Kàisin Simpsonite filmi vaatamas. Asjaolude sunnil mòistagi itaalia keelde dubleerituna.
Sellega seoses ma tahakski ametlikult teada anda, et tegemist oli kòige paremini dubleeritud filmiga, mida ma oma kinematograafilise elu jooksul nàinud olen.
Ma lausa julgeks ilma originaali nàgemata vàita, et Simpsonite filmi dubleerimise kàigus on syndinud hea hulk tòhusat huumorit, seda peamiselt Itaalia erinevate dialektide ja slàngi oskusliku kasutamise tulemusena, mistòttu ma ei vàlistaks, et dubleeritud on vahest isegi originaalist àgedam.
Rispekt!
Kui juba dubleerimisest juttu tuli, siis hetkel kogevad mu kuuldeorganid hoopis pretsedenditut dubleerimist.
Kujutage ette kypses keskeas, kòrgepalgalist Itaalia valgekraed, kes rààgib inglise keelt nii, et itaalia keele grammatilised konstruktsioonid làbi paistavad.
Valmis, jah? Olgem ausad, see ei nòua teab mis vilgast fantaasialendu eksole.
Vot nyyd lisage sellele kujutluspildile selline nyanss, et inglise keelt rààkides imiteeritakse pyydlikult afroameerika aktsenti (vot tàpselt nagu neegerpolitseinik actionfilmis) ning kasutakse asjaomaseid vàljendeid nagu ‘Ya’now man’ vòi siis ‘y’no wha' I mean’.
Telefonikòne on pikk ja aeg-ajalt sinjoor unustab end. Neil saatuslikel hetkedel kaob afroameerika aktsent àra ja murrab itaalia aktsent rysinal kapist vàlja. Muidugi mòne minuti pàrast lykatakse tylikas itaalia aktsent tahaplaanile ja tuleb taasettekandele neegerpolitseiniku imitatsioon.
Uh-uh, tòde on imelikum kui fiktsioon.
mercoledì, settembre 26, 2007
martedì, settembre 25, 2007
Tàhendab, kas Kass vòi Rebane?
Alljàrgnevaga tahaksin ma demonstreerida, et ma pole mingi selgrootu luuser kes alustab raamatu lugemist ja sellega kuidagi lòpule ei jòua.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
venerdì, settembre 21, 2007
nii lòppeski elamisloa saaga
Tàna logisin yle paari nàdala jàlle portaleimmigrazionesse sisse, et vaadata, kus universumis mu elamisluba vòiks ikkagi olla.
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
venerdì, settembre 07, 2007
paar nàidet, kuidas itaalias immigrantidesse suhtutakse
Eile làksin Ujumisakadeemiasse oma ‘nuoto libero’ (tòlk. vaba ujumine) eest maksma.
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ciao bella: è stato un piacere di fregarti
Tàna ma tahaks kirjutada Helena Frith-Powelli raamatust ‘Ciao Bella: In Search of My Italian Father’.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
giovedì, settembre 06, 2007
Itaalia ajakirjanduspreemiad
Vòtsingi kàtte ja korraldasin kiire otsingu internetis, saamaks teada, mille eest Itaalias ajakirjanduspreemiaid vàlja antakse.
Loomulikult kappas interneti mòòtmatutest avarustest sadu erinevaid, otse loomulikult igayks unikaalne ja vàga olulise tàhtsusega, Itaalia ajakirjanduspreemiaid arvutiekraanile.
Nàib, et igal fondil, asutusel ja Mòttetul Màgilinnal vòi Suvalisel Saarel on siin oma ajakirjanduspreemia. Kyll aga eristus selline asi nagu Il Premiolino, mis olevat Itaalia kòige vanem ja prestiiz’ikam ajakirjanduspreemia. Ma ei tea, kas on. Ma usun kòike, mis on kirja pandud.
Mille eest siis Itaalias Il Premiolinosid antakse?
Vaatame 2006 aasta laureaate.
Riccardo C (IlSole24Ore) sai preemia selle puhul, et on toonud 'kuiva majanduse ja finantsmaailma kultuurse inimlikkuse tuulehòngu', kajastades kultuuriteemasid lehe pyhapàevalisas.
Eee.. mingi elutòò preemia vist, sest konkreetset artiklit vòi asja polnud nagu vàlja toodud.
Fabio C (Sky Sport) sai preemia jalka MM ylekannete eest. Huvitav, kas jalka ylekanded làhevad kvaliteetajakirjanduse alla? Hea kyll, vaatame edasi.
Jàrgmine on Daria B (TV la 7). Tema sai preemia oma jutusaate eest ‘Le Invasioni Barbariche’ (tòlk. Barbaarsed Invasioonid). Selgitus on ka toodud, et see jutusaade on suurepàrane nàide sellest, kuidas saab teha nishisaadet (loe: huvitab vàheseid inimesi), aga ‘on sellegipoolest meeldiv ja tore’. Hmm...
Valisin TV la 7 kodulehelt yhe Daria jutusaate vàlja. Oli mingi intervjuu yhe Ameerika koreograafi ja baleriini Daniel Ezralowiga. Daria nàis olevat pisut ebakindel, aga pyydlik noor naine. Temataolised on lapsepòlves niisugused vaiksed valgete sukapykstega tydrukukesed, kes istuvad esimeses pingis aga iial kàtt ei tòsta. Mulle ei meeldinud eriti, et ta luges oma kysimusi ja fakte tantsuguru eluloost arvutiekraanilt maha umbes sellisel moel nagu nàeks ta esimest korda elus seda materjali. Lootsin, et vàhemalt kysimused on intrigeerivad, aga kahjuks mitte. Ma annaks ajakirjanduspreemia kòigile, kes viitsivad Daria saateid lòpuni vaadata.
Rosanna M (Altroconsumo) jàllegi sai sellise yldise elutòò preemia selle eest, et kaitseb tarbijate òigusi ja see polevat mitte kerge vòitlus, oli selgituseks lisatud. Tubli tydruk, keep up the good work. Tarbija òiguste kaitsmine Itaalias pole tòesti mingi naljaasi, sest vastaseid on palju, nad on tugevad ja hàsti organiseerunud.
Ka Luca R (La Stampa) sai rohkem nagu elutòò preemia selle puhul, et ta on tubli poliitikavaatleja, aga mingit konkreetset nàidet jàllegi polnud, et mis see àge asi oli, millega ta 2006 aastal hakkama sai.
David G-le (La Repubblica) antud preemia on minu arvates kòige rohkem yhe òige ajakirjanduspreemia moodi. Tema sai preemia selles eest, et kajastas Iisraeli-Palestiina konflikti ja eriti toodi vàlja asjaolu, et isegi kòige tumedamatel hetkedel sisaldanud tema reportaazhid lootust ja usku helgesse tulevikku.
Kusjuures, luulelisi ilukirjanduslikke vàikevorme leiab huvitatud lugeja, kui valib Il Premiolino kodulehel lingi ’Storia’ (tòlk. ajalugu). Imekaunis, justkui muinaslugu. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka sedasi kirjutama.
Huvitav oleks teada kuskohast Itaalias elavad eestlased uudiseid hangivad.
Nàiteks mina loen Corriere della Serat, Il Sole 24 Oret, Postimeest ja The Economisti pòhiliselt. Telekat ei vaata. Ja kokkuvòttes ma ei tea ikkagi pàris tàpselt, et mis Itaalias toimub.
Ja siis mul on veel kysimus, et kas Itaalias ka lehelugejaid poliitiliste veendumuste ja sotsiaalse klassi jàrgi saab eristada, nagu Inglismaal. Umbes et kui loed seda lehte, siis oled prole ja kui seda teist, siis high society ja kui kolmandat, siis intelligentne vasakpoolne ja kui neljandat siis intelligentne parempoolne.
Loomulikult kappas interneti mòòtmatutest avarustest sadu erinevaid, otse loomulikult igayks unikaalne ja vàga olulise tàhtsusega, Itaalia ajakirjanduspreemiaid arvutiekraanile.
Nàib, et igal fondil, asutusel ja Mòttetul Màgilinnal vòi Suvalisel Saarel on siin oma ajakirjanduspreemia. Kyll aga eristus selline asi nagu Il Premiolino, mis olevat Itaalia kòige vanem ja prestiiz’ikam ajakirjanduspreemia. Ma ei tea, kas on. Ma usun kòike, mis on kirja pandud.
Mille eest siis Itaalias Il Premiolinosid antakse?
Vaatame 2006 aasta laureaate.
Riccardo C (IlSole24Ore) sai preemia selle puhul, et on toonud 'kuiva majanduse ja finantsmaailma kultuurse inimlikkuse tuulehòngu', kajastades kultuuriteemasid lehe pyhapàevalisas.
Eee.. mingi elutòò preemia vist, sest konkreetset artiklit vòi asja polnud nagu vàlja toodud.
Fabio C (Sky Sport) sai preemia jalka MM ylekannete eest. Huvitav, kas jalka ylekanded làhevad kvaliteetajakirjanduse alla? Hea kyll, vaatame edasi.
Jàrgmine on Daria B (TV la 7). Tema sai preemia oma jutusaate eest ‘Le Invasioni Barbariche’ (tòlk. Barbaarsed Invasioonid). Selgitus on ka toodud, et see jutusaade on suurepàrane nàide sellest, kuidas saab teha nishisaadet (loe: huvitab vàheseid inimesi), aga ‘on sellegipoolest meeldiv ja tore’. Hmm...
Valisin TV la 7 kodulehelt yhe Daria jutusaate vàlja. Oli mingi intervjuu yhe Ameerika koreograafi ja baleriini Daniel Ezralowiga. Daria nàis olevat pisut ebakindel, aga pyydlik noor naine. Temataolised on lapsepòlves niisugused vaiksed valgete sukapykstega tydrukukesed, kes istuvad esimeses pingis aga iial kàtt ei tòsta. Mulle ei meeldinud eriti, et ta luges oma kysimusi ja fakte tantsuguru eluloost arvutiekraanilt maha umbes sellisel moel nagu nàeks ta esimest korda elus seda materjali. Lootsin, et vàhemalt kysimused on intrigeerivad, aga kahjuks mitte. Ma annaks ajakirjanduspreemia kòigile, kes viitsivad Daria saateid lòpuni vaadata.
Rosanna M (Altroconsumo) jàllegi sai sellise yldise elutòò preemia selle eest, et kaitseb tarbijate òigusi ja see polevat mitte kerge vòitlus, oli selgituseks lisatud. Tubli tydruk, keep up the good work. Tarbija òiguste kaitsmine Itaalias pole tòesti mingi naljaasi, sest vastaseid on palju, nad on tugevad ja hàsti organiseerunud.
Ka Luca R (La Stampa) sai rohkem nagu elutòò preemia selle puhul, et ta on tubli poliitikavaatleja, aga mingit konkreetset nàidet jàllegi polnud, et mis see àge asi oli, millega ta 2006 aastal hakkama sai.
David G-le (La Repubblica) antud preemia on minu arvates kòige rohkem yhe òige ajakirjanduspreemia moodi. Tema sai preemia selles eest, et kajastas Iisraeli-Palestiina konflikti ja eriti toodi vàlja asjaolu, et isegi kòige tumedamatel hetkedel sisaldanud tema reportaazhid lootust ja usku helgesse tulevikku.
Kusjuures, luulelisi ilukirjanduslikke vàikevorme leiab huvitatud lugeja, kui valib Il Premiolino kodulehel lingi ’Storia’ (tòlk. ajalugu). Imekaunis, justkui muinaslugu. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka sedasi kirjutama.
Huvitav oleks teada kuskohast Itaalias elavad eestlased uudiseid hangivad.
