Olen olnud algusest peale "Tantsud tàhtedega" saate suur austaja. Nii et kui saabusid luureandmed, et Itaaliaski sama saade leidub, otsustasin mòistetavatel pòhjustel seda eile òhtul vaadata. Lyhidalt òeldes ei osanud ma nii radikaalseid kultuurierinevusi oodata ka kòige metsikumates unistustes mitte.
Muidu seleebritite valikul on vist igal maal mingid samad standardid. Vòistlesid 5 paari, kus seleebritid olid mingi verinoor tytarlaps (keegi R pereliikmetest ei teadnud, mille poolest ta kuulus on), vananev glamuuritar (Itaalia versioon Reet Linnast), ujumistshempion (Itaalia versioon Erki Noolest), naissoost Erki Nool ja Itaalia versioon Mart Juurest.
Mis mind aga surmani ehmatas, oli see et kerge, sàrava ning glamuurse meelelahutuse asemel kiusati tantsijaid ja arutati tyytuseni, kas quickstepis olid ikka kòik kolm kohustuslikku elementi korralikult tehtud. Kui kohtunike meelest midagi eriti ràmedalt kritiseerida oli vaja, vaadati kordusi ja làks alles kohtumòistmiseks! Eriti kiita ei saanud keegi, aga pàrast pandi ikka mòned kymned ka hindeks.
Stuudio oli lihtsalt kole - mingid hallid sambad ja rohe-beezh marmorpòrand! Valgustus nagu supermarketi lihaletis ja saatejuhiks vananev vesinikblondiin, kollageenhuulte ja mòòdukalt nàrtsinud dekolteega. Mòtlesin juba, et enam halvemaks ja ebaglamuursemaks minna ei saa, aga siiski - publiku hulgast tiriti vàlja paks vanamees, selgus, et immigrant Rumeeniast. Tormiliste ovatsioonide saatel vòitis ta loosiga 10 000 eurot. Pàrast teda vòitis hallis dressis kutt Palermost ka 10 000 eurot. Rumeenia immigrandid ja probleemse nàonahaga noorukid Palermost ei tohi olla glamuursetes teleprogrammides! Ma protesteerin!!!
Kui Itaalia Reet Linna sai vàlja hààletatud ja mina olin otsustanud, et jàrgmisel laupàeval kyll selle jama pàrast kodus ei viitsi istuda, làks imelikul kombel huvitavaks. Selgus, et veel yks paar tuleb vàlja hààletada ning seekord mitte telefonihààletuse kaudu, vaid toimuvad paaride vahelised duellid ning kohtunike hinnete pòhjal kòige nòrgem langeb vàlja. Valgustus muutus selliseks nagu glamuursetes teleprogrammides olema peab, hakati nàitama intervjuusid tantsijatega, kes avaldasid pàris vihaselt ja vaimukalt arvamust konkurentide kohta ja yldse oli lahe.
Kogu programm kestis kolm ja pool tundi (sic!). Sellepàrast ei saa ma tàie kindlusega vàita, et sel ajal, kui ma magasin, ainult duellid olid. Arkasin kl 1 oosel selle peale, et R àratas mu yles ja teatas, et Itaalia Mart Juur langes saatest vàlja ja koliks nyyd òige diivani pealt voodisse magama.
domenica, novembre 19, 2006
Domenica italiana
Selle nàdala pòhiline meediasyndmus on TomKat pulmad, mis toimuvad Rooma làhedal yhes pisikeses màgilinnas. Selliseid màgilinnakesi on siin Itaalias sadu, mina oleks TomKat asemel pigem kuskil Itaalia lòunaosas, làànerannikul, mòne glamuurse mereààrse lossi valinud. Eks ise teavad muidugi! Igatahes on siin reede òhtuni kajastatud iga kahe tunni jàrel kòigis telekanalites ylima hoolikusega seda, millised seleebritid Rooma lennujaama parajasti maanduvad, kuidas màgilinnas liiklust korraldatakse, palju maksab òò hotellis ja millal saabub perekond Armani pruudi kleiti sàttima ja peokohale viimaseid dekoratsioone paigaldama. Tàna nàidati uudistes, kuidas kòik àrevil màgilinna elanikud vanuses 10-75 redelite, binoklite ja fotoaparaatidega varustatult ymber lossi trygivad ja myyridel turnivad. Mamma mia!
Kuna mul pole seoses eluasemete remondi venimisega veel midagi teha ja internetti ka ei saa eriti, siis tshillin hetkel niisama ning lòimun Itaalia yhiskonnaga. Nàiteks ostsin Beppe Severgnini raamatu "La Bella Figura: A Field Guide to Italian Mind". Kahjuks, nagu ma juba varem olen kirjutanud, ei ole Itaalias vòimalik normaalselt raamatut lugeda. Kahe nàdala jooksul olen umbes 5 peatykikest jòudnud làbi tootada, mistòttu olen sunnitud napi teoreetilise pagasiga làbi ajama. Muidu see fiild gaid on mul pidevalt kotis, ykskòik kuhu làhen :)
Eluesemetest niipalju, et meil on kaks kodu - yks Roomas ja teine Francavillas. Seoses vajadusega kaks kodu sisustada/remontida, olen kylastanud rohkem erinevaid sisustuspoode kui kogu senise elu jooksul kokku. Sisustuspoodide kylastamine on esteetiline ja hariv tegevus, aitab mòista itaallaste mòttelaadi ning arendada keeleoskust. Ma oskan itaalia keeles nyyd selliseid sònu nagu nàiteks "riiul", "pòrandakyte", "parkett" ja olen imevàel òppinud selgeks puude nimed ja teada saanud, et pòrandakytte spetsialiste Itaalias ei ole fkrsk ja leidnud palju sòpru, sest poodide omanikud nàevad minus vòimalust kiirelt selle kvartali myygieelarve tàita.
