venerdì, febbraio 02, 2007

Nàdala sòna - kultuurierinevused

Terve òò ja tànase hommiku olnud Itaalia tuleviku suhtes murelikult meelestatud.

Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)

Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!

Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...

Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?

Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.

Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.

2 commenti:

Tatsutahime ha detto...

Olgu selle produktiivsuse kasvuga kuidas on, aga samas on Itaalia ka yks produktiivsemaid riike kui niisugusi. V6ib olla ei peagi hullult kasvama?

Aga see, mis sinu sissekandest mulle paistab, on see Itaalia l6hestatus, see kaks Itaaliat, millest yks on silmakirjalik ja enesekeskne ja teine pyyab ehitada maailma k6ige suurep2rasemat riiki. Aga jagunevad nad pooleks, peaaegu t2pselt, kui valimistulemusi vaadata... Seega ma ei teagi, mis saab.

Katu ha detto...

mis selle progressiivse poole nimi on?