Kiri eesriide tagant

Kallis Kodumaa,  kirjutan sulle sellepärast, et sõpradelt tuleb murelikke küsimusi. Vähe sellest, on hakanud kirjutama inimesed, kellest ma aastaid kuulnud pole. Ja kui juba Rahvusringhääling ka kirjutas ning intervjuud palus, siis mõtlesin, et vast peaks kirjutama - for once and for all - mis olukord siin Itaalias hetkel valitseb.
Intervjuu osas ma mõtlen veel, kas julgen televisoonis esineda. Nimelt alustuseks - juuksurid on kuni 3.aprillini suletud ja nagu me kõik teame, enesest lugupidav daam ei jookse kunagi trammi peale ning käib alati juuksurist läbi enne kui televisioonis üles satub. Väärikus tuleb säilitada igas olukorras, ka kriisisituatsioonis!

Alustuseks vastus põhiküsimusele "Kuidas teil on?"
Meil siin on kõik üldiselt hästi, optimistlikult arvan, et võiks halveminigi olla. Minul ja Rokul on köha. Mina tean täpselt, et sain oma köha eelmisel laupäeval staadionil, kus oli särav kevadpäike ja külm kevadtuul.
Roku oli ka enne suuremat ärevust ja koolide sulgemist arvamusel, et ta sai oma köha ja kurguvalu eelmisel pühapäeval, kui Nummiku skautide koosolek pool tundi kauem kestis ja ta õues tuule käes ootas. Käis rahulikult kolm päeva tööl, aga kui kolmapäeval Whatsappi gruppides igasugu infolekkeid levitama hakati ning neljapäeval koolid kinni pandi ja Põhja-Itaalias esimesed suuremad liikumispiirangud kehtestati, kasvas temas tohutu ärevus.
Neljapäeva õhtul oli karm. "Katu, mul on palavik!" "Jaa, kallis, palju on?" "KOLMKÜMMEND SEITSE MIINUS KAKS!" "Võeh," olin ma üllatusest keeletu. Aga kogusin end kiiresti ja katsusin pisut lõbustatult talle meenutada, et tavaliselt palavik algab 37st ja üldiselt kui veel 39 pole, siis rohtu ei võeta ja ollakse operatiivsed. Roku ei lasknud end kõrvale kallutada:"Meil, meestel, on need asjad teistmoodi!". Lesis voodis, köhis ja ammutas sotsiaalvõrgustikest uudiseid, arvamusi, libauudiseid ja muud pahna koroonaviiruse kohta.
Reedeks oli ta juba nii ärev, et helistas spetsiaalsele telefoninumbrile ja palus viirusetesti teha. Sealt saadeti ta perearsti jutule. Muide, arstid ei võta juba 1.märtsist vastu patsiente, kellel on hingamisteedega seotud sümptomid. Nõustavad ainult telefoni teel. Arst  kirjutas köhasiirupi välja. Roku on hoolikalt siirupit võtnud ja kodust töötanud. On näha, et Roku Tööka Isa geenid löövad välja. Roku on kõik haigusepäevad istunud arvutis ja tööd teinud, umbes nagu rikaste roomlaste kodudes elavad koduabilised - rügavad varavalgest hilisõhtuni, ainult pühapäeva pealelõunal saavad puhata.
Vahepeal jõudis Roku teist korda viiruse abiliinile helistada, kust ta taaskord viisakalt pikalt saadeti. Eilsest tunneb ta, et tal on hingamishäired ja "viirus ronib kopsudesse". Katsun teda rahustada, et need on ärevushäired, mitte hingamishäired. Ta on ise ka nõus, et vast need hingamisraskused on sellest, et ta on pinges tööl toimuva pärast ja muidu ka. Vahepeal on ta taas oma perearstile helistanud, kes kirjutas välja antibiootikumi. Tänu sellele sain teada, et Itaalias on täiesti olemas mingi e-retsepti keskkond. Arst paneb sinna retsepti üles, patsient logib sisse, prindib retsepti välja ja läheb sellega apteeki. Tiigrihüpe! Anyhow, täna on Rokul teine antibiootikumi päev. Köha nagu eriti vähemaks pole läinud. Vaatame, kuidas läheb.
