Kuidas ma kyll vòisin?

Tàna on yllatusi tàis pàev. Yks ammune tuttav helistas, kellest pole kaua aega kuulnud. Sain teada, et olen yhe toreda inimesega peaaegu terve eluaeg erinevates linnades samal ruutkilomeetril elanud ja samas koolis kàinud, aga tegelikult saime tuttavaks hoopis Roomas. Kolleegid sònumineerivad. Kysivad, et kas tulen kolmapàeval tòòle. Uff! Neljapàeval on kohe naksti! mingi meeskonnatòòkoolitus ka. See tàhendab, et kòik kogunevad mu ymber ja kiusavad, et kus sa olid ja mis sa tegid ja kas oli tore puhata. Yks teine ammune tuttav saatis SMS-i, milles palus, et annaksin andeks selle eest, et ta mulle maikuus halvasti ytles. Seitse kuud hiljem. Nummi, et maailmas on inimesi, kes on veel aeglasema reaktsiooniga kui mina.

Tegelikult, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada seda, et mul tuli tàna meelde, et olen siin igasugu loetud raamatutest heietanud, aga lemmik-kirjamehe Neil Gaimani viimaseid literatuurseid juveele polegi kàsitlenud. Vàga mòtlematu! Kui mul Neili number oleks, siis saadaks SMSi ja paluks vabandust, et peale kòiki neid ilusaid teoseid, mis ta maailmale kinkinud on, heietan siin mingites kodulehtedest ja modellipàevikutest. ega piiksatagi juba pikki kuid sellest, millest Neil kirjutab. Peab tòdema, et "Valik" on vahepeal pooleli jàànud. Ei saanud lennukis làbi ja jàrgmise reisi ajaks ei mahtunud kàsipagasisse. Nòme vabandus, aga nii ta làks.

Esimene Neil Gaimani raamat on vàga pàevakohasel teemal - "Odd and the Frost Giants" ehk siis "Odd ja kylmahiiglased". Yhesònaga iidne Norra ja viikingid ja ennekuulmatult pikk talv, mis yldse àra ei lòppe. Inimesed kannatavad ja loodus kàrbub. Tegelikult on skeemi taga Kylmahiiglased, aga keegi ei tea seda enne kui nohik-viiking Odd lahenduse otsa koperdab. Sama ylesandepystitus, mis Terry P "Wintersmithis", aga teistmoodi lahendus. Neili raamat vààrib kiitust ka imeliselt kauni vormistuse pàrast, aga kahjuks ei saa sellest pilte teha, sest see raamat ka ei mahtunud kàsipagasisse àra.
Kui nyyd pàevakohasuse juures hetkeks peatuda, siis ennekuulmatu talve pàevakohasuses vist ei kahtle keegi. Lihtsalt Norra ja viikingid olid minu mikromaailmas aktuaalsed, kuna Dublinis olid kòikjal yleval kuulutused kysimusega "Are you ready for another viking?", mis làhemal inspekteerimisel osutusid Norra-Iiri rugbymàngu reklaamivateks.

Kiire vahemàrkusena tahtsin lisada, et hoolimata makrotasandil hargnevast kriisist kulgeb Iirimaal elu veel endises tempos. See, et uudistes nàidatakse massimiitinguid ja muud taolist ei sega eriti tavaliste elanike elu ja tegelikult neid miitinguid tànavatel niivàga nàha ei olnudki. Temple Bar'il on igal òhtul rohkem joodikuid kui nendel protestimeeleavaldustel. Erinevalt Tallinnast on kòik pubid ja restoranid inimesi pilgeni tàis. Surutisele ja àngile viidata vòivaid ilmeid vòi asjakohast murelikkust, mida nàeme fotodelt, kus kujutatakse iirlaste elu inglise ikke all, ka ei màrka eriti. Pigem ikka muhe sumin ja positiivne ellusuhtumine. Pealegi, mis tòsisest kriisist saame rààkida maal, kus Ràndom Kyla restorani menyys on toidud màrkega "sobib veganitele" ja "gluteenivaba" ning pealinnas tundub, et pole tànavat, kust ei leiaks jooga/pilaatese stuudiot vòi zen toodete poodi? No ma pean silmas, et taolised elustiili elemendid vaesusega vàga kokku ei kài.
Vòi.. noh.. taksojuhilt kysisin Dublinisse saabudes, et mis uudist, mille peale too muigas ja heietas:"We are doomed! Things are only getting worse and worse"! Aga seejàrel jòudsime reipalt jàreldusele, et see kòik on bad journalism ja et good news don't make it to the news. Pealegi, mida kylmem ilm, seda rohkem inimesed taksoga sòidavad ning taksojuht Alan eelistas kriisi lahkamise asemel arutleda teemal, miks tema arvates on jòulude ajal parem kodus viibida, selle asemel et pubis òlut juua. Ta olla ykskord seitsmekymnendatel proovinud pubisse minna nagu kòik endast ja iidsetest traditsioonidest lugu pidavad iiri mehed jòulude ajal teevad. Igatahes olla tal pubis igav hakanud. Olla seal klaasi kàte vahel soojendanud ja mòelnud oma lapseootel kaasa peale, kes jài yksi koju toimetama ning lausa nukker olla hakanud. Sellest peale on ta jòulud alati pere rypes mòòda saatnud. Uomo da sposare nagu Itaalias òeldakse.

Teine Neil Gaimani raamat, mida tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada on aga "The Graveyard Book" ehk "Surnuaiaraamat". Vot selle kohta ei saa ainult kiidusònu jagada, nagu tavaliselt Neili raamatutega juhtub.
Algus on ààrmiselt paljutòotav: òò ja majakene surnuajast mitte vàga kaugel ning keegi mystiline vòòras - mitte kòige ausamate kavatsustega nagu mustad nahkkindad ja lihunikunuga aimata lubavad - magava pererahva keskel hiilimas. Yhesònaga seal on yks imik, kes tapatòò toimumise ajal hàllist vàlja ukerdab ning làbi lahtise ukse minema roomab ning surnuaeda jòuab. See ta pààstabki. Surnuaeda maetud kodanike vaimud vòtavad kàtte ja asuvad imiku hooldajateks. Sympaatne lugu sellest, mismoodi yks surnuaias kulgev lapsepòlv vòiks vàlja nàha ja kuidas vaimud lapse eest hoolitsemist omavahel jagavad ning kui keeruline on Nobody (selle nime panid talle surnuaiaelanikud) jaoks paralleelselt pàrisinimeste koolis kàimine. Taamal hargnevad vihjamisi mingid syndmused, millest saame aru, et Nobody elu on ikkagi mònevòrra ohus ka.
Yhesònaga tòeline maiuspala pimedaks talvepàevaks. Aga. Korraga tundub, et Neil tòstis pea kàsikirjalt, vaatas kalendrisse ja avastas - ohfakk homme tuleb raamat yle anda! ning kirjutas kiirelt lahti, mis tume saladus Nobody pere tapmise taga seisis. òigemini yhe kàega kirjutas ja teise kàega hoidis telefoni:"Jah, jah! Kohe on valmis! Juba saadangi sulle e-maili!". Ja see on kuidagi nii... banaalne saladus ka, et natuke mòru maik jài suhu.

Inglaste panus maailma kòògipàrandisse

Tàna jòudsin empiiriliste vaatluste tulemusena tòdemusele: itaallastel on zuppa inglese ja prantslastel on creme anglaise, aga inglased ise kyll nendest vahvatest roogadest midagi ei tea.

La prima cosa bella, ho visto tua sorella

Eile tiriti mingis Itaalia telesaates Robert Plant kapi tagant vàlja. Samal ajal, kui mina hyyatasin hàmmeldunult, et jummel kui vanaks Robert on jàànud, kysis Roku siira ignorantsusega, et kes see roobertplant veel on. "Einoh, Led Zeppelini ei tea siis vòi?" porisesin vastu. "Ega ei tea kyll," tuli ònnis vastus.
Yhesònaga kaks hoopi korraga. Esiteks on mu teismeliseaastate rokijumalast saanud kortsuline vana kànd, kes oma hòrenevaid juukselòngu eakohaseks soenguks keeldub seadmast ja kàib kiiret raha teenimas sellises halva maitse màdapaises nagu itaalia televisioon.
Ning teine hoop - ja vot ei oskagi òelda, kumb on hullem - mu Sydame Prints ei tea, kes on Led Zeppelin. Tàna vaevlesin pàev otsa mòtete kyysis, et kui ma enne pulmi ei taibanud Sydame Printsi Led Zeppelini alastes teadmistes veenduda, siis mis olulised asjad veel kysimata on jàànud. Juba nàen vaimusilmas, kuidas kuskil hòbepulmade paiku selgub - tàiesti casually - et Roku on Opus Dei liige ja.. noh.. maeiteagi.. sòòb tooreid mune, kui mind kodus pole.
òhtul otsustasin asjad selgeks rààkida. Kòhatasin hààle puhtaks ja kysisin Rokult poolnaljatamisi (aga ikkagi tòsiselt):"Kas on ehk midagi, mida ma peaks sinu kohta teadma? Midagi olulist, mis on vòib-olla rààkimata jàànud, sest pole seda òiget hetke olnud? Nàiteks pean tunnistama, et eile tuli mulle pàris pòrutava uudisena, et sa Led Zeppelini ei tea."
"Aga kas sina tead, kes on Nicola di Bari?" sekundeeris Roku. Muidugi ma ei teadnud, kes on Nicola di Bari, aga nyyd tean, et tegemist on justkui itaallaste Tònis Màega, ehk itaallastele umbes sama olulise isikuga, nagu Robert Plant anglosaksi maailma jaoks. Ja nyyd tean sedagi, et ònneks mu Sydame Prints ikka nii yllatusi tàis ei ole, nagu kartsin. On ja jààb campanilistaks, nagu tòelisele itaallasele omane :)
Teile, lapsed, tuleb siit unelauluks igihaljas Itaalia hitt "La Prima Cosa Bella" Nicola di Bari esituses, mida meil siin Kylas on kombeks laulda sònadega:"La prima cosa bella, ho visto tua sorella".

