minu kultuurne puhkus

Rààkisin just Rokule anekdooti, kus tyybid kuldkala kinni pyyavad. Ilmnes, et Itaalia kultuuriruumis ei leidugi kuldkalu, kes kolm soovi tàidaks. Anekdoot jooksis puha rappa, sest pidin kuldkalade erilist staatust Rokule selgitama.

Tegelikult tahtsin teile kirjutada oma kultuursest puhkusest siin Francavillas. Francavilla on pisike linn Aadria mere kaldal, suurekskasvanud Vòsu, nagu yks mu kylalistest tabavalt màrkinud on. Naaberlinna Pescaraga on Francavilla umbes sama suhe nagu Tallinnal ja Rannamòisal. Elanike arvud ka klapivad enam-vàhem. Yldiselt saab siin Francavillas mònusasti rannas lebades ja maitsvaid kalaroogi mugides puhkusepàevi òhtusse veeretada, aga meile Rokuga sellest ei piisanud – otsisime uusi elamusi, umbes nagu midagi hingele vòi nii.

Yhel òhtupoolikul Pescarasse sòites mòòdusime Abruzzo kuulsa poeedi Gabriele D’Annunzio nimelisest teatrist, kus nàis, et on yht-teist toimumas. Pikemalt mòtlemata vòtsime piletid kahele kultuursele yritusele.

Esimene oli vabaòhuetendus ’Sogno di Una Notte di Mezza Estate’, ehk ‘Suveòò unenàgu’. Kuulutusest vòis aimata, et pàris Shakespeare’ks ikka kàtte ei làhe, vaid lavastaja Giorgio Albertazzi esitab mingi oma nàgemuse asjade seisust. Nàitlejate nimed mulle midagi ei òelnud, aga Rocco teadis, et nad on vàga kuulsad ja tegijad: Enrico Brignano, Serena Autieri ja Giampiero Ingrassia.

Nii. See Giorgio vòib kuulus ja tubli olla, aga etendus oli tàielik pask! Juba esimestest minutitest peale tundsin vastupandamatut soovi pysti tòusta ja hòigata.”Protesteerin! Lòpetage Shakespeare’i màlestuse ryvetamine!” Idee oli kàànata kòik tagurpidi, osa monolooge esitati muusikali vormis ja Shakespeare’i nàidenditest tuntud tegelaste kuulsamaid mòtteid (neid, mille teadmiseks piisab keskkooli kirjandusòpiku pealiskaudsest sirvimisest) esitasid teised tegelased. Nàiteks Hamleti ‘olla-vòi-mitte-olla’ monoloogi esimese lause esitas Cesare. Peale esimest lauset (essere o non essere) jàtkus monoloog maotu targutamise vòtmes – essere o benessere (olla vòi hàsti olla). Et teile asjast selgemat pilti anda, olgu òeldud, et see hale katse vaimukas olla oli etenduse kòige vaimukam hetk vist.
See palagan ei olnud karvavòrdki parem Itaalia telekanalite pyhapàevahommikustest (vòi ykskòik mis kellaaja, kui jàrele mòelda) ajuvabadest andetute keskpàrasuste paraadist. Kòige tipuks polnud peale esimesi 20 minutit vòimalik aru saada, mida selle kòigega òelda taheti. Storyline oli tàiesti puudu. Tuli otsustavalt tegutseda! Tòusime Rokuga pysti ja kòndisime minema. Lahkudes andsin mòttes karmi hinnangu neile, kes teatris kannatlikult edasi istusid – te ajudeta lambakari, kes te ei julge protesteerida, sest arvate, et hoopis teie ei saa Shakespeare’st aru ning oma arvamust vàljendades kardate end narriks teha. Oh teid tobusid! Hoopis teid tehti narriks! Esiteks pygati teilt piletiraha ja teiseks kaks tundi teie elust. Kaks tundi, mille oleksite vòinud palju kvaliteetsemalt veeta!

Yllatunud ilmega noorukestele uksehoidjatele teatasin hàbematult, et unustasin triikraua vàlja lylitada. Suundusime Rokuga rannaààrsesse putkasse arbuusi sòòma. Hiljem làksime randa, hòivasime esimese kàttejuhtuva rannatooli. Silmitsesime tàhti ning pimeduses loksuvat Aadria merd. Oli tore òhtu.



Teine kultuurielamus leidis aset paar pàeva hiljem. Pescarasse, Abruzzo rahvuspoeedi nimelisse teatrisse, kus oli aset leidnud eelnevalt kirjeldatud kultuurifopaa, saabusid – oh imet! – Doni kasakad!
Kui wannabe-shakespeare leidis eest pilgeni tàis vabaòhuteatri, siis Doni kasakatega seda probleemi polnud. Parimad istekohad olid kòik enam-vàhem tàis, aga tagaridades oli ohtralt ruumi.
Oli see vast etendus! Esimeste kykktantsude ja mandoliinihelide peale tuli mul, endise nòukogude liidu tublil kodanikul, nostalgiapisar silma. Vaheajal kuulsin, kuidas publiku seas kòlas kiitvaid hinnanguid tantsijate lennukatele hypetele ja yldisele sportlikkusele ning arutleti omavahel, mida ’kasakad’ tàhendada vòiks. Aruteludest tundus, et sòna ’cosacchi’ tàhendust ei teadnud keegi. Mitte et ma nohik-snoob oleksin, aga kas tòesti ajaloost isegi nii lihtsaid asju ei teata? Ja kui peast ei tea, kas siis kodus mingit elementaarset entsyklopeediat ei ole, kust vòiks enne etendust vàhemalt niipaljugi jàrele vaadata, mida etenduse pealkiri tàhendab? Oh seda vaimupimeduse mylgast! Olgu, aitab halast! Pyherdagu oma lolluses, kui tahavad. Minul on siin vaja blogisissekanne lòpetada.
Doni kasakate etendus oli kaasakiskuv ja professionaalne. Oh neid kirevaid kostyyme! Neid spagaate ja kykke ning taskuràtikutega lehvitavaid prouasid! Tantsud olid nii hoogsad ja lòbusad, et kohati tekkis tunne, justkui meie, publik, oleksime kàrbsed seinal, kes jàànud imetlema reibast kylapidu. Igatahes jài mulje, et tantsijatel oli vàga lòbus lava peal. Kusjuures neil polnud seal mitte niisama lòbus - iga liigutus oli hoolikalt làbimòeldud ja teostuse pòhjal vòis veenduda, et (peaaegu) tàiuslikkuseni lihvitud.

Etendust làbis ka vàga huvitav paaritumismàngu motiiv. Arutasime seda Rokuga kohe pòhjalikult. Nimelt pàris mitmes tantsus kordus jàrgmine stsenaarium: mees nokitseb mingit oma asja teha – nàiteks màngib akordionit – ja agresiiv-romantiline naine yritab teda vòrgutada. Mees ei tee nàgemagi, kui naine tema ees igakylgselt kekutab ja seelikuid yles kerib. Seda niikaua kuni naine vihastab, jalaga vastu maad pòrutab ja kas a) kònnib minema vòi b) annab mehele piki kukalt. Kus nyyd saab leebest kyylikust mòirgav lòvi! Mees àrkab ja haarab – naksti! – naisel ymbert kinni, ning teostab vàgivaldse suudluse, mille vàltel naine jàsemeid siputab. Kui suudlus làbi saab, kònnivad noored kaelakuti lavalt minema. Vot sellised huvitavad tantsud siis.