Närvide rahustamiseks vaatame siin industriaalsetes kogustes komöödiaid ja naljatleme niisama. Vahel ka tülitseme, sest need koduse isolatsiooni päevad mööduvad meil umbes nii, et Roku istub arvutis või lesib diivanil ja vaatab filme. Lapsukesed elavad kinnisideega "kuidas saada kätte Roku telefon ja seal peituvad mängud". Vahel saavad telefoni enda kätte ja siis tulevad Rokule töökõned, lapsed ei anna telefoni tagasi, tülitsetakse, ähvardatakse, karjutakse, nutetakse. Kui Roku on telefoni tagasi võtnud tunnevad Nummik ja Hurmur üldiselt rõõmu sellest, et kool on kinni; mängivad, kaklevad, loobivad asju, kukuvad kõrgetelt kohtadelt, kiusavad üksteist, vaatavad filme. Üldjoontes keelduvad nad pesemisest, oma toa korda tegemisest, õppimisest ja õues käimisest. Mina jällegi tõusen varavalges, valmistan maitsvaid koduseid toite ja küpsetisi, teen pingutusi majapidamise korras hoidmiseks, tegelen pidevalt tsükliga pesumasin-pesurest-triikraud, käin poes-apteegis (mis pole tänapäeval üldse lihtne enam), üritan hoida järje peal lastele saadetud õppimisi, kantseldan poisse, loen Hurmurile sajandaid kordi ette raamatut "Mumin al mare" ning proovin oma võsukesi väsimatult juhatada õpingute, isikliku hügieeni, korra ja värskes õhus liikumise vooruslikule teele. See kõik ei ole kerge, aga hoolimata lapsukeste vastupanust ja kalli kaasa passiivsusest rassin siin varavalgest kuni hiliste õhtutundideni. Köha peale pole ausalt öeldes aega mõeldagi. Vahel Roku üritab kiita:"Oh sa oled nii tugev!" või "Oh kus sul on energiat!" ja mina tõmban selle peale tüli üles, et MIDA TE PIKUTATE SIIN, ENDAL KÕIGIL JUUKSED PESEMATA. MARRS SOKKE MAAST ÜLES KORJAMA JA ÜLEÜLDSE, KES JÄTTIS JÄLLE MUSTAD TASKURÄTIKUD DIIVANI PEALE. HURMUR, NÄPP NINAST VÄLJA JA HAKAKE MIND AITAMA! Nii elame. Aga ma teen tohutuid pingutusi, et end valitseda ning säilitada positiivne ellusuhtumine ja mingigi kultuursus. Tuleb ju 3.aprillini vastu pidada.

Eraldi peatükk oleks "virtuaalne kool". Sina, Kodumaa, oma e-viguritega kindlasti nüüd muheled habemesse. Itaalia kool aga on üks ajale jalgu jäänud ja alarahastatud koloss, kus õpilase saatus igas üksikus aines sõltub konkreetse õpetaja pädevusest ja motivatsioonist. Kui lapsel veab, satub motiveeritud ja kompetentse õpetaja peale. Kui ei vea, siis vaevleb kuidagi oma aastad ära.
See indiviidist sõltumine on ka neil päevil näha. Koolil puudub igasugune koordineeritus või strateegia või üldse mingi idee. Kaugõppe organiseerimine on täielikult õpetajate isiklikel õlgadel.
Näiteks Hurmuril on selline itaalia keele õpetaja, keda ma juba esimesest minutist imetlen. Imeline inimene, Õpetaja Suure Algustähega. Kohe esimesel kodusolemise päeval saatis ta Whatsappi kaudu hästi ilusaid, rahulikke ja julgustavaid sõnumeid ning lubas, et varsti tuleb ka õppimist. Valmistas professionaalsed videod, kus seletab nii kenasti materjali, et silmad-kõrvad rõõmustavad. Laeb e-kooli üles materjalid, mida vanemad peavad lastele välja printma. Töö käib ja täiuslik kommunikatsioon!
