Vigneti misasja?

Neljapàeval panime Abruzzo veinikaardile oma pisikese (aga nummi) lipukese.

Taustaks niipalju, et Itaalias on igas regioonis Enoteca Regionale ehk regiooni vinoteek - asutus, mis koordineerib kohalike veinitootjate tegemisi, seisab nende huvide eest ja aeg-ajalt sebib igasugu rahastamisprogramme.
Niisiis, neljapàeval oli Enoteca Regionale's koosolek, kus loositi vàlja Nummide, Aga Vaeste Veinikodade boksid Vinitaly'l. Nimelt Vinitaly'l kàivad asjad sedasi, et Suured Veinikojad ostavad endale viissada ruutmeetrit ja ehitavad sinna peened paviljonid. Pisikesed Veinikojad, kellel sellisteks ekstravagantsusteks raha pole, saavad osta kymneruutmeetrised kuubikud regiooni paviljonis. Mòistagi on mòned kuubikud soodsamates kohtades ja mòned jàllegi pisut kapi taga. Selleks, et paremate ja halvemate kohtade jagamisel tylisid ei tekiks, pannakse veinikodade nimedega paberilipikud suurde kasti ja sealt siis tòmmatakse loosi.
Loosi tòmbamine kàis nii, et Tòsine Mees ytles boksi numbri, tòmbas kastist lipiku ja luges veinikoja nime ette. Jàrjega jòuti numbrini 45 ja kui Tòsine Mees luges:"Vigneti Radica, Azienda Agricola Giacomo Radica," kostis saalist "Eh?" "Misasja?". "VINJEETI RAADIKA," aitas keegi teadjam teisi jàrele. "Vinjeeeti radica..." korrati hàmmeldunult ja kirjutati hoolega uustulnuka nime kaustikutesse. "Nelikymmend kuus," jàtkas Tòsine Mees asjalikul ilmel ning tòmbas kastist jàrgmise lipiku.

Sain taaskord yhe brutta figura kirja. Nimelt mu kòrvale istus keegi vàga tuttava nàoga mees, aga mul ei tulnud kuidagi meelde, kust ma teda tunnen. No vòtsin siis hàbenemata kàtte ja teatasin, et me vist tunneme teineteist. Mees vastu, et tunneme jah, sommeljee kursuselt ja et ta màletab mind hàsti, sest mul jài esimeses tunnis osalemata. Mina mòistagi (mul kohe kukub vahel lollisti vàlja) tàpsustasin, et tegemist on kaasòpilasega eksole. Mees vastu, et tegelikult.. khm.. on ta Abruzzo sommeljeede assotsiatsiooni president. Puh..puhh...

Kevad!

Meil siin òitsevad lilled, nàeb esimesi lepatriinusid ja alanud on herne-hooaeg. Head lumerookimist, kodumaa! :)

Tegelikult on pàris pahasti ikkagi

Meil on veinikoja katusega tàitsa pekkis lood viimasel ajal. Ehitajad kàivad ainult kord nàdalas kohal ning katus, mis pidi valmis saama eelmise aasta augustis, on ikka veel pisut poolik.

Tàna oli mul huvitav vòimalus nàha, kuidas Roku Tòòkas Isa katusetegijate pealikuga suhtleb. Ma pole tema nii kuumaverelist palet veel nàinudki!
Nimelt saime siin veinikojas hommikul kokku ja arutasime, et vòiks minna baari kohvi vòtma ja mainisin ettevaatamatult, et kes teab, kuhu katusetegijad jàlle jààvad. Selle peale RTI syttis pòlema, helistas Katuse-Francescole ja kàrkis, et mis fakken sòber sa selline oled, et meid sedasi ummikuse ajad! Meil on siin vaja myygisaal avada ja Cantine Aperte ajaks peab kòik valmis olema, aga katus on ikka tegemata ja aknaid-uksi ei saa ka teha ja yldsegi mis vàrk on, et su mehed kàivad ainult yks pàev nàdalas siin tòòl, kui projekt on isegi juba peaaegu pool aastat tàhtajast yle!
Katuse-Francesco vist vabandas midagi vastu ja selle peale RTI viskas telefoni hargile. KF paistab, et yritas kolm korda tagasi helistada, aga RTI puhises ja pòrnitses telefoni, kàed rinnal risti. Vààga huvitav moodus asjade kokkuleppimiseks. Arvasin, et olen vahel pisut keevaline, aga... I haven't seen nothing yet...

Miks?

Miks ei ole Itaalia postkontorites mitte kunagi postmarke ja ymbrikuid?

Miks vòtab Telecom Italia Mobile'ga lepingu lòpetamine aega pool aastat?

Miks on nii, et kui peale lòunat olen joonud tassi kohvi, siis poole tunni pàrast tahan veel yhte?

Spetsiaalselt Puhvis Kukele..

.. riputasin siia yles mòned lemmikumad pildid, mida nàdalavahetusel hiiglaslikust fotoalbumist oma seebikarbiga pildistasin. Nàiteks selle teise pildi kompositsioon meeldib mulle vàga.

