Kommenteerijatele vastuseks, et Eestis sajab praegu lund ja tuiskab mõõdukalt, aga yldiselt pean tunnistama, et Tallinna ilm on Milaanoga hämmastavalt sarnane. No selline leebevõitu. Aga miks on Tallinnas autod porised ja teistes sita suusailmaga kohtades mitte? Nüüd tean - Tallinnas ei pesta tänavaid.
Panite tähele, et mul on nüüd täpitähed? Lisaks sellele, et mul on siin täpitähed, on mul ka piparkoogid.
Kõigile välismaal viibivatele sõpradele ja sõbrannadele teadmiseks, et Tallinnaski on näha Londonile sarnanevaid megaallahindlusi - näiteks ma käisin Montoni poes ja ei osanud kohe yldse seisukohta võtta, nähes kuidas 1000-kroonine kleit juba enne jaanuarikuud 400 krooni maksis. Kahju, et see kleit minu jaoks võrdlemisi kandmatu oli. Ostlemise vallas peab vist ikka pigem Milaano peale panuseid panema.
P-le tahaks eraldi teada anda, et Malpensa lennujaamas maksid Ferragamo kingad samapalju kui nendes Hollandi ja Prantsusmaa outlettides kus me hängimas käisime. Selle suhtes ei oska ma ka seisukohta võtta eriti. P, mis sa arvad?
Eesti uudistest sain teada veel niipalju, et Mihkel Raud on kirjutanud mingi megaraamatu Eesti muusikalise intelligentsi rajust nooruspõlvest. Pidavat müüma paremini kui kõik Eestis väljaantud entsüklopeediad kokku läbi aegade. Kõik, kellega kohtun, räägivad sellest raamatust.
Õelapsed on kasvanud suuremaks, aga jäänud ikka sama nummiks ja IKKA veel ärkavad nad hommikul kell seitse ja ajavad kõik üles.
Täna hommikul kaalusin. Ma ei tea täpselt, palju ma enne kaalusin, aga teksapükste järgi otsustades olen vist vähemalt kolm kilo juurde võtnud. No poes küll uusi jogurtisorte näha pole, millega tegeleda, aga selle-eest olen vohminud hoogsalt kartulisalatit ja piparkooke. Päris mõnus.
martedì, dicembre 23, 2008
venerdì, dicembre 19, 2008
juhhei jòulud!
sòbrad, homme sòidan tallinnasse! olen vàga erutatud, ainult et ei leia yles seda emaili estonian airilt kus on kirjas lennuajad ja broneerimiskood. kas peaks kaaluma hààletamist, kui asjakohast alternatiivi?
muide, mul pole yldse olnud aega kingitusi osta siin itaalias. nii et kes ootab minult jòuludeks oliiviòlilaadungeid, ferrari mudelautosid ja ferragamo siidsalle, siis ytlen kohe àra, et neid mul pole ja et ostan kòik kingitused viru keskusest.
yldsegi, kas tallinnasse on ka uusi pònevaid ostukeskusi tekkinud ja kas tànavu tulevad mustad vòi valged jòulud?
oudekki, abruzzo teemal kirjutan meeleldi, aga ma pean jòulupuhkuse ajal pisut uurimistòòd tegema, enne kui itaaliablogis hullama asun :)
muide, mul pole yldse olnud aega kingitusi osta siin itaalias. nii et kes ootab minult jòuludeks oliiviòlilaadungeid, ferrari mudelautosid ja ferragamo siidsalle, siis ytlen kohe àra, et neid mul pole ja et ostan kòik kingitused viru keskusest.
yldsegi, kas tallinnasse on ka uusi pònevaid ostukeskusi tekkinud ja kas tànavu tulevad mustad vòi valged jòulud?
oudekki, abruzzo teemal kirjutan meeleldi, aga ma pean jòulupuhkuse ajal pisut uurimistòòd tegema, enne kui itaaliablogis hullama asun :)
mercoledì, dicembre 17, 2008
raamatutest ja rongidest
Huvitav, vahel teed tàiesti ràndom postituse, òieti ei peagi seda millekski eriti oluliseks ja korraga kommentaare tuleb nagu lund taevast. See kàis rohkem nagu eelmise sissekande kohta.
Seekord tahaksin aga kirjutada kahest raamatust, mis esiteks on huvitavad lugeda ja teiseks on minus àratanud elava huvi teemade vastu, mida varases nooruses ebahuvitavaks ja liiga keeruliseks pidasin - statistika ja male.
Esimene raamat on 'Freakonomics'.
Ma oleks vàga tahtnud seda raamatut siis lugeda, kui ylikoolis statistika loenguid pòlgasin.
Peale seda kui lihtsamatest aritmeetilistest keskmistest, mediaanidest ja moodidest yle oli saadud, tundusid statistilised uurimismeetodid erakordselt ebapraktilised ja igavad - vòi, noh, kui palju on inimesi, kes erutuks vòimaluse peale tundide kaupa vàrdjaliku kasutajaliidesega statistikaprogrammi abil andmemassiivides sahistada ja otsida vastuseid suhteliselt igavatele kysimustele? Vòib-olla on pàris palju. Nàiteks samapalju kui Formula 1 fànne, aga ma ei tea, sest hoidusin hoolikalt selle statistikaprogrammiga tutvust tegemast.
Huvipuudus maksis karmilt kàtte - statistika hinne oli mul kahel semestril "1" ja edaspidi pidin hoolsalt vaatama, et ylejàànud ained oleks viied, et keskmine hinne normaalne tuleks.
Aga tulgem raamatu juurde. Selle on kirjutanud friik-majandusteadlane Steven Levitt ja NY Timesi ajakirjanik Stephen Dubner. Ykspàev saadeti ajakirjanik Stephen majandusteadlast Stevenit intervjueerima, mehed leidsid yhise keele ja otsustasid koos raamatu kirjutada. Teos sai sai kohe majandusinimeste trendiraamatuks ja muud taolist. Aga see oli juba mòned aastad tagasi, umbes enne seda, kui 'the world is flat' vòi 'who moved my cheese' trendiraamat oli. Arvestades, et 'Freakonomicsist' on pàris palju kordustrykke tehtud peale seda, kui see kunagi trendiraamat oli, ytleks, et nyyd on ta juba pigem vintage-raamatu kategoorias. No mitte nii vintage kui 'Bullerby lapsed', aga ysna vintage ikkagi.
Sinjoorid ise teatavad oma yhisteose alguses, keskel ja lòpus, et raamatul puudub konkreetne teema, aga minu arvates on neil konkreetne teema tàiesti olemas - kuidas leida statistiliste meetodite abil vastused eriti ràndom kysimustele, mis kajastavad reaalset elu ja mille kohta kòigil - nii taksojuhil, paavstil kui vanaemal - on oma arvamus olemas.
Vòtame mòned nàited.
Nàiteks mida on yhist abordi legaliseerimisel ja kuritegevusel. (Abordi legaliseerimine vàhendab kuritegevust.)
Miks narkodiilerid emaga elavad, kui nad peaks kòvasti teenima? (Sest tegelikult ei teeni nad halligi.)
Kas kinnisvaramaakler tegutseb kliendi parimates huvides hoolitsedes, et myydava objekti hind oleks maksimaalselt kòrge? (Ei tegutse - kinnisvaramaakler tegutseb eeskàtt kiirelt sòlmitava myygitehingu, mitte kòrge myygihinna nimel.)
Kas sellest, millise nime vanemad lapsele panevad, sòltub midagi? (Ei sòltu.) Kas kooliòpetajad vòltsivad riiklike eksamite tulemusi, nàidates òpilaste tulemusi tegelikkusest paremana? (Jah, vòltsivad.)
Kumb on majapidamises ohtlikum - tulirelv vòi bassein? (Bassein.)
Mònes mòttes on taolised kysimused ja vastused nagu rahvaluule, sest paljusid vastuseid teame me niisama ka linnalegendidest ja poliitikute sònavòttudest ja puha.
Aga just sellepàrast ongi eriti vòluv nàha, kuidas kàttesaadavaid andmeid ja statistilisi uurimismeetoditeid oskuslikult kasutades tulevad Levittil vàlja vastused, mis pole niisama linnalegend vaid pòhinevad ikka konkreetsetel faktidel.
Teisest kyljest teavad ju kòik, et statistika abil saab andmeid manipuleerida tàpselt nii, et tuleks vàlja sellised vastused nagu vaja.
Aga kuna ma statistika vastu ylikoolis huvi ei tundnud, siis ma ei oska Levitti làhenemisel eriti vastu ka vaielda. Ilmselt peaks nyyd amazonist statistikaòpiku soetama, et hankida teadmisi, mis ylikoolis mòòda kylgi maha jooksid.
Tahtsin tegelikult kahest raamatust kirjutada, aga hetkel pean rongi peale tòttama, kus loen seda teist raamatut edasi, millest kirjutada ei jòudnud.
Homme kirjutan teile Milaano rongiuudistest (oh see on NII erutav tegelikult!) ja sellest teisest raamatust. Kui homme ei jòua, siis kunagi jòulupuhkuse ajal kirjutan kindlasti.
Tegelikult rongiuudised erutavad mind nii hirmasti, et ma pean neist KOHE kirjutama. Nimelt Itaalias on kàiku làinud kiirrongid Milaano-Rooma ja Milaano-Bologna vahel!
Iseenesest on see ju vàga positiivne uudis, aga Itaalias pole asjad nii lihtsad, kui pealtnàha paistab.
Nimelt kui kiirronge kasutavad peamiselt pintsaklisplased ja rikkurid, siis tavalised proled peavad kannatama, sest kiirrrongide hoogsa kàivitamise kàigus ununes raudteelastel tavaliste rongide graafikutele pilk heita. Nyyd on kòikide ylejàànud rongide sòidugraafikud pekkis, hilinemised on ikka enam-vàhema pooletunnised ja perroonidel leiavad aset àgedad rahvademonstratsioonid.
Mind erutab kiirrongide teema vàga, sest esiteks olen alati tahtnud Milaano ja Rooma vahet rongiga sòita, mitte lennukiga, mistòttu olen Itaalias aset leidvast tehnoloogilisest progressist vàga meelitatud.
Aga teiseks olen vàga irriteeritud, sest mulle sattus kàtte ajaleht Itaaliasse planeeritava kiirrongide vòrgustiku kohta ja mida ma nàen - mu kodulinna Pecarasse pole isegi mitte plaanis kiirronge kàima panna!!! Mingisse ràndom terronede kylasse Foggiasse hakkab kyll kiirrong kàima, aga Pescarasse mitte. Vàga ebaòiglane! Mismòttes?! No tàitsa BAH MAH ytleks siinkohal.
Rongidest ma juba kirjutasin àra, nii et kui viitsin, siis kirjutan teile vàga huvitavatest Pescara korruptsiooniskandaalidest, mille osalisi mul on kohati au tunda.
Seekord tahaksin aga kirjutada kahest raamatust, mis esiteks on huvitavad lugeda ja teiseks on minus àratanud elava huvi teemade vastu, mida varases nooruses ebahuvitavaks ja liiga keeruliseks pidasin - statistika ja male.
Esimene raamat on 'Freakonomics'.
Ma oleks vàga tahtnud seda raamatut siis lugeda, kui ylikoolis statistika loenguid pòlgasin.
Peale seda kui lihtsamatest aritmeetilistest keskmistest, mediaanidest ja moodidest yle oli saadud, tundusid statistilised uurimismeetodid erakordselt ebapraktilised ja igavad - vòi, noh, kui palju on inimesi, kes erutuks vòimaluse peale tundide kaupa vàrdjaliku kasutajaliidesega statistikaprogrammi abil andmemassiivides sahistada ja otsida vastuseid suhteliselt igavatele kysimustele? Vòib-olla on pàris palju. Nàiteks samapalju kui Formula 1 fànne, aga ma ei tea, sest hoidusin hoolikalt selle statistikaprogrammiga tutvust tegemast.
Huvipuudus maksis karmilt kàtte - statistika hinne oli mul kahel semestril "1" ja edaspidi pidin hoolsalt vaatama, et ylejàànud ained oleks viied, et keskmine hinne normaalne tuleks.
Aga tulgem raamatu juurde. Selle on kirjutanud friik-majandusteadlane Steven Levitt ja NY Timesi ajakirjanik Stephen Dubner. Ykspàev saadeti ajakirjanik Stephen majandusteadlast Stevenit intervjueerima, mehed leidsid yhise keele ja otsustasid koos raamatu kirjutada. Teos sai sai kohe majandusinimeste trendiraamatuks ja muud taolist. Aga see oli juba mòned aastad tagasi, umbes enne seda, kui 'the world is flat' vòi 'who moved my cheese' trendiraamat oli. Arvestades, et 'Freakonomicsist' on pàris palju kordustrykke tehtud peale seda, kui see kunagi trendiraamat oli, ytleks, et nyyd on ta juba pigem vintage-raamatu kategoorias. No mitte nii vintage kui 'Bullerby lapsed', aga ysna vintage ikkagi.
Sinjoorid ise teatavad oma yhisteose alguses, keskel ja lòpus, et raamatul puudub konkreetne teema, aga minu arvates on neil konkreetne teema tàiesti olemas - kuidas leida statistiliste meetodite abil vastused eriti ràndom kysimustele, mis kajastavad reaalset elu ja mille kohta kòigil - nii taksojuhil, paavstil kui vanaemal - on oma arvamus olemas.
Vòtame mòned nàited.
Nàiteks mida on yhist abordi legaliseerimisel ja kuritegevusel. (Abordi legaliseerimine vàhendab kuritegevust.)
Miks narkodiilerid emaga elavad, kui nad peaks kòvasti teenima? (Sest tegelikult ei teeni nad halligi.)
Kas kinnisvaramaakler tegutseb kliendi parimates huvides hoolitsedes, et myydava objekti hind oleks maksimaalselt kòrge? (Ei tegutse - kinnisvaramaakler tegutseb eeskàtt kiirelt sòlmitava myygitehingu, mitte kòrge myygihinna nimel.)
Kas sellest, millise nime vanemad lapsele panevad, sòltub midagi? (Ei sòltu.) Kas kooliòpetajad vòltsivad riiklike eksamite tulemusi, nàidates òpilaste tulemusi tegelikkusest paremana? (Jah, vòltsivad.)
Kumb on majapidamises ohtlikum - tulirelv vòi bassein? (Bassein.)
Mònes mòttes on taolised kysimused ja vastused nagu rahvaluule, sest paljusid vastuseid teame me niisama ka linnalegendidest ja poliitikute sònavòttudest ja puha.
Aga just sellepàrast ongi eriti vòluv nàha, kuidas kàttesaadavaid andmeid ja statistilisi uurimismeetoditeid oskuslikult kasutades tulevad Levittil vàlja vastused, mis pole niisama linnalegend vaid pòhinevad ikka konkreetsetel faktidel.
Teisest kyljest teavad ju kòik, et statistika abil saab andmeid manipuleerida tàpselt nii, et tuleks vàlja sellised vastused nagu vaja.
Aga kuna ma statistika vastu ylikoolis huvi ei tundnud, siis ma ei oska Levitti làhenemisel eriti vastu ka vaielda. Ilmselt peaks nyyd amazonist statistikaòpiku soetama, et hankida teadmisi, mis ylikoolis mòòda kylgi maha jooksid.
Tahtsin tegelikult kahest raamatust kirjutada, aga hetkel pean rongi peale tòttama, kus loen seda teist raamatut edasi, millest kirjutada ei jòudnud.
Homme kirjutan teile Milaano rongiuudistest (oh see on NII erutav tegelikult!) ja sellest teisest raamatust. Kui homme ei jòua, siis kunagi jòulupuhkuse ajal kirjutan kindlasti.
Tegelikult rongiuudised erutavad mind nii hirmasti, et ma pean neist KOHE kirjutama. Nimelt Itaalias on kàiku làinud kiirrongid Milaano-Rooma ja Milaano-Bologna vahel!
Iseenesest on see ju vàga positiivne uudis, aga Itaalias pole asjad nii lihtsad, kui pealtnàha paistab.