Hurmuri matemaatikaõpetaja on varsti pensionile minemas, aga muidu selline armas proua. Alguses temast väga kuulda ei olnud, aga kolmandaks päevaks oli ta end kogunud. Saatis meile armsa video, kus lähivaates nägime ta ninasõõrmeid altpoolt ja selgitas, mida lapsukesed lähipäevil tegema peaks. Materjali ta e-kooli ei laadinud, aga Whatsappi kaudu saime fotod lehtedest, mis asusid ta kirjutuslaual. Et neid välja printida, pidi natuke fototöötlust tegema, aga ma annan talle kõik andeks, sest lisaks valmistas ta 50 MB video. Videos räägib ta muinasjuttu sellest, kuidas pardikesed ehitasid endale järjest mägedesse majakesed ja kui kümme maja kokku tuli, lammutati individuaalelamud ning ehitati korralik ski chalet kümne toaga. Muinasjutu moraal on see, et kui kümme ühendikku on koos, siis tekib vältimatult kümendik. Hästi armas video ja hääl sihuke nummi vanaema stiil. Visuaalse poole pealt kasutas ta selle videos pilte ja joonistusi ning ninasõõrmed peale ei jäänud.
Õpetajate Anna ja Carla videod ummistasid mu telefoni nii ära, et täna olin sunnitud kaks tundi veetma telefonist failide arvutisse tõstmise ja kustutamisega. Kodumaa, sa ei taha teada, mida kõike lapsukesed sel ajal kokku keerasid. Mingeid haigeid eksperimente etüülalkoholi ja potililledega. Roku samal ajal valmistas lõunaks maitsva pasta ning ma säästan sind, Kodumaa, sellest, kuidas köök pärast välja nägi ja mida mu vaesed närvid selle kõige peale ütlesid.
Üldiselt Hurmuril on ka teisi õpetajaid ja aineid, aga neist pole veel kuulda olnud. Kool on kinni 3.aprillini, nii et minul tekivad siin juba omad ärevushäired, et kuidas nii saab, et lapsed ei käi kuu aega koolis ja midagi ei õpi. Täna asusin igatahes neid juba Üleilmakooli kirja panema, et õpivad vähemalt Eesti kooliski midagigi. Nummik ja Hurmur ise ei viitsi, aga ma kavatsen seda Eesti kooli vagu künda kõigi nende koduste einete, Roku ärevushäirete ja triikimata pesu kuhjate vahel.
Anyhow, tulgem Nummiku juurde. Temal ei ole õpetajatega eriti vedanud ja seda on ka neil päevil tunda.
Kõige aktiivsem on matemaatikaõpetaja, kes kohe esimesel koolivabal päeval saatis kirja,  kus jutustas lastele, kuidas ta tegi küpsiseid, käis jooksmas ja toimetas kodus ja soovis teada, kuidas lapsed selle vaba päeva on veetnud. Ai kuidas mul käsi tahtis tõusta, et talle kirjutada, et selle asemel, et tegeleda spordi ja küpsistega võiks lastele midagi õppida anda! Edaspidi on ta end aga tõestanud kui üpris armas ja aktiivne virtuaalõpetaja. Tehniliste teadmiste puudmist kompenseerib ta innukusega. Saadab natukesehaaval õppimisi, on paar amatöörlikku videot teinud, kus õpetab jagamistehteid ning andis oma meiliaadressi, et lapsed saaksid temaga otse ühenduses olla. Ta tundub olevat selline, kellel on entusiasmi erinevatel päevadel kuidagi eri tasemel, aga õige kuuseisuga on ta üpris kena inimene.
