Elamisloa teema ei lòppe

Kavatsen hakata siinkohal EppPetroneliku pòhjalikkusega kirjeldama osaluseksperimenti teemal ‘Elamisloa taotlemine Itaalias’. Kes ei viitsi, ei pea lugema :)

Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.

Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.

Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.

Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.

Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.

Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.

Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!

Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.

Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.

Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.

Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.

No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.

Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.

Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.

Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...

Tàna vedas

Projekt Mòttetus Màgilinnas sai otsa. Sellega seoses veedan ma nàdala Roomas. Bussijuhid tàna ei streikinud, mistòttu oli erakordselt muretu tòòle tulla.

Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.

Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.

Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.

Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.

Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.

Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.

Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.

Malev

Reedel vaatasime filmi ‘Malev’.
Roku pidas seda pàris naljakaks.
Ytles, et ma sarnanevat Urule.

Il mio bloghetto

Mulle meeldib itaalia keel. Mida rohkem seda oskan, seda rohkem meeldima hakkab.

Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.

Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.

Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.

Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.

Vaatamisvààrsused

Tàna algab fotosari 'Itaalia huvitavamaid vaatamisvààrsusi, pildistatud Nokia telefoniga'.

Sarja esimene pilt on Kolosseumi interjòòr.
Miks Kolosseum? Miks interjòòr? Sellepàrast, et selle kuulsa vareme vàlisvaadet olete kindlasti kòik nàinud, aga seestpoolt tehtud pilte nàidatakse harva. Siin on oma loogika tegelikult. Kui selle vareme interjòòri kòik pildi pealt tasuta nàha saaksid, siis ei maksaks nad Rooma saabudes Kolosseumi pààsemise eest 10 eurot, veendumaks oma silmaga, et Kolosseum nàeb seest vàlja pòhimòtteliselt samasugune nagu vàljast. Lisan vàikese infokillu, mida ehk ilma Kolosseumi kylastamata ei ole vòimalik vàlja selgitada - seal elavad metsikud tuvid ja kassid. Nyyd jagasin ka selle teadmise teile tasuta vàlja :)

Kolosseumis on on vòimalik ka 3,5 euro eest osta giidi teenuseid, aga vòin kinnitada, et 'Lonely Planet Italy' raamatus on tàpselt sama jutt Kolosseumi kohta kirjas, mida see giid rààkis. Ei rohkem ega vàhem. Vàidaks isegi, et rohkem, sest raamatus on vareme pilt, aga giid ei andnud vareme pilti kaasa meile.

Ellujààmistaktika - kas opportunism vòi optimism?

Alguses kui ma hakkasin Itaalias Rokul kylas kàima ja itaallastega tutvuma, siis imestasin selle yle, et itaallastel on kahtlaselt vàhe vaja selleks, et ònnelik olla. Ka seiklusi ei kipu nad eriti otsima (kui armuseiklused vàlja arvata muidugi). Olin nimelt arvanud, et lòunamaise temperamendi juurde peaks kàima ka fantaasiarohkelt veedetud vaba aeg ja palju kòrgemad nòudmised meelelahutusele, kui pòhjamaiselt letargilises Eestis.

Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.

Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.

Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.

Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.

Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.

Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)

*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.

Veel paar mòtet

Tàna ca kella 7st alates on kòik Itaalia bensiinijaamad 48 tundi suletud. Sitsiilias pisut kauem kui 48 tundi.
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/

Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?

Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.

Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)

Jalgpall

Itaalia keeb ja kihiseb. Nagu kòik teavad, sai jalgpallirahutuste kàigus politseinik surma.

Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.

Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.

Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.

‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.

Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.

Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.

Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.

Nàdala sòna - kultuurierinevused

Terve òò ja tànase hommiku olnud Itaalia tuleviku suhtes murelikult meelestatud.

Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)

Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!

Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...

Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?

Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.

Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.

Veel kultuurierinevusi

Itaalia korporatiivsed kohvijoomise kombed on mu Eesti sòprade seas suurt imestust àratanud, mistòttu jagan neid siinkohal ka laiemas ringis.

Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.

Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.

Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.

Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.

ah et miks ma meeleheitel olen?

1 Yhelgi immigratsiooniametnikul pole infot selle kohta, kuidas kàib elamisloa taotlemine ja mis dokumente esitada. Kindluse mòttes saadavad nad mu jàrgmise ametiisiku juurde, kes saadab mind omakorda jàrgmise juurde, kes saadab mind esimese juurde tagasi ja siis see esimene vaatab mind yllatunult ja saadab neljanda ametiisiku juurde.

2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.

3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.

4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.

5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.

6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.

7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.

NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!

meeleheide

Nàdala kysimus: kas mònel eestlasel on reaalselt ònnestunud Itaalias elamisluba ehk carta di soggiorno saada?

Kultuurierinevus

Eile olin tòò juures veidra kultuurierinevuse tunnistajaks.

Kujutage ette, et eestlane kaotab tòò juures oma kaustiku àra, kuhu ta kòik elutàhtsad màrkmed on kirja pannud. Mis teie arvates juhtub?
Ma pakun vàlja jàrgmise stsenaariumi: kòik nohistavad oma arvuti taga. Kadunud Kaustiku Omanik teatab murelikult, et kaotas oma kaustiku àra. Vastuseks kostab eeldatavasti leige “mhm”, abivalmim kolleeg pakub vàlja, et ehk unustasid kohvinurka. Kòik tòòtavad edasi, kostub klaviatuuride klòbin. Kadunud Kaustiku Omanik otsib kaustikut, kuni selle leiab. Kui ei leia, paneb listi e-maili, et ega keegi mu kaustikut pole nàinud.

Aga mis meil siin eile juhtus?

M kaotas kaustiku àra.
M istub minu vastas, nii et korraga panin tàhele, kuidas ta nàrviliselt tuhnib oma arvutikotis ja paberites. Siis tuli meeleheitlik karjatus :’Mu kaustik on kadunud!’ Tegin ‘mhm’ ja jàtkasin oma Accessi pàringute tegemist (jaa! ma olen nyyd letterina/andmebaaside kunn!).
M tuhnis edasi, pààstes valla eelmainitud karjatusi. Hakkasin muretsema. Kysisin, et millal ta viimati kaustikut nàgi. Olla nàinud pool tundi tagasi. Aitasin viimase poole tunni syndmusi taastada – et kus ta kàis ja kes meie toas kàisid ja vòisid kogemata kaustiku vòtta (no meil on ju yhesugused kaustikud kòigil).
M-i karjatuste peale aktiviseerusid G1, G2, S ja D, kes tormasid robinal meie tuppa ja olles syndmustega kurssi viidud, hakkasid suure paanikaga kaustikut otsima. Panin imestusega tàhele, et igayks otsis tàpselt nendest kohtadest kuhu mina ja M ja eelnevad otsijad juba vaadanud olid. Lisaks kàidi kòik làhedalasuvad lauad, prygikastid, kapialused làbi ja see kòik toimus kàrarikka paanika ja kaastundeavalduste saatel.
Ka làhedal viibivad kliendi esindajad hakkasid muretsema ja ringi vaatama, et kuhu kaustik vòiks olla kadunud. Vàhemalt viis inimest kàisid yhekaupa kohvinurgas ja WC-s kaustikut otsimas.
Vajusin mòttesse – Eestis kyll nii ei tehta. Kui kaustiku kaotad, on sinu enda syy ja sinu enda kaustik ning otsid selle iseseisvalt yles eksole.

Kaustik vàlja ei ilmunud. Olukord oli traagiline. M istus pea kàte vahel justkui mees, kes on mastaapse krediitkaardipettuse ohvriks langenud. Siis tuhnis meeleheitlikult edasi, liigutas kappegi.
Tuli kohvijoomise aeg ja kaustiku otsimise projekt peatati. Kuni kohvi jòime, selgus, et M-l oli tekkinud kahtlusalune. Nimelt D oli kàinud meie toas vahepeal, mistòttu M tegi jàrelduse, et D vòttis kaustiku àra. D eitas kategooriliselt. Làbirààkimistesse sekkus S, kes vihjas D-le, et tegelikult M ei taha kòike kaustikut tagasi, tal on ainult neid lehti vaja, kus on tànase pàeva koosolekute màrkmed. D eitas kirglikult syyd.
Mina, olles oma Eestimaise kultuuripàrandi kytkes, pakkusin vàlja, et kui kaustikut ei leia, siis M vòib ju saata kogu firma listi e-maili et ega keegi kaustikut pole màrganud. Sain leige reaktsiooni pòhjal kohe aru, et Itaalias nii ei tehta. Eeldatavasti siin ei tunnistata kirjalikult, et oled kaustiku kaotanud.

M oli vahepeal jòudnud meeleheite faasist màratsemise faasi. Lòi ukse pauguga kinni ja andis lauale (see, mida me yhiselt jagame – ehk siis ka minu lauale) jalaga. Jàlgisin teda pisut murelikult ja ytlesin igaks juhuks, et mul on tòesti kahju selle kaustiku pàrast. No kes ei muretseks, kui peab viibima yksi kinnises ruumis koos mòòblit togiva vihase Napoletanoga. M kolistas veel pisut mòòbliga, haaras arvuti kaenlasse ja tormas minema. Tema seisundit arvestades ma pakun, et ta làks peldikusse nutma.

Làks paar minutit mòòda ja sydmuskohale imbus syydlasliku ilmega D, kadunud kaustik nàpus.

Mis edasi juhtus, oli minu jaoks veel yllatavam kui kogu eelnev lugu.
Nimelt ma eeldasin, et D on aumees ja ytleb M-le, et sorri-sorri ma tegelt vòtsin ikkagi kogemata su kaustiku ja nàe siin ta on.
Làks aga hoopis teisiti.
Kuni M saabus, andis D mulle, S-le ja G1-le ylevaate, kuidas ta oli oma tuppa naasnud ning leidnud oma yllatuseks kaks yhesugust kaustikut, millest yks oli siis see Kadunud Kaustik ja teine tema enda kaustik.
Saabus M, kael punane.
D andis pidulikult kaustiku yle. M kysis imestunult, et kust see leiti. Selle asemel, et syy yles tunnistada, teatas D, et kaustik olla olnud sekretàri juures. Nimelt keegi olla kaustiku koridori pòrandalt leidnud ja sekretàri kàtte toimetanud, kust yks looga kursis olev tehasetòòtaja selle leidis. S ja G1 toetasid D-d selle ràpase vale ettekandmisel, vàites et ka nemad olla tunnistajaks olnud kuidas tehasetòòtaja kaustiku kohale tòi ja puha. Mina olen lihtne inimene ja sotsiaalselt kergesti mòjutatav. See tàhendab, et olin kuss ega aidanud tòde pàevavalgele tuua.

Aga miks D ausalt yles ei tunnistanud? Miks S ja G1 ei òelnud, et D valetab? Ja mida mina sellest kogemusest òppisin? No pòhiliselt seda, et kirjutasin oma nime enda kaustiku peale :)

Talv

Olles tàna hommikul tòòle jòudnud, avastasin, et mu òed hoogu làinud ja oma lastest fotosid saatnud.
Kòigepealt oli email, kus kosmonaudikostyymis vàike T hullab lumes. Olla teinud esimese kelgusòidu.
Teiselt òelt olid tulnud palju fotosid, kus on igast ilmakaarest pildistatud kosmonaudikostyymis vàikest C-d liugu laskmas ja uiskudel koperdamas. Neiu olla esimest korda elus uisutanud.