Nimelt kui kiirronge kasutavad peamiselt pintsaklisplased ja rikkurid, siis tavalised proled peavad kannatama, sest kiirrrongide hoogsa kàivitamise kàigus ununes raudteelastel tavaliste rongide graafikutele pilk heita. Nyyd on kòikide ylejàànud rongide sòidugraafikud pekkis, hilinemised on ikka enam-vàhema pooletunnised ja perroonidel leiavad aset àgedad rahvademonstratsioonid.
Mind erutab kiirrongide teema vàga, sest esiteks olen alati tahtnud Milaano ja Rooma vahet rongiga sòita, mitte lennukiga, mistòttu olen Itaalias aset leidvast tehnoloogilisest progressist vàga meelitatud.
Aga teiseks olen vàga irriteeritud, sest mulle sattus kàtte ajaleht Itaaliasse planeeritava kiirrongide vòrgustiku kohta ja mida ma nàen - mu kodulinna Pecarasse pole isegi mitte plaanis kiirronge kàima panna!!! Mingisse ràndom terronede kylasse Foggiasse hakkab kyll kiirrong kàima, aga Pescarasse mitte. Vàga ebaòiglane! Mismòttes?! No tàitsa BAH MAH ytleks siinkohal.
Rongidest ma juba kirjutasin àra, nii et kui viitsin, siis kirjutan teile vàga huvitavatest Pescara korruptsiooniskandaalidest, mille osalisi mul on kohati au tunda.
lunedì, dicembre 08, 2008
mòtisklus kingitustest
Eile làksime Rokuga kinno. Ega meil eriti konkreetseid filmiootusi polnud, nii vòtsime ràndomilt piletid filmile 'changeling'. Meil tuleb tihti ette, et kòigepealt tegutseme ja siis hakkame mòtlema. Nii seegi kord - hakkasime mòtlema, et multifilm 'bolt' oleks vist palju àgedam. Kusjuures seda sai 3D formaadis vaadata.
Tuiskasime kassasse tagasi ja kysisime, et kas saaks pileti àra vahetada. Mòistagi ei saanud piletit àra vahetada. Roku arvas, et ostame siis uued piletid lihtsalt. Ostsime multifilmipiletid àra ja mòtlesime, et vòime ju kasutuks osutunud 'changelingi' piletid kellelegi àra kinkida.
Mis mind aga sygavalt hàmmatas, oli asjaolu, et kuigi Roku kàis pyydlikult kòik kassajàrjekorrad làbi ja pakkus inimestele kahte kinopiletit kingituseks, ei tahtnud keegi kingitust vastu vòtta. Kodanikud lausa pòrkusid piletitest eemale, justkui oleks iirimaalt imporditud sealihaga tegemist.
Ma arvan, et see oli pàris huvitav antropoloogiline eksperiment.
Nàiteks kaua vòtaks aega, kui tahaks Tallinnas coca cola plazas lihtsalt niisama kaks kinopiletit àra kinkida? Ma arvan kyll, et saaks piletitest pàris kiirelt lahti.
Itaallased nimelt on nii uskumatud kavalpead, et kui keegi lihtsalt heast sydamest midagi kingib, muutuvad nad jòle kahtlustavaks ja keelduvad, sest kardavad, et tegemist on mingi pettuse vòi potensiaalse sekeldusega.
Olen seda ennegi tàhele pannud, et kingitustel on Itaalias hoopis teine tàhendus kui Eestis.
Eestis on kingituse tegemine endas positiivset sònumit kandev tegu, mis nàitab, et kingitegija ja kingisaaja vahel on sòbralik suhe. Kui aga kahe inimese vahel kvaliteetset suhet pole vòi positiivsed tunded puuduvad, pole ka kingitegemine eriti sobilik.
Itaalias aga on kingitus umbes nagu laenu andmine - kui kellelegi kingituse teed, siis kingisaaja juskui jààb sulle vòlgu ja peab sulle vastukingituse tegema vòi olema valmis teenet osutama, kui sul vajadus peaks tekkima. Kusjuures kingitusi vòib vabalt teha inimestele, kellega sa eriline sòber ei ole.
Siit minu tànane antropoloogiline mòte - kingitus on Eestis suhte krediidireiting, aga Itaalias hoopiski laen.
Tuiskasime kassasse tagasi ja kysisime, et kas saaks pileti àra vahetada. Mòistagi ei saanud piletit àra vahetada. Roku arvas, et ostame siis uued piletid lihtsalt. Ostsime multifilmipiletid àra ja mòtlesime, et vòime ju kasutuks osutunud 'changelingi' piletid kellelegi àra kinkida.
Mis mind aga sygavalt hàmmatas, oli asjaolu, et kuigi Roku kàis pyydlikult kòik kassajàrjekorrad làbi ja pakkus inimestele kahte kinopiletit kingituseks, ei tahtnud keegi kingitust vastu vòtta. Kodanikud lausa pòrkusid piletitest eemale, justkui oleks iirimaalt imporditud sealihaga tegemist.
Ma arvan, et see oli pàris huvitav antropoloogiline eksperiment.
Nàiteks kaua vòtaks aega, kui tahaks Tallinnas coca cola plazas lihtsalt niisama kaks kinopiletit àra kinkida? Ma arvan kyll, et saaks piletitest pàris kiirelt lahti.
Itaallased nimelt on nii uskumatud kavalpead, et kui keegi lihtsalt heast sydamest midagi kingib, muutuvad nad jòle kahtlustavaks ja keelduvad, sest kardavad, et tegemist on mingi pettuse vòi potensiaalse sekeldusega.
Olen seda ennegi tàhele pannud, et kingitustel on Itaalias hoopis teine tàhendus kui Eestis.
Eestis on kingituse tegemine endas positiivset sònumit kandev tegu, mis nàitab, et kingitegija ja kingisaaja vahel on sòbralik suhe. Kui aga kahe inimese vahel kvaliteetset suhet pole vòi positiivsed tunded puuduvad, pole ka kingitegemine eriti sobilik.
Itaalias aga on kingitus umbes nagu laenu andmine - kui kellelegi kingituse teed, siis kingisaaja juskui jààb sulle vòlgu ja peab sulle vastukingituse tegema vòi olema valmis teenet osutama, kui sul vajadus peaks tekkima. Kusjuures kingitusi vòib vabalt teha inimestele, kellega sa eriline sòber ei ole.
Siit minu tànane antropoloogiline mòte - kingitus on Eestis suhte krediidireiting, aga Itaalias hoopiski laen.
Gotan Project ehk hààled kardina taga
Eelmisel nàdalal sattusin Milaanos Gotan Projecti kontserdile.
’Sattusin’ on ysnagi lohakalt valitud sòna, sest tegelikult on mul kòik GP plaadid olemas ja ma tean kòiki nende lugusid peast ja kui kuskil restoranis vòi yritusel GP plaat taustaks màngib, ennustan tàpselt, mis on jàrgmise loo nimi.
Pealegi teadsin juba maikuus, et Gotan Project tuleb detsembris Itaaliasse esinema.
Niisiis, vòite arvata, et olin ikka pàris erutatud sellest, et taolised tàhtsad kylalised Milaanosse tulevad.
Kontsert ei olnud suurem asi, kui kristalselt aus olla.
Peamiselt selle pàrast, et see korraldati òòklubis.
Minu arvates ei ole òòklubi Gotan Projecti muusika kuulamiseks kòige sobivam atmosfààr. Klubi oli rahvast tàis nagu trollibuss ja helikvaliteet polnud ka suurem asi.
Pealegi on itaallastel kombeks kòvasti lobiseda. Kuna paartuhat inimest mu ymber innukalt lobisesid, siis oligi tulemus umbes nagu yritaks trollibussi kòlaritest muusikat kuulata.
Lobisejaid vòis tegelikult mòista ka, sest kontserdi esimene pooltund mòòdus nii, et muusikud peitusid hàbelikult valge lina taha, millele projitseeriti abstraktseid filmilòike. Kui vàga tàhelepanelikult lina silmitseda ei viitsinud, siis vòiski jààda mulje, et kontsert pole veel alanud.
Muusikalise poole pealt vòin òelda, et kardina tagant kanti ette lugusid nende esimeselt ’La Revancha del Tango’ plaadilt.
Korraga langes kardin ja osutus tòeks see, mida olin ettevaatlikult lootnud – paljastus Gotan Project tàies elusuuruses!
Kuna Itaalias tuleb petuskeeme tihti ette, hakkasin lina-etteaste ajal juba pisut kahtlustama, et tegelikult GP polegi Milaanosse tulnud ja mingid kavalpead on lootnud raha teenida GP plaatide màngimisega.
Ònneks siiski mitte – laval olid syndimehed ja viiuldajad ja pianist ja akordionimàngija, kes oli sobilikult kurvailmeline (mis minu arvates sobis tema melanhoolsete pillihelidega hàsti kokku). No ja siis muidugi laulja, kelle sensuaalse hààleta GP ei oleks GP.
Syndimehed esinesid tavapàraste viisakusavaldustega (’Hello Milan! We are Gotan Project and we come from Paris and Buenos Aires!’) Rahvas plaksutas viisakalt vastu ning 'època' avanootide saatel liuglesid lavale kaks tantsijat, kes kandsid ette sensuaalse tangonumbri. GP tegelased vahetasid mustad riided valgete vastu ja hakkas sadama surematuid pàrle ‘Inspiracion-Espiracion’ plaadilt.
Aeg mòòdus justkui lennates ja jàrsku oligi kontsert làbi.
Kui poleks H-i ja M-ga tànaval taksot otsides hullult aega kulutanud, olekski vist liiga vara koju jòudnud.
’Sattusin’ on ysnagi lohakalt valitud sòna, sest tegelikult on mul kòik GP plaadid olemas ja ma tean kòiki nende lugusid peast ja kui kuskil restoranis vòi yritusel GP plaat taustaks màngib, ennustan tàpselt, mis on jàrgmise loo nimi.
Pealegi teadsin juba maikuus, et Gotan Project tuleb detsembris Itaaliasse esinema.
Niisiis, vòite arvata, et olin ikka pàris erutatud sellest, et taolised tàhtsad kylalised Milaanosse tulevad.
Kontsert ei olnud suurem asi, kui kristalselt aus olla.
Peamiselt selle pàrast, et see korraldati òòklubis.
Minu arvates ei ole òòklubi Gotan Projecti muusika kuulamiseks kòige sobivam atmosfààr. Klubi oli rahvast tàis nagu trollibuss ja helikvaliteet polnud ka suurem asi.
Pealegi on itaallastel kombeks kòvasti lobiseda. Kuna paartuhat inimest mu ymber innukalt lobisesid, siis oligi tulemus umbes nagu yritaks trollibussi kòlaritest muusikat kuulata.
Lobisejaid vòis tegelikult mòista ka, sest kontserdi esimene pooltund mòòdus nii, et muusikud peitusid hàbelikult valge lina taha, millele projitseeriti abstraktseid filmilòike. Kui vàga tàhelepanelikult lina silmitseda ei viitsinud, siis vòiski jààda mulje, et kontsert pole veel alanud.
Muusikalise poole pealt vòin òelda, et kardina tagant kanti ette lugusid nende esimeselt ’La Revancha del Tango’ plaadilt.
Korraga langes kardin ja osutus tòeks see, mida olin ettevaatlikult lootnud – paljastus Gotan Project tàies elusuuruses!
Kuna Itaalias tuleb petuskeeme tihti ette, hakkasin lina-etteaste ajal juba pisut kahtlustama, et tegelikult GP polegi Milaanosse tulnud ja mingid kavalpead on lootnud raha teenida GP plaatide màngimisega.
Ònneks siiski mitte – laval olid syndimehed ja viiuldajad ja pianist ja akordionimàngija, kes oli sobilikult kurvailmeline (mis minu arvates sobis tema melanhoolsete pillihelidega hàsti kokku). No ja siis muidugi laulja, kelle sensuaalse hààleta GP ei oleks GP.
Syndimehed esinesid tavapàraste viisakusavaldustega (’Hello Milan! We are Gotan Project and we come from Paris and Buenos Aires!’) Rahvas plaksutas viisakalt vastu ning 'època' avanootide saatel liuglesid lavale kaks tantsijat, kes kandsid ette sensuaalse tangonumbri. GP tegelased vahetasid mustad riided valgete vastu ja hakkas sadama surematuid pàrle ‘Inspiracion-Espiracion’ plaadilt.
Aeg mòòdus justkui lennates ja jàrsku oligi kontsert làbi.
Kui poleks H-i ja M-ga tànaval taksot otsides hullult aega kulutanud, olekski vist liiga vara koju jòudnud.
venerdì, novembre 28, 2008
alustuseks ylistuslaul ja lòpetuseks hate mail
Kusjuures mulle sobib Milaano.
Milaanos on piisavalt seda, mis mulle Itaalia juures meeldib, aga samas on ta tuttavlikult pòhjamaine ja asjalik. Milaanos on suurlinna vibratsioone, kiirust ja elegantsi, aga ka itaallaslikku pàikeselist ellusuhtumist ja oskust elu nautida. Kusjuures tegelikult on Milaano parasjagu pisike, et mille liiga suur linn olla.
Olen siin alles neli kuud elanud, aga noogutan ikka veel heakskiitvalt, kui kohtan màrke làànemaise tsivilisatsiooni olemasolust -nàiteks smuutibaarid, parkettpòrandadad, Hàagen Dazs jààtis ja inimesed, kes oma koerte kaka kilekotti korjavad.
Tànavad on siin puhtad ja erinevalt Roomast ei tylita mind Milaanos fakken opportunistilikud geelipead, kes arvavad, et neil on òigus mind jàlitada ja karjuda:"Ciao bella! Ciaaaooooo belllaaaaaa! Ciaaaooooo! Ah! Ma perché non mi saluti?! Ah che stronza!" (vabas tòlkes: "Hei kaunitar! Heeeiiiii kaunitaaaar! Heeiiiii! òu, mis vàrk on et sa mulle tere ei ytle! Fakken bitch selline!")
Rooma mulle ei meeldi. Tehniliselt vòttes on kyll Itaalia pealinn ja suurem kui Milaano, aga minu arvates on ta lihtsalt yks suurekskasvanud provintsikyla, mitte linn. Ràpane, laisk ja pòhjendamatult ylbe.
"Aga Rooma kultuurivààrtused?! Arhitektuur ja kirikud ja puha!?" kysite ehmunult.
Hàsti. Kujutage ette harimatu inimese maneeridega daami. Selline, kes kòiki sinatab ja higilòhna ohtra parfyymiga varjata yritab. Odav sigarett auklike hammaste vahel tolknemas, yritab ta teilt haruldase Caravaggio maali nàitamise eest mòttetut rahasummat vàlja pressida. Teate kyll, et kysitav summa on puha skandaalne, aga kaval proua on mòistnud, et ainult TEMAL on Caravaggio maal ja et TEIL on hirmus tahtmine seda nàha. Pole muud teha, kui jàrele anda. Maksate nòutud summa. Proua annab vahetusraha tagasi, teile samal ajal suitsu nàkku puhudes ja tòmbab haruldase maali eest pàevinàinud sametkardina. Silmitsete lummatult meistriteost. Aga. Sygaval sisemuses pakitseb teil tundmus, et olete petta saanud, kuigi pole pàris kindel, kuidas tàpselt seda pettust defineerida.
Niisiis, olete kyll unikaalse kultuurivààrtusega vàga làhedalt tutvunud, aga ikka kuidagi nagu mòru tunne on eksole? Vot selline ongi Rooma minu arvates.
Milaanos on piisavalt seda, mis mulle Itaalia juures meeldib, aga samas on ta tuttavlikult pòhjamaine ja asjalik. Milaanos on suurlinna vibratsioone, kiirust ja elegantsi, aga ka itaallaslikku pàikeselist ellusuhtumist ja oskust elu nautida. Kusjuures tegelikult on Milaano parasjagu pisike, et mille liiga suur linn olla.
Olen siin alles neli kuud elanud, aga noogutan ikka veel heakskiitvalt, kui kohtan màrke làànemaise tsivilisatsiooni olemasolust -nàiteks smuutibaarid, parkettpòrandadad, Hàagen Dazs jààtis ja inimesed, kes oma koerte kaka kilekotti korjavad.
