Et kòik tàpselt àra rààkida, pean alustama algusest, ehk sellest, et miks ma yldse Ameerikasse làksin.
Pòhjus oli vòrdlemisi banaalne – oli vaja osaleda yhel kahenàdalasel koolitusel.
Yhesònaga, oli jàrjekordne koolituspàev ja lahendasime parajasti yhte ylesannet. Tavaliselt ylesanded olid seal koolitusel sellised, et tuli 10 minutiga EE kòite jagu materjale làbi lugeda, nendest mingi syntees vòi intelligente jàreldus teha ja PowerPoint presentatsiooniks vormistada. Seegi kord làks nii.
Korraga hakkas kuskilt pininat kostma. Ega see eriti ei hàirinudki, aga siis maandus klassiruumis korpulentne koolituse korraldaja kes teatas: ’Tornaado on kohe-kohe meid tabamas’ (umbes sellise hààletooniga nagu tavaliselt òeldakse ’kui poodi làhed, ole hea, vòta piima ka’).
Minu arvates peaks tornaado inimestes ikka mingit àrevust tekitama ja kui àrevust pole, ju siis on mingi nali vòi òppus kàsil. Sama arvasid eeldavasti ka kòik ylejàànud òpilased, sest erilist nihelemist see teadaanne ei tekitanud. Mòned aktiivsemad tànasid prouat info eest ja enamus nohistasid EE kòidetes edasi.
Proua vist ootas pisut erinevat reaktsiooni, igatahes presenteeris ta jàrgmist infokildu:’Peate kohe evakueeruma’.
Nàdala lòpp oli juba làhenemas, kòigil aktiivselt sisustatud òòtunnid seljataga ja erilist elevust see sònum kurnatud analyytikutes ei tekitanud.
’Kas tegemist on òppusega?’ pidasin vajalikuks tàpsustada.
’Eeei-eeiii, pàris tornaado!’ vastas proua.
Kus nyyd làks kiireks! Peamiselt tormati, fotoaparaadid laskevalmis, akende ja vàljapààsude juurde, et làhenev tornaado tulevastele pòlvedele jààdvustada.
Aga ameeriklased oskavad asju hàsti organiseerida - koolituse proua ja meie kolm òpetajat mobiliseerusid ylikiiresti ning lykkasid klassitàie Euroopa turiste làhedalasuvasse umbsesse ruumi, mis kandis glamuurset tiitlit ’ball room’ ja kus puudusid aknad.
Akendeta ruumi oli ka teistest klassidest òpingukaaslasi evaukeeritud, mistòttu atmosfààr oli meeleolukas. Peamiselt tegeleti videokaamerate abil hyvastijàtusònumite salvestamisega. Nii jàtsin minagi yhe prantslase kaamerasse eestikeelse tervituse kodustele, mis tòi kaasa vajaduse teha selgitustòòd, et eesti keel ei ole sama, mis vene keel. Vòimaluse avanedes tunglesime kòik saali uste juures, et piiluda, mis òues toimub.
Mòne minutiga oli làinud pàris pimedaks ja tornaado probleem paistis nyyd palju tòsisemas valguses.
Siis aga aeti turistid uste juurest minema, sisenes turvamees (vàhemalt ta paistis kuidagi vàga isalik ja turvaline olevat), kes teavitas, et tornaado peaks kahe minuti pàrast meie piirkonda làbima ja et kui elekter àra làheb, àrgu me paanikat tekitage.
Vaevalt jòudis turvamees lahkuda, kui tuba pimenes. Algasid kiljatused ja vilekoor. Selgus, et keegi oli naljaviluks lihtsalt tule àra kustutanud.
Ootasime.
Ootasime.
Kaks minutit sai làbi, tornaadot ei kusagil. Mehhiko tydruk rààkis, et maavàrina alarm on helistiku poolest tàpselt samasugune nagu tornaado alarm. Ta olla maavàrina yle elanud. Tegime grupikalli.
Siis tuli turvamees tagasi. Teatas, et tornaado oht peaks poole tunni pàrast yle minema.
Mul ònnestus vahepeal ukse vahelt vàlja piiluda. Òues oli hàmar, vihma kallas ja puud olid kreenis.
Ootasime.
Ootasime.
Keegi leidis hularònga ja làks lahti hularònga keerutamise vòistlus.
Hularònga keerutamise vòistlus kujunes vàga lòbusaks ja suure osavòtuprotsendiga ajaviiteks, mis paraku ootamatult lòppes, sest turvamees tuli tagasi ja ytles, et tornaado oht on yle làinud.
Klassiruumi naastes tàheldasin mòningase pettumusega, et pòhiliselt olid kahjustada saanud kaks aiatooli, mille tuul oli ymber lykanud.
mercoledì, agosto 29, 2007
Tàhelepanekuid Ameerikast
Ameerika reisiks valmistusin pòhjalikult. Nàiteks printisin lennukipileti vàlja ja pakkisin kohvrisse kaks raamatut: Bill Brysoni ‘Notes From The Big Country’ ja Samuel Huntingtoni ‘Who Are We: The Challenges to America’s National Identity’. Nende raamatute kaasavòtmine oli kantud ideest, et mis saaks olla parim hetk Ameerika-teemaliste raamatute lugemiseks, kui lennukis Ameerika poole kulgedes. Tòele au andes tuleb tunnistada, et see raamatute kaasavòtmine polnud just Nobeli teaduspreemia vààriline idee, sest Ameerikas on kòik asjad (loe: kingad) vàga odavad ja mul oli pàrast tegemist, et kòik ostetud kingad ja lisandunud raamatud kuidagi àra mahutada. Seda enam, et ma làksin kahenàdalasele reisile kàsipagasiga.
Miks kàsipagasiga?
Nimelt American Airlines olla kuulus oma maitsvate roogade poolest, mida nad pardal serveerivad. Peaaegu sama kuulus olla American Airlines selle poolest, et neil pidavat kòige sagedamini reisijate pagas àra kaduma vòi hilinema. Seda vàidet ei oska ma kyll kuidagi kinnitada, sest minu tagasihoidlike andmete kohaselt tegelevad pagasiga tavaliselt lennujaamades mingid spetsiaalsed firmad, mitte lennuliinid.
Aga parem karta kui kahetseda - kuna kòik vedelikud mu kàsipagasisse ei mahtunud, olin sunnitud siiski yhe vàikese koti oma kosmeetikatarvetega àra andma.
Mòistagi saabus kott alles kolme pàeva pàrast -oli kyll pisut ràsitud, lukk katki murtud ja igast pudelist kolmandik vàlja kallatud, aga vàhemalt ta jòudis kohale.
Yldiselt Ameerika on sùmpaatne koht, pean taaskord tòdema.
Esiteks mulle meeldib, et kòik autod on suured, sest ma olen kapis elutsev autopede. Parkimiskohti on jalaga segada ja need on mòòtmetelt umbes sama suured kui Itaalias kahe auto parkimiskoht. Eriti kòrgeid punkte tahaksin anda Ameerika liikluskultuurile, kuna nàib, et KòIK sòidavad korralikult teele joonistatud joonte vahel ja peavad kiirusepiirangutest kinni.
Veel meeldis mulle cheesecake, mida ameeriklased hàsti teha oskavad (vàhemalt Cheesecake Factory’s) ja asjaolu, et poodidest saab ingliskeelseid raamatuid.
Usutavasti asjaolu, et Ameerikas saab ingliskeelseid raamatuid, ei tohiks kellelegi ùllatusena tulla, aga Itaalias elades olen òppinud kòrgelt hindama vòimalust ingliskeelset raamatut osta. Hàmmastaval kombel saab Roomas ingliskeelseid raamatuid ainult lennujaamadest osta, kui turvakontroll làbitud saab. Muidugi tàpsuse huvides peab màrkima, et Rooma kesklinnas, turistilòksude raadiuses on yks Feltrinelli pood, kust leiab ingliskeelses versioonis selliseid igihaljaid hitte nagu ‘Da Vinci Code’ vòi Harry Potteri saaga.
Mòned asjad panid imestama ka.
Kònniteede puudusest ja gigantsetest toiduportsjonitest olin tànu varasemale Californias viibimisele ja Bill Brysoni tàhelepanekutele juba teadlik, nii et see ei tulnud yllatusena. Pigem kòitsid mu tàhelepanu vàikesed nyansid.
Nàiteks tualetid tòòtavad Ameerikas vàga unikaalsel moel.
Terve pott on vett tàis, justkui oleks mingi ummistusega tegemist ja regulaarsete intervallide jàrel tòmbab mingi maagiline jòud kogu poti sisu iseenesest maapòue. Minu meelest fekaalid pole kunagi teab mis meelikòitev vaatepilt olnud, aga kònealune infrastruktuur toob endaga kaasa vàltimatu vòimaluse heita pilk vees hòljuvatele fekaalidele, mis on erakordselt ebaesteetiline. Ilmselt ameeriklasi see ei hàiri.
Mis mind aga veel imestama pani, olid absoluutselt uskumatud, ebainimlikult moondunud kehavormid. Nàiteks nàgin hulgaliselt inimesi, kelle jalad ja kàed olid harilikud paksud, aga tagumik nagu hiiglaslik pall vòi kobrutav paistes mùgarik. Kui tagumiku omanik aeglaselt kòndis (tihti karkude najal), siis koletislik moodustis vòdises, justkui oleks elus.
Teise pàeva òhtul ma nàgin unes yhte sellist tagumikku. Ei olnud meeldiv.
Aga loomi ameeriklased vist armastavad. Lemmikloomatarvikute poode nàis Chicagos ja selle làhiùmbruses olevat samapalju kui Starbucksi kohvikuid. Yhes kohas isegi nàgin lemmikloomade ilusalongi, kus pakuti erinevate kassidele ja koertele suunatud ilu-, tervise-, tervisekindlustuse- ja koolitusteenuste kòrval isegi professionaalse lemmikloomafotograafi teenuseid.
Ameeriklaste tabletiobsessioonist olin samuti tànu Bill Brysonile teadlik, seetòttu oskasin tàhele panna, et meie òpetajal oli neljas erinevat vàrvi plastikpurgis ravimeid, kust ta igal tàistunnil intensiivse kròbina saatel erinevaid elupààstvaid medikamente manustas.
Òpetaja oli silmapaistvalt ilus mees ja vàga tark mees, aga pyksid olid tal koledad ja nàis et kolm numbrit suuremad kui peab. Kingad olid tal ka mingi ortopeedilised kaunad. Tahtmatult meenusid elegantsete ràtsepaùlikondadega ja laitmatute kingadega itaalia sinjoorid. Yldse on imekspandav, et kuidas ameeriklased vàhemalt Chicagos nii koledasti riides kàivad, kui poed on kòik inimsòbralike hindade ja ilusa disainiga kehakatteid tàis?
Mis Bill Brysonit puudutab, siis ma pean ytlema, et Notes From The Big Country on tema parim raamat.
Bill on yldiselt vàga vaimukas reisikirjade kirjutaja ja tema raamatud pole minus isiklikult kunagi pettumust tekitanud. Notes From The Big Country kirjutas Ameerikast pàrit Bill siis, kui ta oli 20 aastat Inglismaal elanud ja hiljem Ameerikasse tagasi kolinuna avastas, et Ameerika on kahekymne aastaga kòvasti muutunud.
K ytles minu arvates vàga tabavalt, et Bill Brysoni Ameerika-raamat on òhustiku poolest nagu Epp Petrone blogi Eesti elust – inimene, kes aastaid vòòral maal elab ja siis kodumaale tagasi pòòrdub, nàeb oma kodust keskkonda hoopis teise pilguga ja màrkab vahvaid detaile, mis kaasmaalaste jaoks tavalised vòi vàhetàhtsad.
sabato, agosto 11, 2007
Good bye Julietta-Ansip :(
Hakkaja inimesena làhtun ikka pòhimòttest, et kus probleemi nàed, otsi ka lahendust.
Nii mòtisklesingi pikalt Julietta-Ansipit vaevavate probleemide, minu vàhese autode siseelu alase kompetentsuse ja itaallaste (ning eriti autoparandajate) kombe peale kliente (eriti naissoost ja vàlismaalasi) petta. Mòttetòò kàiguse ei jàànud tàhelepanuta ka asjaolu, et Itaalias tuleb leppida sellega, et siinse 56-miljonilise rahvaarvu hulgas vahest ehk leidub kolm vàlismaal òppinud mehaanikut, kes oskavad automaatkastiga autot parandada.
Jòudsin kurva jàrelduseni – pean vist Julietta-Ansipi maha myyma ja vòtma vastu selle jòleda Itaalias toodetud kyna (manuaalkastiga), mida tòò juures ametiautoks pakutakse. Vàhemalt ei pea ma ise selle remontimise ja kindlustuse peale raha kulutama ning pàrast pole kahju kui siin Roomas keegi parklas kylje peale triibud teeb, iluliistu àra varastab vòi peegli maha sòidab.
Vist teen òigesti?
Vòi àkki siiski mitte?
Muidu nagu polekski probleemi, aga mulle Julietta-Ansip meeldib ja Itaalias toodetud manuaalkastiga kyna ei meeldi.
Nii mòtisklesingi pikalt Julietta-Ansipit vaevavate probleemide, minu vàhese autode siseelu alase kompetentsuse ja itaallaste (ning eriti autoparandajate) kombe peale kliente (eriti naissoost ja vàlismaalasi) petta. Mòttetòò kàiguse ei jàànud tàhelepanuta ka asjaolu, et Itaalias tuleb leppida sellega, et siinse 56-miljonilise rahvaarvu hulgas vahest ehk leidub kolm vàlismaal òppinud mehaanikut, kes oskavad automaatkastiga autot parandada.
Jòudsin kurva jàrelduseni – pean vist Julietta-Ansipi maha myyma ja vòtma vastu selle jòleda Itaalias toodetud kyna (manuaalkastiga), mida tòò juures ametiautoks pakutakse. Vàhemalt ei pea ma ise selle remontimise ja kindlustuse peale raha kulutama ning pàrast pole kahju kui siin Roomas keegi parklas kylje peale triibud teeb, iluliistu àra varastab vòi peegli maha sòidab.
Vist teen òigesti?
Vòi àkki siiski mitte?
