Jààtke vòtmed vàljapoole kui te laaahkuuuuteeeee!

Sel nàdalavahetusel kàisin Itaalia KOLHOOSIPEOL!
Pyyan sullegi, Kodumaa, siinkohal seda imelist atmosfààri kirjeldada.
Sume suveòhtu. Tehas puhkab pàevatòòst. Viinamarjade kaalu ymber on sekeldused vaibunud. Taamal pimeduses mustendavad traktorite ja veoautode vaikivad siluetid.
Laoesine tsementeeritud plats on aga tuledesàras ja rahvarohke. Kellegi kòikjalejòudev kàsi on laternate vahele tòmmanud kaks nòòri kòhnukeste pabervimplitega.
Valgusesòòris nàeme pikki kokkupandavaid laudu, mille taga viigitud varukatega triiksàrkides (aga mustade kyynealustega) joviaalsed maamehed on ametis plasttaldrikust saslòki sòòmisega. Maameeste hulgas liiguvad ka mòned kolhoosiylemused - neid tunneb puhaste kyynealuste ja soliidse oleku jàrgi - ning arutlevad omavahel. Ilmselt tòòasju. Kyla naised on kòik laialivalguva keskkohaga ning enamasti istlevad pika laua taga kàsipòsakil. Hajevil pilkudest aimdub vàsimus rutiinsetest askeldustest, tolmukorraga kattunud unistused paremast elust ning rahuldamata igatsus millegi jàrele, mida defineeridagi ei oska, aga mis sàraval teleekraanil liigub ja lummab. Aeg-ajalt lipsab lauaridade vahelt làbi mòni òitsev kylakaunitar vòi kivipesuteksades kiitsakas noormees ning làrmakaid lapsjumalaid leidub igal pool, kuhu pilk maandub.
Putkas istub blaseerunud kassapidaja neoonlambi valguses ja jagab 10 euro eest soovijatele kuponge, mille toidujagamise telgis saab vahetada saslòkiportsjoni vastu.
Laval.. oh las ma tòmban hinge.. tegutseb otse ajamasinast vàljalennanud vokaal-instrumentaalkollektiiv! Mòttes nimetasin ta "Komeet 80". Hòbedastes vestides pillimehed. Lopsakas laulja - keemilised lokid ja òitsev nàgu justkui ladvaòun. Solisti kumerate puusade ymber pingule tòmbuv valge teksaseelik on ruudukujuline ja ylatub tàpselt pòlvede alla. Sealt edasi nàeme pàevitunud ja katkikratsitud sààsekupladega volyymikad sààri, mis lòppevad pruunide rihmikutega. Taolisi rihmikuid kandsin mina ja kòik mu klassiòed ja ilmselt kogu Nòukogude Liidu òrnem sugu... hmm.... las ma meenutan... vist suvel 1986.
Aastanumbri suhtes ma tàpselt kindel ei ole. Nimelt lapsepòlves sain hakkama kahe fashion faux pas'ga, mida olen edaspidi pyynud jàrjekindlalt eitada ja unustada - eelmainitud rihmikud ning kylje peale puhvi tupeeritud tukk yheksakymnendate algusest. Nyyd on see siis òeldud ja àrme nendest enam kunagi rààgi!
"Komeet 80" lasi kuuldavale igihaljaid itaalia hitte, millest nàiteks Anne Veski esituses on kuulsaks saanud "Jàtke vòtmed vàljapoole, kui te lahkute". ààremàrkusena tahakski kiirelt mainida, et siin Itaalias on mul saanud heaks tavaks seda lugu alati eesti keeles kaasa laulda. Mida rohkem veini on joodud, seda kòvem joru tuleb :) Seetòttu jààb mul alati kuulmata, millest itaaliakeelne lugu rààgib, aga refrààn on vist umbes:"kyll on vahva seksida suvel mere ààres juhhei!". Eestikeelne versioon on ikka teemast vàga kaugel! Mismòttes haldjad ja vòtmed ja Pòial-Liisi?