Teistest õpetajatest oleme kuulnud niipalju, et e-koolis on üleval itaalia keeles neli harjutust ning ajaloos ja geograafias anti umbes kolm lehekülge õppida. Muusikas peab Nummik ooperit kuulama. See on üks päris kena projekt, mida me eraviisiliselt maksame. Igal kooliaastal võetakse muusikatunnis üks ooper ette, kuulatakse see läbi, õpitakse laulud selgeks, tehakse kostüümid ja kevadel minnakse teatrisse esinema. Eelmisel aastal oli "Turandot" ja tänavu on "Elisir d'amor".  Nummikul on "Elisir d'amor" suhtes väga tugevad seisukohad along the lines of "täielik kräpp" ja "absoluutselt kuuldamatu materjal".  Mida muusikatundides riiklik programm ette näeb, seda ma ei tea, sest meie kooli muusikatunnid on see vanemate poolt kinnimakstud projekt, mis peaks olema justkui lisaks põhiprogrammile, aga siin Itaalias on palju sellist, mille kohta ei maksa küsimusi esitada. Ühesõnaga katsume kuidagi seda va ooperit kuulata. Eelmisest aastast on mul "Turandot" sõna-sõnalt peas. Vähemalt augustis oli veel.

Selle kõige peale tahaks ma kahte asja veel teada anda. Meil on kogu aeg e-kool olnud, aga sinna ei ole mingit infot üles laetud. Seda kasutatakse selleks, et kaks korda aastas saaks tunnistusi vaadata. Tunnistused on alati suur üllatus, sest vahepealsel ajal ei tea me midagi hinnetest ja siiani ei tea ma, kuidas tunnistusele hinne tekib. See on siinkandis Küsimus Mida Ei Küsita.
Aga muidu on e-kool kasulik rakendus, sest eelmisel aastal avastasin tänu e-koolile, et koolis on Nummik vale isikukoodiga registreeritud. Et seda parandada, tuli minna umbes täiskuu ajal kaduneljapäeval kooli sekretariaati ja kirjutada avaldus, et isikukood ära parandataks.
Tänu koroonaviirusele aga on e-kool elule tõusnud! Õpetajad on asunud koduseid töid sinna üles laadima. Kõik seda muidugi ei tee, aga mõned siiski. Kui hoolikalt otsida ja tuhnida, vaadata menüüst  "kodused tööd" ja siis ühest teisest kohast otsida menüüst valiku "teated" alt "koolist saadetud dokumentatsioon" või siis alternatiivina "õpilase isiklik dokumentatsioon", siis sealt leiab ka midagi ning kuidagi paneb puzzle kokku. Ma ei tea siiamaani, mis jumalik valgustus mind sinna "õpilase isikliku dokumentatsiooni" alt koduseid töid otsima juhatas, aga neil päevil tuhnin iga päev mõlema lapse e-kooli kõik menüüvalikud läbi. Mis, muide, ei ole ka mingi niisama naljatlemine, sest tihtipeale jookseb kogu see krempel kinni - ilmselt ülekoormusest - ja tuleb paari tunni pärast uuesti proovida ja meeles pidada, kust juba otsitud ja kust veel otsida tuleb.
Mõned kodused tööd tulevad Whatsappi sõnumitena, mõned jällegi nii, et juhised on Whatsappis ja materjalid e-koolist alla laadimiseks. Nummiku matemaatikaõpetaja kasutab Padleti nimelist keskkonda koduste tööde üles laadimiseks, aga osad saadab ta meiliga lapsevanemate esindajale, kes meile siis meilid edasi saadab ning üht-teist paneb e-kooli. 
Juba selle peale, et aru saada, mida milline laps mul siin õppima peab, kulus mul täna julgelt tunnike. Tulemuseks ilus tabel ja süsteem, et lapsed saavad aru, mis päevaks midagi tehtud peab olema (jällegi, osadel kodutöödel on tähtaeg ja osadel ei ole) ja lapsed saavad ise pallikesed ära värvida, kui midagi õpitud saab. Kui lõpuks tabeli valmis sain vaatasin, et reaalset õppimist väga nagu polegi. Rohkem on häda kogu nende sõnumite ja kanalite vahel kahe lapse kodutööde puzzle kuidagi kokku panna ja teine suur ülesanne on lapsi motiveerida need vähesedki õppimised ära tegema.
