Enne kui Dublini tànavatel orienteerumismàngu alustan...

Tahaksin tervitada ja tànada kòiki sydamlikke kommenteerijaid, kes yle-eelmises postituses meile eelseisvate pulmade puhul ònne soovisid. Eks ma ikka hoian teid arengutega kursis, sest kindlasti Itaalia pulmade teema on selline, kus huumorist ja blogimaterjalist puudu ei tule.

Yhtlasi tahtsin òelda, et roheline vàrv hakkab mu Iirimaal viimise leitmotiiviks kujunema. Nimelt uurisin tàna, et kes meil siin vàrbamisega tegeleb (no mul on ju vaja, et mind siia Iirimaa kontorisse vàrvataks) ja arvake àra, mis on vàrbamise-proua perekonnanimi? Green!
Kahjuks ei olnud ta tàna kontoris, aga ma loodan proua Rohelisega làhitulevikus jutule saada.

Mis norra juurtega sekretàri puudutab, siis pealelòunal kàisin kohvi vòtmas ja siis ta pihtis mulle (sellisel astridlindgrenlikul moel), kuidas ta 1990 aastal Iirimaale kolis ja neli aastat mingit pàris-tòòd ei leidnud. Tegi lapsehoidjat ja muud sellist. Ja kuidas tol ajal lennupiletid ja telefonikòned hingehinda maksid. Aga et kokkuvòttes olnud see lapsehoidja-periood tema elus tore ja rahulik aeg, sest Norras oli ta tòòtanud kiirabis telefonioperaatorina, mis olla olnud ypris stressirohke tòò.

Kuna ma ei saanud printeriga kokkuleppele, meisterdasin àsja pastaka ja paljaste kàte abil kena maakaardi, mille abil loodan kontorist hotelli jòuda. Good luck to me!

Tervitusi Dublinist

Tàna, kallid sòbrad, tahaksin teiega jagada oma esimesi muljeid Dublinist, kuhu jòudsin eile òhtul.

Enne Iirimaale maandumist sai juba teha tutvust iiri keelega. Vòin òelda vaid niipalju, et see kòlab nagu mingi tàiesti ràndom keel. Inglise keelega pole sellel kyll midagi yhist.

Teatavasti on Iirimaa vàga roheline maa ja seda oli juba lennujaamas nàha.
Dublini lennujaamas on ohtralt lillepotte igal pool ja taksojàrjekorras oli kolm naist rohelise mantliga.
Yks neist rohemantlitest oli tegelikult prilliraamidest kuni saabasteni rohelisse màhkunud ning rohelise mantli alt paistis roheline seelik - narmendava servaga justkui muru. Ta oli nii murueidelik, et peaaegu nàgin vaimusilmas lilli kasvamas tema jalajàlgedes.

Yldiselt see osa Dublini kesklinnast, mida ma eile nàgin, teab mis roheline ei ole. Hotell on meil Temple Bar'il, kus pole yhtki puud vist.
Roku on hotelli valikul nàidanud yles eeskujulikku stiilitunnetust - http://www.themorgan.com/ ja pean ytlema, et The Morgan lipsas kiirelt minu hotellide esikolmikusse teisele kohale. Esikohal on endiselt NHow Milaanos, mis lisaks kaunile sisekujundusele hiilgab ka maitsva hommikusòògiga. Kolmas koht on veel vakantne. Vòib-olla kolmandale kohale paigutaksin Conrad hoteli Brysselis, aga ma pean veel mòtlema selle yle. See oli siis kiire kokkuvòte mu hotelliedetabelist.

Kes Dublinis kàinud, see teab, et Temple Bar on kòigi iiri joodikute pòhiline jauramiskoht, kus purjus naised kàivad kylmast tuulest hoolimata kleidi ja rihmikute vàel ringi.
Huvitav on aga see, et hoolimata inimvaenulikust temperatuurist on nende jalad ja kàed lumivalged. Minul oleksid sinised ja kananahksed ilmselt. Panin ka tàhele, et kohalikud ei hàbene demonstreerida rihmikute vahelt paistvaid hoolitsemata varbaid, mille kyyntelt koorub maha lakk justkui krohv hooletussejàetud majalt.
Need kohalikud, kes on vòtnud vaevaks riidesse panna, nàevad vàlja nagu ràndom Eesti maakad. Olen kindel, et iirlased panevad kòvasti ròhku sisemisele ilule ning vaimsetele vààrtustele.

Kui kohalik riietumiskultuur vàlja arvata, on siin Dublinis kòik vàga glamuurne ja disainitud. Niipalju kui ma siin hotelli ja kontorit vaadanut olen, nàib, et disaini vallas on iirlastel huvitav oskus kombineerida skandinaavialikku maalàhedust ja lihtsust itaalia disaini detailirohkusega.

Oh ja siis tahtsin veel òelda, et siin metsikult kallis kòik. Kohv maksab 1,9 eurot nàiteks. Vesi maksab samapalju. Ja lòunal maksin minisalati, supi ja vee eest 7 eurot. Televiisoris rààgitakse kogu aeg recessionist ja sellest, kuidas rahvas valitsusega rahul pole. Nàiteks lòuna ajal sain teada, et tànavu aastal on 53% tòusnud nende kodanike arv, kellelt pank on maja àra on vòtnud seoses laenu maksmata jàtmisega. Yldiselt inimesed on ka pàris tòsised siin, aga vòib-olla tuleb see sellest, et saabusin just Itaaliast, kus inimesed on kogu aeg ròòmsad.

Dublini kontori sekretàr kysis tàna, et kas olen Rootsist. Ytlesin, et ei ole. Enne kui ma jòudsin òelda, et olen Eestist, rààkis ta mulle lahkelt, et on pàrit Norrast ja et tal on iirlasest abikaasa ja et mul on vàga rootsipàrane aktsent. Siis ma ytlesin, et olen Eestist ja et yldsegi mul on plaanis Iirimaale kolida. Seda kuuldes lahke proua jahenes.