Kolmas kultuurielamus lòppes hoopis teistmoodi, kui esialgu plaanitud. Nimelt oli Pescara nooblis rannarestoran/òòklubis Les Paillottes vàlja kuulutatud Renzo Arbore kontsert. Mina ei teadnud Renzost eriti palju, aga Rocco sònul olla ta kuulus jazzmuusik. Itaalia jazzmuusika on mulle siiani mystiliseks jàànud, mistòttu olin huviga valmis Renzo kontserdile minema. Selleks ajaks, kui me asjast haisu ninna saime, olid nummerdatud istekohad juba làbi myydud, aga myydi nummerdamata istekohti, 55 eurot per nase. Nummerdamata istekohad siis tàhendavad seda, et kes enne kohale jòuab, rabab parema koha. Kontsert pidi algama òhtul 9 paiku, nii jòudsime kella 8ks kenasti riietatutult ja lòhnastatult kohale, et end oma nummerdamata istekohtadel vààrikalt sisse seada. Oh pekki! Tund aega enne kontserdi algust tervitas meid Les Paillottes sissepààsu taga òòtsuv rahvamass. Ilmnes, et oli jàrjekord. Asusime sappa. Sabas oli vàga huvitav. Vestlesime Rokuga inglise keeles, et saaks segamatult inimesi kommenteerida. Yks pàkapikk-proua nyhkis mind oma suure kàekotiga. Pidasin vajalikuks Roku kàest inglise keeles uurida, kas tema arvates inimesed, kes làhevad hiigelsuure kàekotiga restorani, teevad seda sellepàrast, et see on neil ainus kàekott vòi sellepàrast, et neil on kavas taldrikuid varastada. Kàekotiga nyhkimine selle peale vàhemaks ei jàànud, nii uurisin Roku kàest edasi (pisut vaiksemal, nòupidavamal toonil), et kas see oleks vàga ebaviisakas, kui ma proua kàest kysiksin, ’Se lei potrebbe farmi una cortesia e gentilmente smettere di grattarmi con la sua borsa di spesa?’. (tòlk. Kui te teeksite mulle teene ja oleksite nii armas ning lòpetaksite mu kratsimise oma poekotiga? ’Borsa di spesa’ tàhendab itaalia keeles spetsiifiliselt seda poekotti, kus on toidukraam sees, mistòttu olin oma arenenud keeletunnetuse yle eriliselt uhke, kuna kavatsesin sel moel kategoriseerida kààbus-proua koti, mis pàrit Furla 2008 kevad-suve kollektsioonist). Roku arvas, et see ei oleks eriti viisakas. Nyhkimine lòppes. Proua – kuigi ta pea oli minu omast ikka oma pool meetrit allpool - vist kuulis.

Korraga avati sissepààsud. Inimeste vool tòukas meid làbi tòkkepuude, piletikontrolli ja turvameeste ning jòudsime niinimetatud kontserdipaika, milleks osutus rannaliiv! Ryhkisime làbi liiva ja jòudsime kohani, kus pidid olema nummerdatamata istekohad. Leidsime nii istekohad (viimseni istujaid tàis) ja grupi inimesi, kes turvameeste peale karjusid. Selgus, et istekohtadele oli rohkem pileteid myydud, kui tegelikult toole oli. Inimesi muudkui tuli juurde ja olukord ei paranenud eriti. Nòuti ylemusi nàha. Karjuti turvamehe peale. ’Mind ei huvita, et kohti pole! Ma maksin 55 eurot pileti eest ja tahan oma kohta!’ Turvamees vastu:’Mind ei huvita sinu pilet! Kohti pole ja kòik!’. Olen nòus, et suhteliselt ebakonstruktiivne probleemilahendamise vòte, aga sotsiaalpsyhholoogiliselt pàris huvitav vaadata. Pettasaanud inimesed hakkasid hààlekalt nòu pidama. Keegi àhvardas politseisse helistada. Yks turvameestest plòksis vastu, et helistage pealegi. Roku vòttiski kàtte ja helistas. Hàmmastav, aga sel hetkel mulle nàis, et tunnen itaalia kombeid paremini kui Roku. Millal enne politseisse helistamisest Itaalias kasu on olnud? Roku oli kannatlik nagu eesel ja selgitas huvipuudust demonstreerivalte Guardia Finanza tegelasele, et meil on siin kontsert ja on myydud katteta pileteid ja inimesed on nàrvis ja kontserdi korraldajat pole kohal ja on vaja korrakaitsejòudude sekkumist. Operaator oli kehastunud ylbus. Keeldus oma nime ytlemast ja yldse ei viitsinud asjaga tegeleda. Roku jàllegi oli visadus ise. Operaator lubas patrulli kohale saata. Samal ajal kasvas kàratsev inimmass sedavòrd nagu uusi kontserdihuvilisi sisse lasti ja levis arusaam istekohtade puudusest. Muide, seisukohtade kasutamine ei tulnud kòne allagi, sest rannaliivale oli juba nii palju plastikust aiatoole paigutatud, et nende taga vòi kòrval seistes poleks lava peale niikuinii eriti nàinud.
Nyyd tuli improviseerida! Tòttasime Rokuga kassasse ja nòudsime piletiraha tagasi. See ei olnud kerge. Olime esimesed, kes selle pààstva idee peale tulid. Kassas kykitav noormees helistas korraldajale ja kysis, mida teha. Peeti àrevalt nòu. Nàis, et korraldajale ei meeldinud mòte piletiraha tagasiandmisest. Meie selja taha ilmus nàrvilisi kodanikke òigust nòudma, kortsus piletid nàppude vahel. Kassapoiss ytles, et juba kymme inimest on kassas ning jòudis korraldajaga ootamatult kokkuleppele, et vòib piletiraha tagasi maksta.

Saime oma 110 eurot tagasi ja kepslesime ròòmsalt làhedalasuvasse kalarestorani. Toit ei olnud mu parim kalarestorani elamus (kylmad ja kuumad kalasuupisted ning rigatoni krevettidega), aga selline tubli keskmine. Toidu kòrvale limpsisime pudelitàie pecorinot ja kuulasime taustaks kontserdit, millele me nii pyydlikult minna olime yritanud. Jalutlesime randa tàpselt lava taha, ràndom lamamistoolile mugavalt pikali ning kuulasime Renzo Arbouri ja tema orkestri toimekaid helisid. Pàris positiivne syndmuste kulg minu arvates.
Tol òhtul nàgin esimest korda elus langevat tàhte! Vàgev!

oo itaalia, sa kirjasònast hyljatud paik

Pàeval Francavilla rannas, kui Salman Rushdie ’Mauri viimse ohke’ viimaseid paeluvaid lehekylgi lugesin, vaatasin enda ymber ringi. ’Ei tea, kas nàen siin veel kedagi raamatut lugemas?’ mòtlesin huvitatult. Meenus, et itaallased tegelikult raamatuid ei loe... tegin hinnaalanduse ja otsustasin, et ajakirja vòi lehte lugev inimene làheb ka arvesse. Sellest hinnaalandusest erilist tolku polnud, sest mitte keegi ei lugenud mitte midagi.
Sajad pàevitunud naha eri varjundeid demonstreerivad inimesed lebasid ja istusid mu ymber, aga niikaugele kui mu silm ulatus, vòis vabalt jààda mulje, et lugemisoskus on Itaaliast ikka veel valgusaastate kaugusel. Et teile ettekujutust anda, siis umbes nagu e-valimised vòi podcastid nàiteks. Yhe erandi siiski avastasin – Roku, kes suikus mu kòrval, Sitsiilia detektiivi Montalbano seiklustest jutustav raamat kòhul. Peale minu ’Mauri viimse ohke’ oli see Montalbano-teemaline pehmekaaneline ainuke raamat, mida ma Francavilla rannas tàna nàgin.