Sygis

Eile oli Roku Vàsinud Vanaisal 90-nes juubel. Mòtlesime, et ma teen pilte ja pàrast kingime RVVle fotoalbumi. Aga kas see pilt sobib albumisse panna? Selles mòttes, et pilt iseenesest on kindlasti tàhendusrikas ja mòneti kurb ning làbi esteetilise prisma mulle tàitsa meeldib kompositsioon tordi ja 90-aastane mehega tordi taustal. Aga kes tahaks ennast sellisena nàha? Mida sina, Kodumaa, arvad?






Kui elusygise pàikeselisema poole peale tulla, siis kui eile RVV juubelilt tulles avastasin maja tagant taolise kauni kompositsiooni. Kas pole sygis yks tore vàrviline aeg?




See on Roku lemmik:

BOOK experiences

M on lugemisgurmaan. Ta ise rààkis, et tihtipeale loeb nàiteks meeldima hakanud lòigu uuesti làbi. Vahel teeb vàljakirjutusi vòi tòmbab hariliku pliitatsiga pisikese joonekese lehekylje servale. Eriti meeldima hakanud raamatuid loeb ta mitu korda làbi.
Mina jàllegi loen ahnelt, kiirustades. Kui teemaarendus on pingeline, jàtan vàheolulised detailid vahele, et kiiremini edasi jòuda. Jàrgmiseks raamatuks olen eelmise juba enam-vàhem unustanud ja kaks korda ei viitsi kyll yhtki asja lugeda. Kui M on lugemisgurmaan, siis mina olen vist lugemisbuliimik. Yhesònaga, mòtlesin, et peaksin Mst eeskuju vòtma. Aeglasemalt lugema, kahe raamatu vahele pisut aega jàtma, et loetut seedida ja jàrele mòelda selle yle, mida raamat mulle ikkagi andis.



Siin viimase paari nàdala raamatud, mida yritasin nautides lugeda.



Lemony Snickett "The Composer Is Dead".
Vot see on lasteraamat, mille suhtes on kahju, et seda eesti keeles pole ja ilmselt ei saagi olema. Krimiloo vòtmes - helilooja on surnud, nagu pealkiri lubabki - kàiakse kòik orkestri pillid làbi ja kuna igal pillil on veenev alibi, jòutab uurija jàreldusele, et syydi pole keegi muu kui dirigent. Sest kusiganes on dirigent, seal on alati ka mòni surnud helilooja màngus :)) Raamatuga on kaasas imeline CD, kus loetakse raamatut ette ning sobivate kohtade peal tuleb meeleolumuusikat ning kui erinevaid pille nende whereabouts kohta yle kuulatakse, màngivad òiged pillid taustaks temaatilisi helisid. Vàga armas raaamat!


Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
Ytlemata vàrskendav lugemiselamus. Hàsti kirjutatud. Huvitavad probleemid olid peategelastel. Kindlasti on siin erinevaid arvamusi, aga minu jaoks on absoluutselt pàevakohane arutleda selle yle, kas ebaviisakalt kàitunud inimeste kohta vòib òelda "ahv" vòi peaks neisse suhtuma tsiviliseeritud aupaklikkusega, sest vastasel juhul langed nende tasemele. Tegelikult làks mulle eriti hinge lugu "Kylas". Vàga eluline lugu.


Steve Krug "Don't Make Me Think: A Common Sense Approach to Web Usability"
Seda raamatut soovitaks kyll kòigile, kes peavad veebilehti tegema vòi neid kellelgi teha laskma. Mulle endale tuli vàga kasuks. Mingeid asju teadsin intuitiivselt juba ennegi, aga ikka on hea, kui arvamusliider ytleb, kuidas "Search" nupp veebilehel paiknema peab ja mismoodi navigeerimine yles ehitada. Steve'i eesmàrk oli teha selline raamat, mille yhe lennureisiga làbi saab lugeda. Testisin ja toimib. Mul kulus selle peale kyll kaks lyhikest lennureisi (Pescara-Milaano, Milaano-Riia), aga ega meil polegi siin mingi Ameerika. Yhtlasi peab màrkima, et raamat oli nii huvitavalt kirjutatud, et ei tulnud uni peale ega midagi.



Cooper, Reimann, Cronin "About Face 3: The Essentials of Interaction Design"
Erinevalt eelmisest see raamat kyll lennukitesti làbi ei tee. Esiteks on ta raske nagu telliskivi ja hirmus paks. Juba paljalt kàsipagasi testist sai napilt làbi. Sisu on tàpselt nii, nagu pealkiri lubab - the essentials. Pòhitòdedest eriti kaugemale ei minda ja yldse kòik on kuidagi vàga teoreetiline ja metoodiline. Kui see kogukast kaalust hoolimata òhtusele vòi vara-varahommikusele lennureisile kaasa vòtta, peab ikka hirmus palju lennukikohvi larpima, et mitte àrgata selle peale, et "telliskivi" pòlvedelt libiseb ja kukkudes lennukipòrandasse augu teeb. Mulle isiklikult andis head baasteadmised, aga kui peaks ainult selle raamatu pòhjal midagi praktilist àra tegema, siis jààks kyll hàtta.



Dan Brown "Communicating Design: Developing Web Site Documetation for Design and Planning"
Vot see on yks praktiline ja kasulik teos. Justkui kaustik, kuhu hoolas koduperenaine on kòik asjad kirja pannud, mis aastate jooksul òpitud ja làbi proovitud. Dan kàib làbi kòik olulisemad dokumendid, mida veebilehe tegemisel tekitatakse projekti algusest kuni lòpuni. Mulle meeldis eriti see, et iga dokument seletati lahti làbi kolme taseme. Esimene tase ehk pòhiasjad, mida kunagi vàlja ei tohi jàtta. Kui on vàhe aega, siis need esimese taseme teemad peaksid kindlasti olema, aga rohkem pole vaja. Ja kui on rohkem aega ning ressursse, siis tulevad juba màngu teine ja kolmas tase. Palju praktilisi nàiteid ja juttu tuli ka sellest, kuidas ning kellele erinevaid dokumente esitada ning mis on enamlevinud àmbrid.

Oh ja siis alustasin Aigi Vahingu "Valikut". Hetkel olen umbes poole peal ja vòib òelda, et siiamaani suurt teemaarendust ei ole veel toimunud. Pigem leiab rea fragmente teemal "tugigrupi koosolekul rààgiti seda ja teist", "astusin vàlispressikeskusest làbi", "hàngisin kirikus, vaatasin inimesi, mòtlesin diipe mòtteid", "miks T mind ei armasta ja miks ma tema kylge klammerdun?". Paistab, et teine pool jàtkub samas vaimus, aga Aigi kirjutab osavalt ja kaasahaaravalt, nii et ma ilmselt loen ikka lòpuni ja annan teile ka teada, kui mingi uus teema vòi ootamatu puànt peaks tekkima.

Kus lõppevad viinamarjad ja algavad oliivid

Meie Kyla elab igal aastal kindla rütmi järgi. Augusti keskpaigast muutub liiklus kitsastel tänavatel erakordselt tihedaks. Kümned pisikesed traktorid rühivad veinikodade poole külluslike viinamarjakoormatega, millest tõusudel ja kurvidel üht-teist maha pudeneb. Oktoobri alguses lisanduvad käänulistele mägiteedele majasuurused tsisternautod, mis Gigantse Veinitootja väravatest sisse-välja voorivad ning kuu lõpupoole asenduvad viinamarjakoormad sujuvalt oliivikoormatega. Speaking of which, perekond T kutsus mind enda juurde oliiviõlitegu vaatama. Neil on mõned hektarid oliivisalusid ja pisike frantoio, kus nad lisaks enda oliividele ka ümbruskonna oliivikasvatajate saagi õliks pressivad. Oktoobris ja novembris, oliivide valmimise ajal podiseb vabrik ööpäevaringselt, et siis ülejäänud kuudeks mõtlikult vaikida.
Muide, õliteo ajal on õlipressi juures rohkem inimesi kui Kyla baaris. Nimelt kuna kõik oliivikasvatajad kogunevad pressi juurde, siis nende sõbrad, võlausaldajad, perekond ja muidu kiibitsejad tulevad ka sinna, kui on vaja midagi rääkida.