Rohkem mul ei ole eriti muljeid praegu. Homme làheme vaatama kortereid ja òllevabrikut.

disclosure

'Dobbiamo dare disclosure!' (tòlk. peame disclosure'i àra tegema), ytles roku tàna oma asjalikul moel meie telefonikònet kokku vòttes.

Selle peale meenus mulle yks kolleeg, kes rààkis tòò juures, kuidas ta oma pruuti kosis, kasutades sellist huvitavat keeleuuendust nagu "Ho deliverato l'anello". (tòlk. delivered the ring). See tuleb sellest, et meil tòò juures kasutatakse iga jumala pàev sònu "deliver" ja "deliverable" ning harva esineb lauseid, kus neid sònu pole. Kes siit globaalse haardega konsultsioonifirma ajupesust làbi kàinud, ytleb ilmselt isegi "kàisin kakal" asemel "delivered the deliverable".

Ja kuna juba tulebki erinevast suunast kysimusi ning tàpsustusi, siis tàna tahaksingi deliverare il disclosure ehk teada anda, et me kavatseme leivad ametilikult yhte kappi panna ja Iirimaale elama kolida. Need kaks asja ei ole yldsegi omavahel seotud, aga need on seotud sellega, miks mul viimasel ajal nii kiire on.

Kui kunagi majanduskriisi ja jàrjepidevalt sita suusailma kàes vaevlevas Dublinis aega saan Milaano màlestuste kirjapanemiseks, siis kirjutan teile kòigest lausa pikemalt.
Ma yritan ikkagi mingi hubase konsultanditòò seal leida, aga tòenàosus vàheneb kogu aeg, sest viimasel ajal kiputakse konsultante pigem koondama. Nii vòibki juhtuda, et mul hakkab palju vaba aega olema.

Aga sellest pean teile kyll kirjutama, mis padre Pierluigi juures juhtus.
No istume padre juures ja peale seda kui padre oli veendunud, et Roku on katoliiklane, pòòrdus minu poole "Ja sina millise kiriku alla kuulud?".
Kòhatasin hààle puhtaks ja teatasin, et mitte yhegi kiriku. Padre tardus hetkeks, mòtles pisut ja kysis otsast peale:"Ja millise kiriku alla sa siis ikkagi kuulud?".
Kohmetunult teatasin, et mitte yhegi. "RISTIMATA?!? ATEIST!??" "Noo.. pàris ateist ma just ei ole, aga ristimata olen kyll". Nyyd oli padre kord mònigast kohmetust ja segadust demonstreerida.
Aga ta kogus end kiirelt ja yldiselt saime kokkuleppele, et vòime ikka kirikus abielluda, ainult, et minu jaoks see ei kehti lihtsalt ja comunionet ei saa teha.
Mònes mòttes mulle meeldib see, et Itaalias vòib alati asjade suhtes kokku leppida.

Rokul on praegu uus lemmiknali. Tàiesti ràndom hetkedel vahib mulle otsa suurte silmadega nagu òòkull ja kysib padre Pierluigit ahvides:"RISTIMATA?!? ATEIST?!?"

uus keel, uus maailm

Mihkel Raua raamatust 'Musta pori nàkku' inspiratsiooni saanuna òpetasin tàna Rokule telefoni teel, kuidas òelda:"Kurat ja pòrgu" ning "Mine pòrgu!"

Ta oskab muidki asju eesti keeles òelda. Nàiteks "sitt" ja "kaka". Ma olen Roku edusammude yle vàga uhke ja arvan, et keeleòppe rindel vòtame varsti reproduktiivsed organid ette.

Muidu mul oleks siin pàris palju kirjutada, aga yldse pole aega.
Ma arvan, et see on mingi blogipidamise pòòrdvòrdelisus - kui on, millest kirjutada, siis pole kirjutamiseks aega ja kui kirjutamiseks on aega, siis pole millestki eriti kirjutada.
Seekord ma lihtsalt mòtlesin, et astun kiirelt blogist làbi ja lehvitan teile, kallid sòbrad ja muidu lugejad. Kui kunagi jàlle aega saan, siis istun arvuti taha ja kirjutan teile pikki kirju teemal "Màlestused Milaanost".

eesti nokia

Francavillas inimtyhjas kalarestoranis Rokuga einetades ja talle parajasti antipasti taldrikut ulatades tardusin yllatusest soolasambaks - raadiost tuli Kerli Kòivu laul!

Ma olen sel nàdalal yldse vàga patriootlikus meeleolus olnud - ohtralt kalevi komme ja kaerahelbeputru sòònud ning tòòtanud làbi Eestist kaasavòetud DVDsid.
Nii et kui nyyd nàdala teises pooles Kerlit raadios laulmas kuulsin, siis esialgu arvasin, et olen nende tantsupeo videotega vist pisut liiale làinud. Aga ei olnud. Kui laul làbi sai, siis dj ka teatas, et nyyd laulis meile uus ja lootustandev eesti neiu Kerli.