On a completely unrelated topic, meie vàikese-aga-nummi veinikoja koduleht on valmis saanud (http://www.vignetiradica.it/).
Kes viitsib, on lahkesti palutud tagasisidet ja lahmivat kriitikat vàljendama, mille ma siis alandlikult tublidele veebimeistritele R-le & Y-le edastan. Muide, tagasiside teemal tahtsin veel òelda, et kes juba vòtab nòuks meie kodulehe kohta kriitikat edastada, siis paluks tagasihoidlikult veebilehitseja parameetrid ka esitada, sest veebilehitseja parameetreid teadmata ei tea R & Y, kustotsast kòpitsema hakata.

Nàdalavahetusel tabasid mind lausa kaks yllatust seoses sellega, et Roku Tòòkas Isa andis teada, et meie veinikoda on Google Streetview's nàhtaval.
Esiteks ma tahaks teada, millal ta arvutit kasutama òppis? Minu arust hàngib ta koidust ehani viinamàgedes vòi veinikoja ehitamise juures. Mina pole teda kunagi arvuti taga nàinud. Ja kust ta teab, et Google Streetview olemas on? Ja kes oleks Google'st oodanud, et nad Itaalia provintsikylasid pildistada vòtavad? Miks ei ole Tallinnat ja Dublinit Streetview's, aga Tollo on tàies ulatuses yles pildistatud?
Muide veinikoja pildid on tehtud umbes juulis-augustis, kui meil kàisid hoogsad ehitustòòd.

Tàna olen pisut kuri

Hissand milline sovinistlik postitus - keegi eesti spordipede arutleb eesti ja làti naiste jalgevahe yle! Ma olen hàmmeldusest sònatu siin praegu. Kusjuures keegi teine sovinistlik siga on seal kommenteerinud, et annab 10 punkti artikli eest. Kas eesti mehed ongi tànapàeval sellised?

Tàna on mu sovinismiradar eriti tundlik. Lòuna kòrvale Telegiornale't kuulates raevusin mòòdukalt, kui kolmanda uudisena presenteeriti asjaolu, et keegi Maroko immigrant olla Naapolis mingit tòòtuks jàànud Itaalia vanameest aidanud. Itaalias rahvuslikul tasemel àramàrkimist vààriv uudis! Kes oleks kyll oodanud, et Maroko immigrant on vòimeline itaallast aitama! Fakken sovinistid. Uhh...

Eile sommeljee kursusel ujus mulle kylje alla mingi ilase suuga vanamees ja asus mu mobiilinumbrit vàlja pinnima. Mòistagi kysis, et kust ma pàrit olen ja kui ytlesin, et Eestist siis teatas, et "jaaah.... bella gente.. minu restoranis on ka mitmeid inimesi Rumeeniast ja Poolast tòòl ja vàga toredad inimesed, tòesti toredad" WTF, mis kuradi pàrast on alati nii, et kui ma ytlen, et olen Eestist, siis siin òeldakse, et "jaah.. ma tunnen mitmeid toredaid Rumeeniast/Poolast/Albaaniast pàrit kòògitòòlisi/kodude koristajaid/vanainimeste hooldajaid". Andke andeks, aga minge pòrgu kòik!
Vanamehele vastasin leebelt naeratades, et tòòtan turunduskonsultandina. Telefoninumbrit ei andnud. Ja kui ta degusteerimise ajal mingeid oma kommentaare paiskas ja kiitust otsivalt minu poole vaatas, siis vahtisin syvenenult òpetajat ning tegin oma màrkmeid.

Nyyd hakkas parem kohe. Tànan tàhelepanu eest :)

Saame tuttavaks - Helmut Rebane!

Mul on taaskord uus auto - VW Fox.
Uue neljarattalise sòbra perekonnanimi on mòistagi Rebane ning eesnime jaoks sain inspiratsiooni NY taksojuht Helmutilt filmist "Night on Earth".
Tànaseks oleme Helmutiga juba kolm pàeva tuttavad olnud ja pean ytlema, et ta on ikka tàitsa vanakooli idasakslane. Esiteks autoraadio on selline ulmeline instrument, et kui paneeli eest àra ei vòta, siis raadio ennast vàlja ei lylita. Naljakas. Ma arvasin, et selliseid raadiod enam ei toodetagi. Ning on ilmnenud, et tànapàeval veel tehakse selliseid autosid, mis ei nàita òhutemperatuuri. Teisest kyljest jàllegi ei saa jààda tàhelepanuta, et Helmutil on kokku kuus joogitopsikute hoidjat ning teoreetiliselt peaks selle kokku-lahti kàiva raadio saama iPod-ga yhendada. Sòiduomaduste poolest oskan vaid niipalju kommneteerida, et Erlend Isopistega vòrreldes on Helmut pisut puisem - eriti just pidurdussysteem, tànu millele olen viimased kolm pàeva vàga ettevaatlikult pikivahet hoidnud.

Rome wasn't built in a day...

"Rome wasn't built in a day," oleks mu resigneerunud lyhikommentaar meie pulmafotode teemal. Ma siin blogis ei olegi seda infot jaganud, aga kes pulmas kàis, on juba kursis meie legendaarsete pulmafotode saagaga.
Nimelt meil Rokuga polnud eriti aega fotograafi otsida ja niisiis mòtlesime, et ostame lihtsalt mingid ràndom aparaadid, laseme kylalistel pildistada ja pàrast paneme tulemuse internetti yles. Pàris muhe idee, kas pole. Kui aga Roku Tòòtu òde meie plaanist haisu ninna sai, vòttis ta kiirelt juhtimise yle ja "kinkis" meile Pàris Pulmafotograafi, kellega ma siis enne pulmi kohtusin arutamaks, mis stiilis fotod meile meeldida vòiks ja muidki praktilisi kysimusi.