Kas teil on vahel ette tulnud syndmusi, mis viitavad mingile fenomenile, mida te kuidagimoodi terve mòistusega uskuda ei suuda?
Nàiteks te arvate, et sead ei lenda. Kui yhel kaunil suvepàeval nàete siga reipalt yle taevakaare lendlemas, mòtlete, et see ei ole vist ikka pàris siga. Vahest mingi seakujuline tuulelohe? Kui teist korda lendavat siga nàete, mòtlete, et huvitav kyll, aga tegelikult sead ju ei lenda. Kolmandat lendavat siga nàhes jààte pisut pikemalt silmitsema ja veendute, et vist ei olegi sea makett, vaid ikkagi pàris siga ning juurdlete pisut selle yle, kuidas siga taevasse vòis saada. Vahest andis keegi seale kòvasti jalaga, et ta nii suure hooga yle taeva lendab?

Mitut lendavat siga peab nàgema selleks, et veenduda sigade lennuvòimes?

Kui palju làheb tarvis itaallasi, kes minu nàhes esinevad seisukohtadega, mis halvustavad kirjasòna kaudu teadmiste hankimist ja haridust yleyldiselt, et hakkaksin jàrjest enam veenduma, et tànapàeva Itaalias on haridus vààrtusetu valuuta. Umbes nagu liir.
Tatsutahime mainis yhes oma blogikandes, et itaallastele loeb ainult see, mida Berlusconi poolt kinnimakstud telekanalid ytlevad. Kas pàriselt nii ongi vòi? See oleks kyll tapvalt masendav.

Esimest ’lendavat siga’ màletan eredalt – Roku kodukylast pàrit neiu I, kes tòòtab Ryanairi stjuuardessina. See, mida ta ytles, oli minu jaoks nii sokeeriv, et tagasi Eestisse jòudes rààksin vist kòigile, kes kuulata viitsisid, et kohtasin Itaalias puha arust àra tegelast.
Kuum suvehommik kolm aastat tagasi. Kàànulistel màgiteedel turniv autobuss ja mingisse ràndom pulma sòit. Meid pandi I-ga kòrvuti istuma, sest ta rààkis inglise keelt. Hakkaja tytarlapsena kysis I kohe alustuseks, et kas ma òpin vòi tòòtan. Vastasin, et tòòtan. ’Tubli!’, teatas I reipalt. ’Mina ka otsustasin, et ei hakka seal ylikoolis mòttetult aega raiskama, vaid làhen kohe tòòle!’. Oh sind ònnetut harimatut hinge, kes sa pimeduses kobad! Taipasin kiirelt, et polnud vist erilist mòtet tàpsustada, et tegelikult olen viis aastat ylikoolis kàinud. Kusjuures enda arvates yldsegi mitte mòttetult.

Vahepeal on olnud riburada itaallasi, kes yhel vòi teisel moel on teatanud, et ainult lollid kàivad koolis ning tòelistel vòitjatel pole vaja raamatudes tuhnida selleks, et elus edasi jòuda.
Mis kivipallurite seltskonnas ma kyll liigun?! Hàmmastaval kombel on kòik nagu pealtnàha korralikest peredest. Tsiviliseeritud inimesed. Kàituvad ysna viisakalt ja sòbralikult. Tòòtavad kontoris. Nàib, et on vist ikkagi koolis kàinud. Kusjuures ma tòòtan nàiteks firmas, kus kasutatakse ajusid eksole. Ehk et isegi, kui Roku sugulased ja sòbrad Kylast ongi maakad, siis teoreetiliselt peaks ma vàhemalt tòò juures haritud inimestega pàevast pàeva kokku puutuma.

Tàna òhtul tòmbasin joone alla. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haridust vààrtustavad. Itaaliast mòtet otsida itaallasi, kes vabatahtlikult raamatu kàtte vòtaksid eesmàrgiga seda lugeda. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haritud inimestesse sympaatia vòi austusega suhtuksid.

Kui ma kunagi kohtan mònda sellist itaallast, siis lubage mul temale eraldi blogisissekanne pyhendada.

Olgu, aususe huvides panen kirja mulle teadaolevad itaallased, kes haridusse austavalt suhtuvad ja vahel isegi raamatuid loevad:
1) Roku (ta loeb vabal ajal koomikseid ja detektiiviraamatuid ega salga, et ylikoolis kàies oli ta òppimisele vàgagi pyhendunud)
2) A ja M (ma ei tea, kas nad làhevad òigete itaallastena arvesse, sest nemad otsustasid umbes pool aastat tagasi, et Itaalias on kòik valesti ja kolisid siit àra, sest nad ei nàe siin mingit tulevikku)

Lubage mul nyyd làhemalt kirjeldada viimast ’lendavat siga’, kes mind lòplikult veenis.

Yhesònaga olime kogunenud Roku vanemate juurde òhtusòògile.
Tsillime aias laua ymber ja tuleb juttu nòmedatest naabritest. Oh, kuidas kòigil oli lugusid rààkida! Kylaliste hulgas viibiv proua O teatas, et tal on nòme vanatydrukust naabrimutt, kes hiljuti oli òiendama hakanud, kui proua O oma auto vàrava ette parkis, et supermarketist soetatu kiirelt tuppa tassida. Vanatydrukut teadsid teisedki. ’Aaaa! See on see, kellel kogu aeg mingi raamat kàes on!’ Roku isa (tàpsustuseks olgu òeldud, et raamatute asemel on ta viimased 60 aastat peamiselt viinamarjavààte vahtinud) kysis huvitatult, et mida see vanatydruk siis loeb kogu aeg. ’Ah, kes seda teab..” viipas proua O pòlglikult kàega. ’ Òigupoolest ma olen alati arvanud, et need, kes kogu aeg raamatuid loevad, on ignorandid!’, teatas Roku isa selge hààlega.
Pidin imestusest laua alla kukkuma! Isalt, kes saadab oma vanima poja yhte edevaimasse Itaalia eraylikooli òppima, ma kyll taolist seisukohta poleks oodanud.
Seltskonnas oli inimesi, kes teavad tàpselt, et minul on kogu aeg raamat kàes (vòi kàekotis). Yllatunud pilkude vahetus ja vandeseltslaslikud muiged ning saime tobedast seigast huumoriga yle. Ma olen ka kindel, et Roku isal polnud plaanis mind solvata. Aga ikkagi. Ignorandid sellised!

Mahajàetud pealinnad

Esmaspàev ei mòòdunud pisarateta. Tuli maha jàtta kodulinn Tallinn.

Lennukis olin depressioonis. Peaaegu oleks stjuuardessi kutsunud ning ostnud mòttetult kalli kàsitòòkompvekkide karbi, kòik kommid masinlikult suhu pistnud, pàrast end halvasti tundnud ja kommid lennuki tualetis vàlja oksendanud.
Arvan, et ka lugejad on nòus, et leidub rafineeritumaid mooduseid kàsitòòkompvekkide nautimiseks.

Ònneks haaras Pàevalehe sudoku mu tàhelepanu. Suurest stressist tegin mingi errori ja numbrid ei làinud kokku. Pusisin mis kole. Sodisin sudoku tàis ja òiged numbrid ei mahtunud enam ruutude sisse. Olingi valmis Exceli appi vòtma, et taasesitada sudoku surematus elektroonilises formaadis. Mòistagi hakkas tàpselt siis, kui mul see hea mòte tuli, maandumisprotsess ja polnud lubatud elektroonilisi seadmeid kasutada. Lennujaamas tàheldasin yllatuslikult, et peale minu on kohvergi Rooma jòudnud. Olin kohvri kaotuseks tàiesti valmis juba.

