-Hendrik, kui sa tahad seda lòiku 24.veebruari kònes kasutada, siis ma lahkelt luban. Mul ei ole teise eestlase jaoks millestki kahju.)

Selgitus

Muide, kui kellelgi jài Facebookist mulje, et me tegime perekondlikus veinimajas grappat, siis see on puha eksitus.
Me tàiega ei teinud grappat! Kòik ju teavad, et grappa tegemiseks peaks meil olema kange alkoholi tootmise ja myymise litsents. Ja òiged seadmed ja labor ja miskòikveel. Luba tervisekaitseametist kah veel. Ja kòigil valged tunked ja kummikindad. Jummel kyll, meil vòidakse veinimaja kinni pitseerida illegaalse grappa tegemise eest.
Yhesònaga, kui keegi kysib, siis meie kyll grappat ei teinud :)

Vahepeal saime pudelisse 2010.aasta Pecorino. Uhh ja palju huvitavam teema on Vinitaly ettevalmistused.
Vinitaly'ga on vàga intrigeeriv seis. Nimelt Vinitaly on ilgelt kallis lòbu ja vàiketootjale kàib see reeglina yle jòu. Sellepàrast kàib asi nii, et ARSSA (mis on teoreetilselt vàiketootjate huve esindav riiklik asutus) maksab poole osalemiskuludest ja veinimajad siis teise poole.
Tànavu aga pole ARSSAl raha. Nimelt seoses korruptsoonisyydistustega on nad parajasti uurimise all ja mingeid veinitootjate toetamise projekte ei tehta kuni uurimine làbi saab. Sellega seoses pakkus ARSSA vàlja, et asutage teie, vàiketootjad, liit ja taotlege Euroopa Liidult abiraha, mis peaks siis selle osa katma, mille tavaliselt ARSSA annab. Nemad omakorda aitavad oma kogemuste ja tutvustega need abirahad kiirelt vàlja vòluda. See kòik on hirmus keemia ja sebimine ja juriidiliselt pisut pilla-palla, aga kui kòik hàsti làheb, siis oled sina, Kodumaa, andnud oma vàikese panuse, et Abruzzo vàiketootjad glamuursele veinimessile ennast esindama saaksid minna.

Roma non fa la stupida stasera

Tàna - juba neljandat pàeva jàrjest Roomas viibides - tahaksin sinuga jagada oma hàmmeldust selle yle, et sygavast antipaatiast selle kopitanud varemeis linna vastu on saanud.. noh.. kui mitte just kiindumus, siis mòòdukas sympaatia kyll.
Kònnin ringi ja ootan, et millal vastik hakkab, aga vot ei hakka. Isegi mòtlen pògusalt, et vòiks mòne puhkepàeva siin veeta, fotokaga ringi kàia ja avastada. Vàga ilus linn. Imekaunis!

Laialivalguv antipaatia on tore kyll, aga mis mulle siis konkreetselt ei meeldinud?

Kindlasti Rooma metroo. Tàiega vihkasin ja pòlastasin seda. Aususe mòttes peab lisama, et ega sellised seigad nagu koti varastamise katse vòi tòòkas strippar kah eriti sooja tunnet sydamesse ei toonud. Praegu olen Roomas ilma GPSita, mis tàhendab, et Helmut Rebane pikutab garaazis ja mina sòidan yle kolme aasta metrooga. Tàitsa normaalne metroo on. Inimesi ka ei tundu nii palju olevat kui vanasti. Rongid tulevad kahe minutiga kohale. Enamus B-liini ronge tunduvad ysna moodsad ja puhtad olevat. Oh, ja C-liini ehitatakse ka.

Vòi nàiteks Roomlased. Ma jàlestasin ja pelgasin roomlasi. Nende vulgaarset aktsenti. Valjuhààlseid roomlannasid, kelle lainerijoon on paksem kui mu pòial ja ylbus màgedest kòrgem. Ja ebakultuursed isaseid, kes mind jàlitasid ja hòikasid:"Ciao bella!" vòi lihtsalt laulma puhkesid, kui neist mòòda kòndisin. Poodides sain pidevalt petta, jàrjekordades trygisid kòik minust ette, riigiasutuses koheldi mind kui... well... soovimatut immigranti.
Nyyd aga. Tàitsa normaalsed inimesed. Yldse mitte valjuhààlsed. Sòbralikud. Muidugi tòsi ta on, et neil pàevil olen ma olnud ainult kontoris ja Via Boncompagni kandis. Kontoris on kòik sirgeselgsed viisakuse kehastused ning Via Boncompagnil askeldabki rohkem nagu Itaalia eliit ja "vana raha", kes ei vilista, nàpud suus, ega karju yle tànava:"AOO, Marioo!" Kui kysite, mis seltskonnas ma siiamaani viibinud olen, siis vastan ausalt - ega peale hàmarate Via Aurelio, Tiburtina (seal, kus vangla on) ja Magliana perifeeriate suurt midagi ei nàinud. Rooma perifeeriad on vàga koledad, àrge sinna, lapsed, kyll kunagi minge.