Nad veel halba ei aima, sest hinnalàbirààkimised pole alanud ja vaesekesed ei tea seda, mida teavad mu exkolleegid ja erinevate teenusepakkujate kliendihaldurid - làbirààkimistel olen karm kui tshetsheeni terrorist.
Aeg-ajalt kàin sinjoora Antonetta juures itaalia keele tundides. Sinjoora on emakeele ja kirjanduse òpetaja ning itaalia keele grammatika on tema jaoks samasugune kireobjekt nagu Rita Ilisoni jaoks raamatupidamine. Ma arvan, et sinjoora helistab telekanalite direktoritele ja kàrgib nendega, kui saatejuhid passato prossimot vòi konjuktiivi valesti kasutavad. Sinjooral on kukepildiga seinataldrikute kollektsioon ja kui keegi kylla tuleb, siis ta rààgib: "See taldrik on Sardiiniast (kas pole uhke kukk!) ja selle pisikese kirjude sulgedega kinkis mulle poja pruut (milline armas tytarlaps!) ja see on Roomast, tehtud yhe jaapani artisti poolt (vaadake, milline tàpsus ja filigraansus!) ja selle taldriku tegi yks Puglia kunstnik, kes suri 3 pàeva pàrast taldriku valmimist (ma ei kujuta ette ka, palju selline taldrik nyyd maksta vòiks! Mu abikaasa arvab, et peaksin seda seifis hoidma!)."
Eile tegin òhtusoogilauas vihjeid, et tahan juuksurisse minna. R ema teatas kiirelt, et tema nòbu on juuksur ja kolmapàeval saaks juba minna. R vend (igal nàdalal uue moodsa soenguga 18-aastane, kes rinna- ja jalakarvu raseerib) informeeris, et tema selle nòo juures ei kài ja tal on yks teine palju parem juuksur. Ja yldsegi, et kui tahan perekonda toetada, siis vòin selle nòo juurde minna, aga kui tahan ilusaid juukseid, siis valigu tema juuksur. Siis saabus pingeline moment - nad hypnotiseerisid mind nagu kaks boamadu ning kysisid, et noh kumma juuksuri siis valid. Rakendasin kiirelt Inglismaal omandatud kavalust ja teatasin, et let mi get bàkk tu ju leiter. Pàrast hiilisin R-ga yhe teise sugulase juurde (kes on kohalik moe- ja suhteeksper) ning kysisime soovitusi. Hilisemal andmete vòrdlemisel ilmnes, et moe- ja suhteekspert soovitas sedasama juuksurit, kus R vend kàib. Nii et seekord ma perekonda ei toeta 20 euroga.
Milaanos kàisin ka vahepeal 3 pàeva, a sellest pole midagi kirjutada eriti. Aega oli palju, hàngisin yksinda kaubanduskeskustes ja muuseumides nagu teismeline, kellel pole peale kooli mitte kuskile minna. Kuna oli ikka tòesti palju aega, siis lugesin kòigis muuseumides kòik sildid làbi ja kuulasin audiogiidid algusest lòpuni àra ja vaatasin poodides kòikide asjade hinda. Milaano kylastajatele soovitaks Poldi Pezzoli muuseumi relvakollektsiooni vaatama minna, pàris hariv ja vàga ilusti kujundatud vàljapanek. Kòik muud asjad on Milaanos tàpselt samasugused nagu igal pool mujal minu arust.
Kuna mul pole seoses eluasemete remondi venimisega veel midagi teha ja internetti ka ei saa eriti, siis tshillin hetkel niisama ning lòimun Itaalia yhiskonnaga. Nàiteks ostsin Beppe Severgnini raamatu "La Bella Figura: A Field Guide to Italian Mind". Kahjuks, nagu ma juba varem olen kirjutanud, ei ole Itaalias vòimalik normaalselt raamatut lugeda. Kahe nàdala jooksul olen umbes 5 peatykikest jòudnud làbi tootada, mistòttu olen sunnitud napi teoreetilise pagasiga làbi ajama. Muidu see fiild gaid on mul pidevalt kotis, ykskòik kuhu làhen :)
Eluesemetest niipalju, et meil on kaks kodu - yks Roomas ja teine Francavillas. Seoses vajadusega kaks kodu sisustada/remontida, olen kylastanud rohkem erinevaid sisustuspoode kui kogu senise elu jooksul kokku. Sisustuspoodide kylastamine on esteetiline ja hariv tegevus, aitab mòista itaallaste mòttelaadi ning arendada keeleoskust. Ma oskan itaalia keeles nyyd selliseid sònu nagu nàiteks "riiul", "pòrandakyte", "parkett" ja olen imevàel òppinud selgeks puude nimed ja teada saanud, et pòrandakytte spetsialiste Itaalias ei ole fkrsk ja leidnud palju sòpru, sest poodide omanikud nàevad minus vòimalust kiirelt selle kvartali myygieelarve tàita.
Nad veel halba ei aima, sest hinnalàbirààkimised pole alanud ja vaesekesed ei tea seda, mida teavad mu exkolleegid ja erinevate teenusepakkujate kliendihaldurid - làbirààkimistel olen karm kui tshetsheeni terrorist.
Aeg-ajalt kàin sinjoora Antonetta juures itaalia keele tundides. Sinjoora on emakeele ja kirjanduse òpetaja ning itaalia keele grammatika on tema jaoks samasugune kireobjekt nagu Rita Ilisoni jaoks raamatupidamine. Ma arvan, et sinjoora helistab telekanalite direktoritele ja kàrgib nendega, kui saatejuhid passato prossimot vòi konjuktiivi valesti kasutavad. Sinjooral on kukepildiga seinataldrikute kollektsioon ja kui keegi kylla tuleb, siis ta rààgib: "See taldrik on Sardiiniast (kas pole uhke kukk!) ja selle pisikese kirjude sulgedega kinkis mulle poja pruut (milline armas tytarlaps!) ja see on Roomast, tehtud yhe jaapani artisti poolt (vaadake, milline tàpsus ja filigraansus!) ja selle taldriku tegi yks Puglia kunstnik, kes suri 3 pàeva pàrast taldriku valmimist (ma ei kujuta ette ka, palju selline taldrik nyyd maksta vòiks! Mu abikaasa arvab, et peaksin seda seifis hoidma!)."
Eile tegin òhtusoogilauas vihjeid, et tahan juuksurisse minna. R ema teatas kiirelt, et tema nòbu on juuksur ja kolmapàeval saaks juba minna. R vend (igal nàdalal uue moodsa soenguga 18-aastane, kes rinna- ja jalakarvu raseerib) informeeris, et tema selle nòo juures ei kài ja tal on yks teine palju parem juuksur. Ja yldsegi, et kui tahan perekonda toetada, siis vòin selle nòo juurde minna, aga kui tahan ilusaid juukseid, siis valigu tema juuksur. Siis saabus pingeline moment - nad hypnotiseerisid mind nagu kaks boamadu ning kysisid, et noh kumma juuksuri siis valid. Rakendasin kiirelt Inglismaal omandatud kavalust ja teatasin, et let mi get bàkk tu ju leiter. Pàrast hiilisin R-ga yhe teise sugulase juurde (kes on kohalik moe- ja suhteeksper) ning kysisime soovitusi. Hilisemal andmete vòrdlemisel ilmnes, et moe- ja suhteekspert soovitas sedasama juuksurit, kus R vend kàib. Nii et seekord ma perekonda ei toeta 20 euroga.
Milaanos kàisin ka vahepeal 3 pàeva, a sellest pole midagi kirjutada eriti. Aega oli palju, hàngisin yksinda kaubanduskeskustes ja muuseumides nagu teismeline, kellel pole peale kooli mitte kuskile minna. Kuna oli ikka tòesti palju aega, siis lugesin kòigis muuseumides kòik sildid làbi ja kuulasin audiogiidid algusest lòpuni àra ja vaatasin poodides kòikide asjade hinda. Milaano kylastajatele soovitaks Poldi Pezzoli muuseumi relvakollektsiooni vaatama minna, pàris hariv ja vàga ilusti kujundatud vàljapanek. Kòik muud asjad on Milaanos tàpselt samasugused nagu igal pool mujal minu arust.
sabato, novembre 18, 2006
2 nàdalat
Tàna hommikul àrkasin ja esimese hooga ei saanud aru, kus olen. Vòòras lagi, vòòrad linad, voodi hoopis teistmoodi. Meenutasin kiirelt kohti, kus ma tòenàoliselt vòiks oobida ja ykski ei klappinud. Paanika! Noh eks lòpuks ikka àrkasin yles ja tuli meelde, et olen Itaalias :)
Tàna sai tàis kaks nàdalat.
Koduigatsus on nagu paadiga merele minek. Mòni hetk pàrast sadamast lahkumist vaatad maa suunas, sadam ja tornid veel paistavad ning systeem on paigas. Tead, et kui peaks tekkima tahtmine tagasi minna voi kui paat ymber làheb, vòid ka kiirete ujumisliigutuste abil naha pààsta. Aga tunni pàrast oled keset merd, ykskòik kuhu vaatad ainult lained ja taevas ja vot alles siis hakkad motlema, et mis kòik maha jài ja kui kaugel see on.
Selle sygavmòttelise monoloogiga tahtsin oelda, et kaks nàdalat vàlismaal elada on kukesupp. Oodake paar kuud ja siis alles algab òige nutt ja hala!
Tàna sai tàis kaks nàdalat.
Koduigatsus on nagu paadiga merele minek. Mòni hetk pàrast sadamast lahkumist vaatad maa suunas, sadam ja tornid veel paistavad ning systeem on paigas. Tead, et kui peaks tekkima tahtmine tagasi minna voi kui paat ymber làheb, vòid ka kiirete ujumisliigutuste abil naha pààsta. Aga tunni pàrast oled keset merd, ykskòik kuhu vaatad ainult lained ja taevas ja vot alles siis hakkad motlema, et mis kòik maha jài ja kui kaugel see on.