Mida sellest kòigest jàreldada?
No mina tegin jàrelduse, et on saabunud talv.

Ka Itaaliasse on saabunud talv. Temperatuur on langenud kriitilise 7 soojakraadini. Màgede tippudele on tekkinud lumi. CNNs nàidatakse kaadreid lumisest Moskvast, lumisest Stockholmist ja lumisest Prahast.

Nende signaalide pòhjal ma saingi aru, et on talv.
Tànahommikused fotod kinnitasid mu kahtlusi.
Panin kindad mantlitaskusse, valmistumaks olukorra halvenemiseks.

Ka see sissekanne on strictly tibidele

Ega kaks ilma kolmanda (ja neljandata) jàà.
Ma otsin sellestsamast Fornarina poest need punased kingad ka.

See sissekanne on ainult tibidele lugemiseks

Need on minu esimesed Itaaliast ostetud kingad (eksole nummid!).

No tegelikult ma ei tee kòigist oma jalavarjudest portreefotosid.
Lihtsalt korduvad katsed alates minu kòige esimesest Itaalia-kylaskàigust on tòestanud, et mu pòhjamaiselt kogukad jalalabad ei mahu siinses kaubadusvòrgus pakutavatesse glamuursetesse jalavarjudesse.
Aga ma pole lootust kaotanud- olen jàrjekindlalt kàinud poodides hàngimas, kingi proovinud ja myyjaid nàrvi ajanud. Nimelt siinsetel myyjatel on kombeks vaielda. Nàiteks kui kysin 41 suurust, siis tyypiliselt myyja teatab, et 41-te pole, aga ehk soovite 40-t proovida? No ma siis tyypiliselt teatan, et nr 40 on mulle vàike. Myyja tavaliselt ei anna alla, vaid veenab mind, et vaja ikka proovida. No ma siis sikutan pisikese kingakese jalga. Tihti saab nr 40 king jalga ka, lihtsalt òmblused kàrisevad natuke ja varbad tuleb ebaloomulikult kronksu ajada. Tyypiliselt heidab myyja selle peale hindava pilgu ja kilkab ònnelikult:”Perfetto!” Mille peale ma tyypiliselt teatan, et pole perfetto, sest mul on varbad kronksus ja kand valus. Kàrisevatele òmblustele ma ettevaatuse mòttes tàhelepanu ei juhi. Edasi on kaks stsenaariumit – myyja vaikib solvunult ja napsab mul jalavarjud kàest vòi ajab oma joru edasi senikaua kuni ma enda vanad kingad jalga ajan ja kaugenen.

PS! Tervitused ja igikestvad tànusònad pl-le, kes juhtis mu tàhelepanu Fornarina poele. Sealt ma leidsingi need kingad.

Pronkssòduri raudne haare

“Mis teil probleem teil Eestis selle ausambaga on?”, kysis yks kolleeg tàna hommikul.

Pògusa asjaolude selgitamise tulemusena ilmnes, et Pronkssòduri probleem on Itaalia teleuudistesse jòudnud. Tavaliselt Itaalia ajakirjandus vàlisilmas toimuvale erilist tàhelepanu ei pòòra, vàlja arvatud siis kui on sòda vòi seksiskandaal.

Pàeva kysimus (vastusevariantidega) - kas pronkssòduri probleem Itaalia teleuudistes viitab a) sòjale vòi b) seksiskandaalile?

Mees vòi Ibiza Barbie?

Nàgin tàna absoluutselt silmipimestavat meest kontoris!
Tal kandis moekaid pruunist nahast king-tossusid. Kehasse tòòdeldud kastanpruuni velvetpintsaku all oli oranzh kashmiirkampsun, mille kaeluse kohalt piilus vàlja kelmikalt kollane triiksàrk. Vòilillekollaste sarvraamidega prillide taga sàdelesid vitaalsed sòstrasilmad ja sassoon-tukk lehvis aegluubis, kui ta kohvinurgast mòòda hòljus, beezhid viikarid delikaatselt kuid samas vàltimatult esile toomas tema mehelike kannikate kontuure.

Mulle meeldib, kuidas Itaalia mehed riides kàivad. Neid on alati huvitav vaadata.

Seoses sellega, et viibin Mòttetus Màgilinnas, vaatan nyyd igal òhtul ja hommikul CNN-i eksole. Olen màrganud, et kònealune telekanal pakub lòppematult vòimalusi globaalsete lipsutrendidega tutvumiseks. Vòtame nàiteks eile.
Kui nàidati Bushi State of the Union kònet, siis nii kodanik Pòòsas ja kòik ymberseisjad mehed kandsid tillukeste tàhnikestega peamiselt punaseid lipse. Kui aga pakuti vaatamiseks Blairi Iraagi teemalist kònet, siis nii Tony kui ka parlamentààrid kandsid jòulise diagonaaltriibuga lipsu, valdavalt puna-sinistes ja lillades toonides. Mu lemmik-uudisteankrul Charles Hudsonil on ka pòhiliselt lillad diagonaaliga lipsud muide.
Itaalias aga kantakse peamiselt yhevàrvilisi lipse. Tavaliselt siniseid, aga ka kollased lipsud ruulivad. Ysna tàhelepanuvààriv kohalik lipsutrend on villasest materjalist talve-lipsud, mida siinses kaubandusvòrgus ohtralt leidub. Need on valmistatud tàpselt pintsaku vòi mantli materjalist, aga on lipsumustriga (vàikesed tàrnikesed ja mummukesed ja viltused triibud ja puha). Ma vòiks pàris palju maksta, kui saaks sellise vinge mustriga mantliriide kuskilt.
Yhesònaga, kui umbes 2009.a. talvel Tallinnas mònel investeerimispankuril sellist lipsu nàete, siis teate, kuskohast see lipsutrend alguse sai :)

Yks tont kàib ringi mòòda Itaaliat

Eelmisel nàdalal teatati uudistes, et Itaalia valitsus on otsustanud vàhendada habemeajajate arvu. Seaduse mòte on selles, et kuna habemeajamine on madala marginaaliga teenus, siis valitsus otsustas, et kui on vàhem habemeajajaid, siis nad saavad oma teenuste eest rohkem pappi kysida. No mismòttes?! Kuidas saab valitsus otsustada, palju habemeajajaid riik vajab? Kas iva pole mitte selles, et see ongi vàljasurev teenus, sest kaubandusvòrgus on saadaval hulgaliselt moodsaid Aasiast toodud aparaate, mis edukalt habemeajaja salongi asendavad. No ma olen tòesti àrritunud! Brutaalselt ignoreeritakse elementaarseid vaba turumajanduse ja kodanikuvabaduse printsiipe minu arvates!

Ja yleyldsegi. President on kommunist, ametiyhingud vòivad panna veto ykskòik millisele reformile ja kahes kodus, kus ma kylas olen kàinud, nàgin Lenini ja Marxi kogutud teosed.

Punkri làhedal on mingisugune poliitiliste koosviibimiste koht, mille ykse peal on fotol nàha olev plakat. Seal on veel C.Guevara portree (noh see klassikaline, kus tal on oktoobrilapsemàrgiga barett peas ja vaatab yles innukalt) ja yleskutsed stiilis "hakkame mòisasid pòletama ja kommunismi ehitama!"

Hetkel nàrin nukralt mandariini ja kannatan kommunismifoobia all.

Olete kadedad? :)

19.jaanuar 2007

Tallinn: 19. jaanuari hommikupoolikul on kohati jäidet. Pärastlõunased sajuhood mitmel pool tulevad enamasti lörtsi ja lumena. Puhub põhjakaare tuul 3-8, puhanguti 12-15, saartel õhtul kuni 20 m/s. Õhutemperatuur on -1...+3°C.

Rooma: mandariinipuu kontoriukse kòrval. Sooja 15 kraadi. Pàike paistab.


Paar aastat tagasi kàisin Portugalis koolitusel. Novembrikuus. Seal nàgin esimest korda elus mandariine puu otsas kasvamas. Pildistasin neid igast ilmakaarest. Koolitusvabadel hetkedel hàngisin otse Siberist saabunud venelastega - ka nemad olid eksootilisest nàhtusest erutatud. Noppisime pargis mandariine puu otsast ja kilkasime ròòmust. Hiljem jòime hotellitoas viina, venelased tarvitasid nopitud mandariinid sakuskaks àra. Mina hoidsin aga enda oma alles ja tòin koju suveniiriks. Tahtsin òelda, et oli pònev koolitus :)

Minu vàljakutseid pakkuv tòò

Absoluutselt kòigis Itaalia òhtustes teleprogrammides sahistab ringi selline huvitav tegelane nagu letterina.
Letterina on kepsakas tytarlaps, selline pikajalgne ja pikajuukseline. Verbaalses plaanis pole letterinal vaatajatele midagi òelda. Tema tòò on olla napilt riietatud ning jalutada seduktiivselt edasi-tagasi kaamera eest làbi.
Enne reklaamipausi kàivitatakse paariks sekundiks muusika ning kaamera vòtab suures plaanis letterina jalgu ja tagumikku, alustades altpoolt ja liikudes yles. Nyyd peab letterina tàhelepanelik olema - liigutama puusi muusika taktis, sàravalt naeratama (justkui oleks lotovòit teda tabanud) ja jàlgima et napp rindu kattev riidetykk eest ei kuku.
Minu arust on letterinad mòttetud, aga itaallaste arvates ilma nendeta ei saa. Tavaliselt on letterinasid kaks – yks blond ja teine brynett ja saatejuht seisab nende vahel.

Vot tahtsin òelda, et tòòlepingusse vòib mul kyll olla kirjutatud “analyytik”, aga tegelt olen kontori-letterina, hakkab mulle jàrjest enam tunduma.

Verbaalses plaanis mul midagi òelda pole, sest ma ei oska itaalia keelt nii hàsti. Sellest tulenevalt ma kas ei saa aru, millest rààgitakse vòi kui saan aru, siis ei oska end sujuvalt vàljendada. Vahel juhtub, et saan aru ja oskan ka midagi òelda, aga tavaliselt selle aja peale kui ma oma lauset vormistan, on teised juba teemadega edasi làinud ja tobe oleks àkitsi suu avada ja òelda oma arvamus teemal, millest 3 minutit tagasi rààgiti. Vòi kuidas teie arvate? :)

Umbkeelsusest hoolimata pean kàima itaaliakeelseid projektikoosolekuid protokollimas. Protokollid tuleb ka teha itaalia keeles. Turbulentsi suurendab asjaolu, et see presentatsioon, mille jaoks iga tòòryhm peab enne koosolekut slaidi tegema, on kòik inglise keeles. Vastasel juhul saaksin sealt presentatsioonist lauseid protokolli pasteerida ja òppida uued itaaliakeelsed sònad enne koosolekut pàhe.
Yhesònaga mu protokollid on ilge kràpp, aga sellest pole hullu. Nimelt on levinud kuulujutt, et mu tòòandja on Pòhjamaise Blondiini vaatamiseks vàlja pannud, mistòttu on projektikoosolekutel hakanud osalema sellised kliendi esindajad, kellel varem projektist tàitsa pohui oli. Kuni kodanikud ymber laua kogunevad, kysivad uudistajad mu kàest, et kas ma olen Rootsist ja tòòtan modellina ja kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Mina siis vastan selle peale “Eestist”, “Ei” ja “eesti keelt”. Juhendaja muheleb ròòmsalt ja parandab mu mòttetud protokollid ise àra.