Nàiteks mina loen Corriere della Serat, Il Sole 24 Oret, Postimeest ja The Economisti pòhiliselt. Telekat ei vaata. Ja kokkuvòttes ma ei tea ikkagi pàris tàpselt, et mis Itaalias toimub.
Ja siis mul on veel kysimus, et kas Itaalias ka lehelugejaid poliitiliste veendumuste ja sotsiaalse klassi jàrgi saab eristada, nagu Inglismaal. Umbes et kui loed seda lehte, siis oled prole ja kui seda teist, siis high society ja kui kolmandat, siis intelligentne vasakpoolne ja kui neljandat siis intelligentne parempoolne.
nii àge olen
Siiri palus mul enda 10 head omadust kirja panna.
Pean ytlema, et ylesanne ei olnud just raskete killast. Yhesònaga, ma esialgu kyll kirjutasin 10, nagu palutud, aga kui tahate, siis ma vòin veel lisada mòtteid :)
1 Esiteks olen ma ilus. Seda nii sisemiselt kui vàliselt. Eriti, kui mul on uued kingad jalas ja juuksed vàrskelt fòònitatud. Eksju?
2 Teiseks ma olen pàris tark. Sellest annab tunnistust nàiteks asjaolu, et mul on diplom ylikooli lòpetamise kohta. Samuti on mul prillid ja palju raamatuid. Vahel, kui kuuseis on òige ja tuul puhub òigelt poolt, on juhtunud, et ytlen mingi intelligentse mòtte.
3 Kolmandaks olen ma hea kokk. Roku nii ei arva (sest ta on palju parem kokk), aga ta seda blogi ei loe ka, nii et ma vòin kirjutada, mis tahan.
4 Neljandaks olen ma pikk. Pikk olemine on selles mòttes hea omadus, et ma saan kòrgelt riiulite pealt igasuguseid asju alla vòtta (Viru keskuse raamatupoes raamatuid nàiteks, vaadake kui kòrged riiulid seal on!) vòi asju kòrgele panna (mingite laste eest peitu nàiteks).
Samuti on pikk sellepàrast hea olla, et pikad inimesed on osavamad puu otsa ronijad ja seega saavad kòige kòrgemal asuvad òunad/kirsid kàtte.
Otse loomulikult ei saa jàtta rààkimata massiyritustest – nàiteks pikad inimesed nàevad alati, mis lava peal toimub ja saavad lyhikestele - kes erutatult hyplevad ja tammuvad, aga siiski midagi ei nàe - ilusti selgitada, et mis aktsioon hetkel kàib.
Pikk on ka sellepàrast hea olla, et kui ma peaks kunagi kuskile polaaralale sattuma ja jàà peaks hakkama pragunema, siis ma saan yle pragude hypata ja joosta abi jàrele (noh eeldatavasti lyhikesed ei saa hypatud ja neil on mòistagi abi vaja eksole). Ma ise loodan muidugi mitte eriti polaaralale sattuda, aga see polaarala-lugu on mulle teravalt meelde jàànud yhest lapsepòlves loetud raamatust. Seal raamatus autor hyppas yle prao ja tòdes, et esimest korda elus sai ta aru, kui hea on pikk olla. Mina koos autoriga sain ka sel hetkel esimest korda elus aru, et tegelikult on mòttekas pikk olla.
5 Ma oskan joonistada. Vaadake nàiteks seda kolmekordset maja eelmises postituses, kas pole imeline!
6 Ma ei karda mitte midagi ega kedagi, kui vàlja arvata prussakad, narkomaanid, maailmavallutamiseplaanidega ekstremistid, myrgised meduusid, tugevad hoovused ja kyyneseen.
7 Olen vòimeline reisima vàikese pagasiga. Eriti viimastel aastatel on alati nii, et kòigil reisikaaslastel on suurem kui minul.
8 Kui juba pagasist juttu tuli, siis ma olen hea reisikaaslane. Eks see tuleneb muidugi loogiliselt punktidest 1, 2 ja 4.
9 Oskan kiiresti trykkida 10sòrmesysteemis. See on selles mòttes hea omadus, et saab yheaegselt teha tòòd, kirjutada blogi ja suhelda inimestega MSNis.
10 Olen hea sydamega. Nàiteks hiljuti leidsime Rokuga bensiinijaamast yhe kassipoja, kes oli vàga nàlginud ja eksinud ning viisime kassipoja minu initsiatiivil Roku vanemate majja elama. Kassipoeg on ònnelik, aga Roku vanemad mitte just yleliia. Vahel on nii, et inimesed otsivad ònne ja elu mòtet ega nàe, et ònn on otse nina all tegelikult.
Uuendus tàna hommikul kl 9:35 seisuga: Roku vanemad on kassipoja yle vàga ròòmsad ja neile meeldib temaga màngida. Yldsegi nad arvavad, et mis me kassist ikka Rooma tassime, maal saab ta vàhemalt vàrskes òhus ringi joosta ja teiste kassidega suhelda.
Huviga loeksin, mille poolest on àgedad seisuskohustab, whatever, mnjah, ruudi, tatsutahime ja alemana.
Pean ytlema, et ylesanne ei olnud just raskete killast. Yhesònaga, ma esialgu kyll kirjutasin 10, nagu palutud, aga kui tahate, siis ma vòin veel lisada mòtteid :)
1 Esiteks olen ma ilus. Seda nii sisemiselt kui vàliselt. Eriti, kui mul on uued kingad jalas ja juuksed vàrskelt fòònitatud. Eksju?
2 Teiseks ma olen pàris tark. Sellest annab tunnistust nàiteks asjaolu, et mul on diplom ylikooli lòpetamise kohta. Samuti on mul prillid ja palju raamatuid. Vahel, kui kuuseis on òige ja tuul puhub òigelt poolt, on juhtunud, et ytlen mingi intelligentse mòtte.
3 Kolmandaks olen ma hea kokk. Roku nii ei arva (sest ta on palju parem kokk), aga ta seda blogi ei loe ka, nii et ma vòin kirjutada, mis tahan.
4 Neljandaks olen ma pikk. Pikk olemine on selles mòttes hea omadus, et ma saan kòrgelt riiulite pealt igasuguseid asju alla vòtta (Viru keskuse raamatupoes raamatuid nàiteks, vaadake kui kòrged riiulid seal on!) vòi asju kòrgele panna (mingite laste eest peitu nàiteks).
Samuti on pikk sellepàrast hea olla, et pikad inimesed on osavamad puu otsa ronijad ja seega saavad kòige kòrgemal asuvad òunad/kirsid kàtte.
Otse loomulikult ei saa jàtta rààkimata massiyritustest – nàiteks pikad inimesed nàevad alati, mis lava peal toimub ja saavad lyhikestele - kes erutatult hyplevad ja tammuvad, aga siiski midagi ei nàe - ilusti selgitada, et mis aktsioon hetkel kàib.
Pikk on ka sellepàrast hea olla, et kui ma peaks kunagi kuskile polaaralale sattuma ja jàà peaks hakkama pragunema, siis ma saan yle pragude hypata ja joosta abi jàrele (noh eeldatavasti lyhikesed ei saa hypatud ja neil on mòistagi abi vaja eksole). Ma ise loodan muidugi mitte eriti polaaralale sattuda, aga see polaarala-lugu on mulle teravalt meelde jàànud yhest lapsepòlves loetud raamatust. Seal raamatus autor hyppas yle prao ja tòdes, et esimest korda elus sai ta aru, kui hea on pikk olla. Mina koos autoriga sain ka sel hetkel esimest korda elus aru, et tegelikult on mòttekas pikk olla.
5 Ma oskan joonistada. Vaadake nàiteks seda kolmekordset maja eelmises postituses, kas pole imeline!
6 Ma ei karda mitte midagi ega kedagi, kui vàlja arvata prussakad, narkomaanid, maailmavallutamiseplaanidega ekstremistid, myrgised meduusid, tugevad hoovused ja kyyneseen.
7 Olen vòimeline reisima vàikese pagasiga. Eriti viimastel aastatel on alati nii, et kòigil reisikaaslastel on suurem kui minul.
8 Kui juba pagasist juttu tuli, siis ma olen hea reisikaaslane. Eks see tuleneb muidugi loogiliselt punktidest 1, 2 ja 4.
9 Oskan kiiresti trykkida 10sòrmesysteemis. See on selles mòttes hea omadus, et saab yheaegselt teha tòòd, kirjutada blogi ja suhelda inimestega MSNis.
10 Olen hea sydamega. Nàiteks hiljuti leidsime Rokuga bensiinijaamast yhe kassipoja, kes oli vàga nàlginud ja eksinud ning viisime kassipoja minu initsiatiivil Roku vanemate majja elama. Kassipoeg on ònnelik, aga Roku vanemad mitte just yleliia. Vahel on nii, et inimesed otsivad ònne ja elu mòtet ega nàe, et ònn on otse nina all tegelikult.
Uuendus tàna hommikul kl 9:35 seisuga: Roku vanemad on kassipoja yle vàga ròòmsad ja neile meeldib temaga màngida. Yldsegi nad arvavad, et mis me kassist ikka Rooma tassime, maal saab ta vàhemalt vàrskes òhus ringi joosta ja teiste kassidega suhelda.
Huviga loeksin, mille poolest on àgedad seisuskohustab, whatever, mnjah, ruudi, tatsutahime ja alemana.
martedì, settembre 04, 2007
dilemma
Yleyldsegi ma pole kindel, kas see ploomijààtise-gelateria-mees on Giuseppe vòi Giovanni. Ykskord ma tervitasin teda nimepidi ja valisin tàpselt vale nime, aga see oli rohkem kui kuu aega tagasi ja nyyd ma enam ei màleta, kumb òige variant oli.
No tahaks viisakas olla ja teda nimepidi tervitada, sest tema tervitab mind alati nimepidi.
No tahaks viisakas olla ja teda nimepidi tervitada, sest tema tervitab mind alati nimepidi.
haiku sellest kuidas asjad ei làhe alati nii nagu tahaks
gelateria oli kinni
hommikul sadas vihma
ebaònn
hommikul sadas vihma
ebaònn
lunedì, settembre 03, 2007
september ja puha
Septembri algus ròòmustab mind siin Itaalias vàga.
Esiteks ilmad on endiselt suvised ja juba pàikeselised hommikutunnid tervitavad usinat tòòleminejat 28-kraadise temperatuuriga.
Rààkimata sellest, mis pàeva ajal vàlja toimub, aga sellest ma ei tea midagi, sest siin, kus ma praegu tòòtan, pole aknaid ja on konditsioneer.
Teiseks màrkasin eile òhtul, et peale puhkuste hooaega on taaskord avatud mu lemmik-gelateria, kust ma kriminaalselt maitsvat ploomijààtist hankisin. Tàna òhtul tuleb pidu! Homme, kui viitsin, siis kirjutan, mis àgedate uute jààtisesortidega gelateria-giuseppe taaskord yllatab.
Eile yhest teisest gelateriast sain ma nàiteks shokolaadiribadega pistaatsiajààtist. See oli hea, aga mitte nii hea kui ploomijààtis.
Kui ma kodutànava àride ustele kinnitatud siltidel olevaid kuupàevi òigesti màletan, on tàna taaskord uksed avanud ka sellised elutàhtsad asutused nagu mozarella-pood, pizzeria, keemiline puhastus ja kingaparandus.
Esiteks ilmad on endiselt suvised ja juba pàikeselised hommikutunnid tervitavad usinat tòòleminejat 28-kraadise temperatuuriga.
Rààkimata sellest, mis pàeva ajal vàlja toimub, aga sellest ma ei tea midagi, sest siin, kus ma praegu tòòtan, pole aknaid ja on konditsioneer.