Mina: Et siis millal pildid internetti saavad?
Fotograaf Sandro (hàmmeldunult): Mis internetti?
M (hàmmeldunult): Noh.. eks ikka selleks, et kylalised ja meie ka saaksime pilte vaadata peale pulmi. Ma ise mòtlesin, et kui pulmad on esmaspàeval ja kolmapàevaks saaks pildid yles, oleks pàris hea tegelikult.
FS: Aaaa.. internetti! Ei-ei... mina ei tee internetti. Vaadake, mina pildistan ainult filmi peale.

Ahmin yllatusest òhku.

Mina: Ooot-oot. Et kas ma sain òigesti aru, et pildid ei tulegi internetti? Aga mis kujul ma siis saan need pildid?
FS: No ma teen siin sellise albumi (tòstab letile erinevaid nahkehistòòde suurvorme, mille suurus lubaks hobuse oimetuks lyya, kui tarvis)

Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata (vabandage siinkohal mu korduvad viited hobustele), mòtlesin, et ei hakka albumi pàrast pipardama ning uurisin edasi.


M: Ja misajaks selle imelise albumi valmis saaks?
FS (leebelt): Umbes viie kuu pàrast.
M: VIIE KUU PàRAST!?!?!?!? (lisades mòttes: Pòrguvàlk ja surnukirst! Mis kuradi practical joke see nyyd oli?) Seda et... khm.... viie kuu pàrast jah?
FS: Noo... jaa... vaadake.... mul on siin ikka palju tòòd ja hunnik pulmi vaja pildistada ja ma olen ikkagi tàpne ja hoolikas ja tahan siin ju kvaliteetset tòòd teha ja see kòik vòtab aega. Jaaniiedasijaniiedasi....
M (kui mulle umbes igaviku pàrast sòna antakse): Noo.... viis kuud tundub pisut palju ikkagi. Kas tòesti kuidagi kiiremini ei saa? (mòttes porisedes: Mismòttes viis kuud?! Kes yldse ytleb, et me viie kuu pàrast abieluski oleme? Ja kui olemegi abielus, siis mina kyll ei viitsi viis kuud peale pulmi mingeid igivanu fotosid vahtida! )
FS: Kui ma vàga-vàga pingutan, siis ehk kolme kuu pàrast, aga midagi lubada ei julge.

Seda kòike kirjutan sellepàrast, et neli ja pool kuud peale pulmi (kus kylalised tegid oma ràndom aparaatidega pilte, mille me internetti yles panime) jòudis meile valentinipàevaks neitsilikult valge, keskmise kohvikulaua mòòdus nahkehistòò, mille kaal viib mòtted jumalavallatule jàreldusele, et Itaalia pulmafotograafidele maksakse vist kilo pealt.
Muide selles lauses oli kokku 47 sòna.
Ah et kuidas pildid on? Neli pilti on silmapaistvalt ilusad ja huvitavad. Ylejàànud on tàpselt samasugused, nagu need, mida Itaalias pulmafotograafid oma poekeste akendele vàlja panevad. Noored inimesed, ilusti riides ja kuulekalt poseerimas - mis siin ikka valesti saab minna.

Ega huumor pole mingi naljategemine!

Tegime siin hiljuti meie veinikojale blogi ja hààletamisnuppude testimiseks panin yles jàrgmise kysitluse "Chi è il più figo?" (tòlk "Kes on kòige àgedam?"). Vastusevariantideks said Roku Tòòkas Isa, Roku Moodne Vend, Roku ning Padre Pio. Kes ei tea, siis Padre Pio on itaallaste armastatud pyhamees.

Eile helistas mulle àrevil Roku ja ytles, et Padre Pio tuleks KOHE àra vòtta, sest see on jòle bestemmia (jumalateotus) ja et kui ma tahan, siis ma vòin Padre Pio asemel Berlusconi panna. Mulle jàllegi tundus, et Berlusconi vòrdlemine Roku vòi Tòòka Isa vòi Moodsa Vennaga on tàielik Roku perekonna solvamine ning eetiliste vààrtuste jalge alla trampimine. Kindlasti veel jumalateotus ka.

No vòtsin siis Padre Pio àra ja ei pannud Berlusconit sinna asemele.
Karm vàrk see kultuuridevaheline huumor. Huvitav, milline vòiks olla mu jàrgmine prohmakas? Vahel on mul tunne, et olen justkui Ally McBeal, kes ytles:"Just give me enough time and resources and I'll screw up anything"

Brosyyr ei ole ikka veel valmis. Oh fakken piin ja peavalu...

Oh ma olen nii ylivàga piinatud hing

Tegelen siin ilgelt tyytu asjaga - veinikoda tutvustava brosyyri koostamisega. Mina, kellele pole kunagi meeldinud tootetutvustusi ja muid taolisi tyytusi teha. Pealegi ma ei salli brosyyre. Ma ise ei vòta kunagi brosyyre ega flaiereid vastu, kui neid pakutakse. Kui keelduda ei saa, siis viskan need esimesse prygikasti. No kurat, milleks on maailmas internet? Ja kas kellelgi fakken puudest yldsegi kahju pole?