Pàeva kysimus: kui ma seduktiivselt edasi-tagasi jalutaks kas siis saaks boonust? :)

Katu, basseinide ja turgude kunn!

Laupàeval vàisasin Ujumisakadeemiat. Arstitòendit ei kysitud. Kysiti hoopis, et kas ma olen Rootsist ja et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Siin kysitakse alati, et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt.

Basseini strateegilised mòòdud: 25m pikk, igalt poolt 1,5m sygav, kodust 5min kaugusel. Kohal olid peale minu kolm professionaalset ujujat, seega iga raja peale yks inimene. Enne kui pàrisujujad alustasid, aeti kòik lapsed basseinist vàlja. Ehk siis minu unistuste bassein, kui vàlja arvata pisiasi, et riietusruumis polnud kappe. Vòttes arvesse asjaolu, et Rooma on linn, kus kòiki turiste hoiatatakse tungivalt ja korduvalt pikanàpumeeste ning autovaraste eest, siis kas te ei leia, et lukuga varustatud kappide puudumine ujula riietusruumis on pisut kohatu? Mina ei tea, kuhu kohalikud oma asjad jàtavad – igaks juhuks vòtsin kòik basseini ààrde kaasa. Selle ujula teine huvitav omadus on see, et bassein sees olevad kahhelplaadid on kaetud mingi halli kihi vòi settega. Nende kohtade peal, kus inimesed vastu kahhelplaate làhevad – nàiteks raja lòpus ymber keerates – on aegade jooksul sete àra nyhitud. Kokkuvòttes Itaalia parim bassein minu seniste kogemuste pòhjal.

Siis kàisin poes ja turul toitu ostmas. Muidu primitiivne tegevus, aga selles mòttes eriline syndmus, et Itaalias on ainulaadne klienditeeninduskultuur. Klienditeenindus Itaalia moodi tàhendab, et kui tahad head teenindust, siis pead selle ise vàlja teenima, demonstreerides oma lòppematut lojaalsust.

Vòtame konkreetse nàite – punkri all asuv pizzeria, mida peab yks vanaldane abielupaar ja nende kaks nummit poega. Seal nad valmistavad ise pizzat, saia ja pirukaid.
Esimest korda kui pizzeriasse làksin, sai mulle osaks mòòdukas vaenulikkus. Ei osanud òieti midagi kysida sellise ootamatu kylma vastuvòtu valguses, niisiis palusin endale kaks viineripirukat sisse pakkida. Kassapidaja rollis olev madre mòòtis mind pika pilguga ylevalt alla. Kui maksma làksin, siis sain vastuseks jàise ”Grazie, arrivederci!”. Roomasin alandlikult minema oma pirukatega.
Pirukad olid elu parimad, mistòttu làksin sinnasamasse kohta ka jàrgmisel pàeval. Jàà hakkas sulama – madre ja padre naeratasid. Vaatasin ringi, rohkem inimesi polnud – jàrelikult naeratasid mulle.
Noh, kolmandal korral òeldi juba:”Ciao” mitte “Buongiorno”.
Neljandal korral oli lett tàitsa tyhi, aga kysimise peale tehti mulle custom-made pizza minu soovitud koostisosadega, mille nummid poisid kiirelt valmis kypsetasid. Muide ka pizza on selles kohas elu parim.
Nyyd, kui sinna pizzeriasse làhen, otsivad nad mulle kòige pehmema saia vàlja, informeerivad mis kell on abiks tulla, kui tahan vàrskeid pirukaid ja lehvitavad sòbralikult, kui jàrjekordse ostuga lahkun. Kahju, et ma pean siin Mòttetus Màgilinnas hàngima ega saa igal òhtul madre ja padre maitsvat pizzat ostmas kàia.

See ylakirjeldatud teeninduskultuuri reegel kehtib igal pool Itaalias, olen màrganud. Harvu erandeid tehakse ainult siis, kui oled Silmnàhtavalt Rikas vòi demonstreerid enneolematut asjatundlikkust ostetava kauba vòi teenuse osas. Nàiteks ei maksa imestada, kui làhed mònda restorani esimest korda ja saad jaheda teeninduse. Kui oled turist ja esimest korda mònda restorani làhed, saad 2in1 - jahedat teenindust ning eilset pastat (yldlevinud printsiip on, et turistid heal ja halval toidul vahet ei tee ega kunagi tagasi ei tule, mistòttu vòib neile vana toitu myya topelt kallima hinnaga). Kui aga oled demonstreerinud, et oled lojaalne, hellitatakse sind – pannakse paremaid palu kòrvale, tehakse komplimente ja allahindlusi.

Vot sellepàrast kàivad itaallased generatsioonide kaupa tàpselt sama pizzamehe vòi kingaparandaja vòi riidemyyja juures. Alguses arvasin, et itaallased on imelikud, yldse ei hinda objektiivselt kuhu oma raha kulutavad, aga nyyd olen òppinud neid mòistma.

Justnimelt Itaalia klienditeeninduskultuuri valguses oli mu laupàevane toiduostlemine tore syndmus. Pàrast esialgset alandust ja òudu sain seekord hulgaliselt àratundmisròòmu, leti alt vàrsket kaupa, soodsat hinda ja komplimente kuhjaga. Pàeva yllatus oli see, et lihaletis tegutsevad hàrrad lausa ryselesid omavahel, et saaks mulle mu 200 gr sinki* sisse pakkida. Kuni tugevam ryseleja mulle sinki viilutas, òiendas kaotaja, et vòitja ei tea yldse heast toidust mitte halligi ja tal pole mingit òigust puudutada oma diletantlike kàtega minu kòrgeaususele mòeldud sinki. Oli naljakas - mina vaheldumisi muhelesin ja punastasin, kogu jàrjekord kikitas kòrvu justkui sead rukkis.
Koju jòudes kontrollisin saagi yle – yhtki koledat kòògivilja polnud ja raha ei kulunud ka niipalju kui alguses. Vot kuidas Itaalias kliendilojaalsust kasvatatakse!

Niisugused ongi minu pisikese elu suured ròòmud :)
Jàrgmine kord kirjutan, mis sel nàdalavahetusel pekki làks.

*Mul on uus lemmiksink - proschutto cotto (otsetòlkes ”keedusink”, aga tegelikult see ei maitse nagu Eesti keedusink). Soovitan Itaalia kylastajatel osta seda keedusinki.

Aastavahetus Roomas

No ma siis nyyd kirjutan aastavahetusest, sest kòik kysivad, et kuidas làks aastavahetus Roomas.

Aastavahetus iseenesest oli vàga armas ega pakkunud erilisi ekstreemsusi – kòik sujus ja keegi viga ei saanud. Pidu toimus yhes elegantses Rooma hotellis (vt pilti).

Alguses oli itaalia stiilis òhtusòòk. Itaalia pidulik òhtusòòk tàhendab, et peale eelroogi on kòht juba tàis, aga tuleb àra syya ka kaks esimest kàiku, kaks teist kàiku ning kaks magustoitu. Kòiki kàikusid on kaks sellepàrast, et on pidulik òhtusòòk eksole. Kòik toidud olid vàga maitsvad. Uus aasta tuli tàpselt òigel ajal, joodi vahuveini, hòisati:"Auguri! Auguri!" ning peale uue aasta saabumist vòis tantsida, baaris hàngida vòi laua ààres lòòtsutada. Muusika oli hea stiilitundega valitud, inimesed olid ilusti riides ja mòned suisa imelikult. Oli hea, et leidus imelikke inimesi, sest meil P-ga oli mida kommenteerida eesti keeles. Inimesel peab olema nàhtusi, mida vihata vòi kritiseerida, et negatiivsetest emotsioonidest vabaneda nagu me teame totalitaarsete rezhiimide ideoloogia vòi koolivàgivalla nàidetel :)

Palju huvitavam oli see, mis toimus enne aastavahetust.

30.detsember
Pàrastlòunal polnud meil yhtki glamuurset lahendust vana aasta àrasaatmiseks. Samas aeg lendas ning meie poole sòitsid Eestlased, teadmisega, et me oleme organiseerinud mingi vahva italiaano-aastavahetuse. Kuna punker oli kaunistamata, tegelesime me Rokuga terve pàeva punkri puhastamisega ja vàlivoodi ning majapidamistarvete ostmisega ning meil polnud yldse aega pidu organiseerida. Aga Itaalias lahenevad kòik probleemid ykskord iseenesest. Nii juhtus ka seekord. Roku sai yhelt tuttavalt sònumi, et vot selles ja selles hotellis on pidu ja helista sellele numbrile, kui tahad piletit osta. Pilet oli suhteliselt soodus – 100 eurot per nase. Kiire telefonikòne ja pidimegi kl 9ks minema peokohta ning piletid àra ostma.

Poole 10ks jòudsime ettenàhtud koha làhedale, otsisime pool tundi parkimiskohta, mille ka leidsime. Siis otsisime hotelli. Ei leidnud. Roku helistas aeg-ajalt korraldajale, kes juhatas meid mingitesse suvalistesse kohtadesse, aga mitte òigele tànavale. Mul hakkas kylm. Otsustasin sekkuda. Vaatan – restoran. Restorani ukse kòrval menyy ilusti yles pandud ja vàikese lauakese peal restorani visiitkaardid, nagu ikka. Tihti on selliste visiitkaartide peal ka pisike kaart restorani asukohaga, tuli mul idee. Nii oligi. Vòtsin siis yhe visiitkaardi ja jalutasime sellel kujutatud kaardi abil kenasti hotelli kohale, umbes poole 11ks jòudsime.

Hotelli baaris hàngis glamuurne kooslus - Kiisu-olekuga moodne naisterahvas, roosa-ruudulise kashmiirsalliga noorsand ja paar pàevitunud salendit, puffis soengutega, suurte ehetega, disainer-kàekottidega. Selgus, et Kiisu oligi korraldaja. Nurrus ymber Roku ja uuris, et kus ta tòòtab ja kust ta pàrit on, et selline huvitav aktsent ja pikk noormees ja puha. Astusin nòtkelt Rokule làhemale ja vòtsin kàe alt kinni, et Kiisu aru saaks, kelle territooriumit ta noolib. Kiisu sai aru kyll. Vahepeal uurisin huviga hotelli interjòòri ja glamuurseid inimesi ega jàlginud eriti vestlust. Korraga aga panin tàhele, et Roku kysib poolnaljatamisi Kiisu isikut tòendavat dokumenti nàha. Kiisu keeldus naljatades. Veel panin tàhele, et peo programmist polnud sònagi rààgitud (noh et kes esineb ja mis toimub ja puha). Pileteid ka ei antud. Roku andis Kiisule 500 eurot ja vastu sai mingi pisikese kviitungi.