Muidu nagu polekski probleemi, aga mulle Julietta-Ansip meeldib ja Itaalias toodetud manuaalkastiga kyna ei meeldi.
Kuivòrd usaldada automehaanikut, kelle tunkedel pole yhtki plekki?
Jòuame Citroeni esindusse kohale.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.
Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.
Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.
Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.
”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.
Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.
Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.
Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”
Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.
Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.
Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.
Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.
Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.
Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.
Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.
”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.
Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.
Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.
Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”
Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.
Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.
Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.
Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.
Pòhiliselt nii làkski mu puhkus
Taaskord kàisid mul kylas Eestlased ning pean ytlema, et sellest kylaskàigust òppisin ma vòrdlemisi palju.
Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.
Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.
Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.
Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.
Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).
Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.
Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.
Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.
Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.
Jàrgnev oli suur pettumus.
Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.
Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.
Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.
Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.
Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).
Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.
Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.
Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.
Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.
Jàrgnev oli suur pettumus.
martedì, luglio 31, 2007
Mitte mingi suvaline loom... vaid prussakas!
Tàna hommikul jòudis E koolitusele suure hilinemisega (mis isegi Itaalias ebatavaline) ja vàga erutatult, pòsed punased, juuksed sassis ja silmis mingi kummaline làige.
Arvutikott prantsatas lauale. ‘Puha jumal, te ei kujuta ette, mis minuga tàna juhtus!!!’
Tòstsime huviga silmad arvutiekraanidelt ning panime kòrvad valmis. Jàrgnev ei tekitanud pettumust.
‘Mul oli yks LOOM autos!’
/tunnustav, yllatunud ymin publiku poolt/
‘AGA mitte mingi suvaline LOOM!!!’
‘HIIR!’ kiljatasid tytarlapsed ja Marco Naapolist.
’Mis hiir,’ rehmas E kàega ja lisas dramaatiliselt:’PRUSSAKAS!!’
Kiljatasin hysteeriliselt ja varjusin instinktiivselt arvuti taha. Noormehed mòmisesid midagi arusaamatut.
Nyyd rààkiski E traagilise loo, kuidas ta olla hommikul rahulikult tòòle sòitnud, kui korraga tundnud kàsivarrel mingit kòhvitsemist. Jah, koletis jalutas otse E kàe peal!!!
(selle koha peal tundsin kàsivartel hàirivat sygelust)
Nyyd olnud E-l kiiret lahendust vaja! Rapsinud prussaka kàe pealt minema, haaranud Rooma kaardi ja lajatanud sellega prussaka suunas. Aga koletis pààsenud pògenema. Selle peale tekkinud E-l kujuteldamatu hysteeria, kihutanud nagu hullumeelne hommikuses Roomas ringi ja suure paanikaga pannud òigest teeotsast mòòda. Edasi viis tee juba kurikuulsasse EUR rajooni, E teinud kàsipiduriga kannapòòrde ja olles tànaval mingi suvalise tyhja koha leidnud, parkinud auto ja asunud prussakat otsima. Vahepeal olla mòned inimesed temast mòòda sòitnud ja karjunud, et pangu oma auto uksed kinni. Hakkaja tytarlapsena nàidanud E neile keskmist sòrme ja otsustanud hoopis oma kavalerile helistada. Mòistagi suhtunud kavaler prussakakriisi meheliku leigusega ja olla òelnud umbes midagi sellist, et helista kui pàriselt mingi probleem on.
Prussakas aga vàlja ei tulnud, eeldatavasti oli suures surmahirmus kusagile istme alla varjunud. Tòòle sòitnud E nii, et turvavòòd igaks juhuks kinni ei pannud (noh et kui peaks kiirelt autost vàlja hyppama) ja toetunud ettevaatlikult istme serva peale, samal ajal tàhelepanelikult auto sisemust observeerides ja vaenlase làhenemistaktikat ette ennustada pyydes.
Lòpuks tabanud prussakat siiski ebaònn. Auto pargitud, màrganud E prussaka pisikesi pruuni sarvi pàevavalgele ilmumas, oodanud parajat hetke ja andnud kingaga eksimatu hoobi. Laiba heitnud sealsamas tànavale.
Aplodeerisime E-le tema julguse puhul ja tàna me olemegi koolituse kestel arutanud igal vòimalikul hetkel erinevaid teooriaid, et kuidas prussakas autosse saab ja kui yks juba on, siis kas on tòenàoline, et on veel mòni.
Ma tunnen, et olen leidnud hingesugulasi.
Meil on nyyd uus òpetaja, kes kàskis tàna meil kòigil saata talle email, kus kirjutada, et mis loom me tahaks olla ning mispàrast. Ma kirjutasin, et ma tahaks olla pingviin, sest pingviinid on armsad.
A kirjutas, et tema tahaks olla ahv, sest ahvid on uudishimulikud. E kirjutas, et tema tahaks olla lepatriinu, sest lepatriinud on armsad ja neid nàhes ei kiljata keegi hirmust ega yrita neid viivitamatult tappa.
Òpetaja vastas A-le, et ahv on suurepàrane idee, aga mulle ja E-le ei vastanud. Mida sellest jàreldada?
Arvutikott prantsatas lauale. ‘Puha jumal, te ei kujuta ette, mis minuga tàna juhtus!!!’
Tòstsime huviga silmad arvutiekraanidelt ning panime kòrvad valmis. Jàrgnev ei tekitanud pettumust.
‘Mul oli yks LOOM autos!’
/tunnustav, yllatunud ymin publiku poolt/
‘AGA mitte mingi suvaline LOOM!!!’
‘HIIR!’ kiljatasid tytarlapsed ja Marco Naapolist.
’Mis hiir,’ rehmas E kàega ja lisas dramaatiliselt:’PRUSSAKAS!!’
Kiljatasin hysteeriliselt ja varjusin instinktiivselt arvuti taha. Noormehed mòmisesid midagi arusaamatut.
Nyyd rààkiski E traagilise loo, kuidas ta olla hommikul rahulikult tòòle sòitnud, kui korraga tundnud kàsivarrel mingit kòhvitsemist. Jah, koletis jalutas otse E kàe peal!!!
(selle koha peal tundsin kàsivartel hàirivat sygelust)
Nyyd olnud E-l kiiret lahendust vaja! Rapsinud prussaka kàe pealt minema, haaranud Rooma kaardi ja lajatanud sellega prussaka suunas. Aga koletis pààsenud pògenema. Selle peale tekkinud E-l kujuteldamatu hysteeria, kihutanud nagu hullumeelne hommikuses Roomas ringi ja suure paanikaga pannud òigest teeotsast mòòda. Edasi viis tee juba kurikuulsasse EUR rajooni, E teinud kàsipiduriga kannapòòrde ja olles tànaval mingi suvalise tyhja koha leidnud, parkinud auto ja asunud prussakat otsima. Vahepeal olla mòned inimesed temast mòòda sòitnud ja karjunud, et pangu oma auto uksed kinni. Hakkaja tytarlapsena nàidanud E neile keskmist sòrme ja otsustanud hoopis oma kavalerile helistada. Mòistagi suhtunud kavaler prussakakriisi meheliku leigusega ja olla òelnud umbes midagi sellist, et helista kui pàriselt mingi probleem on.
Prussakas aga vàlja ei tulnud, eeldatavasti oli suures surmahirmus kusagile istme alla varjunud. Tòòle sòitnud E nii, et turvavòòd igaks juhuks kinni ei pannud (noh et kui peaks kiirelt autost vàlja hyppama) ja toetunud ettevaatlikult istme serva peale, samal ajal tàhelepanelikult auto sisemust observeerides ja vaenlase làhenemistaktikat ette ennustada pyydes.
Lòpuks tabanud prussakat siiski ebaònn. Auto pargitud, màrganud E prussaka pisikesi pruuni sarvi pàevavalgele ilmumas, oodanud parajat hetke ja andnud kingaga eksimatu hoobi. Laiba heitnud sealsamas tànavale.
Aplodeerisime E-le tema julguse puhul ja tàna me olemegi koolituse kestel arutanud igal vòimalikul hetkel erinevaid teooriaid, et kuidas prussakas autosse saab ja kui yks juba on, siis kas on tòenàoline, et on veel mòni.
Ma tunnen, et olen leidnud hingesugulasi.
Meil on nyyd uus òpetaja, kes kàskis tàna meil kòigil saata talle email, kus kirjutada, et mis loom me tahaks olla ning mispàrast. Ma kirjutasin, et ma tahaks olla pingviin, sest pingviinid on armsad.
A kirjutas, et tema tahaks olla ahv, sest ahvid on uudishimulikud. E kirjutas, et tema tahaks olla lepatriinu, sest lepatriinud on armsad ja neid nàhes ei kiljata keegi hirmust ega yrita neid viivitamatult tappa.
Òpetaja vastas A-le, et ahv on suurepàrane idee, aga mulle ja E-le ei vastanud. Mida sellest jàreldada?
minu kultuurne elu Roomas
Vahepeal pole mul aega olnud eriti kirjutada, aga nyyd tekkis aega, nii peatuksingi pògusalt viimasel ajal Roomas aset leidnud kultuursetel syndmusi, kus mul on au olnud viibida.
Nàiteks kàisin yhel synnipàeval.
See oli selline yritus, mille korraldasid kaks noormeest, kes elavad koos ning kellest yks tòòtab mu praeguse ja teine mu endise tòòandja heaks.
Muidu tàiesti tavapàrane synnipàev, aga yhe toreda eripàra tahaks siinkohal siiski àra màrkida. Nimelt yks pòhjusi, miks ma sinna synnipàevale làksin, oli soov nàha, kas itaallased laulavad oma koosviibimistel Vasco Rossi laule.
Mòistagi ei petnud synnipàev mu ootusi. Mingil hetkel hakkas magamistoast kostma kitarri- ja syntesaatorihelisid ja E esituses Vasco Rossi laul, mille nime ma ei tea, aga kus lauldakse ‘ti ringrazio la mia sconoscuta compagnia’ (tòlk. ma tànan sind, mu tundmatu kaaslane) ja mille refrààni kohal tuleb hòisata ‘felicità, aa-aa-aaaa, felicità!’ (tòlk. Ònn, aa-aa-aaaa, ònn!).
Kogunesime kòik rysinal magamistuppa, ulatamaks E-le vokaalne abikàsi ning kandsime yheskoos ette mitu Vasco lugu.
Vahelduseks vòtsime veel U2 laulu ‘one love’, mis minu vaatlusandmete kohaselt on samuti itaallaste hulgas kòrgelt hinnatud. Seejàrel laulsime elukurba laulu hukkunud sòdurist, kelle korjus lebab òitsvate moonide keskel (ma arvan, et kòik itaalia keele kursustel kàinud inimesed on selle lauluga hàsti kursis). Selles laulus on palju sònu, nii et lòpp muutus pisut hajusaks ja vòtsime hoopis ‘il sole mio’ ette, seda peamiselt austusest kòigi Naapolist pàrit kylaliste vastu. Korraga selgus, et olemegi Vasco Rossi liiga kauaks unarusse jàtnud ja kandsime uuesti terve hunniku tema laule ette, millest enamust ma enne ei teadnud, aga nyyd siis tean. Lòpuks tuli John Lennoni kord ning kui me parajasti yyrgasime ‘imààdzhin all the piipl living laif in piiiiiss’ ja tuli see koht, kus tuleb tòsta veinipeekrid ja huilata ennastunustavalt ‘hu-hu-huhuhuuu!’ ilmus akna taha hàbelik karabinjeer, vabandas segamise eest ning kysis, et kas saaks volyymi vàhemaks vòtta. Naabrid olla politseisse helistanud.
Siis kàisin ooperis. Roomas on selline vabaòhuteater nagu Terme di Caracalla, mis iidsetel aegadel oli rohkem spa moodi asutusena tuntud. Antiiksed roomlased olla seal pàevade kaupa ringi jalutanud, vedelenud vààrikalt erineva temperatuuriga vannides ja yldiselt bella figura olnud. Ma ei tahaks eriti roomlaste ajaviitmise viisidel praegu pikalt peatuda, aga siiski on kiusatus àra màrkida, et mina oleks selle spas kyll yhest korralikust juturaamatust puudust tundnud. Praegu on Terme di Caracallast saanud selline vòrdlemisi elegantne kogum iidsetest varemetest, murust ja piinijatest, kus suvel etendatakse oopereid, nàiteks ‘Nabuccot’, mida me vaatamas kàisime.
Nabucco esitus varemetes oli vàga veenev, ei saanudki aru, kus lava lòppes ja varemed algasid, sest lavakujundus oli ka peamiselt varemed. Akustikat pole muidugi mòtet eriti arvustada, sest kes on òelnud, et vabaòhukontserdi heli saab tàiuslik olla. Mis lauljaid puutub, siis eriti tugev tegija oli tapahimuline òde Abigail, kelleks osutus NYst kohale taritud Andrea Gruber. Ka Carlo Guelfi Nabucco rollis oli vòrdlemisi veenev, aga erinevalt Andreast ei olnud ma Carlo olemasolust enne ‘Nabucco’ nàgemist eriti teadlik. Carlo oli pàris tubli yhesònaga. Nagu yks endast lugupidav ooper ette nàeb, sai Abigail surma ja Nabucco làks hulluks. Ma arvan, et on olemas mingid salajased ooperi-reeglid, mille kohaselt viimases vaatuses peab keegi saama surma vòi minema hulluks, muidu lavastaja ei vòta yldse ooperit ettegi.
Sai ka nàitust kylastatud - ‘Valentino 45 aastat Roomas’. Nàitus oli yles seatud kuulsa rahu altari ymber ehitatud klaasmajas. Mis mind eriti hàmmastas, oli see, et iidsetel aegadel oli rahu altari ymber vàhemalt 20 kilomeetri raadiuses tyhermaad, nagu maketilt nàha vòis. Huvitav, mis transpordiga antiiksed roomlased kodust altari juurde said ja palju see aega vòttis?