Läheme nüüd, lapsed, meiegi vaatama, kuidas oliiviõli tehakse.


Selliste pisikeste traktoritega jõuavad oliivid kohale:

Oliivisortide poolest on Itaalia maailma kõige liigirikkam piirkond. Kui näiteks Kreekas on umbes kümme sorti, siis Itaalias on neid sadu. Seda kuulsin ma muidugi Itaalia oliivikasvatajate käest, nii et vbl kreeklastel on selles osas teine arvamus. Oh ja tõelised õligurmaanid sobitavad õli toiduga täpselt samamoodi nagu seda veiniga tehakse ning meie kohalikus sommeljeede kuukirjas on juba tekkinud spetsiaalsed oliiviõli rubriigid, kus asjatundjad erinevaid cultivar'e degusteerivad ja kommenteerivad:

Alustuseks muudetakse oliivid nende veskikivide vahel püreeks:

Oliivipüree laotub õhukestele ümmargustele alustele:

Sellel pildil näetegi masinat, mis püree "pannkookide" peale laob ja teist masinat, mis "pannkoogid" torniks laob. Taustal tegutsevad väsimatud veskikivid:

"Pannkoogitornid" surutakse kokku ja õli tuleb püreest välja:

Värske õli niriseb spetsiaalsesse renni:

Selline näeb välja filtreerimata oliiviõli, nii nagu ta pressist välja tuli:

Ja selline on filtreeritud oliiviõli. Roku rääkis, et kui ta väike oli, siis neil oli sügisel kombeks vanaisaga Kyla leivapoest värsket saia osta ja frantoiosse sõita, kus siis soe saiaviil õlikraani alla pandi. Olla jumalik maitseelamus:

Siin näeme seda, mis "pannkoogist" peale pressimist järele jääb. V. rääkis, et need jäägid ostetakse temalt kõik ära. Sellest kuivast massist pidavat tegelikult veel mingi õli kätte saama, mis olla tegelikult musta värvi ja võrdlemisi kole. Vanad roomlased olla seda õli lampide jaoks kasutanud. Tänapäevane teholoogia võimaldab "lambiõli" kenasti roheliseks ja lõhnavaks muuta ning lõppsaadust võite kõik supermarketitest osta. Kuna olen paranoik ja tervisepede, siis peale selle info omandamist ostan nüüd ainult extra vergine oliiviõli, kus on selgelt kirjas, et õli on ainult mehaaniliselt pressitud:

Siin aga värske oliiviõli kenasti pudelitesse pakitud. K ja M, kui te seda loete, siis needsamad toongi teile homme:

Tervitused kòrva-proualt

Tàna tahaks kutsuda kòiki kòrges eas prouasid ja hàrrasid tervise teemadel heietama. Mul endal oleks nàiteks jàrgmine lugu.

Nimelt kevadel hakkas kòrv pisut end tunda andma. Yhel pàeval oli mul Roku Tòòka Isaga (kellel on juba aastaid kòrvakuulmine pisut kehvavòitu) jàrgmine vestlus:

RTI: No ma siis nyyd làhen. Kas panen siit selle ukse kinni?

Mina: Mida-mida?

RTI (pisut valjemini): Ma panen selle ukse kinni?

M (kòva selge hààlega): Pane jah.

RTI pòòrdub mòtlikult minekule, endal kàsi juba ukselingil:"Oot.. et panen selle ukse kinni, jah?"

Mina (kòva selge hààlega): Pane kinni jah!

Nagu nàete, vajadus kòrvaarsti juurde minna oli puha pàevselge. Muide, kòrvaarsti juures kàimisega seoses avastasin oma kòige lemmikuma itaaliakeelse sòna. Nàiteks kui "EatLovePray" raamatu peategelase kòige lemmikum itaalia-sòna oli attraversare, siis minul on - pange nyyd, lapsed, hoolega tàhele, kui Itaalias peaks vaja minema - OTORINOLARINGOIATRICA. Kas pole vahva sònamonstrum? Ega ma tàpselt ei teagi, kuidas seda hààldama vòi silbitama peaks, aga kindlasti vàga vahva puremismaterjal.

Yhesònaga, kàisin paar korda otorinolaringoiatrica-mehe juures. Sai vist kòik korda, aga pidin umbes kuu aja pàrast uuesti kontrolli minema. Kuust asjast sai suvi, suvest sygis ja nyyd tuligi mul mòte, et vòiks kontrollimas kàia kyll.
Helistasin tàna hommikul reipalt polikliinikusse. "Tere-tere, sooviks kòrvaarsti juurde aega kinni panna". Vastuseks sain kylma dusi. Umbes, et yldsegi meil siin broneeringuid tehakse kella 12st kuni kella 13ni ja me ei rààgigi inimestega, kellel pole perearsti suunamist. Uurisin siis, et kuidas nii, et kevadel ei olnud vaja, aga nyyd on. Vastuseks tuli, et see, mis enne oli ei loe ja et praegu on suunamist vaja. Aga kuna Itaalias ei ole asjad kunagi nii, nagu nàivad, torkisin ikka edasi, et tegelikult ma juba kevadel mitu korda kàisin ja et peaks lihtsalt korduvale visiidile tulema ja et kas sellisel juhul on ka suunamist vaja.
Puànt oli ysna ootamatu:"Ahaaa! Teie olete kòrva-proua (la signora dell'orecchio)!" No mis sa oskad òelda? Ilmselt siin tavaliselt ei kàida kòrvaprobleemidega kòrvaarsti juures, sest miks muidu selline vàrvikas hyydnimi. Kòhatasin kohmetult ja pomisesin, et vist olen jah kòrva-proua. Registratuuri-proua leebus silmapilkselt ja teatas abivalmilt, et jah-jah kòrvaarst vòtab homme vastu ja et vòib mulle kohe aja kirja panna, aga et ma peaks ikkagi suunamise ka hankima selleks ajaks, kui nende juurde tulen.

Nii et ma olen nyyd siis La Signora dell'Orecchio. Mis itaalia keeles kòlab justkui Sòrmuste Isand (Il Signore degli Anelli). Mul hetkel veel selget ettekujutust pole, mida selle intrigeeriva seosega peale hakata, aga vàike kahtlus on, et siin on mingi peen nali peidus. Alustuseks pyyan yle elada homse kòrvaarsti visiidi. Juba kujutan ette, kuidas proua registratuurist hòikab yle oma klaasseina:"Tere hommikust, Kòrva-Proua! Astuge julgelt làhemale!" Kòik ylejàànud ootajad tòstavad pea ajalehelt vòi keeravad ringi ning vaatavad, kes on see Kòrva-Proua. Brrr!

Tànane pilt on pàrit Lenna reedeselt kontsertilt. Kui aega saan, kirjutan teile Eestis kàigust ka, sest vàliseestlane Reede kirjutas nii ilusti oma kogemusest ja mulle tundus, et oleks vahva omalt poolt pisut heietada.

Pàike ja dolce vita mai àss

Tàna, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada vaatepilti, mida tavaline veiniturist ei nàe, sest turistide tulekuks tehakse alati toad korda. Pildil kujutatu on veinikoda veinitegemise ajal. Suusi, see suur kera ongi meie pòòrlev filter.

Viimasel nàdalal on ilm pàris hea olnud ja viinamarjad on hoogsalt kypsenud, aga tàna sajab vihma. Eile tuli ka natuke vihma tegelikult. Tàna oleks vòinud punaseid korjama minna, aga vihma sajab ja pinnas on liiga pehme. Homme lubatakse ka vihma. Mehed, kes muidu viinamarju korjaks, hàngivad Kyla baaris vihmavarjus ja arutavad murelikult, et erinevalt eelnevatest aastatest pole yhelgi tootjal veel tànavuaastasele veinile tellimusi tulnud. Hommikul vedeles tee peal kassi laip. Lòmastatud koljuga. Yhesònaga meil valitseb siin eesti filmidele omane àngi ja lootusetuse atmosfààr. Kirjutage nyyd, lapsed, mis teil kòik halvasti làheb!

