Ellujààmistaktika - kas opportunism vòi optimism?

Alguses kui ma hakkasin Itaalias Rokul kylas kàima ja itaallastega tutvuma, siis imestasin selle yle, et itaallastel on kahtlaselt vàhe vaja selleks, et ònnelik olla. Ka seiklusi ei kipu nad eriti otsima (kui armuseiklused vàlja arvata muidugi). Olin nimelt arvanud, et lòunamaise temperamendi juurde peaks kàima ka fantaasiarohkelt veedetud vaba aeg ja palju kòrgemad nòudmised meelelahutusele, kui pòhjamaiselt letargilises Eestis.

Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.

Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.

Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.

Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.

Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.

Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)

*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.