Olime juba hotellist lahkunud, kui Roku mind informeeris, et tal on mòningane kahtlus. Noh, et kviitung olla kuidagi imelik. Kysin kviitungit nàha. On kviitungi template, mida saab igast poest osta. Kàsitsi on kirjutatud from hotel Borromini ja 500 Eur. Rohkem midagi. Igayks vòib sellise kviitungi teha! Kus on firma nimi? Kuidas me tòestame, et oleme 500 eurot maksnud? Kui pidu tegelikult polegi, siis kuidas me pàrast petturi yles leiame? Alarm! Alarm!
Nòuan, et peame kohe tagasi pòòrduma, kysima Kiisu dokumente nàha ja verifitseerima, et homme toimub pidu. Roku muutub murelikumaks. Helistab Kiisu mobiilile - telefon vàlja lylitatud. Alarm! Alarm! Alarm!
Otsustame, et sòidame kiirelt hotelli tagasi, et Kiisu tabada ja raha tagasi saada. Eksime àra ega leia enam hotelli yles. Roku kysib infoliinist hotelli telefoninumbri ja helistab retseptsiooni. Retseptsioonis istuv hàrra vastab mòtlikult:”Ei... meie kyll mingit pidu ei korralda. See on yks teine firma, kes baari ja restorani opereerib. Neil pole meie hotelliga midagi yhist. Vòimalik, et nemad midagi korraldavad..”. Vaatan uuesti kortsus kviitungit – aga siia pole ju kirjutatud firma nime! On kirjutatud from hotel Borromini!!! Pettus! Kòik on pekkis ja rahast oleme ka ilma!
Vahepeal on Roku reptseptsionistiga small-talki arendanud ja vàlja uurinud, et Kiisu pidavat juba paar-kolm pàeva hotellis erinevate inimestega kohtuma, olla kòik noored ja glamuursed ja et vist ikka toimub mingi pidu.

Kuna ma olen juba òppinud, et Itaalias vòib kòike juhtuda ja miski pole kindel, lòòn kàega. Kui tuleb pidu, on hàsti. Kui petta saime, siis òpime sellest midagi. Vòime ju vana-aastaòhtul hotelli kohale minna ja vaadata, kas on mingi pidu. Halvimal juhul vòime punkrisse tagasi pòòrduda ja rahulikult viina vòtta. Igaks juhuks panen kviitungi rahakoti myntide sahtlisse, et seda mitte àra kaotada, kui seda peaks hiljem politseis tòendusmaterjalina vaja minema.

31.detsember 19:45
Oleme kòik ilusti riides, isegi Shaakalil on pintsak ja puha. Viimasel hetkel enne punkrist vàljumist, meenub mulle, et peaks vist kviitungi ka kaasa vòtma. Otsin koti làbi – kuskil pole. Vaatan magamistoa làbi ja kòik taskud ja kohad – kuskil ei ole. Roku siis pakub abivalmilt, et ehk on autos. Istume autosse – otsime natuke ega leia. Ei viitsi rohkem otsida. Egas midagi, proovime ilma kviitungita peole sisse saada. Kui pidu muidugi toimub.
Jòuame kohale - hotell peomeeleolus, ilusaid inimesi igal pool ja mis edasi sai, seda juba teate.

Kviitungi leidsin 1.jaanuaril rahakotist yles.

Maksude optimeerimine Itaalia moodi

Eile sòime sòòklas lòunat ja korraga D kysib:”Kuulge, mulle pakutakse varastatud telekat myya. Tàiesti uus ja maksab 500 eurot, poes maksab 1200. Mis te arvate, kas 500 eurot on mòistlik hind maksta varastatud teleka eest.?” Nii me siis arutasime, kas 500 eurot on mòistlik hind ja kus varastatud telekaid parandatakse, juhul kui peaks mingi error juhtuma. Jòudsime jàreldusele, et 500 eurot vòiks maksta kyll ja et ikka leiab kellegi, kes parandab.

Ma olen kuulnud, et Itaalias on mingi televisioonimaks. Umbes nagu Soomes ja Norras nàiteks. Kuna Roku just ostis punkrisse teleka, siis kysisingi abivalmis kolleegidelt nòu:”Selgitage palun, mis see televisioonimaks on ja kuidas seda makstakse ja palju yldse maksta tuleb?” Korraga vaatasid kòik imestunult mu poole. Tajusin, et kysisin vist lolli kysimuse. Ma ei eksinud.

Yhesònaga televisioonimaks on Itaalias selline maks, millest kòik on kuulnud, aga mitte keegi ei maksa. Ainult S-i penskarist ema pidavat televisioonimaksu maksma ja F hakkas ka televisioonimaksumaksma, kui abiellus. Rohkem ei pidavat olema Itaalias teadaolevalt inimesi, kes televisioonimaksu maksavad. Kui korteris lauatelefoni pole, siis ei saa keegi kontrollida, kas sul on telekas ega saa ka maksu sisse nòuda. Kui on lauatelefon, siis aeg-ajalt (umbes kord paari aasta jooksul) tuleb mingi mees ukse taha ja kysib, et kas teil on siin majas illegaalne telekas. Siis ei tohi kutsumata kylalisele ust lahti teha, òpetasid kolleegid.

Avastasin, et punkri làhedal on ujula. Sellel on ambitsioonikas nimi - “Ujumisakadeemia”. Ujuma saab ainult siis, kui sul on arstitòend, mis ytleb, et oled terve ja normaalne inimene. Arutasin arstitòendi kysimust G-ga. G òpetas:”Mine kohale, ytle et tahad ujuda aga sorri arstitòendit veel ei ole. Aga kohe tood ja et kas saaks erandkorras ilma arstitòendita ujuda. Jàrgmine kord, kui làhed, siis ytle, et oijah see tòend jài mul koju. Paar korda veel vabandad ja kahetsed ning mòne aja pàrast ei kysi keegi arstitòendit enam.” Mulle Itaalia meeldib, ausòna!

Nàdalavahetusel olen Roomas. Kavatsen minna ujuma ja loomaaeda ja iidseid varemeid vaatama.

Kas Roomas eestlasi elab? Ma tahaks eestlast nàha.

Minu glamuurne ja seiklusrikas elu

Seegi nàdal mòòdub Mòttetus Màgilinnas.

Vahel ylemeelikus tujus olles mòtlen, et vòiks Mòttetu Màgilinnaga tutvuma minna. Siin on vàga kylluslik kollektsioon hooneid, mis ehitatud fashistliku klassitsismi stiilis, lugesin ma teatmikust. Enne kui Mussolini vòimule tuli, oli Mòttetu Màgilinna asemel soo. Mussolini oli tegus mees - kàskis soo àra kuivatada ja ehitada siia tàpselt sellised majad nagu talle meeldis. Nii tekkis palju uusi tòòkohti ning Mussolini sai feimi ja respekti.

Paraku pole ma siiamaani veel enne kella 8t òhtul tòòlt minema saanud. Peale kl 8t on siin aga pimedus, udu ja kòik asutused on suletud. Udu on siin aus – paks ja voogav. Nàhtavus udu ajal on sama, mis Làànemeres ca 15 m sygavusel. Kusjuures tegelikult ka see udu voogab. Ma arvasin varem, et taolised paksud voogavad udud on ainult filmis, kummituslike majade ymber ja puha.

Mònikord kàime kolleegidega restoranis sòòmas. Alguses kàisime igal òhtul restoranis, aga ma enam ei viitsi igal òhtul kàia, sest ei jaksa niipalju syya. Nimelt Itaalias on nii, et kui juba restorani làhed, pead austusest koka vastu tellima eelroa (Antipasti ehk Palju Suupisteid) vòi esimese kàigu (Primo ehk Palju Makarone) ja kindlasti ka teise kàigu (Secondo ehk Suur Praad). Veini tuleb ka vòtta. Kui vàhem sòòd vòi veini ei joo, siis eksid kohalike kommete vastu ja sind peetakse mingiks vaeseks rotiks. Mulle ei meeldi, kui mind vaeseks rotiks peetakse eksole.

Hotelli “Roos” làhedal on ujumisbassein. Seal saab kàia esmaspàeva òhtul 6st 8ni ja kolmapàeva òhtul 7st 10ni. Muudel aegadel on bassein suletud. Bassein asub plastikust telgis, dushiruumis on dushid roostes ja kahhelplaadid liiguvad salapàraselt, kui nende peale astuda. Basseini pikkus on 20m, sellest 7m on vesi mul poolde sààrde ja sygavamas otsas pisut yle vòòkoha. Pilet maksab 8 eurot. Ykskord proovisin seal ujuda. Teinekord mòtlesin sinna minna, aga siis mòtlesin kàhku ymber. Vahel imetlen internetist "Kalevi" ujula kodulehelt seda pilti, kus bassein pikalt kaugusesse suundub justkui maantee.

Ma avastasin, et hotellis “Roos” on CNN telekanal. Nyyd vaatan igal òhtul CNNi, sest see on ainuke ingliskeelne telekanal. Kui uudiste sisu pòhjal jàreldusi teha, siis vòiks tegemist olla Iraagi Uudiste Kanaliga. Kui Iraagist vòi S.Husseinist ei rààgita, pakutakse vaatamiseks mòtlikke reportaazhe Aafrika elust. Kui CNN pòhjal jàreldusi teha, siis Aafrika on lage pàikesepaisteline maa, kaetud harvade pòòsaste ja savionnidega. Savionnide ymber kykitavad nàlginud inimesed ja HIV-positiivsed. Vahel pole inimesi onnide ymber, siis on nad massihauas tavaliselt.

Kui teada tahate, mida ma esmaspàevast neljapàevani òhtuti teen, siis nii vastangi – leban tardunult hotelli “Roos” voodis, itaalia keele òpik kòhu peal ja vaatan Iraagi uudiseid.

Selline on minu glamuurne ja seiklusrikas elu Itaalias :)

Pasta pronto

Mul on oma arvamus inimestest, kes pole kunagi sòògivalmistamise suhtes erilist huvi yles nàidanud, aga Itaaliasse kolinuna hakkavad imekspandava innukusega kokkama, toiduretsepte koguma ja potis maitsetaimi kasvatama. Tavaliselt on need inimesed Toskaana maastikest ebatavalises vaimustuses, varases keskeas, naissoost ja pàrit Inglismaalt.

Yhesònaga tegin àmma juhendamisel yhe pasta, mis kukkus pàris hea vàlja. Soovitan proovida.
Pasta nime ma ei tea, mistòttu mòtlesin ise nime vàlja.