Igatahes olen vàga uhke Kerli làbimurde yle ning soovin talle edu ja viljaònne.

tervitusi linnast, kus tegutseb Wintersmith

tàna on siin milaanos pòlvini lumi ja yldiselt valitseb tsivilisatsiooni lòpu meeleolu.

uskumatu ikka, kuidas vàike lumesadu siin kòik uppi ajab.
enamus inimesi pole tàna tòòle tulnud, rongide sòidugraafikud on sassis, lennujaamad-koolid poolsuletud, autoga ei pààse kuhugi, veepaak on kontoris tyhi...

health & security tegelased ka saatsid juba hommikul emaili, et parem oleks, kui keegi tàna kontorisse ei tuleks ja kui te juba kontorisse tulite, siis olge kenad ja minge kiiresti koju tagasi.
no ma olin juba kontorisse jòudnud selleks ajaks, kui see meil tuli, nii et tundus olevat mòistlik oodata kuni saapad àra kuivavad ja tòò tehtud saab ning siis hakata tagasi minema.

kontori ukse juures on minust kòrgem lumehang. kiirete toimetuste kòrvalt leidsin mòistagi aega, et lasta M-l mind hange kòrval pildistada.

vaatasin siin kirju làbi ja leidsin, et health & securityl on vist kibedad tòòpàevad praegu. nàiteks on nad saatnud jòulude paiku vàga intrigeeriva meili, milles teatatakse, et seoses 5,5 pallise maavàrinaga palume kòigil kiiresti koju minna.
esiteks ma ei teadnudki, et itaalias oli maavàrin ja teiseks ma arvan, et see teadaanne oli vist rohkem nagu kindlustuskulude vàhendamiseks.
no ma arvan, et kui firma tòòtaja oma kodus maavàrina tòttu vigastuse saab, siis on see ta enda vastutus, aga kui see juhtub kontoris, siis peab firma kindlustusfirma mingit kompensatsiooni maksma ja tulevikus on vist regulaarsed kindlustusmaksed kòrgemad. ma ytlen teile, inimesed, et teile vòib ainult tunduda, et teie tòòandjad teist tòeliselt hoolivad, sest kui pàriselt raha màngu tuleb, ei hooli nad teist karvavòrdki, visates teid hàirimatult òue maavàrinate keskele.
sest ma ei nàe mingit muud pòhjust, miks kutsuda inimesi rongidesse ja autodesse hyppama ning katastroofist ràsitud linnas ringi seiklema, kui varitseb maavàrinate oht.

kuna ma siin kiirrongide teemal olen juba eelnevalt sòna vòtnud, tahaksin teema tàieliku vàljaarendamise huvides lisada, et seoses lumekriisiga kiirrongid ka ei kài.

tervitusi glasuuriga piparkookide maalt!

Kommenteerijatele vastuseks, et Eestis sajab praegu lund ja tuiskab mõõdukalt, aga yldiselt pean tunnistama, et Tallinna ilm on Milaanoga hämmastavalt sarnane. No selline leebevõitu. Aga miks on Tallinnas autod porised ja teistes sita suusailmaga kohtades mitte? Nüüd tean - Tallinnas ei pesta tänavaid.

Panite tähele, et mul on nüüd täpitähed? Lisaks sellele, et mul on siin täpitähed, on mul ka piparkoogid.

Kõigile välismaal viibivatele sõpradele ja sõbrannadele teadmiseks, et Tallinnaski on näha Londonile sarnanevaid megaallahindlusi - näiteks ma käisin Montoni poes ja ei osanud kohe yldse seisukohta võtta, nähes kuidas 1000-kroonine kleit juba enne jaanuarikuud 400 krooni maksis. Kahju, et see kleit minu jaoks võrdlemisi kandmatu oli. Ostlemise vallas peab vist ikka pigem Milaano peale panuseid panema.
P-le tahaks eraldi teada anda, et Malpensa lennujaamas maksid Ferragamo kingad samapalju kui nendes Hollandi ja Prantsusmaa outlettides kus me hängimas käisime. Selle suhtes ei oska ma ka seisukohta võtta eriti. P, mis sa arvad?

Eesti uudistest sain teada veel niipalju, et Mihkel Raud on kirjutanud mingi megaraamatu Eesti muusikalise intelligentsi rajust nooruspõlvest. Pidavat müüma paremini kui kõik Eestis väljaantud entsüklopeediad kokku läbi aegade. Kõik, kellega kohtun, räägivad sellest raamatust.

Õelapsed on kasvanud suuremaks, aga jäänud ikka sama nummiks ja IKKA veel ärkavad nad hommikul kell seitse ja ajavad kõik üles.

Täna hommikul kaalusin. Ma ei tea täpselt, palju ma enne kaalusin, aga teksapükste järgi otsustades olen vist vähemalt kolm kilo juurde võtnud. No poes küll uusi jogurtisorte näha pole, millega tegeleda, aga selle-eest olen vohminud hoogsalt kartulisalatit ja piparkooke. Päris mõnus.

juhhei jòulud!

sòbrad, homme sòidan tallinnasse! olen vàga erutatud, ainult et ei leia yles seda emaili estonian airilt kus on kirjas lennuajad ja broneerimiskood. kas peaks kaaluma hààletamist, kui asjakohast alternatiivi?

muide, mul pole yldse olnud aega kingitusi osta siin itaalias. nii et kes ootab minult jòuludeks oliiviòlilaadungeid, ferrari mudelautosid ja ferragamo siidsalle, siis ytlen kohe àra, et neid mul pole ja et ostan kòik kingitused viru keskusest.

yldsegi, kas tallinnasse on ka uusi pònevaid ostukeskusi tekkinud ja kas tànavu tulevad mustad vòi valged jòulud?

oudekki, abruzzo teemal kirjutan meeleldi, aga ma pean jòulupuhkuse ajal pisut uurimistòòd tegema, enne kui itaaliablogis hullama asun :)

raamatutest ja rongidest

Huvitav, vahel teed tàiesti ràndom postituse, òieti ei peagi seda millekski eriti oluliseks ja korraga kommentaare tuleb nagu lund taevast. See kàis rohkem nagu eelmise sissekande kohta.

Seekord tahaksin aga kirjutada kahest raamatust, mis esiteks on huvitavad lugeda ja teiseks on minus àratanud elava huvi teemade vastu, mida varases nooruses ebahuvitavaks ja liiga keeruliseks pidasin - statistika ja male.

Esimene raamat on 'Freakonomics'.