Moekeisri maailmakuulus nàitus ei petnud ootusi. Kulda, karda ja imelist ràtsepatòòd oli sadade meetrite jagu. Kohe galeriisse sisenedes olid kaks hiiglakòrget seina tàis riputatud skandaalselt glamuurseid, sàtendavaid, sillerdavaid, igas vàrvitoonis kyytlevaid ja haruldaste karusnahkadega kaunistet yrpe. Kuni mina seal òhku ahmisin ja kogu telefonimàlu erinevaid kleididetaile tàis pildistasin, toimus ròòmus taaskohtumine Rokuga, kes oli kàinud kempsu otsimas. Kemps olla olnud tàpselt galerii teises otsas, mistòttu Rokugi ahmis òhku ja teatas ’See koht on NIII suur ja puha kleite tàis!’. Korraliku itaallasena tòòtas ta tunnis ilusti kaasa ja siis me màngisime seda màngu, et valisime enda lemmikuid kleite vàlja.
Sàtendavate kleitide galeeriist vàlja astunud, avanes meile mòòtmatu saal, kus oli keskel lugematu arv valgeid kleite ning vasakul ja paremal legendaarset Valentino punast erinevateks òhtukleitideks vormununa. Menyys oli Valentino loomingut alates aastast 1950 kuni 2007 kevad-suvi kollektsioonideni.
Kui puna-valgest saalist edasi mustade kleitide saali jòudsime, kuumenes mu protsessor pisut yle ja ma ei viitsinud enam tàhelepanelikult iga kleidi òmblustehnoloogilisi aspekte ja synniaastat vahtida. Pealegi oli kogu galeriis mingi jòle syrr muusika pandud taustaks, mida esialgu eriti tàhele ei pane, aga lòpuks hakkab ajusid saagima. No umbes selline, mida reeglina kasutatakse mingites diipides performance art aktiviteetides.
Nii kulgesimegi làbi mitme saali, olles kòigis vàrvitoonides kyytlevate kleitide ahvatluste suhtes vòrdlemisi immuunsed. Mingisse keldrisse jòudnud, muutus atmosfààr jàlle intrigeerivaks – olid vàlja pandud moe- ja seltskonnaajakirjanduse kandvad kleidid, mida superstaarid on kandnud nàiteks Oscari galal ja muudel taolistel yritustel. Iga kleidi kòrval oli vàike ekraan, kus vòis nàha, kuidas Julia Roberts, Elisabeth Taylor, Cameron Diaz ja muud diivad kònealustes kleitides kenitlesid vòi kuldset Oscari kuju rusikasse pigistasid.
Lòpetuseks vòisime nàha vàljapanekut Valentino joonistatud kleidivisanditest, mis syvendasid mu pettumust kuulsate disainerite suhtes. Kui Valentino veel 1950 aastal noor ja tundmatu oli, olid ka tema kleidijoonised imekaunid maalingud graatsilisi poose vòtvatest spagetja kaela ja pikkade jalgadega hirvesilmsetest daamidest, kellel muuhulgas siis ka mingi udukaunis kleit seljas. Iga joonis oli hoolikalt àra vàrvitud ja puha.
Kusagil seitsmekymnendatel hakkas aga pòòrdumatu allakàik. Kuigi Valentinole olid eraldatud spetsiaalsed tema logoga paberid visandite tegemiseks, olid vàrvilised pildid muutunud hariliku pliiatsiga tehtud joonisteks. Kaunite daamide pàid polnud ta enam viitsinud teha ja jalgade koha peale oli lihtsalt sààrejooks tòmmatud. Yheksakymnendateks aastateks oli aga kòik pekkis. Ilmselt oli Valentino kontsernis toimunud mingi kulude kokkuhoiu programm. Miks muidu olid logoga paberid kadunud ja ilmunud suvalised ruudulised paberitykid, kus igale lehele oli sirgeldatud kiiruga umbes viis jakki.
Taoline paberi kokkuhoid ja yldine lohakus visandite tegemisel pani mind vàga imestama ja nostalgiliselt meenutama mu armsat ràtsepat ja moemajakat E-d, kes mu tulevased moekad ròivad alati tàpselt, korralike joontega ja eraldi paberile tegi. Kusjuures korraliku visandi tegemine ei vòta E-l kunagi yle kolme minuti aega. No ma ei tea, mis ajapuudus Valentinot vaevab, et ei viitsi isegi kolme minutit joonisele kulutada, eriti arvestades mis hingehinda tema nimega toodete eest maksta tuleb. Eks eeldatavasti pole ta viimased kakskymmend aastat ise yhtegi asja disaininud, vaid on alamakstud moetudengite tòòde seast sobivad vàlja valinud, aga ikkagi tahaks nagu nuriseda eksole.
Peale Valentino nàitust sattusime ootamatult nàitusele, kus hakkajad meistrimehed olid puust nikerdanud kòik masinad, mis Leonardo da Vinci leiutas. Vàhemalt nii vàideti nàituse reklaamplakatil. Kui olime 7-eurosed piletid lunastanud, saime teada, et yhte keldrisse olid kogutud puust jalgratas, puust tiivad, vee peal kòndimise suusad ja mòningad seadmed, mille òige koht on umbes kuskil mehaanikateaduse salajastes syvahoovustes. Usutavasti jòudis Leonardo kindlasti rohkem asju leiutada, aga teisest kyljest mòistan, et ka meistrimeeste vòimetel on mingid piirid. Kesse ikka viitsib kuumal suvel mingites kopitanud joonistes tuhnida ja puidust kruvisid voolida. Aga yldiselt oli hariv nàitus.
Eile jàllegi kylastasin sellist vahvat yritust nagu ballett-ooperit ‘Rugantino’.
Rugantino on commedia dell’arte tegelane – kelm Rooma tànavapoiss, kes on ylbik, ei viitsi eriti tòòd teha ja seikleb ringi, aga on tegelikult hea sydamega sell.
Rugantino lugu kokkuvòtlikult on selline, et ta armub kaunisse Rosettasse ja yritab igakylgselt teda vòrgutada. Vahepeal kerkib yles paralleelne liin, nimelt Rugantino lavastatakse syydi Rosetta pahaloomulise elukaaslase mòrvas (mida ta loomulikult toime ei pannud). Just siis, kui Rugantino vangi làheb, màrkab imekaunis Rosetta, et tal on tàrganud Rugantino vastu tugevad romantilised tunded. Lòpetuseks, nagu korralikule etendusele kohane, saab Rugantino surma ja Rosetta on mòlemast mehest ilma.
Tantsijad olid absoluutselt tàiuslikud ja liikusid nagu noored jumalad. Erakordselt plastiline ja kòrge nàitlejameisterlikkusega oli La Morte (Surm), teda vaadates làks meelest isegi plaksutada, nii àge oli. Tegin enda jaoks sellise tàhelepaneku, et kui kònealune La Morte ehk Vito Bortone on tantsimas, siis tasub kindlasti vaatama minna. Mis etenduse muusikalist aspekti puutub, siis pòhilise tòò tegid àra tantsijad ja aeg-ajalt tulid kriitilisemates kohtades lavale neli lauljat, kes kandsid ette roomlaste lemmikhitte làbi aegade, mis kòlasid umbes nagu Uno Loobi looming kuuekymnendatel aastatel, aga kindlasti mitte nagu ooper.
Katu nimelise stiilipreemia andsin kòigile Rosettale pyhendet paladele, mida meeslauljad kandsid ette vàriseval hààlel, igihaljas roomas dialektis ja mandoliinihelide saatel – no rohkem italiaano ei saa yks laul olla lihtsalt.
Kui peale etendust imekaunite A ja A-ga làbi pargi autode poole jalutasime, tekkis A1-l laulust ‘Roma nun fa stupida stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul rumal) oma versioon – ‘Roma non fa scifo stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul vastik).
Eks seda vòib mòista muidugi, sest A on Naapolist pàrit ja tunneb ka peale seitsmeaastast Roomas elamist kodusest Naapolist puudust.
Nàiteks kàisin yhel synnipàeval.
See oli selline yritus, mille korraldasid kaks noormeest, kes elavad koos ning kellest yks tòòtab mu praeguse ja teine mu endise tòòandja heaks.
Muidu tàiesti tavapàrane synnipàev, aga yhe toreda eripàra tahaks siinkohal siiski àra màrkida. Nimelt yks pòhjusi, miks ma sinna synnipàevale làksin, oli soov nàha, kas itaallased laulavad oma koosviibimistel Vasco Rossi laule.
Mòistagi ei petnud synnipàev mu ootusi. Mingil hetkel hakkas magamistoast kostma kitarri- ja syntesaatorihelisid ja E esituses Vasco Rossi laul, mille nime ma ei tea, aga kus lauldakse ‘ti ringrazio la mia sconoscuta compagnia’ (tòlk. ma tànan sind, mu tundmatu kaaslane) ja mille refrààni kohal tuleb hòisata ‘felicità, aa-aa-aaaa, felicità!’ (tòlk. Ònn, aa-aa-aaaa, ònn!).
Kogunesime kòik rysinal magamistuppa, ulatamaks E-le vokaalne abikàsi ning kandsime yheskoos ette mitu Vasco lugu.
Vahelduseks vòtsime veel U2 laulu ‘one love’, mis minu vaatlusandmete kohaselt on samuti itaallaste hulgas kòrgelt hinnatud. Seejàrel laulsime elukurba laulu hukkunud sòdurist, kelle korjus lebab òitsvate moonide keskel (ma arvan, et kòik itaalia keele kursustel kàinud inimesed on selle lauluga hàsti kursis). Selles laulus on palju sònu, nii et lòpp muutus pisut hajusaks ja vòtsime hoopis ‘il sole mio’ ette, seda peamiselt austusest kòigi Naapolist pàrit kylaliste vastu. Korraga selgus, et olemegi Vasco Rossi liiga kauaks unarusse jàtnud ja kandsime uuesti terve hunniku tema laule ette, millest enamust ma enne ei teadnud, aga nyyd siis tean. Lòpuks tuli John Lennoni kord ning kui me parajasti yyrgasime ‘imààdzhin all the piipl living laif in piiiiiss’ ja tuli see koht, kus tuleb tòsta veinipeekrid ja huilata ennastunustavalt ‘hu-hu-huhuhuuu!’ ilmus akna taha hàbelik karabinjeer, vabandas segamise eest ning kysis, et kas saaks volyymi vàhemaks vòtta. Naabrid olla politseisse helistanud.
Siis kàisin ooperis. Roomas on selline vabaòhuteater nagu Terme di Caracalla, mis iidsetel aegadel oli rohkem spa moodi asutusena tuntud. Antiiksed roomlased olla seal pàevade kaupa ringi jalutanud, vedelenud vààrikalt erineva temperatuuriga vannides ja yldiselt bella figura olnud. Ma ei tahaks eriti roomlaste ajaviitmise viisidel praegu pikalt peatuda, aga siiski on kiusatus àra màrkida, et mina oleks selle spas kyll yhest korralikust juturaamatust puudust tundnud. Praegu on Terme di Caracallast saanud selline vòrdlemisi elegantne kogum iidsetest varemetest, murust ja piinijatest, kus suvel etendatakse oopereid, nàiteks ‘Nabuccot’, mida me vaatamas kàisime.
Nabucco esitus varemetes oli vàga veenev, ei saanudki aru, kus lava lòppes ja varemed algasid, sest lavakujundus oli ka peamiselt varemed. Akustikat pole muidugi mòtet eriti arvustada, sest kes on òelnud, et vabaòhukontserdi heli saab tàiuslik olla. Mis lauljaid puutub, siis eriti tugev tegija oli tapahimuline òde Abigail, kelleks osutus NYst kohale taritud Andrea Gruber. Ka Carlo Guelfi Nabucco rollis oli vòrdlemisi veenev, aga erinevalt Andreast ei olnud ma Carlo olemasolust enne ‘Nabucco’ nàgemist eriti teadlik. Carlo oli pàris tubli yhesònaga. Nagu yks endast lugupidav ooper ette nàeb, sai Abigail surma ja Nabucco làks hulluks. Ma arvan, et on olemas mingid salajased ooperi-reeglid, mille kohaselt viimases vaatuses peab keegi saama surma vòi minema hulluks, muidu lavastaja ei vòta yldse ooperit ettegi.
Sai ka nàitust kylastatud - ‘Valentino 45 aastat Roomas’. Nàitus oli yles seatud kuulsa rahu altari ymber ehitatud klaasmajas. Mis mind eriti hàmmastas, oli see, et iidsetel aegadel oli rahu altari ymber vàhemalt 20 kilomeetri raadiuses tyhermaad, nagu maketilt nàha vòis. Huvitav, mis transpordiga antiiksed roomlased kodust altari juurde said ja palju see aega vòttis?
Moekeisri maailmakuulus nàitus ei petnud ootusi. Kulda, karda ja imelist ràtsepatòòd oli sadade meetrite jagu. Kohe galeriisse sisenedes olid kaks hiiglakòrget seina tàis riputatud skandaalselt glamuurseid, sàtendavaid, sillerdavaid, igas vàrvitoonis kyytlevaid ja haruldaste karusnahkadega kaunistet yrpe. Kuni mina seal òhku ahmisin ja kogu telefonimàlu erinevaid kleididetaile tàis pildistasin, toimus ròòmus taaskohtumine Rokuga, kes oli kàinud kempsu otsimas. Kemps olla olnud tàpselt galerii teises otsas, mistòttu Rokugi ahmis òhku ja teatas ’See koht on NIII suur ja puha kleite tàis!’. Korraliku itaallasena tòòtas ta tunnis ilusti kaasa ja siis me màngisime seda màngu, et valisime enda lemmikuid kleite vàlja.
Sàtendavate kleitide galeeriist vàlja astunud, avanes meile mòòtmatu saal, kus oli keskel lugematu arv valgeid kleite ning vasakul ja paremal legendaarset Valentino punast erinevateks òhtukleitideks vormununa. Menyys oli Valentino loomingut alates aastast 1950 kuni 2007 kevad-suvi kollektsioonideni.
Kui puna-valgest saalist edasi mustade kleitide saali jòudsime, kuumenes mu protsessor pisut yle ja ma ei viitsinud enam tàhelepanelikult iga kleidi òmblustehnoloogilisi aspekte ja synniaastat vahtida. Pealegi oli kogu galeriis mingi jòle syrr muusika pandud taustaks, mida esialgu eriti tàhele ei pane, aga lòpuks hakkab ajusid saagima. No umbes selline, mida reeglina kasutatakse mingites diipides performance art aktiviteetides.
