Kommunikatsioonitreening Itaalia moodi

Kysitakse, et kuidas oli reedene kommunikatsioonitreening Itaalia moodi. Vastan siinkohal jàllegi korraga kòigile, kes kysisid (ja neile ka, kes ei kysinud).

Eelmise nàdala jooksul potsatas mu postkasti kolm e-maili koolitusosakonna Francescalt. Francesca tuletas meelde, et reedel on kommunikatsioonitreening, palus kindlasti kohale ilmuda ning toonitas tungivalt, et seoses sellega, et tegemist on kylaliskoolitajaga, oleksime kòik maksimaalset punktuaalsed ja tuleksime kohale koolituse alguseks, et 'saaksime koolitusest maksimaalselt kasu'.
Endjuuserina vòtsin asja tòsiselt – reedel hommikul kiirustasin hingeldades kontorisse, jòudsin minut enne yheksat kohale. Esiti arvasin, et olen valesse ruumi sattunud. Mitte kedagi polnud. Hetke pàrast saabus veel paar inimest. Kui kell oli viis minutit yheksa làbi, olid kohal kuus inimest ja koolitajat polnud. Tutvusime, vestlesime. Selgus, et oleme kòik kommunikatsioonitreeningule tulnud. 9:20ks oli veel natuke osalejaid saabunud ning jòudis ka koolitaja, kes vàljendas oma siirast yllatust selle yle, et meil on kòige punktuaalsem grupp, mida ta yldse nàinud on. Umbes 9:45ks jòudsid yhekaupa kohale ka paar-kolm hilinejat.

Koolitus oli yldjoontes tavaline. Midagi uut ma ei kuulnud kommunikatsiooni teemal, aga selle-eest oli vahva kultuurierinevusi jàlgida.

Olen màrganud, et kui itaallased mingil diibil teemal sòna vòtavad, siis neile meeldib alustada ajaloo algusest ja rààkida ààrmiselt detailirohkelt kuidas kòik alguse sai ning pòhjalikult definitsioonid lahti mòtestada. Kui ykskord teemani jòutakse, on kòik vaimsest pingutusest vàsinud ja làhevad kohvi jooma.
Mistòttu ei tulnud yllatusena, et kàsitlesime ebaterve pòhjalikkusega kommunikatsiooni definitsiooni. Tegime grupitòò, mille kàigus grupid pidid defineerima kommunikatsiooni mòiste. Meie grupis tekkis kummaline arutelu. Pool grupist arvas, et kommunikatsiooni jaoks on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Teine pool oli seisukohal, et inimene saab kommunikeeruda ka iseendaga, nàiteks esitades endale kysimusi ja neile vastates. Mina tàpsustasin, et ega pole tegemist isiksuse lòhestumisega, mille peale ka ylejàànud kahe-osapoole-koolkonna esindajad haarasid sònasabast ja arutelu muutus lòbusaks naljaheitmiseks nende yle, kes hààli kuulevad. Tehti ka ettepanek, et hààlte kuuljad vòiks telefoninumbreid vahetada ja lennutati muid teravmeelsusi.
Kokkuvòttes oli meie definitsioon nagu Itaalia seadus – tehnilselt vòttes olime mòtte kirja pannud, aga see sisaldas niipalju erandeid ja variatsioone, et kandev idee sai kòvasti kannatada, kui mitte òelda, et kadus tàitsa àra. Nimelt me ei saanud kokkuleppele, kas kommunikeeruda saab iseendaga vòi on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Panime siis mòlemad variandid kirja. Vaidlus oli ka selle yle, kas kommunikatsioon vòib olla yhepoolne (kas hyyatus kòrbes on kommunikatsioon?) vòi on see kahesuunaline protsess. Panime jàllegi mòlemad variandid kirja, et kòik arvamused oleks arvesse vòetud.
Kui definitsioonid valmis, pidime oma mòtted ette kandma. Kommunikatsiooni definitsiooni ettekandmiste ja arutelude peale kulus tund ja 50 minutit. Vòtsin spetsiaalselt aega. Tòe huvides tuleb màrkida, et arutelu oli filosoofiline ja vàga huumorikyllane, mis sellest, et sisulise vààrtuseta.

Tegime veel grupitòò presentatsiooni teemal. Ylesanne oli meeldivalt ebamààrane (no tehke kokkuvòte, et mis soovitusi te jagaks inimesele, kes esimest korda presentatsiooni teeb), mistòttu meil oli vòimalus igasugu mòtteid ette kanda. Meie grupis jagasin ma teistega oma tòhusat meetodit, mida kasutan presentatsiooni planeerimisel ja ajahaldamisel. Teiste meelest vààris see ettekandmist. No kandsin siis oma mòtte ette. Tekkis energiline arutelu seoses sellega, et Itaalias pole ajakava yldse selline asi, mille peale esineja peaks mòtlema ja minu metoodika tekitas elava yllatus-sumina. Osalejatest kaks kutti olid Saksamaal tòòtanud ja yks Ameerikas. Nemad teadsid teistele rààkida, et minge vaid Itaaliast vàljaspoole ja kohe nàete, kuidas presentatsioonid lòppevad kellapealt. See tekitas ylejàànud kuulajates imestust ja elavaid arutelusid. Esitati ka kysimus, et kui presentatsiooniga on plaanitud alustada nàiteks kl 9 ja kui minu metoodika kohaselt peaks kl 9:10 yks teema lòppema ja teine algama, mis siis saab, kui kl 9:10 mitte kedagi kohal pole. No ma siis pakkusin vàlja, et vist tuleb oodata natuke ja ymber planeerida oma ajakava. Yks huviline kysis, et aga kuidas saab presentatsiooni nii teha, et rààgid ja samal ajal vaatad kella kogu aeg. Enne kui ma jòudsin vastata omapoolse kysimusega stiilis ‘vai nott’, teatas Ameerikas kàinu, et vot Chicagos olla tòesti nii, et suur kell on seina peal ja kòik jàlgivad tàpselt, et nad etteantud aja raamidesse mahuks.

Seal koolitusel oli Alex Lepajòe teisik. Alexi Lepajòe Teisik on nyyd mu sòber. Tal olla olnud Slovakkia kaunitarist pruut (kellega suhe katkes, sest ta pettis Slovakkia kaunitari yhe teise naisega ja pahandus tuli ilmsiks) ning ta tunneb nyyd igikestvat sympaatiat idaeurooplaste vastu (eriti kui nad on naissoost ja blondid). Seda kòike teatas ta mulle kui olime kaks minutit tuttavad olnud. Kolmandal minutil tuli ilmsiks, et nyyd on tal Itaalia pruut, kes keelab Ida-Euroopasse sòita.