Teiseks màrkasin eile òhtul, et peale puhkuste hooaega on taaskord avatud mu lemmik-gelateria, kust ma kriminaalselt maitsvat ploomijààtist hankisin. Tàna òhtul tuleb pidu! Homme, kui viitsin, siis kirjutan, mis àgedate uute jààtisesortidega gelateria-giuseppe taaskord yllatab.
Eile yhest teisest gelateriast sain ma nàiteks shokolaadiribadega pistaatsiajààtist. See oli hea, aga mitte nii hea kui ploomijààtis.
Kui ma kodutànava àride ustele kinnitatud siltidel olevaid kuupàevi òigesti màletan, on tàna taaskord uksed avanud ka sellised elutàhtsad asutused nagu mozarella-pood, pizzeria, keemiline puhastus ja kingaparandus.
It’s not me. It’s Italian journalism.
Alguses, et yldse aru saada, mis Itaalias toimub, lugesin ma peamiselt The Economisti ja oudekki blogi ning Mòttetus Màgilinnas viibides vaatasin CNN-i. Eks olin veendunud, et ei saa Itaalia uudistest aru kuna ei mòista itaalia keelt. Esimestel kuudel oli mul alati mingi oma versioon pàevauudistest ja alles pàrast seda, kui uudis oli Roku tòlkefiltri làbinud, sain teada, milles tegelikult point on. Mòned teemad, eriti nàiteks valimised, Prodi koalitsioonivangerdused vòi pensionireform jàidki mulle arusaamatuks, kuni tarkusejumalanna Ateena viimaks halastas ning juhatas mu teele jurist Antonio vòi vàrskema The Economisti numbri (whichever came first).
Tàna ma ei saa enam òelda, et itaalia keelest aru ei saa. Pigem pean tunnistama, et tànu tormiliselt arenenud keeleoskusele olen mòistnud, et pelgalt itaalia keelest aru saamine ei aita mòista Itaalia ajakirjandusmaastikul toimuvat. Vàhe sellest - hiljuti leidsin enda suureks yllatuseks end ràndomilt rannas lebamas ja lugemas ilma sònaraamatuta itaalia keelde tòlgitud Paolo Coelho ‘Alkeemikut’.
Kònealusele seigale toetudes teatan karmilt – probleem pole mitte selles,et mina ei oska itaalia keelt, vaid hoopis itaalia ajakirjanikud ei oska normaalselt uudist kirjutada, millest lugeja aru saaks.
Aga milles kysimus?
No mina olen ikka teadnud, et uudist tuleb kirjutada nii, et kòigepealt on pealkiri, kus on nagu pòhiline point. Siis tuleb juhtkiri, mis vòtab uudise kenasti kokku. Peale juhtkirja tuleb uudis, mis on jaotatud konkreetseteks juppideks ja iga jupi ees on yhe lause vòi màrksònaga ilmekalt kirjeldatud, millest selles jupis juttu tuleb.
Mida aga òpetatakse Itaalia ajakirjandustudengitele uudise konstrueerimisest? Mul on see kysimus juba nii pòletavaks muutunud, et olen valmis raamatukokku minema ja Itaalias vàlja antud ajakirjandusòpiku laenutama, et vastus leida.
Tàna tahaksingi presenteerida teile konkreetset nàidet, mis minu arvates esindab suurepàraselt Itaalias epideemia mòòtmed vòtnud artiklikirjutamise metoodikat – palju paatoslikke sònu ja ei mingit pointi. Yhtlasi on ka ilmne, et ajakirjanik pole aru saanud, millest ta kirjutab.
Paar pàeva tagasi saatis projektijuht meile uudise sellest, et turule on tulnud uus àge telefon. Vaadakem, kuidas kirjasaatja Londonist uudise vormistab. Kahjuks ma ei saa siinkohal ise ajakirjanduslikke hàid tavasid jàrgida ja korralikult originaalile viidata, kuna allikas ja autor olid meilist vàlja jàetud. Eks tòlge on ka pisut konarlik, sest tegin halastamatult otsetòlget, andmaks vòimalikult tàpselt edasi uudise originaalkuju.
Pealkiri: Nokia: siin ongi telefon, mis hakkab tegema kòike.
/Paljulubav. Kas kàib ka poes ja triigib pesu?/
Juhtkiri: Maailma suurimaid, sektori juhtiv tootja asub vòitlusesse Apple’ga. Soome ettevòte toob turule ‘Ovi’, programm vòrgufunktsioonidest mis annab vòimaluse laadida mobiiltelefoni eri tyypi faile.
/Nomaitea. Miks ei saa kirjutada lihtsalt ja konkreetselt ‘Nokia’? Vahest on Nokiaga Itaalias sama lugu nagu vanadel eestlastel hundiga, et ei saa nime otse vàlja òelda, vaid tuleb kasutada vàljendeid nagu ‘il maggior produttore del mondo del settore’ ja ‘l’azienda Finlandese’? Yldsegi, mobiiltelefonidesse saab juba tàna laadida eri tyypi faile. Mille poolest Ovi àgedam on, tekib mul kui tàhelepanelikul lugejal kysimus.
Aga mingem edasi artikli juurde, sest juhtkirjast ei leia artikli mòtet./
Artikkel jàtkub.
Alguses oli puidu ja tselluloosi tòòtlemine. Siis tuli kumm. /ja-jah, kumm kyll, aga kus point on?/ Selle jàrel juba telefonijuhtmete tootmine ja kaheksakymnendatel personaalarvuti /vabandage mind, kui eksin, aga kas personaalarvutid ei tulnud turule mitte 70ndatel aastatel/. Kui yheksakymnendatel saab hinge ja keha mobiiltelefonide tootmine, valib Nokia òige tee. /oo nàib, et mopsikud on mingid jumalikud asjad, millel on hing ja keha/ Tàna, olles myynud 900 miljonit mobiiltelefoni, on ta sektori globaalne liider. Sellest vòikski piisata. Aga Soome ettevòttele on saabunud uue uuestisynni hetk /ahah, Soome ettevòttel on olnud ka mingid varasemad uuestisynnid. Ja yldsegi, kui siin juba kummi ja tselluloosi leiutamisest kirjutatakse, siis miks jààvad tàhelepanuta Soome ettevòtte varasemad uuestisynnid, mis on kindlasti vàga skandaalne materjal? Ja kui juba teeme tagasivaateid ajalukku, siis ausalt òeldes on ylekohtune mitte peatuda koopainimeste omavahelisel kommunikatsioonil/. ‘Regeneratsioon’, nagu seda defineerib juhtkond, baseerub tàiesti uuel missioonil: lisada riistvara valmistamisele keerukas teenuste ja sisu aparaat /keerukas teenuste ja sisu aparaat = tarkvara? Vahest nimetaks asju ikka òigete nimedega ja kirjutakski ‘tarkvara’? Vòi on tarkvaragi mingi tabu, mille nime ei tohi otse vàlja òelda/, mis vòimaldab ‘vabastada interneti’ ja teha see ligipààsetavaks alati ja igal pool. /vahi uudist! Kas pole Internet paljudes riikides juba aastaid olnud ligipààsetav suvalisel kellaajal ja igal pool/. Seda selleks, et mobiiltelefon ei oleks pelgalt kommunikatsiooniinstrument /Hmm.. mobiilides on tànapàeval saadaval ka PDA ja internetti yhendamise funktsionaalsus, mistòttu rààkida mobiilist kui pelgalt kommunikatsiooniinstrumendist on lausvale/, vaid tòeline ja reaalne vòti, /ahah, no selge – vòti, mitte kommunikatsiooniinstrument) avamaks kòik uksed reaalsesse ja virtuaalsesse maailma. /wow…./
Ja vaid ‘Ovi’, mis soome keeles tàhendabki ‘uks’, saab olema liides mille abil 1985ndal aastal Knut Erik Idestami poolt asutatud firma valmistub uueks vàljakutseks. /kas tohiks paluda ehk rohkem paatost?/
Yhesònaga see artikkel jàtkus samas vaimus.
Kapituleerusin ja viskusin kiirelt www.ft.com lehele. Heitsin otsingusse ‘Ovi’ ja sain kolme sekundiga teada jàrgmist: Nokia toob turule uue telefoni N81, mis on iPhone otsene konkurent. Ovi on platvorm, mis tuleb selle telefoniga kaasa ja mille abil saab kasutada muusika allalaadimise teenuseid ja muidki veebiaplikatsioone.
Mul tekkis praegu uus pòletav kysimus. Kavatsen vàlja nuhkida Itaalia ajakirjandupreemia laureaadid ja vaadata, milliste ajakirjanduslike vaimusynnitiste eest siinmaal preemiaid jagatakse.
Tàna ma ei saa enam òelda, et itaalia keelest aru ei saa. Pigem pean tunnistama, et tànu tormiliselt arenenud keeleoskusele olen mòistnud, et pelgalt itaalia keelest aru saamine ei aita mòista Itaalia ajakirjandusmaastikul toimuvat. Vàhe sellest - hiljuti leidsin enda suureks yllatuseks end ràndomilt rannas lebamas ja lugemas ilma sònaraamatuta itaalia keelde tòlgitud Paolo Coelho ‘Alkeemikut’.
Kònealusele seigale toetudes teatan karmilt – probleem pole mitte selles,et mina ei oska itaalia keelt, vaid hoopis itaalia ajakirjanikud ei oska normaalselt uudist kirjutada, millest lugeja aru saaks.
Aga milles kysimus?
No mina olen ikka teadnud, et uudist tuleb kirjutada nii, et kòigepealt on pealkiri, kus on nagu pòhiline point. Siis tuleb juhtkiri, mis vòtab uudise kenasti kokku. Peale juhtkirja tuleb uudis, mis on jaotatud konkreetseteks juppideks ja iga jupi ees on yhe lause vòi màrksònaga ilmekalt kirjeldatud, millest selles jupis juttu tuleb.
Mida aga òpetatakse Itaalia ajakirjandustudengitele uudise konstrueerimisest? Mul on see kysimus juba nii pòletavaks muutunud, et olen valmis raamatukokku minema ja Itaalias vàlja antud ajakirjandusòpiku laenutama, et vastus leida.
Tàna tahaksingi presenteerida teile konkreetset nàidet, mis minu arvates esindab suurepàraselt Itaalias epideemia mòòtmed vòtnud artiklikirjutamise metoodikat – palju paatoslikke sònu ja ei mingit pointi. Yhtlasi on ka ilmne, et ajakirjanik pole aru saanud, millest ta kirjutab.
Paar pàeva tagasi saatis projektijuht meile uudise sellest, et turule on tulnud uus àge telefon. Vaadakem, kuidas kirjasaatja Londonist uudise vormistab. Kahjuks ma ei saa siinkohal ise ajakirjanduslikke hàid tavasid jàrgida ja korralikult originaalile viidata, kuna allikas ja autor olid meilist vàlja jàetud. Eks tòlge on ka pisut konarlik, sest tegin halastamatult otsetòlget, andmaks vòimalikult tàpselt edasi uudise originaalkuju.
Pealkiri: Nokia: siin ongi telefon, mis hakkab tegema kòike.
/Paljulubav. Kas kàib ka poes ja triigib pesu?/
Juhtkiri: Maailma suurimaid, sektori juhtiv tootja asub vòitlusesse Apple’ga. Soome ettevòte toob turule ‘Ovi’, programm vòrgufunktsioonidest mis annab vòimaluse laadida mobiiltelefoni eri tyypi faile.
/Nomaitea. Miks ei saa kirjutada lihtsalt ja konkreetselt ‘Nokia’? Vahest on Nokiaga Itaalias sama lugu nagu vanadel eestlastel hundiga, et ei saa nime otse vàlja òelda, vaid tuleb kasutada vàljendeid nagu ‘il maggior produttore del mondo del settore’ ja ‘l’azienda Finlandese’? Yldsegi, mobiiltelefonidesse saab juba tàna laadida eri tyypi faile. Mille poolest Ovi àgedam on, tekib mul kui tàhelepanelikul lugejal kysimus.