Nii kulgesimegi làbi mitme saali, olles kòigis vàrvitoonides kyytlevate kleitide ahvatluste suhtes vòrdlemisi immuunsed. Mingisse keldrisse jòudnud, muutus atmosfààr jàlle intrigeerivaks – olid vàlja pandud moe- ja seltskonnaajakirjanduse kandvad kleidid, mida superstaarid on kandnud nàiteks Oscari galal ja muudel taolistel yritustel. Iga kleidi kòrval oli vàike ekraan, kus vòis nàha, kuidas Julia Roberts, Elisabeth Taylor, Cameron Diaz ja muud diivad kònealustes kleitides kenitlesid vòi kuldset Oscari kuju rusikasse pigistasid.
Lòpetuseks vòisime nàha vàljapanekut Valentino joonistatud kleidivisanditest, mis syvendasid mu pettumust kuulsate disainerite suhtes. Kui Valentino veel 1950 aastal noor ja tundmatu oli, olid ka tema kleidijoonised imekaunid maalingud graatsilisi poose vòtvatest spagetja kaela ja pikkade jalgadega hirvesilmsetest daamidest, kellel muuhulgas siis ka mingi udukaunis kleit seljas. Iga joonis oli hoolikalt àra vàrvitud ja puha.
Kusagil seitsmekymnendatel hakkas aga pòòrdumatu allakàik. Kuigi Valentinole olid eraldatud spetsiaalsed tema logoga paberid visandite tegemiseks, olid vàrvilised pildid muutunud hariliku pliiatsiga tehtud joonisteks. Kaunite daamide pàid polnud ta enam viitsinud teha ja jalgade koha peale oli lihtsalt sààrejooks tòmmatud. Yheksakymnendateks aastateks oli aga kòik pekkis. Ilmselt oli Valentino kontsernis toimunud mingi kulude kokkuhoiu programm. Miks muidu olid logoga paberid kadunud ja ilmunud suvalised ruudulised paberitykid, kus igale lehele oli sirgeldatud kiiruga umbes viis jakki.
Taoline paberi kokkuhoid ja yldine lohakus visandite tegemisel pani mind vàga imestama ja nostalgiliselt meenutama mu armsat ràtsepat ja moemajakat E-d, kes mu tulevased moekad ròivad alati tàpselt, korralike joontega ja eraldi paberile tegi. Kusjuures korraliku visandi tegemine ei vòta E-l kunagi yle kolme minuti aega. No ma ei tea, mis ajapuudus Valentinot vaevab, et ei viitsi isegi kolme minutit joonisele kulutada, eriti arvestades mis hingehinda tema nimega toodete eest maksta tuleb. Eks eeldatavasti pole ta viimased kakskymmend aastat ise yhtegi asja disaininud, vaid on alamakstud moetudengite tòòde seast sobivad vàlja valinud, aga ikkagi tahaks nagu nuriseda eksole.
Peale Valentino nàitust sattusime ootamatult nàitusele, kus hakkajad meistrimehed olid puust nikerdanud kòik masinad, mis Leonardo da Vinci leiutas. Vàhemalt nii vàideti nàituse reklaamplakatil. Kui olime 7-eurosed piletid lunastanud, saime teada, et yhte keldrisse olid kogutud puust jalgratas, puust tiivad, vee peal kòndimise suusad ja mòningad seadmed, mille òige koht on umbes kuskil mehaanikateaduse salajastes syvahoovustes. Usutavasti jòudis Leonardo kindlasti rohkem asju leiutada, aga teisest kyljest mòistan, et ka meistrimeeste vòimetel on mingid piirid. Kesse ikka viitsib kuumal suvel mingites kopitanud joonistes tuhnida ja puidust kruvisid voolida. Aga yldiselt oli hariv nàitus.
Eile jàllegi kylastasin sellist vahvat yritust nagu ballett-ooperit ‘Rugantino’.
Rugantino on commedia dell’arte tegelane – kelm Rooma tànavapoiss, kes on ylbik, ei viitsi eriti tòòd teha ja seikleb ringi, aga on tegelikult hea sydamega sell.
Rugantino lugu kokkuvòtlikult on selline, et ta armub kaunisse Rosettasse ja yritab igakylgselt teda vòrgutada. Vahepeal kerkib yles paralleelne liin, nimelt Rugantino lavastatakse syydi Rosetta pahaloomulise elukaaslase mòrvas (mida ta loomulikult toime ei pannud). Just siis, kui Rugantino vangi làheb, màrkab imekaunis Rosetta, et tal on tàrganud Rugantino vastu tugevad romantilised tunded. Lòpetuseks, nagu korralikule etendusele kohane, saab Rugantino surma ja Rosetta on mòlemast mehest ilma.
Tantsijad olid absoluutselt tàiuslikud ja liikusid nagu noored jumalad. Erakordselt plastiline ja kòrge nàitlejameisterlikkusega oli La Morte (Surm), teda vaadates làks meelest isegi plaksutada, nii àge oli. Tegin enda jaoks sellise tàhelepaneku, et kui kònealune La Morte ehk Vito Bortone on tantsimas, siis tasub kindlasti vaatama minna. Mis etenduse muusikalist aspekti puutub, siis pòhilise tòò tegid àra tantsijad ja aeg-ajalt tulid kriitilisemates kohtades lavale neli lauljat, kes kandsid ette roomlaste lemmikhitte làbi aegade, mis kòlasid umbes nagu Uno Loobi looming kuuekymnendatel aastatel, aga kindlasti mitte nagu ooper.
Katu nimelise stiilipreemia andsin kòigile Rosettale pyhendet paladele, mida meeslauljad kandsid ette vàriseval hààlel, igihaljas roomas dialektis ja mandoliinihelide saatel – no rohkem italiaano ei saa yks laul olla lihtsalt.
Kui peale etendust imekaunite A ja A-ga làbi pargi autode poole jalutasime, tekkis A1-l laulust ‘Roma nun fa stupida stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul rumal) oma versioon – ‘Roma non fa scifo stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul vastik).
Eks seda vòib mòista muidugi, sest A on Naapolist pàrit ja tunneb ka peale seitsmeaastast Roomas elamist kodusest Naapolist puudust.
venerdì, luglio 27, 2007
on millest rààkida
Mul on uued lemmikjààtised - ploomijààtis, mis maitseb nagu ploomikisell ja pòldmarjajààtis, mis maitseb nagu pòldmarjatoormoos.
Neid valmistab Giovanni, kellel on kassipiltidega kaunistatud gelateria ja kui jààtist karbiga kaasa osta, siis karp pannakse kassipiltidega paberisse.
Yldiselt on nàha, et puhkuste hooaeg on làhedal. Toidupoe ja kingaparanduse ukse peal on silt, et esmaspàevast kuni augusti lòpuni on seoses puhkusega àri suletud.
Neid valmistab Giovanni, kellel on kassipiltidega kaunistatud gelateria ja kui jààtist karbiga kaasa osta, siis karp pannakse kassipiltidega paberisse.
Yldiselt on nàha, et puhkuste hooaeg on làhedal. Toidupoe ja kingaparanduse ukse peal on silt, et esmaspàevast kuni augusti lòpuni on seoses puhkusega àri suletud.
giovedì, luglio 26, 2007
(Bella) Napoli
Naapoli inimestega tasub juttu ajada, sest nad rààgivad kysimise peale alati mingeid uskumatult vàrvikaid lugusid elust Naapolis.
Seekord sain ma lòuna ajal teada, kuidas selles pònevas linnas, mis on kuulus oma maitsva kohvi, pizza ja maffia poolest, kàib prygimajanduse korraldamine.
Alustagem sellest, et prygimàgesid haldab Naapolis maffia ja siis kohalik omavalitsus maksab maffiale nende prygimàgede hooldamise eest. Prygimàgesid on piiratud hulk ja sellises suures linnas, nagu seda on Naapoli, tekib ikka pisut rohkem prygi, kui prygimàed tòòdelda jaksavad. Paraku aga ei saa kohalik omavalitsus uusi prygimàgesid teha ega ka prygi kuskile mujale prygimàgedesse suunata, sest vastasel juhul ootaks neid maffia karm kàttemaks.
Nii ongi Naapolis saanud iga-suviseks vahvaks tavaks kuulutada vàlja emergenza spazziatura (prygikriis).
Prygikriis vàljendub selles, et prygimàed ei vòta enam prygi vastu ja prygi hakkab tànavatel kumuleeruma. Kusjuures me ei rààgi siin kilekotikesest siin vòi seal, vaid gigantsetest prygivallidest, mis tànavaid ummistavad, nii et ainult kitsas muti metroo stiilis jalgrada viib kodu ukseni ja autod enam tànaval sòitma ei pààse. Ma ei tea, kas uskuda vòi mitte, aga V tàpselt nii seda asja kirjeldas. Vòib-olla ta elab mingi kitsa tànava peal.
Suvel hakkab prygi kiirelt haisema ja siis tàidab kogu linna pikantne lehk, millest ei pààse ykski Naapoli elanik. Rottidest ja prussakatest V ei rààkinud, aga mu on elav kujutlusvòime, mistòttu ma kujutan hàsti ette, kuidas elukad seal prygi sees askeldavad ja hòiskavad ‘karneval!’.
Naapoli elanikud on òppinud prygikriisi osavalt enda kasuks pòòrama.
Nii kui prygihunnikud tànavatele kuhjuma hakkavad, viskab toimekas naapollane tànavale ka kòik muud asjad, millele majapidamises enam rakendust ei leia, nàiteks vana kylmkapi, teleka vòi pàevinàinud mòòblieseme. Tavaliselt kui prygikriis lahenema hakkab, siis viiakse ka kòik taolised esemed yhes prygiga minema ja ongi jàlle kodu puhtam. Ja siis oli veel mingi vàrk, et prygikriisi ajal on prygimàgedel mingid eritariifid, nii et maffia prygi-biznez òitseb. Nendest eritariifidest ma ei saanud hàsti aru, sest kui ta seda rààkis, tòusime me parajasti lòunalauast pysti ja hopsti! olid mu kòrvad V suust umbes 70 cm kòrgusel ja sòòkla oli kàra tàis ja siis mul on veel see vabandus, et ma ikka ei oska veel nii hàsti itaalia keelt, et tehnilistest terminitest aru saada.
Kui ma jàlle viitsin internetti tulla, kirjutan teile, mis pònevad trikid naapollastel turistidele varuks on ja kuidas kulges A autovarastamise lugu.
Olekski peaaegu unustanud òelda. Ma enam ei ole nàinud punkris prussakaid. Ei tea, kas viitsingi enam mingit prussakatòrjet teha, nagu kommentaaridest aru vòib saada, ei aita see niikuinii.
Ja siis mu praegune lemmiklaulja on Naapoli mees Pino Daniele. Ta on vàga stiilipuhas, laulab hàsti siiralt ja paatoslikult sellistest asjadest nagu armastus, igatsus ja kirg. Kahjuks nàgin ta pilti internetis. Mingi habemik tòll.
Tànaseks vist kòik. Làhen vaatan, kuidas Eestlastel làheb.
Seekord sain ma lòuna ajal teada, kuidas selles pònevas linnas, mis on kuulus oma maitsva kohvi, pizza ja maffia poolest, kàib prygimajanduse korraldamine.
Alustagem sellest, et prygimàgesid haldab Naapolis maffia ja siis kohalik omavalitsus maksab maffiale nende prygimàgede hooldamise eest. Prygimàgesid on piiratud hulk ja sellises suures linnas, nagu seda on Naapoli, tekib ikka pisut rohkem prygi, kui prygimàed tòòdelda jaksavad. Paraku aga ei saa kohalik omavalitsus uusi prygimàgesid teha ega ka prygi kuskile mujale prygimàgedesse suunata, sest vastasel juhul ootaks neid maffia karm kàttemaks.
Nii ongi Naapolis saanud iga-suviseks vahvaks tavaks kuulutada vàlja emergenza spazziatura (prygikriis).
Prygikriis vàljendub selles, et prygimàed ei vòta enam prygi vastu ja prygi hakkab tànavatel kumuleeruma. Kusjuures me ei rààgi siin kilekotikesest siin vòi seal, vaid gigantsetest prygivallidest, mis tànavaid ummistavad, nii et ainult kitsas muti metroo stiilis jalgrada viib kodu ukseni ja autod enam tànaval sòitma ei pààse. Ma ei tea, kas uskuda vòi mitte, aga V tàpselt nii seda asja kirjeldas. Vòib-olla ta elab mingi kitsa tànava peal.
Suvel hakkab prygi kiirelt haisema ja siis tàidab kogu linna pikantne lehk, millest ei pààse ykski Naapoli elanik. Rottidest ja prussakatest V ei rààkinud, aga mu on elav kujutlusvòime, mistòttu ma kujutan hàsti ette, kuidas elukad seal prygi sees askeldavad ja hòiskavad ‘karneval!’.
Naapoli elanikud on òppinud prygikriisi osavalt enda kasuks pòòrama.
Nii kui prygihunnikud tànavatele kuhjuma hakkavad, viskab toimekas naapollane tànavale ka kòik muud asjad, millele majapidamises enam rakendust ei leia, nàiteks vana kylmkapi, teleka vòi pàevinàinud mòòblieseme. Tavaliselt kui prygikriis lahenema hakkab, siis viiakse ka kòik taolised esemed yhes prygiga minema ja ongi jàlle kodu puhtam. Ja siis oli veel mingi vàrk, et prygikriisi ajal on prygimàgedel mingid eritariifid, nii et maffia prygi-biznez òitseb. Nendest eritariifidest ma ei saanud hàsti aru, sest kui ta seda rààkis, tòusime me parajasti lòunalauast pysti ja hopsti! olid mu kòrvad V suust umbes 70 cm kòrgusel ja sòòkla oli kàra tàis ja siis mul on veel see vabandus, et ma ikka ei oska veel nii hàsti itaalia keelt, et tehnilistest terminitest aru saada.
Kui ma jàlle viitsin internetti tulla, kirjutan teile, mis pònevad trikid naapollastel turistidele varuks on ja kuidas kulges A autovarastamise lugu.
Olekski peaaegu unustanud òelda. Ma enam ei ole nàinud punkris prussakaid. Ei tea, kas viitsingi enam mingit prussakatòrjet teha, nagu kommentaaridest aru vòib saada, ei aita see niikuinii.