Ma oleks vàga tahtnud seda raamatut siis lugeda, kui ylikoolis statistika loenguid pòlgasin.
Peale seda kui lihtsamatest aritmeetilistest keskmistest, mediaanidest ja moodidest yle oli saadud, tundusid statistilised uurimismeetodid erakordselt ebapraktilised ja igavad - vòi, noh, kui palju on inimesi, kes erutuks vòimaluse peale tundide kaupa vàrdjaliku kasutajaliidesega statistikaprogrammi abil andmemassiivides sahistada ja otsida vastuseid suhteliselt igavatele kysimustele? Vòib-olla on pàris palju. Nàiteks samapalju kui Formula 1 fànne, aga ma ei tea, sest hoidusin hoolikalt selle statistikaprogrammiga tutvust tegemast.
Huvipuudus maksis karmilt kàtte - statistika hinne oli mul kahel semestril "1" ja edaspidi pidin hoolsalt vaatama, et ylejàànud ained oleks viied, et keskmine hinne normaalne tuleks.

Aga tulgem raamatu juurde. Selle on kirjutanud friik-majandusteadlane Steven Levitt ja NY Timesi ajakirjanik Stephen Dubner. Ykspàev saadeti ajakirjanik Stephen majandusteadlast Stevenit intervjueerima, mehed leidsid yhise keele ja otsustasid koos raamatu kirjutada. Teos sai sai kohe majandusinimeste trendiraamatuks ja muud taolist. Aga see oli juba mòned aastad tagasi, umbes enne seda, kui 'the world is flat' vòi 'who moved my cheese' trendiraamat oli. Arvestades, et 'Freakonomicsist' on pàris palju kordustrykke tehtud peale seda, kui see kunagi trendiraamat oli, ytleks, et nyyd on ta juba pigem vintage-raamatu kategoorias. No mitte nii vintage kui 'Bullerby lapsed', aga ysna vintage ikkagi.

Sinjoorid ise teatavad oma yhisteose alguses, keskel ja lòpus, et raamatul puudub konkreetne teema, aga minu arvates on neil konkreetne teema tàiesti olemas - kuidas leida statistiliste meetodite abil vastused eriti ràndom kysimustele, mis kajastavad reaalset elu ja mille kohta kòigil - nii taksojuhil, paavstil kui vanaemal - on oma arvamus olemas.
Vòtame mòned nàited.
Nàiteks mida on yhist abordi legaliseerimisel ja kuritegevusel. (Abordi legaliseerimine vàhendab kuritegevust.)
Miks narkodiilerid emaga elavad, kui nad peaks kòvasti teenima? (Sest tegelikult ei teeni nad halligi.)
Kas kinnisvaramaakler tegutseb kliendi parimates huvides hoolitsedes, et myydava objekti hind oleks maksimaalselt kòrge? (Ei tegutse - kinnisvaramaakler tegutseb eeskàtt kiirelt sòlmitava myygitehingu, mitte kòrge myygihinna nimel.)
Kas sellest, millise nime vanemad lapsele panevad, sòltub midagi? (Ei sòltu.) Kas kooliòpetajad vòltsivad riiklike eksamite tulemusi, nàidates òpilaste tulemusi tegelikkusest paremana? (Jah, vòltsivad.)
Kumb on majapidamises ohtlikum - tulirelv vòi bassein? (Bassein.)

Mònes mòttes on taolised kysimused ja vastused nagu rahvaluule, sest paljusid vastuseid teame me niisama ka linnalegendidest ja poliitikute sònavòttudest ja puha.
Aga just sellepàrast ongi eriti vòluv nàha, kuidas kàttesaadavaid andmeid ja statistilisi uurimismeetoditeid oskuslikult kasutades tulevad Levittil vàlja vastused, mis pole niisama linnalegend vaid pòhinevad ikka konkreetsetel faktidel.
Teisest kyljest teavad ju kòik, et statistika abil saab andmeid manipuleerida tàpselt nii, et tuleks vàlja sellised vastused nagu vaja.
Aga kuna ma statistika vastu ylikoolis huvi ei tundnud, siis ma ei oska Levitti làhenemisel eriti vastu ka vaielda. Ilmselt peaks nyyd amazonist statistikaòpiku soetama, et hankida teadmisi, mis ylikoolis mòòda kylgi maha jooksid.

Tahtsin tegelikult kahest raamatust kirjutada, aga hetkel pean rongi peale tòttama, kus loen seda teist raamatut edasi, millest kirjutada ei jòudnud.

Homme kirjutan teile Milaano rongiuudistest (oh see on NII erutav tegelikult!) ja sellest teisest raamatust. Kui homme ei jòua, siis kunagi jòulupuhkuse ajal kirjutan kindlasti.

Tegelikult rongiuudised erutavad mind nii hirmasti, et ma pean neist KOHE kirjutama. Nimelt Itaalias on kàiku làinud kiirrongid Milaano-Rooma ja Milaano-Bologna vahel!
Iseenesest on see ju vàga positiivne uudis, aga Itaalias pole asjad nii lihtsad, kui pealtnàha paistab.
Nimelt kui kiirronge kasutavad peamiselt pintsaklisplased ja rikkurid, siis tavalised proled peavad kannatama, sest kiirrrongide hoogsa kàivitamise kàigus ununes raudteelastel tavaliste rongide graafikutele pilk heita. Nyyd on kòikide ylejàànud rongide sòidugraafikud pekkis, hilinemised on ikka enam-vàhema pooletunnised ja perroonidel leiavad aset àgedad rahvademonstratsioonid.

Mind erutab kiirrongide teema vàga, sest esiteks olen alati tahtnud Milaano ja Rooma vahet rongiga sòita, mitte lennukiga, mistòttu olen Itaalias aset leidvast tehnoloogilisest progressist vàga meelitatud.
Aga teiseks olen vàga irriteeritud, sest mulle sattus kàtte ajaleht Itaaliasse planeeritava kiirrongide vòrgustiku kohta ja mida ma nàen - mu kodulinna Pecarasse pole isegi mitte plaanis kiirronge kàima panna!!! Mingisse ràndom terronede kylasse Foggiasse hakkab kyll kiirrong kàima, aga Pescarasse mitte. Vàga ebaòiglane! Mismòttes?! No tàitsa BAH MAH ytleks siinkohal.

