Kuidas restoranis 'Giannino' kliente segmenteeritakse

Et kòik algusest àra rààkida, pean avalikustama fakti, et C, kellega ma kàisin mystilises trendirestoranis ’Giannino’, tunneb Domenico Dolce venda (just-just, see kabanadoltse duo).
Ykspàev làks C varem tòòlt àra, sest oli kutsutud Domenico venna juurde òhtust sòòma.

Jàrgmisel pàeval, nii kui hommikusòògilauas kohtusime, teatas C kohe esimese asjana, et tal on mulle tàhtsaid asju rààkida.

Nimelt paljastanud C DD vennale, et tal oli au nàha yksòhtu restoranis seksisymbol-jalgpallurit. Selle peale olla DD vend eksimatult diagnoosinud, et kindlasti ei saanud kuulsa jalgpalluri nàgemine juhtuda mujal, kui ‘Gianninos’. Otse loomulikult avanenud selle peale C keelepaelad ning ta rààkinud kòik tàpselt àra, mis trattamento di merda ohvriks ta langenud.

Aga kabanadoltse duo vend juba teab, kuidas asjad kàivad. Nimelt tal olla yks sòber, kes olla ’Gianninos’ kelner olnud ja rààkinud talle, kuidas seal klientide segmenteerimine kàib.

Esiteks olla seal lauad jagatud nii, et head kliendid pannakse yhtedesse laudadesse ja mòttetud kliendid teistesse laudadesse. Nii kelnerid kohe teavad, et millise kliendiga peab hàsti pyydlik olema ja millistega ei pea eriti pingutama. Nagu ma aru saan, on uksehoidja pòhiline segmenteerija.

Sòltuvalt lauast on ka menyyd erinevad, seda nii toitude valiku kui hindade poolest. Nàiteks seleebritid maksavad vàhem ja mòttetud proled maksavad rohkem. Kòige karmimaid menyysid ja arveid pidavat presenteeritama aga venelastele, sest teadupàrast on venelased rikkad ja raha eriti ei loe, eriti kui end purju joovad (mida ka pàris tihti juhtub). Nàiteks polevat harv juhus, kui venelastele tehakse 2000-euroseid arveid.
Erinevatele kliendisegmentidele tehakse ka toitu erinevalt. Seda ma pisut kahtlustasin ka, aga nyyd tean kindlalt. Nimelt olla seal restoranis kombeks aja kokkuhoiu huvides mòttetute klientide segmendile mòeldud toit valmis teha ja kui klient kohale jòuab, siis see kiirelt yles soojendada. Pastaga tehakse aga nii, et keedetakse see poolenisti àra ja nii kui tellimus saabub, visatakse poolkòva makaron korraks keevasse vette ja kohe taldrikusse. Ma arvan, et selle toiduvalmistamise meetodi kandev idee on kàibe kasvatamise seisukohalt pàris nutikas. Nimelt mida kiiremini mòttetu klient teenindatud saab, seda rohkem mòttetuid kliente jòuab nàiteks yhe òhtu jooksul restoranist làbi kàia. Muide see arvele fiktiivse veini lisamine olla ka restorani ’Giannino’ yks pòhilisi leivanumbreid, mida mòttetute klientide segmendiga harrastatakse ja mis pàris tihti làbi làheb.

Kui pisut asja yle jàrele mòelda, meenub mulle siinkohal yks Harvard Business Review artikkel, kus vàideti, et pysikliendid on tegelikult vàhem kasumlikud, kui ràndom kliendid. Pòhimòtteliselt artikli kandev sònum seisnes selles, et pysiklientidega peab rohkem pingutama (mida kòrgemal tasemel klienditeenindus, seda kulukam on see ettevòttele), samas tahavad pysikliendid kogu aeg soodsaid hindu saada. Kokkuvòttes pysikliendi pealt teenib vàhem ja kulud on kòrgemad. Samal ajal kui ràndom klient allahindlust ei kysi ja on ka standardse teenindusega rahul, sest ei tea paremat kysida.
Kas vòib olla, et need tyybid seal ’Gianninos’ on selle artikli HBR-st vàlja lòiganud ja kòigile tòòtajatele koopiad teinud, et nood teaksid, kuidas ràndom kliendi pealt rohkem teenida?

Hetkel mulle kyll ei tule meelde, mis nòu seal artiklis konkreetselt anti pysiklientide ja ràndom klientide kasumlikkuse kasvatamise kysimuses, aga samas ma kahtlustan, et vist pàris nii ei soovitatud kàituda nagu meiega juhtus.