Ja siis mu praegune lemmiklaulja on Naapoli mees Pino Daniele. Ta on vàga stiilipuhas, laulab hàsti siiralt ja paatoslikult sellistest asjadest nagu armastus, igatsus ja kirg. Kahjuks nàgin ta pilti internetis. Mingi habemik tòll.
Tànaseks vist kòik. Làhen vaatan, kuidas Eestlastel làheb.
vòib ka hullemini minna
Praegu tuli mul selline uitmòte, et pisut kahju, et neil Eestlastel, kes mul siin praegu kylas on ja parajasti Rooma vaatamisvààrsuste keskel ekslevad, pole mingit àgedat blogi, kust saaks hiljem lugeda, et mis nad TEGELIKULT oma puhkusreisist arvavad.
Alustagem sellest, et eelmisel nàdalavahetusel Rooma jòudes màrkasid Eestlased yllatusega sellist intrigeerivat vastuolu, et kuigi nemad olid Roomas, oli pagas kuskil mujal. Kusjuures me ei rààgi siin praegu mingist yksi vòi kahekesi reisivast kodanikust, vaid kuuest inimesest.
Esialgsest pagasi kaotusest yle saanud, hakkasid Eestlased òòpimeduses rendiautodega Francavilla suunas sòitma, olles eelnevalt kirjutanud alla mingile arusaamatule itaaliakeelsele dokumendile, kus tòlgitavaks osutus vaid ‘500 EUR’. Summa oli oluliselt suurem autorendi maksumusest, aga autorentija oli vist veenev vòi ma ei tea mis, aga igatahes nad kirjutasid sinna alla. Vist on tagatisraha, aga vòib-olla nad nòustusid maksma autorentijale iga kuu 500 eurot ja loovutama talle oma esmasyndinu.
Francavilla-sòit ei làinud libedalt, sest A24 kiirtee asemel sattusid Eestlased lennujaamast otse Rooma kesklinna. Esimest korda Itaalias viibida ning sattuda autoroolis Rooma kesklinna on minu arvates kòige ekstreemsem katsumus, mis yhele turistile vòib kaela sadada.
Vahepeal hakkas turismitaevas pàike pilve tagant vàlja tulema selles mòttes, et osa kohvreid saabus ikkagi pyhapàeva òhtul Pescara lennujaama. Kuna Rooma ja Pescara vahel lennuyhendus puudub, olla kohvrite reisihimuline kooslus reisinud Roomast Milaanosse, kust nad siis omakorda Pescarasse toimetati.
Kohvrite saabumise yle ròòmsad Eestlased sòitsid esmaspàeval edasi Viestesse, kus nad jàrgmisel pàeval leidsid end tulekahju-tragòòdia keskmes, mis rappis pòhjalikult Peschici, Gargano ja Vieste kandi randu ja maalilisi kylakesi. Ònneks Eestlased ei teadnud tulekahjude ulatusest, hukkunud/vigastatud inimestest ja organiseerimisvòimetutest esmaabitòòtajatest suurt midagi. Nàgid vaid horisondil tulelòòma ja kuulsid sireenide undamist. Seoses elektri puudumisega said nad hoopiski ròòmu tunda òhtusòògist kyynlavalgel.
Eestlaste puhkus Itaalias ongi paari pàeva pàrast làbi saamas ja tàna on jàllegi ònn nende òuel. Nimelt saime lennujaamast kàtte teise osa kadumalàinud pagasist. See nàide illustreerib suurepàraselt vanasòna ‘parem hilja kui mitte kunagi’, nàiteks K-le valmistas suurt ròòmu teadmine, et nyyd saab jàlle fotoaparaadi akusid laadida.
the italian job
See kursus, kus ma praegu olen, on vàga hariv, sest aitab tundma òppida itaallaste koolituskombestikku.
Eile nàiteks oli meil jàlle konverentskòne Henriettaga, kes esitles meile erinevaid kontrollkysimysi, veendumaks, et me oleme ikka ettenàhtud teemad selgeks òppinud. Et kysimuste esitlemine paremini vàlja tuleks, nàitas ta meile làbi interneti yhte presentatsiooni, noh et alguses slaid kysimusega ja kui kòik olid vastanud, tuli slaid vastusega.
Korraga tuli Marcol (vist on oluline màrkida, et ta on pàrit Naapolist, kus sirguvad Maailma Kòige Kavalamad Inimesed) idee, kuidas eelkirjeldatud tàbarast olukorrast sirge seljaga vàljuda.
Nimelt kòik olid ju seni olnud ametis teadmiste testide proovilepanemisega vòi aktiivselt korraldanud taaskohtumisi kontori peal leiduvate sòpradega (mis on oluline tegevus, sest meile kogu aeg rààgitakse, et networking on fundamentaalse tàhtsusega), nii ei màrganud keegi òieti koolitusi làbida.
Yhesònaga, Marco tiris kiirelt presentatsiooni enda arvutisse ja nagu vòluvàel hakkas kogu Rooma tiim òigesti vastama. Òigemini Marco nàitas nàpuga jàrge ja mina vastasin Rooma tiimi eest (sest olen ainuke, kes julgeb inglise keeles rààkida). Alessandro lisas veel sellise analyytilise tàhelepaneku, et Henrietta on ise loll, et selle presentatsiooni internetti yles pani.
Eile nàiteks oli meil jàlle konverentskòne Henriettaga, kes esitles meile erinevaid kontrollkysimysi, veendumaks, et me oleme ikka ettenàhtud teemad selgeks òppinud. Et kysimuste esitlemine paremini vàlja tuleks, nàitas ta meile làbi interneti yhte presentatsiooni, noh et alguses slaid kysimusega ja kui kòik olid vastanud, tuli slaid vastusega.
Korraga tuli Marcol (vist on oluline màrkida, et ta on pàrit Naapolist, kus sirguvad Maailma Kòige Kavalamad Inimesed) idee, kuidas eelkirjeldatud tàbarast olukorrast sirge seljaga vàljuda.
Nimelt kòik olid ju seni olnud ametis teadmiste testide proovilepanemisega vòi aktiivselt korraldanud taaskohtumisi kontori peal leiduvate sòpradega (mis on oluline tegevus, sest meile kogu aeg rààgitakse, et networking on fundamentaalse tàhtsusega), nii ei màrganud keegi òieti koolitusi làbida.
Yhesònaga, Marco tiris kiirelt presentatsiooni enda arvutisse ja nagu vòluvàel hakkas kogu Rooma tiim òigesti vastama. Òigemini Marco nàitas nàpuga jàrge ja mina vastasin Rooma tiimi eest (sest olen ainuke, kes julgeb inglise keeles rààkida). Alessandro lisas veel sellise analyytilise tàhelepaneku, et Henrietta on ise loll, et selle presentatsiooni internetti yles pani.
martedì, luglio 24, 2007
Seekord siis selline kultuurierinevus
Meil on siin tòò juures ette nàhtud, et selle nàdala peame veetma yhte koolitust làbides.
Koolitus on virtuaalne ja iga pàev on konverentskòne kellegi Henriettaga, kes meile telefonitoru kaudu òpetussònu ja motivatsioonikònesid pritsib.
Noh mina haarasin hàrjal sarvist, vòtsin esimese teema ja hakkasin otsast lugema.
Korraga màrkasin, et mu saatusekaaslased olid aga koolitusele hoopis teistmoodi làhenenud. Nimelt alustasid nad kursuse làbimist testist, mille abil meie teadmisi kontrollitakse ning katsetasid terve eilse pàeva, mitu korda saab testi teha, enne kui tuleb virtuaalkursus uuesti làbi klikkida ja millise skooriga làbi saab. Samuti kontrolliti hoolikalt ja targemate sòprade abiga jàrele, kuidas test on programmeeritud, et saaks kuidagi ilma testi làbimata oma punktid kirja.
Sellel konverentsikònel osalevad òpihimulised analyytikud kòikvòimalikest riikidest ja vòin òelda, et siingi ei jàà me kultuurierinevustest puutumata.
Eriti meeldib mulle analyytik Konrad. Ma arvan, et ta on Saksamaalt.
Iga kord kui òpetaja Henrietta kysib, et kas kellelgi on kysimusi, siis Konrad kysib, et aga kuidas ta saab seda kursust yldse làbida, kuna talle pole ettenàhtud DVD kohale jòudnud. Henrietta siis kannatlikult seletab, et kui pole DVDd jòudnud, piisab, kui yhele saidile minna ja sealt laadida materjale, kuni DVD jòuab. Jàrgmise teema juures jàlle Henrietta kysib, et kas kellelgi on kysimusi ja jàlle Konrad sekundeerib, aga no tal ei ole ju seda DVDd, kuidas ta siis ikkagi saab selle teema làbida. Vahel òpetaja Henrietta viitab mingile materjalile, mis seal DVD peal on. Siis tavaliselt Konrad jàlle kysib, et vabandage, aga mulle pole see DVD jòudnud, kust ma materjali saan. Siis jàlle Henrietta selgitab àrritunult, aga vàga viisakalt, et Konrad làheks ja laeks omale need materjalid sealt veebsaidilt.
Koolitus on virtuaalne ja iga pàev on konverentskòne kellegi Henriettaga, kes meile telefonitoru kaudu òpetussònu ja motivatsioonikònesid pritsib.
Noh mina haarasin hàrjal sarvist, vòtsin esimese teema ja hakkasin otsast lugema.
Korraga màrkasin, et mu saatusekaaslased olid aga koolitusele hoopis teistmoodi làhenenud. Nimelt alustasid nad kursuse làbimist testist, mille abil meie teadmisi kontrollitakse ning katsetasid terve eilse pàeva, mitu korda saab testi teha, enne kui tuleb virtuaalkursus uuesti làbi klikkida ja millise skooriga làbi saab. Samuti kontrolliti hoolikalt ja targemate sòprade abiga jàrele, kuidas test on programmeeritud, et saaks kuidagi ilma testi làbimata oma punktid kirja.
Sellel konverentsikònel osalevad òpihimulised analyytikud kòikvòimalikest riikidest ja vòin òelda, et siingi ei jàà me kultuurierinevustest puutumata.
Eriti meeldib mulle analyytik Konrad. Ma arvan, et ta on Saksamaalt.
Iga kord kui òpetaja Henrietta kysib, et kas kellelgi on kysimusi, siis Konrad kysib, et aga kuidas ta saab seda kursust yldse làbida, kuna talle pole ettenàhtud DVD kohale jòudnud. Henrietta siis kannatlikult seletab, et kui pole DVDd jòudnud, piisab, kui yhele saidile minna ja sealt laadida materjale, kuni DVD jòuab. Jàrgmise teema juures jàlle Henrietta kysib, et kas kellelgi on kysimusi ja jàlle Konrad sekundeerib, aga no tal ei ole ju seda DVDd, kuidas ta siis ikkagi saab selle teema làbida. Vahel òpetaja Henrietta viitab mingile materjalile, mis seal DVD peal on. Siis tavaliselt Konrad jàlle kysib, et vabandage, aga mulle pole see DVD jòudnud, kust ma materjali saan. Siis jàlle Henrietta selgitab àrritunult, aga vàga viisakalt, et Konrad làheks ja laeks omale need materjalid sealt veebsaidilt.
tehtud!
Siin nad siis on :)
1. Hoolimata sellest, et ma olen vòrdlemisi palju reisinud, ei oska ma siiamaani korralikult maakaarte lugeda. Vahel on absoluutselt vajalik kaardi jàrgi kuskile vàlja jòuda, siis ma tavaliselt joonistan markeriga trajektoori valmis. Ilma kaarti keeramata ma ei oska kaardi jàrgi kulgeda.
Lisaks sellele on mul vòime tàiesti tuttavates kohtades àra eksida. Tihti inimesed alahindavad seda puuet, mistòttu toon yhe illustreeriva nàite. Siin Roomas ma sòitsin kuu aega iga pàev hommikuti yhte Gigantse Telekomifima hoonesse ja òhtuti tagasi. Noobel Spordiklubi, mille sage kylaline ma olen, on ka sealsamas kòrval. Aga ikkagi ònnestub mul alati vales kohas kiirtee pealt maha keerata ja àra eksida, kui ma sealtkandist ilma navigaatorita kodu poole sòidan. Muide ykskord ma sattusin oma eksrànnakutel lausa Roomast Fregenesse. Sellest teada saades haaras Roku kàtega peast ja oigas, nagu tal oleks valus (vaadake kaardi pealt, kui kaugel Roomast asub Fregene).
2. Ma oskan suurepàraselt joonistada tobeda nàoga armsaid elukaid, nàiteks sigu, kanu, kasse ja pingviine.
3. Lennujaamades peldikut kasutades katan alati prill-laua tualettpaberiga.
4. Sòòn lòdva randmega purgitàie kondenspiima àra. Vòiks vist rohkemgi, aga tavaliselt teist purki pole eriti kàeulatuses olnud.
5. Mul on nii palju kingi, et ma ei teagi enam, kui palju neid on.
6. Ujun suhteliselt hàsti, samuti vòin probleemideta vee all ujuda vòi mingis suvalises meres 40m sygavusele sukelduda, aga banaalset vettehypet ei suuda kohe kuidagi sooritada.
7. Mul on Karupoeg Puhhi raamat kolmes erinevas keeles.
1. Hoolimata sellest, et ma olen vòrdlemisi palju reisinud, ei oska ma siiamaani korralikult maakaarte lugeda. Vahel on absoluutselt vajalik kaardi jàrgi kuskile vàlja jòuda, siis ma tavaliselt joonistan markeriga trajektoori valmis. Ilma kaarti keeramata ma ei oska kaardi jàrgi kulgeda.
Lisaks sellele on mul vòime tàiesti tuttavates kohtades àra eksida. Tihti inimesed alahindavad seda puuet, mistòttu toon yhe illustreeriva nàite. Siin Roomas ma sòitsin kuu aega iga pàev hommikuti yhte Gigantse Telekomifima hoonesse ja òhtuti tagasi. Noobel Spordiklubi, mille sage kylaline ma olen, on ka sealsamas kòrval. Aga ikkagi ònnestub mul alati vales kohas kiirtee pealt maha keerata ja àra eksida, kui ma sealtkandist ilma navigaatorita kodu poole sòidan. Muide ykskord ma sattusin oma eksrànnakutel lausa Roomast Fregenesse. Sellest teada saades haaras Roku kàtega peast ja oigas, nagu tal oleks valus (vaadake kaardi pealt, kui kaugel Roomast asub Fregene).