Aga mingem edasi artikli juurde, sest juhtkirjast ei leia artikli mòtet./
Artikkel jàtkub.
Alguses oli puidu ja tselluloosi tòòtlemine. Siis tuli kumm. /ja-jah, kumm kyll, aga kus point on?/ Selle jàrel juba telefonijuhtmete tootmine ja kaheksakymnendatel personaalarvuti /vabandage mind, kui eksin, aga kas personaalarvutid ei tulnud turule mitte 70ndatel aastatel/. Kui yheksakymnendatel saab hinge ja keha mobiiltelefonide tootmine, valib Nokia òige tee. /oo nàib, et mopsikud on mingid jumalikud asjad, millel on hing ja keha/ Tàna, olles myynud 900 miljonit mobiiltelefoni, on ta sektori globaalne liider. Sellest vòikski piisata. Aga Soome ettevòttele on saabunud uue uuestisynni hetk /ahah, Soome ettevòttel on olnud ka mingid varasemad uuestisynnid. Ja yldsegi, kui siin juba kummi ja tselluloosi leiutamisest kirjutatakse, siis miks jààvad tàhelepanuta Soome ettevòtte varasemad uuestisynnid, mis on kindlasti vàga skandaalne materjal? Ja kui juba teeme tagasivaateid ajalukku, siis ausalt òeldes on ylekohtune mitte peatuda koopainimeste omavahelisel kommunikatsioonil/. ‘Regeneratsioon’, nagu seda defineerib juhtkond, baseerub tàiesti uuel missioonil: lisada riistvara valmistamisele keerukas teenuste ja sisu aparaat /keerukas teenuste ja sisu aparaat = tarkvara? Vahest nimetaks asju ikka òigete nimedega ja kirjutakski ‘tarkvara’? Vòi on tarkvaragi mingi tabu, mille nime ei tohi otse vàlja òelda/, mis vòimaldab ‘vabastada interneti’ ja teha see ligipààsetavaks alati ja igal pool. /vahi uudist! Kas pole Internet paljudes riikides juba aastaid olnud ligipààsetav suvalisel kellaajal ja igal pool/. Seda selleks, et mobiiltelefon ei oleks pelgalt kommunikatsiooniinstrument /Hmm.. mobiilides on tànapàeval saadaval ka PDA ja internetti yhendamise funktsionaalsus, mistòttu rààkida mobiilist kui pelgalt kommunikatsiooniinstrumendist on lausvale/, vaid tòeline ja reaalne vòti, /ahah, no selge – vòti, mitte kommunikatsiooniinstrument) avamaks kòik uksed reaalsesse ja virtuaalsesse maailma. /wow…./
Ja vaid ‘Ovi’, mis soome keeles tàhendabki ‘uks’, saab olema liides mille abil 1985ndal aastal Knut Erik Idestami poolt asutatud firma valmistub uueks vàljakutseks. /kas tohiks paluda ehk rohkem paatost?/
Yhesònaga see artikkel jàtkus samas vaimus.
Kapituleerusin ja viskusin kiirelt www.ft.com lehele. Heitsin otsingusse ‘Ovi’ ja sain kolme sekundiga teada jàrgmist: Nokia toob turule uue telefoni N81, mis on iPhone otsene konkurent. Ovi on platvorm, mis tuleb selle telefoniga kaasa ja mille abil saab kasutada muusika allalaadimise teenuseid ja muidki veebiaplikatsioone.
Mul tekkis praegu uus pòletav kysimus. Kavatsen vàlja nuhkida Itaalia ajakirjandupreemia laureaadid ja vaadata, milliste ajakirjanduslike vaimusynnitiste eest siinmaal preemiaid jagatakse.
nii lòppes mu kirjanikukarjààr
Vahel ylemeelikus tujus olles olen mòelnud, et oleks pàris vahva mingi raamat kirjutada.
No ma olen tàpsemalt mòelnud ka, et kui ma yldse viitsiks mingi raamatu kirjutada, siis see peaks olema naljakas, tegelased peaksid olema imelike nimedega ja teose yldine òhustik oleks ‘Terry-Pratchett-meets-Kreisiraadio’.
Nyyd aga, olles lugenud Woody Alleni viimast teost ‘Mere Anarchy’, jòudsin arusaamisele, et raamatu, mida MINA oleks tahtnud kirjutada, on vanameister juba valmis kirjutanud.
No ma olen tàpsemalt mòelnud ka, et kui ma yldse viitsiks mingi raamatu kirjutada, siis see peaks olema naljakas, tegelased peaksid olema imelike nimedega ja teose yldine òhustik oleks ‘Terry-Pratchett-meets-Kreisiraadio’.
Nyyd aga, olles lugenud Woody Alleni viimast teost ‘Mere Anarchy’, jòudsin arusaamisele, et raamatu, mida MINA oleks tahtnud kirjutada, on vanameister juba valmis kirjutanud.
mercoledì, agosto 29, 2007
Kuidas ma tornaado ùle elasin
Et kòik tàpselt àra rààkida, pean alustama algusest, ehk sellest, et miks ma yldse Ameerikasse làksin.
Pòhjus oli vòrdlemisi banaalne – oli vaja osaleda yhel kahenàdalasel koolitusel.
Yhesònaga, oli jàrjekordne koolituspàev ja lahendasime parajasti yhte ylesannet. Tavaliselt ylesanded olid seal koolitusel sellised, et tuli 10 minutiga EE kòite jagu materjale làbi lugeda, nendest mingi syntees vòi intelligente jàreldus teha ja PowerPoint presentatsiooniks vormistada. Seegi kord làks nii.
Korraga hakkas kuskilt pininat kostma. Ega see eriti ei hàirinudki, aga siis maandus klassiruumis korpulentne koolituse korraldaja kes teatas: ’Tornaado on kohe-kohe meid tabamas’ (umbes sellise hààletooniga nagu tavaliselt òeldakse ’kui poodi làhed, ole hea, vòta piima ka’).
Minu arvates peaks tornaado inimestes ikka mingit àrevust tekitama ja kui àrevust pole, ju siis on mingi nali vòi òppus kàsil. Sama arvasid eeldavasti ka kòik ylejàànud òpilased, sest erilist nihelemist see teadaanne ei tekitanud. Mòned aktiivsemad tànasid prouat info eest ja enamus nohistasid EE kòidetes edasi.
Proua vist ootas pisut erinevat reaktsiooni, igatahes presenteeris ta jàrgmist infokildu:’Peate kohe evakueeruma’.
Nàdala lòpp oli juba làhenemas, kòigil aktiivselt sisustatud òòtunnid seljataga ja erilist elevust see sònum kurnatud analyytikutes ei tekitanud.
’Kas tegemist on òppusega?’ pidasin vajalikuks tàpsustada.
’Eeei-eeiii, pàris tornaado!’ vastas proua.
Kus nyyd làks kiireks! Peamiselt tormati, fotoaparaadid laskevalmis, akende ja vàljapààsude juurde, et làhenev tornaado tulevastele pòlvedele jààdvustada.
Aga ameeriklased oskavad asju hàsti organiseerida - koolituse proua ja meie kolm òpetajat mobiliseerusid ylikiiresti ning lykkasid klassitàie Euroopa turiste làhedalasuvasse umbsesse ruumi, mis kandis glamuurset tiitlit ’ball room’ ja kus puudusid aknad.
Akendeta ruumi oli ka teistest klassidest òpingukaaslasi evaukeeritud, mistòttu atmosfààr oli meeleolukas. Peamiselt tegeleti videokaamerate abil hyvastijàtusònumite salvestamisega. Nii jàtsin minagi yhe prantslase kaamerasse eestikeelse tervituse kodustele, mis tòi kaasa vajaduse teha selgitustòòd, et eesti keel ei ole sama, mis vene keel. Vòimaluse avanedes tunglesime kòik saali uste juures, et piiluda, mis òues toimub.
Mòne minutiga oli làinud pàris pimedaks ja tornaado probleem paistis nyyd palju tòsisemas valguses.
Siis aga aeti turistid uste juurest minema, sisenes turvamees (vàhemalt ta paistis kuidagi vàga isalik ja turvaline olevat), kes teavitas, et tornaado peaks kahe minuti pàrast meie piirkonda làbima ja et kui elekter àra làheb, àrgu me paanikat tekitage.
Vaevalt jòudis turvamees lahkuda, kui tuba pimenes. Algasid kiljatused ja vilekoor. Selgus, et keegi oli naljaviluks lihtsalt tule àra kustutanud.
Ootasime.
Ootasime.
Kaks minutit sai làbi, tornaadot ei kusagil. Mehhiko tydruk rààkis, et maavàrina alarm on helistiku poolest tàpselt samasugune nagu tornaado alarm. Ta olla maavàrina yle elanud. Tegime grupikalli.
Siis tuli turvamees tagasi. Teatas, et tornaado oht peaks poole tunni pàrast yle minema.
Mul ònnestus vahepeal ukse vahelt vàlja piiluda. Òues oli hàmar, vihma kallas ja puud olid kreenis.
Ootasime.
Ootasime.
Keegi leidis hularònga ja làks lahti hularònga keerutamise vòistlus.
Hularònga keerutamise vòistlus kujunes vàga lòbusaks ja suure osavòtuprotsendiga ajaviiteks, mis paraku ootamatult lòppes, sest turvamees tuli tagasi ja ytles, et tornaado oht on yle làinud.
Klassiruumi naastes tàheldasin mòningase pettumusega, et pòhiliselt olid kahjustada saanud kaks aiatooli, mille tuul oli ymber lykanud.
Pòhjus oli vòrdlemisi banaalne – oli vaja osaleda yhel kahenàdalasel koolitusel.
Yhesònaga, oli jàrjekordne koolituspàev ja lahendasime parajasti yhte ylesannet. Tavaliselt ylesanded olid seal koolitusel sellised, et tuli 10 minutiga EE kòite jagu materjale làbi lugeda, nendest mingi syntees vòi intelligente jàreldus teha ja PowerPoint presentatsiooniks vormistada. Seegi kord làks nii.
Korraga hakkas kuskilt pininat kostma. Ega see eriti ei hàirinudki, aga siis maandus klassiruumis korpulentne koolituse korraldaja kes teatas: ’Tornaado on kohe-kohe meid tabamas’ (umbes sellise hààletooniga nagu tavaliselt òeldakse ’kui poodi làhed, ole hea, vòta piima ka’).
Minu arvates peaks tornaado inimestes ikka mingit àrevust tekitama ja kui àrevust pole, ju siis on mingi nali vòi òppus kàsil. Sama arvasid eeldavasti ka kòik ylejàànud òpilased, sest erilist nihelemist see teadaanne ei tekitanud. Mòned aktiivsemad tànasid prouat info eest ja enamus nohistasid EE kòidetes edasi.
Proua vist ootas pisut erinevat reaktsiooni, igatahes presenteeris ta jàrgmist infokildu:’Peate kohe evakueeruma’.
Nàdala lòpp oli juba làhenemas, kòigil aktiivselt sisustatud òòtunnid seljataga ja erilist elevust see sònum kurnatud analyytikutes ei tekitanud.
’Kas tegemist on òppusega?’ pidasin vajalikuks tàpsustada.
’Eeei-eeiii, pàris tornaado!’ vastas proua.
Kus nyyd làks kiireks! Peamiselt tormati, fotoaparaadid laskevalmis, akende ja vàljapààsude juurde, et làhenev tornaado tulevastele pòlvedele jààdvustada.