I hate Ryanair

Lòpuks ometi olen leidnud mòttekaaslasi, kellega jagada oma vihapurskeid valedest kubisevate reklaamide, reisijate hoolimatu kohtlemise, nòmedate vòileibade ja yldse kollase-sinise kombinatsiooni aadressil - www.ihateryanair.org. Juhhei!
Selle lehekylje kaudu jòudsin vahvale postitusele, kus hàrra Kenny Leg pàris humoorikalt oma Ryanairi-kogemust vahendab. Soovime nyyd, lapsed, ihateryanair kodanikele pikka iga ja tuult tiibadesse, sest Ryanairi trollid on vòtnud nòuks kohtu kaudu see julge ning ausameelne lehekylg kinni panna.

Ei pilvedele!

Tàna, kallis Kodumaa, tahaksin osaleda siinse blogi kommentaariumis alanud diskussioonides. Mòningane aeglus on tingitud sellest, et aeg-ajalt olengi selline... pika toimega. Umbes et augustis alanud teemasid kommenteerin oktoobris :)

Esiteks. Punasesòstra-beseekook. Ytlen kohe Anule vastuseks àra, et peale kahte ebaònnestunud kypsetust ja 20 muna raiskamist (kookide sisse làks 14, aga kolm làksid katki ja kolmel lasin hajameelsusest kollase ja valge kokku minna) olin sirgelt veendunud, et proua, kellele viitad, on valelik inimene. Teame kyll neid modelle nàiteks, kes dieeditavad ja oksendavad nii et higipull otsa ees, aga avalikkuse ees vàidavad, et sòòvad kòike, mis kamalu ette jààb. Novot. Ma mòtlesingi sapiselt, et ilmselt on too proua punasesòstra-beseekooki vàhemalt kaheksa korda kypsetanud ja see oli esimene mis tal normaalselt vàlja tuli ja siis minu kysimuse peale lihtsalt teataski hooletult:"Ahh see on nii lihtne ju!" Lihtne mai àss! Aga vbl on òigus hoopis Kittyl, kes ytleb, et maailmas ongi kahte tyypi inimesi? Yhtedel tulevad beseekoogid vàlja ja teistel mitte. Igatahes tahaksin siinkohal tànada kòiki empaatilisi kommenteerijaid, kes aitasid mul hàid òigustusi leida. Tòstangi siinkohal kàed ja teatan ylbelt, et ma ei olegi teil siin mingi kòrgharidusega kokk ega fyysik ja yleyldsegi aktsepteeritagu mind sellisena nagu ma olen koos kòigi mu puudustega ning ilma punasesòstra-beseekoogita. Kitty ja kòik daamid, kellel punasesòstra-beseekook vàlja tuleb, luban teil armulikult mind enda juurde kooki sòòma kutsuda. Nii tihti kui soovite. Mulle tundub, et làhim sihtpunkt on vist Oudekki :)
Ja kui siin òigustamiseks làks, siis tahtsin veel òiendada, et eile keevitasin kokku suurepàrase pasta seente ning pàikesekuivatatud tomati ainetel. Ise olen rahul.

Septembrikuus kirjutas Siisike sellest, et Saksamaal olla punased viinamarjad puha hallitanud. Mis viibki meid praegu vàga aktuaalse teema juurde, milleks on Montepulciano d'Abruzzo.
Ytlen kohe àra, et Roku Tòòkas Isa neil pàevil àngi ja depressiooni kehastus. Tema aastatepikkune kogemus ytleb, et kui nyyd kohe punaseid àra ei korja, siis hallitavad tàiega làbi. Eriti, kui vihma tuleb. Roku Moodne Vend aga paneb panuseid selle peale, et vihma ei tule. Nimelt suhkrusisalduse poolest on viinamarjad ysna-ysna valmis. Aga vàrvi ja hapete poolest ei ole tàielikult valmis. Lihtsustatult òeldes saab praeguse kypsusastme juures enam-vàhem keskmise lauaveini juba kàtte. Aga kui tahaks intensiivset vàrvi ja pisut huvitavamat karakterit, mis yhtlasi pòhjendaks veini panemise meie yber-nooblitesse prantsuse tammevaatidesse, siis peab ikke ootama.
Eile kàisin vaatamas ja peab tòdema, et pisut hallitust on. Aga kui vahepeal vihma ei tule, siis oleme pààstetud. Kui aga vihma tuleb, vajub Roku Moodsa Venna gambiit sisinal kokku. Pilved ei ole neil pàevil yldse me sòbrad.

Paula kysis, et kuidas lòppes veiniesitlus Vàhetuntud Austria Suusakuurortis. Jah, sellega on nagu punasesòstra-beseekoogiga. Kogu aeg olen tahtnud kommentaarida, aga pole rea peale saanud. Yhesònaga, ajaloolise tòe huvides tuleb òelda, et arve maksti ilusti àra. Aga restoran pandi kaks pàeva peale meie veinide esitlust kinni. Kokk làks àra ja uut ei leitud. Erinevalt Eestist eelistatakse Itaalia kultuurikontekstis yldiselt mitte otseselt vigadele osutada vòi syydistada, mistòttu me polegi siin perekeskis arutanud, et mida sellest kogemusest òpiti. Mina òppisin kogemusest niipalju, et ilmselt on austerlased vàga ausad inimesed. Itaallased poleks kyll arvet àra maksnud.

Tànane pilt on eilsest suursyndmusest. Seoses sellega, et valmistame tànavust Pinot Grigiot ette pudelisse panemiseks, sai teda filtrereeritud. Vaadake, milline erinevus!

Tervitusi suvekleitide pealinnast!

Maailma parim koht suvekleitide ostmiseks on - sametkardinad avanevad trummipòrina saatel - Dublin. Siin on nii hekkis suveilm kogu aeg, et suvekleidid on aastaringselt 50% vòi 70% allahindlusega. Itaalias elavatele inimestele on see hea uudis.
Varsti, sòbrad, kirjutan teile pikemalt. Vabandus on banaalne nagu alati - nii palju on juhtunud, et pole aega olnud siin blogis askeldada. Lihtsalt tahtsin praalida, et eile tegin jàlle mingi ulmelise àritehingu tòòintervjuu ja teatri vahel.
Pidin ma teatrist juttu tegema! Nyyd kyll enam pidama ei saa. Nimelt kàisime eile vaatamas Gaiety Theatre's akrobaatilist tantsuetendust "Circa". Piletit polnud sinna lihtne saada. Nimelt hààldasin "Circa" korralikult itaalia keeles "tsirka", sest see on ikkagi itaaliakeelne sòna, aga hiljem selgus, et kohalikud ytlevad "sòrka". No vahva siis.
Etendus algas paljutòotavalt. Lavale viskus mees. Lihtsalt vasakult poolt lendas peale.
Edasi làks akrobaatika nii kàest àra, et nàiteks mingi lihtne kompositsioon kolmest mehest, kes yksteise òlgadel seisavad, nii et kòige ylemine on yhe kàe peal pea alaspidi, tundus pàris labane juba. Eriti avaldas mulle muljet stseen, kus hoogsalt, aga selle eest elegantselt, naisi heideti vasakule-paremale. Grande finale's heitsid kaks meest yhe naise hooga vasakule. Daam lendas mààramatu tyhjuse suunas justkui kahurikuul ning viimasel hetkel sisenes lavale atleet ja pyydis ta elegantselt kinni. Parema kàega, nii et daam jài atleedi paremale peopesale silla asendis. Yhesònaga vàga kunstiline ja metsik.
Kui esimene vaatus làbi sai, tòmbasid nii akrobaadid kui publik pisut hinge ning teises vaatuses làks asi pàris kàest àra. Toodi trapetsid, kòied, ròngad ja igasugu muud abivahendid vàlja. Trapetsinumbri ajal - mees seisab trapetsipulgal pea peal, puudutades mòlema suure varbaga òrnalt kòisi ning tema allapoole sirgelt vàljasirutatud kàte otsas vàànleb naine kujuteldamatutes joogapoosides) oleks kyll tahtnud pysti tòusta ja hòigata:"Okei-okei! Ma usun kyll, et olete tublid. Teeme nyyd nii, et siit edasi enam ei làhe!" Aga ei. Jàrgnesid numbrid, mille kàigus yks tyyp seisis pea alaspidi, aga toetudes mitte kàtele, vaid kolmele nàpule ning publiku hulgas erilist kahinat tekitav stseen mehe ja naisega. Muidu tavaline ronimine ja akrobaatika, aga naisel olid jalas punased stilettod, millega ta alustuseks astus mehele selga, hiljem òlgadele, kòhule ja kubeme piirkonda. Mees, mòistagi, ei pikutanud niisama, vaid samal ajal seisis nàiteks kàtel vòi vòttis silla asendeid sisse jms.
Kui mul piletit kotis poleks, siis arvaks, et nad olid restoranis mu pasta sisse LSDd pannud ning nàgin seda kòike unes. Ahjaa, kiire otsing youtube's pakkus nàiteks sellist videot trupi igapàevasematest numbritest.
Nyyd pean kyll lennukile jooksma. Ryanairi trollid juba ootavad avasyli!