Rongidest ma juba kirjutasin àra, nii et kui viitsin, siis kirjutan teile vàga huvitavatest Pescara korruptsiooniskandaalidest, mille osalisi mul on kohati au tunda.

mòtisklus kingitustest

Eile làksime Rokuga kinno. Ega meil eriti konkreetseid filmiootusi polnud, nii vòtsime ràndomilt piletid filmile 'changeling'. Meil tuleb tihti ette, et kòigepealt tegutseme ja siis hakkame mòtlema. Nii seegi kord - hakkasime mòtlema, et multifilm 'bolt' oleks vist palju àgedam. Kusjuures seda sai 3D formaadis vaadata.

Tuiskasime kassasse tagasi ja kysisime, et kas saaks pileti àra vahetada. Mòistagi ei saanud piletit àra vahetada. Roku arvas, et ostame siis uued piletid lihtsalt. Ostsime multifilmipiletid àra ja mòtlesime, et vòime ju kasutuks osutunud 'changelingi' piletid kellelegi àra kinkida.

Mis mind aga sygavalt hàmmatas, oli asjaolu, et kuigi Roku kàis pyydlikult kòik kassajàrjekorrad làbi ja pakkus inimestele kahte kinopiletit kingituseks, ei tahtnud keegi kingitust vastu vòtta. Kodanikud lausa pòrkusid piletitest eemale, justkui oleks iirimaalt imporditud sealihaga tegemist.

Ma arvan, et see oli pàris huvitav antropoloogiline eksperiment.
Nàiteks kaua vòtaks aega, kui tahaks Tallinnas coca cola plazas lihtsalt niisama kaks kinopiletit àra kinkida? Ma arvan kyll, et saaks piletitest pàris kiirelt lahti.

Itaallased nimelt on nii uskumatud kavalpead, et kui keegi lihtsalt heast sydamest midagi kingib, muutuvad nad jòle kahtlustavaks ja keelduvad, sest kardavad, et tegemist on mingi pettuse vòi potensiaalse sekeldusega.

Olen seda ennegi tàhele pannud, et kingitustel on Itaalias hoopis teine tàhendus kui Eestis.

Eestis on kingituse tegemine endas positiivset sònumit kandev tegu, mis nàitab, et kingitegija ja kingisaaja vahel on sòbralik suhe. Kui aga kahe inimese vahel kvaliteetset suhet pole vòi positiivsed tunded puuduvad, pole ka kingitegemine eriti sobilik.
Itaalias aga on kingitus umbes nagu laenu andmine - kui kellelegi kingituse teed, siis kingisaaja juskui jààb sulle vòlgu ja peab sulle vastukingituse tegema vòi olema valmis teenet osutama, kui sul vajadus peaks tekkima. Kusjuures kingitusi vòib vabalt teha inimestele, kellega sa eriline sòber ei ole.

Siit minu tànane antropoloogiline mòte - kingitus on Eestis suhte krediidireiting, aga Itaalias hoopiski laen.

Gotan Project ehk hààled kardina taga

Eelmisel nàdalal sattusin Milaanos Gotan Projecti kontserdile.

’Sattusin’ on ysnagi lohakalt valitud sòna, sest tegelikult on mul kòik GP plaadid olemas ja ma tean kòiki nende lugusid peast ja kui kuskil restoranis vòi yritusel GP plaat taustaks màngib, ennustan tàpselt, mis on jàrgmise loo nimi.
Pealegi teadsin juba maikuus, et Gotan Project tuleb detsembris Itaaliasse esinema.
Niisiis, vòite arvata, et olin ikka pàris erutatud sellest, et taolised tàhtsad kylalised Milaanosse tulevad.

Kontsert ei olnud suurem asi, kui kristalselt aus olla.

Peamiselt selle pàrast, et see korraldati òòklubis.
Minu arvates ei ole òòklubi Gotan Projecti muusika kuulamiseks kòige sobivam atmosfààr. Klubi oli rahvast tàis nagu trollibuss ja helikvaliteet polnud ka suurem asi.
Pealegi on itaallastel kombeks kòvasti lobiseda. Kuna paartuhat inimest mu ymber innukalt lobisesid, siis oligi tulemus umbes nagu yritaks trollibussi kòlaritest muusikat kuulata.
Lobisejaid vòis tegelikult mòista ka, sest kontserdi esimene pooltund mòòdus nii, et muusikud peitusid hàbelikult valge lina taha, millele projitseeriti abstraktseid filmilòike. Kui vàga tàhelepanelikult lina silmitseda ei viitsinud, siis vòiski jààda mulje, et kontsert pole veel alanud.

Muusikalise poole pealt vòin òelda, et kardina tagant kanti ette lugusid nende esimeselt ’La Revancha del Tango’ plaadilt.

Korraga langes kardin ja osutus tòeks see, mida olin ettevaatlikult lootnud – paljastus Gotan Project tàies elusuuruses!
Kuna Itaalias tuleb petuskeeme tihti ette, hakkasin lina-etteaste ajal juba pisut kahtlustama, et tegelikult GP polegi Milaanosse tulnud ja mingid kavalpead on lootnud raha teenida GP plaatide màngimisega.
Ònneks siiski mitte – laval olid syndimehed ja viiuldajad ja pianist ja akordionimàngija, kes oli sobilikult kurvailmeline (mis minu arvates sobis tema melanhoolsete pillihelidega hàsti kokku). No ja siis muidugi laulja, kelle sensuaalse hààleta GP ei oleks GP.