Papardelli di Abruzzo

Vaja làheb:
- hakkliha (umbes 500 gr)
- parmesani juustu (umbes 150 gr)
- 1 muna
- 500 gr lintpastat (Itaalias nimetatakse seda papardelli, sellised pikad ca 1 cm laiused lindid)
- Kylmutatud herneid 500 gr
- 1 vàike porgand
- Peterselli
- Puljongikuubik
- Pool sibulat


Alustuseks tuleb teha lihapallid. Selleks tuleb riivida juust ja segada hakkliha ja munakollasega, sellest segust vormida ca 1 cm làbimòòduga pallikesed. Neid palle vòib pàrast sygavkylmas sàilitada ja hiljem igasugustes toitudes kasutada.

Kui lihapallid on valmis, tuleb need panna pisut paksema pòhjaga potti, kus on juba pòhja òli valatud tàpselt niipalju, et pòhi oleks òliga kaetud. Lisada herned, maailma kòige pisemateks tykkideks hakitud petersell ja sibul ning mòistlikult pisikesteks tykkideks hakitud porgand. Nyyd peab see kraam hauduma vàiksel tulel kuni herned on pehmed ja liha valmis. Aeg-ajalt vòib tunde jàrgi vett lisada, kui paistab, et segu liiga kuiv on.

Mòne aja pàrast vòib panna pasta jaoks vee keema ja kui see eelkirjeldatud hautis on valmis, tuleb pasta visata keevasse vette ja keeta kuni pasta on valmis, aga mitte liiga pehme (see instruktsioon kehtib vàrske pasta kohta, mida saab spetsiaalsest poest osta ja millel pole keetmisjuhendit peal. Kui on kuivatatud pasta, vòib jàrgida paki peale kirjutatud juhendit muidugi).

Nyyd segada pasta ja hautis omavahel kokku ja ongi valmis!

Muide Itaalias pole nii, et ostad suvalised makaronid ja siis valmistad neid nii nagu ise tahad, lisades tàpselt selliseid aineid, nagu heaks arvad. Ainult turistid ja sakslased teevad nii. Itaallased aga teavad, et nàiteks spagettidega kàib kaste A, teokarpidega B ja lintnuudlitega kaste C. Kui valmistada nàiteks teokarpe kastmega A, siis loetakse seda suuremaks reeglite rikkumiseks kui linnas 100 km/h sòitmine vòi maksutulude varjamine.

Tohoh!

Tekitasin Roomas kultuuridevahelise konflikti.

Muidugi vòib vaadelda seda intsidenti ka nii, et mina kui siinsetest lòpututest kultuurierinevustest muserdatud nòrk inimene lihtsalt murdusin yhel hetkel ja olin hoopis kultuurikonflikti ohver, mitte tekitaja. Vahet pole tegelt.

Kes Euroopa lòunapoolsemates riikides kàinud, see teab, et tànavatel, kus autod ummikus seisavad, sahistavad ringi mehikesed veeàmbriga ja harjavarre otsa pistetud kaltsuga, tylitavad autojuhte, yritavad auto esiklaasi pesta ning sel moel raha manguda. Tavaliselt nad kohalikke ei puutu ja turiste kiusavad erilise jàreleandmatusega, olen oma paranoilisuses jàrelduse teinud.

Novot, istume meie Rokuga yhes Rooma tavapàrastest ummikutest ja làheneb hallis vammuses vanamees, ytleks, et lausa Hallivatimees.
Hallivatimees làheneb, meie teeskleme surnut ega reageeri ta viibetele. Hallivatimees astub làhemale, koputab klaasile.
Roku saadab vastuseks kombinatsiooni imperaatorlikust kàeviipest ja tànan-ei-soovi-ilmest, mida ainult itaallased teha oskavad.
Selle peale Hallivatimees mitte ei làhe àra, vaid koputab uuesti klaasi peale. Viskab oma ràpasest lapist sortsu seebivettki esikaasi peale. Otsustan sekkuda!
Kerin aknakaasi alla, kyynitan kommunikatsiooni selguse huvides aknast vàljagi ja kàratan itaalia keeles, kòva hààlega ja konkreetselt “PALUN MITTTE KATSUDA SEE AUTO!” Hallivatimees tòmbub ehmatusest kangeks.
Et asi selge oleks, lisan nòudlikult:”SAID ARU?!”
Tòmbun autosse tagasi ja sulgen kaitsva aknaklaasi, mistòttu Hallivatimehe enesekindlad vabandused jààvad mul kuulmata.

Vihapilve lahtudes màrkan enda vasakul kàel yllatusest tardunud Rokut. Noh ja siis ta hiljem muidugi seletas mulle (kannatlikult, nagu lapsele), et Itaalias keegi ei karju sedasi teiste inimeste peale ja oleks piisanud, kui auto klaasipuhastajad sisse lylitada ja yleyldsegi Itaalias ei ole viisakas avalikus kohas nàrvi minna. Noh ja lisaks on Itaalias teadupàrast miljon kàeviibet, mis kòik tàhendavad midagi. Vot ma olevat viibanud Hallivatimehele sellisel moel, millest itaallased loevad vàlja, et on plaanis kònetatav isik làbi peksta. Skuuzi-skuuzi, aga kust ma pidin seda teama?

Pàrast arutasime Rokuga kultuurierinevusi ja seda, et kuidas vàlismaalased Itaalias kohanevad. Nàiteks, rààkis Roku, et tal on yks sakslannast kolleeg, kes on 20 aastat Itaalias elanud ja kes siiamaani osadest Itaalia asjadest aru ei saa. Kysisin, et mismòttes ja siis Roku seletas, et nàiteks, kui keegi koni maha viskab, siis itaallased ei tee màrkamagi, aga Anette pidavat ligi astuma ja òpetama, et konid visatakse prygikasti. Minu meelest on Anette tubli naisterahvas, òige asja eest vàljas, Roku arvates aga sotsiaaldebiil. Mine vòta kinni, kus see tòde nyyd on..

Head uut aastat!

Tervitused linnast, kus heterod mehed kannavad roosasid kashmiirsviitreid!

Meil on eestlased kylas. Eestlased saabusid hilja òòsel ja hetkegi kaotamata kogunesime kòògilaua ymber, tarvitasime vòileibu ja alkoholi. Roku làks magama. Hommikul imestas ettevaatlikult, et kuidas pealtnàha vaiksed pòhjamaalased nii palju myra tekitavad.

Eestis on elukvaliteet tòusnud. Regati jààtis on liitrises pakis saadaval (see oli mu unistus sygisel, et saaks regati jààtist suuremas pakis!) ja uusi maju on Tallinnas nàha. Kui Rooma tagasi lendasin, oli Veerpalu jàlle lennujaamas. Vahepeal oli ta juuksuris kàinud ja habet ajanud ja leidnud kapist yles "torino 2006" dressipluusi. Muidu ta lendas Prahasse, kui teada tahate.

Kodusadam

Täna oli tore päev - jõudsin kodumaale.

Lennujaamas tegid inimesed Veerpaluga pilti. Mina isiklikult ei tahaks suusakuulsus olla. Kujutage ette - oled 5 tundi Praha lennujaamas kygelenud, silmaalused kottis ja pyksid kortsus jöuad vastu ööd Tallinnasse, ootad oma mõttetut kohvrit, tahaks ilgelt koju saada ja siis tulevad mingid võõrad, soovivad sinuga end pildistada ja kysida, et kuidas ikkagi see medal tuli.

Muidugi suusakuulsuse elu plusspool on see, et kohvrit oodates on eelkirjeldatud fotoseanss ilmselt etem tegevus kui telekomi- ja audiitorfirmade reklaamide silmitsemine või pystijalu raamatulugemine.

Yleyldsegi, mis puutub kohvrite ootamist, siis ootasin kaua-kaua enda kohvrit, Veerpalugi oli ammu koos fännidega lahkunud... mina ikka ootasin. Kohver ei tulnud.

Kaks kuud Itaalia kaoses on mõjunud karastavalt. Oli veel reisijaid, kelle kohver kaduma oli läinud. Nad trampisid jalgu ja õiendasid, et mille eest siin krdi lennujaamas inimestele palka makstakse ja miks yldse asjad ei toimi rsk. Üks naine nuttis.
Yllatuslikult tabasin ma end mõttelt, et kui ei tule kohver täna, siis tuleb ehk kunagi teine kord - mis seal siis ikka... kohvrid tulevad ja lähevad... hängisin rahulikult, ytlesin kuhu aadressile kohver saata kui see juhuslikult leitama peaks ning jalutasin kindlameelselt öhe (ilma jõulukingituste, fööni ja läätsevedelikuta).

Oleks näiteks kolme kuu eest kohver kaduma läinud, oleks olnud kriis - ilmselt oleksin abitu klienditeenindaja peale häält tõstnud ja pisarsilmi õiendanud, et miks asjad ei toimi normaalselt ja yleyldsegi andke mu kohver tagasi!!!

Nädala yllataja on K.
Nihelen mina parjasti Praha lennujaamas teraspingil ja mida ma näen - K ja tema pere täies koosseisus! K elab kauges ja eksootilises idaeuroopariigis. Ylikooli ajal me elasime yhes toas, tegime suuri tegusid ja kirjutasime koos kurikuulsa referaadi pensonisysteemidest. Viimasel ajal kohtume harva, sest tema on kaugel ja kui ta on Eestis, siis olen mina kuskil kaugel. Noh et oli tore yllatus yhesõnaga teda näha.

K ja tema mees tulevad veebruaris Rooma. On tunda, et K on punkriteemalisi sõnavõtte lugenud - nimelt ta pidas vajalikuks täpsustada, et nad võtavad hotellis toa :)

Hàid jòule!

Olete nàinud filmi “Office Space”? Seal on yks uduste prillidega paksuke, kes tegelikult oli vallandatud, aga talle oli unustatud seda òelda ja ylemus ahistas teda ja vòttis ta klammerdaja àra.

Vot minust kolme meetri kaugusel istub siin yks kutt, kes rààgib telefoniga tàpselt samasuguse hààlega nagu see uduste prillidega mees “Office Space” filmist. Ta ta teeb kogu aeg telefonikònesid mingi mystilise eraelulise probleemi teemal.

Tegelikult tahtsin òelda, et homme tulen Eestisse ja olen kodumaal kuni 29.detsembrini!

PS! Lisatud foto on tàidab jòulukaardi ylesannet. Jòulukaardil on kujutatud Mòttetus Màgilinnas asuva tehase hoovis olev jòulukuusk, punane krepp-paber elegantse lohakusega ymber tòmmatud, justkui siidine hommikumantel elunautlejast daami òlgadel.

Jòulupidu

Eile oli jòulupidu meie meeskonnale, kes me siin Mòttetus Màgilinnas tòòtame. Yldiselt olen ma aru saanud, et Itaalia jòulupidu tàhendab seda, et minnakse restorani sòòma. Ja polegi valesti aru saanud – me làksime niisiis restorani sòòma.