Rooma jòudnud, pidin Punkris asju pakkima hakkama. Uus projekt on Milaanos ja kestab vist jàrgmise suveni. See tàhendab, et Punkrit pole enam vaja.
Vàsisin pakkimisest pàris àra kohe. Mòtlesin, et oleks vaja syya. Vàljusin.
Òhk oli suviselt làmbe, tàis lille- ja toidulòhnu. Poodidele, vàlja arvatud raamatupood, olid juba trellid ette tòmmatud. Rocco arvab, et raamatupoel pole sellepàrast trelle, et keegi ei tunne raamatute vastu huvi.
See koht, kus grillkana saab ja kuhu mul oli plaanis minna, oli suletud. Jàtkasin jalutamist ning jòudsin kodutànava tagasihoidlikku restorani. See on selline lihtne koht, kuhu kylalisi ei viiks, aga sòòk on seal pàris vastuvòetav. Istusin lauda ja mòtisklesin elu yle jàrele. Yhe pàeva jooksul kaks linna maha jàtta on pàris palju ikka yhe nòrga inimese jaoks.

Valisin kòògiviljadega pasta.

Mitte, et ma Roomast eriti puudust tunneks, aga raamitud valimisplakat restorani seinal tekitas tàiesti mòistmatutel pòhjustel segaseid emotsioone. Eks Roomagi on minus segaseid emotsioone tekitanud, aga see selleks.
Igatahes oli plakatil ààrmusparempoolne linnapea rahvale lehvitamas ja taasesitamas Rooma impeeriumi aegadest pàrit iidset tervitust ’Roma tua ti saluta!’.

’Sinu Rooma tervitab sind!’.

Ma olen siin Roomas ikka nàguripàevi nàinud. Igal hommikul ummikutes rassinud, koerasita sisse astunud, rassistlike solvangute osaks saanud, tànavate ràgastikus àra eksinud. Mind on kiirabis vààrkoheldud ja poodides petetud. Kultuurierinevustest heitununa olen pàris mitmeks nàdalavahetuseks end Punkrisse sulgenud.

Nonoh, Rooma... Sa oled halastamatu ja tugev, aga ka mina pole papist!

Mina tervitan sind ka. Mòtlesin siin sinuga harjuda ja lootsin sind armastama òppida, nii nagu paljud roomlased seda teevad. Aga on aeg sotid selgeks teha. Mina ei meeldi sulle ja sina ei meeldi mulle.
Kindlasti tulen veel sinu juurde tagasi. Mitte sellepàrast, et sind taga igatsema hakkaksin. Mingiks jàrgmiseks projektiks lihtsalt.

Eks siis vaatame, mis meil teineteisele òelda on. Senikaua... ela hàsti, Rooma!

Kiri Mediolanumist

Paar nàdalat tagasi teatasin kellelegi prohvetlikult:”Minu ametis ei ole vòimalik Milaanot vàltida!”
Nii juhtuski. Eile naasesin Mediolanumisse.
Mediolanum olla olnud Milaano nimi Rooma impeeriumi ajal. Seda rààkis taksojuht, kes viis mind hotellist restorani.
Yldse rààkis ta huvitavaid asju. Nàitas tànavaid, mis olla vanasti olnud jòed, kanalid ja jàrved. Nende kaudu olla Duomo katedraali ehitamiseks materjale kohale veetud. Duomo oli pàris karm projekt, mis muudkui venis ja venis. Umbes nagu majandustarkvara juurutamine. Nàib, et yhel heal pàeval sai Duomo ikkagi valmis ja varsti polnud tegusatel milaanolastel jàrvede ja jògedega midagi eriti tarka peale hakata, mistòttu veekogud kuivatati ning nende asemele ehitati majad ja tànavad. Taksojuht nàitas ka mulle fasistliku arhitektuuri nàiteid ja osutas, et Stazione Centrale olla samuti Mussolini ajastu arhitektuuripàrl.

Tòò juures on hirmus kiire, mistòttu ma pole taksojuhi esitatud fakte internetist kontrollida jòudnud.

Eile kohtusin ka teise taksojuhiga, kes on Reggio Emiliast pàrit kommunist, Che Guevara kàe peale tàtoveeritud. Ta oli vàga lahke ja lubas enda tàtoveeringut pildistada.





Vestlesime taksojuhiga avameelselt ajalooòpikute ymberkirjutamisest Venemaal ja Itaalias. Taksojuht arvas, et kòige òigem yhiskonnakorraldus oleks anarhism. Nòustusin, aga ainult teoreetilises plaanis.

Yldises plaanis piirduvad minu Milaano alased teadmised seni vaid takso- ja hotelliaknast nàhtuga ning hilisòhtuste restoraniskàikudega. Ma olengi Milaanot vist peamiselt òòsel nàinud. Seekord Milaanosse saabudes nàgin taksoaknast lihapoodi nimega ’Rahu’ ehk Macelleria La Pace ning Kati kinnisvarabyroo kuulutust. Muigasin.

Seekordne projekt on jàlle inglastega koos. Itaallastest on peale minu projektis itaallanna E, kes ei saa yldse aru mis toimub. Miks lòppeb tòòpàev kell kuus? Miks projektijuht paneb tàhele, et tuleb lòunat syya ja kysib, et kuidas làheb? Miks on tal hàstivarustatud tòòkoht ergonoomilise istme ja tòòkorras arvutiga? E istub minu vastas ja nàen teda pàris tihti pead raputades naermas, justkui ta ei uskuks, mis temaga juhtub.

aitàh, et vòtsite kuulda muusikat mis teeb head

Dagò, Chalice ja Lenna Kuurmaa kontsert oli selline elamus, et kui ma oleks Eestisse tulnud ainult yheks òhtuks ja ma oleks ainukese asjana ainult sellel kontserdil kàia jòudnud, oleks ma rahuolevalt blogis nentinud, et tasub ikka vahel Eestis kàia.

Ma polnud kolmest esinejast yhtegi varem pàriselt nàinud.
Enne kontserti teadsin, et Dagò on yks masendava frisuuriga keskealine tyyp, kes Kuku raadios reklaame loeb. Chalice kohta teadsin, et ta on ràppar ning meeldib Tallinna inimestele ja Toomas Hendrik Ilvesele. Lenna Kuurmaa oli mingi tytarlastebàndi tibi R-Kioskist nàhtud Kroonika esikaanelt.

Kontserdi jooksul muutus kòik. Lauludest teadsin vaid yksikuid, aga sellest polnud hullu. Meeleolu oli eestlaslikult ylev. Vòi vàhemalt mulle tundus nii.
Lava oli tehniliselt vàga hàsti teostatud, ekraanid ja parv kaameraid ja puha. See pani mind juurdlema kontserdi vòimaliku marginaali yle, arvestades tehnika maksumust ja personalikulusid, odavat piletihinda ja vàhest publikut. Ma ise loodan, et marginaaliga on noortel korraldajatel ja esinejatel hàsti, sest minu arvates olid nad vàga tublid. Yldsegi ma arvan, et nad oleks vòinud ikka pileti eest pisut rohkem kui 175 krooni kysida. Nàiteks 200 krooni. 25 lisakrooni tòelist huvilist kontserdilt eemale ei peletaks ning arvestades, et kohal oli ca 600 inimest, oleks nad marginaali vabalt 15K vòrra suurendanud. Aga see selleks.