Vahepeal muide saabus Hurmuri klassi lapsevanemate esindajalt rida sõnumeid, et tulles vastu lapsevanemate palvetele koduseid töid vähendada, on õpetajad nõus paariks päevaks pausi tegema. No mina muidugi ei saanud vastu panna ja kirjutasin kogu grupile, et minu meelest on koormus niigi väike ja ma arvan, et ei ole õige seda vähendada. Pigem võiks õppimise korraldamist paremini organiseerida. Et mitte niisama lahmida, pakkusin konstruktiivselt välja, et võiks ju teha nädala plaani ja kõik materjalid korraga üles laadida, et vanemad saaksid ühekorraga kõik välja printida, mis tarvis ja igaüks omas tempos siis õpib. Vastu tulid viisakad manitsused, et kõik ei saa endale lubada mitte tööl käimist (smack!) ning paljud lapsed viibivad kodus lapsehoidja või vanavanematega ja seoses sellega pole võimalik vanematel oma laste õppimist korraldada.
Jätsin selle vestluse soiku, aga minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et kui virtuaalne õppetöö oleks normaalselt korraldatud, siis tõesti isegi dresseeritud ahv saaks hakkama sellega, et anda 6-aastasele lapsele üks lehekülg c-tähte kirjutada või kuulata, kuidas ta kuuerealist luuletust loeb. Üks selline järjekordne olukord, kus eestlane Itaalias hüüatab mõistmatult:"Kuidas kuradi päralt nad nii lollid saavad olla?". Seda ta hüüatab enda sees mõistagi ja välja paistab... morn jõllitamine. 

See oli nüüd vastus küsimusele, et kuidas meil on. Vaadakem nüüd, kuidas laiemas plaanis täna Itaalias elatakse ja kuidas see minu mikrotasemel vastu peegeldus.

Üldiselt, Kodumaa, sa vist juba tead, et on liikumispiirangud. Koolid, spordiasutused, meelelahutus, ka vabas õhus kogunemised kuni 3.aprillini kõik kinni ja keelatud. Roku ütles, et teadagi pandid teatrid kinni - kord üle kümne aasta oli meil plaanis 7.märtsil teatrisse minna. Me nii ootasime seda teatrit... Enrico Brignagno "Un'ora sola vi vorrei"...
Toitlustusasutused võivad olla avatud hommikul 6st õhtul 6ni ja tuleb hoida distantsi. Toidupoed pidada olema lahti kauem, aga täna näiteks tabas mind üllatus! Nimelt eile läksin pagari juurde leiba ostma. Just selle mõttega, et see konkreetne leib säilib nädal aega, mitte üks päev nagu tavaliselt siinsed leivad. Umbes, et ostan selle leiva ja siis nädal aega ei pea enam leiva peale mõtlema. No jõudsin õhtul kohale - kõik otsas. Broneerisin siis tänaseks oma leiva ja lubati, et kl 11 tuleb ahjust välja. No jõudsin õhtul kella kuueks (vt ka: laste koduste tööde puzzle, failidest ummistunud telefon, kodused maitsvad eined, õppimised). Pagariäris valitses ärev kliima - just oli politsei käinud ja teatanud, et uue direktiivi kohaselt tuleb poed kl 18 kinni panna. Napilt sain oma leivakese kätte! Aga kohv oli kodus otsa saanud. Jalutasin Carrefouri, mis on tavaliselt 24h lahti. Selgus, et nemad on avatud kl 8-20, ostsin igaks juhuks natuke rohkem kohvi, sest nagu me kõigist sõjamemuaaridest teame, kohv ja tubakas on ebakindlate tarneahelate tingimustes tohutu defitsiit. Kui ma juba Carrefouris olin, varusin mustadeks päevadeks neli purki Häagen Dasz jäätist. Häegen Daszi konjuktuur on Roomas parematelgi päevadel üsna heitlik, vahel ainult ühte sorti saadaval ja puha.