Aga nyyd ma teen seda brosyyri. Juba mitu pàeva punnitan, aga ei tule seda tunnet, et nyyd on hea asi valmis saanud. Kusjuures suurest deborist olen asunud sokolaadi sòòma ja taaskord yle pika aja meeletutes kogustes kohvi jooma. Ilge piin.

Mida kirjutada veinide kohta? Kas keegi yldse viitsib veinide kohta mingit pikemat juttu lugeda vòi piisab pudelite piltidest ja veinide nimedest sinna kòrvale? See viimane variant sobiks mulle hàsti - saab piinast lahti :-) Kas alkoholi protsent on oluline? Kas panna paar sòna viinamàgedest, nàiteks kuskohas kasvavad meie Montepulciano d'Abruzzo viinamarjad ja kust suunast pàike neile peale paistab? Kas kirjutada Pecorino kohta, et selle viinamarja nimi on Pecorino (tòlkes "lambake") sellepàrast, et lammastele meeldib selle taime lehti syya? Aga soovitused sobivate toitude ja serveerimistemperatuuri kohta? Vist vòiks? Kas keegi pàriselt loeb ka neid serveerimistemperatuuri vàrke?

Pàeva kysimus: kui te leiaksite nàiteks messilt vòi restoranist ràndom veinikoja brosyyri ja eeldusel, et te yleyldsegi viitsite brosyyre lugeda, siis millist infot teie seal nàha tahaksite?

Hetkel nàeb broshyyr vàlja selline:
.. alustuseks panin paar sòna sellest, et oleme vàike, aga vahva veinikoda Itaalias ja selgitasin paari sònaga, miks on meie logo peal hàrg
.. paar sòna sellest, mis tyypi veine teeme ja et kòik tuleb meie enda isiklikest viinamarjadest
.. siis mòtlesin teha pool lehekylge iga veini kohta, aga ma veel ei tea, mida tàpselt kirjutada
.. seejàrel tuleb lyhike kirjeldus meie viinamàgedest (kus nad asuvad ja pisut sellest, miks nad àgedad on)
.. mòni sòna sellest, kui imetabaselt moodne ja òkoloogiline on meie veinikoda
.. lòpetuseks kaks lehekylge degusteerimismàrkmetega. Ma ise olen vàga uhke selle leidliku idee yle. Nàiteks Vinitaly'l on kindlasti vàga abiks.
.. kòige lòpuls kontaktandmed mòistagi

Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?

Sommeljee-naljad (laiemale yldsusele mòistetamatud)

Parajasti kàib veini degusteerimine
òpetaja keerutab klaasi kàes:"Tunnetame nyyd aroomi..." Tòstab nina klaasi sisse ja kergitab puhvis kulme. "Niii.... mida teie tunnete?"
òpilane1:"Metsamarjad"
òpilane2:"Ee.... puit..."
òpilane3:"Oleks nagu... ploom..."
òpilane4:"Puuviljamoos...."
òpilane5:"Kala."
òpetaja:"KALA?!?!?"
Klassi làbib elev kahin ja muhelemine.

Tegemist oli 2006.aasta Lagrein'iga Val d'Aosta regioonist juhul, kui kedagi huvitama peaks.

Olen ikka pisut mures selle pàrast, et pean esimese taseme eksamiks kòik umbes 300 Itaalias leiduvat DOC'i ja DOCG'd pàhe òppima. Tegin juba plaani ka. Exceliga. Itaalias on 20 regiooni, nii et iga nàdal tuleb 3 regiooni pàhe òppida. Sellest nàdalast on kolm pàeva jàànud, aga ma vòtsin esimesteks Abruzzo, Lombardia ja Piemonte. Esimest tean niikuinii, teine ja kolmas ei tohiks vàga denominatsiooniderohked olla, nii et vast saab hakkama...

Mis on yhist ujumisel ja liinitòòl?

Kes basseinis ujumas kàib teab, et mida jahedam vesi, seda parem. Esiteks peab siis rohkem ujuma, et mitte àra kylmuda ja pealegi hoiab jahedamat sorti vesi meeled kenasti àrksad.
Vot selliseid diipe mòtteid mòtlesin eile, kui liinitòòd tegin. Itaalia mòistes oli meil ikka vàga-vàga-vàga kylm eile. Pàeval umbes 9 kraadi, aga hommikul ja òhtul 2-3 kraadi ymber. Kuna ma olen Kylmakartlik Pòhjamaine Naine, siis sebisin ilgelt ja trampisin ringi, et soe oleks. Kòik kiitsid, et kyll Katu on tòòkas. Ma ei hakanud neile basseinivee temperatuurist rààkima kartuses, et mind oleks valesti mòistetud. Las arvavad, et olen tòòkas :)

Villimismasinad on kallid ja reeglina vàikesed veinikojad neid endale lubada ei saa. Aga kus hàda kòige suurem, seal teenusepakkuja kòige làhem. Nàiteks meile pakub teenust yks tegija, kellel on spetsiaalne rekka. Vàljastpoolt nàeb vàlja nagu tavaline rekka, aga kui kyljed eest àra tòsta, tuleb pudelite villimise liin vàlja. Yhest otsast paned tyhja pudeli sisse, masin peseb-kuivatab pudeli àra, paneb veini sisse ja korgid-kapslid-etiketid peale ning teisest otsast vòtad valmis pudeli vàlja.