Tànavad on siin puhtad ja erinevalt Roomast ei tylita mind Milaanos fakken opportunistilikud geelipead, kes arvavad, et neil on òigus mind jàlitada ja karjuda:"Ciao bella! Ciaaaooooo belllaaaaaa! Ciaaaooooo! Ah! Ma perché non mi saluti?! Ah che stronza!" (vabas tòlkes: "Hei kaunitar! Heeeiiiii kaunitaaaar! Heeiiiii! òu, mis vàrk on et sa mulle tere ei ytle! Fakken bitch selline!")
Rooma mulle ei meeldi. Tehniliselt vòttes on kyll Itaalia pealinn ja suurem kui Milaano, aga minu arvates on ta lihtsalt yks suurekskasvanud provintsikyla, mitte linn. Ràpane, laisk ja pòhjendamatult ylbe.
"Aga Rooma kultuurivààrtused?! Arhitektuur ja kirikud ja puha!?" kysite ehmunult.
Hàsti. Kujutage ette harimatu inimese maneeridega daami. Selline, kes kòiki sinatab ja higilòhna ohtra parfyymiga varjata yritab. Odav sigarett auklike hammaste vahel tolknemas, yritab ta teilt haruldase Caravaggio maali nàitamise eest mòttetut rahasummat vàlja pressida. Teate kyll, et kysitav summa on puha skandaalne, aga kaval proua on mòistnud, et ainult TEMAL on Caravaggio maal ja et TEIL on hirmus tahtmine seda nàha. Pole muud teha, kui jàrele anda. Maksate nòutud summa. Proua annab vahetusraha tagasi, teile samal ajal suitsu nàkku puhudes ja tòmbab haruldase maali eest pàevinàinud sametkardina. Silmitsete lummatult meistriteost. Aga. Sygaval sisemuses pakitseb teil tundmus, et olete petta saanud, kuigi pole pàris kindel, kuidas tàpselt seda pettust defineerida.
Niisiis, olete kyll unikaalse kultuurivààrtusega vàga làhedalt tutvunud, aga ikka kuidagi nagu mòru tunne on eksole? Vot selline ongi Rooma minu arvates.
novembrikuu lumi
'I didn't sign up for this!' teatas H tàna hommikul kontorisse saabudes vàga resoluutsel toonil.
Fendi kàekott prantsatas lauale ja algas jopete-sallide-mytside eemaldamise protseduur. Yksikud lumehelbed pudenesid pòrandale, muutudes halogeenlampide kiirte paistel tillukesteks veetilkadeks.
Ma tunnen ka, et olen òrnalt pygada saanud.
Kui Itaaliasse kolisin, pildistasin jaanuarikuus vilju tàis mandariinipuud ja veebruaris jààdvustasin mobiiltelefoniga aknalaual hàngiva liblika.
Aga nyyd sajab Milaanos juba nàdal aega LUND!!
No ei pidanud ju nii minema, et ma kolin Itaaliasse elama ja korraga on mul kets lumine!
Fendi kàekott prantsatas lauale ja algas jopete-sallide-mytside eemaldamise protseduur. Yksikud lumehelbed pudenesid pòrandale, muutudes halogeenlampide kiirte paistel tillukesteks veetilkadeks.
Ma tunnen ka, et olen òrnalt pygada saanud.
Kui Itaaliasse kolisin, pildistasin jaanuarikuus vilju tàis mandariinipuud ja veebruaris jààdvustasin mobiiltelefoniga aknalaual hàngiva liblika.
Aga nyyd sajab Milaanos juba nàdal aega LUND!!
No ei pidanud ju nii minema, et ma kolin Itaaliasse elama ja korraga on mul kets lumine!
Allikas: Corriere della Sera kodulehekylg, Sergio del Rosso.
giovedì, novembre 20, 2008
saudiaraabia
Eile Roks ytles, et kuna Saudi Araabias ei nàe yldse naisi, on nii tema kui ka tema kolleegid hakanud mehi hoopis teise pilguga vaatama.
Kusjuures. Ma olen kogu aeg kahtlustanud, et islamimaades vohab pòrandaalune homoseksuaalsus.
Nàiteks eile hilistel òòtundidel olla Roku koos kolleegiga presentatsiooni meisterdanud. Oli hiline òhtutund ja Roku olla itunesi kàivitanud. Esimene lugu olnud Luca Carboni romantiline armastuslaul, mille peale Roku kolleeg kysinud kàrmelt, et noh kas kas nyyd siis hakkame armatsema.
Hea, et Roku tàna tagasi tuleb. Mòelda vaid, kui mingi keevavereline araabia tàkk ta mul nina alt àra napsab...
Kusjuures. Ma olen kogu aeg kahtlustanud, et islamimaades vohab pòrandaalune homoseksuaalsus.
Nàiteks eile hilistel òòtundidel olla Roku koos kolleegiga presentatsiooni meisterdanud. Oli hiline òhtutund ja Roku olla itunesi kàivitanud. Esimene lugu olnud Luca Carboni romantiline armastuslaul, mille peale Roku kolleeg kysinud kàrmelt, et noh kas kas nyyd siis hakkame armatsema.
Hea, et Roku tàna tagasi tuleb. Mòelda vaid, kui mingi keevavereline araabia tàkk ta mul nina alt àra napsab...
sabato, novembre 15, 2008
kuradi nòtked joogakàrbsed!
Ykspàev tulen koosolekult. Vaatan, H istub arvuti taga ja naerab ohjeldamatult. Paneb kàsi suu ette, aga mitte eriti tulemuslikult. Muudkui vabiseb ja luksub.
Mina olen teatavasti vàga delikaatne inimene. Istun oma kohale (tàpselt H kòrval) ja teen nàgu, nagu poleks midagi màrganud. Aga igaks juhuks heidan siiski vàlkkiire pilgu H ekraanile.
Minu roosa blogi! Kusjuures H sai kòigest aru!
On teil vahel juhtunud, et ujulas vaatad, et kòrvalrajal yks paneb pàris kiirelt ja siis tòstad ka tempot, et ette jòuda? Alguses kòrvalraja tegelane ei saa aru, et temaga konkureeritakse, aga nii kui taipab, paneb ka tempot juurde ja, noh, yks asi viib teiseni ja korraga kàib selline sprint, et veepinnal hulpivad myrsikud liiguvad KOHE teiste radade peale.
Meil on nyyd eesti-soome maavòistlusega sama lugu. Mitte ainult minul pole eesti-soome maavòistlus, vaid ka H on ka aru saanud, et peab tulemusi nàitama.
Nàiteks paar pàeva tagasi saatis H mulle meili, et Soome on maailmas esikohal meeste-naiste vòrdsuse poolest yhiskonnas. Ma pole H-le seda veel òelnud, aga ma olen vàlja uurinud, et Eesti tervishoiusysteem on maailmas kòige efektiivsem (kulutused tervishoiule vs arstiabi kàttesaadavus ja kvaliteet).
Teinepàev tegelesime mina ja H Soome huumoriga. See oli pàris meeleolukas. Tavaliselt oleme me kontoris kòige tasakaalukamad ja pòhjamaisemad. Teeme tòsiselt tòòd ja eriti ei tòsta hààlt ega midagi. Seekord làks teisiti - irvitasime, mis kole. Ma naersin ikka nii, et pàrast oli rispmetush laiali. Itaalijakolleegid olid vàga delikaatsed - keerasid viiskalt pilgu kòrvale ega kysinud, et milles asi. Et siis milles oli asi? Eks ikka Soome huumor . Siin veel pisut Soome huumorit.
Mina olen teatavasti vàga delikaatne inimene. Istun oma kohale (tàpselt H kòrval) ja teen nàgu, nagu poleks midagi màrganud. Aga igaks juhuks heidan siiski vàlkkiire pilgu H ekraanile.
Minu roosa blogi! Kusjuures H sai kòigest aru!
On teil vahel juhtunud, et ujulas vaatad, et kòrvalrajal yks paneb pàris kiirelt ja siis tòstad ka tempot, et ette jòuda? Alguses kòrvalraja tegelane ei saa aru, et temaga konkureeritakse, aga nii kui taipab, paneb ka tempot juurde ja, noh, yks asi viib teiseni ja korraga kàib selline sprint, et veepinnal hulpivad myrsikud liiguvad KOHE teiste radade peale.
Meil on nyyd eesti-soome maavòistlusega sama lugu. Mitte ainult minul pole eesti-soome maavòistlus, vaid ka H on ka aru saanud, et peab tulemusi nàitama.
Nàiteks paar pàeva tagasi saatis H mulle meili, et Soome on maailmas esikohal meeste-naiste vòrdsuse poolest yhiskonnas. Ma pole H-le seda veel òelnud, aga ma olen vàlja uurinud, et Eesti tervishoiusysteem on maailmas kòige efektiivsem (kulutused tervishoiule vs arstiabi kàttesaadavus ja kvaliteet).
Teinepàev tegelesime mina ja H Soome huumoriga. See oli pàris meeleolukas. Tavaliselt oleme me kontoris kòige tasakaalukamad ja pòhjamaisemad. Teeme tòsiselt tòòd ja eriti ei tòsta hààlt ega midagi. Seekord làks teisiti - irvitasime, mis kole. Ma naersin ikka nii, et pàrast oli rispmetush laiali. Itaalijakolleegid olid vàga delikaatsed - keerasid viiskalt pilgu kòrvale ega kysinud, et milles asi. Et siis milles oli asi? Eks ikka Soome huumor . Siin veel pisut Soome huumorit.
sotsiomaniakid
Kàisime rokuga brysselis, A ja M-i uues kodus hommikust sòòmas.
Istume laua taga.
Roku on vàga toimekas mees. Seegi kord tegeleb ta hoogsalt oma work-life-balance parandamisega - yhes kàes blackberry, teine kàsi minu pòlve peal ja aeg-ajalt nàitab mulle blackberryt, et ma ta inglise keele grammatikat kontrolliks.
Mina koos teiste kylalistega yritan jutulònga ylal hoida.
Mina (laual olevatele ràndom vàljanàgemisega tassidele osutades): "Oh, vàga kenad tassid. Kust te need leidsite? Mina kyll pole neid IKEAs myygil nàinud..."
M (rabatult):"Tohoh, mis sa arvad, et me ostame ainult IKEAst asju?"
No yritan siis vabandada, et eee.... tàhendab.... noh.... te ju siin mainisite, et kàite regulaarselt IKEAs ja puha.
Korraga vabaneb Roku blackberry lummusest ja kysib viisakalt:"Vahest saite need tassid hoopis pulmakingiks?"
OMG.
Istume laua taga.
Roku on vàga toimekas mees. Seegi kord tegeleb ta hoogsalt oma work-life-balance parandamisega - yhes kàes blackberry, teine kàsi minu pòlve peal ja aeg-ajalt nàitab mulle blackberryt, et ma ta inglise keele grammatikat kontrolliks.
Mina koos teiste kylalistega yritan jutulònga ylal hoida.
Mina (laual olevatele ràndom vàljanàgemisega tassidele osutades): "Oh, vàga kenad tassid. Kust te need leidsite? Mina kyll pole neid IKEAs myygil nàinud..."
M (rabatult):"Tohoh, mis sa arvad, et me ostame ainult IKEAst asju?"
No yritan siis vabandada, et eee.... tàhendab.... noh.... te ju siin mainisite, et kàite regulaarselt IKEAs ja puha.
Korraga vabaneb Roku blackberry lummusest ja kysib viisakalt:"Vahest saite need tassid hoopis pulmakingiks?"
OMG.
venerdì, novembre 07, 2008
mina ja mu glamuursed neljakymnendad
roialto on abiks koht. ma pole vist milaanos nii odavalt veel sòònudki. maasika daiquiri (suurusjàrgus tagasihoidlikumat sorti àmber) maksis kaheksa eurot ja kui drink ostetud, siis sai toidujagamise punktidest sòòki juurde vòtmas kàia. igatahes mul sai kòht enne tàis, kui kòik toidupunktid làbi jòudsin kàia.
roialto on vàga nummi ka selle poolest, et seal on palju pisikesi laudu, mis on teistest raamaturiiulitega eraldatud. umbes nagu elutoas hàngiks. minu arvates vàga sympaatne.
nyyd muidugi lugejad eestist tahavad kohe seda kohta tsekkima tulla. aga ma pean hoiatama, et enne roialtosse minekut tuleb kodus vetsus àra kàia. peldik oli pàris... noh... yrgne. auk pòrandas lihtsalt ja augu ymber mingid loigukesed ja tualettpaberi riismed. ma igatahes hoidsin jalad risti senikaua kui hotelli jòudsin.
milaanos olla lokaal gattopardo, kus saab aperitiivile ainult siis, kui vàhemalt 30 aastat vana oled. vàhemalt yks pòhjus, miks tasub 30ne olla... mu teine pòhjus, miks tasub 30ne olla, oli vòimalus 12 aastat nooremat armukest pidada. no seda armukese vòimalust pole ma veel realiseerinud, aga gattopardo peale mòtlen igatahes tòsiselt.
tàna algab loodetavasti viietàrninàdalavahetus brysselis. olen vàga erutatud.
noh, loodan, et stjuuardessid ei streigi ja muud taolist ei juhtu.
roialto on vàga nummi ka selle poolest, et seal on palju pisikesi laudu, mis on teistest raamaturiiulitega eraldatud. umbes nagu elutoas hàngiks. minu arvates vàga sympaatne.
nyyd muidugi lugejad eestist tahavad kohe seda kohta tsekkima tulla. aga ma pean hoiatama, et enne roialtosse minekut tuleb kodus vetsus àra kàia. peldik oli pàris... noh... yrgne. auk pòrandas lihtsalt ja augu ymber mingid loigukesed ja tualettpaberi riismed. ma igatahes hoidsin jalad risti senikaua kui hotelli jòudsin.
milaanos olla lokaal gattopardo, kus saab aperitiivile ainult siis, kui vàhemalt 30 aastat vana oled. vàhemalt yks pòhjus, miks tasub 30ne olla... mu teine pòhjus, miks tasub 30ne olla, oli vòimalus 12 aastat nooremat armukest pidada. no seda armukese vòimalust pole ma veel realiseerinud, aga gattopardo peale mòtlen igatahes tòsiselt.
tàna algab loodetavasti viietàrninàdalavahetus brysselis. olen vàga erutatud.
noh, loodan, et stjuuardessid ei streigi ja muud taolist ei juhtu.
martedì, novembre 04, 2008
obama pesitseb mu alateadvuses
Tàna nòudis kompanii siseportaal, et ma parooli àra muudaksin. Tavaliselt mul on vàga teaduslikud paroolid, aga tàna oli vaja kiiresti tegutseda ja arvake àra, mis oli esimene parool, mis mul pàhe tuli? Noh, mòistagi Barack12.
Homme, kui tòòle tulen ja rohkem aega on, vahetan parooli àra. Tàna enam pole aega parooli vahetamiseks, sest kutsusin kolleege aperitiivile, tòstmaks klaasid Bella Italia terviseks.
Muide Milaano aperitiivid on minu arvates vàga kasutajasòbralik kontseptsioon. Esiteks ei ole nad vàga hilja - no tàpselt umbes siis, kui tòòpàev lòppeb. Mulle meeldib, et ei pea poole kymneni nàlga kannatama, nagu Roomas kombeks. Samas Milaano aperitiivid kestavad ikka umbes kymneni vàlja, nii et ka need inimesed, kes pangas ei tòòta (sest pankade tòòpàevad lòppevad siin vist tavaliselt tàpseltkellviis), saavad vabalt aperiitivile.
Tavaliselt aperitiivikohad on sellised mugavate diivanitega lokaalid, tihtipeale vàga kena sisekujundusega. No jòuad kohale sellisesse esteetilist rahuldust pakkuvasse atmosfààri, ostad mingi ràndom kokteili vòi veini, maandud mugavasse diivanisse, tsillid mòòdutundetult ja saad kandikute pealt piiramatult maitsvaid suupisteid vòtta. Nàiteks pastat vòi omletti vòi friteeritud sibularòngaid vòi lihtsalt vàrskeid kòògivilju vòi pisikesi mozzarellasid. Mulle ei meenu hetkel meeldivamat òhtusòògikontseptsiooni suures linnas.
Ma nyyd siis làhengi aperitiivile. Tànaòhtune aperitiivikoht on http://www.roialtogroup.it/ . Olen vàga pònevil.
