Tervitusi maalt, kus progejad kannavad lipsu ja pintsakut

See tarkvaraarenduse projekt siin Milaanos hakkab karmiks kiskuma.
Ilmneb, et hommikul alustame kell yheksa, enne kella kymmet òhtul ei lòpeta ja kohvipausegi pole òieti aega pidada. Mul on ‘The Dark Heart of Italy’ visalt kotis, aga peldikusse raamatut lugema minna pole sel aastal veel jòudnud. Kui leian aega huulelàike panemiseks, on juba hàsti.

Yldsegi on siin Milaanos praegu mingid moenàdalad kàimas, mistòttu Peen Hotell, mida me tahtsime, on pilgeni edvikuid tàis. Me peame Alternatiivses Peenes Hotellis hàngima, mis on ka pàris peen, ainult, et kontorist pàris kaugel. Mind lohutas asjaolu, et neil on pàris esinduslik dushigeelide kollektsioon vannitoas saadaval.

Tegelikult tahtsin òelda, et Tatsutahime on minu arvates vàga hàsti Naapoli prygimajandusest kirjutanud. Ja vastuseks saabunud kommentaarile, et prygiprobleem on jah juba pikka aega esilehe uudis. Eile kui surmvàsinult hotelli jòudsin, panin veel tàhele, et ka ‘Porta a Porta’ oli pàevakajalise prygi-teemaga ametis. Eile olid seal mingid imelikku vàrvi kingadega vanamehed, aga ma ei saanud neid kaua kuulata, kuna tarkvaraarenduse projekt oli oma tòò teinud ja une-mati trygis vàevòimuga uksest sisse.

Oh tegelikult eilse pàeva pòhiuudis on see, et Roku Moodne Vend sòitis Julietta-Ansipi puha katki. Aga Roku on aumees ja maksab oma Moodsa Venna tekitatud kahju kinni, nii et idee poolest vabanesin ma tylikast auto myymise projektist. Kindlasti tàhelepanelikud lugejad tahavad teada, et kuidas Moodsa Venna tervis on. Kui mòningad muljumised vàlja arvata, siis on temaga kòik korras. Midagi katki pole ja haiglasse polnud ka vaja minna.

Minu huvitava ja glamuurse elu yks pisike seiklus oli eilehommikune taksojuht, kes lennujaama sòites kiirteel magama jài. Aga mu ellujààmisinstinktid on tugevad. Nii kui sinjoori pea rinnale vajus, koputasin talle òlale ja palusin molto gentilmente mitte tukkuda. Pàrast taksojuht jutustas oma elust. Ta on 12 aastat tòòtanud firmas, mis opereerib Rooma-Fiumicino lennujaama trajektooril. Minu arvates 12 aastat sama tòòd teha on juba iseenesest pàris màrkimisvààrne saavutus. Aga 12 aastat piki sirget Rooma-Fiumicino teed edasi tagasi nòeluda…. iga pàev kymme tundi (no ma kysisin, et mitu tundi pàevas nad tavaliselt tòòtavad)… On see vast eesli kannatus... Jah, see on selge màrk Itaalias valitsevast tòòpuudusest, sest miks muidu keegi nii nyri tòòd 12 aastat jàrjest teeks.

Tegelikult yks huvitav asi juhtus veel. Eelmisel nàdalal nàgin Rai 1-st, kuidas Roberto Benigni ‘Jumalikku Komòòdiat’ ette luges ja asjakohaseid lòike kommenteeris. Vaimustav!
Ma tunnen, et olen valmis Jumaliku Komòòdia mingi kirjandusòpiku poolt presenteeritud ja kommenteeritud/tòlgitud versioonis tàitsa ette vòtma. Tànu ‘Jumalikule komòòdiale’ òppisin ka Minu Sydame Printsi paremini tundma. Nimelt ilmneb, et ta teab seda peaaegu peast. Ma arvan, et midagi umbes sama tàhelepanuvààrset oleks eestlane, kes ‘Kalevipoega’ peast ette kanda oskab. Aga ilmselt kòik koolis kàinud itaallased teavad ‘Jumalikku komòòdiat’ peast.

Laupàeval kàisime G ja A juures òhtust sòòmas.
Nad on Itaalia versioon tàiuslikust pesupulbrireklaami perest. G on tubli finantsist-pereisa. Ta on òhtuti alati kodus ja tal pole yhtki pahet ega puudust. A on tubli pereema, selline fòònisoenguga ja heade silmadega, kogu aeg sahistab kòògis midagi ja kui toimetustest aega yle jààb, paneb intelligentset. Nad on absoluutselt alati heas tujus ja vàga viisakate maneeridega. Neil on kaks viisakat last ka ja nagu korralikus pesupulbrireklaamis kombeks on yks neist poiss ja teine tydruk. Mu terav pilk fikseeris siiski yhe puudjààgi nende tàiuslikus eksistentsis. Valge labrador on puudu.

Kes teada tahab, siis peale eelmist sissekannet sòin òhtusòògiks uskumatult òrna loomaliha, kypsetatud kirsstomatite ja seedermànni pàhklitega. Magustoiduks vòtsin maasikaid, mis sidrunimahla ja tuhksuhkru abiga ekstra-maitsvaks konfigureeritud.