Yhesònaga, kui mina eile hommikul cornettodega kohale jòudsin, leidsin veinikojast puhiseva ja piiksuva kaadervàrgi, mis oli tàis mystilisi vilkuvaid tulukesi ning suuri punaseid nuppe justkui kosmosejaam seitsmekymnendatel tehtud filmides.
Kuna olin end abiliseks pakkunud, sain kòigepealt pudeleid liinile tòsta koos kellegi mulle seni tundmatu tegelasega, kes kylmale ilmale sobivalt oli riietunud kosmonaudikostyymi ja aksessuaariks valinud peapaela. Kaugelt vaadates paistis, et rumeenlanna, aga làhemal inspekteerimisel reetis habe, et tegemist on noore mehega. Mòttes ristisin ta Rumeenia Pruudiks. Kohe tuli mul rakendada oma kogemusi protsesside optimeerimise vallast. Nimelt alguses tegutsesime nii, et mina vòtsin pudelid aluse pealt ja panin lindile ja Rumeenia Pruut tegi sedasama. Kahjuks ruumi oli vàhe ja kokkuvòttes toimus meil ilge sebimine lindi ààres ja pudelid olid kòik erinevate vahedega ja see ei sobinud yldse mu korraarmastava loomusega. Tegin siis RPle ettepaneku, et mina vòtan pudelid aluse pealt, annan talle ja tema paneb lindile. Tegimegi nii ja kohe hakkas kiiremini minema. Vahepeal kàis Roku nòustamas, et me vòiks mòlemad pudeleid aluselt vòtta ja korraga neid lindile panna, mille peale selgitasin, et juba optimeerisin protsessid àra ja sedasi làheb palju kiiremini.

Pàeva kòige pyhalikum hetk oli esimese Vigneti Radica pudeli liinilt vàljumine, mida nàete ka juuresolevalt pildilt - Pinot Grigio Terre di Chieti IGT. Erilist aplausi ja pidulikkust viljeleda ei saanud, sest esimese pudeli jàrel tuli neid robinal mitusada. Aga lòunapausi ajal imetlesime esmasyndinut nagu tarvis. Roku kirjutas talle peale Nr 1 ja pani ta hellalt kappi, tulevastele pòlvedele nàitamiseks ja muidu eputamiseks.

Kui olin Rumeenia Pruudiga kolm alusetàit, ehk 1800 pudelit liinile tòstnud (mòelda vaid, sama liigutust 1800 korda jàrjest teha!), ylendati mind kastide voltijaks ja pudelite kastidesse pakkijaks. Nimelt yldiselt làksid pudelid suurte kandiliste metallist kàrude sisse, aga kui kàru pàris tàis ei saanud, tuli veinid kohe kastide sisse panna. Kaste ma ei lugenud, aga voltisin ja teipisin ja pakkisin mis kole ning hiljem tòòpòldu yle vaadates tekitasid kòrged kastihunnikud minus mòningast imestust.

Vahepeal, kui polnud vaja pudeleid kasti panna, kàisin rumeenlasel George'l ja onu Peppinol abiks pudeleid liinilt àra vòtmas ja esitasin veinimeister Vittoriole igasugu kysimusi. Veinimeister Vittorio oli Cerasuolo pàrast pisut mòtlik ja kutsus degusteerima. Tegelikult oli see tàiesti mòttetu tegevus, sest veini temperatuur oli umbes 7 kraadi. Selle jàrelduseni jòudnult leidsime, et vein peab ikka òigel temperatuuril olema, muidu on aroomid kinni ja maitsest ka eriti aru ei saa. Kahtlustan, et Vittorio tahtis lihtsalt nalja pàrast nàha, kas ma sommeljee kursuselt juba midagi òppinud olen.

Kokkuvòttes oli kella neljaks kòik tehtud. Rekka pakiti kokku ja sel ajal kui poisid pudeleid lattu lykkasid, hàngisin ma kontoris kuni sòrmed àra kylmusid.

Lòpuks ometi!

Praegu, kallis Kodumaa, istun ma meie veinikoja kontoris.
Nina on kylmast hàrmas, aga sydames on soe tunne, sest - juhhei! juhhei! - esimesed kymme tuhat veinipudelit on valmis!

Hetkel lòpetan, sest kinnastega on ebamugav trykkida. Kui koju saan, riputan yles paar pilti Esimesest Pudelist ja teistestki Meenutamist Vààrivatest Asjadest.

Kas nyyd lòpuks ometi?