Aga ameeriklased oskavad asju hàsti organiseerida - koolituse proua ja meie kolm òpetajat mobiliseerusid ylikiiresti ning lykkasid klassitàie Euroopa turiste làhedalasuvasse umbsesse ruumi, mis kandis glamuurset tiitlit ’ball room’ ja kus puudusid aknad.
Akendeta ruumi oli ka teistest klassidest òpingukaaslasi evaukeeritud, mistòttu atmosfààr oli meeleolukas. Peamiselt tegeleti videokaamerate abil hyvastijàtusònumite salvestamisega. Nii jàtsin minagi yhe prantslase kaamerasse eestikeelse tervituse kodustele, mis tòi kaasa vajaduse teha selgitustòòd, et eesti keel ei ole sama, mis vene keel. Vòimaluse avanedes tunglesime kòik saali uste juures, et piiluda, mis òues toimub.
Mòne minutiga oli làinud pàris pimedaks ja tornaado probleem paistis nyyd palju tòsisemas valguses.
Siis aga aeti turistid uste juurest minema, sisenes turvamees (vàhemalt ta paistis kuidagi vàga isalik ja turvaline olevat), kes teavitas, et tornaado peaks kahe minuti pàrast meie piirkonda làbima ja et kui elekter àra làheb, àrgu me paanikat tekitage.
Vaevalt jòudis turvamees lahkuda, kui tuba pimenes. Algasid kiljatused ja vilekoor. Selgus, et keegi oli naljaviluks lihtsalt tule àra kustutanud.
Ootasime.
Ootasime.
Kaks minutit sai làbi, tornaadot ei kusagil. Mehhiko tydruk rààkis, et maavàrina alarm on helistiku poolest tàpselt samasugune nagu tornaado alarm. Ta olla maavàrina yle elanud. Tegime grupikalli.
Siis tuli turvamees tagasi. Teatas, et tornaado oht peaks poole tunni pàrast yle minema.
Mul ònnestus vahepeal ukse vahelt vàlja piiluda. Òues oli hàmar, vihma kallas ja puud olid kreenis.
Ootasime.
Ootasime.
Keegi leidis hularònga ja làks lahti hularònga keerutamise vòistlus.
Hularònga keerutamise vòistlus kujunes vàga lòbusaks ja suure osavòtuprotsendiga ajaviiteks, mis paraku ootamatult lòppes, sest turvamees tuli tagasi ja ytles, et tornaado oht on yle làinud.
Klassiruumi naastes tàheldasin mòningase pettumusega, et pòhiliselt olid kahjustada saanud kaks aiatooli, mille tuul oli ymber lykanud.
Tàhelepanekuid Ameerikast
Ameerika reisiks valmistusin pòhjalikult. Nàiteks printisin lennukipileti vàlja ja pakkisin kohvrisse kaks raamatut: Bill Brysoni ‘Notes From The Big Country’ ja Samuel Huntingtoni ‘Who Are We: The Challenges to America’s National Identity’. Nende raamatute kaasavòtmine oli kantud ideest, et mis saaks olla parim hetk Ameerika-teemaliste raamatute lugemiseks, kui lennukis Ameerika poole kulgedes. Tòele au andes tuleb tunnistada, et see raamatute kaasavòtmine polnud just Nobeli teaduspreemia vààriline idee, sest Ameerikas on kòik asjad (loe: kingad) vàga odavad ja mul oli pàrast tegemist, et kòik ostetud kingad ja lisandunud raamatud kuidagi àra mahutada. Seda enam, et ma làksin kahenàdalasele reisile kàsipagasiga.
Miks kàsipagasiga?
Nimelt American Airlines olla kuulus oma maitsvate roogade poolest, mida nad pardal serveerivad. Peaaegu sama kuulus olla American Airlines selle poolest, et neil pidavat kòige sagedamini reisijate pagas àra kaduma vòi hilinema. Seda vàidet ei oska ma kyll kuidagi kinnitada, sest minu tagasihoidlike andmete kohaselt tegelevad pagasiga tavaliselt lennujaamades mingid spetsiaalsed firmad, mitte lennuliinid.
Aga parem karta kui kahetseda - kuna kòik vedelikud mu kàsipagasisse ei mahtunud, olin sunnitud siiski yhe vàikese koti oma kosmeetikatarvetega àra andma.
Mòistagi saabus kott alles kolme pàeva pàrast -oli kyll pisut ràsitud, lukk katki murtud ja igast pudelist kolmandik vàlja kallatud, aga vàhemalt ta jòudis kohale.
Yldiselt Ameerika on sùmpaatne koht, pean taaskord tòdema.
Esiteks mulle meeldib, et kòik autod on suured, sest ma olen kapis elutsev autopede. Parkimiskohti on jalaga segada ja need on mòòtmetelt umbes sama suured kui Itaalias kahe auto parkimiskoht. Eriti kòrgeid punkte tahaksin anda Ameerika liikluskultuurile, kuna nàib, et KòIK sòidavad korralikult teele joonistatud joonte vahel ja peavad kiirusepiirangutest kinni.
Veel meeldis mulle cheesecake, mida ameeriklased hàsti teha oskavad (vàhemalt Cheesecake Factory’s) ja asjaolu, et poodidest saab ingliskeelseid raamatuid.
Usutavasti asjaolu, et Ameerikas saab ingliskeelseid raamatuid, ei tohiks kellelegi ùllatusena tulla, aga Itaalias elades olen òppinud kòrgelt hindama vòimalust ingliskeelset raamatut osta. Hàmmastaval kombel saab Roomas ingliskeelseid raamatuid ainult lennujaamadest osta, kui turvakontroll làbitud saab. Muidugi tàpsuse huvides peab màrkima, et Rooma kesklinnas, turistilòksude raadiuses on yks Feltrinelli pood, kust leiab ingliskeelses versioonis selliseid igihaljaid hitte nagu ‘Da Vinci Code’ vòi Harry Potteri saaga.
Mòned asjad panid imestama ka.
Kònniteede puudusest ja gigantsetest toiduportsjonitest olin tànu varasemale Californias viibimisele ja Bill Brysoni tàhelepanekutele juba teadlik, nii et see ei tulnud yllatusena. Pigem kòitsid mu tàhelepanu vàikesed nyansid.
Nàiteks tualetid tòòtavad Ameerikas vàga unikaalsel moel.
Terve pott on vett tàis, justkui oleks mingi ummistusega tegemist ja regulaarsete intervallide jàrel tòmbab mingi maagiline jòud kogu poti sisu iseenesest maapòue. Minu meelest fekaalid pole kunagi teab mis meelikòitev vaatepilt olnud, aga kònealune infrastruktuur toob endaga kaasa vàltimatu vòimaluse heita pilk vees hòljuvatele fekaalidele, mis on erakordselt ebaesteetiline. Ilmselt ameeriklasi see ei hàiri.
Mis mind aga veel imestama pani, olid absoluutselt uskumatud, ebainimlikult moondunud kehavormid. Nàiteks nàgin hulgaliselt inimesi, kelle jalad ja kàed olid harilikud paksud, aga tagumik nagu hiiglaslik pall vòi kobrutav paistes mùgarik. Kui tagumiku omanik aeglaselt kòndis (tihti karkude najal), siis koletislik moodustis vòdises, justkui oleks elus.
Teise pàeva òhtul ma nàgin unes yhte sellist tagumikku. Ei olnud meeldiv.
Aga loomi ameeriklased vist armastavad. Lemmikloomatarvikute poode nàis Chicagos ja selle làhiùmbruses olevat samapalju kui Starbucksi kohvikuid. Yhes kohas isegi nàgin lemmikloomade ilusalongi, kus pakuti erinevate kassidele ja koertele suunatud ilu-, tervise-, tervisekindlustuse- ja koolitusteenuste kòrval isegi professionaalse lemmikloomafotograafi teenuseid.
Ameeriklaste tabletiobsessioonist olin samuti tànu Bill Brysonile teadlik, seetòttu oskasin tàhele panna, et meie òpetajal oli neljas erinevat vàrvi plastikpurgis ravimeid, kust ta igal tàistunnil intensiivse kròbina saatel erinevaid elupààstvaid medikamente manustas.
Òpetaja oli silmapaistvalt ilus mees ja vàga tark mees, aga pyksid olid tal koledad ja nàis et kolm numbrit suuremad kui peab. Kingad olid tal ka mingi ortopeedilised kaunad. Tahtmatult meenusid elegantsete ràtsepaùlikondadega ja laitmatute kingadega itaalia sinjoorid. Yldse on imekspandav, et kuidas ameeriklased vàhemalt Chicagos nii koledasti riides kàivad, kui poed on kòik inimsòbralike hindade ja ilusa disainiga kehakatteid tàis?
Mis Bill Brysonit puudutab, siis ma pean ytlema, et Notes From The Big Country on tema parim raamat.
Bill on yldiselt vàga vaimukas reisikirjade kirjutaja ja tema raamatud pole minus isiklikult kunagi pettumust tekitanud. Notes From The Big Country kirjutas Ameerikast pàrit Bill siis, kui ta oli 20 aastat Inglismaal elanud ja hiljem Ameerikasse tagasi kolinuna avastas, et Ameerika on kahekymne aastaga kòvasti muutunud.
K ytles minu arvates vàga tabavalt, et Bill Brysoni Ameerika-raamat on òhustiku poolest nagu Epp Petrone blogi Eesti elust – inimene, kes aastaid vòòral maal elab ja siis kodumaale tagasi pòòrdub, nàeb oma kodust keskkonda hoopis teise pilguga ja màrkab vahvaid detaile, mis kaasmaalaste jaoks tavalised vòi vàhetàhtsad.
sabato, agosto 11, 2007
Good bye Julietta-Ansip :(
Hakkaja inimesena làhtun ikka pòhimòttest, et kus probleemi nàed, otsi ka lahendust.
Nii mòtisklesingi pikalt Julietta-Ansipit vaevavate probleemide, minu vàhese autode siseelu alase kompetentsuse ja itaallaste (ning eriti autoparandajate) kombe peale kliente (eriti naissoost ja vàlismaalasi) petta. Mòttetòò kàiguse ei jàànud tàhelepanuta ka asjaolu, et Itaalias tuleb leppida sellega, et siinse 56-miljonilise rahvaarvu hulgas vahest ehk leidub kolm vàlismaal òppinud mehaanikut, kes oskavad automaatkastiga autot parandada.
Jòudsin kurva jàrelduseni – pean vist Julietta-Ansipi maha myyma ja vòtma vastu selle jòleda Itaalias toodetud kyna (manuaalkastiga), mida tòò juures ametiautoks pakutakse. Vàhemalt ei pea ma ise selle remontimise ja kindlustuse peale raha kulutama ning pàrast pole kahju kui siin Roomas keegi parklas kylje peale triibud teeb, iluliistu àra varastab vòi peegli maha sòidab.
Vist teen òigesti?
Vòi àkki siiski mitte?
Muidu nagu polekski probleemi, aga mulle Julietta-Ansip meeldib ja Itaalias toodetud manuaalkastiga kyna ei meeldi.
Nii mòtisklesingi pikalt Julietta-Ansipit vaevavate probleemide, minu vàhese autode siseelu alase kompetentsuse ja itaallaste (ning eriti autoparandajate) kombe peale kliente (eriti naissoost ja vàlismaalasi) petta. Mòttetòò kàiguse ei jàànud tàhelepanuta ka asjaolu, et Itaalias tuleb leppida sellega, et siinse 56-miljonilise rahvaarvu hulgas vahest ehk leidub kolm vàlismaal òppinud mehaanikut, kes oskavad automaatkastiga autot parandada.