Homme, kui tòòle tulen ja rohkem aega on, vahetan parooli àra. Tàna enam pole aega parooli vahetamiseks, sest kutsusin kolleege aperitiivile, tòstmaks klaasid Bella Italia terviseks.
Muide Milaano aperitiivid on minu arvates vàga kasutajasòbralik kontseptsioon. Esiteks ei ole nad vàga hilja - no tàpselt umbes siis, kui tòòpàev lòppeb. Mulle meeldib, et ei pea poole kymneni nàlga kannatama, nagu Roomas kombeks. Samas Milaano aperitiivid kestavad ikka umbes kymneni vàlja, nii et ka need inimesed, kes pangas ei tòòta (sest pankade tòòpàevad lòppevad siin vist tavaliselt tàpseltkellviis), saavad vabalt aperiitivile.
Tavaliselt aperitiivikohad on sellised mugavate diivanitega lokaalid, tihtipeale vàga kena sisekujundusega. No jòuad kohale sellisesse esteetilist rahuldust pakkuvasse atmosfààri, ostad mingi ràndom kokteili vòi veini, maandud mugavasse diivanisse, tsillid mòòdutundetult ja saad kandikute pealt piiramatult maitsvaid suupisteid vòtta. Nàiteks pastat vòi omletti vòi friteeritud sibularòngaid vòi lihtsalt vàrskeid kòògivilju vòi pisikesi mozzarellasid. Mulle ei meenu hetkel meeldivamat òhtusòògikontseptsiooni suures linnas.
Ma nyyd siis làhengi aperitiivile. Tànaòhtune aperitiivikoht on http://www.roialtogroup.it/ . Olen vàga pònevil.
giovedì, ottobre 30, 2008
eesti-soome sòpruskohtumine milaanos
Yks mu ylemustest, H, on soomlane eksole. Mina ytlen talle 'moi' ja tema ytleb mulle 'hei'.
Vot sel nàdalal kàis ta Soomes ja tòi meile kòigile tòò juurde Karlfazeri shokolaadi ja Geisha komme. Sòime ja kiitsime ja siis arutasime ikka pikalt lòunalauas, kuidas soomes on ikka niiiiiii pikad shokolaadiriiulid poodides. H kysis, et kas Eestis ka on. Teatasin vààrikalt, et on kyll ja et pòhiliselt on Soome shokolaadid muidugi.
Siis E teatas, et ta olla lugenud ajalehest, et Soome koolides peab saapad jalast àra vòtma ja et ajakirjaniku arvates olla see vàga arusaamatu. Ajakirjanik olla pakkunud, et ilmselt selleks, et rohkem zen oleks.
H nòjatus enesekindlalt sòòklatooli seljatoele ja teatas, et oh ta pole kyll midagi sellist kuulnud. Pigem vòetakse saapad ikka sellepàrast àra, et lumi ja pori tuppa ei tuleks. Noogutasin targalt kaasa ja itaallased kuulasid suud ammuli.
Kui kohviautomaadi juures hàngisime, siis H rààkis, et ta avastas, et Soomes on nyyd autobussides saadaval tasuta WiFi. Jagasin H-le heldelt feimi ja respekti Soome eesrindlikkuse puhul.
Korraga tundsin vajadust teatada, et meil Eestis on bensiinijaamades tasuta internet ja et Eestis oli mul kodu làhedal bensiinijaam, nii et ma ei pidanud yldse interneti eest maksma. Kòik, mitte ainult H, ahhetasid vòlutult.
Tegelikult ma valetasin, aga see avaldas kòigile ilgelt muljet, nii et saime internetiga 1:1 seisu. Ma vàga palju ei valetanud, sest mul on Eesti kodu làhedal bensiinijaam ja kui ma arvutiga paar sammu kodust vàlja astusin, siis, noh, praktiliselt kodu territooriumil olles sai kyll internetti kasutada.
Tàna ònnestus mul shokolaadirindel ka pisut toimetada. A tòi mulle eile vàga huvitava Kalevi shokolaadi pàhklitega. No tàna hommikul sibasin shokolaadiga vilkalt tòò juurde ja pakkusin kòigile ja teatasin tàhtsalt, et Eesti shokolaad ja ilma sàilitusaineteta.
Mu alluvad on vàga tublid. Nad ytlesid, et Eesti shokolaad on vàga maitsev. Teised ei òelnud midagi eriti. Mul on plaanis shokolaadinòòbikestega uuesti proovida, kui peale jòule Eestist naasen.
Vot sel nàdalal kàis ta Soomes ja tòi meile kòigile tòò juurde Karlfazeri shokolaadi ja Geisha komme. Sòime ja kiitsime ja siis arutasime ikka pikalt lòunalauas, kuidas soomes on ikka niiiiiii pikad shokolaadiriiulid poodides. H kysis, et kas Eestis ka on. Teatasin vààrikalt, et on kyll ja et pòhiliselt on Soome shokolaadid muidugi.
Siis E teatas, et ta olla lugenud ajalehest, et Soome koolides peab saapad jalast àra vòtma ja et ajakirjaniku arvates olla see vàga arusaamatu. Ajakirjanik olla pakkunud, et ilmselt selleks, et rohkem zen oleks.
H nòjatus enesekindlalt sòòklatooli seljatoele ja teatas, et oh ta pole kyll midagi sellist kuulnud. Pigem vòetakse saapad ikka sellepàrast àra, et lumi ja pori tuppa ei tuleks. Noogutasin targalt kaasa ja itaallased kuulasid suud ammuli.
Kui kohviautomaadi juures hàngisime, siis H rààkis, et ta avastas, et Soomes on nyyd autobussides saadaval tasuta WiFi. Jagasin H-le heldelt feimi ja respekti Soome eesrindlikkuse puhul.
Korraga tundsin vajadust teatada, et meil Eestis on bensiinijaamades tasuta internet ja et Eestis oli mul kodu làhedal bensiinijaam, nii et ma ei pidanud yldse interneti eest maksma. Kòik, mitte ainult H, ahhetasid vòlutult.
Tegelikult ma valetasin, aga see avaldas kòigile ilgelt muljet, nii et saime internetiga 1:1 seisu. Ma vàga palju ei valetanud, sest mul on Eesti kodu làhedal bensiinijaam ja kui ma arvutiga paar sammu kodust vàlja astusin, siis, noh, praktiliselt kodu territooriumil olles sai kyll internetti kasutada.
Tàna ònnestus mul shokolaadirindel ka pisut toimetada. A tòi mulle eile vàga huvitava Kalevi shokolaadi pàhklitega. No tàna hommikul sibasin shokolaadiga vilkalt tòò juurde ja pakkusin kòigile ja teatasin tàhtsalt, et Eesti shokolaad ja ilma sàilitusaineteta.
Mu alluvad on vàga tublid. Nad ytlesid, et Eesti shokolaad on vàga maitsev. Teised ei òelnud midagi eriti. Mul on plaanis shokolaadinòòbikestega uuesti proovida, kui peale jòule Eestist naasen.
no ei saa magada lihtsalt
Tànavu aastal olen ma enamus òid Milaano hotellides maganud ja juba mitu kuud vaevab mind yks kysimus.
Et kysimusele vastuse saada, oleks ma ààrepealt yhe alluva-kandidaadi intervjuule kutsunud, sest ta CVs oli kirjas, et ta on erinevates hotellides tòòtanud.
Kujutate ette, oled selline, noh, itaaljamees. Milaanos. Juuksed vàrskelt geelitatud, lips triigitud ja pea unistusi tàis. Tuled Gigantsesse Korporatsiooni intervjuule. Su vastas istuvad kaks blondi tsikki - yks Soomest ja teine Eestist. Sa muidugi ei tea seda, aga ilmselgelt on nàha, et itaaljanaised nad ei ole. Noh ja siis korraga see pikem kysib inglise keeles:"Kas te oleksite nii kena ja seletaksite palun mida tehakse hotellides kasutatud seepide ja dushigeelidega?" Ma tegelikult ei kutsunud seda tyypi intervjuule.
Yhesònaga, ma juba pikemat aega vaatan, et kui ma hommikul tòòle làhen ja minust jààvad vannituppa kasutatud miniseep vòi poolik dushigeelipudelike, siis òhtul on alati uus seep ja tàidetud pudelike ootamas.
Mida nad nende kasutatud seepidega teevad? Kas viskavad àra? Vòi kasutavad nad neid, noh, nàiteks linade pesemiseks?
Ja kas nad dushigeelipudelid lihtsalt viskavad àra ja panevad uue asemele vòi kallavad suurest pudelist peale, kui nàevad, et pisike pudel on pooltyhi? àkki nad ikkagi taaskasutavad kuidagi neid poolikuid dushigeelipudeleid? Annetavad lastekodudele vòi midagi taolist? Samas see pole vist eriti hygieeniline?
No mul ei ole vastuseid. Kas keegi teab?
Muide eile panin oma kasutatud seebi spetsiaalselt dushinurka àra, et koristaja seda àra ei viiks. Sest mulle ei meeldi, kui asju poolikult kasutatakse. Kui ikka seebiga otsast pesema hakkad, tuleb see ju korralikult àra kasutada. Jòuan òhtul hotelli - ikka on nad vana seebi àra viinud ja vàrske seebi, kòik korralikult paberisse pakendatud ja puha, kandiku peale pannud.
Et kysimusele vastuse saada, oleks ma ààrepealt yhe alluva-kandidaadi intervjuule kutsunud, sest ta CVs oli kirjas, et ta on erinevates hotellides tòòtanud.
Kujutate ette, oled selline, noh, itaaljamees. Milaanos. Juuksed vàrskelt geelitatud, lips triigitud ja pea unistusi tàis. Tuled Gigantsesse Korporatsiooni intervjuule. Su vastas istuvad kaks blondi tsikki - yks Soomest ja teine Eestist. Sa muidugi ei tea seda, aga ilmselgelt on nàha, et itaaljanaised nad ei ole. Noh ja siis korraga see pikem kysib inglise keeles:"Kas te oleksite nii kena ja seletaksite palun mida tehakse hotellides kasutatud seepide ja dushigeelidega?" Ma tegelikult ei kutsunud seda tyypi intervjuule.
Yhesònaga, ma juba pikemat aega vaatan, et kui ma hommikul tòòle làhen ja minust jààvad vannituppa kasutatud miniseep vòi poolik dushigeelipudelike, siis òhtul on alati uus seep ja tàidetud pudelike ootamas.
Mida nad nende kasutatud seepidega teevad? Kas viskavad àra? Vòi kasutavad nad neid, noh, nàiteks linade pesemiseks?
Ja kas nad dushigeelipudelid lihtsalt viskavad àra ja panevad uue asemele vòi kallavad suurest pudelist peale, kui nàevad, et pisike pudel on pooltyhi? àkki nad ikkagi taaskasutavad kuidagi neid poolikuid dushigeelipudeleid? Annetavad lastekodudele vòi midagi taolist? Samas see pole vist eriti hygieeniline?
No mul ei ole vastuseid. Kas keegi teab?
Muide eile panin oma kasutatud seebi spetsiaalselt dushinurka àra, et koristaja seda àra ei viiks. Sest mulle ei meeldi, kui asju poolikult kasutatakse. Kui ikka seebiga otsast pesema hakkad, tuleb see ju korralikult àra kasutada. Jòuan òhtul hotelli - ikka on nad vana seebi àra viinud ja vàrske seebi, kòik korralikult paberisse pakendatud ja puha, kandiku peale pannud.
lunedì, ottobre 27, 2008
Ja siis tahtsin veel lisada..
.. sellise naljaka detaili, et Roks on praegu Saudi Araabias, kus ta hotellitoa number on 1001. Nagu tuhat ja yks òòd.
mina, supernaine
See vòib teile yllatusena tulla, aga tegelikult olen ma supernaine!
Alles see oli, kui paiskasin blogisse nuttu ja hala manuaalkàigukasti teemal ja mòtisklesin, et nii nagu mònel inimesel pole keeleannet, pole minul manuaalkàigukastiannet. Aga. Eile nàiteks kruiisisin juba Erlend Isopistega ringi nagu vana mees. Korraga tajusin - tohoh! - ma ei mòtlegi enam kàiguvahetamise peale. Imeline!
Muidugi ega see tutvus Erlend Isopistega niisama tyhjast ei tekkinud - Roku Moodne Vend sòitis ta Audi katki, mistòttu mul tuli enda isiklik Fiat garaazist vàlja sikutada. Alguses vaatasin ikka ettevaatlikult jalgratta poole ka, aga kokkuvòttes polegi Fiat nii jube, kui arvasin.
Mul on muid uudiseid ka, aga praegu ei jòua yldse kirjutada. Olen ootamatult saanud kaks itaalija-alluvat ja nende kantseldamine vòtab kòvasti aega. Hetkel otsin veel kahte alluvat juurde, et saaks kokku neli itaalija-alluvat. Kui alluvad koos, delegeerin neile blogipidamise.
Nagu nàete, olen saanud Itaalias ylemuseks ja òppinud Fiatiga sòitma. Kui samas tempos edasi làheb, siis aasta pàrast hakkan Berlusconiks vòi, noh, maailma kunniks nàiteks.
Jàrgmisel teisipàeval tàhistan kahe aasta tàitumist Itaaliasse kolimisest. Peaks mingi korraliku peo tegema siin Milaanos.
Alles see oli, kui paiskasin blogisse nuttu ja hala manuaalkàigukasti teemal ja mòtisklesin, et nii nagu mònel inimesel pole keeleannet, pole minul manuaalkàigukastiannet. Aga. Eile nàiteks kruiisisin juba Erlend Isopistega ringi nagu vana mees. Korraga tajusin - tohoh! - ma ei mòtlegi enam kàiguvahetamise peale. Imeline!
Muidugi ega see tutvus Erlend Isopistega niisama tyhjast ei tekkinud - Roku Moodne Vend sòitis ta Audi katki, mistòttu mul tuli enda isiklik Fiat garaazist vàlja sikutada. Alguses vaatasin ikka ettevaatlikult jalgratta poole ka, aga kokkuvòttes polegi Fiat nii jube, kui arvasin.
Mul on muid uudiseid ka, aga praegu ei jòua yldse kirjutada. Olen ootamatult saanud kaks itaalija-alluvat ja nende kantseldamine vòtab kòvasti aega. Hetkel otsin veel kahte alluvat juurde, et saaks kokku neli itaalija-alluvat. Kui alluvad koos, delegeerin neile blogipidamise.
Nagu nàete, olen saanud Itaalias ylemuseks ja òppinud Fiatiga sòitma. Kui samas tempos edasi làheb, siis aasta pàrast hakkan Berlusconiks vòi, noh, maailma kunniks nàiteks.
Jàrgmisel teisipàeval tàhistan kahe aasta tàitumist Itaaliasse kolimisest. Peaks mingi korraliku peo tegema siin Milaanos.
mercoledì, ottobre 08, 2008
tàhendab et.. suvepàevad..
Mina olen selline lihtne inimene, kes sòidab rongiga ja ostab Zarast riideid, nii et Roku Glamuurse Tòòandja suvepàevad vòtavad mind siiani pàris tummaks ikka.
No ma lihtsalt pean selle siin yles tàhendama, et syveneva majanduskriisi tingimustes (nàiteks ykspàev, kui enam tòòd ja pappi pole) lugeda, kuidas ma vene oligarhide mòòtu yritusel kàisin.
Pòhimòtteliselt on Roku Glamuurne Tòòandja suhteliselt orjapidaja tyypi. Umbes nagu Teine Maailmasòda, mis vòtab naistelt halastamatult àra nende pojad ja abikaasad. Ma olen pàris sapine aeg-ajalt sellise tòòandja suhtes.
Pòhiliselt tòòtavad seal firmas mehed, aga nii nagu armees, on ka Roku Glamuurse Tòòandja juures mòned naised siiski olemas ja etteruttavalt ytlen kohe àra, et need, keda ma suvepàevadel nàgin, olid rohkem nagu naispolitseiniku typpi. Paraku mitte sellised glamuursed nagu CSI sarjas kohata vòime, vaid pigem ikka sellised, keda nàeme Eesti tànavatel patrullimas.