Syndimehed esinesid tavapàraste viisakusavaldustega (’Hello Milan! We are Gotan Project and we come from Paris and Buenos Aires!’) Rahvas plaksutas viisakalt vastu ning 'època' avanootide saatel liuglesid lavale kaks tantsijat, kes kandsid ette sensuaalse tangonumbri. GP tegelased vahetasid mustad riided valgete vastu ja hakkas sadama surematuid pàrle ‘Inspiracion-Espiracion’ plaadilt.
Aeg mòòdus justkui lennates ja jàrsku oligi kontsert làbi.
Kui poleks H-i ja M-ga tànaval taksot otsides hullult aega kulutanud, olekski vist liiga vara koju jòudnud.

alustuseks ylistuslaul ja lòpetuseks hate mail

Kusjuures mulle sobib Milaano.

Milaanos on piisavalt seda, mis mulle Itaalia juures meeldib, aga samas on ta tuttavlikult pòhjamaine ja asjalik. Milaanos on suurlinna vibratsioone, kiirust ja elegantsi, aga ka itaallaslikku pàikeselist ellusuhtumist ja oskust elu nautida. Kusjuures tegelikult on Milaano parasjagu pisike, et mille liiga suur linn olla.

Olen siin alles neli kuud elanud, aga noogutan ikka veel heakskiitvalt, kui kohtan màrke làànemaise tsivilisatsiooni olemasolust -nàiteks smuutibaarid, parkettpòrandadad, Hàagen Dazs jààtis ja inimesed, kes oma koerte kaka kilekotti korjavad.
Tànavad on siin puhtad ja erinevalt Roomast ei tylita mind Milaanos fakken opportunistilikud geelipead, kes arvavad, et neil on òigus mind jàlitada ja karjuda:"Ciao bella! Ciaaaooooo belllaaaaaa! Ciaaaooooo! Ah! Ma perché non mi saluti?! Ah che stronza!" (vabas tòlkes: "Hei kaunitar! Heeeiiiii kaunitaaaar! Heeiiiii! òu, mis vàrk on et sa mulle tere ei ytle! Fakken bitch selline!")

Rooma mulle ei meeldi. Tehniliselt vòttes on kyll Itaalia pealinn ja suurem kui Milaano, aga minu arvates on ta lihtsalt yks suurekskasvanud provintsikyla, mitte linn. Ràpane, laisk ja pòhjendamatult ylbe.

"Aga Rooma kultuurivààrtused?! Arhitektuur ja kirikud ja puha!?" kysite ehmunult.
Hàsti. Kujutage ette harimatu inimese maneeridega daami. Selline, kes kòiki sinatab ja higilòhna ohtra parfyymiga varjata yritab. Odav sigarett auklike hammaste vahel tolknemas, yritab ta teilt haruldase Caravaggio maali nàitamise eest mòttetut rahasummat vàlja pressida. Teate kyll, et kysitav summa on puha skandaalne, aga kaval proua on mòistnud, et ainult TEMAL on Caravaggio maal ja et TEIL on hirmus tahtmine seda nàha. Pole muud teha, kui jàrele anda. Maksate nòutud summa. Proua annab vahetusraha tagasi, teile samal ajal suitsu nàkku puhudes ja tòmbab haruldase maali eest pàevinàinud sametkardina. Silmitsete lummatult meistriteost. Aga. Sygaval sisemuses pakitseb teil tundmus, et olete petta saanud, kuigi pole pàris kindel, kuidas tàpselt seda pettust defineerida.

Niisiis, olete kyll unikaalse kultuurivààrtusega vàga làhedalt tutvunud, aga ikka kuidagi nagu mòru tunne on eksole? Vot selline ongi Rooma minu arvates.

novembrikuu lumi

'I didn't sign up for this!' teatas H tàna hommikul kontorisse saabudes vàga resoluutsel toonil.

Fendi kàekott prantsatas lauale ja algas jopete-sallide-mytside eemaldamise protseduur. Yksikud lumehelbed pudenesid pòrandale, muutudes halogeenlampide kiirte paistel tillukesteks veetilkadeks.

Ma tunnen ka, et olen òrnalt pygada saanud.

Kui Itaaliasse kolisin, pildistasin jaanuarikuus vilju tàis mandariinipuud ja veebruaris jààdvustasin mobiiltelefoniga aknalaual hàngiva liblika.
Aga nyyd sajab Milaanos juba nàdal aega LUND!!

No ei pidanud ju nii minema, et ma kolin Itaaliasse elama ja korraga on mul kets lumine!

Allikas: Corriere della Sera kodulehekylg, Sergio del Rosso.

saudiaraabia

Eile Roks ytles, et kuna Saudi Araabias ei nàe yldse naisi, on nii tema kui ka tema kolleegid hakanud mehi hoopis teise pilguga vaatama.
Kusjuures. Ma olen kogu aeg kahtlustanud, et islamimaades vohab pòrandaalune homoseksuaalsus.

Nàiteks eile hilistel òòtundidel olla Roku koos kolleegiga presentatsiooni meisterdanud. Oli hiline òhtutund ja Roku olla itunesi kàivitanud. Esimene lugu olnud Luca Carboni romantiline armastuslaul, mille peale Roku kolleeg kysinud kàrmelt, et noh kas kas nyyd siis hakkame armatsema.

Hea, et Roku tàna tagasi tuleb. Mòelda vaid, kui mingi keevavereline araabia tàkk ta mul nina alt àra napsab...

kuradi nòtked joogakàrbsed!

Ykspàev tulen koosolekult. Vaatan, H istub arvuti taga ja naerab ohjeldamatult. Paneb kàsi suu ette, aga mitte eriti tulemuslikult. Muudkui vabiseb ja luksub.

Mina olen teatavasti vàga delikaatne inimene. Istun oma kohale (tàpselt H kòrval) ja teen nàgu, nagu poleks midagi màrganud. Aga igaks juhuks heidan siiski vàlkkiire pilgu H ekraanile.

