martedì, febbraio 06, 2007

Jalgpall

Itaalia keeb ja kihiseb. Nagu kòik teavad, sai jalgpallirahutuste kàigus politseinik surma.

Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.

Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.

Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.

‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.

Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.

Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.

Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.

7 commenti:

reddishice ha detto...
Questo commento è stato eliminato da un amministratore del blog.
Chris ha detto...

Lugesin ja mõistsin, et sinus on ikka väga tundlik sotsiaalne närv sees. Ja ma mõistan sind väga.

Katu ha detto...

On jah. Radar punane kogu aeg!

Muide Rokul on veel tundlikum sotsiaalne nàrv. Ta arvab, et kòik jalgpall tuleb kaheks aastaks àra keelata. Ja siis edaspidi tohivad jalgpalli màngida ainult lapsed kuni 18 eluaastani ja Naapolile tuleb pomm visata. Kehastunud Leebus, eksole :)

Tatsutahime ha detto...

Ja ükskõik mida politsei Vicenzas 17. veebruaril Ameerika baaside vastasel miitingul ka teeb, selle sööb Itaalia avalikkus pärast niisugust tralli ära. Ja ma arvan, et see on meedia poolt hoolikalt ette valmistatud stsenaarium: vaadates ka, kuidas kõik teleshow'de esinejad parempoolsetest parteidest on.

Aga politseiniku tütart ei suutnud mina vaadata, sest see kuidas tütar pisarad kurgus räägib oma isa matustel on mulle liiga palju. Mulle, kes ma juba Fantozzit vaadates nutma hakkan.

Katu ha detto...

Tatsutahime: ma tahtsin òelda, et ma olen vàga tànulik su blogi ja kommentaaride eest, sest mu varases arengustaadiumis keeleoskuse tòttu orienteerun alles kobamisi siinsel poliitilisel maastikul. Polekski baasidest teada saanud ilma sinu abita nàiteks. Kavatsen jàlgida hoolega 17.veebruari syndmusi.

Muide, mis sa arvad, kas see tytar tegelikult ise tahtis seal matusel kònega esineda vòi tegi ta seda kodanikukohusest?

Ja siis ma tahtsin veel òelda, et Fantozzi naljad on pàris vòikad. Esimesed 15 minutit ajasid mind nàrviliselt nihelema (ma vaatasin selle seeria teist filmi). Esimese 15 minutiga kogunes ka 49 tundmatut sòna. Eile tòòkaaslased aitasid mul need sònad àra tòlkida suure naeru saadel (no tòesti ma ei teadnud, mida tàhendab 'merdaccia'ja sònastikus ka polnud seda).

Tatsutahime ha detto...

Ma arvan, et tütrel ei tulnud isegi mitte mõtet mitte esineda... Kui keegi su nii lähedane sureb, siis oleks väga väga kummaline, kui ta midagi ei ütleks. Nagu näha, oli ta oma sõnad ka paberile kirjutanud, aga ei suutnud päris adekvaatselt neid sõnastada.

Ma arvan, et politsei korraldas need matused - et mitte perekonda sellega ka veel koormata ja loomulikult peeti siis oluliseks meedia osalemist. Ja ma arvan - ma ei tea eks :) - et perekonnal ei pruukinudki midagi väga selle vastu olla. Vägivallaohvrite sugulased on siin sageli avaliku elu tegelased, eriti poliitiliste tapmiste puhul. See praegune ei ole muidugi poliitiline juhtum selles mõttes, aga kuna üldine taust on meediat mitte karta ja avalikusse ees olla, siis arvatavasti ei pruukinud neil probleemi olla.

Mis puutub aga poliitilistesse tapmistesse - mida on Itaalia lähiajaloos paraku rohkem kui viisakaks peetakse - siis tihti nende sugulastest saavad avaliku elu tegelased, see on justkui... kahjutasu, sest surmade puhul, kus riik on üht või teist moodi seotud klassikalisel moel päriselt õigust ei mõisteta.

Aga näiteks tuleb mulle pähe Genovas 2001 tapetud Carlo Giuliani ema, kes Rifondazione ridades parlamendikoha sai.

Katu ha detto...

Seleebritiks saamine the hard way..

Mis seda tytart puutub, siis eeldatavasti làhtusin oma sisemistest vààrtushinnangutest praegu. Kui mu làhedane inimene sureks, siis mulle isiklikult oleks ààrmiselt vastumeelne igasugune show ja trall minu jaoks traagilise isikliku syndmuse ymber.