Mitte, et ma projektijuhtimise friik oleks, aga mulle meeldib, kui Maailma Asjades on kord ja distsipliin.
Kuna veinid juba detsembrist saati kuidagi pudelisse ei saa, siis vòtsin paar nàdalat tagasi ohjad enda kàtte ja tegin check-listi asjadest, mis pudelissepaneku ajaks valmis peavad olema. Pyhapàeval kogusin poisid laua taha ja leppisime kokku, kes mille eest vastutab.
Check list tuli pàris pikk ja pàris mitme asjaga oli nii, et poisid silmitsesid kyynealuseid ja pomisesid midagi ebamààraselt. Thank God for check-lists!
Roku isa làks ysna nàrvi, sest tal ei olnud òrna aimugi, millal lao uks valmis saaks, aga teisest kyljest Roku Moodne Vend oli vàga mures, et kui me oma veinid ilma ukseta lattu paneme, siis ehitusmehed tassivad kindlalt pooled minema. Asusin tuimalt kyndma, et Roku isa vòtaks kohustuse uks àra tellida. Ta puhises ja niheles ja esitas mitu vabandust, peamiselt sellest vallast, et kuna katus pole veel valmis, siis ei saa uksi-aknaid ka tellida ja tema yhe laoukse pàrast kyll ei hakka pakkumist kysima ja yldsegi elu ei kài nii, et tahad asju mingiks tàhtajaks ja synnivadki.
Kuna katuse valmimistàhtaeg on juba ammu tàiesti kontrolli alt vàljunud seoses mingite taladega, mis kuidagi ei jòua, asusime Rokuga servast uurima-puurima, et vahest on mòni aken ja uks (nàiteks lao uks), mille tellimine ei sòltu katusest. Leidsimegi terve hunniku aknaid ja uksi, mille saab juba varakult àra tellida ning pressisime Roku isalt lubaduse vàlja, et ta ikkagi kysib hinnapakkumise ja pingutab, et 1.veebruariks oleks uks lao ees.

Tàna paistab, et ettevalmistused saavad òigeks ajaks tehtud. Veinikojas kàis metsik kyyrimine - vett lendas igas suunas! Pudelid, kapslid, korgid, kastid ja teip on ilusti kohale jòudnud. Laouksega on pekkis, sest esmaspàevaks me seda ei saa ja yldse tuleb arhitektiga arutada ja maiteamis. La résistance... Cerasuolo etikettidega oli trykikojal jàlle mingi probleem. Tànaseks polnud valmis saanud, aga homme lubati, et vòin jàrele tulla.

Tàha tahakski teile uhkelt presenteerida kapsleid. Nendega oli metsik sahmimine, sest ettevòte, kust me need juba novembrikuus tellisime, teatas kaks pàeva enne plaanitud tàhtaega, et nad ei suuda meie logo trykkida nii detailselt nagu see joonistatud on. Vahepeal tulid jòulud ja elu hangus ning jaanuaris otsis Roku mingi Pòhja-Itaalias asuva tegija, kes tegi meile vàga kenad kapslid - must làheb tumedatele pudelitele ja hòbedane Cerasuolole.

Kas pole imekaunid? Arvake, mis tahate, aga minu meelest pole maailmas ilusamaid veinipudeli kapsleid :) Selle rahuldustpakkuva mòttega làhen nyyd nurru lòòma jàrjekordse toidutarest leitud òhtusòògi juurde (koorene kartuli-kyyslauguvorm - midagi muud ei teinud, sest ma tean, et sòòn niikuinii kòik selle vormitàie yksi àra)

Originaalne pulmavideo

Vot sellist vahvat pulmavidet oleks TEGELIKULT tahtnud, kui oleks taolise idee peale varem tulnud - Brian & Eileen's wedding music video

Aga kòik pole veel kadunud. Vòib ju alati teist korda abielluda vòi siis veinikojas viinamarjade koristuse aegu muusikavideo teha. Meil on niikuinii paar humoorikat videot tòòplaani vòetud.

Vahepeal olen sukeldunud logistika ja ehituse mystilisse maailma. Selles mòttes on vàikefirmas ikka tore tòòtada, sest kòigest saab osa. Hommikul nàiteks diskuteerisin Roku Isaga laoruumi ukse teemal, nyyd làhen kontoritoolidele jàrele ja siis pean inspekteerima teipi, millega kastid kinni kleebitakse ning vabadel hetkedel korjan transpordifirmadelt pakkumisi pudelite saatmiseks Maailma Eri Nurkadesse. Uskumatu mis dokumente kòik vormistama peab!

Kus olid sina kui..

NY antiglamuurifotograafi ylekutsel vastan meemile. Ma teen seda ainult sinu pàrast, sest kui keegi tundmatu oleks palunud, siis ma kyll ei viitsiks :))

Kus olid sina kui..

1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Ei olnud olemas veel.

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Ei màleta. Olin siis kahe-aastane ja ilmselt mingi tyypilise tobedusega ametis, mida ainult kahe-aastased endale lubada vòivad.

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Koolis vist. Ma ei saanudki sellest enne teada, kui paar nàdalat hiljem.

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Olin Saaremaa kodus ja otsisin hoolega telepildist vanemaid.

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Oh seda ma màletan, justkui oleks eile olnud. Olin Tallinna kodus, tòusin hommikul kell 5, panin kòògis raadio màngima ja see oli kohe esimene uudis. Estoniaga seoses on mul muide tàiesti hàmmastavaid màlestusi unenàgude vallast. Nimelt paar nàdalat enne seda nàgin unes, et olin laevakajutis (teate sellised akendeta, nagu Rootsi laevades tànapàevalgi). Kajut kaldus àkitselt kylili ja kòik esemed veeresid yhte serva. Mingi unenào olukord oli seotud vee all olemisega, olin justkui laevakruvile vàga làhedal ja yritasin hoolega kaugemale ujuda. Alles tykk aega peale Estonia uppumist tuli meelde, et sellist unenàgu nàgin. Vàga creepy ja rohkem mul selliseid ennustuslikke unenàgusid pole ònneks olnud.