Dagò osutus sympaatseks masendava frisuuriga keskealiseks tyybiks, kelle olekust òhkus mòòdukat sarkasmi, karmi pealispinna alt làbikumavat kirge ja sygavat elutunnetust.
Chalice oli ràppiv Karlsson –kòhukas traksipykstes noormees, kes tegi vàga nòtkelt pòlvetòstejooksu ja mingit India tantsu ning ràppis nagu noor jumal. Tal oli ka uskumatult hea huumorimeel. Ilmselt on ta ka vàga enesekindel mees, sest ainult tòeliselt enesekindlatele meestele on lubatud selliste traksipykstega inimeste ette ilmuda.
Lenna osutus imekauniks roki-inglikeseks, vàga armas segu lapselikust spontaansusest ja enesekindlast diivast. Kui ta laulma hakkas, kuulasin imetlusest suu ammuli. Ma arvan, et kui ma suureks saan, siis ma tahaks olla ilus ja andekas nagu Lenna.

Oli vàga tore.
Tallinnasse sòit toimus Hu plaadi saatel. Oli samuti vàga tore. Millegipàrast ’UV Faktor 5’ kummitab praegu.

Pòhitegevuse vallast aga jàrgmine kokkuvòte:
- salvesti porgandimehu
- vanaema marjakook
- vanaema kotletid
- koorekastmes kana
- kanepisokolaad (ma sain seda pàrnus picadilly kohvikust ja juurdlen, kas tasub lennukisse kaasa vòtta)
- vahustatud jogurtid (nii metsamarja- kui ka maasikamaitseline)
- rohelise sibula salat
- purk kondenspiima (lòppes otsa paari tunni jooksul)
- eesti kirsid
- eesti maasikad
- eesti herned
- virgin mojito (ilmselt see ei kuulu just innovatiivsete eesti maitsete hulka, aga igatahes enne eestisse tulekut polnud ma seda proovinud)
- keefir
- porgandimahl
- eesti kohvikoor
- meloodia òuna-pirnijogurt
- funktsionaalne jogurt kookosemaitsega (mis see tàhendab, kui jogurt on funktsionaalne?)
- mannapuder pannkoogimoosiga
- kalevi valge shokolaad maasikate ja mingi muu jamaga, mis kokkuvòttes oli yks mòttetu projekt
- kondenspiima maitselised kypsised (mòttetud)
- lihapirukas (lehttaignas, ma veel tegelen pàrmitaignas lihapiruka otsingutega)
- aura ploomimahl

- maasika-tomati jogurt

- 'hagari' leivake

Kui tàhelepanelikel lugejatel tekib kysimusi minu kaalu suhtes, siis vòin teada anda, et kaalusin end enne Tallinnasse jòudmist ja nyyd peale nàdal aega eesti toiduga eksperimenteerimist. Tulemus on tàpselt sama. Laki mii.

observation of the day

tahaksin omalt poolt tàiendada chrisi kommentaari selles suhtes, et korteriyhistu koosolekud on nagu elu mudelid.

niisiis. pulmad, matused ja korteriyhistu koosolekud on nagu elu mudelid.

kiri kodumaalt

Kartulisalat
Lasteviinerid
Maasika-rabarberi smuuti (maitseb peaaegu nagu maasika-rabarberi kissell)
Kogelmogeli maitseline jààtis (ei ole eriti kogelmogeli maitsega)
Regati jààtis
Kasekese kommid
Must leib (nurr nurr nurr....)
Basiiliku-tomatimaitseline merevaik (hetkeseisuga parim uus eesti toode)
Eesti vaarikad
Astelpaju jook


Teisipàeva òòsel kell pool kolm Tallinnasse saabudes noogutasin heakskiitvalt. Lennujaam on pàris ilusaks remonditud. Korraliku puitpòrandaga kusjuures. Tammelauad vist.

Kui juba lennujaamade peale jutt làks, vastan ka kommentaaridele. Nimelt Estonian Airi kassa asub Fiumicino lennujaamas B terminaalis ja on tegelikult hoopiski Lufthansa kassa.
Kogenematu silm ei saa esialgu arugi, et Lufthansa logo taga end Estonian Air peidab, aga kuna seal kassas làks ilgelt aega, siis polnud mul peale Lufthansa infomaterjalide lugemist enam muud teha, kui kassat silmitseda. Nii màrkasingi, et yhes kohas oli seina peale kleebitud Estonian Airi logoga pabeririba (keskelt kortsus ja tàhesuurus umbes 36 pt vist).
Miks kassas kaua aeg làks? Nimelt sellepàrast, et kuigi olin kuupàevade muutmise eest tàiendavad 200 eurot juba vàlja kàinud, olid sòbralikud eestlased saatnud itaallastele emaili, et mul on arve maksmata. Selle peale tuli mul ise sòbralikele eestlastele helistada ja asjaolusid selgitada. Làks vaid pool tundi ja jòudiski itaallastele uus email sònumiga, et tegelikult on arve ikkagi makstud. Itaallased kiitsid, et kyll ma ikka tegin hàsti, et varakult kohale jòudsin.

Muide siinkohal sydamlikud tervitused L-le, kes mu tagasihoidliku blogikande peale Estonian Airi helistas ja kassa asukoha vàlja uuris. Vàga armas ikka, kui leidub selliseid lugejaid.

keskeakriis

tàna taipasin, et mul on keskeakriis.

seda tean ma sellepàrast, et:
bonnie&clyde pidude jaoks olen liiga noor.
von krahli pidude jaoks liiga vana.
perspektiiv meedikute peost erutab mind vàga.


Vahepeal hakkasin kohvri pakkimisega tegelema.
See tàhendab, et panin ipodi laadima ja valisin vàlja reisiraamatu. Roku tòò juures jagati raamatut 'La Squadra' (tòlk. meeskond), mis on yks suur intervjuu Marcello Lippiga (Itaalia koondise treener).
Tavaliselt ma sellisest tòò juures tasuta jagatavatest raamatutest eriti hàsti ei arva, aga hetkel oli mul alteratiivseks tegevuseks kohvripakkimine, mistòttu hakkasin algusest lugema ja pàris huvitav tundus.
Ootan juba et saaks lennujaamas end kuskile istme peale kerra tòmmata koos raamatuga.

See puudutas nyyd siis minu kàsipagasit.

Pàris-kohvriga pole veel tegelema hakanud. Ei viitsi. Pealegi on palav. Sellise kliimaga nagu siin praegu pole talveriiete kohvrisse pakkimine just meelakkumine.

ma tean, miks keskmine itaallane eriti vàlismaal ei kài

no vaatasin minagi tànaòhtuse reisi valguses eesti ilmateadet.
esimene mòte, mis pàhe tuli oli:"oh fakk kus mu talvejope on!?"

yhtlasi tahaksin visata yhe kapsa estonian airi kiviaeda.
kui mul oli vaja pileti kuupàevi muuta ja neil oli vaja minult selle eest kokku 200 eurot sisse kasseerida, olid nad kyll kiired emailidele kahe minutiga vastama.
aga kui mul oli vaja teada, kust ma fiumicino lennujaamas estonian airi piletikassa yles leian (sest ma tean, et estonian airil ei ole oma kassat, vaid nad kindlasti jagavad seda mingite teiste kààbuslennufirmadega), pole kahe nàdala mòòdudes ikka veel emailile vastust tulnud. rotid.
pealegi on see kuupàevade muutmise kinnitus puha eesti keeles. ma tean kyll, mis tàna òhtul lennujaamas juhtuma hakkab. esiteks ei leia ma kassat yles ja kui lòpuks selle kuskilt kapi tagant leian, siis kòvahààlne roomlanna teatab, et kui ma pileti kuupàevi olen muutnud, siis peab mul ikka uus paberpilet olema uute kuupàevadega.
seejàrel helistan ma estonian airi klienditeenindusse, kus olen 5 minutit tulutult ooterezhiimil, pàrast mida pean eelmainitud roomlannaga làbirààkimistesse astuma.
ilmselt jòuan lennukile viimasel hetkel, lòòtsutades ja higine (sest ettenàgeliku tytarlapsena olen riietunud eesti kliimale vastavalt, mis siis et roomas on praegu umbes 30 kraadi).
kui seda stsenaariumit edasi arendada, siis eestis on mul kindlasti palavik, sest olen ilgelt higistanud ja siis kylma kliimasse jòudnud eksole. eesti hòrgutiste maitsmisest ei tule ilmselt enam midagi vàlja, sest mul on sitt olla.
yhtlasi ennustan, et kohver kaob àra.

juhhei, kodumaa!