Tòemoonutused

Tàna ytles yks Mulle Tundmatu Mees:"Kas saaks nii, et minu pilti ei pane internetti? Tàhendab... khm.... Rumeenias kòik teavad, et pean Itaalias poodi. Kuidas ma vaatan pàrast kyla peal inimestele otsa, kui kui kòik on aru saanud, et tegelikult teen siin pòllutòid?"
Olen heasydamlik inimene ja sellepàrast nàete siin hoopis hàrra P.-d. Hàrra P ongi tegelikult fotogeenilisem.

Hommikul lòpetasimegi Pecorino korjega ning pealelòunal sòidame Farasse, et Trebbiano d'Abruzzoga jàtkata. Viimasel ajal on vàga sajune olnud ja Roku Tòòkas Isa on kehastunud depressioon. Valged sordid, mille korjega làhipàevadel lòpetame, on ysna hea tervise juures, aga Montepulciano d'Abruzzot àhvardab mòningane hallitus.

Samal teemal jàtkates..

Puhtust Armastava Kanana kyyrisin ykspàev veinimaja ukseklaasi. Korraga kuulen, selja taga hòigatakse "Buongiorno!". Keeran ringi - mingi koolipoiss sòidab rattaga mòòda. Hòikasin "buongiorno!" vastu ise arutledes, et kas see on nyyd Vana Hea Eesti Tava kòiki kylas tervitada vòi on jàlle tegemist kellegagi, kes mind tunneb, aga mina teda mitte.
No hàsti. Kyyrin edasi. Veinimajast podiseb mòòda viinamarjakoormaga traktor, mille pukis trooniv hallpea lehvitab reipalt ja hòikab:"Ciao!". Ah et juba tsau? Kas teie eas hàrrad ei peaks mitte sina peale minemisega ettevaatlikumad olema? No hòikan vastu, ise mòeldes, et kesse nyyd oli. Puànt ei lasknud end kaua oodata!

Jàrgmisel pàeval lòunalauas rààkisin Roku Kunstnikust Emale, et mingid vòòrad tervitavad mind. Ta sympatiseeris, et ta on Roku Tòòka Isaga juba 40 aastat abielus olnud, aga temagi ei tunne veel kòiki. No tòin siis nàite, et nyyd juba tervitavad mind isegi koolipoisid. "Aaaa... ma tean kyll... M.-i poeg A.!" "Ahsoo," imestasin ja kysisin, et kuidas tema teab. "M. ytles, et ta poeg oli talle òelnud, et olla mind nàinud ukseklaase pesemas." Khm.... no selge. Jàrgmist lauset:"Ja pàrast sòitis mòòda keegi Hàrra Traktorist..." ei jòudnud lòpetadagi, kui Roku Kunstnikust Ema teatas:"See oli ju G.! Roku Tòòka Isa nòbu!"
Nomaitea. Alati olen pyydnud mòistatada, millest need Kyla baari meestehordid rààgivad seal tundide kaupa. Hakkan aimama. "Oo.. tead, nàgin Katut ja ytlesin talle tere!" "Jajah, mu poeg ytles ka talle tere!" "Aga mul on uudis, et Katu pesi tàna ukseklaasi!" "Vahi nalja! Nàgingi teda aknapesuvedelikku ostmas ja mòtlesin, et ei tea miks seda tarvis..." "Viimased paar tundi pole Katut nàha olnud. Kas keegi teab, mis temast saanud on?" "Pangas kàis. Aitasin tal autot kylgboksi parkida." "Kas te teate, et ta auto nimi on Helmut Rebane?" "Ei teadnud, aga minul selle eest on ta pangakonto vàljavòte ja kòigi ylikooliaegsete armukeste nimed!"

Aktuaalsel viinamarjakoristuse lainel jàtkates valmistume valgete viinamarjade Trebbiano d'Abruzzo ja Pecorino korjeks. Mòni pàev tagasi viskasime hunniku Montepulciano d'Abruzzo kobaraid maha, mille lòpptulemust ka pildil nàete. Kes tahab viinamarju? Meil on liiga palju viinamarju.

Mina ei tunne siin kedagi, aga mind tunnevad kòik

Tàna, Kodumaa, tahaksin Sulle kirjutada sellest, kuidas mitte kellegi toimetused Itaalias, siin Mysteeria ja Saladuste Maal, kunagi màrkamata ei jàà.
No Kylas on see arusaadav ka. Kui ma siia Roku kàevangus tema vanemate juurde esimesi ettevaatlike kylaskàike korraldasin, ytles Roku Kunstnikust Ema yhel òhtul umbes midagi sellist, et làhme toome keemilisest puhastusest jaki àra. TEGELIKULT kàisime làbi kòik Kyla poed, baarid ja muud asutused, kus mind minu mòningaseks hàmminguks kòigile ettejuhtuvatele Kyla Naistele presenteeriti kui tulevast miniat (see oli umbes neli aastat enne pulmi). Umbes 30 naist vist oli. Midagi nagu òelda ka ei osanud, sest siis ma veel itaalia keelt ei rààkinud. Kuulasin prouad viisakalt àra ja unustasin nimed kiirelt, sest mul polnud mòtteski esitletud kanadega kunagi tulevikus kohtuda.
Eelmisel aastal avanes mulle teine imeline vòimalus Kyla elanikega tutvumiseks. Nimelt kuna me Rokuga oma pulma igasuguseid Roku vanemate sòpru ja poolvòòraid kaugeid sugulasi ei tahtnud, siis Roku vanemad korraldasid Kylas piduliku pulma-vastuvòtu, kus enne òhtusòòki pidin igat saabuvat inimest kàttpidi tervitama, end esitlema ning kingitud hòbekandiku/pildiraami/espressotasside komplekti vastu vòtma. Kokku oli mingi 200 vòi 250 inimest. Muide, arvake àra, mitu hòbekandikut/pildiraami/espressotasside komplekti mul kodus on nyyd? :)
Yhesònaga, kui panka vòi postkontorisse làhen, siis ikka juhtub, et keegi noogutab ja igaks juhuks teretan valju hààlega vastu. Vahel mingi mulle tàiesti tundmatu persoon kysib, et kuidas Roku Kunstnikust Emal làheb ja et kas Roku on ikka Dublinis ja siis ma midagi veeretan vastu teemal:"Oled ikka samas kohas tòòl, jah?" Yhesònaga, mina ei tunne siin eriti kedagi, aga mind tunnevad kòik.
Eile omandas eelnimetatud nàhtus minu jaoks tàiesti uue dimensiooni.
Hommikul sòitsime Umbriasse, Todi linnakesse yhele Peole. Màgede vahel, tàiesti suvalises kohas (kuhu ma enam iialgi tagasi sòita ei oskaks) tegime mingis putkas kohvipeatuse. Umbes selline putka nagu pildi peal. Vòtsime kaks vòileiba ja vee ning sòitsime edasi. Leti taga oli keegi sportlikus vormis tytarlaps ja sinnapaika see elamus olekski jàànud, kui òhtul Todist tagasi tulles poleks taaskord hakanud nàlg nàpistama.
Tàiesti juhuslikult olime just sellestsamast putkast mòòda sòitmas. Keegi vanahàrra, ilmselgelt putka omanik, oli kyll aknaid kinni panemas, aga soostus heatahtlikult meile vòileibu tegema. No ootasime seal ja ajasime niisama seltskondlikku, kui hàrra korraga teatab:"Te kàisite hommikupoolikul ka meil kohvi joomas, eksole? Mu tytar oli sel ajal siin." No nyyd ma pidin kyll imestusest prosciutto kurku tòmbama! Kas tytar pàriselt ka rààkis isale kòik ette - mis inimesed tàna kàisid, kellega koos, mida nad ostsid ja yhtlasi visandas Vòòraste vàlimusest kiire joonise?
Huvitav, kas ta teab mu aadressi ka? Umbes et vòttis rahatàhtede pealt DNA proovi ja tuvastas, et ma elan Aadria mere ààres ja kortermajas ja et mu maja ees on baar ja ma kàin tihti viinamarju nàppimas? Vòi mis veelgi lihtsam, vaatas autonumbri jàrgi mu nime jàrele ja siis otsis Facebookist mu yles ja teab kòiki mu sòpru ka?
Juba nàen kujutluspilti Kst vòi Mst, kes ykspàev nàiteks aastal 2016 Umbrias mingis ràndom vòileivaputkas peatuvad ja siis vanahàrra teatab sedasi muuseas, et aa... te olete selle Eestist pàrit Katu sòbrad, kes siin kàis 5.septembril kella kymne paiku òhtul ning otsis yhe prosciuttoga panini, kohvi ja vee :)

Etyyd iroonia- ja sarkasmiklubist "Ema hellad kàed"

Roku teatas tàna hommikul, et tema òde ja òemees olla kutsunud meid tàna òhtuks Crecchiosse L&R restorani sòòma.
"Ahsoo, ja mis puhul?" kysisin huvitatult. Roku kihistas naerda:"Listen to this... pòhjus on, et A. peab homme esimest korda elus lennukiga sòitma.. hihii"
Hakkasin taipama:"Aaaa... umbes, et kui halvasti làheb, siis vàhemalt enne surma on selle restorani àra nàinud? Miks mitte... ainult, et tavaliselt inimesed enne surma soovivad ikka tàhtsamaid asju, nagu nàiteks jòuluvana vòi Veneetsiat nàha," ei jòudnud ma oma imestust kuidagi talitseda.
"Eeeiii...," selgitas Roku. "Ta tahaks MEID veel korraks nàha enne, kui àra sureb..."
Peaks vist juuksuri juurde aja kinni panema sellise tàhtsa syndmuse puhul.