Mida ma veel Rooma juures vihkasin? Rohkem justkui ei tulegi meelde.. Aaa.. see ajas mind nàrvi, et Punkri làhedal oli mingi prostituutide park ja mònel hommikul oli Giulietta Ansip pisut màkerdatud ja tòòvahendeid vedeles maas.
Kaubandusvòrk oli mòttetu, kui just ei otsinud 200-eurost roosade narmastega miniseelikut vòi hiina kràppi. Nyyd olen oma ostudega internetti kolinud, nii et minu poolest vòib Rooma kaubandusvòrk olemata olla.
Parkimiskohtade puudus oli ka nòme, aga kesse ikka loodusseaduste yle iriseb. Ja liiklus oli nòme. Tàna tundub, et Rooma liiklus on pàris sympaatne ja syndmusterohke. Palju vahvam, kui nàiteks Tallinnast Pàrnusse sòita, poolteist tundi jàrjest 90 km tunnis mòòda sirget teed. Neli autot sòidab vastu. Ei, Rooma on lòbusam.
Noh... Rooma projektid on alati vàga nòmedad olnud. Elunòmedad. Aga olgem ausad, see pole Rooma syy, et mul nòme tòò on.

Yhesònaga, Rooma, me vòime veel sòpradeks saada. Aga, kui nyyd tàna metroos mingi kamm on vòi Via Boncompagnil keegi jobu vilistab ja hòikab:"AOO, Mariooo!", no siis ma tulen kyll jalgu trampides tagasi ja kustutan selle postituse hoobilt àra!

Muide, ajaloolise tòe huvides tuleb màrkida, et teoreetiliselt peaksin ma tàna Rooma asemel Kairos olema (lucky Katu!). Selles kontekstis on Rooma pàris hubane ja rahumeelne linnake.

Tai pildid, nagu lubatud

Tais, nagu alltoodud pildimaterjal delikaatselt mòista annab, kàisin kuulsa loodusfotograafi Remo Savisaare jàlgedes.

Templiloomad:

Lihtsurelikud loomad Bangkoki tànavatelt:

Hissand millised nummid kilpkonnad. Kardetavasti supi jaoks. Kòigile, kes praegu hyyatavad, et kuidas on vòimalik nii nummisid loomakesi syya, meenutaks Roku Tòòka Isa ytlust:"Aga tallepraadi oled sòònud?"

Kalad, nimega "kala", kes tegutsevad pedikyyrijatena:

Nemad ei ole nii nummid, aga selle eest maitsvad:

Imeliselt nummi, aga vàga kaval ahv (yritas mu kàekella rabada):

Elevant Baley. Oh elevandiga oli nii pònev sòita! Jòudsime elevantlasse kohale ja vaatame, igal pool sildid "ettevaatust, isane elevant". Roku oli kohe àrevil ja òpetas, et isased elevandid on hirmus ohtlikud ja ettearvamatud. No jòudsid viis elevanti metsast, laadisid turistid maha ja hakkasid uusi peale vòtma. Lahkub esimene emaelevant, teine, kolmas ja neljanda juures hakkas meil tekkima kahtlus, et nyyd jààbki isane meile. Jàigi.
Alguses tundus mulle, et iste on minu poole kaldus. Aga Rokule tundus, et iste on tema poole kaldus. Nii me siis nygisime teineteist:"Mine sinnapoole!" "Ei saa, mine ise sinnapoole!" Baley ka ei viitsinud kòndima hakata ning Miniatuurne Elevandijuht oli pisut nàrviline, pritsis teda veega ja nygis, et hakka nyyd astuma. Piisas, et elevant tammuma asus, kui iste jàlle kòikus ja me Rokuga nygisime teineteist ja vàitlesime vòrdlemisi nàrvilisel toonil. No lòpuks saime kuidagi mindud, aga peab ytlema, et Baley nàitas hoolsalt iseloomu. Aeg-ajalt lihtsalt ei kòndinud, mònikord peatus, et pòske vastu puutyve nyhkida, vòttis ampsu mingeid taimi, tòmbas puukese maa seest vàlja ja yldse ei olnud teab mis koostòòaldis. Aga see kòik ei loe yldse, sest poole tee peal astus Miniatuurne Elevandijuht maha ja mul lubati Baley kaela peal istuda ja varvastega teda juhtida. Juhhei! Jah, elevandi juhtimine kàib sedasi, et toksid varbaga vastu vasakut kòrva ja siis làheb paremale. Toksid vastu paremad kòrva ja làheb vasakule. Et liikvele asuks, piisab "nòò" ytlemisest. Ja kui elevant sòna ei kuula, siis Miniatuurne Elevandijuht lògistab mòòka (kuuldavasti antakse neile mòògaga piki pead, vaesekesed). Tàhelepanek tulevastele elevandisòiduhuvilistele: kui teil on valida yhe- ja kahetunnise jalutuskàigu vahel, siis yhetunnisest nygimisest ja tammumisest tàiesti piisab.

Mina kyll ei oodanud, et elevandil juuksed oleks!
Pisut hòredad, aga hàrra on juba kuldses keskeas ka.

Veel elevante. Muide basseinis turistid rààkisid, et tailaste arvates toob uue aasta esimesel pàeval elevandi katsumine ònne. Sellepàrast oligi elevant hotelli inimestele katsumiseks toodud:

Hàbelik geko. Teda jahtisin kyll Remosavisaareliku pysivuse ja innukusega. Kogu aeg puges, kurivaim, pildiraami taha peitu. Selle pildi peal, nagu nàha, olin gekost kiirem: