Seiklus jàtkub (elamisluba)

Eile oli mul vaba pàev vòetud ja làksin Chietisse questuurasse, elamisloaga tegelema.
Olin hoolikalt valmistunud - Roku oli kaasas ja kotis oli raamat ‘Getting to Yes’ ja hunnik dokumente ja nende koopiaid. Piduliku pàeva puhul kammisin tuka sirgu ja panin viigipyksid jalga. Itaalias peab naisterahvas ilus olema!

Hommikul kl 8.15 olime questuuras kohal.
Questuura maja on suur, sammaste ja mosaiikidega. Eestis polegi nii àgedat maja. Vahest Tartu Ylikool oleks sama àge, kui sambad ja seinad ja pòrand kòik marmorist oleks.

½ jalgpallivàljaku suuruses saalis kylmetas marmortrepi alla paigutatud putkas yks kohmetu olemisega tytarlaps. Ta oli peitunud XXXL mòòdus politseinikujope sisse.
Roku haaras hàrjal sarvist – avas luba kysimata putka ukse, pistis ylakeha sisse ja kysis, et kus elamisluba teha saab. Nimelt vahepeal olid Roku isale imbunud kuulujutud, et questuura kavatseb asukohta vahetada ja oli tekkinud kuri kahtlus, et peame questuura uut asukohta otsima hakkama. Pakun, et ‘geopeitus’ on selle màngu nimi.
Valvetytarlapse questuura-alased teadmised olid mònevòrra limiteeritud, aga me ei andnud alla ja pinnisime teda pikalt.
Esiti proovis ta banaalset trikki – ytles, et questuura on tàna suletud. Teatasime, et ei ole suletud. Siis soovitas yhele teisele aadressile minna. Me ei làinud. Selle peale leidis ta laua alt kortsus telefoniraamatu ja helistas kellelegi. Roku muudkui segas vahele - ròhutas, et vaja on leida koht kus EL kodanikud peavad minema ja mitte see koht, kuhu mitte-EL kodanikud peavad minema ja et kòik dokumendid on olemas ja tòòkoht ka ja yldsegi me oleme ausad inimesed.
Tytarlaps sai telefonitorust teada, et peame minema maja nurga taha ja et me polnud sattunud mitte questuurasse vaid prefektuurasse. Muide veel detsembris oli elamisloa jàrjekord sellesama suure marmortrepi peal. Jàrelikult prefektuura oli maja vallutanud ja ajanud questuura nurga taha. Meenus laul ’Màgra maja’. Enne lahkumist panin tàhele, et valveputkas màngis pisike raadioantenniga telekas. Mul siiani kripeldab, et kas valvepolitseinikud maksavad telekamaksu oma valvuriputka teleka eest vòi ei maksa.

Nagu juhatatud, kiirustasime nurga taha. Questuura maja on selles mòttes tàhelepanuvààrne, et eest vaadates on vàga vòimas, aga tagant vaadates vàga kole. No seal koleda kylje peal, nurga taga polnud vaja kaua òiget ust otsida. Tropp inimesi, mapid kàes, oli juba yhe koleda ukse ymber kogunenud. Inimesedki polnud teab mis ilusad.
Olete nàinud vesternides seda stseeni, kui nahkvestides isased istuvad baaris ja siis peategelane avab ukse, kòik jààvad vakka ja vaatavad vaikides uustulnukat? Vot samamoodi juhtus, kui me jàrjekorraga liitusime. Vahetasin konkurentidega pilke, mòistsin, et siin trygimist ei ole – jàrjekorrapositsiooni kaitstakse siin elu hinnaga.
Hiilisime làhemale, ukse peal olid inglise, itaalia ja hispaania keeles instruktsioonid, kuidas elamisluba taotlema peab. Mina hakkasin ingliskeelset lugema ja Roku itaaliakeelset. Versioonid klappisid – oli selgelt kirjas, et EL kodanikud peavad kòigepealt postkontorisse minema, dokumendid esitama ja kui elamisluba valmis, peab questuurasse tulema oma elamisloale jàrele. Mòtisklesime pisut ja kaalusime, kas seista jàrjekorras vò minna postkontorisse. Nimelt ma olen juba kaks korda tulutult proovinud postkontori kaudu skoorida – Mòttetus Màgilinnas ja Roomas. Mul tekkis kognitiivne dissonants, ei teadnud mis edasi teha. Oli kaks vòimalikku stsenaariumi.
Stsenaarium 1: làheme postkontorisse. Kui oleme edukad, saame dokumendid sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse meid questuurasse ja selleks ajaks on jàrjekord paisunud nii suureks, et enne vastuvòtuaja lòppu jutule ei pààse ja pean uuesti vaba pàeva vòtma ning tulema ca hommikul kl 7 jàrjekorda seisma.
Stsenaarium 2: oodata jàrjekorras. Kui oleme edukad, saame dokumendid questuuras sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse postkontorisse (viidates ukse peal olevatele juhistele). Kuna jàrjekord nàis pikk olevat, oli olemas vòimalus, et selleks ajaks on postkontor kinni, kui me questuurast juhised saame (Itaalias suletakse enamus postkontoreid kl 12 vòi kl 1).

Valisime stsenaarium 1 ja tòttasime ummisjalu postkontorisse.
Jòuame kohale. Pole jàrjekorda ega midagi. Astume leti ààrde. Yleni samblarohelisse riietunud proua juba ootab. Proua vaatab dokumendid yle, kiidab kòik heaks, maksan ettenàhtud 30 eurot ja vastu saan kviitungi. Kolme minutiga kòik korras! Ma ikka veel ei usu oma ònne!

Mis nyyd edasi saab?
Elamisluba peab ootama vàhemalt 3 kuud, aga vàidetakse, et reaalselt làheb umbes pool aastat. Elame-nàeme. Muide see kviitung, mis ma postkontorist sain, on nii àge, et kui sisestan kviitungil toodud paroolid, saan teoreetiliselt immigratsiooniportaalis vaadata, kui kaugel mu elamisloaga asjad on. Hetkel see kasutajakonto veel ei tòòta. Liiga vara proovisin ilmselt.