2. Ma oskan suurepàraselt joonistada tobeda nàoga armsaid elukaid, nàiteks sigu, kanu, kasse ja pingviine.
3. Lennujaamades peldikut kasutades katan alati prill-laua tualettpaberiga.
4. Sòòn lòdva randmega purgitàie kondenspiima àra. Vòiks vist rohkemgi, aga tavaliselt teist purki pole eriti kàeulatuses olnud.
5. Mul on nii palju kingi, et ma ei teagi enam, kui palju neid on.
6. Ujun suhteliselt hàsti, samuti vòin probleemideta vee all ujuda vòi mingis suvalises meres 40m sygavusele sukelduda, aga banaalset vettehypet ei suuda kohe kuidagi sooritada.
7. Mul on Karupoeg Puhhi raamat kolmes erinevas keeles.
venerdì, luglio 20, 2007
Prussakad
TàNA HOMMIKUL NàGIN PRUSSAKAT VANNITOAS!!!
Vàrdjas pògenes uksepiida sisse, ma ei saanudki teda kreemipudeliga lòmastada. Eks ise olin aeglane. Nimelt kaotasin mòned sekundid, sest ei tahtnud enda pudelit kasutada ning otsisin mingit Roku oma.
Nyyd koletis elutseb seal vannitoas ja mina evakueerun nàdalavahetuseks Francavillasse.
Selleks, et prussakas kòògist vannituppa jòuaks, peab ta làbima teekonna, mis làheb magamistoa eest làbi. See muudab mind ààrmiselt murelikuks, sest kus juba prussakas ukse taga, on ta varsti toas ka eksole. Sealt on ainult vàike samm avastamaks prussakas enda voodist vòi raamatu vahelt.
(mul tulid vastikusest kylmavàrinad eelmist lauset kirjutades)
Yhesònaga, Roku on jàtkuvalt ignorant ja vòttis heaks mulle teatada, et yldsegi Itaalias tulebki prusskatega koos elada, sest nad on igal pool.
Nomaitea, arvasin et oleme hingesugulased, aga nyyd kyll enam ei ole. Minu arust prussakate tolereerimine on maailmavaateline kysimus, umbes nagu Shia vòi Sunni. Siin pole ruumi kompromissidele ega kokkulepetele!
Siis Roku arvas veel, et kui need prussakad ikka nii suur probleem on, siis vòime ju osta mingi sellise maagilise vidina, mis on nagu vàike majake. See majake tuleb kòòki yles panna, kòik prussakad làhevad sinna sisse ja surevad àra. Kas keegi on kuulnud mingist sellisest majakesest???
Vahepeal hakkasin uusi kortereid vaatama ilsole24ore kodulehekyljelt ja puistasin kòik kraanikausid pesupulbrit tàis. Kòògis ma enam ei kài. òhtusòòki sòòn gelaterias ja hommikusòògiks vòtan kylmkapis leiduva jogurti asemel kohvibaarist cornetto ja cappuccino.
Aga ikkagi. Kust see prussakas nyyd siis vannituppa sai???
Kui ma Rokule helistasin ja rààkisin asjast, siis arvake, mis ta ytles?
Ytles 'Vaeseke, tal oli vist janu!'
Janu maiàss!
Kas Itaalias ehk saaks korteriyhistu kaudu sebida mingi prussakatòrjefirma kohale? Kuidas see kàib tàpsemalt?
Vàrdjas pògenes uksepiida sisse, ma ei saanudki teda kreemipudeliga lòmastada. Eks ise olin aeglane. Nimelt kaotasin mòned sekundid, sest ei tahtnud enda pudelit kasutada ning otsisin mingit Roku oma.
Nyyd koletis elutseb seal vannitoas ja mina evakueerun nàdalavahetuseks Francavillasse.
Selleks, et prussakas kòògist vannituppa jòuaks, peab ta làbima teekonna, mis làheb magamistoa eest làbi. See muudab mind ààrmiselt murelikuks, sest kus juba prussakas ukse taga, on ta varsti toas ka eksole. Sealt on ainult vàike samm avastamaks prussakas enda voodist vòi raamatu vahelt.
(mul tulid vastikusest kylmavàrinad eelmist lauset kirjutades)
Yhesònaga, Roku on jàtkuvalt ignorant ja vòttis heaks mulle teatada, et yldsegi Itaalias tulebki prusskatega koos elada, sest nad on igal pool.
Nomaitea, arvasin et oleme hingesugulased, aga nyyd kyll enam ei ole. Minu arust prussakate tolereerimine on maailmavaateline kysimus, umbes nagu Shia vòi Sunni. Siin pole ruumi kompromissidele ega kokkulepetele!
Siis Roku arvas veel, et kui need prussakad ikka nii suur probleem on, siis vòime ju osta mingi sellise maagilise vidina, mis on nagu vàike majake. See majake tuleb kòòki yles panna, kòik prussakad làhevad sinna sisse ja surevad àra. Kas keegi on kuulnud mingist sellisest majakesest???
Vahepeal hakkasin uusi kortereid vaatama ilsole24ore kodulehekyljelt ja puistasin kòik kraanikausid pesupulbrit tàis. Kòògis ma enam ei kài. òhtusòòki sòòn gelaterias ja hommikusòògiks vòtan kylmkapis leiduva jogurti asemel kohvibaarist cornetto ja cappuccino.
Aga ikkagi. Kust see prussakas nyyd siis vannituppa sai???
Kui ma Rokule helistasin ja rààkisin asjast, siis arvake, mis ta ytles?
Ytles 'Vaeseke, tal oli vist janu!'
Janu maiàss!
Kas Itaalias ehk saaks korteriyhistu kaudu sebida mingi prussakatòrjefirma kohale? Kuidas see kàib tàpsemalt?
giovedì, luglio 19, 2007
summer in the city
Hommikul rààgiti raadios, et tàna pole Itaalias yhtki kohta, kus oleks alla 35 kraadi sooja. Mònes kohas kippuvat lausa 40 kraadi olema.
Gelateriad meie kodutànaval nàivad olevat 24 tundi avatud. See on neist vàga tànuvààrne - hilisel òhtutunnil, kui òues on ikka veel 30 kraadi sooja, pole midagi mònusamat, kui hetkeemotsiooni ajel plàtudesse hypata, gelateriasse jalutada, valida kymnete jààtisesortide hulgast see, mis hetke kapriisiga kòige paremini kokku làheb ja siis jahedat maiust nautides kodu poole kulgeda.
Tàna me làksime lòuna ajal paninosid sòòma. Panino on idee poolest nagu vòileib, ainult et tegelikult nende valmistamisel vòid ei kasutata, mistòttu ‘vòileib’ ei vàljenda pàris tàpselt panino kui sellise olemust.
Paninosid myytab yhest pàevinàinud furgoonautost vàljaulatuv sinjoor, kellel on yle pyksivàrvli rippuv lòtv kòht, karvased òlad ja palju vahvaid maikasàrke. Mu lemmik-maika on helerohline, ‘free soul’ kòhu peale kirjutatud. Tàna tal oli mingi harilik valge.
Alati, kui free soul mehe juures lòunat sòòma làheme, vòtame kòik priske panino ja Peroni òlle. Furgooni taga on vàike mànnisalu puupingikestega, siis me làhemegi oma paninide ja òlledega sinna puupingikeste peale, naudime pàikest ja sooja ilma, rààgime sòògist ja unistame puhkusest.
Tàna Roomast pàrit V rààkis, et òige panino leiab tegelikult yldsegi mitte Roomast, vaid Tivolist ja seda meisterdab keegi sinjoor Bippo. Bippo paninod olla nii pirakad, et mees, kes yhe panino àra sòòb, on tegija. Bippo panino àrasòòmine ollagi noorte roomlaste seas umbes nagu mehelikkuse test. Kes kaks paninot àra sòòb, olla supermees.
Eile mòtlesin ujuma minna. Ujumisakadeemiasse jòudnud, tàheldasin enda suureks ròòmuks, et vàrav oli kinni ja dekoreeritud selgitava teadaandega 'oleme puhkusel, kohtumiseni septembris'. See valmistas mulle ròòmu sellepàrast, et oli palav ja tegelikult nagu polnudki mingit viitsimist end enne septembrikuud liigutada.
Gelateriad meie kodutànaval nàivad olevat 24 tundi avatud. See on neist vàga tànuvààrne - hilisel òhtutunnil, kui òues on ikka veel 30 kraadi sooja, pole midagi mònusamat, kui hetkeemotsiooni ajel plàtudesse hypata, gelateriasse jalutada, valida kymnete jààtisesortide hulgast see, mis hetke kapriisiga kòige paremini kokku làheb ja siis jahedat maiust nautides kodu poole kulgeda.
Tàna me làksime lòuna ajal paninosid sòòma. Panino on idee poolest nagu vòileib, ainult et tegelikult nende valmistamisel vòid ei kasutata, mistòttu ‘vòileib’ ei vàljenda pàris tàpselt panino kui sellise olemust.
Paninosid myytab yhest pàevinàinud furgoonautost vàljaulatuv sinjoor, kellel on yle pyksivàrvli rippuv lòtv kòht, karvased òlad ja palju vahvaid maikasàrke. Mu lemmik-maika on helerohline, ‘free soul’ kòhu peale kirjutatud. Tàna tal oli mingi harilik valge.
Alati, kui free soul mehe juures lòunat sòòma làheme, vòtame kòik priske panino ja Peroni òlle. Furgooni taga on vàike mànnisalu puupingikestega, siis me làhemegi oma paninide ja òlledega sinna puupingikeste peale, naudime pàikest ja sooja ilma, rààgime sòògist ja unistame puhkusest.
Tàna Roomast pàrit V rààkis, et òige panino leiab tegelikult yldsegi mitte Roomast, vaid Tivolist ja seda meisterdab keegi sinjoor Bippo. Bippo paninod olla nii pirakad, et mees, kes yhe panino àra sòòb, on tegija. Bippo panino àrasòòmine ollagi noorte roomlaste seas umbes nagu mehelikkuse test. Kes kaks paninot àra sòòb, olla supermees.
Eile mòtlesin ujuma minna. Ujumisakadeemiasse jòudnud, tàheldasin enda suureks ròòmuks, et vàrav oli kinni ja dekoreeritud selgitava teadaandega 'oleme puhkusel, kohtumiseni septembris'. See valmistas mulle ròòmu sellepàrast, et oli palav ja tegelikult nagu polnudki mingit viitsimist end enne septembrikuud liigutada.
mercoledì, luglio 18, 2007
Sa oled itaallane, kui... (vol2)
Hakkasin siin selle eelmise postituse testi peale mòtlema (no ma mòtlen aeglaselt eksole) ja mulle tundub, et see test on tegelikult itaallaste tehtud. Seda ma arvan sellepàrast, et keegi peale itaallaste ei viitsi mòelda, et kuidas salatisse òli ja sidrun kàib vòi kuidas kòrgel teaduslikul tasemel makarone keedetakse.
Pealegi on rida asju, mille poolest itaallased on maailmakuulsad, aga millest selles testis komagi kirjas polnud.
Yhesònaga, ma òigluse huvides meisterdasin siin kiirelt analoogse testi, et oleks esindatud ka mitte-itaallase vaatenurk.
Sa oled itaallane, kui:
1 suudad toidust ja oma emast rààkida pikemalt kui 20 minutit jàrjest
2 mòistad, et hilinemine on normaalne asi, mida pole pòhjust karta ega halvustada
3 suhtud (liiklus)eeskirjadesse kui soovituslikesse juhtnòòridesse
4 oled veendunud, et kòik jalgpallimeeskonnad, kui vàlja arvata su lemmik-jalgpallimeeskond, sakivad. Nende pooldajad samuti
5 kui oled mees, siis patsutad teisi mehi kaelale ja suudled neid pòsele
6 su elutoa pòrand on kaetud keraamiliste plaatidega
7 sul on vannitoas bidee
8 vastad koosolekutel igale sissetulevale telefonikònele
9 ei saa aru, miks fiatti sòidukòlblikuks autoks ei peeta
10 imestad, et miks suuri autosid àgedaks peetakse
11 pòlastad ajaplaneerimist
12 tarvitad alkoholi ainult toiduvalmistamiseks vòi kulinaarse maitseelamuse tàiendamiseks
13 vàljaspool Itaaliat keeldud viiskalt kohvijoomisest
14 leiad, et vòi tarvitamine on barbaarne
15 rààgid ainult itaalia keelt
16 vàidad, et tegelikult rààgid ka prantsuse keelt (kui sind selle peale prantsuse keeles kònetatakse, tunnistad, et jah sai kunagi koolis òpitud, aga hàmmastav, kuidas ikka aja jooksul kòik meelest làheb)
17 suhtud jàrjekordadesse kui vòimalusse rakendada oma kavalust ja kiiret reaktsioonivòimet
18 su kingad on alati moekad ja puhtad
19 suhtud austusega ooperisse, paavsti, inglastesse ja Vasco Rossisse
20 tead, et kòik maailma hàdad ja probleemid saaksid lahendatud, kui sellest pagana Naapolist kuidagi lahti saaks
21 oled veendunud, et su kodukyla on Itaalias kòige tegijam koht
22 aga sellegipoolest elad ja tòòtad kas Roomas vòi Milaanos
23 viskad prahti tànavale maha
24 imestad, et kuidas pòhjamaades inimesed talve yle elavad
25 ei kysi kunagi mitte kelleltki ’palju sa teenid?’
26 kui oled mees, siis pead mitut armukest
27 kui oled naine, siis jàlgid pidevalt, aga selle eest kòrgendatud tàhelepanuga màrke vòimalikest armukestest
28 helistad emale iga pàev
29 eristad tàpselt kòiki maailmas leiduvaid makaroni- ja tomatisorte ning erinevaid kohvivalmistamise vòimalusi
30 usud siiralt, et Itaalias pole korruptsiooni
31 cappuccinot jood ainult hommikul
32 poliitika on sinu arvates mòttetu
33 aga Vasco Rossi on jumal
(33 ja Michelle Hunziker on vàrdjas, sest jàttis Eros Ramazotti maha)
Pealegi on rida asju, mille poolest itaallased on maailmakuulsad, aga millest selles testis komagi kirjas polnud.
