lugu sellest, kuidas mehed on meie elu òied

Eile saabus Mu Sydame Prints Saudi Araabiast ja oli vàga heldinud Itaaliasse naasmisest. Lennukis olla ta meeleliigutusega kuulanud Itaalia kanzoone ja nii kui maandus, otsis pizza. Tàna hommikul aga kibeles kangesti baari cappuccino/cornetto jàrele. Mis siin imestada, hommikusòòk baaris on Itaalia elustiili kauneim vàljendusvorm.

Nàiteks hiljuti rààkis yks hollandlane, keda mul oli juhus kohata, et tal on seal Hollandis yks Itaalia immigrandist kolleeg. Vot ja siis kui see hollandlane oli Itaalias, siis ta helistas kohvibaarist sellele mainitud itaallasele ning lasi tal làbi telefoni kuulata kohvibaari melu. Itaallane olevat vàga heldinud selle peale.

Siinkohal pean ytlema kyll, et Itaalia kohvibaari hommikune sagin on vàga spetsiifiline helide kooslus. Inimesed tunglemas, vestlemas, hòiklemas, tasside kòlin, piimavahustamise puhin, kohviautomaadi kodune urin, rytmilised koputused, kui kapast vana kohvi vàlja visatakse, myntide kòlksumine. Aeg-ajalt tungib yldisest helide massist esile leti taga askeldavate baristade hyyatusi.
See on midagi sellist, mida saab ainult Itaalias kogeda ja millest ma puudust tunnen, kui Itaaliast àra olen.

Mòistagi tàhistasime eile Roku saabumist kylaskàiguga sardiinlaste kalarestorani. Kelnerid hyplesid jàllenàgemisròòmust, sest alles hiljuti kylastasin seda maaliliste merevaadetega dekoreeritud toitlustusasutust koos kahe graatsilise blondiiniga, mis oli kindlasti sardiinlaste jaoks yks nende restoranikarjààri milestone.

Blondiinidest rààkides, mul on said tàna nende toodud piparkoogid otsa. Pàris karm tegelikult.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rààkida, vaid sellest, et mehed on meie elu òied. Nimelt Julietta-Ansip on viimasel ajal pàris tòrges olnud ja yhesònaga, kurtsin Rokule oma muret, et vòdiseb, kui sòidan, eriti kurvide peal.
Mu Sydame Prints oli nii kena, et nàitas ise initsiatiivi yles ning viis mu neljarattalise sòbranna parandusse. Vot just sellistel hetkedel tunnen, et mehed on ikka àgedad.

Ma olen siin nàdalaid vàrisenud hirmust mehaanikute ees ja isegi yhes asutuses kàinud, mida mulle soovitati, aga see koht on liiga kaugel, et sinna tòòpàeval minna ja yhesònaga on mul olnud auto parandamisega seoses palju suitsu ja ei mingit liha, nagu itaallased ytlevad (viidates liha grillimisele). Eestlased tavaliselt ytlevad samas olukorras palju kàra ja vàhe villa (viidates lamba pygamisele).

Nyyd on Julietta-Ansip jàlle tàie tervise juures ning ainus parandamist, òigemini vàljavahetamist vajav komponent on kogu tagumine ots, kaasarvatud pagasiluuk ja parkimisandurid, mis tamponeerimise tulemusena tòòkòlbmatuks muutunud.

Yks asi mis aga mulle suureks mòistatuseks jàànud, on see et, kui kummid on tàis, siis mingisugne nàitaja peab olema 2,2. Nomaitea kuidas seda nàitajat nimetatakse, aga igatahes peab see olema 2,2. Ròhk vist?
Julietta-Ansipil, nagu tàna selgus, olla olnud 1.4. Kas see on normaalne, et kummid nii tyhjad on? Ja kes vòi mis on 2,2?

Kusjuures tàna ma eputan siin kontoris uue Omanist pàrit tyrkiissinise pashmiinaga. Vàga edev on olla.

Muide Rokut ei saadeta enam Saudi Araabiasse. Ametliku versiooni kohaselt korraldati projekt ymber, aga ma arvan, tegelikult jài ta seal veinijoomise vòi pornoajakirja lehitsemisega vahele ning on saanud eluaegse riiki sisenemise keelu.