Selle sygavmòttelise monoloogiga tahtsin oelda, et kaks nàdalat vàlismaal elada on kukesupp. Oodake paar kuud ja siis alles algab òige nutt ja hala!
domenica, novembre 12, 2006
Liiklusest
Nagu staar-dirigent seisab ta keset Piazza Veneziat, elegantselt luues korda autode, busside, narviliste hobuste, kiirabiautode ja surmapolguritest mootorrataste kaoses. Graatsiline viibe tema valgesse kindasse kàtketud kàega paneb liikvele loomade olympiat meenutava liiklusvahendite massi; kui vaja, noogutab ta julgustavalt kòhklevale autojuhile, juhatab teed eksinud mootorratturile voi kortsutab kulmu neile, kel mingi omavoli plaanis. Seda kòike teeb ta sàrava naeratuse, eeskujuliku ryhi ja uskumatult elegantsete kàeviibetega.
Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.
See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.
See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!
Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.
See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.
See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!
mercoledì, novembre 08, 2006
Kuidas mu byrokraatia-foobia realiseerus
Selline vestlus oli mul hiljuti yhe ametiisikuga.
Ametiisik: Kus teie juhiload on valja antud?
Mina: Eestis
A: Ah et Rumeenias?
M: Load on Eestis valja antud.
A: Ja kust te ise parit olete?
M: Eestist
A (voidukalt): Rumeeniast, jah.
M: EESTIST!
A: Noh, igatahes te peate need Rumeenia load vahetama EL lubade vastu
M (kannatlikult, nagu vaikese lapsega): Need load on valja antud EESTIS. Eesti on Euroopa Liidu liige. Need on sellised spetsiaalsed juhiload, mis kehtivad koigis Euroopa Liidu maades.
A: Noh, igal juhul peate valja vahetama EL lubade vastu.
Bah!
Muidu tana on olen Roomas, temperatuur oli paeval 23 kraadi, paike paistis ja pohjamaised turistid lendlesid lilleliste kleitidega ringi. Pohjamaised turistid tunneb selle jargi ara, et nad on blondid ja suveriietes. Kohalikel on joped seljas ja nad on brunetid.
Pean lopetama. Siin lendab ringi mingi suur putukas. Poriseb nagu helikopter. appi! kas ta on ohutu?! Miks ta mu ymber lendab?!
Ametiisik: Kus teie juhiload on valja antud?
Mina: Eestis
A: Ah et Rumeenias?
M: Load on Eestis valja antud.
A: Ja kust te ise parit olete?
M: Eestist
A (voidukalt): Rumeeniast, jah.
M: EESTIST!
A: Noh, igatahes te peate need Rumeenia load vahetama EL lubade vastu
M (kannatlikult, nagu vaikese lapsega): Need load on valja antud EESTIS. Eesti on Euroopa Liidu liige. Need on sellised spetsiaalsed juhiload, mis kehtivad koigis Euroopa Liidu maades.
A: Noh, igal juhul peate valja vahetama EL lubade vastu.
Bah!
Muidu tana on olen Roomas, temperatuur oli paeval 23 kraadi, paike paistis ja pohjamaised turistid lendlesid lilleliste kleitidega ringi. Pohjamaised turistid tunneb selle jargi ara, et nad on blondid ja suveriietes. Kohalikel on joped seljas ja nad on brunetid.
Pean lopetama. Siin lendab ringi mingi suur putukas. Poriseb nagu helikopter. appi! kas ta on ohutu?! Miks ta mu ymber lendab?!
lunedì, novembre 06, 2006
Torts ilmajuttu
Olen alati ylbe muigega kuulanud, kui itaallased raagivad, et oues on ilgelt kylm, ainult 10 kraadi sooja. Nyyd olen oppetunni saanud ega muiga ylbelt. Kuna itaalias puuduvad majades igasugused kytteseadmed, siis see kylmaprobleem ei seisne mitte selles, et oues on 10 kraadi, vaid selles, et toas on samapalju kraade kui oues. Ja kui oues on ainult 10 kraadi, siis on toas ka 10 kraadi ja koik hangub. Eile oosel magasin esimest korda elus pidzhaamaga. Toas oli 16 kraadi sooja.
Elu paikeselisema poole pealt niipalju, et siin valmivad praegu mandariinid ja kiivid ja tana on oues peaegu 20 kraadi.
Koduehitus on kultuurierinevustega meil siin vyrtsitatud. Arhitekt on vahepeal joonistanud valmis meie kodu plaani. Kuna mina tahtsin sauna (mul on juba kogemusi siinsete kylmade talvede ja yldise saunapuudusega!), siis on sinna saun ka planeeritud. Koik R sugulased, kes plaani on nainud, kiljatavad, et kesse hull korterisse sauna ehitab. Siis me selgitame R-ga konkreetselt, et see on kultuurierinevus ja jutul lopp :)
Samas naiteks vaatasin mina plaani ja tekkis kysimus, et milleks korterisse teha kaks vannituba. Kusjuures need on veel korvuti. R oemees andis padeva selgituse - Itaalias pole olemas yhtki korterit ega maja ilma vahemalt kahe vannitoata ja esimene asi, mida eluaset hankides ostja uurib on see, et mitu vannituba on. Kahte vannituba on siis selleks vaja, et yks on pererahva jaoks ja teine kylaliste jaoks. Kysisin ka vannitoa porandakytte kohta (sest mul on kogemusi siinsete kylmade talvedega ju!). Vannitoa porandakytte teemal kuulatakse mind viisakalt ara ja oeldakse, et see on huvitav mote. Vahel tundub, et ma olen Borati-filmis :)
Elu paikeselisema poole pealt niipalju, et siin valmivad praegu mandariinid ja kiivid ja tana on oues peaegu 20 kraadi.