Juba lennujaamas, kus ootasime spetsiaalselt meile tellitud lennukit Egiptusesse, vaatlesin huviga karjààrialtarile ohvriks tòòdud kodanikke ja nende naisi. Esiteks oli ààrmiselt yllatav, et neil olid naised! See hàmmastas mind vàga, sest kodanike tòòstiili teades olin kogu aeg arvamusel, et neil pole aega naisi vahtida.
Oli ka selliseid intrigeerivaid Nohik & Kaunitar paare, kus naine nàitas yles ilmselget huvipuudust oma kaaslase vastu, aga selle eest tsekkis hoogsalt noori punapòskseid analyytikuid. Mingi kiiruga kokkuklopsitud lahendus ilmselt.
Aga enamasti olid kohal tàitsa normaalsed naised ja mehed. Etteruttavalt ytlen siinkohal ka àra, et kòik, kellega tutvusin, olid vàga sympaatsed ja eluterved inimesed. Poleks oodanudki ausalt òeldes.
Egiptuse reisi kòrghetk oli Minu Unistuste Bassein! Bassein asus vabas òhus, òhutemperatuur oli ca 30 kraadi, veetemperatuur aga 28 ja kogu aeg paistis pàike. Pikkus 25 meetrit (oleks 50 olnud, siis ma poleks sealt Soma Bayst vist tagasi tulnudki). Ja mitte kedagi polnud basseinis!
No kui tavaliselt Eesti firmade suvepàevadel korraldatakse parimal juhul sportlikke mànge instruktori juhtimisel ja saab ka sauna minna, siis Roku Glamuursel Tòòandjal olid vàlja pakkuda: surfikoolitus, sukeldumine, snorgeldamine, jalgpall, tennisevàljak ja spa. Rand oli ka broneeritud, rannatoolidega ja tasuta jookidega baarist. Ainult spa-protseduuride eest tuli maksta.
Nojah, sellise vòimaluste plejaadi tingimustes tsilliks ainult poolearuline hotelli basseinis.
Milline ebamaine nauding on tyhi bassein! Hyppad sisse, teed mònuga paar pikka tòmmet. No ikka korralikud sirutused! Ja siis siuh!-sauh! edasi-tagasi ilma et peaks kogu aeg ringi vahtima, et vàltida kokkupòrkeid laste ja endjuuserite kohmakate jalakestega. Niikaua kihutad, kuni àra vàsid. Siis tsillid pisut lamamistoolil ja lased proaktiivsetel Egiptuse sinjooridel puuviljakokteile kohale toimetada.
Mina nende eest ei maksnud ja toa numbrit ka ei kysitud. Kysiti ainult, et kas olen 'Roku Glamuurse Tòòandja' grupis. Vastasin, et olen ja tòmbasin kokteile rindu. Siis jàlle sups! basseini ja nii need pàevad mòòdusid.
Ahjaa, basseini veerel tutvusin ka Diego De Silva teosega 'Non Avevo Capito Niente' (tòlk. "Ma ei saanud halligi aru"). Raamat rààgib yhest Naapoli luuser-advokaadist, kellel eriti kliente pole ja naine on ta maha jàtnud ja lapsed ka ei respekteeri eriti. Vàga huvitav raamat. Ma arvan, et see saab olema esimene itaaliakeelne raamat, mille ma pàriselt ka làbi loen. Kui ta làbi saan, siis kirjutan retsentsiooni.
Korra kàisin snorgeldamas, aga bassein oli àgedam, nii et las need kalad ja korallid jààda teiseks korraks.
Hotellil oli mòistagi 5 tàrni ja òhtusòòkide jaoks oli kòrbesse ja rannaliivale ehitatud Roku Glamuurse Tòòandja jaoks spetsiaalselt installeeritud glamuurseid telke hòbenòude ja Milaano diskoritega. Noh, ma olen Roku Glamuurse Tòòandja pidudel ennegi kàinud, nii et see oli suhteliselt harjumuspàrane juba.
Mis mind aga hingepòhjani vapustas, oli kòrbe-òhtusòòk.
No meid oli mingi 550 inimest. Ja meie kòrbesse transportimiseks renditi maastikuautod. Igas autos 7 inimest. Seega, mitu maastikuautot Roku Glamuurne Tòòandja rentis? 79. Ma ei tea, kui palju Soma Bays tavaliselt maastikuautosid saadaval on, aga seda vòin òelda, et need kòrbe-maanteed olid tavaliselt tàiesti tyhjad, aga kui me oma òhtusòògile sòitsime, siis nàis nagu viibiks tipptunni parimatel hetkedel kesk Tallinn-Tartu maanteed. Meie auto oli vàga nummi - peatugede asemel olid màngutiigrite pead ja kogu tee kòlas Egiptuse popphitte, millest inspireerituna ma hiljem lennujaamas Elissa ja Amr Mostafa laulude kogumikud soetasin.
Yritasin arvutatada, palju 79 maastikuauto rentimine kell 19:00-01:00 vòiks maksma minna. Aga ma pole tulemustes vàga kindel.
Kòrbesse jòudnud, tervitas meid màgede vahele ehitatud vabaòhurestoran.
Kaugelt vaadates paistis see selline tavapàrane Egiptuse turistilòks. Noh, màed sedasi ringis ja lauad keskel ja sini-punane valgus ka mòistagi. Kes Egiptuses kàinud, see kindlasti teab, mida ma silmas pean.
Aga. Làhemal vaatlusel ilmnes, et tegemist oli ààrmiselt elegantse restoraniga, mis konkureeriks vabalt Milaano nooblite sòògikohtadega. Lauad olid kaunistatud lilleseadetega, mida ilmestasid ehtsad granaatòunad ja vàrsked datlid. Toolid olid dekoreeritud elementidega kòhutantsijate riietusest. Linikud ja salvràtikud maitsekalt litritega kaunistatud, sòògiriistad puha hòbedast ja taldrikud ikka korralik keraamika, mitte mingi papp vòi plastik. Toitlustus oli Four Seasons hotellist. Toit oli nii maitsev, et isegi itaallased kiitsid (mis on ysna harukordne).
òhtusòògi lòpetas kontsert. Mitte mingi ràndom turistidele mòeldud Araabia tinin-pinin, vaid Itaalia straarpianist/helilooja Giovanni Allevi ja La Scala muusikud.
Roku Glamuurse Tòòandja juures on tòòl homoseksuaalne E, kes korraldab firmayritusi ja teeb kommunikatsioonikoolitusi. Roku arvas, et E vòiks mulle meeldida ja nii ma temaga Roku kaudu tutvusingi. Leidsime E-ga kohe yhise keele. Ma olen ka paar yritust korraldanud ja teadsin kohe, kust otsast yhise keele leidmist alustada.
Noh ja siis E poetas mulle igasuguseid huvitavaid nyansse seekordsete suvepàevade teemal. Nàiteks, et La Scala muusikud olla vàga nòudlikud ja tahavad ainult oma pillidega musitseerida. Nii olla klaver ja muud pillid Genovas laevale pandud ja Soma Baysse toimetatud. Arutasime ka, kui pikalt enne yritust tuli hotell broneerida ja kuidas E egiptilastega làbirààkimisi pidas, et yritus tuleks selline nagu tema tahab, mitte nii nagu egiptlased aru said. See oli vàga intrigeeriv.
Mulle meeldiks ka E tòòd teha - igaks peoks on paarimiljonieurone eelarve vòtta ja saab igasuguseid oligarhlikke ekstravagantsusi teostada.
Tulles tagasi kontserdi juurde pean tunnistama, et mina isiklikult Giovanni Allevi talendiga seni eriti kursis polnud, aga publiku hulgas sosistati aupaklikult, et see ongi see mees, kes BMW reklaami muusika tegi.
Teate seda nalja, kus kysitakse, et kes on Mozart ja Beethoven ja vastus on, et nad progevad Nokia helinaid. Nende aupaklike sosinate peale tuli mulle see nali vàltimatult meelde ja oli raske aupakliklikkust sàilitada ning muiet tagasi hoida.
Mulle jàttis Giovanni mulje, kui Itaalia versioon meie Rein Rannapist. Kandis ette viis pala, millest yks oli see BMW reklaami lugu. Publik nòudis lisalugu, selle peale esitas Giovanni BMW reklaami ehk 'Come sei veramente' uuesti. See mees end juba odavalt ei myy ja lugudega ei priiska! Rein on ikka heldem - kui kontserdiks làheb, siis rassib ikka paar tundi ja toob ka Maarja tagatoast vàlja.
Ma olen ka pàris helde tegelikult - siin teile 'Come sei veramente' tàispikk versioon.
No ma lihtsalt pean selle siin yles tàhendama, et syveneva majanduskriisi tingimustes (nàiteks ykspàev, kui enam tòòd ja pappi pole) lugeda, kuidas ma vene oligarhide mòòtu yritusel kàisin.
Pòhimòtteliselt on Roku Glamuurne Tòòandja suhteliselt orjapidaja tyypi. Umbes nagu Teine Maailmasòda, mis vòtab naistelt halastamatult àra nende pojad ja abikaasad. Ma olen pàris sapine aeg-ajalt sellise tòòandja suhtes.
Pòhiliselt tòòtavad seal firmas mehed, aga nii nagu armees, on ka Roku Glamuurse Tòòandja juures mòned naised siiski olemas ja etteruttavalt ytlen kohe àra, et need, keda ma suvepàevadel nàgin, olid rohkem nagu naispolitseiniku typpi. Paraku mitte sellised glamuursed nagu CSI sarjas kohata vòime, vaid pigem ikka sellised, keda nàeme Eesti tànavatel patrullimas.
Juba lennujaamas, kus ootasime spetsiaalselt meile tellitud lennukit Egiptusesse, vaatlesin huviga karjààrialtarile ohvriks tòòdud kodanikke ja nende naisi. Esiteks oli ààrmiselt yllatav, et neil olid naised! See hàmmastas mind vàga, sest kodanike tòòstiili teades olin kogu aeg arvamusel, et neil pole aega naisi vahtida.
Oli ka selliseid intrigeerivaid Nohik & Kaunitar paare, kus naine nàitas yles ilmselget huvipuudust oma kaaslase vastu, aga selle eest tsekkis hoogsalt noori punapòskseid analyytikuid. Mingi kiiruga kokkuklopsitud lahendus ilmselt.
Aga enamasti olid kohal tàitsa normaalsed naised ja mehed. Etteruttavalt ytlen siinkohal ka àra, et kòik, kellega tutvusin, olid vàga sympaatsed ja eluterved inimesed. Poleks oodanudki ausalt òeldes.
Egiptuse reisi kòrghetk oli Minu Unistuste Bassein! Bassein asus vabas òhus, òhutemperatuur oli ca 30 kraadi, veetemperatuur aga 28 ja kogu aeg paistis pàike. Pikkus 25 meetrit (oleks 50 olnud, siis ma poleks sealt Soma Bayst vist tagasi tulnudki). Ja mitte kedagi polnud basseinis!
No kui tavaliselt Eesti firmade suvepàevadel korraldatakse parimal juhul sportlikke mànge instruktori juhtimisel ja saab ka sauna minna, siis Roku Glamuursel Tòòandjal olid vàlja pakkuda: surfikoolitus, sukeldumine, snorgeldamine, jalgpall, tennisevàljak ja spa. Rand oli ka broneeritud, rannatoolidega ja tasuta jookidega baarist. Ainult spa-protseduuride eest tuli maksta.
Nojah, sellise vòimaluste plejaadi tingimustes tsilliks ainult poolearuline hotelli basseinis.
Milline ebamaine nauding on tyhi bassein! Hyppad sisse, teed mònuga paar pikka tòmmet. No ikka korralikud sirutused! Ja siis siuh!-sauh! edasi-tagasi ilma et peaks kogu aeg ringi vahtima, et vàltida kokkupòrkeid laste ja endjuuserite kohmakate jalakestega. Niikaua kihutad, kuni àra vàsid. Siis tsillid pisut lamamistoolil ja lased proaktiivsetel Egiptuse sinjooridel puuviljakokteile kohale toimetada.
Mina nende eest ei maksnud ja toa numbrit ka ei kysitud. Kysiti ainult, et kas olen 'Roku Glamuurse Tòòandja' grupis. Vastasin, et olen ja tòmbasin kokteile rindu. Siis jàlle sups! basseini ja nii need pàevad mòòdusid.
Ahjaa, basseini veerel tutvusin ka Diego De Silva teosega 'Non Avevo Capito Niente' (tòlk. "Ma ei saanud halligi aru"). Raamat rààgib yhest Naapoli luuser-advokaadist, kellel eriti kliente pole ja naine on ta maha jàtnud ja lapsed ka ei respekteeri eriti. Vàga huvitav raamat. Ma arvan, et see saab olema esimene itaaliakeelne raamat, mille ma pàriselt ka làbi loen. Kui ta làbi saan, siis kirjutan retsentsiooni.
Korra kàisin snorgeldamas, aga bassein oli àgedam, nii et las need kalad ja korallid jààda teiseks korraks.
Hotellil oli mòistagi 5 tàrni ja òhtusòòkide jaoks oli kòrbesse ja rannaliivale ehitatud Roku Glamuurse Tòòandja jaoks spetsiaalselt installeeritud glamuurseid telke hòbenòude ja Milaano diskoritega. Noh, ma olen Roku Glamuurse Tòòandja pidudel ennegi kàinud, nii et see oli suhteliselt harjumuspàrane juba.
Mis mind aga hingepòhjani vapustas, oli kòrbe-òhtusòòk.
No meid oli mingi 550 inimest. Ja meie kòrbesse transportimiseks renditi maastikuautod. Igas autos 7 inimest. Seega, mitu maastikuautot Roku Glamuurne Tòòandja rentis? 79. Ma ei tea, kui palju Soma Bays tavaliselt maastikuautosid saadaval on, aga seda vòin òelda, et need kòrbe-maanteed olid tavaliselt tàiesti tyhjad, aga kui me oma òhtusòògile sòitsime, siis nàis nagu viibiks tipptunni parimatel hetkedel kesk Tallinn-Tartu maanteed. Meie auto oli vàga nummi - peatugede asemel olid màngutiigrite pead ja kogu tee kòlas Egiptuse popphitte, millest inspireerituna ma hiljem lennujaamas Elissa ja Amr Mostafa laulude kogumikud soetasin.
Yritasin arvutatada, palju 79 maastikuauto rentimine kell 19:00-01:00 vòiks maksma minna. Aga ma pole tulemustes vàga kindel.
Kòrbesse jòudnud, tervitas meid màgede vahele ehitatud vabaòhurestoran.
Kaugelt vaadates paistis see selline tavapàrane Egiptuse turistilòks. Noh, màed sedasi ringis ja lauad keskel ja sini-punane valgus ka mòistagi. Kes Egiptuses kàinud, see kindlasti teab, mida ma silmas pean.
Aga. Làhemal vaatlusel ilmnes, et tegemist oli ààrmiselt elegantse restoraniga, mis konkureeriks vabalt Milaano nooblite sòògikohtadega. Lauad olid kaunistatud lilleseadetega, mida ilmestasid ehtsad granaatòunad ja vàrsked datlid. Toolid olid dekoreeritud elementidega kòhutantsijate riietusest. Linikud ja salvràtikud maitsekalt litritega kaunistatud, sòògiriistad puha hòbedast ja taldrikud ikka korralik keraamika, mitte mingi papp vòi plastik. Toitlustus oli Four Seasons hotellist. Toit oli nii maitsev, et isegi itaallased kiitsid (mis on ysna harukordne).
òhtusòògi lòpetas kontsert. Mitte mingi ràndom turistidele mòeldud Araabia tinin-pinin, vaid Itaalia straarpianist/helilooja Giovanni Allevi ja La Scala muusikud.
Roku Glamuurse Tòòandja juures on tòòl homoseksuaalne E, kes korraldab firmayritusi ja teeb kommunikatsioonikoolitusi. Roku arvas, et E vòiks mulle meeldida ja nii ma temaga Roku kaudu tutvusingi. Leidsime E-ga kohe yhise keele. Ma olen ka paar yritust korraldanud ja teadsin kohe, kust otsast yhise keele leidmist alustada.