Siin Abruzzos on raadiojaam C1, kust tuleb ainult mingeid lòòtspillilugusid polka- ja tangoseades. Itaalias on selle zanri nimi "liscio". Kui Anne Veski hitte parajasti ei esitatud, siis olid needsamad polkarytmid rahva hulgas vàga popid.
Lavaesisel platsil toimuvat vòiks kirjeldada kui vòimlemiskava "Tundkem ròòmu koos liikumisest!". Nimelt òhtu edenedes asuti harrastama mingit unisex tantsu, mis siinsetel kylapidudel vàga popp nàib olevat. See pole mul esimene kylapidu, nii et vòin juba yldistusi teha kyll!
Kòik inimesed vòtavad ritta ja siis tammutakse surmtòsiste nàgudega edasi-tagasi-paremale-vasakule kellegi osavama eeskujul. Trikk on selles, et osavamad on lavale làhemal ja kohmakamad tagapool, aga nende jaoks, kes parajasti laudade taga istuvad, on esiplaanil kohmakad.
Selle tantsu jàlgimine on Roku Kunstnikust Ema meelisajaviide. Ta ise eelistab laua taga istuda ja naerust kòòksuda, kui keegi sammud segi ajab ja mind kogu aeg togida:"Katu! Katu! Hihaahaa! Vaata seda sinjoorat seal! Tal kukuvad kingad jalast àra!"
Ja natukese aja pàrast uuesti:"Katu! Katu! Vaata seda seal triibulises sàrgis! Hohohooo!" ja pyhib silmist pisaraid, sest on end hingetuks naernud.
Materjalist puudu siin ei tule. Nàiteks Kolhoosipeol oli meie suur lemmik yks kange seljaga vanamees. Kui ta keerutas, siis vòttis ta selliseid pikki samme, mille peale RKE kommenteeris:"Katu! Katu! Vaata seda sinjoori seal! Yletab jòge! Hohoohooo!" ja jàlle haarati taskuràtik varukast. RKE teine suur lemmik oli kepsakas hàrra umbes viiekymnendates aastates, kes tantsis tehniliselt vàga òigesti, aga ta oli kuidagi nii uih-aih kepsakas, et ainus vàljend selle kirjeldamiseks oleks "spring in his steps". RKE arvas, et vòiks sellisesse mehesse armuda, mille peale Roku Tòòkas Isa urises, et ta pigem sureks kui et selline mees oleks.
Yhesònaga, tegemist oli Lanciano veinitootjate kooperatiivis toimunud viinamarjakorjamise hooaja avapeoga.
Muide tollel vahval kolhoosipeol sai minu Sisemine Itaallane julgust juurde! Nimelt olime juba kodus òhtust sòònud ja Roku òhutas, et mingu ma ostku ainult arbuusi ja veini. Aga kassaputka seina peal oli selgelt kirjas "menu fisso 10 euro", mis koosnes lambasaslòkist (arrosticini), salatist, arbuusist ja bocconottist (kohalik maiustus).
Tunnistan ausalt - mu Sisemine Eestlane oli juba ette heitunud, et kuidas ma làhen ainult arbuusi kysima, kui seina peal kirjutatust ilmneb selgelt, et ainult arbuusi osta ei saa. Justkui poolearuline oleks! Ja mis nad pàrast kòik minust mòelda vòivad!
No làksin kohale. Jàrjekorras ei tryginud. Seisin kannatlikult. Kòik vòtsid "menu fisso" ja keegi ei kysinud ainult saslòkki vòi arbuusi. Mòttes olin valmis mòningase kaotusseisuga leppima ehk siis ilma "sakuskata" veini larpima.
Aga kui jàrjekord minuni jòudis, leidis aset imetabane metamorfoos - Kassapidaja ning putkas hàngiva Onu kysivate pilkute all puhkes òide mu Sisemine Itaallane!