Seoses sellega, et jàrgmisel nàdalal kodumaale naasen, otsustasin kirja panna, mida kòike ma tahaks Eestis teha. See sissekanne on rohkem nagu minu enda jaoks, et Eestis olles saaks vaatamas kàia, ega ma midagi àra pole unustanud.

Esiteks tahaks ma minna mingile peole, kus inimesed ennast hàbenemata purju vòivad juua ja joviaalselt kàituda, miks mitte pisut tantsida ja myrada. Itaalia peod on nii igavad ja fakken vaoshoitud. No ma olen siin ikka mònel peol kàinud, aga tegelikult on tunne nagu oleks aasta aega kapis istunud.

Mòistagi oleks Eestis vaja tarbida igasuguseid ilu- ja tervishoiuteenuseid. Itaalias olles olen òppinud kòrgelt hindama Eestis nii tavapàrast tegevust nagu pyhapàeval kosmeetiku juures kàimine. Seda vòimalust kavatsengi kasutada.

Tahaks òòsiti yleval olla ja vaadata , kuidas òues on valge ja naerda igasugusete eesti naljade yle.

Vòiks kaaluda isegi grillimist ja telkimist. Ma veel mòtlen nende suhtes, kui Eestisse olen jòudnud.

Oh ja kindlasti oleks vaja kinos dubleerimata filmi vaadata. Mul on juba film vàlja valitud - ' kung fu panda'.

Osta oleks vaja igasuguseid asju. Praegu olen vàlja mòelnud, et Itaaliasse toon kaasa:
- palju leiba (alati saab leib otsa enne kui jàrgmised kylalised tulevad)
- pòltsamaa sinepit
- kama
- kaerahelbeid
- pàrmi
- id kaardi lugeja
- kaks uut kleiti (juhhei!!). oh ma ostsin juba aprillis kangad àra. vàga kaunid kangad on. kyll siit saab ilusad kleidid!
- rohelist teed
- paul mitchelli sampooni ja sebastiani potion 9-t


Maitseelamustest oleks vaja kogeda jàrgmisi:
- praetud kukeseeni
- kotlette
- kartulisalatit
- viinereid
- smuutisid (kas metsamarja smuutit tehakse veel eestis ja kas on ka uusi maitseid leiutatud?)
- kòiki uusi eesti jogurteid tahaks proovida, mis alates jaanuarikuust on vàlja mòeldud
- kama keefiriga
- keefiri
- hapukoort
- koorekastmes kana
- vàrskeid kartuleid keedetult
- kodujuustu
- ràndom musta leiba
- tàisteraleiba
- peenleiba
- rosinatega leiba
- lihapirukaid

Kòik vist.

vahi nalja!

Haigekassakaart jòudis kohale!

29.mail olin bloginud, et kuu aja pàrast peaks haigekassakaart kohale jòudma ja jòudiski juuli alguseks.
Olen meeldivalt yllatunud.
Mul isiklikult polnud plaanis enne oktoobrit kindlasti mitte seda haigekassakaarti ootama hakata.

Vahepeal olen oma lugematute terviseprobleemidega hoogsalt polikliinikutes sahistanud. Nagu penskar.
Ma ei tea, kuidas mujal Itaalias, aga kui ma ikka pàriselt hinge vaakumas oleks, siis Pescara haigla mulle isiklikult erilist paranemise lootust ei tekitaks. Pigem vastupidi.
Lààpas hooned, ignorantsed arstid, ràndom patsiendid lebavad kanderaamil suvalistes koridorides, arstid suitsetavad siseruumides, inimesed loobivad prahti pòrandale. Nomaitea.

Yldiselt olengi hakanud siin tervislikele eluviisidele rohkem ròhku panema, vàltimaks kokkupuuteid tervishoiusysteemiga.
Teen hommikuti joogat. Joon kohvi asemel rohelist teed. Tarbin vàhem alkoholi, liha ja karbohydraate ning rohkem kòògivilju. Yritan korralikult magada.

Ma pole veel kunagi nii tervislikult elanud, et te teaksite. Et asjas kindel olla, loen huviga internetist igasuguste haiguste ja nende ennetamise kohta.

Nàiteks lugesin mingist lehest, et aktiivsed mobiilikasutajad, kes rohkem kui 10 aastat mobiili kogu aeg yhe kòrva juures on kasutanud, haigestuvad suure tòenàosusega aju- vòi kòrvavàhki. Mul on mobiil 1998-aastast ja ma olen seda kogu aeg vasaku kòrva juures hoidnud.
Vàhiennetuse mòttes hakkasin nyyd kàed-vabad-systeemi kasutama.

Kindlasti tuleb mul veel huvitavaid ideid, kuidas igasuguseid haigusi ennetada. Stay tuned.

kes tahab Roomas giidi teha?

Panen siia yles Kadri kommetaari, kes otsib noortele kunstnikele Roomas giidi.

Sattusin juhuslikult siia blogisse ja ehk saate aidata?Nimelt lugu seesugune, et kirjutan Eestist Tartust Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Nimelt toimub meil vaatluspraktika Itaalias Roomas ning me otsime reisijuhti. Ehk oskate kedagi soovitada? Kedagi eestlast, kes elab Itaalias( Roomas) ning oleks võimeline tutvustama Roomat ning sõitma ka Pompejisse?Reis toimub septembris 15.-22.Kui Teil on infot,palun kirjutage e-mailil toomka@art.tartu.eeehk läheb õnneks?head,Kadri

miks on poed tàis virsikujogurtit?

Miks on nii, et alati kòiki teisi jogurteid, nàiteks vanilje- vòi pirnimaitselist, vahel on ja vahel ei ole, aga virsikujogurtit on alati? Alati.

Kas sellepàrast, et see myyb kòige paremini ja poed varuvad seda alati kòige rohkem?
Vòi sellepàrast, et inimesed ei osta seda ja kui nàdala lòpuks kòik teised jogurtid otsa saavad, jààb virsikujoks jàrele ja ootab salakavalalt meeleheitel ostjaid, kellel on kodus kòik toit otsas ja vaja hommikuks kiirelt mingi jogurt haarata?

Mulle ei meeldi virsikujogurt.

Tàna àrkasin yles 30-aastasena.
Vaatlesin vannitoas tàhelepanelikult peegelpilti. Sama nàgu. Sama keha. Kuskilt nagu erilisi muutusi vàlja ei paista. Ei teagi, mida òieti peeglist nàha lootsin.

Jòudsin jàreldusele, et kolmekymneseks saamisega on umbes nagu syytuse kaotamisega. No pealtnàha oled ikka samasugune ja kes sydmustega kursis pole, ei saa arugi, et midagi on juhtunud. Aga ise tead, et yks etapp elus on làbi saanud ja teine algab.

kuidas ma korteriyhistu koosolekul kàisin

Oh see oli pàris lòbus, pean kohe alustuseks àra ytlema.