Siinkohal teeksin yldistuse selle kohta, kuidas erinevates kultuurides tòòkaaslastega vaba aja veedetakse.

Eestis on ollakse loomingulised – variandid on òhtusòòk restoranis, òhtusòòk kellegi kodus, lihtsalt korteripidu rohke alkoholiga, òòklubi, matk loodusesse, ekstreemsportlik yritus, saun, reis làhivàlismaale, kohvikus tsillimine jne. Kòiki neid asju saab omavahel kusjuures kombineerida.
Tavaliselt jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, mida korraldajad valesti tegid.

Inglismaal minnakse peale tòòd pubisse. Mehed joovad òlut ja naised veini, kuni kòik on mòòdukalt purjus. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes kellega magas.

Itaalias minnakse peale tòòd restorani. Kòik joovad veini, aga keegi purju ei jàà. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes mida sòi.

P nagu pistik

Itaalia ei vàsi yllatamast selles mòttes, et kui minu teada kòigis Euroopa riikides on normaalsed kahe auguga pistikupesad, siis siin valitseb uskumatu liikide mitmekesisus. Nàiteks kui esimest korda Itaaliasse puhkama tulin, olin kaasa vòtnud oma asendamatu industriaalsetes mòòtmetes fòòni. Sellest hoolimata elasin kaks nàdalat nagu mingi karvik, tàiesti fòònitamata juustega. Sest pistikupesad on siin kolme auguga, ja pole yldse compliant minu fòòni kahesarvse pistikuga.

Et siis turistidele teadmiseks, et Itaalias on pistikupesad kolme auguga. Laadige telefon kodus àra! Muidu moodsamate hotellide vannitubades on bi–pistikupesad. Nendega màtsivad nii kolme kui kahe sarvega pistikuid.

Selle pògusa informatiivse kòrvalpòikega tahaksiningi teile tutvustada yleval pool nàhaolevat fotonàitust pistikupesadest meie koduses Punkris, pealkirjastatud „Pistikupesad làbi ajaloo ehk Itaalia elektriku màrg unenàgu”. Muide pildil, kus on sòbralikult kòrvuti kaks kolme auguga pistikupesa, on oluline tàhele panna, et yhe pistikupesa augud on tihedalt koos ja teise omad rohkem laiali. Et siis tàitsa erinevad pistikupesad eksole.

Liblik-inimesed

Keskmine itaallane on sydamlik, hàstikasvatatud ja taibukas olend. Enne kui ise otsima hakkab, kysib alati ema kàest, et kus on ta sokid vòi tòòleping vòi toit. Ta kardab sushit, sest seal sees on toores kala. Tal on suured telefoniarved ja ròdu lillepotte tàis. Keskmine itaallane on yle keskmise sotsiaalne olend, aga vaba aega veedab ainult koos perega ja sòpru tal eriti pole. Kui keskmine itaallane ytleb, et òhtul làheb vàlja, siis see tàhendab, et ta làheb restorani sòòma ja on magamaminekuajaks kodus tagasi. Ta raamatuid ei viitsi lugeda, aga hindab kòrgelt osavaid kònemehi ja on veendunud, et itaalia kirjanike tasemele ei kyyndi yhegi teise maa sulesepad. Keskmine itaallane on alati ilus ning lòhnastatud. Ta on eranditult kòigi inimeste suhtes viisakas ja tàhelepanelik - vahet pole kas suhtleb kodutu mehe vòi kliendi vòi sòbraga.

Kuigi mulle on pigem loomupàrane lolle nalju teha ja ironiseerida, pean siinkohal tunnistama, et itaallased on yle keskmise sympaatsed tegelikult. Neil on mòned naljakad kiiksud, aga tegelikult on nad toredad.

Aga keskmine itaalia laps on inglinàoga psyhho-monster.
Nad kiljuvad ja kriiskavad kòrvulukustavalt, kui neile midagi ei meeldi. Nad ei kuula mitte kunagi vanemate sòna. Nad loobivad restoranis toitu inimeste pihta ja tòmbavad poes riiulitelt asju maha. Autos ei istu nad normaalselt turvatoolis, vaid ronivad ringi ja yritavad uksi avada. Kui keelatakse, siis tòmbavad end pulksirgeks ja karjuvad nagu siga tapamajas. Nende meelistegevus on telekapultide ja mobiilide lòhkumine. Òòsiti nad virisevad ja jààvad magavad ainult ema rinna otsas rippudes. See viimane tàhelepanek kehtib ka kolmeaastaste kohta, kusjuures.

Olen empiiriliste vaatluste tulemusena jòudnud jàreldusele, et itaallaste tàiskasvanuks saamisel on sama loogika, mis liblikatel. Alguses on karvaste jalgadega kole ròòvik, siis on ròòvik kapis peidus ning korraga yhel pàikeselisel suvehommikul nàeme kaunist tiivulist olendit òielt-òiele lendlemas ja imestame, et ei tea kustkohast kyll nii ilusad liblikad tulevad...

Tànased uudised

Mòttetus Màgilinnas asuva kliendi vòrgus on keelatud MSN kasutamine. Sellega seoses ei saa ma kasutada oma uut MSN aadressi ega yleyldsegi kodumaaga suhelda.
Kyll aga on lubatud skype kasutamine, nii et sònumeid saab saata skype kaudu. Sòbrad, minu ees- ja perenime jàrgi leiate mind yles.

Toimub yhistransporditòòtajate ja lennukipilootide 24h streik. Muidu mul oli plaanis sòita tàna òhtul elukohajàrgsesse maakonnakeskusesse, endise tòòandja korraldatud òhtusòògile. Kuna tàna yhistransporti pole ja sòltun Rooma suunduva kolleegi heatahtlikkusest ning yhistranspordist, konutan glamuurse òhtusòògi asemel punkris, sòòn mingeid spagette ja òpin itaalia keele grammatikat.

Tàna jagati jòulupakke, M.M. kliendi tòòtajatele ja kòigile konsultantidele, kes siin tehases tòòtavad. Hea, et ma ei ela Milaanos ega pea lennukiga koju sòitma, nagu mòned teised konsultandid. Esiteks ei saa nad tàna koju sòita ja teiseks on see jòulupakk umbes 10-kilone kompositsioon vedelikest ja toiduainetest.

Selgituseks niipalju, et ka Itaalias on hakanud kehtima reegel, et vedelikke tohib lennukisse vòtta ainult 1l, kusjuures vedelikuanum, kui tohib nii vàljendada, ei vòi olla ntx 1l, vaid iga vedelik tohib olla max 100 ml. Kuhu panna need veinipudelid? Kas juua lennujaamas àra? Visata minema? Kinkida kodututele? Panna check-in-pagasisse ja riskida, et ràtsepaylikonnad saavad rikutud?

Nàdala pàrast tulen Tallinnasse!!!

Punker

Vot selline oligi meie Rooma punker enne remonti. Voodi on kilega kaetud, sest kui pilte tegin, olime juba magamistuba vàrvima hakanud.

Pruun kandiline kapp kl 12 suunal on pàris omapàrane ese. Nimelt làhivaatlustel selgus, et see nàeb vàlja nagu kapp, a tegelt - syrpriis! syrpriis! - on vàlivoodi. Paraku on vàlivoodi nii paksult tolmu tàis, et me viskasime selle kapp-vàlivoodi ròdu peale tuulduma. Me viskasime tegelt igasugust imelikku punkris leiduvat kràppi ròdu peale (nàiteks pruunid kardinapuud ja nahksete katetega toolid ja kristuse kuju). Roku ytles, et òumaigaad, meie ròdu on vàga napoletano*.

Pruunist vannitoast pole praegu pilti, aga niipalju vòin òelda, et peale selle, et vannituba on pruun, on seal aken, mis avaneb sisehoovi. Sisehoovi pindala on umbes 8 m2 ja see meenutab liftishahti. Suht hea koht enesetapu sooritamiseks, sest punker asub 7ndal korrusel.

Tàna on pisut kiire, aga kui rohkem aega saan, kirjutan veel yhest imelikust nàhtusest selles punkris.

*napoletano = omadussòna, tàhistab asju, mis on Naapoli stiilis vòi Naapolist pàrit. See on koht, kuhu kòik mu tuttavad itaallased arvavad, et vòiks pommi visata. Naapoli on kòigi hàdade ja kurjuse allikas, kus elavad harimatud inimesed ja maffia.

Skuuzi!

Esmaspàeval sattusin tsivilisatsiooni oaasi ehk Hotell Sheraton. Yle pika aja nàgin ingliskeelset ajalehte, hotelli personal rààkis inglise keelt ja kui teed kysisin, siis yllatuslikult tàpsustati, et kas piimaga teed soovin. Ma tavaliselt ei ole eriline The Herald Tribune austaja, aga seekord lugesin kòik uudised mònuga làbi. Uskumatu nauding on lugeda uudiseid mingis normaalses arusaadavas keeles!

Ma polegi òieti kirjutanud, kuidas lihtsate ja kàepàraste meetoditega teha Itaalias ekstreemsporti ehk siis elamisluba taodelda. Nimelt nii kui Itaaliasse saabusin, laekusin òigel ajal kòigi dokumentidega kohalikku politseijaoskonda.

Taustaks niipalju, et Itaalias tehakse tòòpakkumisi kirjalikult ja kui sellele vastad positiivselt, siis see kehtib umbes nagu tòòleping selle hetkeni, kui pàristòòleping sòlmitakse. Et tòòlepingut sòlmida, peab olema elamisluba. Eks sellepàrast mul oligi motivatsioon elamisloa kysimusega tegeleda.

Anyway, laekun mina kòigi dokumentidega politseijaoskonda. Pisut murelikult, mòeldes, et pean jàrjekorras tòuklema aafrika pògenike ja poola torumeestega nii et hing paelaga kaelas, aga yllatuseks oli ainult umbes 15 inimest. Olin pisut aeglane jàrjekorranumbri saamisel, nii et 9ndana sain jutule. Ei skoorinud, sest tuli vàlja, et tòòpakkumine ei ole ikkagi sama, mis tòòleping ja et elamisluba saan teha siis, kui mul on tòòleping. Aga selleks, et teha tòòleping, on vaja elamisluba ja pangakontot Itaalias. Et aga teha pangakonto Itaalias, peab olema elamisluba ja tòòleping. Catch 22 yhesònaga!

Siinkohal on oluline tàpsustada, et Itaalias valitseb yleyldine kaos ja tohuvabohu, kus kehtib ainult kaks reeglit. Reegel 1: igast reeglist annab mòòda minna, kui oled kaval vòi omad tutvusi. Nàiteks pangakonto avamisel olid minul nàiteks abiks tutvused ja tòòlepingu sòlmimisel kavalus, nii et ònnestus lòksust vàlja rabeleda.
Noh ja siis reegel 2 on see, et kui on lòunaaeg, siis kòik elu seiskub ja muru ka ei kasva.