Koduehitus on kultuurierinevustega meil siin vyrtsitatud. Arhitekt on vahepeal joonistanud valmis meie kodu plaani. Kuna mina tahtsin sauna (mul on juba kogemusi siinsete kylmade talvede ja yldise saunapuudusega!), siis on sinna saun ka planeeritud. Koik R sugulased, kes plaani on nainud, kiljatavad, et kesse hull korterisse sauna ehitab. Siis me selgitame R-ga konkreetselt, et see on kultuurierinevus ja jutul lopp :)
Samas naiteks vaatasin mina plaani ja tekkis kysimus, et milleks korterisse teha kaks vannituba. Kusjuures need on veel korvuti. R oemees andis padeva selgituse - Itaalias pole olemas yhtki korterit ega maja ilma vahemalt kahe vannitoata ja esimene asi, mida eluaset hankides ostja uurib on see, et mitu vannituba on. Kahte vannituba on siis selleks vaja, et yks on pererahva jaoks ja teine kylaliste jaoks. Kysisin ka vannitoa porandakytte kohta (sest mul on kogemusi siinsete kylmade talvedega ju!). Vannitoa porandakytte teemal kuulatakse mind viisakalt ara ja oeldakse, et see on huvitav mote. Vahel tundub, et ma olen Borati-filmis :)
martedì, ottobre 31, 2006
3 päeva jäänud
M ütles, et minu arvamus “Jade Warriori” kohta näitab selgesti, et ma ei mõista kung fu filmide loogikat ja Jaapani filosoofiat. M'l on on õigus.
Enne ärasõitu lähen vaatama filmi ”Saatan kannab Pradat” – selle filmi filosoofiat mõistan kindlalt paremini kui kung fu asja. Muidugi peab kiirustama, sest kui läheksin seda filmi Itaalias vaatama, siis räägiks Meryl Streep ja kõik teised tegelased Itaalia keeles, sest itaalia kinos on kõik filmid itaalia keelde tõlgitud rsk.
Tänane põhiline tähtsündmus on see, et olen viimast päeva tööl. Kusjuures hetkel olen kontoris kõige viimane inimene - nägin koristajatädi veel viimast korda ära ja puha. Turske proua nõtkus mu prügikasti raskuse all.
Sõbrad tegid laheda kingituse - kollaaž fotodest, mis kajastavad meie seiklusrikka lähimineviku eredamaid hetki ja võtmeisikuid. Ka loomad ja lapsed on ilusti ära toodud. Ma panen selle pildi Itaalias raami sisse ja siis paigutan sektsioonkapis Eesti lipu ja Toompea lossi maketi vahele. Kui kellelgi uusi lapsi ja loomi ja elukaaslasi tekib, siis kleebin nende pildid ka sinna kollaaži sisse.
Kodumaaga seotud aksessuaaridest minu uues kodus veel niipalju, et sinna tuleb saun. See on Itaalia arhitektuuriajaloo esimene korterisaun ma arvan.
Enne ärasõitu lähen vaatama filmi ”Saatan kannab Pradat” – selle filmi filosoofiat mõistan kindlalt paremini kui kung fu asja. Muidugi peab kiirustama, sest kui läheksin seda filmi Itaalias vaatama, siis räägiks Meryl Streep ja kõik teised tegelased Itaalia keeles, sest itaalia kinos on kõik filmid itaalia keelde tõlgitud rsk.
Tänane põhiline tähtsündmus on see, et olen viimast päeva tööl. Kusjuures hetkel olen kontoris kõige viimane inimene - nägin koristajatädi veel viimast korda ära ja puha. Turske proua nõtkus mu prügikasti raskuse all.
Sõbrad tegid laheda kingituse - kollaaž fotodest, mis kajastavad meie seiklusrikka lähimineviku eredamaid hetki ja võtmeisikuid. Ka loomad ja lapsed on ilusti ära toodud. Ma panen selle pildi Itaalias raami sisse ja siis paigutan sektsioonkapis Eesti lipu ja Toompea lossi maketi vahele. Kui kellelgi uusi lapsi ja loomi ja elukaaslasi tekib, siis kleebin nende pildid ka sinna kollaaži sisse.
Kodumaaga seotud aksessuaaridest minu uues kodus veel niipalju, et sinna tuleb saun. See on Itaalia arhitektuuriajaloo esimene korterisaun ma arvan.
lunedì, ottobre 23, 2006
12 päeva jäänud
Olen vahepeal teinud kolimiseks ettevalmistusi – ostsin lennukipileti ja mõtlesin välja Asjade Pakkimise Skeemi.