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Taaskord Tallinnas ja kui òigesti màletan, siis oli vist nàdalavahetus. Tol ajal oli mul vàga pentsik ylemus, kes tahtis, et ma jàrgneval nàdalal paljundaksin talle kòik printsess Dianaga seotud artiklid, mis Eesti ajakirjanduses ilmusid. Mòttetu ylesanne ja kohutav paberiraiskamine, sest need artiklid kordasid ja leierdasid tàpselt sama infot mitu pàeva jàrjest.

7. ... saabus aasta 2000?
Tallinnas. Kylas kellelgi, aga praegu kyll ei màleta, kes see kyll olla vòis. Kes màletab, kellel ma kylas olin?

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Tòòl. Tallinnas. Mòistagi terve pealelòuna tòmbasime kolleegidega CNN-st uudiseid. òhtu oli ka masendav. Vaatasime I-ga telekast vist mingi 20 korda jàrjest tornide kokkuvarisemist. Jàrgmisel pàeval lykati rida koosolekuid edasi, sest kòik olid uudiseid vahtinud ja kellelgi polnud aega ette valmistada.

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Tòòl. Milaanos. Mind jàtab Michael tàiesti kylmaks ja arvestades, milline pankrotti làinud inimvrakk ta oma elu viimastel aastatel oli, on see suhteliselt ònnelik lòpp. Eriti tema "lastele" mòeldes, keda ta oma eluajal ilmselgelt vangistuses hoidis.

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile uudiseid ei vaadanud. Vaatasin aga filmi 'The September Issue' ja mòtlesin, et kas vòib olla, et ma olin ostnud 2007.aasta septembris Vogue ja kui ma seda tegin, siis kas on vòimalik, et ma viskasin selle àra, kui Roomast àrakolimiseks làks... Sulgedega Sienna tuli kuidagi kahtlaselt tuttav ette... Yllatav oli nàha, milline moemaailma ainuvalitseja on Anna W. Vàhemalt filmis loodi kyll selline kuvand temast.

Esimene koolipàev

Alustuseks tervitused K-le, kes juhtis tàhelepanu, et eesti keeles on tàiesti olemas selline sòna nagu 'sommeljee'. Hea, kui on abivalmis inimesi maailmas.
Eilne esimene loeng oli ysna huvitav, aga mitte eriti erutav. Sain spetsiaalse sommeljee-kohvri veiniklaasidega ning kaks kolmekilost raamatut. Yhe pealkiri on 'Il Mondo del Sommelier' (Sommeljee maailm) ja teine on 'La Degustazione' (Degusteerimine). Uskumatu, et degusteerimisest vòib kolmekilose raamatu kirjutada! Hea oli teada saada, et degusteerimisel veini kirjeldamine on vàga skemaatiline, umbes nagu decision-tree, mida kònekeskustes ja helpdeskides kasutatakse.
Viinamarjade kasvatamisest eriti midagi uut teada ei saanud. Meie enoloogi polnud ja tàna ta ytles mulle, et tema loeng tuleb hoopis homme. Sellegipoolest oli kasulik ja huvitav teada saada, kuidas viinamarjapuid sòltuvalt kliimast painutatakse ja mis pòhjusel nàiteks Abruzzos valdavalt tendone meetodit kasutatakse. K on parajasti lennukis ja sellepàrast ma ei oska òelda, kuidas 'tendone' eesti keeles vàljendama peaks. Eks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna.
Tendone idee seisneb selles, et viinamarjad on lehtede all ja seega ei saa liigselt otsest pàikest. Kuna tendone on ca 2m kòrge, siis teisest kyljest on viinamarjad piisavalt kòrgel, et mitte saada liigselt maapinnast tagasikiirgavat soojust. Tendone ainuke puudus on see, et koristada saab viinamarju ainult kàsitsi, mitte masinatega, aga seda ma tean juba oma viinamarjakorjamise kogemusest :)

Kuna tegemist on ikkagi Itaalia sommeljeede kursusega, siis tehti meile ilget ajupesu. Itaalia veinid olla teatavasti ainukesed joogikòlbulikud ja yldsegi vòtke arvesse et nàiteks Champagne jaoks kasutatavad viinamarjad on tegelikult madalakvaliteedilised ja Champagne on lihtsalt mingi yleshaibitud vàrk. Ameerika veinid on ka kurjast, sest neil olla 'foxy' maitse, mis lektori sònul tàhendatavt 'màrja rebasesaba' maitset (WTF?). Peale seda infot pidas lektor vajalikuks tàpsustada, et tegelikult pole ta kunagi yhtki Ameerika veini proovinud ja kysis assistent-sommeljee kàest, et kas too on mònda Ameerika veini maitsnud. Assistent raputas pead sellise ilmega, et tal pole plaaniski proovida. Ausalt òeldes ajas selline piiratus mul pisut kaka keema kyll. Kuidas nad saavad niimoodi òelda, kui pole isegi maitsnud yhtki California veini? ònneks saab iga tund erinev lektor olema.

Jàrgnevad veinimàrkmed on peamiselt mu enda jaoks, et tulevikus oleks hea meenutada.