Teisipàeval vòtsin tòòlt vaba pàeva ning reisisin Mòttetust Màgilinnast elukohajàrgsesse politseijaoskonda (300 km, kui teada tahate). Seekord sattusin raskustesse, peamiselt kavaluse ja tutvuste puudumise tòttu ning sellepàrast, et ma ei saa itaaliakeelsetest uudistest aru. Juba algus oli pahaendeline – ukse taga tòuklesid tursked ehitusmehed Poolast, Aafrika pògenikud ja kodanikud Jaapanist. Muide viimaste suhtes olen tàhele pannud, et nad liiguvad ààrmiselt vaikselt, ainult jope kahiseb kui kònnivad. Jàrjekorra kysimuses rakendasin kavalust - saabusin kòige viimasena ning libisesin vaskussi kombel piki seinaààri kiirelt ettepoole, et konkurentsipositsiooni parandada. Sain suht hea numbri – 50st konkurendist olin 15nes, olgugi, et olin viimasena saabunud. Tòe huvides tahaksin lisada, et vaskussi-meetod pole kòige riskivabam. Sain 35 uut vaenlast.

Jàrjekorranumber ja 35 uut vaenlast olid selle pàeva pòhiline progress. Selgus, et esmaspàevast kehtivad elamisloa taotlemiseks tàiesti uued reeglid, keegi ei tea, mis reeglid need on ja yleyldsegi kòik on koolitusel ja tulge neljapàeval tagasi. Kysisin, et ehk on mingi number, kuhu vòiksin info saamiseks helistada, selle asemel, et 300 km sòita. Abivalmis daam teatas, et ta vòib mulle infotelefoni numbri anda, kui ma soovin, aga yldiselt keegi sellele ei vasta. Pohhuistlikus meeleolus pòòrdusin tagasi Mòttetusse Màgilinna.

Peale jòule proovin uuesti migratsiooniametnike jutule minna. Vòib juhtuda, et saan elamisloa, aga vòib ka juhtuda, et mòne aja pàrast olen illegaalne tòòjòud Ida-Euroopast. Elame-nàeme :P

Peatage jòuluvanad!

Tapjajòuluvanad on tagasi!
Eile veel ei olnud. Tàna hommikul kui òue làksin, tolknes yks meie akna taga!!!
Naabritele on ka yleòò jòuluvanad ròdude kylge ilmunud. Kuidas nendega vòidelda?

Muide, mu MSN aadressi esimene pool tàhendab itaalia keeles "mehe reproduktiivne organ". Sòbrad, varsti saadan teile uue MSN aadressi :)

Esimene tòònàdal làbi!

Ma olen nyyd nàdal aega tòòl olnud. Tàna sain isikliku arvuti. Ilus hiir on, saab hoida sametkotikeses ja puha. Meile tehti koolitus selle kohta, kuidas arvuti taga istuda ja et uksed peavad avanema sissepoole, mitte vàljapoole.

Teisipàevast kuni tànaseni kylastasin klienti. Klient asub metsa ja màgede keskel, Mòttetus Màgilinnas. Selles linnas on neli tehast ja kòik inimesed tòòtavad nendes neljas tehases vòi siis hotellides, kus elavad nende tehaste vàliskylalised ja konsultandid. Elame hotellis "Roos". Hotell "Roos" on abiks, sest on ilusam kui Rooma punker. Me nimelt vàrvisime punkris kòik seinad valgeks, aga kuna me eriti hàsti vàrvida ei oska, sai tulemus tiba ebayhtlane. A muidu on parem kui pruun.

Minu ylemus Michelangelo on sònakehv mees. Selline tàpne ja tàhelepanelik. Teised rààkisid, et kui teised projektijuhid kihutavad òhtul kliendi juurest minema, siis tema on selline, et vaatab enne lahkumist jàrele, ega mòni analyytik pole maha jàànud, keda oleks vaja àra transportida. Ta òpetab mulle itaalia keelt ja parandab mu vigaseid emaile kannatlikult. Eile kui hotelli poole sòitsime, kysisin, mis ta Berlusconist arvab. Selle peale ta plahvatas, hakkas roppe sònu kasutama ja ma kartsin, et teeb avarii! Edaspidi rààgime eelkòige tòòasjadest ja toiduretseptidest :) Muide itaalia mehed kòik rààgivad ràigelt pàdevalt toiduretseptidest!

Kui kysite, et miks esimene tòònàdal juba neljapàeval làbi sai, siis nii vastangi - homme on Itaalias vaba pàev seoses sellega, et neitsi Maaria niiòelda skooris.

Kòik on uus detsembrikuus!

Mul on nyyd uus soeng. Selline sakris. Kui hommikuti vannituppa làhen, paistab peeglist tuttavliku Katu asemel hoopis uduse silmavaatega nukitsamees, juuksed reipalt iga ilmakaare poole osutamas. Ainult riided on tuttavlikud.

Kolisime uude kodusse. Roomas.
Seda kodu me rendime ja erinevatel kaalutlustel sai valitud selline, mis on kontorile làhedal ja maksab vàhe. On vaid yks pisike puudus – nimelt see on maailma kòige koledam korter. Eriti kole on see siis, kui pàike loojub, sest siis tuleb kasutada valgusteid, mis on silmipimestavalt koledad ja mingite sààstupirnidega ja tolmu tàis. Seinad kòik pruunid, mòòbel tumepruun ja kogu seda koledust ilmestab ràme meresinine mistra pòrandal. Esimesel pàeval, kui saabusime, oli kòik ilgelt tolmune ja ràpane. Roku kiirustas koosolekule ja mina hakkasin koristama. Koristustòòde kàigus selgus, et vannitoa kraani tihend on làbi, pesumasin ei tòòta, mòòbel laguneb kàte vahel ja tolmu on rohkem kui minu taluvuspiir ette nàeb.
Ohtul oli kriis! Mina lahistasin nutta ja Roku uuris tòsinenult, et ega ma kavatse Eestisse tagasi sòita.

Tàna on kolmas òhtu uues kodus ja vòiks oelda, et on lootust paranemisele. Saime omanikuga kokkuleppele, et vòime seined valgeks vàrvida, tihend ja pesumasin parandatakse àra ning me vòime koleda moobli àra visata. Praeguseks hetkeks oleme kòik tolmu eemaldanud, koledad esemed àra visanud ja yhe seina suurte pingutustega valgeks vòlunud. Seinte vàrvimine on sigaraske too kusjuures! Ma arvan, et tulevikus hakkame Rokuga tàhistama seda pàeva, kui oleme kòik seinad valgeks saanud. Umbes nagu tutvumise aastapàeva vòi synnipàevi.

Reedel oli minu esimene tòòpàev uues tòòkohas. Pàev algas pahaendeliselt, sest bussijuhid, metroojuhid ja taksojuhid streikisid. Imeliste seikluste làbi jòudsin kontorisse 8:15 (pidin jòudma 9ks) ja tànasin jumalat, et elan kontorile làhedal. Muidu esimene toopàev oli banaalne - toimus koolitus. Pòhiliselt òppisin selle koolituse kàigus uusi itaaliakeelseid sònu, sest slaidid olid inglise keeles ja esinejad rààksid itaalia keeles. Kohvipauside ajal òpetas Mauro mulle Rooma slàngi ja Sara, kes on juba 6 nàdalat ametis olnud, nàitas, kust saab kohvi ja kus asub sookla. Ohtul metroo funktsioneeris ning otsustasin eksperimendi korras làheneda kodule metroojaamast. See oli pinev retk làbi pimeneva linna, sest mis kaardi pealt paistab nagu normaalne tànav on tegelikult kiirtee ja see mis nàib olevat park, on tegelt hoopis koerasitta tàis mets.

Ja siis mul on nyyd uus harjumus. Magan pidzhaamaga, kylmematel oodel olen maganud ka pidzhaama, sokkide ja salliga.

"Tantsud tàhtedega" Itaalia moodi

Olen olnud algusest peale "Tantsud tàhtedega" saate suur austaja. Nii et kui saabusid luureandmed, et Itaaliaski sama saade leidub, otsustasin mòistetavatel pòhjustel seda eile òhtul vaadata. Lyhidalt òeldes ei osanud ma nii radikaalseid kultuurierinevusi oodata ka kòige metsikumates unistustes mitte.

Muidu seleebritite valikul on vist igal maal mingid samad standardid. Vòistlesid 5 paari, kus seleebritid olid mingi verinoor tytarlaps (keegi R pereliikmetest ei teadnud, mille poolest ta kuulus on), vananev glamuuritar (Itaalia versioon Reet Linnast), ujumistshempion (Itaalia versioon Erki Noolest), naissoost Erki Nool ja Itaalia versioon Mart Juurest.

Mis mind aga surmani ehmatas, oli see et kerge, sàrava ning glamuurse meelelahutuse asemel kiusati tantsijaid ja arutati tyytuseni, kas quickstepis olid ikka kòik kolm kohustuslikku elementi korralikult tehtud. Kui kohtunike meelest midagi eriti ràmedalt kritiseerida oli vaja, vaadati kordusi ja làks alles kohtumòistmiseks! Eriti kiita ei saanud keegi, aga pàrast pandi ikka mòned kymned ka hindeks.

Stuudio oli lihtsalt kole - mingid hallid sambad ja rohe-beezh marmorpòrand! Valgustus nagu supermarketi lihaletis ja saatejuhiks vananev vesinikblondiin, kollageenhuulte ja mòòdukalt nàrtsinud dekolteega. Mòtlesin juba, et enam halvemaks ja ebaglamuursemaks minna ei saa, aga siiski - publiku hulgast tiriti vàlja paks vanamees, selgus, et immigrant Rumeeniast. Tormiliste ovatsioonide saatel vòitis ta loosiga 10 000 eurot. Pàrast teda vòitis hallis dressis kutt Palermost ka 10 000 eurot. Rumeenia immigrandid ja probleemse nàonahaga noorukid Palermost ei tohi olla glamuursetes teleprogrammides! Ma protesteerin!!!

Kui Itaalia Reet Linna sai vàlja hààletatud ja mina olin otsustanud, et jàrgmisel laupàeval kyll selle jama pàrast kodus ei viitsi istuda, làks imelikul kombel huvitavaks. Selgus, et veel yks paar tuleb vàlja hààletada ning seekord mitte telefonihààletuse kaudu, vaid toimuvad paaride vahelised duellid ning kohtunike hinnete pòhjal kòige nòrgem langeb vàlja. Valgustus muutus selliseks nagu glamuursetes teleprogrammides olema peab, hakati nàitama intervjuusid tantsijatega, kes avaldasid pàris vihaselt ja vaimukalt arvamust konkurentide kohta ja yldse oli lahe.

Kogu programm kestis kolm ja pool tundi (sic!). Sellepàrast ei saa ma tàie kindlusega vàita, et sel ajal, kui ma magasin, ainult duellid olid. Arkasin kl 1 oosel selle peale, et R àratas mu yles ja teatas, et Itaalia Mart Juur langes saatest vàlja ja koliks nyyd òige diivani pealt voodisse magama.