Eestile kaksteist punkti ja kirglikud òhusuudlused! Esiteks selle eest, et jalgpallurid viimse sekundini vapralt màngisid. Fànnidele ka kaksteistpunkti kisakoori eest. Aga selle mehe huumorist, kes Eesti lipuga vàljakule jooksma tuli, saavad vist ainult eestlased aru.

Ma olen ikkagi kòrgharidusega inimene!

Kas kellelgi tuleb vàlja Anni Arro kokaraamatu punasesòstra beseekook? Ehk tàpsemalt tahaks kysida, et miks on nii, et Anni Arro kook on selline:














Aga minu kook on selline:

Selgitan. Esimesel korral jàrgisin tàpselt raamatu juhtnòòre, aga kook jài seest tooreks (nii besee kui ka taigen). Imeline besee vajus ka kokku, nii kui ahjust vàlja vòtsin. Jàrgmisel korral talitasin K nòuannete jàrgi ja selle asemel, et kypsetada 150 kraadi juures pool tundi, hoidsin meistriteost ahjus tund aega 100 kraadi juures. Yhtlasi jàrgisin H òpetussònu - igaks juhuks kooki kohe ahjust vàlja ei vòtnud ja kuumalt sòòma ei hakanud. See pidavat aitama koogil mitte kokku vajuda.
Aga vaadake, mis vàlja tuli? (nòrdimuspisar tilgub lòua otsast alla) Ilusti puhevil kyll, aga seest tyhi justkui yllatusmuna. Yllatus maiàss! Kusjuurs IKKAGI on besee ja taigen seest toored.

Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia juhhei!

Eva palus laulu "Jàtke vòtmed vàljapoole" originaalvideot. Rokult saadud vihjed aitasid Youtube'st pàevavalgele tirida ootamatult suure kala - glamuurikuninganna Raffaella Carrà isiklikult.
Ma ytlen sulle, Kodumaa, et video lòppedes pomiseb jahmunud vaataja:"Truth is stranger than fiction." Siin ta on!
Laulu tekst on absoluutselt uskumatu! Tòlkisin selle sulle, Kodumaa, allpool àra, et saaksid hea habemetàie naerda.
Muide, originaalvideot otsides leidsin ka yhe moodsama esituse igihaljast klassikust. Vaadakem ja imetlegem proua painduvust! Ma arvan, et ta on seal juba vahvates viiekymnendates.. Selles videos aga esitab Raffaella oma megahiti 65-aastasena. Painduvus pole enam see, aga karisma ja glamuuri eest annaks talle kyll pidulikult mingi kuldsete narmastega vimpli yle. Ja kui asi on nii, nagu mulle tundus et on, siis kleidi puhul annaks teise vimpli kategoorias "Sajandi taaskasutaja".
Siinkohal peal ausalt yles tunnistama, et ma ei teadnud, kellega tegemist on. Aeg-ajalt olen màrganud, et telekast tuleb mingi saade, kus keegi sàtendavas pykskostyymis sàrtsakas vanadaam intervjueerib mingeid (ilmselt) kuulsusi ja ajab publikut naerma, aga edasi pole eriti huvitanud ka. Aitàh, Eva, et aitasid mind Raffaella identiteedi jàlgedele! Nyyd vaatan tema saateid hoopis teise, aupaklikuma pilguga.

Tanti Auguri
Palju ònne

Se per caso cadesse il mondo io mi sposto un pò più in la
Kui peaks juhtuma, et maailm vajub kokku, siis ma lihtsalt astun eest àra

sono un cuore vagabondo che di regole non ne ha
olen vabalt uitav syda, kellel reegleid ei ole

la mia vita è un roulette i miei numeri tu li sai
minu elu on rulett ja mu numbreid sa tead

il mio corpo è una moquette dove tu ti addormenterai.
minu keha on vaip, millel sa uinud

Ma girando la mia terra io mi sono convinta che
Aga olles reisinud oma maal olen veendunud, et

non c’è odio non c’è guerra quando a letto l’amore c’è.
ei ole vihkamist ja sòda, kui voodis on armastus

Ja siit ta tuleb -refrààn! Laulame kòik ilusti lahtise suuga kaasa!

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù
Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia (selle ma leiutasin ise, sest "Triestest allapoole" ei kòlanud teab mis poeetiliselt)

com’è bello far l’amore io son pronta e tu...
kyll on vahva seksida. Mina olen valmis, aga sina?

tanti auguri, a chi tanti amanti ha
palju ònne. Neile, kellel on palju armukesi

tanti auguri, in campagna ed in città.
palju ònne. Linnas ja maal

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù
Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia

l’importante farlo sempre con chi hai voglia tu
tàhtis on teha seda alati nendega, kes sulle meeldivad

e se ti lascia lo sai che si fa...
ja kui ta sind maha jàtab, siis tead, mis teha...

trovi un altro più bello, che problemi non ha.
leiad yhe teise palju ilusama, kellel probleeme ei ole.

Tutti dicono che l’amore va a braccetto con la follia
Kòik ytlevad, et armastus làheb... uh seda ma kyll tòlkida ei oska

ma per una che è già matta tutto questo che vuoi che sia
Ehh... siin praegu igast sònast saan aru, aga lause mòttest kyll mitte. Kes aitaks?

tante volte l’incoscienza è la strada della virtù
tihtipeale on teadmatus voorus

litigare, litigare per amarsi sempre di più.
tylitseda, tylitseda selleks, et ikka rohkem armastada

Ja siit tulebki taaskord refrààn, mille tòlget ylevalpool juba lugesid. Tòskem peekrid ja laulgem kaasa allegro andante!

Ma girando la mia terra io mi sono convinta che

non c’è odio non c’è guerra quando a letto l’amore c’è.

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù

com’è bello far l’amore io son pronta e tu...

tanti auguri, a chi tanti amanti ha

tanti auguri, in campagna ed in città.

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù

l’importante farlo sempre con chi hai voglia tu

e se ti lascia lo sai che si fa...

trovi un altro più bello, che problemi non ha.

Tànane pilt - pealkirjaga "Agraarvaikelu" - rààgib meile viinamarjakoristusest, millega me siin juba kolmandat pàeva tegeleme.
Tàpsemalt korjame Pinot Grigio viinamarju. Uudseks teeb tànavuse korje asjaolu, et meil on siin viinamarju korjamas kolm pòhjamaist iludust, kellese Kyla pòllumehed nyyd òrnalt armunud on. Rohkem pilte nàete Facebookist, kui Vigneti Radica fànnilehekyje yles otsite. Fànnilehekylje, mitte grupi eksju-onju!

Juhhei, korjame viinamarju!

Tàna on meil siin Kylas uskumatu sebimine. Nimelt meil on yhe Kyla peale kokku kolm veinikoda, kuhu traktorid juba hommikust saati viinamarju toovad. Igal pool nàeb protsessioone "Ood pòllumajandusele" - kòige ees viinamarjakoormaga traktor, mis podistab umbes 15 km tunnis ja tema jàrel rida autosid, kes kitsukestel kurvidel traktorist mòòda ei pààse. Meilgi peaks nyyd iga hetk esimene koormatàis jòudma. Roku Moodne Vend rassib siin veinikojas juba varavalgest ning tundub, et survepesuvoolik pole vist hetkeksi vaikinud.

Muide veinikodadest rààkides esindavad meie siinsed kolm tegijat tàiuslikult Itaalia veinitòòstuses enamlevinud mudeleid.