Yhesònaga, ma òigluse huvides meisterdasin siin kiirelt analoogse testi, et oleks esindatud ka mitte-itaallase vaatenurk.
Sa oled itaallane, kui:
1 suudad toidust ja oma emast rààkida pikemalt kui 20 minutit jàrjest
2 mòistad, et hilinemine on normaalne asi, mida pole pòhjust karta ega halvustada
3 suhtud (liiklus)eeskirjadesse kui soovituslikesse juhtnòòridesse
4 oled veendunud, et kòik jalgpallimeeskonnad, kui vàlja arvata su lemmik-jalgpallimeeskond, sakivad. Nende pooldajad samuti
5 kui oled mees, siis patsutad teisi mehi kaelale ja suudled neid pòsele
6 su elutoa pòrand on kaetud keraamiliste plaatidega
7 sul on vannitoas bidee
8 vastad koosolekutel igale sissetulevale telefonikònele
9 ei saa aru, miks fiatti sòidukòlblikuks autoks ei peeta
10 imestad, et miks suuri autosid àgedaks peetakse
11 pòlastad ajaplaneerimist
12 tarvitad alkoholi ainult toiduvalmistamiseks vòi kulinaarse maitseelamuse tàiendamiseks
13 vàljaspool Itaaliat keeldud viiskalt kohvijoomisest
14 leiad, et vòi tarvitamine on barbaarne
15 rààgid ainult itaalia keelt
16 vàidad, et tegelikult rààgid ka prantsuse keelt (kui sind selle peale prantsuse keeles kònetatakse, tunnistad, et jah sai kunagi koolis òpitud, aga hàmmastav, kuidas ikka aja jooksul kòik meelest làheb)
17 suhtud jàrjekordadesse kui vòimalusse rakendada oma kavalust ja kiiret reaktsioonivòimet
18 su kingad on alati moekad ja puhtad
19 suhtud austusega ooperisse, paavsti, inglastesse ja Vasco Rossisse
20 tead, et kòik maailma hàdad ja probleemid saaksid lahendatud, kui sellest pagana Naapolist kuidagi lahti saaks
21 oled veendunud, et su kodukyla on Itaalias kòige tegijam koht
22 aga sellegipoolest elad ja tòòtad kas Roomas vòi Milaanos
23 viskad prahti tànavale maha
24 imestad, et kuidas pòhjamaades inimesed talve yle elavad
25 ei kysi kunagi mitte kelleltki ’palju sa teenid?’
26 kui oled mees, siis pead mitut armukest
27 kui oled naine, siis jàlgid pidevalt, aga selle eest kòrgendatud tàhelepanuga màrke vòimalikest armukestest
28 helistad emale iga pàev
29 eristad tàpselt kòiki maailmas leiduvaid makaroni- ja tomatisorte ning erinevaid kohvivalmistamise vòimalusi
30 usud siiralt, et Itaalias pole korruptsiooni
31 cappuccinot jood ainult hommikul
32 poliitika on sinu arvates mòttetu
33 aga Vasco Rossi on jumal
(33 ja Michelle Hunziker on vàrdjas, sest jàttis Eros Ramazotti maha)
Sa oled itaallane, kui…
Sattusin yhel veebsaidil lugema mingit teemaarendust, umbes, et kui sa kàitud nii-ja-naa, siis oled itaallane.
Leidsin testile kohe praktilise rakenduse - kui testi àra teen, saan teada, millises assimileerumise etapis olen – ja hakkasin òhinaga linnukesi tegema.
Yhesònaga, seal on kokku oli 44 punkti, millest 22 peatusid tapva pòhjalikkusega kòikvòimalikel kulinaarsetel peensustel.
Muidu nagu ei oskakski sellest asjast midagi arvata, aga tòepoolest me siin kohvibaariski kuttidega arutame peaaegu iga pàev, et mis nad eile òhtusòògiks valmistasid ja millisest ajakirjast retsepti leidsid. Kui kutid ise midagi ei valmistanud pole, siis tavaliselt me rààgime, et kes kuskohas sòòmas kàis ja mida tàpselt pakuti. Nàiteks eile yks konsultant kàis kebabi sòòmas, saime me kòik tàna hommikul teada. Elu sees pole ma nii pikka kebabi-teemalist vestlust kogenud. Kusjuures selle kebabivestluse kestel sain taaskord kinnitust, et itaallastel on hàmmastav oskus rààkida mingist suvalisest asjast pikalt, aga see-eest ilma mingit sisulist infot vàlja andmata.
Toidust rààkides tuli veel meelde sukeldumisinstruktor P, kes Egiptuses itaallaste kuurordis tòòtades vaatas huviga, et kyll itaallased rààgivad ikka palju. P on hakkaja meesterahvas ja nii ta omandaski kiirelt itaalia keele pòhitòed. Oma suureks pettumuseks sai ta seejàrel teada, et itaallased rààgivad ainult kahest asjast - mida nad sòid ja kellega koos nad mida sòid.
Kui nyyd selle 44 punkti juurde korraks tagasi tulla, siis ma avastasin selle teemaarenduse jàrelt miljon kommentaari, kus kodanikud pidasid vajalikuks lisada erinevaid tàpsustusi. Nàiteks ‘sa oled itaallane, kui ostad ainult Barillo vòi De Cecco pastat’. Taolistele kommentaaridele tuli alati tàiendavaid parandusi ja mòtteid umbes et ‘aaa… Barillo kyll, aga sa unustasid Rano pasta, mis on ju tortellinide valmistamisel absoluutselt asendamatu’.
Yhesònaga, tànase pàeva òpikogemus on, et itaallaste toidu-obsessioon on tegelikult palju suuremate mòòtmetega nàhtus, kui ma ette kujutasin :)
Muidu mu enda sisemine itaallane sai 19 punkti. Eriti raske oli vastata sellele: You stopped going every week to the church after the Cresima. Kuidas vastata, kui elu sees igal nàdalal kirikus kàinud, rààkimata veel peale Cresimat kirikus kàimisest, sest Cresima pole mind elu sees tabanud. Tàpselt nagu Karlssoni hommikuse konjakijoomise kysimus.
Allpool need 44 punkti ka (neile, kes viitsivad lugeda) :)
1 Everytime you ask for a very-short-Espresso abroad you find it's not short enough...
2 Although you know that pizza abroad is just something different, you are still looking for it
3 You ask for a pizza pepperoni and wonder why they give you Salame...
4 At starbucks you ask for "coffe and milk", the bartender asks again "you want a latte?" you answer: "no: I want coffe and milk!"
5 You feel really frustrated when tipping is compulsory. So you barely give some coins
6 When they ask you if you want "italian dressing" in the salad, you always answer "no, thanks"
7 If they bring to you a salad with the so-called-italian-dressing you give it back and ask for a plain salad
8 Abroad you won't ask for a salad with oil, salt and vinegar or lemon because you believe it would be too difficult to explain
9 You consider weird people those who wear the jumper of their university, especially if they are inside the university
10 You wonder why in USA there are many so-called italian things you never saw in your entire life.
11 You know Italian cuisine is just unbeatable.
12 You know Cucina Mediterrania is the healthiest.
13 You have tried at least once to explain to anyone the difference between raw ham and cooked ham, without succeding
14 You have tried at least once to explain to anyone the difference between sausage and wurstel, failing.
15 When in USA they tell you that the weather it's 100 degrees you think they are joking...
16 you ask for mineral water even if you know the tap water is just as good
17 A meal without bread is not a meal; possibly several differnt types of bread
18 You eat a sweet and small breakfast
19 If you have breakfast in a bar, you ask for "Cappuccio e Brioche, perfavore!"
20 You never have Cappuccino after 11.00 ( a.m. no need to specify! )
21 You are metereophatic: your mood changes according to the weather
22 When you are abroad you like to list the differences with Italy
23 You kiss the cheeks of every girl you meet
24 The best food is the food of your city
25 You don't like the italian songs that succed abroad
26 You download lots of music and films from internet, and think it is morally permitted
27 you have read lots of books at high school. And if you din't because you copied at the exams, you pretend you've read them anyway.
28 You love Nutella...anytime...
29 You call it Ragu', not Bolognaise!!
30 You know some Pierre (P.R.) but call them only in the week-end
31 when something is exagerated you say "che Americanata!", especially if it is a movie
32 You've always wanted the money to buy a Ferrari or a Maserati..but if you had enough money you would rather go on vacation in Brazil and never come back
33 You think your city is better than all the other cities in Italy
34 When you were young you used to go to the Oratorio (or know somebody who did)
35 You stopped going every week to the church after the Cresima
36 You love the Aperitivo and call it "Happy Hour"
37 You miss home even if you hate it
38 you hate cold pizza
39 you hate pizza with Ananas (Pinapple)
40 you call the subway "Metro"
41 At high school you did Autogestione or Occupazione (unless you went to private school)
42 You have a particular word to say "miss school": bigiare, zompare, balzare, marinare, bruciare, far palo...
43 You think queueing in line is unefficient
44 you never use a Taxi because it is too expensive
Leidsin testile kohe praktilise rakenduse - kui testi àra teen, saan teada, millises assimileerumise etapis olen – ja hakkasin òhinaga linnukesi tegema.
Yhesònaga, seal on kokku oli 44 punkti, millest 22 peatusid tapva pòhjalikkusega kòikvòimalikel kulinaarsetel peensustel.
Muidu nagu ei oskakski sellest asjast midagi arvata, aga tòepoolest me siin kohvibaariski kuttidega arutame peaaegu iga pàev, et mis nad eile òhtusòògiks valmistasid ja millisest ajakirjast retsepti leidsid. Kui kutid ise midagi ei valmistanud pole, siis tavaliselt me rààgime, et kes kuskohas sòòmas kàis ja mida tàpselt pakuti. Nàiteks eile yks konsultant kàis kebabi sòòmas, saime me kòik tàna hommikul teada. Elu sees pole ma nii pikka kebabi-teemalist vestlust kogenud. Kusjuures selle kebabivestluse kestel sain taaskord kinnitust, et itaallastel on hàmmastav oskus rààkida mingist suvalisest asjast pikalt, aga see-eest ilma mingit sisulist infot vàlja andmata.
Toidust rààkides tuli veel meelde sukeldumisinstruktor P, kes Egiptuses itaallaste kuurordis tòòtades vaatas huviga, et kyll itaallased rààgivad ikka palju. P on hakkaja meesterahvas ja nii ta omandaski kiirelt itaalia keele pòhitòed. Oma suureks pettumuseks sai ta seejàrel teada, et itaallased rààgivad ainult kahest asjast - mida nad sòid ja kellega koos nad mida sòid.
Kui nyyd selle 44 punkti juurde korraks tagasi tulla, siis ma avastasin selle teemaarenduse jàrelt miljon kommentaari, kus kodanikud pidasid vajalikuks lisada erinevaid tàpsustusi. Nàiteks ‘sa oled itaallane, kui ostad ainult Barillo vòi De Cecco pastat’. Taolistele kommentaaridele tuli alati tàiendavaid parandusi ja mòtteid umbes et ‘aaa… Barillo kyll, aga sa unustasid Rano pasta, mis on ju tortellinide valmistamisel absoluutselt asendamatu’.
Yhesònaga, tànase pàeva òpikogemus on, et itaallaste toidu-obsessioon on tegelikult palju suuremate mòòtmetega nàhtus, kui ma ette kujutasin :)
Muidu mu enda sisemine itaallane sai 19 punkti. Eriti raske oli vastata sellele: You stopped going every week to the church after the Cresima. Kuidas vastata, kui elu sees igal nàdalal kirikus kàinud, rààkimata veel peale Cresimat kirikus kàimisest, sest Cresima pole mind elu sees tabanud. Tàpselt nagu Karlssoni hommikuse konjakijoomise kysimus.
Allpool need 44 punkti ka (neile, kes viitsivad lugeda) :)
1 Everytime you ask for a very-short-Espresso abroad you find it's not short enough...
2 Although you know that pizza abroad is just something different, you are still looking for it
3 You ask for a pizza pepperoni and wonder why they give you Salame...
4 At starbucks you ask for "coffe and milk", the bartender asks again "you want a latte?" you answer: "no: I want coffe and milk!"
5 You feel really frustrated when tipping is compulsory. So you barely give some coins
6 When they ask you if you want "italian dressing" in the salad, you always answer "no, thanks"
7 If they bring to you a salad with the so-called-italian-dressing you give it back and ask for a plain salad
8 Abroad you won't ask for a salad with oil, salt and vinegar or lemon because you believe it would be too difficult to explain
9 You consider weird people those who wear the jumper of their university, especially if they are inside the university
10 You wonder why in USA there are many so-called italian things you never saw in your entire life.
11 You know Italian cuisine is just unbeatable.
12 You know Cucina Mediterrania is the healthiest.
13 You have tried at least once to explain to anyone the difference between raw ham and cooked ham, without succeding
14 You have tried at least once to explain to anyone the difference between sausage and wurstel, failing.
15 When in USA they tell you that the weather it's 100 degrees you think they are joking...
16 you ask for mineral water even if you know the tap water is just as good
17 A meal without bread is not a meal; possibly several differnt types of bread
18 You eat a sweet and small breakfast
19 If you have breakfast in a bar, you ask for "Cappuccio e Brioche, perfavore!"
20 You never have Cappuccino after 11.00 ( a.m. no need to specify! )
21 You are metereophatic: your mood changes according to the weather
22 When you are abroad you like to list the differences with Italy
23 You kiss the cheeks of every girl you meet
24 The best food is the food of your city
25 You don't like the italian songs that succed abroad
26 You download lots of music and films from internet, and think it is morally permitted
27 you have read lots of books at high school. And if you din't because you copied at the exams, you pretend you've read them anyway.