Muide, poodidesse lastakse 6 inimest korraga ja ülejäänud seisavad tänaval, hoiavad järjekorras paarimeetrist vahet ja enamusel on maskid. Mõned käivad ka kummikinnastega. Kust nad neid maske saavad, ma ei tea, sest juba nädalaid pole apteekides maske saada. Olen näinud inimesi kandmas ka ehitusmeeste maske, milletaolisi ostsin kevadel DIY poest, kui rõdupiiretelt roostet maha lihvisin. Kas see on sama, mis meditsiiniline mask? Ma seni arvasin, et ei ole päris sama, aga mina olen vaid üks Väikese Aruga Katu.
Anynow, kui maskide ja desinfitseerivate ainete puudus välja arvata, on poed kaupa täis. Turul käisin ka. Seal oli pisut vähem müüjaid, sest mõned, kes Roomast väljastpool tulevad, ei saa või ei taha liikuda. Lähipäevadel pidada otsustatama, kas turg üldse kinni panna või hoida seda vähem päevi lahti kui tavaliselt. Turu sisepääsud olid teisipäeval veel kõik avatud, aga räägiti, et lähipäevil hakatakse ka seal piirama inimeste arvu. Turg on üks mu lemmikuid kohti ja ma juba aastaid ostan ainult sealt köögivilju ja kala. Ma ei teagi, kuhu peaks üldse minema, et värskeid artisokke või kartuleid või lehtkapsast saada. Kui turuga midagi juhtuma peaks, siis oleks kehvasti - elukvaliteet langeks kõvasti. Hetkel on teada, et laupäeval on turg kinni. Mu põhitarnijad on homme ja reedel kohal ning plaan on homme hommikul varakult turule sibada ning igaks juhuks pisut rohkem kraami varuda.

Vahepeal saabusid emade Whatsappi gruppide kaudu uued juhised. Väljas liikuda võib selleks, et: käia toidupoes või apteegis (soovitavalt üks inimene, mitte kogu pere); lemmikloomade füsioloogiliste vajaduste rahuldamise eesmärgil; sportlikuks tegevuseks vabas õhus hoides 2-meetrist distantsi.  Kõik muu on üldiselt mittesoovitatav.
Ühest linnast teise võib sõita ainult töö pärast, elukohta naasmiseks või mõjuva põhjusega. Kaasas peab olema spetsiaalne tõend, kus sa oled kirja pannud, mis eesmärgil liigud, kus registreeritud elukoht on jne. Ma nüüd ei tea, kas see ongi tõsi, aga perekondlikus Whatsappi grupis levisid uudised, et Pescaras olla sõjavägi tänavatele toodud, et kontrollida tänavatel liikujaid. Muide liikumiskeelu eiramise eest on trahvid ja vanglakaristus ette nähtud.

Siin Roomas on neil päevil väga vaikne. Vähe inimesi liikumas ja vähe autosid. Palju politseinikke on väljas. Näiteks eile, oma tulutu pagariskäigu ajal nägin, kuidas politsei ühte mänguautomaatide urgast kinni pani. Minu poolest võiks see kinni jäädagi. On inimesi, kes juba ahhetavad, et hissand nagu filmis elaksime. No minu meelest on maailmas palju kohti, kus elatakse palju hullemini kui meie neil päevil. See, et me peame kuu aega diivanil pikutama, perega koos viibima ja telekat vaatama pole ikka päris sama, mida Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas inimesed läbi elavad. Või kasvõi Türgi-Kreeka piiril.