Noh ja siis E poetas mulle igasuguseid huvitavaid nyansse seekordsete suvepàevade teemal. Nàiteks, et La Scala muusikud olla vàga nòudlikud ja tahavad ainult oma pillidega musitseerida. Nii olla klaver ja muud pillid Genovas laevale pandud ja Soma Baysse toimetatud. Arutasime ka, kui pikalt enne yritust tuli hotell broneerida ja kuidas E egiptilastega làbirààkimisi pidas, et yritus tuleks selline nagu tema tahab, mitte nii nagu egiptlased aru said. See oli vàga intrigeeriv.
Mulle meeldiks ka E tòòd teha - igaks peoks on paarimiljonieurone eelarve vòtta ja saab igasuguseid oligarhlikke ekstravagantsusi teostada.
Tulles tagasi kontserdi juurde pean tunnistama, et mina isiklikult Giovanni Allevi talendiga seni eriti kursis polnud, aga publiku hulgas sosistati aupaklikult, et see ongi see mees, kes BMW reklaami muusika tegi.
Teate seda nalja, kus kysitakse, et kes on Mozart ja Beethoven ja vastus on, et nad progevad Nokia helinaid. Nende aupaklike sosinate peale tuli mulle see nali vàltimatult meelde ja oli raske aupakliklikkust sàilitada ning muiet tagasi hoida.
Mulle jàttis Giovanni mulje, kui Itaalia versioon meie Rein Rannapist. Kandis ette viis pala, millest yks oli see BMW reklaami lugu. Publik nòudis lisalugu, selle peale esitas Giovanni BMW reklaami ehk 'Come sei veramente' uuesti. See mees end juba odavalt ei myy ja lugudega ei priiska! Rein on ikka heldem - kui kontserdiks làheb, siis rassib ikka paar tundi ja toob ka Maarja tagatoast vàlja.
Ma olen ka pàris helde tegelikult - siin teile 'Come sei veramente' tàispikk versioon.
venerdì, settembre 26, 2008
kiirteadaanne
eile olid Velinadel seljas mustad rinnahoidjad ja punane volangidega seelik, mis oli eest lyhike ja tagant natuke pikem, meenutades stiliseeritud tuvisaba ja nad esitasid sama tantsu, mille videot mul oli siin mòni pàev tagasi au esitleda.
sellised olid siis minu kokkupuuted itaalia televisiooniga.
sellised olid siis minu kokkupuuted itaalia televisiooniga.
giovedì, settembre 25, 2008
martedì, settembre 23, 2008
tàhed ja tallid ehk kuidas ma londonis kàisin
Londoniskàigu vòib kokku vòtta itaalia mòtteteraga 'dalle stelle alle stalle'. See on Itaalia modo di dire, mis tàhendab kòrgelt kukkumist ehk otsetòlkes langemist tàhtede juurest tallidesse.
Aga alustagem algusest.
Lennukis oli pòhjust nurru lyya. Nàiteks mu lemmiksopaleht 'The Daily Mail' oli tasuta saadaval. Uued kasutud teadmised - Keira Knightley on kaotanud kaalust pàris mitu kilo ja yhtlasi ka rinnad (hm.... ilmselt kujukas nàide sellest, kuidas pesuveega laps vàlja visatakse) ning et briti kindlustusfirmad on vàlja arvutanud, et majapidamise jaoks kòige destruktiivsem koeratòug on dogi, aga et chihuahua on destruktiivuse poolest dogiga peaaegu vòrdne.
Yhesònaga, lennureis oli puhas bliss - imesin kasutuid fakte justkui kàsn ning nàgin vaimusilmas Starbucksi White Chocolate Mocha ja Lovejuice'i smuutide hòrke figuure, millest olen Itaalias tòtt-òelda puudust tundnud.
Hotell oli normaalne - Regency Kensingtonis. Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata, nii et ma ei pettunud, kui neljatàrnihotelli sisekujundus pisut ràsitud oli ja hommikusòòk suurem asi polnud. Teenindus oli nàiteks vàga sòbralik (tundus, et venelased vist) ja pealegi oli vannitoas yhe keskmise Londoni hotelli kohta ebatavaliselt palju ruumi. Ma olen tagasihoidlike nòudmistega inimene ega ootagi, et kòik maailma hotellid oleksid nummid nagu NHow Milaanos.
Neljapàeva òhtupoolik mòòdus eksklusiivses asutuses nimega Kensington Roof Gardens. Tegemist on Richard Bransoni jàrjekordse àriprojektiga - katusele rajatud aedadega nagu nimigi peenetundeliselt mòista annab. Katuseaiad olid vàga professionaalselt kujundatud, taimestiku aksessuaaridena oli kasutatud nàiteks Rooma varemeid meenutavaid kive ja elusaid parte. Iga aed oli umbes elutoa suurune ja nad olid paigutatud ringikujuliselt vàga huvitaval moel - iga jàrgmine aed oli eelmisest ilusam. Vàhemalt kellaosuti suunas jalutades jài tàpselt selline mulje. Huvitav, kui oleks vastupidises suunas aiad làbi jalutanud ja alustanud kòige ilusamast, mis tundega oleks neist aedadest kirjutanud?
Aedade keskel asub glamuurne restoran Babylon, kus toimus mòistagi projektimeeskonna òhtusòòk. Yks briti kolleeg sosistas mulle kòrva, et ta on juba kolm aastat yritanud sinna restorani lauda saada, aga pole ònnestunud veel end nimekirja sàttida.
òhtusòògile jàrgnes glamuurne tsillimine òòklubis Amika (voted the best club of 2008). Nagu nàha, olid korraldajad glamuurile ja snooblusele ròhku pannud, mis mulle isiklikult vàga meeltmòòda oli.
òòklubis Amika jàid minust maha murtud sydamega joodik-kolleeg N (meil olid kardinaalselt erinevad vààrtushinnangud abielueelse seksi kysimustes), purjus briti kolleege ja lugematu hulk tyhje viinaklaase.
Nimelt otsustasime Martaga Poolast pisut Ida-Euroopa atmosfààri luua ning asusime pakutava veini asemel viina jooma. Mòistagi ei saanud kolleegid rongist maha jààda. Yks asi viis teiseni ja no tàpselt ei teagi, kuidas see juhtus, aga kokkuvòttes olime meie Martaga vààrikad daamid, istusime pòlved koos ja viinapits òigetpidi kàes, aga briti kolleegid (nii mehed kui naised) olid nàoli diivanis. Yks neist kaotas telefoni àra ja keegi ei tulnud jàrgmisel pàeval tòòle ja yldse oli palju segadust sellest viinast.
Meenus, et Londonis tòòtades, olin pidevalt kas kergelt vintis vòi taastumas eelmise òhtu purjutamisest ning paistis, et ajalugu kordub. Jàrgmisel hommikul valutasid mul pea ja silmad ning yldiselt oli vàga dehydreerunud tunne. Pàeva alustasime nii, et jàime E-ga koosolekule 40 minutit hiljaks. Pàrast vabandati, et noh... nad on ju Itaaliast. Vòtsin Itaalia identideedi pikemalt kobisemata omaks. Jòle piinlik.
Peale koosolekut vaatasin emaile - Marta oli saatnud kirja, mis algas sònadega 'hello my eastern european soul'. Heldimapanev nàide rahvastevahelisest sòprusest. Ajal, mil ma end keskendumist nòudvatest ylesannetest ja antioksydante sisaldavatest smuutidest aegamòòda làbi vedasin, saabus ootamatult kutse kabalakeskuse koosviibimisele. Erutatult jagasin uudist kolleegidega, kes teadsid kohe rààkida, et Madonna kàib seal. Kysisid aadressi ja kinnitasid, et jah-jah, Madonna kàib seal.
Kabalakeskuse asemel rappisin aga riidepoode ja kàisin mingi finantsasutuse palees D-ga dringil. D rààkis oma toimekast armu- ja pereelust ja sellest, et viimastel aastatel olla Londonisse palju venelasi tulnud. Loobivad raha paremale-vasakule ja arendavad viinajoomise kultuuri. Màrkisin asjatundlikult, et òòklubis Amika hoiti tòepoolest viina kylmkapis. Nàiteks kolm aastat tagasi, kui Londonis viina tellisin, kiputi ikka pakkuma sooja viina jààkuubikutega. Uudised vahetatud, suundus D pere ryppe ja mina òhtusòògile R-ga.
R oli kabalaelamustest pàris vàsinud. Ta teadis rààkida, et hàmmastaval kombel olla kòik kabalagurud just reedeks Rooma sòitnud.
Hiljem panin puzzle kokku. Oli Madonna ju tàpselt sel nàdalavahetusel Roomas kontserti andmas! Ma arvan, et peale seda, kui Madonna on kabala leidnud, vòtab ta kontserttuurile peale isikliku juuksuri, turvameeste ja muude professionaalide ka kabalamehed, kes siis pakuvad talle tàhelepanu ja spirituaalset tuge.
R tahtis mulle kabalaraamatu kinkida, mis tal autos oli. Huvitaval kombel oli auto kadunud! Trampisime tykk aega tulutult ringi. Lòpuks, kui auto leitud, selgus, et raamatut polnudki - kahtlustan hààli kosmosest, kes andsid màrku, et kabala pole minu jaoks.
Hotelli jòudes langesin talveunne.
See oli nyyd see 'stelle' osa Londoni reisist.
No laupàeva hommik oli ka veel pigem nagu 'stelle' kategoorias. Kensingtonis paistis pàike. Tòdesin rahulolevalt, et pàikeseline hommik sobib Kensingtoni atmosfààriga ja et yldsegi mu elu on pàris glamuurne aeg-ajalt.
Pakkisin asjad ja otsustasin, et jalutan High Street Kensingtoni suunas, sooritamaks mòned kiired kingaostud. Seejàrel oli mul plaanis oma white chocolate mocha ja uute kingadega koju sòita.
Starbucksi leidmine pole isegi minusugusele kroonilisele eksijale mingi probleem. White chocolate mocha olid nad mingiks white chocolate cappucinoks nimetanud, aga maitseelamus oli endiselt tore.
Vahepeal kaldusin kursilt kòrvale ning jòudsin High Street Kensingtoni asemel Hyde Parki, aga tyyrisin kiirelt òigele trajektoorile tagasi. Hobbsist leidsin imelise kleidi ja hingematvalt elegantsed ballerinad ning tippisin ònnest òhetades metroosse. Kell oli pisut palju, aga noh, ongi vàhem oodata seal igavas lennujaamas.
Asugem 'stalle' teema juurde.
Lennujaama jòudsin viimasel hetkel. Tormasin check in laua suunas nagu gepard (kui te suudate kujutleda gepardit, kelle kyljes tilbendavad ostukotid, kohver ja arvutikott).
Pidurdasin leti ees! Kuratjapòrgu! Pescara check in kinni pandud! No see pidi kyll àsja juhtunud olema! Kui lennujaama sisenesin, nàgin ju tabloolt, et oli 'open'.
Asusin innukalt klienditeenindajaid veenma, et kas ikka saaks kuidagi. Fakken jààmàed! Prouad ei huvitunud yldse mu probleemidest ja keeldusid erandit tegemast. Olin sokeeritud! Itaalias ei juhtuks iialgi, et hilinenud reisijal check in tegemata jààks, aga nende Ryanairi sinikollastes vormides prouadega polnud kyll suurt midagi peale hakata. Ei kybetki kaastunnet!
Oli vaja plaan B vàlja mòelda.
Otsustasin, et helistan Rokule. Telefoni aku sai tyhjaks! Oi ma olin kuri Malpensa lennujaama putka peale, kust ma pistikupesade konverteri ostsin. Otse loomulikult on mul telefon tyhi, kui fakken konverter ei funktsioneeri. àrge ostke kunagi Malpensa lennujaamast konvertereid! Vòikuidasiganes neid asju nimetatakse.
Puhusin telefonile pisut eluvaimu sisse, helistasin Rokule ja teatasin, et jàin lennukist maha. Oodatud kaastunde asemel Roku vihastas hoopis ja hakkas òiendama, et miks ma varem rongi peale ei làinud. Pidasin vajalikuks vastu òiendada, aga telefon suri vàlja.
No làksin Ryanairi piletikassasse. Ilmnes, et kassast ostes maksab pilet 160 naela pluss maksud, aga internetist oleks umbes 130 naela pluss maksud. Jalutasin internetikioski: 10 minutit ja 1 nael. Vòehh! Hambaid kiristades pistsin yhenaelase myndi pilust sisse ja broneerisin oma 130 naelase pileti jàrgmiseks pàevaks Pescarasse.
Saatsin Rokule meili, et tulen homme ja asusin otsima poodi, kust saaks telefonilaadija osta. Leidsin aga konverteri. Toetusin làhimas kohvikus vastu seina ja varastasin elektrit. Sularaha polnud, et smuutit osta.
Oli vaja òòmaja. Saatsin P&C-le sònumi, et kas nad kutsuksid mind endale kylla. P&C vastasid, et sorry sorry neil on juba saksa perekond kylas. Olin suures meelehàrmis selle 130-naelase pileti pàrast, nii et lohutuseks soetasin Monsooni kauplusest mòned Briti kliimasse sobimatud suveriided. Meelehàrmi suurendas ka asjaolu, et Roku ei nàidanud mitte mingisugust empaatiat yles, vaid muudkui òiendas minuga hilinemise pàrast. See oli pàris ebakonstruktiivne temast ja vastasin samasuguste ebakonstruktiivsete fraasidega. Pàris mahlane itaalia tyli oli.
Kuna P&C-ga ei skoorinud, hakkasin hotelli broneerimise peale mòtlema. Sularaha olin mòistagi kòik àra kulutanud. Raskel sammul làhenesin valuutavahetuspunktile. Vahetuskurssi ma teada ei tahtnudki, nii et vahetasin kiirelt 50 eurot naelteks. Mingi 29 naela sain. Vereimejad! No maksin jàlle 10-minutilise interneti eest yhe naela ja asusin venere.com-is hotelli broneerima. Eelseisva krediitkaardiarve peale mòeldes valisin hinnaklassiks 0-50 naela ning seejàrel parima reitinguga hotelli. Parim reiting oli 10 punkti skaalal 7.9. Hotelliks osutus Cardiff. Kas ma juba ytlesin, et Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata? Etterutates ytlen, et Cardiff oli mu madalaimatest ootustest palju-palju-palju madalamal.
Aga. Ebaònn polnud mulle veel selga pòòranud.
Hotell broneeritud, oli mul konstruktiivne plaan rongiga Londonise naasta. Mòistagi ei saa rongis ilma lugemata sòita, niisiis otsustasin raamatu soetada. Raamatupood oli tàis mingeid mòttetute sopahoolikute haledaid pihtimusi, krimkasid ja reisijuhte. Ikaldus! Kullapesija kannatlikkusega tuhnisin poes vàsimatult ringi.
Lòpuks leidsin yhest nurgatagusest Salman Rushdie.. oh ma ei tea, kas ma saangi selle raamatu pealkirja siin avalikult mainida. No selle raamatu, mille eest Iraani ajatolla Salmani surma mòistis. Pealkiri koosneb nii eesti kui inglise keeles kahest sònast ja mòlemas keeles algab esimene sòna S-tàhega ja teine V-tàhega. Vot siis.
'Mauri viimne ohe' oli meisterlik teos, nii et 'SV' leidmine erutas mind vàga. Haarasin 'SV' ja kepslesin kassasse. Hmm... makstes meenusid miljonid Londonis elutsevad muhameedlased. Pole vist kòige sobilikum raamat rongis lugemiseks. Sobilikumat rongiraamatut sealt poest aga vòtta polnud, mistòttu uurisin roosapòskselt kassapoisilt, et ega neil juhuslikult paberit pole (noh et saaks 'SV' paberisse màhkida). Roosapòsk vahtis mind mòistmatul pilgul. No ausòna! Kop-kop àrgake! Kordasin kysimust ja mòistagi ei olnud neil paberit. Nojah, ebastandardne pàring, jàrelikult tyyp jooksis errorisse! Mis inimlikke emotsioone siin nendelt jààtunud hingega brittidelt oodata saakski, kui nad inimesi nii julmalt lennukist maha jàtavad!
Tore siis, hakkasin perrooni poole jalutama. Ilm oli kylmenenud. Vihma tibutas. Tuul puhus riietest làbi. Tàiuslikult depressiivne ilm, sobimaks mu luuserliku pàrastlòunaga.