Kolme veini sai pimetestitud. Meie naaberveinikoja Cantina Tollo Aldiano seeria 'Montepulciano d'Abruzzo' 2008 aastast ja Farnese 'Chardonnay' ja 'Trebbiano d'Abruzzo', mòlemad 2008. aasta. Chardonnay ja Trebbiano olid sellised keskmised. Kuidagi mittemidagiytlevad ja happelised. Trebbiano peabki pisut happeline olema, aga Chardonnay'lt ma seda eriti ei oodanud. Yldsegi, kas Chardonnay ei peaks olema kollakam ja Trebbiano pisut rohekam? Mòlemad valged olid tàpselt sama vàrvi. Naljakas...
Montepulciano d'Abruzzo't on ennegi joodud ja saab ka tulevikus vòetud. Pàris hea hinna-kvaliteedi suhtega vein toidu kòrvale ryypamiseks.
Mis Farnese veinikoda puudutab, siis Roku Moodne Vend vàldib nende toodangu tarbimist, sest vàidetavalt neil endal pole viinamàgesid ja nad pidavat sisse ostma ysnagi ràndom kvaliteediga viinamarju ning siis kemikaalidega veinid joodavaks tuunima. Ma ei tea, kuivòrd see tòele vastab ning kindlasti on neil igasugu eri kvaliteediga veine portfellis, aga seda tean, et vàhemalt need kaks valget kyll ei inspireerinud eriti.

Vinitaly ja sommelier kursus

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et tàna on erakordselt erutav pàev!
Làhen oma elu esimesse sommelier koolituse loengusse. Nagu ikka, tuleb sellise tàhtsa tòise yrituse jaoks end ilusti puhvi ajada. Vaatangi siin praegu, mida panna. Ilmselt maandun pingelise mòttetòò tulemusena ikka mingi must kasmiirkampsik+must seelik+vàrviline sall kombinatsioonil, milletaolisi Milaano-aegadest ohtralt kogunenud on - kindla peale minek. Sommelier kursusel vist parfyymi panna ei tohi? Ma igaks juhuks ei pane.
Esimene loeng on teemal viticultura - viinamarjade liigid ja nende aretamine ja kasvatamine. Suhteliselt tuttav teema juba ning òpetajaks on meie enda veinimeister. Eks nàeme, millega ta yllatab :)
Tàna tuli meile sellisest pika nimega asutusest nagu Agenzia Regionale Per I Servizi Di Sviluppo Agricolo Abruzzo ametlik kinnitus, et vòime Vinitaly'l osaleda. Vinitaly on larger-than-life Itaalia veinide mess Veronas ja vàidetavalt yks Euroopa suurimaid.
Ykskord juba kàisin seal ja kui pàris aus olla, siis minu meelest on see mess tòepoolest suurem kui universum, mitmed tuhanded veinitootjad koos ning Toskaana laiutab tàiega, nii et eelarvet vaadates ning teades, et oleme pisike (aga nummi) Abruzzo veinikoda regiooni poolt sponsoreeritud 9-ruutmeetrises boksis, ma ise vàga sygavalt ei usu selle yrituse mòttekusse. Eks nàeme siis. Vinitaly ajaks peaks meil kodulehekylg ka valmis olema, nii et kui asjast muud kasu ei ole, siis vàhemalt on oodata kirevaid otsereportaaze syndmuspaigalt.

Kliendilojaalsusest

Kas teil on kunagi juhtunud, et lennujaama baaris kassapidaja kysib:"Kas sa tòòtad siin?". Kusjuures sinatades, mitte teietades. Mul tàna juhtus! Vaadake, milleni viib kaks korda nàdalas lennukiga lendamine!
Tànane vahejuhtum on paslik teemaarendus peale eile nàhtud filmi 'Up In The Air' , kus George Clooney màngib obsessiivselt lennumiile koguvat konsultanti.
Tegelikult ma pisut kadestasin George'i, sest tànu platinum client programmidele oli tal filmis juurdepààs igasugu lounge'desse, kòikjal eelisjàrjekorrad ning teenindajad kiirgasid teda nàhes siirast ròòmu.
Ma pole kunagi viitsinud kliendikaartidega jànnata ja nii olengi kòik need neetud esmaspàeva hommikud ja reede òhtud metall-istmete peal kygelenud, lennujaamas drinkide ja ajalehtede eest ise maksnud ning kòik jàrjekorrad kannatlikult àra seisnud.
Ykskord ma tegin endale AirOne kliendikaardi. Pàris palju punkte sai kogutud, aga enne seda, kui ma lounge vààriliseks kvalifitseerusin ostis Alitalia AirOne'i àra, lojaalsusprogram tyhistati ja mu kogutud miilid hahtusid òhku justkui mu kadunud vanaisa vene rublad rahareformi aegu.
Kyll aga bondisin ma filmis nàhtud kohvrite pakkimise systeemiga. Mul oli ka vahepeal sekundipealt timmitud systeem, et mis asjad ja mis jàrjekorras turvakontrollis lindile panna ning peale aastatepikkust harjutamist vòin nyyd kahenàdalasele reisile vabalt minna kaheksakilose kàsipagasiga. Nyyd ongi hasart sees, et iga kord uuesti reisile minnes peab pagas eelmisest reisist vàhem kaaluma. Ma arvan, et see on moodne haigus, mille nimi on pagasi-anoreksia.