Jòudsin kurva jàrelduseni – pean vist Julietta-Ansipi maha myyma ja vòtma vastu selle jòleda Itaalias toodetud kyna (manuaalkastiga), mida tòò juures ametiautoks pakutakse. Vàhemalt ei pea ma ise selle remontimise ja kindlustuse peale raha kulutama ning pàrast pole kahju kui siin Roomas keegi parklas kylje peale triibud teeb, iluliistu àra varastab vòi peegli maha sòidab.
Vist teen òigesti?
Vòi àkki siiski mitte?
Muidu nagu polekski probleemi, aga mulle Julietta-Ansip meeldib ja Itaalias toodetud manuaalkastiga kyna ei meeldi.
Kuivòrd usaldada automehaanikut, kelle tunkedel pole yhtki plekki?
Jòuame Citroeni esindusse kohale.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.
Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.
Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.
Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.
”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.
Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.
Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.
Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”
Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.
Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.
Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.
Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.
Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.
Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.
Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.
”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.
Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.
Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.
Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”
Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.
Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.
Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.
Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.
Pòhiliselt nii làkski mu puhkus
Taaskord kàisid mul kylas Eestlased ning pean ytlema, et sellest kylaskàigust òppisin ma vòrdlemisi palju.
Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.
Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.
Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.
Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.
Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).
Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.
Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.
Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.
Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.
Jàrgnev oli suur pettumus.
Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.
Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.
Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.
Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.
Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).
Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.
Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.
Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.
Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.
Jàrgnev oli suur pettumus.
martedì, luglio 31, 2007
Mitte mingi suvaline loom... vaid prussakas!
Tàna hommikul jòudis E koolitusele suure hilinemisega (mis isegi Itaalias ebatavaline) ja vàga erutatult, pòsed punased, juuksed sassis ja silmis mingi kummaline làige.
Arvutikott prantsatas lauale. ‘Puha jumal, te ei kujuta ette, mis minuga tàna juhtus!!!’
Tòstsime huviga silmad arvutiekraanidelt ning panime kòrvad valmis. Jàrgnev ei tekitanud pettumust.
‘Mul oli yks LOOM autos!’
/tunnustav, yllatunud ymin publiku poolt/
‘AGA mitte mingi suvaline LOOM!!!’
‘HIIR!’ kiljatasid tytarlapsed ja Marco Naapolist.
’Mis hiir,’ rehmas E kàega ja lisas dramaatiliselt:’PRUSSAKAS!!’
Kiljatasin hysteeriliselt ja varjusin instinktiivselt arvuti taha. Noormehed mòmisesid midagi arusaamatut.
Nyyd rààkiski E traagilise loo, kuidas ta olla hommikul rahulikult tòòle sòitnud, kui korraga tundnud kàsivarrel mingit kòhvitsemist. Jah, koletis jalutas otse E kàe peal!!!
(selle koha peal tundsin kàsivartel hàirivat sygelust)
Nyyd olnud E-l kiiret lahendust vaja! Rapsinud prussaka kàe pealt minema, haaranud Rooma kaardi ja lajatanud sellega prussaka suunas. Aga koletis pààsenud pògenema. Selle peale tekkinud E-l kujuteldamatu hysteeria, kihutanud nagu hullumeelne hommikuses Roomas ringi ja suure paanikaga pannud òigest teeotsast mòòda. Edasi viis tee juba kurikuulsasse EUR rajooni, E teinud kàsipiduriga kannapòòrde ja olles tànaval mingi suvalise tyhja koha leidnud, parkinud auto ja asunud prussakat otsima. Vahepeal olla mòned inimesed temast mòòda sòitnud ja karjunud, et pangu oma auto uksed kinni. Hakkaja tytarlapsena nàidanud E neile keskmist sòrme ja otsustanud hoopis oma kavalerile helistada. Mòistagi suhtunud kavaler prussakakriisi meheliku leigusega ja olla òelnud umbes midagi sellist, et helista kui pàriselt mingi probleem on.
Prussakas aga vàlja ei tulnud, eeldatavasti oli suures surmahirmus kusagile istme alla varjunud. Tòòle sòitnud E nii, et turvavòòd igaks juhuks kinni ei pannud (noh et kui peaks kiirelt autost vàlja hyppama) ja toetunud ettevaatlikult istme serva peale, samal ajal tàhelepanelikult auto sisemust observeerides ja vaenlase làhenemistaktikat ette ennustada pyydes.
Lòpuks tabanud prussakat siiski ebaònn. Auto pargitud, màrganud E prussaka pisikesi pruuni sarvi pàevavalgele ilmumas, oodanud parajat hetke ja andnud kingaga eksimatu hoobi. Laiba heitnud sealsamas tànavale.
Aplodeerisime E-le tema julguse puhul ja tàna me olemegi koolituse kestel arutanud igal vòimalikul hetkel erinevaid teooriaid, et kuidas prussakas autosse saab ja kui yks juba on, siis kas on tòenàoline, et on veel mòni.
Ma tunnen, et olen leidnud hingesugulasi.
Meil on nyyd uus òpetaja, kes kàskis tàna meil kòigil saata talle email, kus kirjutada, et mis loom me tahaks olla ning mispàrast. Ma kirjutasin, et ma tahaks olla pingviin, sest pingviinid on armsad.
A kirjutas, et tema tahaks olla ahv, sest ahvid on uudishimulikud. E kirjutas, et tema tahaks olla lepatriinu, sest lepatriinud on armsad ja neid nàhes ei kiljata keegi hirmust ega yrita neid viivitamatult tappa.
Òpetaja vastas A-le, et ahv on suurepàrane idee, aga mulle ja E-le ei vastanud. Mida sellest jàreldada?
Arvutikott prantsatas lauale. ‘Puha jumal, te ei kujuta ette, mis minuga tàna juhtus!!!’
Tòstsime huviga silmad arvutiekraanidelt ning panime kòrvad valmis. Jàrgnev ei tekitanud pettumust.
‘Mul oli yks LOOM autos!’
/tunnustav, yllatunud ymin publiku poolt/
‘AGA mitte mingi suvaline LOOM!!!’
‘HIIR!’ kiljatasid tytarlapsed ja Marco Naapolist.
’Mis hiir,’ rehmas E kàega ja lisas dramaatiliselt:’PRUSSAKAS!!’
Kiljatasin hysteeriliselt ja varjusin instinktiivselt arvuti taha. Noormehed mòmisesid midagi arusaamatut.
Nyyd rààkiski E traagilise loo, kuidas ta olla hommikul rahulikult tòòle sòitnud, kui korraga tundnud kàsivarrel mingit kòhvitsemist. Jah, koletis jalutas otse E kàe peal!!!
(selle koha peal tundsin kàsivartel hàirivat sygelust)
Nyyd olnud E-l kiiret lahendust vaja! Rapsinud prussaka kàe pealt minema, haaranud Rooma kaardi ja lajatanud sellega prussaka suunas. Aga koletis pààsenud pògenema. Selle peale tekkinud E-l kujuteldamatu hysteeria, kihutanud nagu hullumeelne hommikuses Roomas ringi ja suure paanikaga pannud òigest teeotsast mòòda. Edasi viis tee juba kurikuulsasse EUR rajooni, E teinud kàsipiduriga kannapòòrde ja olles tànaval mingi suvalise tyhja koha leidnud, parkinud auto ja asunud prussakat otsima. Vahepeal olla mòned inimesed temast mòòda sòitnud ja karjunud, et pangu oma auto uksed kinni. Hakkaja tytarlapsena nàidanud E neile keskmist sòrme ja otsustanud hoopis oma kavalerile helistada. Mòistagi suhtunud kavaler prussakakriisi meheliku leigusega ja olla òelnud umbes midagi sellist, et helista kui pàriselt mingi probleem on.
Prussakas aga vàlja ei tulnud, eeldatavasti oli suures surmahirmus kusagile istme alla varjunud. Tòòle sòitnud E nii, et turvavòòd igaks juhuks kinni ei pannud (noh et kui peaks kiirelt autost vàlja hyppama) ja toetunud ettevaatlikult istme serva peale, samal ajal tàhelepanelikult auto sisemust observeerides ja vaenlase làhenemistaktikat ette ennustada pyydes.
Lòpuks tabanud prussakat siiski ebaònn. Auto pargitud, màrganud E prussaka pisikesi pruuni sarvi pàevavalgele ilmumas, oodanud parajat hetke ja andnud kingaga eksimatu hoobi. Laiba heitnud sealsamas tànavale.
Aplodeerisime E-le tema julguse puhul ja tàna me olemegi koolituse kestel arutanud igal vòimalikul hetkel erinevaid teooriaid, et kuidas prussakas autosse saab ja kui yks juba on, siis kas on tòenàoline, et on veel mòni.
Ma tunnen, et olen leidnud hingesugulasi.
Meil on nyyd uus òpetaja, kes kàskis tàna meil kòigil saata talle email, kus kirjutada, et mis loom me tahaks olla ning mispàrast. Ma kirjutasin, et ma tahaks olla pingviin, sest pingviinid on armsad.
A kirjutas, et tema tahaks olla ahv, sest ahvid on uudishimulikud. E kirjutas, et tema tahaks olla lepatriinu, sest lepatriinud on armsad ja neid nàhes ei kiljata keegi hirmust ega yrita neid viivitamatult tappa.
Òpetaja vastas A-le, et ahv on suurepàrane idee, aga mulle ja E-le ei vastanud. Mida sellest jàreldada?
minu kultuurne elu Roomas
Vahepeal pole mul aega olnud eriti kirjutada, aga nyyd tekkis aega, nii peatuksingi pògusalt viimasel ajal Roomas aset leidnud kultuursetel syndmusi, kus mul on au olnud viibida.
Nàiteks kàisin yhel synnipàeval.
See oli selline yritus, mille korraldasid kaks noormeest, kes elavad koos ning kellest yks tòòtab mu praeguse ja teine mu endise tòòandja heaks.
Muidu tàiesti tavapàrane synnipàev, aga yhe toreda eripàra tahaks siinkohal siiski àra màrkida. Nimelt yks pòhjusi, miks ma sinna synnipàevale làksin, oli soov nàha, kas itaallased laulavad oma koosviibimistel Vasco Rossi laule.
Mòistagi ei petnud synnipàev mu ootusi. Mingil hetkel hakkas magamistoast kostma kitarri- ja syntesaatorihelisid ja E esituses Vasco Rossi laul, mille nime ma ei tea, aga kus lauldakse ‘ti ringrazio la mia sconoscuta compagnia’ (tòlk. ma tànan sind, mu tundmatu kaaslane) ja mille refrààni kohal tuleb hòisata ‘felicità, aa-aa-aaaa, felicità!’ (tòlk. Ònn, aa-aa-aaaa, ònn!).
Kogunesime kòik rysinal magamistuppa, ulatamaks E-le vokaalne abikàsi ning kandsime yheskoos ette mitu Vasco lugu.
Vahelduseks vòtsime veel U2 laulu ‘one love’, mis minu vaatlusandmete kohaselt on samuti itaallaste hulgas kòrgelt hinnatud. Seejàrel laulsime elukurba laulu hukkunud sòdurist, kelle korjus lebab òitsvate moonide keskel (ma arvan, et kòik itaalia keele kursustel kàinud inimesed on selle lauluga hàsti kursis). Selles laulus on palju sònu, nii et lòpp muutus pisut hajusaks ja vòtsime hoopis ‘il sole mio’ ette, seda peamiselt austusest kòigi Naapolist pàrit kylaliste vastu. Korraga selgus, et olemegi Vasco Rossi liiga kauaks unarusse jàtnud ja kandsime uuesti terve hunniku tema laule ette, millest enamust ma enne ei teadnud, aga nyyd siis tean. Lòpuks tuli John Lennoni kord ning kui me parajasti yyrgasime ‘imààdzhin all the piipl living laif in piiiiiss’ ja tuli see koht, kus tuleb tòsta veinipeekrid ja huilata ennastunustavalt ‘hu-hu-huhuhuuu!’ ilmus akna taha hàbelik karabinjeer, vabandas segamise eest ning kysis, et kas saaks volyymi vàhemaks vòtta. Naabrid olla politseisse helistanud.