Aga reedel käisin vaatamas Soome-Hiina ühisfilmi ”Jade Warrior”. Tõesõna, see film on nagu ooper selles mõttes, et enne vaatama asumist tuleb 20-kroonine väike kaustik osta ja plot läbi lugeda, sest sisu teadmata ei saa pooltest asjadest aru. Sattusin üpris ootamatult seda filmi vaatama ja 20-krooniseid kaustikuid ka kinos ei pakutud. Sellepärast ma ei saanudki sündmuste käigust eriti täpselt aru ning keskendusin vormistuslike aspektide analüüsimisele.
Esiteks ma tahaks öelda, et tegelased ei olnud eriti veenvad.
Näiteks stepielanikel olid valged, maniküüritud käed ning kulmud peenikeseks kitkutud. Seda ilmaimet vaadates kujutasin ette, kuidas keset lagedat välja kangelased ratsutavad nädalate kaupa, hobused janust nõrkemas ja toit kõik otsas, aga äkki – voila! – seisab keset kõnnumaad kanajalgadel onnikene, ukse kohal silt ”Ilusalong”. Stepielanikud vupsavad rüsinal uksest sisse, heidavad karusnahad ült ja pistavad käpakesed parafiinivanni. Ühe soojaga lasevad ka juukseid sirgendada ja kulmud korrigeerida ning loevad läbi värske Cosmopolitani ja Kroonika enne kui teekonda jätkavad. No ei saa ju nii olla! Riided olid neil ka kuidagi liiga terved ja vähe kantud.
Ja siis oli seal mingi mustas ülikonnas tegelane. Tema ülikond istus halvasti ja lips oli lühike. Kui ta oleks müügimees, ei ostaks ma talt mitte midagi.
Aga eriefektid olid vahvad ja see oli ka armas, et soomlased nii soome kui hiina keelt rääkisid. Kes on pidanud korraga mitut võõrkeelt rääkima, teab, et väsinud peaga on keelte vahel ümberlülitamine keerulisem kui puhanud peaga ning võib vabalt juhtuda, et räägid vales keeles. Näiteks ütled lause eesti keeles, kui peaks üldiselt rääkima hoopis inglise või vene või prantsuse või misiganes keeles. Vot selles filmis peategelane oli pidevalt stressis teda tabanud paranähtuste tõttu, mistõttu ta rääkis ka soomlastega hiina keelt, kui ta mingis diibis hingeseisundis oli ja siis teised soomlased ei saanud üldse aru, mis toimub, sest hetk tagasi oli ta ju soome keeles rääkinud ja kokkuvõttes nad ärritusid tema peale. Halb, kui inimesed sind ei mõista.
Aga reedel käisin vaatamas Soome-Hiina ühisfilmi ”Jade Warrior”. Tõesõna, see film on nagu ooper selles mõttes, et enne vaatama asumist tuleb 20-kroonine väike kaustik osta ja plot läbi lugeda, sest sisu teadmata ei saa pooltest asjadest aru. Sattusin üpris ootamatult seda filmi vaatama ja 20-krooniseid kaustikuid ka kinos ei pakutud. Sellepärast ma ei saanudki sündmuste käigust eriti täpselt aru ning keskendusin vormistuslike aspektide analüüsimisele.
Esiteks ma tahaks öelda, et tegelased ei olnud eriti veenvad.
Näiteks stepielanikel olid valged, maniküüritud käed ning kulmud peenikeseks kitkutud. Seda ilmaimet vaadates kujutasin ette, kuidas keset lagedat välja kangelased ratsutavad nädalate kaupa, hobused janust nõrkemas ja toit kõik otsas, aga äkki – voila! – seisab keset kõnnumaad kanajalgadel onnikene, ukse kohal silt ”Ilusalong”. Stepielanikud vupsavad rüsinal uksest sisse, heidavad karusnahad ült ja pistavad käpakesed parafiinivanni. Ühe soojaga lasevad ka juukseid sirgendada ja kulmud korrigeerida ning loevad läbi värske Cosmopolitani ja Kroonika enne kui teekonda jätkavad. No ei saa ju nii olla! Riided olid neil ka kuidagi liiga terved ja vähe kantud.
Ja siis oli seal mingi mustas ülikonnas tegelane. Tema ülikond istus halvasti ja lips oli lühike. Kui ta oleks müügimees, ei ostaks ma talt mitte midagi.
Aga eriefektid olid vahvad ja see oli ka armas, et soomlased nii soome kui hiina keelt rääkisid. Kes on pidanud korraga mitut võõrkeelt rääkima, teab, et väsinud peaga on keelte vahel ümberlülitamine keerulisem kui puhanud peaga ning võib vabalt juhtuda, et räägid vales keeles. Näiteks ütled lause eesti keeles, kui peaks üldiselt rääkima hoopis inglise või vene või prantsuse või misiganes keeles. Vot selles filmis peategelane oli pidevalt stressis teda tabanud paranähtuste tõttu, mistõttu ta rääkis ka soomlastega hiina keelt, kui ta mingis diibis hingeseisundis oli ja siis teised soomlased ei saanud üldse aru, mis toimub, sest hetk tagasi oli ta ju soome keeles rääkinud ja kokkuvõttes nad ärritusid tema peale. Halb, kui inimesed sind ei mõista.
mercoledì, ottobre 18, 2006
17 päeva
Olen sooritamas viimast tööreisi Riiga.