Minu roosa blogi! Kusjuures H sai kòigest aru!

On teil vahel juhtunud, et ujulas vaatad, et kòrvalrajal yks paneb pàris kiirelt ja siis tòstad ka tempot, et ette jòuda? Alguses kòrvalraja tegelane ei saa aru, et temaga konkureeritakse, aga nii kui taipab, paneb ka tempot juurde ja, noh, yks asi viib teiseni ja korraga kàib selline sprint, et veepinnal hulpivad myrsikud liiguvad KOHE teiste radade peale.

Meil on nyyd eesti-soome maavòistlusega sama lugu. Mitte ainult minul pole eesti-soome maavòistlus, vaid ka H on ka aru saanud, et peab tulemusi nàitama.
Nàiteks paar pàeva tagasi saatis H mulle meili, et Soome on maailmas esikohal meeste-naiste vòrdsuse poolest yhiskonnas. Ma pole H-le seda veel òelnud, aga ma olen vàlja uurinud, et Eesti tervishoiusysteem on maailmas kòige efektiivsem (kulutused tervishoiule vs arstiabi kàttesaadavus ja kvaliteet).

Teinepàev tegelesime mina ja H Soome huumoriga. See oli pàris meeleolukas. Tavaliselt oleme me kontoris kòige tasakaalukamad ja pòhjamaisemad. Teeme tòsiselt tòòd ja eriti ei tòsta hààlt ega midagi. Seekord làks teisiti - irvitasime, mis kole. Ma naersin ikka nii, et pàrast oli rispmetush laiali. Itaalijakolleegid olid vàga delikaatsed - keerasid viiskalt pilgu kòrvale ega kysinud, et milles asi. Et siis milles oli asi? Eks ikka Soome huumor . Siin veel pisut Soome huumorit.

sotsiomaniakid

Kàisime rokuga brysselis, A ja M-i uues kodus hommikust sòòmas.

Istume laua taga.
Roku on vàga toimekas mees. Seegi kord tegeleb ta hoogsalt oma work-life-balance parandamisega - yhes kàes blackberry, teine kàsi minu pòlve peal ja aeg-ajalt nàitab mulle blackberryt, et ma ta inglise keele grammatikat kontrolliks.
Mina koos teiste kylalistega yritan jutulònga ylal hoida.
Mina (laual olevatele ràndom vàljanàgemisega tassidele osutades): "Oh, vàga kenad tassid. Kust te need leidsite? Mina kyll pole neid IKEAs myygil nàinud..."
M (rabatult):"Tohoh, mis sa arvad, et me ostame ainult IKEAst asju?"
No yritan siis vabandada, et eee.... tàhendab.... noh.... te ju siin mainisite, et kàite regulaarselt IKEAs ja puha.
Korraga vabaneb Roku blackberry lummusest ja kysib viisakalt:"Vahest saite need tassid hoopis pulmakingiks?"

OMG.

mina ja mu glamuursed neljakymnendad

roialto on abiks koht. ma pole vist milaanos nii odavalt veel sòònudki. maasika daiquiri (suurusjàrgus tagasihoidlikumat sorti àmber) maksis kaheksa eurot ja kui drink ostetud, siis sai toidujagamise punktidest sòòki juurde vòtmas kàia. igatahes mul sai kòht enne tàis, kui kòik toidupunktid làbi jòudsin kàia.

roialto on vàga nummi ka selle poolest, et seal on palju pisikesi laudu, mis on teistest raamaturiiulitega eraldatud. umbes nagu elutoas hàngiks. minu arvates vàga sympaatne.

nyyd muidugi lugejad eestist tahavad kohe seda kohta tsekkima tulla. aga ma pean hoiatama, et enne roialtosse minekut tuleb kodus vetsus àra kàia. peldik oli pàris... noh... yrgne. auk pòrandas lihtsalt ja augu ymber mingid loigukesed ja tualettpaberi riismed. ma igatahes hoidsin jalad risti senikaua kui hotelli jòudsin.

milaanos olla lokaal gattopardo, kus saab aperitiivile ainult siis, kui vàhemalt 30 aastat vana oled. vàhemalt yks pòhjus, miks tasub 30ne olla... mu teine pòhjus, miks tasub 30ne olla, oli vòimalus 12 aastat nooremat armukest pidada. no seda armukese vòimalust pole ma veel realiseerinud, aga gattopardo peale mòtlen igatahes tòsiselt.

tàna algab loodetavasti viietàrninàdalavahetus brysselis. olen vàga erutatud.
noh, loodan, et stjuuardessid ei streigi ja muud taolist ei juhtu.

obama pesitseb mu alateadvuses

Tàna nòudis kompanii siseportaal, et ma parooli àra muudaksin. Tavaliselt mul on vàga teaduslikud paroolid, aga tàna oli vaja kiiresti tegutseda ja arvake àra, mis oli esimene parool, mis mul pàhe tuli? Noh, mòistagi Barack12.

Homme, kui tòòle tulen ja rohkem aega on, vahetan parooli àra. Tàna enam pole aega parooli vahetamiseks, sest kutsusin kolleege aperitiivile, tòstmaks klaasid Bella Italia terviseks.

Muide Milaano aperitiivid on minu arvates vàga kasutajasòbralik kontseptsioon. Esiteks ei ole nad vàga hilja - no tàpselt umbes siis, kui tòòpàev lòppeb. Mulle meeldib, et ei pea poole kymneni nàlga kannatama, nagu Roomas kombeks. Samas Milaano aperitiivid kestavad ikka umbes kymneni vàlja, nii et ka need inimesed, kes pangas ei tòòta (sest pankade tòòpàevad lòppevad siin vist tavaliselt tàpseltkellviis), saavad vabalt aperiitivile.