Kòigepealt on meil siin yks viinamarjakasvatajate kooperatiiv. Kooperatiivi eripàra seisneb selles, et viinamarjakasvatajad on seal kòik osanikud ja myyvad oma toodangu kooperatiivile maha. Teoreetiliselt peaks see mudel aitama viinamarjakasvataja sissetulekut suurendada, sest raha saab esiteks viinamarjade eest ja teiseks siis, kui kasumit jagatakse. Kuuldavasti 80ndatel olid kooperatiivid ysna tegijad, aga praegu nad valdavalt hingitsevad. Oma toodangu myyvad valdavalt hulgi ning tihti nii odava hinnaga, et halvemal juhul osanikele viinamarjade eest enam maksta ei saa, kasumist rààkimata. Reeglina kooperatiividest tulevadki need veinid, mida supermarketis 3 euro vòi 70 krooniga osta saab. Tootja ise myyb neid veine hinnaga umbes 40-80 eurosenti liiter, kusjuures 40 eurosenti on muide enam-vàhem viinamarjade omahind.

Siis on meil siin yks suurtootja, kes on toodangu poolest Itaalia esikymnes. Kui nende megatehasest mòòda sòidame, ytleb Roku tihtipeale aukartlikult, et yks nende terasvaat mahutab meie kogu aastatoodangu jagu veini. Meie Kyla suurtootja on tuntud vasakpoolsete kants ja yldse yks vàga poliitiline koht. Nagu ma aru saan, siis kohe peale valimisi vòetakse alati neid inimesi tòòle, kes "òige partei" poolt hààletasid. Enamus Kyla inimesi tòòtab suurtootja juures vòi siis on mòne suurtootja juures tòòtava inimese làhisugulane. Mistòttu Kyla nelja pizzeriasse me oma veini eriti myya ei saa, kuna meil on vàhem sugulasi ette nàidata. Alguses naiivselt proovisime, sest kòik on ju sòbrad, aga hiljem Kyla baaris tsillides sai Roku Moodne Vend Kyla teada, et tootenàidised, mis kohalikule restorani viisime, olid juba jàrgmisel hommikul Suurtootja direktori laual. And you think you've seen competition...

Ja siis kolmandaks on Kylas ette nàidata meie perefirma ehk kohalikus slàngis "privato", eristamaks meid kooperatiividest ja suurtootjatest, kus on reeglina mitu osanikku. Vàike perefirma on Itaalias yks levinumaid mudeleid. Mòningates veiniblogides aeg-ajalt òiendatakse, et miks Itaalia vàiketootjad on nii saamatud ja miks ei ole sàravaid brànde Itaalias ja miks on myygipunktid suletud, kui turistid tulevad. Tàiesti nòus. Ise ka torisesin, kui Sitsiilias otsisime kohalikke veinitootjaid ja kòik olid suletud.
Aga nyyd vaatan siin, et yks vàike pere ei saagi kòike korralikult teha. Viinamàgedel kòplamise ja sàrava tootepresentatsiooni vahele jààb nii palju korraldamist ja igapàevaseid sebimisi, et uhh.. tàna nàiteks kulutasin tunnikese paljalt selle peale, et comunes tollidokumentide jaoks templit saada.

Jààtke vòtmed vàljapoole kui te laaahkuuuuteeeee!

Sel nàdalavahetusel kàisin Itaalia KOLHOOSIPEOL!
Pyyan sullegi, Kodumaa, siinkohal seda imelist atmosfààri kirjeldada.
Sume suveòhtu. Tehas puhkab pàevatòòst. Viinamarjade kaalu ymber on sekeldused vaibunud. Taamal pimeduses mustendavad traktorite ja veoautode vaikivad siluetid.
Laoesine tsementeeritud plats on aga tuledesàras ja rahvarohke. Kellegi kòikjalejòudev kàsi on laternate vahele tòmmanud kaks nòòri kòhnukeste pabervimplitega.
Valgusesòòris nàeme pikki kokkupandavaid laudu, mille taga viigitud varukatega triiksàrkides (aga mustade kyynealustega) joviaalsed maamehed on ametis plasttaldrikust saslòki sòòmisega. Maameeste hulgas liiguvad ka mòned kolhoosiylemused - neid tunneb puhaste kyynealuste ja soliidse oleku jàrgi - ning arutlevad omavahel. Ilmselt tòòasju. Kyla naised on kòik laialivalguva keskkohaga ning enamasti istlevad pika laua taga kàsipòsakil. Hajevil pilkudest aimdub vàsimus rutiinsetest askeldustest, tolmukorraga kattunud unistused paremast elust ning rahuldamata igatsus millegi jàrele, mida defineeridagi ei oska, aga mis sàraval teleekraanil liigub ja lummab. Aeg-ajalt lipsab lauaridade vahelt làbi mòni òitsev kylakaunitar vòi kivipesuteksades kiitsakas noormees ning làrmakaid lapsjumalaid leidub igal pool, kuhu pilk maandub.
Putkas istub blaseerunud kassapidaja neoonlambi valguses ja jagab 10 euro eest soovijatele kuponge, mille toidujagamise telgis saab vahetada saslòkiportsjoni vastu.
Laval.. oh las ma tòmban hinge.. tegutseb otse ajamasinast vàljalennanud vokaal-instrumentaalkollektiiv! Mòttes nimetasin ta "Komeet 80". Hòbedastes vestides pillimehed. Lopsakas laulja - keemilised lokid ja òitsev nàgu justkui ladvaòun. Solisti kumerate puusade ymber pingule tòmbuv valge teksaseelik on ruudukujuline ja ylatub tàpselt pòlvede alla. Sealt edasi nàeme pàevitunud ja katkikratsitud sààsekupladega volyymikad sààri, mis lòppevad pruunide rihmikutega. Taolisi rihmikuid kandsin mina ja kòik mu klassiòed ja ilmselt kogu Nòukogude Liidu òrnem sugu... hmm.... las ma meenutan... vist suvel 1986.
Aastanumbri suhtes ma tàpselt kindel ei ole. Nimelt lapsepòlves sain hakkama kahe fashion faux pas'ga, mida olen edaspidi pyynud jàrjekindlalt eitada ja unustada - eelmainitud rihmikud ning kylje peale puhvi tupeeritud tukk yheksakymnendate algusest. Nyyd on see siis òeldud ja àrme nendest enam kunagi rààgi!
"Komeet 80" lasi kuuldavale igihaljaid itaalia hitte, millest nàiteks Anne Veski esituses on kuulsaks saanud "Jàtke vòtmed vàljapoole, kui te lahkute". ààremàrkusena tahakski kiirelt mainida, et siin Itaalias on mul saanud heaks tavaks seda lugu alati eesti keeles kaasa laulda. Mida rohkem veini on joodud, seda kòvem joru tuleb :) Seetòttu jààb mul alati kuulmata, millest itaaliakeelne lugu rààgib, aga refrààn on vist umbes:"kyll on vahva seksida suvel mere ààres juhhei!". Eestikeelne versioon on ikka teemast vàga kaugel! Mismòttes haldjad ja vòtmed ja Pòial-Liisi?
Siin Abruzzos on raadiojaam C1, kust tuleb ainult mingeid lòòtspillilugusid polka- ja tangoseades. Itaalias on selle zanri nimi "liscio". Kui Anne Veski hitte parajasti ei esitatud, siis olid needsamad polkarytmid rahva hulgas vàga popid.
Lavaesisel platsil toimuvat vòiks kirjeldada kui vòimlemiskava "Tundkem ròòmu koos liikumisest!". Nimelt òhtu edenedes asuti harrastama mingit unisex tantsu, mis siinsetel kylapidudel vàga popp nàib olevat. See pole mul esimene kylapidu, nii et vòin juba yldistusi teha kyll!
Kòik inimesed vòtavad ritta ja siis tammutakse surmtòsiste nàgudega edasi-tagasi-paremale-vasakule kellegi osavama eeskujul. Trikk on selles, et osavamad on lavale làhemal ja kohmakamad tagapool, aga nende jaoks, kes parajasti laudade taga istuvad, on esiplaanil kohmakad.
Selle tantsu jàlgimine on Roku Kunstnikust Ema meelisajaviide. Ta ise eelistab laua taga istuda ja naerust kòòksuda, kui keegi sammud segi ajab ja mind kogu aeg togida:"Katu! Katu! Hihaahaa! Vaata seda sinjoorat seal! Tal kukuvad kingad jalast àra!"
Ja natukese aja pàrast uuesti:"Katu! Katu! Vaata seda seal triibulises sàrgis! Hohohooo!" ja pyhib silmist pisaraid, sest on end hingetuks naernud.
Materjalist puudu siin ei tule. Nàiteks Kolhoosipeol oli meie suur lemmik yks kange seljaga vanamees. Kui ta keerutas, siis vòttis ta selliseid pikki samme, mille peale RKE kommenteeris:"Katu! Katu! Vaata seda sinjoori seal! Yletab jòge! Hohoohooo!" ja jàlle haarati taskuràtik varukast. RKE teine suur lemmik oli kepsakas hàrra umbes viiekymnendates aastates, kes tantsis tehniliselt vàga òigesti, aga ta oli kuidagi nii uih-aih kepsakas, et ainus vàljend selle kirjeldamiseks oleks "spring in his steps". RKE arvas, et vòiks sellisesse mehesse armuda, mille peale Roku Tòòkas Isa urises, et ta pigem sureks kui et selline mees oleks.
Yhesònaga, tegemist oli Lanciano veinitootjate kooperatiivis toimunud viinamarjakorjamise hooaja avapeoga.
Muide tollel vahval kolhoosipeol sai minu Sisemine Itaallane julgust juurde! Nimelt olime juba kodus òhtust sòònud ja Roku òhutas, et mingu ma ostku ainult arbuusi ja veini. Aga kassaputka seina peal oli selgelt kirjas "menu fisso 10 euro", mis koosnes lambasaslòkist (arrosticini), salatist, arbuusist ja bocconottist (kohalik maiustus).
Tunnistan ausalt - mu Sisemine Eestlane oli juba ette heitunud, et kuidas ma làhen ainult arbuusi kysima, kui seina peal kirjutatust ilmneb selgelt, et ainult arbuusi osta ei saa. Justkui poolearuline oleks! Ja mis nad pàrast kòik minust mòelda vòivad!
No làksin kohale. Jàrjekorras ei tryginud. Seisin kannatlikult. Kòik vòtsid "menu fisso" ja keegi ei kysinud ainult saslòkki vòi arbuusi. Mòttes olin valmis mòningase kaotusseisuga leppima ehk siis ilma "sakuskata" veini larpima.
Aga kui jàrjekord minuni jòudis, leidis aset imetabane metamorfoos - Kassapidaja ning putkas hàngiva Onu kysivate pilkute all puhkes òide mu Sisemine Itaallane!