Domenica italiana

Selle nàdala pòhiline meediasyndmus on TomKat pulmad, mis toimuvad Rooma làhedal yhes pisikeses màgilinnas. Selliseid màgilinnakesi on siin Itaalias sadu, mina oleks TomKat asemel pigem kuskil Itaalia lòunaosas, làànerannikul, mòne glamuurse mereààrse lossi valinud. Eks ise teavad muidugi! Igatahes on siin reede òhtuni kajastatud iga kahe tunni jàrel kòigis telekanalites ylima hoolikusega seda, millised seleebritid Rooma lennujaama parajasti maanduvad, kuidas màgilinnas liiklust korraldatakse, palju maksab òò hotellis ja millal saabub perekond Armani pruudi kleiti sàttima ja peokohale viimaseid dekoratsioone paigaldama. Tàna nàidati uudistes, kuidas kòik àrevil màgilinna elanikud vanuses 10-75 redelite, binoklite ja fotoaparaatidega varustatult ymber lossi trygivad ja myyridel turnivad. Mamma mia!

Kuna mul pole seoses eluasemete remondi venimisega veel midagi teha ja internetti ka ei saa eriti, siis tshillin hetkel niisama ning lòimun Itaalia yhiskonnaga. Nàiteks ostsin Beppe Severgnini raamatu "La Bella Figura: A Field Guide to Italian Mind". Kahjuks, nagu ma juba varem olen kirjutanud, ei ole Itaalias vòimalik normaalselt raamatut lugeda. Kahe nàdala jooksul olen umbes 5 peatykikest jòudnud làbi tootada, mistòttu olen sunnitud napi teoreetilise pagasiga làbi ajama. Muidu see fiild gaid on mul pidevalt kotis, ykskòik kuhu làhen :)

Eluesemetest niipalju, et meil on kaks kodu - yks Roomas ja teine Francavillas. Seoses vajadusega kaks kodu sisustada/remontida, olen kylastanud rohkem erinevaid sisustuspoode kui kogu senise elu jooksul kokku. Sisustuspoodide kylastamine on esteetiline ja hariv tegevus, aitab mòista itaallaste mòttelaadi ning arendada keeleoskust. Ma oskan itaalia keeles nyyd selliseid sònu nagu nàiteks "riiul", "pòrandakyte", "parkett" ja olen imevàel òppinud selgeks puude nimed ja teada saanud, et pòrandakytte spetsialiste Itaalias ei ole fkrsk ja leidnud palju sòpru, sest poodide omanikud nàevad minus vòimalust kiirelt selle kvartali myygieelarve tàita.
Nad veel halba ei aima, sest hinnalàbirààkimised pole alanud ja vaesekesed ei tea seda, mida teavad mu exkolleegid ja erinevate teenusepakkujate kliendihaldurid - làbirààkimistel olen karm kui tshetsheeni terrorist.

Aeg-ajalt kàin sinjoora Antonetta juures itaalia keele tundides. Sinjoora on emakeele ja kirjanduse òpetaja ning itaalia keele grammatika on tema jaoks samasugune kireobjekt nagu Rita Ilisoni jaoks raamatupidamine. Ma arvan, et sinjoora helistab telekanalite direktoritele ja kàrgib nendega, kui saatejuhid passato prossimot vòi konjuktiivi valesti kasutavad. Sinjooral on kukepildiga seinataldrikute kollektsioon ja kui keegi kylla tuleb, siis ta rààgib: "See taldrik on Sardiiniast (kas pole uhke kukk!) ja selle pisikese kirjude sulgedega kinkis mulle poja pruut (milline armas tytarlaps!) ja see on Roomast, tehtud yhe jaapani artisti poolt (vaadake, milline tàpsus ja filigraansus!) ja selle taldriku tegi yks Puglia kunstnik, kes suri 3 pàeva pàrast taldriku valmimist (ma ei kujuta ette ka, palju selline taldrik nyyd maksta vòiks! Mu abikaasa arvab, et peaksin seda seifis hoidma!)."

Eile tegin òhtusoogilauas vihjeid, et tahan juuksurisse minna. R ema teatas kiirelt, et tema nòbu on juuksur ja kolmapàeval saaks juba minna. R vend (igal nàdalal uue moodsa soenguga 18-aastane, kes rinna- ja jalakarvu raseerib) informeeris, et tema selle nòo juures ei kài ja tal on yks teine palju parem juuksur. Ja yldsegi, et kui tahan perekonda toetada, siis vòin selle nòo juurde minna, aga kui tahan ilusaid juukseid, siis valigu tema juuksur. Siis saabus pingeline moment - nad hypnotiseerisid mind nagu kaks boamadu ning kysisid, et noh kumma juuksuri siis valid. Rakendasin kiirelt Inglismaal omandatud kavalust ja teatasin, et let mi get bàkk tu ju leiter. Pàrast hiilisin R-ga yhe teise sugulase juurde (kes on kohalik moe- ja suhteeksper) ning kysisime soovitusi. Hilisemal andmete vòrdlemisel ilmnes, et moe- ja suhteekspert soovitas sedasama juuksurit, kus R vend kàib. Nii et seekord ma perekonda ei toeta 20 euroga.

Milaanos kàisin ka vahepeal 3 pàeva, a sellest pole midagi kirjutada eriti. Aega oli palju, hàngisin yksinda kaubanduskeskustes ja muuseumides nagu teismeline, kellel pole peale kooli mitte kuskile minna. Kuna oli ikka tòesti palju aega, siis lugesin kòigis muuseumides kòik sildid làbi ja kuulasin audiogiidid algusest lòpuni àra ja vaatasin poodides kòikide asjade hinda. Milaano kylastajatele soovitaks Poldi Pezzoli muuseumi relvakollektsiooni vaatama minna, pàris hariv ja vàga ilusti kujundatud vàljapanek. Kòik muud asjad on Milaanos tàpselt samasugused nagu igal pool mujal minu arust.

2 nàdalat

Tàna hommikul àrkasin ja esimese hooga ei saanud aru, kus olen. Vòòras lagi, vòòrad linad, voodi hoopis teistmoodi. Meenutasin kiirelt kohti, kus ma tòenàoliselt vòiks oobida ja ykski ei klappinud. Paanika! Noh eks lòpuks ikka àrkasin yles ja tuli meelde, et olen Itaalias :)

Tàna sai tàis kaks nàdalat.

Koduigatsus on nagu paadiga merele minek. Mòni hetk pàrast sadamast lahkumist vaatad maa suunas, sadam ja tornid veel paistavad ning systeem on paigas. Tead, et kui peaks tekkima tahtmine tagasi minna voi kui paat ymber làheb, vòid ka kiirete ujumisliigutuste abil naha pààsta. Aga tunni pàrast oled keset merd, ykskòik kuhu vaatad ainult lained ja taevas ja vot alles siis hakkad motlema, et mis kòik maha jài ja kui kaugel see on.

Selle sygavmòttelise monoloogiga tahtsin oelda, et kaks nàdalat vàlismaal elada on kukesupp. Oodake paar kuud ja siis alles algab òige nutt ja hala!

Liiklusest

Nagu staar-dirigent seisab ta keset Piazza Veneziat, elegantselt luues korda autode, busside, narviliste hobuste, kiirabiautode ja surmapolguritest mootorrataste kaoses. Graatsiline viibe tema valgesse kindasse kàtketud kàega paneb liikvele loomade olympiat meenutava liiklusvahendite massi; kui vaja, noogutab ta julgustavalt kòhklevale autojuhile, juhatab teed eksinud mootorratturile voi kortsutab kulmu neile, kel mingi omavoli plaanis. Seda kòike teeb ta sàrava naeratuse, eeskujuliku ryhi ja uskumatult elegantsete kàeviibetega.

Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.

See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.

See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!

Kuidas mu byrokraatia-foobia realiseerus

Selline vestlus oli mul hiljuti yhe ametiisikuga.

Ametiisik: Kus teie juhiload on valja antud?
Mina: Eestis
A: Ah et Rumeenias?
M: Load on Eestis valja antud.
A: Ja kust te ise parit olete?
M: Eestist
A (voidukalt): Rumeeniast, jah.
M: EESTIST!
A: Noh, igatahes te peate need Rumeenia load vahetama EL lubade vastu
M (kannatlikult, nagu vaikese lapsega): Need load on valja antud EESTIS. Eesti on Euroopa Liidu liige. Need on sellised spetsiaalsed juhiload, mis kehtivad koigis Euroopa Liidu maades.
A: Noh, igal juhul peate valja vahetama EL lubade vastu.

Bah!

Muidu tana on olen Roomas, temperatuur oli paeval 23 kraadi, paike paistis ja pohjamaised turistid lendlesid lilleliste kleitidega ringi. Pohjamaised turistid tunneb selle jargi ara, et nad on blondid ja suveriietes. Kohalikel on joped seljas ja nad on brunetid.

Pean lopetama. Siin lendab ringi mingi suur putukas. Poriseb nagu helikopter. appi! kas ta on ohutu?! Miks ta mu ymber lendab?!

Torts ilmajuttu

Olen alati ylbe muigega kuulanud, kui itaallased raagivad, et oues on ilgelt kylm, ainult 10 kraadi sooja. Nyyd olen oppetunni saanud ega muiga ylbelt. Kuna itaalias puuduvad majades igasugused kytteseadmed, siis see kylmaprobleem ei seisne mitte selles, et oues on 10 kraadi, vaid selles, et toas on samapalju kraade kui oues. Ja kui oues on ainult 10 kraadi, siis on toas ka 10 kraadi ja koik hangub. Eile oosel magasin esimest korda elus pidzhaamaga. Toas oli 16 kraadi sooja.

Elu paikeselisema poole pealt niipalju, et siin valmivad praegu mandariinid ja kiivid ja tana on oues peaegu 20 kraadi.

Koduehitus on kultuurierinevustega meil siin vyrtsitatud. Arhitekt on vahepeal joonistanud valmis meie kodu plaani. Kuna mina tahtsin sauna (mul on juba kogemusi siinsete kylmade talvede ja yldise saunapuudusega!), siis on sinna saun ka planeeritud. Koik R sugulased, kes plaani on nainud, kiljatavad, et kesse hull korterisse sauna ehitab. Siis me selgitame R-ga konkreetselt, et see on kultuurierinevus ja jutul lopp :)

Samas naiteks vaatasin mina plaani ja tekkis kysimus, et milleks korterisse teha kaks vannituba. Kusjuures need on veel korvuti. R oemees andis padeva selgituse - Itaalias pole olemas yhtki korterit ega maja ilma vahemalt kahe vannitoata ja esimene asi, mida eluaset hankides ostja uurib on see, et mitu vannituba on. Kahte vannituba on siis selleks vaja, et yks on pererahva jaoks ja teine kylaliste jaoks. Kysisin ka vannitoa porandakytte kohta (sest mul on kogemusi siinsete kylmade talvedega ju!). Vannitoa porandakytte teemal kuulatakse mind viisakalt ara ja oeldakse, et see on huvitav mote. Vahel tundub, et ma olen Borati-filmis :)