Teatavasti korteriyhistu koosolekud on juba Eestiski kvaliteetne must huumor, nii et mul olid Itaalia korteriyhistu koosoleku suhtes vàga kòrged lootused. Ei pidanud yldse pettuma.

Jàrgmine kord làhen videokaameraga kohale ja panen tulemused youtube’i yles.

Taustaks niipalju, et koosoleku teemaks oli remonditòòd - oli vaja laekunud pakkumiste seast parim vàlja valida.
Kodanikud olid kohale tulnud mingite oma pakkustega, mis sòprade ja sugulaste kàest saadud. Kokku oli umbes kymme pakkumist ja siis hakati rea kaupa neid analyysima. Mòistagi polnud see vòimalik, sest pakkumised olid tàiesti erinevalt vormistatud – nàiteks seinavàrvimise hind oli vàljendatud kogusummana vòi siis oli toodud ruutmeetri maksumus. Loomulikult ei teadnud keegi, palju reaalselt ruutmeetreid on, mistòttu nàiteks selles ruutmeetritega pakkumises ei saanud kogusummat kokku arvestada. Yhel hetkel kysis keegi hallipàine proua, et kas me vòime iga tòò jaoks nendest pakkumisest sobiva variandi vàlja valida vòi tuleb pakkumisi hinnata kui tervikut. Koosoleku juht Carlo teatas, et muidugi tuleb ikka tervikuna hinnata. Pakkumiste rea kaupa analyysimine osutus seega mòttetuks, muudeti metoodikat ja hakati kogusummasid vaatama.

Koosoleku parim hetk - see mida ma olin pònevusega oodanud - tuli siis, kui oli kòige odavama pakkumise kasuks otsustatud (ilma eriti analyysimata, miks see kòige odavamaks osutus). Oli vaja otsustada, kuidas kulud jaotada.
Oh, oleks mul videokaamera valmis olnud! Siit oleks selline youtube hitt tulnud, et Kylie Minoque kontserdid oleks hale vari selle kòrval.

Kòik 16 (kuusteist!) inimest rààkisid samal ajal!!! Osad tòmbusid nàost punaseks. Ylestòstetud rusikad lendlesid. Ma ei tea kuidas, aga mònedel naisterahvastel làksid àkitselt juuksed sassi.
Et olukorrast paremat pilti anda, yritage kujutleda poliitikasaadet ’Porta a Porta’ ja siis miksige see reality sarja ‘Big Brother’ kuumimate hetkedega.

Yks aktiivne proua tànitas, et tema ei tea, kuidas teiste majanduslik olukord vòimaldab, aga tal on vaja maksed viie kuu peale jaotada.
Koosoleku juht Carlo manitses aga, et tòòd oleks vaja enne detsembrit àra teha ja teostajale 2008 aasta sees maksta, sest kui tòòd ja maksmine jaotada kahe aasta peale, tuleb kaks korda mingeid maksuvabastuse taotlusi teha. Loomulikult keegi ei kuulanud teda.
Naapoli-mees pani peopesi kokku justkui Padre Pio ja rààkis, et kuna poolte korterite omanikke pole kohal, siis mis òigusega me otsustame teiste perekondade kulusid. Mingit konkreetset lahendust ta mòistagi vàlja ei pakkunud, vaid kordas jàrjekindlalt oma mòtet.
Keegi kollaseks vàrvitud juustega vanamees karjus, et miks ta peab remondiraha oma kahe korteri eest maksma, kui ta teist korterit yldse ei kasuta. Eriti talle tàhelepanu ei pòòratud, sest kòigil oli midagi òelda, aga vanamees jonnis kogu aeg edasi:”Non l’ho uso! Non l’ho uso!”.
Hallipàine proua yritas kysida, et miks valitud pakkumises yks postkast sada eurot maksab ja kas postkastid saavad ikka ilusad olema. Temalegi keegi eriti tàhelepanu ei pòòranud.
Sinjoor Salvatore samal ajal sosistas mulle sugestiivselt kòrva, et meie majapooles pole enamusi tòid yldse vaja teha (sest tal pole pappi) ja tema on nòus ainult trepikoja pòranda marmori lihvimisega ja katuse parandamisega (mis on tàpselt tema korteri kohal mòistagi) ja et oleks vaja kokku leppida.
Keegi kiilanev sinjoor koos mòningate toetatega esitas retoorilisi kysimusi, et mis teha nende korteritega, kes remonditòòde rahastamises ei osale ja pàrast oma osa àra ei maksa. Selle peale mòned tòstsid àrritatult hààlt, et:”Decide la maggioranza!” ja mis see meie asi on, kui neil pappi pole ja vaadaku ise kust saavad. Selliste arvamuste kòlades hakkas eelmainitud Padre Pio juunior jàlle manitsema, et kes oleme meie, et otsustada palju teistel raha on ja palju nad kulutama peavad.
Siit-sealt kòlas sònavòtte, et kui viimase kymne aasta jooksul pole veel remonditòòde suhtes otsust vastu vòtta suudetud, siis ega ilmselt ei tehta ka nyyd midagi àra.
Umbes sellistel teemadel kàratseti pàris pikalt. Vahepeal tekkisid vàikesed pausid. Nimelt eksisid aeg-ajalt koosolekusaali mingid kodanikud, kes kysisid, et kas siit saab òlimaale. Òlimaale eriti ei olnud, kodanikud tànasid info eest, vabandasid segamise pàrast ja nii kui uks kinni langes, jàtkus kàra endise hooga.

Ma pàris tàpselt ei teagi, kuidas koosolek lòppes, sest kui kolm tundi olid làbi saanud, polnud mul erilist viitsimist enam jàlgida. Teoreetiliselt oleks vòinud juba varem àra minna. Nimelt meie maja koosneb kahest poolest – A ja B. Meie Rokuga elame A pooles ja kuna A majapoole elanikke esindasin ainult mina koos naabrimees L-ga, polnud otsustamiseks vajalikku kvoorumit koos.

Pyhapàeva hommikul kohtusime Roku algatusel sinjoor S, naabrimees L ja teise naabrimehe G-ga ning otsustasime, et iga korter paneb 1000 eurot ja teeme remonditòid niipalju, kui 5000 eest teha saab.

Roku on juba kavala skeemi vàlja mòelnud. Uskumatu Macchiavelli, ma ytlen teile.
Skeem on jàrgmine.
Kòigepealt kutsub Roku kohale ehitusmees A, kes meie korteris tòid tegi, et ta hindaks, mis tòid trepikojas vaja teha on.
Seejàrel lepitakse A-ga kokku, et ta teeb vòitva pakkumise. Selleks, et vòitvat pakkumist saada, kysitakse kolmelt ràndom firmalt pakkumised, mis suure tòenàosusega jààvad umbes 8000 euro kanti.
Roku helistab A-le ja ytleb, et odavaim pakkumine oli 6000 eurot ja tee sina nyyd oma pakkumine umbes 50 eurot odavam.
A teeb pakkumise 5950 euro peale ja seejàrel rààgitakse kòigi korteriomanikega làbi, et mis te mehed nalja teete, et ei leia nyyd tàiendavat kahtesadat eurot et kòik tòòd tehtud saaks.
Nii saab soodsa hinnaga kòik tòòd trepikojas tehtud.

No vaatame :)

yks interneti-màng

Hissand, internetis juhtub ikka mystilisi asju - Puhvis Kukk taggis mind.
Siin siis minu vastused.