28 You love Nutella...anytime...
29 You call it Ragu', not Bolognaise!!
30 You know some Pierre (P.R.) but call them only in the week-end
31 when something is exagerated you say "che Americanata!", especially if it is a movie
32 You've always wanted the money to buy a Ferrari or a Maserati..but if you had enough money you would rather go on vacation in Brazil and never come back
33 You think your city is better than all the other cities in Italy
34 When you were young you used to go to the Oratorio (or know somebody who did)
35 You stopped going every week to the church after the Cresima
36 You love the Aperitivo and call it "Happy Hour"
37 You miss home even if you hate it
38 you hate cold pizza
39 you hate pizza with Ananas (Pinapple)
40 you call the subway "Metro"
41 At high school you did Autogestione or Occupazione (unless you went to private school)
42 You have a particular word to say "miss school": bigiare, zompare, balzare, marinare, bruciare, far palo...
43 You think queueing in line is unefficient
44 you never use a Taxi because it is too expensive
martedì, luglio 17, 2007
jòle lugu
Tàna ma tegelesin tòò juures vahva meelelahutusega - andsin Raadio 2-le intervjuu, kus praalisin, et olen Kolosseumist umbes kuue kilomeetri kaugusel ja et Itaalias on praegu yle 35 kraadi sooja.
ònneks ei triivinud jutuajamine sellistele làbikukkumisele mààratud teemadele nagu nàiteks Itaalia SKP, Prodi valitsuse ideoloogilised vangerdused vòi mu uued elukaaslased.
Jah, eile tòòlt koju jòudes leidsin punkri kòògis kraanikausis askeldava prussaka!
Sihtisin tàpselt ja kindlakàeliselt.
Vastikustundest vaevu yle saades màhkisin laiba kòògipaberisse.
Olin yksi kodus.
Ei teadnud mis peale edukat ryndemanòòvrit edasi teha.
Kindluse mòttes pògenesin magamistuppa (olles eelnevalt veendunud, et kòògiuks on kindlalt suletud) ja vàrisesin seal hirmust.
Kodused soovitavad, et peame viivitamatult punkrist àra kolima. Enne tuleb kòik kaasavòetavad esemed desinfitseerida vòi veel parem - àra pòletada. Vanaema veel tàpsustas, et kui ma juba yhte prussakat nàgin, siis jàrelikult elab neid juba tuhandeid seal kòògis. Gaa!
Teisest kyljest jàllegi, kui olin sònaraamatu abil oma seiklused Rokule edastanud (yheski keelekoolis ei òpetata, kuidas on 'prussakas' itaalia keeles), teatas Roku, et prussakad on Itaalias igapàevased kylalised ja neisse tuleb tolerantselt suhtuda.
Oma seisukoha illustreerimiseks teatas Roku, et yldsegi normaalne prussakas on palju suurem, kui see, mida mina nàgin ja et ta vanematekodus olla olnud aegu, kus òòsel kòòki minnes olla suured prussakate karjad lauali jooksnud, kui tuli pòlema panna. See ei mòjunud rahustavalt. Pigem vastupidi. No ma ei tea.
Mul on nyyd kaks nàdala kysimust.
Kas prussakad on Itaalias normaalne nàhtus?
Mis on Kòige Kangem Prussakarohi, mida Itaaliast osta saab?
ònneks ei triivinud jutuajamine sellistele làbikukkumisele mààratud teemadele nagu nàiteks Itaalia SKP, Prodi valitsuse ideoloogilised vangerdused vòi mu uued elukaaslased.
Jah, eile tòòlt koju jòudes leidsin punkri kòògis kraanikausis askeldava prussaka!
Sihtisin tàpselt ja kindlakàeliselt.
Vastikustundest vaevu yle saades màhkisin laiba kòògipaberisse.
Olin yksi kodus.
Ei teadnud mis peale edukat ryndemanòòvrit edasi teha.
Kindluse mòttes pògenesin magamistuppa (olles eelnevalt veendunud, et kòògiuks on kindlalt suletud) ja vàrisesin seal hirmust.
Kodused soovitavad, et peame viivitamatult punkrist àra kolima. Enne tuleb kòik kaasavòetavad esemed desinfitseerida vòi veel parem - àra pòletada. Vanaema veel tàpsustas, et kui ma juba yhte prussakat nàgin, siis jàrelikult elab neid juba tuhandeid seal kòògis. Gaa!
Teisest kyljest jàllegi, kui olin sònaraamatu abil oma seiklused Rokule edastanud (yheski keelekoolis ei òpetata, kuidas on 'prussakas' itaalia keeles), teatas Roku, et prussakad on Itaalias igapàevased kylalised ja neisse tuleb tolerantselt suhtuda.
Oma seisukoha illustreerimiseks teatas Roku, et yldsegi normaalne prussakas on palju suurem, kui see, mida mina nàgin ja et ta vanematekodus olla olnud aegu, kus òòsel kòòki minnes olla suured prussakate karjad lauali jooksnud, kui tuli pòlema panna. See ei mòjunud rahustavalt. Pigem vastupidi. No ma ei tea.
Mul on nyyd kaks nàdala kysimust.
Kas prussakad on Itaalias normaalne nàhtus?
Mis on Kòige Kangem Prussakarohi, mida Itaaliast osta saab?
Sardiinia
Eile hommikul teatas Roku konstruktiivselt:”Lapsed on kohutavad elukad!”, vòttes kokku meie kuulsusrikka nàdalavahetuse Sardiinias.
Noh, kòik tàiskasvanud inimesed jòuavad varem vòi hiljem taolise jàrelduseni, nii et mingem aga otsejoones Sardiinia teema juurde edasi.
Sardiinia reis tabas meid nii ootamatult, et ma ei jòudnudki end eriti ette valmistada. Kunagi hallidel aegadel T kinkis mulle raamatu ‘Diving in Sardinia’. Tànu sellele raamatule on mul pàris pòhjalik ylevaade tekkinud Sardiiniat ymbritsevas meres elutsevatest kaladest ja laevavrakkidest, kyll aga on Sardiinia maapealne elu jàànud mònevòrra tàhelepanu alt vàlja.
Aga mida ma nyyd Sardiiniast tean?
Sardiinias on ringikujulised pòllud, justkui sirkliga joonistatud (lennukist vaatasin). Keegi ei teadnud, miks nad ringikujulised on. Roku arvas, et ehk on ringikujulisi vagusid lihtsam teha, kui sirgeid.
Vòimalik, et need ringikujulised pòllud on mingi diip edasiarendus neist ringikujulistest kindlus-majadest, mida Sardiinas pronksiaja inimesed ehitasid. Nende kindlus-majadega nad eriti ei koonerdanud - tànapàevalgi komistab turist praktiliselt igal sammul nendele ehitistele.
Sardiinias on imekaunid rannad, kus vesi paistab mitme meetri sygavuseni làbi ja nàeb kalu edasi-tagasi sahistamas. Ma nàgin isegi yhte merisiili, kes vaguralt yhe kivi najale toetus.
Sardiinia keskosa pole muu, kui karm, àrakòrbenud loodus ja inimvaenulikud màed. Vot nendes màgedes ongi koopad, kuhu Sardiinia kuulsad inimròòvlid peidavad oma pantvange, kuni lunaraha tuleb.
Sardiinlased on òppinud hàsti joonistama tuvi moodi linde, kellel on kuke saba. Kui kaks lindu on nokkapidi kokku joonistatud, siis see on yhtsuse ja kokkuhoidmise symbol. Ma ostsin endalegi selle linnuga taldriku. Yhe linnuga taldrik oli neli korda odavam kui kahe linnuga, sellepàrast mu taldrikul ei ole mitte kokkuhoidmise symbol vaid hoopis individualistlik tuvikukk. Tegelikult... jàrele mòeldes on tuvikukk raha kokkuhoidmise symbol. Kes mida kokku hoiab eksole.
Sardiinas maksab sadamas purjeka parkimiskoht 5000 eurot kuus.
Sardiinlastel on veel yks kaval sissetulekuallikas lisaks inimeste ròòvimisele ja purjekate parkimistasude sissekasseerimisele. Nad toovad merest vàlja koralle ja teevad neist ehteid. Jupp koralli olla kullast kòvasti kallim.
Sardiina on yks itaallaste lemmik-puhkusekohti. Teine lemmikkoht on Sitsiilia.
Sardiinas on head toidud. Nàiteks nad kypsetavad sealiha seitse tundi maa sees ja tulemus olla vàga maitsev. Samuti on Sardiinia kalatoitude retseptid yle Itaalia kuulsad. Et Sardiinias laupàeva òhtul mingis restoranis neid legendaarseid delikatesse syya saaks, tuleb sada aastat enne planeeritud òhtut restoranis laud àra broneerida. Vastasel juhul ei jàà muud yle, kui tuleb sammud seada vòileivaputkasse vòi gelateriasse. Vòileivad ei ole Sardiinias teab mis tegijad, pean siinkohal kahetsustundega tunnistama.
40 tuhande elanikuga Algheros on yldiselt igasuguste kaupade hinnad umbes Oslo vòi Londoniga vòrreldaval tasemel.
Noh, kòik tàiskasvanud inimesed jòuavad varem vòi hiljem taolise jàrelduseni, nii et mingem aga otsejoones Sardiinia teema juurde edasi.
Sardiinia reis tabas meid nii ootamatult, et ma ei jòudnudki end eriti ette valmistada. Kunagi hallidel aegadel T kinkis mulle raamatu ‘Diving in Sardinia’. Tànu sellele raamatule on mul pàris pòhjalik ylevaade tekkinud Sardiiniat ymbritsevas meres elutsevatest kaladest ja laevavrakkidest, kyll aga on Sardiinia maapealne elu jàànud mònevòrra tàhelepanu alt vàlja.
Aga mida ma nyyd Sardiiniast tean?
Sardiinias on ringikujulised pòllud, justkui sirkliga joonistatud (lennukist vaatasin). Keegi ei teadnud, miks nad ringikujulised on. Roku arvas, et ehk on ringikujulisi vagusid lihtsam teha, kui sirgeid.
Vòimalik, et need ringikujulised pòllud on mingi diip edasiarendus neist ringikujulistest kindlus-majadest, mida Sardiinas pronksiaja inimesed ehitasid. Nende kindlus-majadega nad eriti ei koonerdanud - tànapàevalgi komistab turist praktiliselt igal sammul nendele ehitistele.
Sardiinias on imekaunid rannad, kus vesi paistab mitme meetri sygavuseni làbi ja nàeb kalu edasi-tagasi sahistamas. Ma nàgin isegi yhte merisiili, kes vaguralt yhe kivi najale toetus.
Sardiinia keskosa pole muu, kui karm, àrakòrbenud loodus ja inimvaenulikud màed. Vot nendes màgedes ongi koopad, kuhu Sardiinia kuulsad inimròòvlid peidavad oma pantvange, kuni lunaraha tuleb.
Sardiinlased on òppinud hàsti joonistama tuvi moodi linde, kellel on kuke saba. Kui kaks lindu on nokkapidi kokku joonistatud, siis see on yhtsuse ja kokkuhoidmise symbol. Ma ostsin endalegi selle linnuga taldriku. Yhe linnuga taldrik oli neli korda odavam kui kahe linnuga, sellepàrast mu taldrikul ei ole mitte kokkuhoidmise symbol vaid hoopis individualistlik tuvikukk. Tegelikult... jàrele mòeldes on tuvikukk raha kokkuhoidmise symbol. Kes mida kokku hoiab eksole.
Sardiinas maksab sadamas purjeka parkimiskoht 5000 eurot kuus.
Sardiinlastel on veel yks kaval sissetulekuallikas lisaks inimeste ròòvimisele ja purjekate parkimistasude sissekasseerimisele. Nad toovad merest vàlja koralle ja teevad neist ehteid. Jupp koralli olla kullast kòvasti kallim.
Sardiina on yks itaallaste lemmik-puhkusekohti. Teine lemmikkoht on Sitsiilia.
Sardiinas on head toidud. Nàiteks nad kypsetavad sealiha seitse tundi maa sees ja tulemus olla vàga maitsev. Samuti on Sardiinia kalatoitude retseptid yle Itaalia kuulsad. Et Sardiinias laupàeva òhtul mingis restoranis neid legendaarseid delikatesse syya saaks, tuleb sada aastat enne planeeritud òhtut restoranis laud àra broneerida. Vastasel juhul ei jàà muud yle, kui tuleb sammud seada vòileivaputkasse vòi gelateriasse. Vòileivad ei ole Sardiinias teab mis tegijad, pean siinkohal kahetsustundega tunnistama.
40 tuhande elanikuga Algheros on yldiselt igasuguste kaupade hinnad umbes Oslo vòi Londoniga vòrreldaval tasemel.
giovedì, luglio 12, 2007
Saab ka nii
Kas pole òudne elada ilusa talvesaapa kujulisel poolsaarel, kus poed on tàis lubamatult kauneid kingi, aga ykski neist jalga ei làhe?
Ytleme nii, et Tuhkatriinu muinasjutus olen mina òdedele palju rohkem kaasa elanud kui peakangelasele endale.
See, et ilus king jalga ei làhe, on palju suurem traagika kui paari hiirt tòlla ees vòi pidudelt vara àraminemine. Niikuinii umbes peale kella yhte òòsel on kòik on ràsitud ja purjus ja mingi tyyp rààgib lolle anekdoote, mistòttu Tuhkatriinu ei jàànud tegelikult millestki ilma. Muidugi muinasjutud neist asjust lapsi ei teavita.
Yhesònaga, pysitasin nàdalavahetusel isikliku ostlemisrekordi, rabades Belgiast ja Hollandist kokku 6 paari suvekingi. Kòik 'made in Italy'.
Ytleme nii, et Tuhkatriinu muinasjutus olen mina òdedele palju rohkem kaasa elanud kui peakangelasele endale.
See, et ilus king jalga ei làhe, on palju suurem traagika kui paari hiirt tòlla ees vòi pidudelt vara àraminemine. Niikuinii umbes peale kella yhte òòsel on kòik on ràsitud ja purjus ja mingi tyyp rààgib lolle anekdoote, mistòttu Tuhkatriinu ei jàànud tegelikult millestki ilma. Muidugi muinasjutud neist asjust lapsi ei teavita.
Yhesònaga, pysitasin nàdalavahetusel isikliku ostlemisrekordi, rabades Belgiast ja Hollandist kokku 6 paari suvekingi. Kòik 'made in Italy'.
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