Mõtlesin, et viimane kord peaks kuidagi eriline tunduma, umbes sama eriline nagu esimene kord, aga üldse pole eriline olla. Lihtsalt mõnus on olla siin Riias.
Hotellis elan 23.korrusel ja naudin supervaadet jõele ja sildadele ja ilusatele majadele ja parkidele. Koosolekud lõppesid ka päris tulemuslikult täna. Kusjuures lätlased on kontorisse uue kohviautomaadi soetanud. Peale tööd külastasin kolleegiga Riia Ooperit - nautisime imekaunist balletietendust "Giselle" ning maiustasime ooperimaja kohvikus maailma parimate kookidega.
Hetkel tsillin kahisevate tekkidega voodis ja tore on mõelda, et seekord pole ma ühtki asja pakkida unustanud. Vahel võib väga kena komandeeringu ära rikkuda selline nõme tõsiasi, et hambahari jäi koju. Arvan, et tulen Riiga veel tagasi.
Mõtlesin, et viimane kord peaks kuidagi eriline tunduma, umbes sama eriline nagu esimene kord, aga üldse pole eriline olla. Lihtsalt mõnus on olla siin Riias.
Hotellis elan 23.korrusel ja naudin supervaadet jõele ja sildadele ja ilusatele majadele ja parkidele. Koosolekud lõppesid ka päris tulemuslikult täna. Kusjuures lätlased on kontorisse uue kohviautomaadi soetanud. Peale tööd külastasin kolleegiga Riia Ooperit - nautisime imekaunist balletietendust "Giselle" ning maiustasime ooperimaja kohvikus maailma parimate kookidega.
Hetkel tsillin kahisevate tekkidega voodis ja tore on mõelda, et seekord pole ma ühtki asja pakkida unustanud. Vahel võib väga kena komandeeringu ära rikkuda selline nõme tõsiasi, et hambahari jäi koju. Arvan, et tulen Riiga veel tagasi.
venerdì, ottobre 13, 2006
Selgitus
K juhtis mu tähelepanu tänasele PM koomiksile. Kuna olen sotsiaalselt kergesti mõjutatav ja võtan vihjeid väga südamesse, siis tundsin siinkohal vajadust blogida pisut oma blogide teemal.
Kui keegi on kasutanud kunagi Windows 95-t ja nüüd kasutab Windows XP'd siis see ei tähenda, et ta kasutab korraga mitut Windowsi. Selle õpetliku analoogia abil tahtsin lihtsalt öelda, et mul ei ole mitut blogi.
Minu vana blog on nagu Windows 95, mis omal ajal oli päris tore, aga ühel hetkel lihtsalt ammendas ennast ega sobinud enam raamima mu surematuid mõtteid.
See käesolev blog on nagu Windows XP ka selles mõttes, et on saadaval nii eesti kui inglise keeles. Vot.
Ja tatrakaru blogi kohta tahtsin öelda, et see on tatrakaru blog, aga mitte minu oma.
Itaalia kohta pole täna midagi kirjutada peale selle, et enne Itaaliasse minekut lähen Londonisse. P. ja C. kutsusid meid Cracker Night peole. See on päev, kui Inglismaal tähistatakse pidulike ilutulestikega seda, kui kunagi Guy Fawkes nimeline kodanik teostas kuningavõimu vastase aktsiooni, mida tänapäeval kõhklematult terrorismiks nimetatakse. Mis lubatud härra Fawkesile, pole lubadud härra bin Ladenile järelikult.
Kui keegi on kasutanud kunagi Windows 95-t ja nüüd kasutab Windows XP'd siis see ei tähenda, et ta kasutab korraga mitut Windowsi. Selle õpetliku analoogia abil tahtsin lihtsalt öelda, et mul ei ole mitut blogi.
Minu vana blog on nagu Windows 95, mis omal ajal oli päris tore, aga ühel hetkel lihtsalt ammendas ennast ega sobinud enam raamima mu surematuid mõtteid.
See käesolev blog on nagu Windows XP ka selles mõttes, et on saadaval nii eesti kui inglise keeles. Vot.
Ja tatrakaru blogi kohta tahtsin öelda, et see on tatrakaru blog, aga mitte minu oma.
Itaalia kohta pole täna midagi kirjutada peale selle, et enne Itaaliasse minekut lähen Londonisse. P. ja C. kutsusid meid Cracker Night peole. See on päev, kui Inglismaal tähistatakse pidulike ilutulestikega seda, kui kunagi Guy Fawkes nimeline kodanik teostas kuningavõimu vastase aktsiooni, mida tänapäeval kõhklematult terrorismiks nimetatakse. Mis lubatud härra Fawkesile, pole lubadud härra bin Ladenile järelikult.
mercoledì, ottobre 11, 2006
25 päeva jäänud
Mõõtsin hommikul jalakarvade pikkust. Hetkel on nende mõõtmisel abiks pigem mikroskoop kui joonlaud. Ei tea, kas peaks neid mingi Viviscal šampooniga pesema, et kiiremini kasvaks?
martedì, ottobre 10, 2006
Tegelt hoopis 26 päeva jäänud :)
Seoses sellega, et pühin jalgadelt kodumaa tolmu, otsustasin populaarteadusliku eksperimendi korras pühkida oma jalgadelt ka kodumaised karvad, ehk siis proovida depilatsiooni.