Siis kàisin ooperis. Roomas on selline vabaòhuteater nagu Terme di Caracalla, mis iidsetel aegadel oli rohkem spa moodi asutusena tuntud. Antiiksed roomlased olla seal pàevade kaupa ringi jalutanud, vedelenud vààrikalt erineva temperatuuriga vannides ja yldiselt bella figura olnud. Ma ei tahaks eriti roomlaste ajaviitmise viisidel praegu pikalt peatuda, aga siiski on kiusatus àra màrkida, et mina oleks selle spas kyll yhest korralikust juturaamatust puudust tundnud. Praegu on Terme di Caracallast saanud selline vòrdlemisi elegantne kogum iidsetest varemetest, murust ja piinijatest, kus suvel etendatakse oopereid, nàiteks ‘Nabuccot’, mida me vaatamas kàisime.
Nabucco esitus varemetes oli vàga veenev, ei saanudki aru, kus lava lòppes ja varemed algasid, sest lavakujundus oli ka peamiselt varemed. Akustikat pole muidugi mòtet eriti arvustada, sest kes on òelnud, et vabaòhukontserdi heli saab tàiuslik olla. Mis lauljaid puutub, siis eriti tugev tegija oli tapahimuline òde Abigail, kelleks osutus NYst kohale taritud Andrea Gruber. Ka Carlo Guelfi Nabucco rollis oli vòrdlemisi veenev, aga erinevalt Andreast ei olnud ma Carlo olemasolust enne ‘Nabucco’ nàgemist eriti teadlik. Carlo oli pàris tubli yhesònaga. Nagu yks endast lugupidav ooper ette nàeb, sai Abigail surma ja Nabucco làks hulluks. Ma arvan, et on olemas mingid salajased ooperi-reeglid, mille kohaselt viimases vaatuses peab keegi saama surma vòi minema hulluks, muidu lavastaja ei vòta yldse ooperit ettegi.
Sai ka nàitust kylastatud - ‘Valentino 45 aastat Roomas’. Nàitus oli yles seatud kuulsa rahu altari ymber ehitatud klaasmajas. Mis mind eriti hàmmastas, oli see, et iidsetel aegadel oli rahu altari ymber vàhemalt 20 kilomeetri raadiuses tyhermaad, nagu maketilt nàha vòis. Huvitav, mis transpordiga antiiksed roomlased kodust altari juurde said ja palju see aega vòttis?
Moekeisri maailmakuulus nàitus ei petnud ootusi. Kulda, karda ja imelist ràtsepatòòd oli sadade meetrite jagu. Kohe galeriisse sisenedes olid kaks hiiglakòrget seina tàis riputatud skandaalselt glamuurseid, sàtendavaid, sillerdavaid, igas vàrvitoonis kyytlevaid ja haruldaste karusnahkadega kaunistet yrpe. Kuni mina seal òhku ahmisin ja kogu telefonimàlu erinevaid kleididetaile tàis pildistasin, toimus ròòmus taaskohtumine Rokuga, kes oli kàinud kempsu otsimas. Kemps olla olnud tàpselt galerii teises otsas, mistòttu Rokugi ahmis òhku ja teatas ’See koht on NIII suur ja puha kleite tàis!’. Korraliku itaallasena tòòtas ta tunnis ilusti kaasa ja siis me màngisime seda màngu, et valisime enda lemmikuid kleite vàlja.
Sàtendavate kleitide galeeriist vàlja astunud, avanes meile mòòtmatu saal, kus oli keskel lugematu arv valgeid kleite ning vasakul ja paremal legendaarset Valentino punast erinevateks òhtukleitideks vormununa. Menyys oli Valentino loomingut alates aastast 1950 kuni 2007 kevad-suvi kollektsioonideni.
Kui puna-valgest saalist edasi mustade kleitide saali jòudsime, kuumenes mu protsessor pisut yle ja ma ei viitsinud enam tàhelepanelikult iga kleidi òmblustehnoloogilisi aspekte ja synniaastat vahtida. Pealegi oli kogu galeriis mingi jòle syrr muusika pandud taustaks, mida esialgu eriti tàhele ei pane, aga lòpuks hakkab ajusid saagima. No umbes selline, mida reeglina kasutatakse mingites diipides performance art aktiviteetides.
Nii kulgesimegi làbi mitme saali, olles kòigis vàrvitoonides kyytlevate kleitide ahvatluste suhtes vòrdlemisi immuunsed. Mingisse keldrisse jòudnud, muutus atmosfààr jàlle intrigeerivaks – olid vàlja pandud moe- ja seltskonnaajakirjanduse kandvad kleidid, mida superstaarid on kandnud nàiteks Oscari galal ja muudel taolistel yritustel. Iga kleidi kòrval oli vàike ekraan, kus vòis nàha, kuidas Julia Roberts, Elisabeth Taylor, Cameron Diaz ja muud diivad kònealustes kleitides kenitlesid vòi kuldset Oscari kuju rusikasse pigistasid.
Lòpetuseks vòisime nàha vàljapanekut Valentino joonistatud kleidivisanditest, mis syvendasid mu pettumust kuulsate disainerite suhtes. Kui Valentino veel 1950 aastal noor ja tundmatu oli, olid ka tema kleidijoonised imekaunid maalingud graatsilisi poose vòtvatest spagetja kaela ja pikkade jalgadega hirvesilmsetest daamidest, kellel muuhulgas siis ka mingi udukaunis kleit seljas. Iga joonis oli hoolikalt àra vàrvitud ja puha.
Kusagil seitsmekymnendatel hakkas aga pòòrdumatu allakàik. Kuigi Valentinole olid eraldatud spetsiaalsed tema logoga paberid visandite tegemiseks, olid vàrvilised pildid muutunud hariliku pliiatsiga tehtud joonisteks. Kaunite daamide pàid polnud ta enam viitsinud teha ja jalgade koha peale oli lihtsalt sààrejooks tòmmatud. Yheksakymnendateks aastateks oli aga kòik pekkis. Ilmselt oli Valentino kontsernis toimunud mingi kulude kokkuhoiu programm. Miks muidu olid logoga paberid kadunud ja ilmunud suvalised ruudulised paberitykid, kus igale lehele oli sirgeldatud kiiruga umbes viis jakki.
Taoline paberi kokkuhoid ja yldine lohakus visandite tegemisel pani mind vàga imestama ja nostalgiliselt meenutama mu armsat ràtsepat ja moemajakat E-d, kes mu tulevased moekad ròivad alati tàpselt, korralike joontega ja eraldi paberile tegi. Kusjuures korraliku visandi tegemine ei vòta E-l kunagi yle kolme minuti aega. No ma ei tea, mis ajapuudus Valentinot vaevab, et ei viitsi isegi kolme minutit joonisele kulutada, eriti arvestades mis hingehinda tema nimega toodete eest maksta tuleb. Eks eeldatavasti pole ta viimased kakskymmend aastat ise yhtegi asja disaininud, vaid on alamakstud moetudengite tòòde seast sobivad vàlja valinud, aga ikkagi tahaks nagu nuriseda eksole.
Peale Valentino nàitust sattusime ootamatult nàitusele, kus hakkajad meistrimehed olid puust nikerdanud kòik masinad, mis Leonardo da Vinci leiutas. Vàhemalt nii vàideti nàituse reklaamplakatil. Kui olime 7-eurosed piletid lunastanud, saime teada, et yhte keldrisse olid kogutud puust jalgratas, puust tiivad, vee peal kòndimise suusad ja mòningad seadmed, mille òige koht on umbes kuskil mehaanikateaduse salajastes syvahoovustes. Usutavasti jòudis Leonardo kindlasti rohkem asju leiutada, aga teisest kyljest mòistan, et ka meistrimeeste vòimetel on mingid piirid. Kesse ikka viitsib kuumal suvel mingites kopitanud joonistes tuhnida ja puidust kruvisid voolida. Aga yldiselt oli hariv nàitus.
Eile jàllegi kylastasin sellist vahvat yritust nagu ballett-ooperit ‘Rugantino’.
Rugantino on commedia dell’arte tegelane – kelm Rooma tànavapoiss, kes on ylbik, ei viitsi eriti tòòd teha ja seikleb ringi, aga on tegelikult hea sydamega sell.
Rugantino lugu kokkuvòtlikult on selline, et ta armub kaunisse Rosettasse ja yritab igakylgselt teda vòrgutada. Vahepeal kerkib yles paralleelne liin, nimelt Rugantino lavastatakse syydi Rosetta pahaloomulise elukaaslase mòrvas (mida ta loomulikult toime ei pannud). Just siis, kui Rugantino vangi làheb, màrkab imekaunis Rosetta, et tal on tàrganud Rugantino vastu tugevad romantilised tunded. Lòpetuseks, nagu korralikule etendusele kohane, saab Rugantino surma ja Rosetta on mòlemast mehest ilma.
Tantsijad olid absoluutselt tàiuslikud ja liikusid nagu noored jumalad. Erakordselt plastiline ja kòrge nàitlejameisterlikkusega oli La Morte (Surm), teda vaadates làks meelest isegi plaksutada, nii àge oli. Tegin enda jaoks sellise tàhelepaneku, et kui kònealune La Morte ehk Vito Bortone on tantsimas, siis tasub kindlasti vaatama minna. Mis etenduse muusikalist aspekti puutub, siis pòhilise tòò tegid àra tantsijad ja aeg-ajalt tulid kriitilisemates kohtades lavale neli lauljat, kes kandsid ette roomlaste lemmikhitte làbi aegade, mis kòlasid umbes nagu Uno Loobi looming kuuekymnendatel aastatel, aga kindlasti mitte nagu ooper.
Katu nimelise stiilipreemia andsin kòigile Rosettale pyhendet paladele, mida meeslauljad kandsid ette vàriseval hààlel, igihaljas roomas dialektis ja mandoliinihelide saatel – no rohkem italiaano ei saa yks laul olla lihtsalt.
Kui peale etendust imekaunite A ja A-ga làbi pargi autode poole jalutasime, tekkis A1-l laulust ‘Roma nun fa stupida stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul rumal) oma versioon – ‘Roma non fa scifo stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul vastik).
Eks seda vòib mòista muidugi, sest A on Naapolist pàrit ja tunneb ka peale seitsmeaastast Roomas elamist kodusest Naapolist puudust.
Nàiteks kàisin yhel synnipàeval.
See oli selline yritus, mille korraldasid kaks noormeest, kes elavad koos ning kellest yks tòòtab mu praeguse ja teine mu endise tòòandja heaks.
Muidu tàiesti tavapàrane synnipàev, aga yhe toreda eripàra tahaks siinkohal siiski àra màrkida. Nimelt yks pòhjusi, miks ma sinna synnipàevale làksin, oli soov nàha, kas itaallased laulavad oma koosviibimistel Vasco Rossi laule.
Mòistagi ei petnud synnipàev mu ootusi. Mingil hetkel hakkas magamistoast kostma kitarri- ja syntesaatorihelisid ja E esituses Vasco Rossi laul, mille nime ma ei tea, aga kus lauldakse ‘ti ringrazio la mia sconoscuta compagnia’ (tòlk. ma tànan sind, mu tundmatu kaaslane) ja mille refrààni kohal tuleb hòisata ‘felicità, aa-aa-aaaa, felicità!’ (tòlk. Ònn, aa-aa-aaaa, ònn!).
