Milaanos on yks nòme restoran ka tegelikult

Tàna tahaks teiega jagada intrigeerivat restoranielamust, mis mulle edevuse mekas Milaanos osaks langes.
Ma kàin juba mitu pàeva ringi, rusikas taskus ja mòtlen, et kas panna sinna pomm vòi minna tikkude ja kanistriga tagasi. Aga ma olen arg ja pommi ka ei oska eriti valmistada ning yhtki muud jàtkusuutlikku ideed mul pole veel tulnud.

Yhesònaga, siin tarkvaraarenduse projektis me muud ei tee, kui et rassime pàev otsa ja siis òhtul yheksa paiku kontorist lahkudes maandume mingis restoranis. Tol meeldejààval òhtul làksime ààrmiselt positiivse soovituse peale Stazione Centrale làhedal asuvasse resotrani ‘Giannino’, mis kuulu jàrgi olla Milaano esitrendirestoran ja mòistagi yks paslik koht, kus endast lugupidavad tsiviliseeritud inimesed òhtustama peaksid.

No broneerisime laua ja sòitsime C-ga kohale. Alustuseks olgu kohe òeldud, et restoranis valitses neljapàeva òhtule sobilik itaallaslik melu. Daamid sàtendasid. Moodsad tualetid, Prada kotid ja paljad òlad vàkusid. Sinjoorid olid kòik àsja solaariumist ja juuksurist làbi astunud. Ilusad, aga mòòdukalt mornid kelnerid sibasid hòrgutiste ja veinidega ringi. Klientide tihedus ruutsentimeetri kohta oli muljetavaldav. Vòis eksimatult arvata, et tegemist on trendikohaga.

Edasi làks aga kòik allamàge.

Esiteks pandi meid istuma lauda, mis oli Vàga Vàike. Et teile tàpsemat ideed anda, siis vòin òelda, et hiljem, kui laua peal oli kaks taldrikut, suur veepudel ja kaks klaasi, siis rohkem asju (ntx pipraveski) poleks enam mahtunud. Noh, sàttisin arvutikoti ja oma massiivse kàekoti kuidagi enda lauapoole alla ning tòmbasin koivad tooli alla kronksu. Selles asendis tuligi edaspidi olla. Jalgu diagonaalis vàlja sirutada ei saanud, sest kohe vasakul ja paremal olid samuti lauad ja teiste inimeste jalad, kàekotid ja jumalteabmiskòikveel tihedalt koos.

Kelner (tàiesti ykskòikse ilmega ja itaallase kohta pretsedentitult sònaaher) viskas menyyd laua peale ja kihutas minema. Tavaliselt olen Itaalia restoranides sòbraliku suhtumise osaks langenud, nii ei jàànud muud yle kui imestada. Heitsin pilgu menyyle – pasta maksis keskmiselt 25 euro ymber, teine kàik algas 30st. Noh, Milaano on kallis linn, aga pean ytlema, et nii kallist pastat pole veel juhust olnud kohata. Peenetundeliselt jagasime C-ga tàhelepanekut, et pole tegemist just outlet-restoraniga ning otsustasime, et vòtame siis pasta.

C oli erutusest higine. Restoranis viibis Vittorio Emanuele poeg (see vanamehenàss, kes on lugematute skandaalide keskmes, mòrvas kahtlustavav ja muidugi maffia sòber ja kindlasti on tal veel miljon pattu hingel, millest avalikkus ei tea). Samuti oli restoranis AC Milan treener ja yks jalgpallur, kelle nimi mulle midagi ei ytle ja làks sekundi pàrast meelest àra. Aga ta olla kòigi Itaalia teismeliste tydrukute màrgade unenàgude peategelane ning kuulus veel selle poolest, et on mòne aasta taguse miss Itaaliaga abielus. Jah, kahju, et mulle ta nimi meelde ei tule (selle jalgpalluri, mitte miss Itaalia).

Ootasime kuni juuksed halliks làksid, aga meie kannatlikkus kandis lòpuks vilja. Kelner tuli tagasi ja meil avanes vòimalus oma mullivaba vesi ja pasta àra tellida. Vaevalt oli Kelner lahkunud, kui minuti pàrast pastad lauale maandusid. Imekspandav kiirus!
Ei haka pikalt keerutama, sitt toit oli. Idee poolest oli see orechietti krevettidega, aga liiga pehmeks keedetud. C kulmud kerkisid imestusest peaaegu juustepiirini, aga pean siinkohal ytlema, et ta on vàga hàstikasvatatud tytarlaps ja oli negatiivse tagasisidega ààrmiselt taktitundeline.

Noh ootasime jàlle sada aastat, kuni tyhjad taldrikud àra viidi. Magustoiduks vòtsime puuvilju, et kindla peale minna. Vòin siinkohal ka tàiendavalt hinnainfot jagada, et 50 grammi maasikaid, millest mòned on servast pruunivòitu, maksab restoranis ’Giannino’ 11 eurot.

Edasi làks aga hoopis huvitavaks.

Nimelt toodi arve. 100 eurot.
Peale kòik seda fakken jalgade kronksus hoidmist ja ylekeedetud pastat pean ytlema, et 100 eurone arve kahe taldrikutàie makaronide eest hakkas nagu syndsuse piire yletama. Asusime arvet kontrollima ja ilmnes, et mingi 30-eurone vein oli arvele otsa pandud. Jàrgnes kelneri ootamise projekt. Lòpuks ta ikka tuli ja Itaalia hillitsetud etiketinòuete kohaselt kysisime, et ega meile àkki mòne teise laua arvet ei toodud, kuna me enda màletamist mòòda veini vist ei joonud, aga samas jàllegi, mine sa neid veine tea. Sònagi lausumata pòòrdus sinjoor kandadel ringi, tòttas minema nagu kratt ning naases uue arvega. Seekord 70 eurot. No hàsti, panime 80 eurot kaante vahele ning jàime ootama, mis edasi saab. Seekordne ootamine oli pikimaist pikim. Lòpuks me enam ei viitsinud oodata, tòusime pysti, et kassasse minna ja iseseisvalt arve òiendada.
Ma arvan, et jàrgnev oli mingi Itaalia skeem, mitte lihtsalt juhus. Nimelt, TàPSELT siis, kui meie parajasti Vàga Vàikese Laua alt arvutikotte vàlja òngitsesime, ilmus vàlgukiirusel Kelner ja justkui vilgas kirjatuvi kandis arve ja raha kassasse. Mòningase viibega jòudsime kassasse meiegi.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et Itaalias pole vist hea komme asju otsekoheselt òelda. Nii teataski C kassas viibivale hàrrale, et vabandage aga ma ei màleta, et kui palju raha me tàpselt andsime (see on Itaalias viisakas moodus òelda, et polnud plaanis jootraha anda). Kassa-mees aga teatas selle peale (ma ei liialda, kui ytlen, et mònevòrra yleolevalt), et kaheksakymmend ning pòòrdus teise kliendiga tegelema. Tagantjàrele tark olles arvan, et oleks vòinud ikka teha nii, nagu mina oleks paremaks pidanud ehk oma 10 eurot valjuhààlselt ja otsekoheselt ikka tagasi nòuda

Nòutult kòmpisime hotelli. Jàrgmiselgi pàeval yritasime analyysida, et mis ime see on, et peened inimesed ja seleebritid sellises halva teenindusega, mòttetult kallis ja pealegi veel halva toiduga kohas sòòmas kàivad. Seda enam, et Milaanos on noobleid restorane jalaga segada.

Tòde ei lasknud end kaua oodata.