1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Kymne aasta eest olin àsja làbinud ylikoolis esimese kursuse. Mul olid veel pikad juuksed ja palju ideid sellest, kuidas maailma on vòimalik paremaks muuta.
1998. aasta juunis oli eeldatavasti mingid eksamid veel teha, aga yldisel terendas horisondil juba suvi. Tol suvel korraldasin synnipàeva puhul esimese korraliku stiilipeo. Teemaks olid pidzhaamad. Ja ma pean ytlema, et kui tolleaegse pidzhaamapeo kylalistest keegi seda loeb, siis paremate kostyymidega pidu pole pàrast enam tulnud. Aitàh, et viitsisite pingutada! Eriti tahaks tervitada ruuduliste pidzhaamadega kolmikut T-d, E-d ja M-i. Te olite niiiii ilusad!


2. Viis asja ”vaja teha” nimekirjast?
Nii, vaatame mis meil siin nimekirjas tàna on.
No ma kopeerisin nimekirjast esimesed viis rida siia.
1. send invitations to group 2306 - ok
2. send day 2 and day 7 emails
3. check homework
4. create sharepoint folders - ok
5. email to lori
Need on sellised... òpetajamàrkmed. Eks vaadake, palju sellest aru saate.

3. Lemmiksnäkid?
Kuivatatud puuviljad ja mandlid.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleks kindlasti mòttetult murelik, et kuhu investeerida ja kuidas investeerida ja mis siis saab, kui keegi mu miljoni(d) àra tòmbab.

5. Kohad, kus oled elanud?
Eestis olen elanud ràndom maakohas, Tallinnas ja Peda yhikas. Vahepeal olid ajad, mil tòòtasin palju. Siis elasin pòhimòtteliselt kontoris. Veel olen elanud Londonis, pàris palju ka hotellides ja mònedel nàdalavahetustel telgis. Itaalias elan tòòpàeviti seal, kus parjasti projekt on ja nàdalavahetustel Francavillas. Aga ykskord Berliinis elasin hostelis.

Nyyd vòiks kysimustele vastata Itaalias elavad daamid: Tatsutahime, Ruudi, Kristel ja Mnjah.

Mina tean, kes on Itaalia Alef Stròm

Kahju, et EM làbi sai.
Nyyd ei tule enam Rai Uno kanalilt saadet ‘Notti Europee’ (tòlk. umbes ‘EM òòd’ vòi midagi sinnakanti).
See oli vàga sympaatne programm, mis oli eetris peale igat màngu ja kus siis arutati jalgpalliga seonduvaid kysimusi.

Yldiselt olid seal mingid tavapàrased ràndom vanamehed, kes rààgivad pool tundi asjast, mille saab 10 sekundiga àra òelda.
Jalgpall on tòsine ja analyytiline teema, mistòttu kàesolevas saates poolpaljaid letterinasid ja velinasid polnud ilmselt eriti sobiv rahvale nàidata. Samas jàllegi ei saa Itaalias ykski telesaade ilma beibeta làbi.
Seekord olid nad kellegi Simona vàlja kaevanud, kes nàiteks teisipàeva òhtul kandis riideid, milletaolised, sòltuvalt kandja haridustasemest, sobivad pigem reedeòisesse diskoteeki vòi laupàevasesse pulma.
Simona oli Rààkiv Beib – aeg-ajalt anti talle sòna ja siis ta pajatas vaatajatele, mida maailma ajalehed EM-st kirjutavad. See oli pàris huvitav. Maailma ajalehed piirdusid peamiselt saksa, prantsuse ja hispaania suurimate lehtedega. Igatahes meie pisikesele delfile vòi EPL-le kyll viiteid polnud.

‘Notti Europee’ kandev figuur (minu jaoks) oli Naapoli spordikommentaator Felice Caccamo. Sisuliselt on Itaalia Felice Caccamo sama, mis Eesti Alef Stròm. Ma ootasin teda igal òhtul.
Panen siia teilegi vaatamiseks yhe video.

Videos nàeme ka rààkivat beibe Simonat.
Kleidi suhtes no comments. Aga no jàrele mòeldes pean tunnistama, et tal on ka hullemaid kleite seljas olnud, nii et see on yks viisakamaid tegelikult.

Peale Simona ja Felice Caccamo seal rohkem eriti vaadata polnud, aga vàhemalt see vàhene, mida ma seal saates vaatasin, oli vàga tore :)

Neile, kes itaalia keelt ei oska, pean siinkohal pihtima, et nii nagu Alef Stròmi naljad - kui aus olla, siis enamus eesti nalju - muutuvad mòttetuks mòlaks nii kui need nàiteks inglise keelde tòlkida, on ka Felice Caccamo pajatused, naapoli dialekt, psyhhedeeliline lips ja sinine ylikond vòrdlemisi tòlkimatu huumor.

jalgpallist

nii. nyyd ta siis tuleb. minu esimene tòsine sissekanne (itaalia) jalgpalli teemal.

Mòistagi olin EM ajal itaallaste poolt, sest ma elan Itaalias eksole.
Aga kui nad Hispaaniale kaotasid, siis oli nagu raske kurb olla, sest itaallased ei màngi minu meelest eetiliselt. Vot.

Yldiselt homme ja ylehomme làheb siin kibedaks sebimiseks.
Vaja pizzad ja òlled varuda ning poolfinaalidest ilusaimad jalgpallurid vàlja valida.

irw

Praegu ma siin òpetan telefoni ja interneti teel kogu maailma analyytikutele, kuidas olla tubli konsultant. Yks asi viis teiseni ja nyyd mul mul facebookis sòprade seas palju analyytikuid Indiast.

No vaatasin siis ajaviiteks yhe òpilase profiili.
Samal ajal kui kaasòpetaja pajatas, millised on tòhusa kommunikatsiooni pòhimòtted, oli òpilane Saunak kirjutanud facebookis ‘Saunak is going thru immense amount of crap!’.
Mòòdus vaevalt 15 minutit ja asi làks pàris hulluks: ‘Saunak is in crapilirium!’. Vaene inimene!

Oh jeerum, kuidas ma siin irvitan praegu.

veel tàhelepanekuid 'ei maffiale!' pàevast

Kiirteadaanne.
Hetkel kòlab Itaalia MTVs laul, mis manitseb:"Pensa. Prima di sparare pensa." (tòlk. Mòtle. Enne kui tulistad, mòtle.)

Kas olen òigel teel arvates, et see on Itaalia ekvivalent Eesti vanasònale "yheksa korda mòòda, yks kord lòika"?

Nad vòtavad pàris tòsiselt oma 'Ei maffiale!' yritust.

itaalia popmuusikast

Panin àsja teleka màngima, valisin Itaalia MTV.

Kaks asja kòitsid kohe mu tàhelepanu.

Esiteks tuli parajasti laul, kus keegi villases mytsiga nooruk laulis “penso positivo perche sono vivo, sono vivo” (tòlk. mòtlen positiivselt, sest olen elus, olen elus)

Teiseks ilmnes, et Itaalia MTV’s tàhistatakse tàna “Ei maffiale!” pàeva. Tàhendab.... khm... no comments...

Muide see penso-positivo-laul on vàga kàmp. Video samuti. Pakatab symbolismist.
Mytsiga nooruk videos osutus Jovanottiks. Seni olen teda ainult mingi jòleda habemega nàinud, nii et kohe ei saanud arugi, kellega tegemist on.
Nàhtud video valguses on tore tòdeda, et Jovanotti pole kogu aeg selline... khm.. habemega olnud. Mul on hea meel ta yle selle puhul, et ta elus on olnud aegu, mil ta on vòrdlemisi pandav mees olnud.