Kogunesime kòik rysinal magamistuppa, ulatamaks E-le vokaalne abikàsi ning kandsime yheskoos ette mitu Vasco lugu.
Vahelduseks vòtsime veel U2 laulu ‘one love’, mis minu vaatlusandmete kohaselt on samuti itaallaste hulgas kòrgelt hinnatud. Seejàrel laulsime elukurba laulu hukkunud sòdurist, kelle korjus lebab òitsvate moonide keskel (ma arvan, et kòik itaalia keele kursustel kàinud inimesed on selle lauluga hàsti kursis). Selles laulus on palju sònu, nii et lòpp muutus pisut hajusaks ja vòtsime hoopis ‘il sole mio’ ette, seda peamiselt austusest kòigi Naapolist pàrit kylaliste vastu. Korraga selgus, et olemegi Vasco Rossi liiga kauaks unarusse jàtnud ja kandsime uuesti terve hunniku tema laule ette, millest enamust ma enne ei teadnud, aga nyyd siis tean. Lòpuks tuli John Lennoni kord ning kui me parajasti yyrgasime ‘imààdzhin all the piipl living laif in piiiiiss’ ja tuli see koht, kus tuleb tòsta veinipeekrid ja huilata ennastunustavalt ‘hu-hu-huhuhuuu!’ ilmus akna taha hàbelik karabinjeer, vabandas segamise eest ning kysis, et kas saaks volyymi vàhemaks vòtta. Naabrid olla politseisse helistanud.
Siis kàisin ooperis. Roomas on selline vabaòhuteater nagu Terme di Caracalla, mis iidsetel aegadel oli rohkem spa moodi asutusena tuntud. Antiiksed roomlased olla seal pàevade kaupa ringi jalutanud, vedelenud vààrikalt erineva temperatuuriga vannides ja yldiselt bella figura olnud. Ma ei tahaks eriti roomlaste ajaviitmise viisidel praegu pikalt peatuda, aga siiski on kiusatus àra màrkida, et mina oleks selle spas kyll yhest korralikust juturaamatust puudust tundnud. Praegu on Terme di Caracallast saanud selline vòrdlemisi elegantne kogum iidsetest varemetest, murust ja piinijatest, kus suvel etendatakse oopereid, nàiteks ‘Nabuccot’, mida me vaatamas kàisime.
Nabucco esitus varemetes oli vàga veenev, ei saanudki aru, kus lava lòppes ja varemed algasid, sest lavakujundus oli ka peamiselt varemed. Akustikat pole muidugi mòtet eriti arvustada, sest kes on òelnud, et vabaòhukontserdi heli saab tàiuslik olla. Mis lauljaid puutub, siis eriti tugev tegija oli tapahimuline òde Abigail, kelleks osutus NYst kohale taritud Andrea Gruber. Ka Carlo Guelfi Nabucco rollis oli vòrdlemisi veenev, aga erinevalt Andreast ei olnud ma Carlo olemasolust enne ‘Nabucco’ nàgemist eriti teadlik. Carlo oli pàris tubli yhesònaga. Nagu yks endast lugupidav ooper ette nàeb, sai Abigail surma ja Nabucco làks hulluks. Ma arvan, et on olemas mingid salajased ooperi-reeglid, mille kohaselt viimases vaatuses peab keegi saama surma vòi minema hulluks, muidu lavastaja ei vòta yldse ooperit ettegi.
Sai ka nàitust kylastatud - ‘Valentino 45 aastat Roomas’. Nàitus oli yles seatud kuulsa rahu altari ymber ehitatud klaasmajas. Mis mind eriti hàmmastas, oli see, et iidsetel aegadel oli rahu altari ymber vàhemalt 20 kilomeetri raadiuses tyhermaad, nagu maketilt nàha vòis. Huvitav, mis transpordiga antiiksed roomlased kodust altari juurde said ja palju see aega vòttis?
Moekeisri maailmakuulus nàitus ei petnud ootusi. Kulda, karda ja imelist ràtsepatòòd oli sadade meetrite jagu. Kohe galeriisse sisenedes olid kaks hiiglakòrget seina tàis riputatud skandaalselt glamuurseid, sàtendavaid, sillerdavaid, igas vàrvitoonis kyytlevaid ja haruldaste karusnahkadega kaunistet yrpe. Kuni mina seal òhku ahmisin ja kogu telefonimàlu erinevaid kleididetaile tàis pildistasin, toimus ròòmus taaskohtumine Rokuga, kes oli kàinud kempsu otsimas. Kemps olla olnud tàpselt galerii teises otsas, mistòttu Rokugi ahmis òhku ja teatas ’See koht on NIII suur ja puha kleite tàis!’. Korraliku itaallasena tòòtas ta tunnis ilusti kaasa ja siis me màngisime seda màngu, et valisime enda lemmikuid kleite vàlja.
Sàtendavate kleitide galeeriist vàlja astunud, avanes meile mòòtmatu saal, kus oli keskel lugematu arv valgeid kleite ning vasakul ja paremal legendaarset Valentino punast erinevateks òhtukleitideks vormununa. Menyys oli Valentino loomingut alates aastast 1950 kuni 2007 kevad-suvi kollektsioonideni.
Kui puna-valgest saalist edasi mustade kleitide saali jòudsime, kuumenes mu protsessor pisut yle ja ma ei viitsinud enam tàhelepanelikult iga kleidi òmblustehnoloogilisi aspekte ja synniaastat vahtida. Pealegi oli kogu galeriis mingi jòle syrr muusika pandud taustaks, mida esialgu eriti tàhele ei pane, aga lòpuks hakkab ajusid saagima. No umbes selline, mida reeglina kasutatakse mingites diipides performance art aktiviteetides.
Nii kulgesimegi làbi mitme saali, olles kòigis vàrvitoonides kyytlevate kleitide ahvatluste suhtes vòrdlemisi immuunsed. Mingisse keldrisse jòudnud, muutus atmosfààr jàlle intrigeerivaks – olid vàlja pandud moe- ja seltskonnaajakirjanduse kandvad kleidid, mida superstaarid on kandnud nàiteks Oscari galal ja muudel taolistel yritustel. Iga kleidi kòrval oli vàike ekraan, kus vòis nàha, kuidas Julia Roberts, Elisabeth Taylor, Cameron Diaz ja muud diivad kònealustes kleitides kenitlesid vòi kuldset Oscari kuju rusikasse pigistasid.
Lòpetuseks vòisime nàha vàljapanekut Valentino joonistatud kleidivisanditest, mis syvendasid mu pettumust kuulsate disainerite suhtes. Kui Valentino veel 1950 aastal noor ja tundmatu oli, olid ka tema kleidijoonised imekaunid maalingud graatsilisi poose vòtvatest spagetja kaela ja pikkade jalgadega hirvesilmsetest daamidest, kellel muuhulgas siis ka mingi udukaunis kleit seljas. Iga joonis oli hoolikalt àra vàrvitud ja puha.
Kusagil seitsmekymnendatel hakkas aga pòòrdumatu allakàik. Kuigi Valentinole olid eraldatud spetsiaalsed tema logoga paberid visandite tegemiseks, olid vàrvilised pildid muutunud hariliku pliiatsiga tehtud joonisteks. Kaunite daamide pàid polnud ta enam viitsinud teha ja jalgade koha peale oli lihtsalt sààrejooks tòmmatud. Yheksakymnendateks aastateks oli aga kòik pekkis. Ilmselt oli Valentino kontsernis toimunud mingi kulude kokkuhoiu programm. Miks muidu olid logoga paberid kadunud ja ilmunud suvalised ruudulised paberitykid, kus igale lehele oli sirgeldatud kiiruga umbes viis jakki.
Taoline paberi kokkuhoid ja yldine lohakus visandite tegemisel pani mind vàga imestama ja nostalgiliselt meenutama mu armsat ràtsepat ja moemajakat E-d, kes mu tulevased moekad ròivad alati tàpselt, korralike joontega ja eraldi paberile tegi. Kusjuures korraliku visandi tegemine ei vòta E-l kunagi yle kolme minuti aega. No ma ei tea, mis ajapuudus Valentinot vaevab, et ei viitsi isegi kolme minutit joonisele kulutada, eriti arvestades mis hingehinda tema nimega toodete eest maksta tuleb. Eks eeldatavasti pole ta viimased kakskymmend aastat ise yhtegi asja disaininud, vaid on alamakstud moetudengite tòòde seast sobivad vàlja valinud, aga ikkagi tahaks nagu nuriseda eksole.
Peale Valentino nàitust sattusime ootamatult nàitusele, kus hakkajad meistrimehed olid puust nikerdanud kòik masinad, mis Leonardo da Vinci leiutas. Vàhemalt nii vàideti nàituse reklaamplakatil. Kui olime 7-eurosed piletid lunastanud, saime teada, et yhte keldrisse olid kogutud puust jalgratas, puust tiivad, vee peal kòndimise suusad ja mòningad seadmed, mille òige koht on umbes kuskil mehaanikateaduse salajastes syvahoovustes. Usutavasti jòudis Leonardo kindlasti rohkem asju leiutada, aga teisest kyljest mòistan, et ka meistrimeeste vòimetel on mingid piirid. Kesse ikka viitsib kuumal suvel mingites kopitanud joonistes tuhnida ja puidust kruvisid voolida. Aga yldiselt oli hariv nàitus.
Eile jàllegi kylastasin sellist vahvat yritust nagu ballett-ooperit ‘Rugantino’.
Rugantino on commedia dell’arte tegelane – kelm Rooma tànavapoiss, kes on ylbik, ei viitsi eriti tòòd teha ja seikleb ringi, aga on tegelikult hea sydamega sell.
Rugantino lugu kokkuvòtlikult on selline, et ta armub kaunisse Rosettasse ja yritab igakylgselt teda vòrgutada. Vahepeal kerkib yles paralleelne liin, nimelt Rugantino lavastatakse syydi Rosetta pahaloomulise elukaaslase mòrvas (mida ta loomulikult toime ei pannud). Just siis, kui Rugantino vangi làheb, màrkab imekaunis Rosetta, et tal on tàrganud Rugantino vastu tugevad romantilised tunded. Lòpetuseks, nagu korralikule etendusele kohane, saab Rugantino surma ja Rosetta on mòlemast mehest ilma.
Tantsijad olid absoluutselt tàiuslikud ja liikusid nagu noored jumalad. Erakordselt plastiline ja kòrge nàitlejameisterlikkusega oli La Morte (Surm), teda vaadates làks meelest isegi plaksutada, nii àge oli. Tegin enda jaoks sellise tàhelepaneku, et kui kònealune La Morte ehk Vito Bortone on tantsimas, siis tasub kindlasti vaatama minna. Mis etenduse muusikalist aspekti puutub, siis pòhilise tòò tegid àra tantsijad ja aeg-ajalt tulid kriitilisemates kohtades lavale neli lauljat, kes kandsid ette roomlaste lemmikhitte làbi aegade, mis kòlasid umbes nagu Uno Loobi looming kuuekymnendatel aastatel, aga kindlasti mitte nagu ooper.
Katu nimelise stiilipreemia andsin kòigile Rosettale pyhendet paladele, mida meeslauljad kandsid ette vàriseval hààlel, igihaljas roomas dialektis ja mandoliinihelide saatel – no rohkem italiaano ei saa yks laul olla lihtsalt.
Kui peale etendust imekaunite A ja A-ga làbi pargi autode poole jalutasime, tekkis A1-l laulust ‘Roma nun fa stupida stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul rumal) oma versioon – ‘Roma non fa scifo stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul vastik).
Eks seda vòib mòista muidugi, sest A on Naapolist pàrit ja tunneb ka peale seitsmeaastast Roomas elamist kodusest Naapolist puudust.
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
