Il mio bloghetto

Mulle meeldib itaalia keel. Mida rohkem seda oskan, seda rohkem meeldima hakkab.

Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.

Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.

Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.

Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.