Mina: "Tere òhtust! (magus naeratus mòlemale) Ma vòtaks ainult arbuusi ja veini. Kas on vòimalik? (nurr-nurr-nurr)" Ma kinnitan sulle, Kodumaa, olin sòpruse ja rahu kehastus!

Kassapidaja (naine): "Ei, meil on siin ettenàhtud komplektmenyy. Ainult arbuusi kahjuks ei saa."

Mina: "Oi..." (mòtlik paus) "Eee... aga kas nii saaks, et ma vòtaks arbuusi ja veini ainult?" (Nurr-nurr-nurr). Magus naeratus Kassapidajale ja tema taga seisvale Onule ka igaks juhuks.

Siinkohal soojad tervitused P-le, kes mulle seda belglaste ei-kuula-mis-vastaspool-ytleb-ja-ajan-oma-joru-kuni-jah-tuleb nippi tutvustas.

Kassapidaja: "Ei, kahjuks meil on siin ette nàhtud komplektmenyy ja erandeid teha ei saa." Ja nàitab kupongi, kus on tòesti ruumi ainult selleks, et komplektmenyyde kogus kirjutada.

Manan ette kohmetu koopia ilmest, milletaolist esitab imetlusvààrselt Saabastega Kass Sherki-filmis.

Kassapidaja: "Ei! Kahjuks ei saa."

Suunan pilgud nii Onu kui Kassapidaja suunas:"Noo... eee... aga kas kohe yldse ei saa? Vaadake, me just sòime kodus, sest me ei teadnud, et siin toitu pakutakse ja kohe kuidagi kàsi ei tòuse saslòki jàrele, aga veini kòrvale midagi ikka hammustada tahaks. Vahest saab teha nii, et vòtame ainult arbuusi?"

Onul silmad vilavad minu ja kassapidaja vahel, aga tundub, et jàà hakkas mòranema:"Olge nii kena ja kysige sealt toidujagamise telgist, kas neile sobib, et te ainult arbuusi vòtate."
Tegelikult just seda ma olingi hetk varem teinud, mistòttu vastasin."Tegelikult ma just kysisin ja nad ytlesid, et kui teile sobib, siis neile sobib ka." Nurr-nurr.

Onu: "Noh.... kui palju teid on?" Mina: "Neli (nurr-nurr)." Kassapidaja ajas end puhevile ja porises: "Vòeh! Ah et nyyd siis jàrsku saab ainult arbuusi osta!"

Vahepeal ilmus pimedusest Roku, ise erutatud justkui jàljel olev jahikoer, ja sosistas mulle sugestiivselt kòrva:"Bocconotti! Bocconotti! Imeilusad bocconottid! Vòtame neid ka!"

Ohkasin ja mòtlesin, et olin just yle noatera kokkuleppele saamas ja oli nyyd neid hekkis bokonotte tarvis.
Kuna ma Roku arvates piisavalt kiirelt ei reageerinud, siis ta keksis mu selja taga ja hòikas kassasse, et bokonotte oleks ka tarvis. Mille peale Onu vastas reipalt:"No hàsti. Neli arbuusi ja bokonotti - 8 eurot!" Kohmasin ròòmsalt:"Grazie. Grazie mille," ja ise ka ei uskunud, et selline trikk nyyd korraga làbi làks. Kassapidaja torises ja kirjutas kupongide peale "cocomero 4, bocconotto 4" ning ulatas yle leti veinipudeli ja kupongi.

Imeline elamus! Proovid mingit nahaalsust ja toimibki! Justkui siis, kui elus esimest korda allahindlust kysid ja antaksegi.
Jàrgnevatest syndmustest pisut ette rutates mainin àra, et kui arbuusidega pika laua poole sahistasin, libises yks arbuusiveerandik plastmasstaldrikult maha justkui màrg seep ning pudenes minu Sisemise Itaallase poolt vallapààstetud mehise "K...o!" saatel miljoniks màrjaks plekiks kivisel tsemendil. Luban, et nyyd hakkan heaks ja viisakaks jàlle.

Tànane pilt on keskaegsest linnakesest Crecchio.

Inimeselt ei saa nòuda kangelaseks olemist

Tàna hommikul meenub mulle fraas De Silva raamatust "Non avevo capito niente": "Naapolis on maffia justkui seks. Isegi lapsed teavad, mis see on ja et see eksisteerib ja et on oluline, aga keegi sellest ei rààgi."
Vendade Omanike lainel jàtkates oli kohe algusest peale kòik kuidagi vàga surra-murra. Kui R ja L meile oma restorani avamise plaani tutvustasid, teatas Roku kohe teadvalt muiates, et olge ettevaatlikud nende Crecchio inimestega, mille peale R ja L vastasid, et huvitaval kombel olla teisedki seda neile òelnud, aga et nemad ennast heidutada ei lase. Kysisin Rokult, et mis nende Crecchio inimestega siis on, aga vastuseks tuli mingi mòmm-mòmm ja et ta ei tea tegelikult.
Roku Tòòtu òde rehmas aga kogu teemast teada saades kàega ja ytles ohates, et kui R&L restorani yldse veini viitegi, siis las maksavad kohe àra, sest niikuinii làhevad pankrotti. Yhesònaga tàhendusrikkad pilgud ja yldsònalised kommentaarid, aga keegi nagu konkreetselt ei rààgi, et mis maailma vaevad siis R-le ja L-le kaela peaksid sadama, kui nad ettevaatlikud ei ole vòi kellegi suhtes ylbelt kàituvad. Nomaitea.

Praegu on restoran paar nàdalat lahti olnud ja eile òhtul peale restorani sulgemist pihtis R Rokule, et ta olla tàitsa hirmul. Ilmneb, et mingi meesterahvas, kes olla nende juurde tulnud ja kàskinud Vigneti Radica veinid àra koristada, olla ysna ebameeldiv karakter olnud. Umbes et pàikeseprillid ees ja kuidagi vàga àhvardavate maneeridega. R on habras pàkapiku mòòtu naisterahvas ja mainis, et ta ei tunne end yldse enam kindlalt, kui hommikul seal ihuyksi tomateid keedab. Ja pikas perspektiivis siitkandi veinijoojad yldiselt teavad, kes U veinikoja taga on ja mis veine nad teevad, nii et reeglina ei telli restoranis U veine. Millest ma jàreldan, et kui nad ainult seda marki pakuvad, siis kuivab varsti klientuurgi kokku, sest kesse viitsib kàia restoranis, kus toit on hea, aga kvaliteetset veini ei pakuta.
Yldiselt on kòik vàga intrigeeriv ja kohati kurb ka, sest R nii unistas oma restorani avamisest ja ma tean, et ta on fantastiline kokk ja alguses oli ta nii ònnelik, et sellises imeliselt maalilises linnakeses oma unistusi teostama saab asuda. Tàielik "Toskaana pàikese all" yhesònaga.
Nyyd aga peab R karmi Itaalia reaalsusega silmitsi seisma ja kui ta just raamatukangelane ei ole, siis ilmselt langeb varsti depressiooni ja restoran làhebki pankrotti ning jàlle on Itaalias yks unistada julgev inimene vàhem. Kusjuures ta ei unista ju millestki tavamòistes saavutamatust - lihtsalt tahab oma vàikest nummit restorani pidada.