Tavaliselt aperitiivikohad on sellised mugavate diivanitega lokaalid, tihtipeale vàga kena sisekujundusega. No jòuad kohale sellisesse esteetilist rahuldust pakkuvasse atmosfààri, ostad mingi ràndom kokteili vòi veini, maandud mugavasse diivanisse, tsillid mòòdutundetult ja saad kandikute pealt piiramatult maitsvaid suupisteid vòtta. Nàiteks pastat vòi omletti vòi friteeritud sibularòngaid vòi lihtsalt vàrskeid kòògivilju vòi pisikesi mozzarellasid. Mulle ei meenu hetkel meeldivamat òhtusòògikontseptsiooni suures linnas.

Ma nyyd siis làhengi aperitiivile. Tànaòhtune aperitiivikoht on http://www.roialtogroup.it/ . Olen vàga pònevil.

eesti-soome sòpruskohtumine milaanos

Yks mu ylemustest, H, on soomlane eksole. Mina ytlen talle 'moi' ja tema ytleb mulle 'hei'.

Vot sel nàdalal kàis ta Soomes ja tòi meile kòigile tòò juurde Karlfazeri shokolaadi ja Geisha komme. Sòime ja kiitsime ja siis arutasime ikka pikalt lòunalauas, kuidas soomes on ikka niiiiiii pikad shokolaadiriiulid poodides. H kysis, et kas Eestis ka on. Teatasin vààrikalt, et on kyll ja et pòhiliselt on Soome shokolaadid muidugi.
Siis E teatas, et ta olla lugenud ajalehest, et Soome koolides peab saapad jalast àra vòtma ja et ajakirjaniku arvates olla see vàga arusaamatu. Ajakirjanik olla pakkunud, et ilmselt selleks, et rohkem zen oleks.
H nòjatus enesekindlalt sòòklatooli seljatoele ja teatas, et oh ta pole kyll midagi sellist kuulnud. Pigem vòetakse saapad ikka sellepàrast àra, et lumi ja pori tuppa ei tuleks. Noogutasin targalt kaasa ja itaallased kuulasid suud ammuli.

Kui kohviautomaadi juures hàngisime, siis H rààkis, et ta avastas, et Soomes on nyyd autobussides saadaval tasuta WiFi. Jagasin H-le heldelt feimi ja respekti Soome eesrindlikkuse puhul.
Korraga tundsin vajadust teatada, et meil Eestis on bensiinijaamades tasuta internet ja et Eestis oli mul kodu làhedal bensiinijaam, nii et ma ei pidanud yldse interneti eest maksma. Kòik, mitte ainult H, ahhetasid vòlutult.
Tegelikult ma valetasin, aga see avaldas kòigile ilgelt muljet, nii et saime internetiga 1:1 seisu. Ma vàga palju ei valetanud, sest mul on Eesti kodu làhedal bensiinijaam ja kui ma arvutiga paar sammu kodust vàlja astusin, siis, noh, praktiliselt kodu territooriumil olles sai kyll internetti kasutada.

Tàna ònnestus mul shokolaadirindel ka pisut toimetada. A tòi mulle eile vàga huvitava Kalevi shokolaadi pàhklitega. No tàna hommikul sibasin shokolaadiga vilkalt tòò juurde ja pakkusin kòigile ja teatasin tàhtsalt, et Eesti shokolaad ja ilma sàilitusaineteta.
Mu alluvad on vàga tublid. Nad ytlesid, et Eesti shokolaad on vàga maitsev. Teised ei òelnud midagi eriti. Mul on plaanis shokolaadinòòbikestega uuesti proovida, kui peale jòule Eestist naasen.

no ei saa magada lihtsalt

Tànavu aastal olen ma enamus òid Milaano hotellides maganud ja juba mitu kuud vaevab mind yks kysimus.
Et kysimusele vastuse saada, oleks ma ààrepealt yhe alluva-kandidaadi intervjuule kutsunud, sest ta CVs oli kirjas, et ta on erinevates hotellides tòòtanud.

Kujutate ette, oled selline, noh, itaaljamees. Milaanos. Juuksed vàrskelt geelitatud, lips triigitud ja pea unistusi tàis. Tuled Gigantsesse Korporatsiooni intervjuule. Su vastas istuvad kaks blondi tsikki - yks Soomest ja teine Eestist. Sa muidugi ei tea seda, aga ilmselgelt on nàha, et itaaljanaised nad ei ole. Noh ja siis korraga see pikem kysib inglise keeles:"Kas te oleksite nii kena ja seletaksite palun mida tehakse hotellides kasutatud seepide ja dushigeelidega?" Ma tegelikult ei kutsunud seda tyypi intervjuule.

Yhesònaga, ma juba pikemat aega vaatan, et kui ma hommikul tòòle làhen ja minust jààvad vannituppa kasutatud miniseep vòi poolik dushigeelipudelike, siis òhtul on alati uus seep ja tàidetud pudelike ootamas.
Mida nad nende kasutatud seepidega teevad? Kas viskavad àra? Vòi kasutavad nad neid, noh, nàiteks linade pesemiseks?
Ja kas nad dushigeelipudelid lihtsalt viskavad àra ja panevad uue asemele vòi kallavad suurest pudelist peale, kui nàevad, et pisike pudel on pooltyhi? àkki nad ikkagi taaskasutavad kuidagi neid poolikuid dushigeelipudeleid? Annetavad lastekodudele vòi midagi taolist? Samas see pole vist eriti hygieeniline?

No mul ei ole vastuseid. Kas keegi teab?

Muide eile panin oma kasutatud seebi spetsiaalselt dushinurka àra, et koristaja seda àra ei viiks. Sest mulle ei meeldi, kui asju poolikult kasutatakse. Kui ikka seebiga otsast pesema hakkad, tuleb see ju korralikult àra kasutada. Jòuan òhtul hotelli - ikka on nad vana seebi àra viinud ja vàrske seebi, kòik korralikult paberisse pakendatud ja puha, kandiku peale pannud.