Elamisloa teema ei lòppe

Kavatsen hakata siinkohal EppPetroneliku pòhjalikkusega kirjeldama osaluseksperimenti teemal ‘Elamisloa taotlemine Itaalias’. Kes ei viitsi, ei pea lugema :)

Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.

Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.

Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.

Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.

Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.

Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.

Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!

Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.

Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.

Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.

Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.

No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.

Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.

Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.

Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...