Jòudnud rongijaama, asusin rongipiletit ostma, aga automaat teatas viisakalt, et mu krediitkaart ei sobi neile ning soovitas klienditeenindajate poole pòòrduda. Loll masin! Kui ma oleks sel hetkel tahtnud inimestega kontakti otsida, ma oleks seda juba ilma soovitamatagi teinud.
No jalutasin kylma tuult trotsides tagasi lennujaama. Ootasin ma jàrjekorda rongipiletite kassas ja màrkasin teadannet, mis informeeris reisijaid, et pyhapàeval Stansted ekspress ei kài. Kompensatsiooniks pakuti bussi, nii et otsustasin siis juba kohe bussipileti osta. Rongipiletite myyja solvus mu peale, sest vòtsin otsuse vastu tàpselt sel hetkel, kui jàrjekord minuni jòudis.
Selgus, et bussipeatus on puha lageda taeva all. Oh pekkis elu. Lòdisesin bussipeatuses. Neegrilapsed viskasid kommipabereid maha. Avasin juba suu, et kodanikualgatuse korras lastele tarka nòu anda. Kas teha seda nii nagu Vana Toomas ("Vabandage, proua, te kaotasite midagi!")? Panin suu kinni. Mis mul nende kommipaberitest. Saagu trahvi, siis òpivad kuidas kommipabereid maha visata! Mul on siin niigi juba kannatusi yle pea!
Buss làbis moslemite linnajao. Hetkeks kòrgus minust vasakul Londoni moslemikeskus. Peaaegu tundus, et moslemikeskus viibutas mulle àhvardavalt sòrmega. Alateadlikult panin kàte koti peale, kust kumasid làbi SV reetlikud kontuurid.
Vihm. Kylm tuul. Debor. Sularaha on 10 naela ja krediitkaart ei tòòta. Fakken stalle. Vahepeal oli Roku leebunud ja asus mulle paaniliselt helistama, saamaks teada, kus ma olen ja mis ma teen ja kas kòik on ikka hàsti. No isegi depressioonis ei lasta enam rahulikult olla! Otsisin hotelli. Vihm tihenes. Kingad olid màrjad. Teksade sààred tilkusid. Astusin ràndom pubisse sisse ja kysisin, et kus Norflok square vòiks olla. Selgus, et yle tànava enam-vàhem. Hea seegi.
Hotelli kohta on mul ainult laitvaid sònu òelda. Kui aega saan, siis kirjutan sinna venere.com-i yhe pikselise kommentaari.
Tòe huvides olgu òeldud, et vastuvòtulauas oli vàga viisakas tytarlaps, kes teatas vabandavalt, et neil on ainult yks vaba tuba, mistòttu 'you don't have any choice unfortunately' (vene aktsendiga). No hàsti siis.
Esiteks asus mu tuba kolmandal korrusel (mis oleks Eestis neljas korrus). Lifti polnud. Trepp oli kitsas ja kàànuline ning trepiastmed eluohtlikult kitsad. Justkui paksu vaibaga kaetud redelist oleks yritanud yles ronida.
Tuba oli OMG mis vagunelamu! Esiteks oli see nii vàike, et kui ma sisse astusin ja kohvri maha panin, jài mu ymber umbes 5 cm vaba ruumi. Kòik. Kohvri avanud, pidin yle selle kalpsama, et voodist vannituppa saada.
Vannituba oli pisut suurem kui lennuki peldik, aga mitte nii suur, et kuuluda mingisse muuse suuruskategooriasse kui lennuki peldik.
Dushi nàhes tòdesin, et ALATI ALATI ALATI tuleb reisile kaasa vòtta kummiplàtud ja desinfitseerimisvedelik. Kàteràtikuteks olid kaks kitsast vanunud ilmega froteeriba, mis lòhnasid huvitaval kombel ààdika jàrele. Voodipesu oli auklik ja samuti mitte-enam-valge.
Ja kas mainisin, et tuba haises vàrvi jàrele? Kellegi hoolitsevad kàed olid akna juba lahti teinud. Jàtsin ta siis lahti. Aken asus tàpselt voodi kohal, mistòttu etteruttavalt olgu òeldud, et hommikul àrgates tàheldasin stoiliselt, et tekile langevad vihmapiisad. Vàga dickenslik hotellielamus!
Jàtsin 4 naela jàrgmiseks pàevaks metroopileti tarbeks ja 6 naela eest soetasin làhedalasuvast india poest jààtise, vòileiva ja pudeli vett. Olin veendunud, et vàhemalt SV pakub pisut lohutust sel luuserlikul laupàevaòhtul. Pugesin aukliku teki alla, sàttisin òhtusòògi kàeulatusse ning asusin keelatud raamatuga tutvuma. Ei teagi, kas pòhjuseks vàsimus vòi kylm vòi silmi hàiriv halogeenlamp (jah, seal toas oli selline sinine halogeenlamp, mis pòriseb, kui ta sisse lylitada). Millegipàrast ei tundunud raamat nii paeluv, kui ootasin. Tàheldasin vaid, et Salman on vàga keeruka sònakasutusega mees.
Helistasin Rokule ja rààksin oma kurvast elust. Ka Roku elu oli kurb ja yksildane. Ta lahkus varakult òhtusòògilt, kuhu olime plaaninud koos minna, sest tal oli vàga kurb vaadata tyhja tooli enda kòrval.
Pyhapàev tòotas lahenduse saabumist.
àrkasin ebamaiselt vara, et òigel ajal lennujaamas olla. Kes kord lennukist maha jàànud, see teab, et pole hea asju viimasele minutile jàtta, eksole.
Mòistagi vihma sadas. Kui kòik on nii pekkis, siis kuidas saakski teistmoodi olla? Panin eelmise pàeva màrjad kingad jalga. Alternatiiv oleks olnud uued ballerinad, aga seda ei saanud ma endalegi ometigi lubada.
Hàmmastaval kombel jòudsin àpardusteta bussijaama, kus ebaònn mulle veel selga ei keeranud. Bussijaamas oli selline peen kord, et bussid seisavad kòik yhes pikas reas ja inimesed peavad ootama spetsiaalsetes nishides, mis nàevad vàlja umbes nagu lennujaama vàrav (gate). Ootan seal siis teiste kodanikega, eeldades, et nii nagu lennujaamaski, tuleb buss korralikult vàravasse ja vòtab inimesed peale. Minu eeldust toestas asjaolu, et bussijuht saatis tema jutule làinud kodanikud kiirelt ootepaviljoni. Korraga, mida ma nàen!!! Buss hakkab liikuma! Vàledalt lippan bussi juurde. Bussijuht ei tee mind nàgemagi. Hòikan ekskjuus mii! ekskjuus mii! Ja mida bussijuht selle peale teeb? Teatab kylmavereliselt, et ta ei vòta enam inimesi peale ja oleks pidanud varem bussi juurde tulema. Kusjuures buss polnud veel òieti liikuma hakanudki ja ootas oma jàrge yhe teisi bussi taga. Oo fakken ebainimlikkus! Itaalias ei juhtuks iial, mitte iial, midagi taolist!
Olin kuri nagu herilane. Roku oli juba àrganud ja asunud umbes 5-minutiliste intervallidega helistama, et mu saatusest informeeritud olla. Kàrkisin pisut Rokuga ja ta tòdes, et hàmmastav, aga nàib, nagu ma oleks esimest korda vàlismaal ega rààgiks inglise keeltki. Olin sunnitud selle tòdemusega nòustuma, aga kuna ma olen ikka pàris palju vàlismaal kàinud ja rààgin enda arvates hàsti inglise keelt, ajasin kòik negatiivse karma syyks. Mingi kabalapekk vist.
Jàrgmine buss vàljus poole tunni pàrast. No làksin kohe bussi juurde nillima, et seekord mitte bussist maha jààda. Villase mytsiga bussijuht teatas, et oodaku ma ikka seal paviljonis, kus ootama peab. Mina vastu, et ma ootasin, aga vat mis juhtus - buss sòitis minema. Villamyts jàlle kommenteeris, et jah ta nàgi ka seda eelmist bussijuhti ja et tegelikult oleks too tegelane pidanud tulema ja hòikama, et buss hakkab àra sòitma. No see muidugi lohutas mind vàhe. Villamytsi auks tuleb tòdeda, et ta tòepoolest kontrollis hoolikalt, et ootesaalist kòik reisijad màrkaks bussi peale tulla.
Oh ja lennujaamas oleksin taaskord lennukist maha jàànud. Unustasin end raamatupoodi. Korraga tuli mul meelde pardakaardi pealt kontrollida, mis kell pardaleminek lòppeb. Oh, fakk viie minuti pàrast! Heitsin vàljavalitud teosed riiulile ja asusin vàrvava poole tormama. Siltide pealt vòis lugeda, et tuleks planeerida 12 minutit vàravasse jòudmiseks. No mul oli ainult 5 minutit kàepàrast, nii et sprintisin nagu jamaikalane.
Vàravasse jòudnud, sai sai rahulikult pool tundi oodata ja mediteerida, enne kui pardaleminek pàriselt algas. **&è=&*%$£?!*!
Ooo milline ròòm koduse Pescara pinnale naasmisest! Peale neid fakken seiklusi jààkylmas ja vihmases Londonis! Tundsin soovi maapinda suudelda ja emmata kòik selle toreda maa sòbralikke elanikke, kus inimestesse on veel jàànud inimlikkust, kingad ei saa kunagi màrjaks ja bussid-lennukid liiguvad rahulikus tempos.
Las need white chocolate mochad jààda sinna, kus nende koht.
Aga alustagem algusest.
Lennukis oli pòhjust nurru lyya. Nàiteks mu lemmiksopaleht 'The Daily Mail' oli tasuta saadaval. Uued kasutud teadmised - Keira Knightley on kaotanud kaalust pàris mitu kilo ja yhtlasi ka rinnad (hm.... ilmselt kujukas nàide sellest, kuidas pesuveega laps vàlja visatakse) ning et briti kindlustusfirmad on vàlja arvutanud, et majapidamise jaoks kòige destruktiivsem koeratòug on dogi, aga et chihuahua on destruktiivuse poolest dogiga peaaegu vòrdne.
Yhesònaga, lennureis oli puhas bliss - imesin kasutuid fakte justkui kàsn ning nàgin vaimusilmas Starbucksi White Chocolate Mocha ja Lovejuice'i smuutide hòrke figuure, millest olen Itaalias tòtt-òelda puudust tundnud.
Hotell oli normaalne - Regency Kensingtonis. Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata, nii et ma ei pettunud, kui neljatàrnihotelli sisekujundus pisut ràsitud oli ja hommikusòòk suurem asi polnud. Teenindus oli nàiteks vàga sòbralik (tundus, et venelased vist) ja pealegi oli vannitoas yhe keskmise Londoni hotelli kohta ebatavaliselt palju ruumi. Ma olen tagasihoidlike nòudmistega inimene ega ootagi, et kòik maailma hotellid oleksid nummid nagu NHow Milaanos.
Neljapàeva òhtupoolik mòòdus eksklusiivses asutuses nimega Kensington Roof Gardens. Tegemist on Richard Bransoni jàrjekordse àriprojektiga - katusele rajatud aedadega nagu nimigi peenetundeliselt mòista annab. Katuseaiad olid vàga professionaalselt kujundatud, taimestiku aksessuaaridena oli kasutatud nàiteks Rooma varemeid meenutavaid kive ja elusaid parte. Iga aed oli umbes elutoa suurune ja nad olid paigutatud ringikujuliselt vàga huvitaval moel - iga jàrgmine aed oli eelmisest ilusam. Vàhemalt kellaosuti suunas jalutades jài tàpselt selline mulje. Huvitav, kui oleks vastupidises suunas aiad làbi jalutanud ja alustanud kòige ilusamast, mis tundega oleks neist aedadest kirjutanud?
Aedade keskel asub glamuurne restoran Babylon, kus toimus mòistagi projektimeeskonna òhtusòòk. Yks briti kolleeg sosistas mulle kòrva, et ta on juba kolm aastat yritanud sinna restorani lauda saada, aga pole ònnestunud veel end nimekirja sàttida.
òhtusòògile jàrgnes glamuurne tsillimine òòklubis Amika (voted the best club of 2008). Nagu nàha, olid korraldajad glamuurile ja snooblusele ròhku pannud, mis mulle isiklikult vàga meeltmòòda oli.
òòklubis Amika jàid minust maha murtud sydamega joodik-kolleeg N (meil olid kardinaalselt erinevad vààrtushinnangud abielueelse seksi kysimustes), purjus briti kolleege ja lugematu hulk tyhje viinaklaase.
Nimelt otsustasime Martaga Poolast pisut Ida-Euroopa atmosfààri luua ning asusime pakutava veini asemel viina jooma. Mòistagi ei saanud kolleegid rongist maha jààda. Yks asi viis teiseni ja no tàpselt ei teagi, kuidas see juhtus, aga kokkuvòttes olime meie Martaga vààrikad daamid, istusime pòlved koos ja viinapits òigetpidi kàes, aga briti kolleegid (nii mehed kui naised) olid nàoli diivanis. Yks neist kaotas telefoni àra ja keegi ei tulnud jàrgmisel pàeval tòòle ja yldse oli palju segadust sellest viinast.
Meenus, et Londonis tòòtades, olin pidevalt kas kergelt vintis vòi taastumas eelmise òhtu purjutamisest ning paistis, et ajalugu kordub. Jàrgmisel hommikul valutasid mul pea ja silmad ning yldiselt oli vàga dehydreerunud tunne. Pàeva alustasime nii, et jàime E-ga koosolekule 40 minutit hiljaks. Pàrast vabandati, et noh... nad on ju Itaaliast. Vòtsin Itaalia identideedi pikemalt kobisemata omaks. Jòle piinlik.
Peale koosolekut vaatasin emaile - Marta oli saatnud kirja, mis algas sònadega 'hello my eastern european soul'. Heldimapanev nàide rahvastevahelisest sòprusest. Ajal, mil ma end keskendumist nòudvatest ylesannetest ja antioksydante sisaldavatest smuutidest aegamòòda làbi vedasin, saabus ootamatult kutse kabalakeskuse koosviibimisele. Erutatult jagasin uudist kolleegidega, kes teadsid kohe rààkida, et Madonna kàib seal. Kysisid aadressi ja kinnitasid, et jah-jah, Madonna kàib seal.
Kabalakeskuse asemel rappisin aga riidepoode ja kàisin mingi finantsasutuse palees D-ga dringil. D rààkis oma toimekast armu- ja pereelust ja sellest, et viimastel aastatel olla Londonisse palju venelasi tulnud. Loobivad raha paremale-vasakule ja arendavad viinajoomise kultuuri. Màrkisin asjatundlikult, et òòklubis Amika hoiti tòepoolest viina kylmkapis. Nàiteks kolm aastat tagasi, kui Londonis viina tellisin, kiputi ikka pakkuma sooja viina jààkuubikutega. Uudised vahetatud, suundus D pere ryppe ja mina òhtusòògile R-ga.
R oli kabalaelamustest pàris vàsinud. Ta teadis rààkida, et hàmmastaval kombel olla kòik kabalagurud just reedeks Rooma sòitnud.
Hiljem panin puzzle kokku. Oli Madonna ju tàpselt sel nàdalavahetusel Roomas kontserti andmas! Ma arvan, et peale seda, kui Madonna on kabala leidnud, vòtab ta kontserttuurile peale isikliku juuksuri, turvameeste ja muude professionaalide ka kabalamehed, kes siis pakuvad talle tàhelepanu ja spirituaalset tuge.
R tahtis mulle kabalaraamatu kinkida, mis tal autos oli. Huvitaval kombel oli auto kadunud! Trampisime tykk aega tulutult ringi. Lòpuks, kui auto leitud, selgus, et raamatut polnudki - kahtlustan hààli kosmosest, kes andsid màrku, et kabala pole minu jaoks.
Hotelli jòudes langesin talveunne.
See oli nyyd see 'stelle' osa Londoni reisist.
No laupàeva hommik oli ka veel pigem nagu 'stelle' kategoorias. Kensingtonis paistis pàike. Tòdesin rahulolevalt, et pàikeseline hommik sobib Kensingtoni atmosfààriga ja et yldsegi mu elu on pàris glamuurne aeg-ajalt.
