Loodusseaduste vastu ikka ei saa

Alustuseks mòistagi head uut aastat, kodumaa!

Eelmise aasta viimastel tundidel òppisin midagi vàga olulist. Tegelikult teadsin seda ennegi, aga vahel on abiks òppetund seegi, kui màrkad, et on reegleid, mis hoolimata vanusest ja keskkonnast raudkindlalt toimivad.

Yhesònaga. Z-kategooria kylarestoranid ei ole vana aasta àrasaatmiseks sobilik atmosfààr. Kohe yldsegi mitte. Mitte et ma snoob oleksin, aga De Gecco masinistid ja nende ylekaalulised làrmakad kaaslannad, hilistes neljakymnendates vallalised lapsmehed, seniilsed ràhmaste silmadega vanurid ja pidurdamatult ryselevad lapsjumalad tekitasid minus vastupandamatu tahtmise endal laudlina varjus veenid làbi nysida. Toit oli ka sitt (Itaalia standardite kohaselt) ja portsud nii tillukesed, et nàiteks secondo nàgi vàlja justkui antipasti ning antipastit pidasin tasuta suupisteks, mida restoranides jagatakse enne kui pàristoit tuleb.

Minu selle aasta lubadus - jàrgmisel aastal, kui 15ndaks detsembriks mingit vahvat pidu pole planeeritud, kypsetan kodus mingi hea toidu, avan pudeli veini, vaatan paar head filmi ning làhen keskòòl magama.

Sellega mu uue aasta lubadused hetkel piirdukski, sest lugesin àsja Johan Lehreri mòtlemapanevat artiklit sellest, miks 88% uusaastalubadustest tàitmata jààb.

Roku arvas mu uusaastalubaduse peale, et me peaksime mòtlema ka nende vaesekeste peale, kes spetsiaalselt vòtsid kàtte ja broneerisid laua spetsiaalselt selles restoranis enne 15.detsembrit.

Teisest kyljest, 2010. aasta esimestel tundidel vòitsin kaks korda jàrjest Naapoli kaardimàngus seitse ja pool nii et sain mòlemal korral tàpselt seitse ja pool. Kaardimàngud on siin vàga paeluvad ning neist ma kirjutan siis, kui mu enda valmistatud piparkoogitaignast valmivad piparkoogid. Piparkoogitainas pidi 24 tundi seisma ja hetkel sai 23 tundi tàis ja ma ei jaksa kauem oodata! See tund aega ees vòi taga...