Kuidas ma kyll vòisin?

Tàna on yllatusi tàis pàev. Yks ammune tuttav helistas, kellest pole kaua aega kuulnud. Sain teada, et olen yhe toreda inimesega peaaegu terve eluaeg erinevates linnades samal ruutkilomeetril elanud ja samas koolis kàinud, aga tegelikult saime tuttavaks hoopis Roomas. Kolleegid sònumineerivad. Kysivad, et kas tulen kolmapàeval tòòle. Uff! Neljapàeval on kohe naksti! mingi meeskonnatòòkoolitus ka. See tàhendab, et kòik kogunevad mu ymber ja kiusavad, et kus sa olid ja mis sa tegid ja kas oli tore puhata. Yks teine ammune tuttav saatis SMS-i, milles palus, et annaksin andeks selle eest, et ta mulle maikuus halvasti ytles. Seitse kuud hiljem. Nummi, et maailmas on inimesi, kes on veel aeglasema reaktsiooniga kui mina.

Tegelikult, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada seda, et mul tuli tàna meelde, et olen siin igasugu loetud raamatutest heietanud, aga lemmik-kirjamehe Neil Gaimani viimaseid literatuurseid juveele polegi kàsitlenud. Vàga mòtlematu! Kui mul Neili number oleks, siis saadaks SMSi ja paluks vabandust, et peale kòiki neid ilusaid teoseid, mis ta maailmale kinkinud on, heietan siin mingites kodulehtedest ja modellipàevikutest. ega piiksatagi juba pikki kuid sellest, millest Neil kirjutab. Peab tòdema, et "Valik" on vahepeal pooleli jàànud. Ei saanud lennukis làbi ja jàrgmise reisi ajaks ei mahtunud kàsipagasisse. Nòme vabandus, aga nii ta làks.

Esimene Neil Gaimani raamat on vàga pàevakohasel teemal - "Odd and the Frost Giants" ehk siis "Odd ja kylmahiiglased". Yhesònaga iidne Norra ja viikingid ja ennekuulmatult pikk talv, mis yldse àra ei lòppe. Inimesed kannatavad ja loodus kàrbub. Tegelikult on skeemi taga Kylmahiiglased, aga keegi ei tea seda enne kui nohik-viiking Odd lahenduse otsa koperdab. Sama ylesandepystitus, mis Terry P "Wintersmithis", aga teistmoodi lahendus. Neili raamat vààrib kiitust ka imeliselt kauni vormistuse pàrast, aga kahjuks ei saa sellest pilte teha, sest see raamat ka ei mahtunud kàsipagasisse àra.
Kui nyyd pàevakohasuse juures hetkeks peatuda, siis ennekuulmatu talve pàevakohasuses vist ei kahtle keegi. Lihtsalt Norra ja viikingid olid minu mikromaailmas aktuaalsed, kuna Dublinis olid kòikjal yleval kuulutused kysimusega "Are you ready for another viking?", mis làhemal inspekteerimisel osutusid Norra-Iiri rugbymàngu reklaamivateks.

Kiire vahemàrkusena tahtsin lisada, et hoolimata makrotasandil hargnevast kriisist kulgeb Iirimaal elu veel endises tempos. See, et uudistes nàidatakse massimiitinguid ja muud taolist ei sega eriti tavaliste elanike elu ja tegelikult neid miitinguid tànavatel niivàga nàha ei olnudki. Temple Bar'il on igal òhtul rohkem joodikuid kui nendel protestimeeleavaldustel. Erinevalt Tallinnast on kòik pubid ja restoranid inimesi pilgeni tàis. Surutisele ja àngile viidata vòivaid ilmeid vòi asjakohast murelikkust, mida nàeme fotodelt, kus kujutatakse iirlaste elu inglise ikke all, ka ei màrka eriti. Pigem ikka muhe sumin ja positiivne ellusuhtumine. Pealegi, mis tòsisest kriisist saame rààkida maal, kus Ràndom Kyla restorani menyys on toidud màrkega "sobib veganitele" ja "gluteenivaba" ning pealinnas tundub, et pole tànavat, kust ei leiaks jooga/pilaatese stuudiot vòi zen toodete poodi? No ma pean silmas, et taolised elustiili elemendid vaesusega vàga kokku ei kài.
Vòi.. noh.. taksojuhilt kysisin Dublinisse saabudes, et mis uudist, mille peale too muigas ja heietas:"We are doomed! Things are only getting worse and worse"! Aga seejàrel jòudsime reipalt jàreldusele, et see kòik on bad journalism ja et good news don't make it to the news. Pealegi, mida kylmem ilm, seda rohkem inimesed taksoga sòidavad ning taksojuht Alan eelistas kriisi lahkamise asemel arutleda teemal, miks tema arvates on jòulude ajal parem kodus viibida, selle asemel et pubis òlut juua. Ta olla ykskord seitsmekymnendatel proovinud pubisse minna nagu kòik endast ja iidsetest traditsioonidest lugu pidavad iiri mehed jòulude ajal teevad. Igatahes olla tal pubis igav hakanud. Olla seal klaasi kàte vahel soojendanud ja mòelnud oma lapseootel kaasa peale, kes jài yksi koju toimetama ning lausa nukker olla hakanud. Sellest peale on ta jòulud alati pere rypes mòòda saatnud. Uomo da sposare nagu Itaalias òeldakse.

Teine Neil Gaimani raamat, mida tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada on aga "The Graveyard Book" ehk "Surnuaiaraamat". Vot selle kohta ei saa ainult kiidusònu jagada, nagu tavaliselt Neili raamatutega juhtub.
Algus on ààrmiselt paljutòotav: òò ja majakene surnuajast mitte vàga kaugel ning keegi mystiline vòòras - mitte kòige ausamate kavatsustega nagu mustad nahkkindad ja lihunikunuga aimata lubavad - magava pererahva keskel hiilimas. Yhesònaga seal on yks imik, kes tapatòò toimumise ajal hàllist vàlja ukerdab ning làbi lahtise ukse minema roomab ning surnuaeda jòuab. See ta pààstabki. Surnuaeda maetud kodanike vaimud vòtavad kàtte ja asuvad imiku hooldajateks. Sympaatne lugu sellest, mismoodi yks surnuaias kulgev lapsepòlv vòiks vàlja nàha ja kuidas vaimud lapse eest hoolitsemist omavahel jagavad ning kui keeruline on Nobody (selle nime panid talle surnuaiaelanikud) jaoks paralleelselt pàrisinimeste koolis kàimine. Taamal hargnevad vihjamisi mingid syndmused, millest saame aru, et Nobody elu on ikkagi mònevòrra ohus ka.
Yhesònaga tòeline maiuspala pimedaks talvepàevaks. Aga. Korraga tundub, et Neil tòstis pea kàsikirjalt, vaatas kalendrisse ja avastas - ohfakk homme tuleb raamat yle anda! ning kirjutas kiirelt lahti, mis tume saladus Nobody pere tapmise taga seisis. òigemini yhe kàega kirjutas ja teise kàega hoidis telefoni:"Jah, jah! Kohe on valmis! Juba saadangi sulle e-maili!". Ja see on kuidagi nii... banaalne saladus ka, et natuke mòru maik jài suhu.