Pakkisin asjad ja otsustasin, et jalutan High Street Kensingtoni suunas, sooritamaks mòned kiired kingaostud. Seejàrel oli mul plaanis oma white chocolate mocha ja uute kingadega koju sòita.
Starbucksi leidmine pole isegi minusugusele kroonilisele eksijale mingi probleem. White chocolate mocha olid nad mingiks white chocolate cappucinoks nimetanud, aga maitseelamus oli endiselt tore.
Vahepeal kaldusin kursilt kòrvale ning jòudsin High Street Kensingtoni asemel Hyde Parki, aga tyyrisin kiirelt òigele trajektoorile tagasi. Hobbsist leidsin imelise kleidi ja hingematvalt elegantsed ballerinad ning tippisin ònnest òhetades metroosse. Kell oli pisut palju, aga noh, ongi vàhem oodata seal igavas lennujaamas.
Asugem 'stalle' teema juurde.
Lennujaama jòudsin viimasel hetkel. Tormasin check in laua suunas nagu gepard (kui te suudate kujutleda gepardit, kelle kyljes tilbendavad ostukotid, kohver ja arvutikott).
Pidurdasin leti ees! Kuratjapòrgu! Pescara check in kinni pandud! No see pidi kyll àsja juhtunud olema! Kui lennujaama sisenesin, nàgin ju tabloolt, et oli 'open'.
Asusin innukalt klienditeenindajaid veenma, et kas ikka saaks kuidagi. Fakken jààmàed! Prouad ei huvitunud yldse mu probleemidest ja keeldusid erandit tegemast. Olin sokeeritud! Itaalias ei juhtuks iialgi, et hilinenud reisijal check in tegemata jààks, aga nende Ryanairi sinikollastes vormides prouadega polnud kyll suurt midagi peale hakata. Ei kybetki kaastunnet!
Oli vaja plaan B vàlja mòelda.
Otsustasin, et helistan Rokule. Telefoni aku sai tyhjaks! Oi ma olin kuri Malpensa lennujaama putka peale, kust ma pistikupesade konverteri ostsin. Otse loomulikult on mul telefon tyhi, kui fakken konverter ei funktsioneeri. àrge ostke kunagi Malpensa lennujaamast konvertereid! Vòikuidasiganes neid asju nimetatakse.
Puhusin telefonile pisut eluvaimu sisse, helistasin Rokule ja teatasin, et jàin lennukist maha. Oodatud kaastunde asemel Roku vihastas hoopis ja hakkas òiendama, et miks ma varem rongi peale ei làinud. Pidasin vajalikuks vastu òiendada, aga telefon suri vàlja.
No làksin Ryanairi piletikassasse. Ilmnes, et kassast ostes maksab pilet 160 naela pluss maksud, aga internetist oleks umbes 130 naela pluss maksud. Jalutasin internetikioski: 10 minutit ja 1 nael. Vòehh! Hambaid kiristades pistsin yhenaelase myndi pilust sisse ja broneerisin oma 130 naelase pileti jàrgmiseks pàevaks Pescarasse.
Saatsin Rokule meili, et tulen homme ja asusin otsima poodi, kust saaks telefonilaadija osta. Leidsin aga konverteri. Toetusin làhimas kohvikus vastu seina ja varastasin elektrit. Sularaha polnud, et smuutit osta.
Oli vaja òòmaja. Saatsin P&C-le sònumi, et kas nad kutsuksid mind endale kylla. P&C vastasid, et sorry sorry neil on juba saksa perekond kylas. Olin suures meelehàrmis selle 130-naelase pileti pàrast, nii et lohutuseks soetasin Monsooni kauplusest mòned Briti kliimasse sobimatud suveriided. Meelehàrmi suurendas ka asjaolu, et Roku ei nàidanud mitte mingisugust empaatiat yles, vaid muudkui òiendas minuga hilinemise pàrast. See oli pàris ebakonstruktiivne temast ja vastasin samasuguste ebakonstruktiivsete fraasidega. Pàris mahlane itaalia tyli oli.
Kuna P&C-ga ei skoorinud, hakkasin hotelli broneerimise peale mòtlema. Sularaha olin mòistagi kòik àra kulutanud. Raskel sammul làhenesin valuutavahetuspunktile. Vahetuskurssi ma teada ei tahtnudki, nii et vahetasin kiirelt 50 eurot naelteks. Mingi 29 naela sain. Vereimejad! No maksin jàlle 10-minutilise interneti eest yhe naela ja asusin venere.com-is hotelli broneerima. Eelseisva krediitkaardiarve peale mòeldes valisin hinnaklassiks 0-50 naela ning seejàrel parima reitinguga hotelli. Parim reiting oli 10 punkti skaalal 7.9. Hotelliks osutus Cardiff. Kas ma juba ytlesin, et Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata? Etterutates ytlen, et Cardiff oli mu madalaimatest ootustest palju-palju-palju madalamal.
Aga. Ebaònn polnud mulle veel selga pòòranud.
Hotell broneeritud, oli mul konstruktiivne plaan rongiga Londonise naasta. Mòistagi ei saa rongis ilma lugemata sòita, niisiis otsustasin raamatu soetada. Raamatupood oli tàis mingeid mòttetute sopahoolikute haledaid pihtimusi, krimkasid ja reisijuhte. Ikaldus! Kullapesija kannatlikkusega tuhnisin poes vàsimatult ringi.
Lòpuks leidsin yhest nurgatagusest Salman Rushdie.. oh ma ei tea, kas ma saangi selle raamatu pealkirja siin avalikult mainida. No selle raamatu, mille eest Iraani ajatolla Salmani surma mòistis. Pealkiri koosneb nii eesti kui inglise keeles kahest sònast ja mòlemas keeles algab esimene sòna S-tàhega ja teine V-tàhega. Vot siis.
'Mauri viimne ohe' oli meisterlik teos, nii et 'SV' leidmine erutas mind vàga. Haarasin 'SV' ja kepslesin kassasse. Hmm... makstes meenusid miljonid Londonis elutsevad muhameedlased. Pole vist kòige sobilikum raamat rongis lugemiseks. Sobilikumat rongiraamatut sealt poest aga vòtta polnud, mistòttu uurisin roosapòskselt kassapoisilt, et ega neil juhuslikult paberit pole (noh et saaks 'SV' paberisse màhkida). Roosapòsk vahtis mind mòistmatul pilgul. No ausòna! Kop-kop àrgake! Kordasin kysimust ja mòistagi ei olnud neil paberit. Nojah, ebastandardne pàring, jàrelikult tyyp jooksis errorisse! Mis inimlikke emotsioone siin nendelt jààtunud hingega brittidelt oodata saakski, kui nad inimesi nii julmalt lennukist maha jàtavad!
Tore siis, hakkasin perrooni poole jalutama. Ilm oli kylmenenud. Vihma tibutas. Tuul puhus riietest làbi. Tàiuslikult depressiivne ilm, sobimaks mu luuserliku pàrastlòunaga.
Jòudnud rongijaama, asusin rongipiletit ostma, aga automaat teatas viisakalt, et mu krediitkaart ei sobi neile ning soovitas klienditeenindajate poole pòòrduda. Loll masin! Kui ma oleks sel hetkel tahtnud inimestega kontakti otsida, ma oleks seda juba ilma soovitamatagi teinud.
No jalutasin kylma tuult trotsides tagasi lennujaama. Ootasin ma jàrjekorda rongipiletite kassas ja màrkasin teadannet, mis informeeris reisijaid, et pyhapàeval Stansted ekspress ei kài. Kompensatsiooniks pakuti bussi, nii et otsustasin siis juba kohe bussipileti osta. Rongipiletite myyja solvus mu peale, sest vòtsin otsuse vastu tàpselt sel hetkel, kui jàrjekord minuni jòudis.
Selgus, et bussipeatus on puha lageda taeva all. Oh pekkis elu. Lòdisesin bussipeatuses. Neegrilapsed viskasid kommipabereid maha. Avasin juba suu, et kodanikualgatuse korras lastele tarka nòu anda. Kas teha seda nii nagu Vana Toomas ("Vabandage, proua, te kaotasite midagi!")? Panin suu kinni. Mis mul nende kommipaberitest. Saagu trahvi, siis òpivad kuidas kommipabereid maha visata! Mul on siin niigi juba kannatusi yle pea!
Buss làbis moslemite linnajao. Hetkeks kòrgus minust vasakul Londoni moslemikeskus. Peaaegu tundus, et moslemikeskus viibutas mulle àhvardavalt sòrmega. Alateadlikult panin kàte koti peale, kust kumasid làbi SV reetlikud kontuurid.
Vihm. Kylm tuul. Debor. Sularaha on 10 naela ja krediitkaart ei tòòta. Fakken stalle. Vahepeal oli Roku leebunud ja asus mulle paaniliselt helistama, saamaks teada, kus ma olen ja mis ma teen ja kas kòik on ikka hàsti. No isegi depressioonis ei lasta enam rahulikult olla! Otsisin hotelli. Vihm tihenes. Kingad olid màrjad. Teksade sààred tilkusid. Astusin ràndom pubisse sisse ja kysisin, et kus Norflok square vòiks olla. Selgus, et yle tànava enam-vàhem. Hea seegi.
Hotelli kohta on mul ainult laitvaid sònu òelda. Kui aega saan, siis kirjutan sinna venere.com-i yhe pikselise kommentaari.
Tòe huvides olgu òeldud, et vastuvòtulauas oli vàga viisakas tytarlaps, kes teatas vabandavalt, et neil on ainult yks vaba tuba, mistòttu 'you don't have any choice unfortunately' (vene aktsendiga). No hàsti siis.
Esiteks asus mu tuba kolmandal korrusel (mis oleks Eestis neljas korrus). Lifti polnud. Trepp oli kitsas ja kàànuline ning trepiastmed eluohtlikult kitsad. Justkui paksu vaibaga kaetud redelist oleks yritanud yles ronida.
Tuba oli OMG mis vagunelamu! Esiteks oli see nii vàike, et kui ma sisse astusin ja kohvri maha panin, jài mu ymber umbes 5 cm vaba ruumi. Kòik. Kohvri avanud, pidin yle selle kalpsama, et voodist vannituppa saada.
Vannituba oli pisut suurem kui lennuki peldik, aga mitte nii suur, et kuuluda mingisse muuse suuruskategooriasse kui lennuki peldik.
Dushi nàhes tòdesin, et ALATI ALATI ALATI tuleb reisile kaasa vòtta kummiplàtud ja desinfitseerimisvedelik. Kàteràtikuteks olid kaks kitsast vanunud ilmega froteeriba, mis lòhnasid huvitaval kombel ààdika jàrele. Voodipesu oli auklik ja samuti mitte-enam-valge.
Ja kas mainisin, et tuba haises vàrvi jàrele? Kellegi hoolitsevad kàed olid akna juba lahti teinud. Jàtsin ta siis lahti. Aken asus tàpselt voodi kohal, mistòttu etteruttavalt olgu òeldud, et hommikul àrgates tàheldasin stoiliselt, et tekile langevad vihmapiisad. Vàga dickenslik hotellielamus!
Jàtsin 4 naela jàrgmiseks pàevaks metroopileti tarbeks ja 6 naela eest soetasin làhedalasuvast india poest jààtise, vòileiva ja pudeli vett. Olin veendunud, et vàhemalt SV pakub pisut lohutust sel luuserlikul laupàevaòhtul. Pugesin aukliku teki alla, sàttisin òhtusòògi kàeulatusse ning asusin keelatud raamatuga tutvuma. Ei teagi, kas pòhjuseks vàsimus vòi kylm vòi silmi hàiriv halogeenlamp (jah, seal toas oli selline sinine halogeenlamp, mis pòriseb, kui ta sisse lylitada). Millegipàrast ei tundunud raamat nii paeluv, kui ootasin. Tàheldasin vaid, et Salman on vàga keeruka sònakasutusega mees.
Helistasin Rokule ja rààksin oma kurvast elust. Ka Roku elu oli kurb ja yksildane. Ta lahkus varakult òhtusòògilt, kuhu olime plaaninud koos minna, sest tal oli vàga kurb vaadata tyhja tooli enda kòrval.
Pyhapàev tòotas lahenduse saabumist.
àrkasin ebamaiselt vara, et òigel ajal lennujaamas olla. Kes kord lennukist maha jàànud, see teab, et pole hea asju viimasele minutile jàtta, eksole.
Mòistagi vihma sadas. Kui kòik on nii pekkis, siis kuidas saakski teistmoodi olla? Panin eelmise pàeva màrjad kingad jalga. Alternatiiv oleks olnud uued ballerinad, aga seda ei saanud ma endalegi ometigi lubada.
Hàmmastaval kombel jòudsin àpardusteta bussijaama, kus ebaònn mulle veel selga ei keeranud. Bussijaamas oli selline peen kord, et bussid seisavad kòik yhes pikas reas ja inimesed peavad ootama spetsiaalsetes nishides, mis nàevad vàlja umbes nagu lennujaama vàrav (gate). Ootan seal siis teiste kodanikega, eeldades, et nii nagu lennujaamaski, tuleb buss korralikult vàravasse ja vòtab inimesed peale. Minu eeldust toestas asjaolu, et bussijuht saatis tema jutule làinud kodanikud kiirelt ootepaviljoni. Korraga, mida ma nàen!!! Buss hakkab liikuma! Vàledalt lippan bussi juurde. Bussijuht ei tee mind nàgemagi. Hòikan ekskjuus mii! ekskjuus mii! Ja mida bussijuht selle peale teeb? Teatab kylmavereliselt, et ta ei vòta enam inimesi peale ja oleks pidanud varem bussi juurde tulema. Kusjuures buss polnud veel òieti liikuma hakanudki ja ootas oma jàrge yhe teisi bussi taga. Oo fakken ebainimlikkus! Itaalias ei juhtuks iial, mitte iial, midagi taolist!
Olin kuri nagu herilane. Roku oli juba àrganud ja asunud umbes 5-minutiliste intervallidega helistama, et mu saatusest informeeritud olla. Kàrkisin pisut Rokuga ja ta tòdes, et hàmmastav, aga nàib, nagu ma oleks esimest korda vàlismaal ega rààgiks inglise keeltki. Olin sunnitud selle tòdemusega nòustuma, aga kuna ma olen ikka pàris palju vàlismaal kàinud ja rààgin enda arvates hàsti inglise keelt, ajasin kòik negatiivse karma syyks. Mingi kabalapekk vist.
Jàrgmine buss vàljus poole tunni pàrast. No làksin kohe bussi juurde nillima, et seekord mitte bussist maha jààda. Villase mytsiga bussijuht teatas, et oodaku ma ikka seal paviljonis, kus ootama peab. Mina vastu, et ma ootasin, aga vat mis juhtus - buss sòitis minema. Villamyts jàlle kommenteeris, et jah ta nàgi ka seda eelmist bussijuhti ja et tegelikult oleks too tegelane pidanud tulema ja hòikama, et buss hakkab àra sòitma. No see muidugi lohutas mind vàhe. Villamytsi auks tuleb tòdeda, et ta tòepoolest kontrollis hoolikalt, et ootesaalist kòik reisijad màrkaks bussi peale tulla.
Oh ja lennujaamas oleksin taaskord lennukist maha jàànud. Unustasin end raamatupoodi. Korraga tuli mul meelde pardakaardi pealt kontrollida, mis kell pardaleminek lòppeb. Oh, fakk viie minuti pàrast! Heitsin vàljavalitud teosed riiulile ja asusin vàrvava poole tormama. Siltide pealt vòis lugeda, et tuleks planeerida 12 minutit vàravasse jòudmiseks. No mul oli ainult 5 minutit kàepàrast, nii et sprintisin nagu jamaikalane.
Vàravasse jòudnud, sai sai rahulikult pool tundi oodata ja mediteerida, enne kui pardaleminek pàriselt algas. **&è=&*%$£?!*!
Ooo milline ròòm koduse Pescara pinnale naasmisest! Peale neid fakken seiklusi jààkylmas ja vihmases Londonis! Tundsin soovi maapinda suudelda ja emmata kòik selle toreda maa sòbralikke elanikke, kus inimestesse on veel jàànud inimlikkust, kingad ei saa kunagi màrjaks ja bussid-lennukid liiguvad rahulikus tempos.
Las need white chocolate mochad jààda sinna, kus nende koht.
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