Mina: "Tere òhtust! (magus naeratus mòlemale) Ma vòtaks ainult arbuusi ja veini. Kas on vòimalik? (nurr-nurr-nurr)" Ma kinnitan sulle, Kodumaa, olin sòpruse ja rahu kehastus!

Kassapidaja (naine): "Ei, meil on siin ettenàhtud komplektmenyy. Ainult arbuusi kahjuks ei saa."

Mina: "Oi..." (mòtlik paus) "Eee... aga kas nii saaks, et ma vòtaks arbuusi ja veini ainult?" (Nurr-nurr-nurr). Magus naeratus Kassapidajale ja tema taga seisvale Onule ka igaks juhuks.

Siinkohal soojad tervitused P-le, kes mulle seda belglaste ei-kuula-mis-vastaspool-ytleb-ja-ajan-oma-joru-kuni-jah-tuleb nippi tutvustas.

Kassapidaja: "Ei, kahjuks meil on siin ette nàhtud komplektmenyy ja erandeid teha ei saa." Ja nàitab kupongi, kus on tòesti ruumi ainult selleks, et komplektmenyyde kogus kirjutada.

Manan ette kohmetu koopia ilmest, milletaolist esitab imetlusvààrselt Saabastega Kass Sherki-filmis.

Kassapidaja: "Ei! Kahjuks ei saa."

Suunan pilgud nii Onu kui Kassapidaja suunas:"Noo... eee... aga kas kohe yldse ei saa? Vaadake, me just sòime kodus, sest me ei teadnud, et siin toitu pakutakse ja kohe kuidagi kàsi ei tòuse saslòki jàrele, aga veini kòrvale midagi ikka hammustada tahaks. Vahest saab teha nii, et vòtame ainult arbuusi?"

Onul silmad vilavad minu ja kassapidaja vahel, aga tundub, et jàà hakkas mòranema:"Olge nii kena ja kysige sealt toidujagamise telgist, kas neile sobib, et te ainult arbuusi vòtate."
Tegelikult just seda ma olingi hetk varem teinud, mistòttu vastasin."Tegelikult ma just kysisin ja nad ytlesid, et kui teile sobib, siis neile sobib ka." Nurr-nurr.

Onu: "Noh.... kui palju teid on?" Mina: "Neli (nurr-nurr)." Kassapidaja ajas end puhevile ja porises: "Vòeh! Ah et nyyd siis jàrsku saab ainult arbuusi osta!"

Vahepeal ilmus pimedusest Roku, ise erutatud justkui jàljel olev jahikoer, ja sosistas mulle sugestiivselt kòrva:"Bocconotti! Bocconotti! Imeilusad bocconottid! Vòtame neid ka!"

Ohkasin ja mòtlesin, et olin just yle noatera kokkuleppele saamas ja oli nyyd neid hekkis bokonotte tarvis.
Kuna ma Roku arvates piisavalt kiirelt ei reageerinud, siis ta keksis mu selja taga ja hòikas kassasse, et bokonotte oleks ka tarvis. Mille peale Onu vastas reipalt:"No hàsti. Neli arbuusi ja bokonotti - 8 eurot!" Kohmasin ròòmsalt:"Grazie. Grazie mille," ja ise ka ei uskunud, et selline trikk nyyd korraga làbi làks. Kassapidaja torises ja kirjutas kupongide peale "cocomero 4, bocconotto 4" ning ulatas yle leti veinipudeli ja kupongi.

Imeline elamus! Proovid mingit nahaalsust ja toimibki! Justkui siis, kui elus esimest korda allahindlust kysid ja antaksegi.
Jàrgnevatest syndmustest pisut ette rutates mainin àra, et kui arbuusidega pika laua poole sahistasin, libises yks arbuusiveerandik plastmasstaldrikult maha justkui màrg seep ning pudenes minu Sisemise Itaallase poolt vallapààstetud mehise "K...o!" saatel miljoniks màrjaks plekiks kivisel tsemendil. Luban, et nyyd hakkan heaks ja viisakaks jàlle.

Tànane pilt on keskaegsest linnakesest Crecchio.