Ma olen aastaid kõhelnud, et kas on ikka mõtet ja et žiletiga saab ju sama tulemuse ja ega valus ei ole, aga vahepeal toimusid mu elus kolm olulist sündmust (depilatsiooni seisukohast olulist).
Esiteks selgus, et nii nagu E ja A kasutavad minu teadmata Skinoreni kreemi, käivad nad salaja jalgade ja bikiinipiirkonna depilatsioonis. Depilatsioonis käivad ka P, E2 ja M. Mõtlesingi siis, et mis on hea mu sõbrannadele, on hea ka mulle.
Teiseks ütles E, et žiletiga raseerimise puhul on sama teema, mis meestel - et ajavad hommikul habeme ära ja pealelõunaks on juba harjas tagasi. Aga depilatsioon känseldab karvad pikaks ajaks ning muudab nad õrnaks ning elujõuetuks. See pani mõtlema.
Kolmandaks on mul siin Eestis vähe aega järele jäänud ning kavatsen selle meeldivalt ning kasulikult sisustada.
Protseduur leiab aset kuu lõpus ja seni pean tubli põllumehe kombel karvu kasvatama. Karvad peavad sentimeetri pikkused olema. See teeb murelikuks, sest sentimeetri pikkused karvad vööst allpool on asjad, mis Viljandi Folgi või Tartu piiridest väljaspool ei tohiks eksisteerida.
Ma olen aastaid kõhelnud, et kas on ikka mõtet ja et žiletiga saab ju sama tulemuse ja ega valus ei ole, aga vahepeal toimusid mu elus kolm olulist sündmust (depilatsiooni seisukohast olulist).
Esiteks selgus, et nii nagu E ja A kasutavad minu teadmata Skinoreni kreemi, käivad nad salaja jalgade ja bikiinipiirkonna depilatsioonis. Depilatsioonis käivad ka P, E2 ja M. Mõtlesingi siis, et mis on hea mu sõbrannadele, on hea ka mulle.
Teiseks ütles E, et žiletiga raseerimise puhul on sama teema, mis meestel - et ajavad hommikul habeme ära ja pealelõunaks on juba harjas tagasi. Aga depilatsioon känseldab karvad pikaks ajaks ning muudab nad õrnaks ning elujõuetuks. See pani mõtlema.
Kolmandaks on mul siin Eestis vähe aega järele jäänud ning kavatsen selle meeldivalt ning kasulikult sisustada.
Protseduur leiab aset kuu lõpus ja seni pean tubli põllumehe kombel karvu kasvatama. Karvad peavad sentimeetri pikkused olema. See teeb murelikuks, sest sentimeetri pikkused karvad vööst allpool on asjad, mis Viljandi Folgi või Tartu piiridest väljaspool ei tohiks eksisteerida.
lunedì, ottobre 09, 2006
16 päeva jäänud
Täna öösel jõudis alateadvuse hämaratest sügavikest jõudis minuni arusaam, et Itaalias on kõik filmid pealeloetud itaaliakeelse tõlkega. On karm ja ebaõiglane vaataja suhtes, kui pole üldse mingit vahet, kas sõna võtab Samuel L Jackson või Hugh Grant. Mingi tõenäosus vist on, et itaalia keelde tõlgitud filmides räägivad peened briti karakterid Rooma dialekti ja neegrid näiteks Napoli dialekti. Hakkan jälgima seda asja.
Korterile leidus juba rentnik. Ma pole veel korteri väljarentimisega tegelema hakanudki, nii et see oli kohe... nagu... noh, kui sulle midagi lihtsalt sülle kukub nii et sa pole veel õieti käsi välja sirutanudki.
Peo küsimus on lahendatud nii, et üks pidu on juba peaaegu plaanis.
Korterile leidus juba rentnik. Ma pole veel korteri väljarentimisega tegelema hakanudki, nii et see oli kohe... nagu... noh, kui sulle midagi lihtsalt sülle kukub nii et sa pole veel õieti käsi välja sirutanudki.
Peo küsimus on lahendatud nii, et üks pidu on juba peaaegu plaanis.
martedì, ottobre 03, 2006
Uus algus, uus ploog
Nüüd siis ongi minek jah.
Põhilised küsimused, mis mind hetkel vaevavad:
1. Kuidas korraldada lahkumispidu? Kas teha kihlumispidu ka ja kui teha, kas eraldi või lahkumispeona ja kas kolleegide pidu teha ka ja kas see oleks koos lahkumispeo ja kihlumispeoga või kuidagi eraldi?
2. Kuidas leida Itaalias juuksur ja kosmeetik?
3. Kust Itaalias hapukoort ja leiba saaks?
4. Et kuidas nende pidudega tegelt ikkagi teha?
Aeg-ajalt mõtlen ka sellistele pisiasjadele nagu elamisluba, tulevane töökoht ja korteri leidmise küsimus. Mis puutub korterit, siis seda veel pole, aga juba on palju külalisi Eestist, kes kõik valmis korteris ööbima, kohe kui see leitakse :-)
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