Aga on ka positiivseid külgi. Rooma õhk pole ealeski nii puhas olnud! Imeline! Ja teisest küljest meie pere ööune kvaliteet on tohutult paranenud! Meil on pooled toad tänava poole. Tänaval on neli sõidurada ja üle tänava on rida restorane ning mingi muusikute urgas. Tavaliselt õhtul magama minnes kostab restoranide melu, siis mõne tunni pärast tulevad piiksuvad prügiautod ja hommikul juba umbes kuue paiku mühiseb korralik pidev voog autosid neljal sõidurajal. Regulaarsete intervallidega sõidab meie akna alt läbi ka kiirabi.
Nüüd aga selline vaikus, et.. noh... kuuleb, kuidas puud sahisevad! Ja tänavapoolseid aknaid saame tööpäeval iga kell lahti teha! Ei tule heitgaaside haisu tuppa. Tavaliselt me teeme neid aknaid tööpäeviti lahti ainult siis, kui vääääga vara ärkame, sest kell seitse tulevad juba värske õhu asemel heitgaasid. 

Kokkuvõtteks, kummalised päevad ja kuidagi kummalisemaks läheb. Ma arvan, et see on huvitav sotsiaalne eksperiment. Mäletad, Kodumaa, filmi "Open Water"? See, kus sukeldujate paar paadist maha jääb ja film muud polegi poolteist tundi hulpimist ja laineid, aga selle eest pidev, peen psühholoogiline pinge. Üldise meeleolu poolest siin karantiini päevil meenus mulle see film. Meil siin ka midagi väga ei juhtu, hulbime niisma, aga psühholoogiline pinge püsib.
Praegu on meil alles üheksas päev. 24 päeva on jäänud, aga me ei tea, kas see sellega lõppeb. Igaüks elab seda omal moel läbi. On neid, kes on paanikas. On neid, kes teevad nalja. On neid, kes püüavad ignoreerida või endasse tõmbuda. On neid, kes ehitavad vandenõuteooriaid. Näiteks paar tundi tagasi tuli jälle mingi sõnum, et tegelikult on see ettevalmistus selleks, et kohe tuleb sõda. Ameeriklased juba olla saatnud 30000 sõdurit Euroopasse ja keegi ei räägi sellest, aga selle viiruse segadusega valmistatakse meid kõiki ette Suuremateks Muutusteks. Mah... Muutustest rääkides, kindlasti see kuu aega karantiini toob kaasa muutusi meie ellusuhtumises, väga suuri muutusi majanduses ja poliitikas, suuri muutusi tarbimisharjumustes ja kindlasti positiivseid muutusi selles mõttes, et avastatakse, et tänu tehnoloogiale ei peagi ehk iga kord reisima igale poole.   

Iga päev toob uusi uudiseid ja otsest valgust tunneli lõpus veel mitte. Katsume 3.aprillini vastu pidada ja vaatame, mis edasi saab. Muidu Rokuga arutasime, et homme peaks toidupoes ikkagi korra käima ja kuivaineid varuma pikemaks perioodiks. Võib-olla mõni pakk kohvi ka juurde. Õnneks tubakat me ei vaja.

Oh, just tuli uus nali Whatsappi grupist! Kodumaa, kas teil on "Big Brother" sari, kus poolearulised solaariumisõltlased paariks kuuks kokku elama pannakse ja nende tülitsemisi filmitakse? Siin on see ka, Itaalia versioonis "Grande Fratello". Anyhow, nali on järgmine:"Ainukesed, kes viirust ei saa, on Grande Fratello tüübid, kes juba paar kuud seal majas kinni on. Kui me kõik haigestume ja sureme, on nemad ainukesed, kes pääsevad. Inimkonna huvides - pingutame ja püsime kodus, et jumala pärast mitte haigeks jääda!"

Kodumaa, tunnen sinust hirmsasti puudust. Pea vastu ja soovin väga, et sul möödub kergesti see kõik ja ükspäev me võime neile päevile tagasi vaadata ja üks vahva puhkusereis ette võtta, kallistuste ja kõige muuga.