giovedì, febbraio 11, 2021

Bosco di Saint'Antonio, viimane osa

Kodumaa, ma olen kohutavalt erutatud! Just neil minutitel, mil ma Sulle kirjutan, on Roku tegemas laevajuhi eksamit! Kas nüüd tuleb meie peres aeg, kus see nöörijupp korraks ära pannakse ja saab niimoodi sööma hakata, et ei pea iga kord Vahemere kaarti kokku rullima, et saaks lauda katta? Ükspäev Roku nohistas midagi arvutis. Küsisin, et mis teed. "Kirjutan negatiivset retsensiooni. Üks müüb paati ja kuulutuses on, et "ostetud 2009, vette lastud 2019". No mida ta endast mõtleb?!" 

Enne, kui meist lõplikult merehundid saavad, kirjutan sulle ikkagi meie viimasest mägedes käigust.

Oot, Kodumaa. Enne kui mälestustes Püha Antonio metsa tagasi pöördume, tahtsin veel öelda, et mul on uus tehnika, kuidas lastega hommikuti õigel ajal kodust välja saada. Nimelt kl 7:30 hakkab telefon prääksuma (hommikusöök). Kl 7:45 hakkab telefon haukuma (hambapesu, riidesse panek). Kl 8:00 hakkab telefon uuesti haukuma (joped ja kingad). Kl 8:05 tuleb alarm, mille peale filmides tavaliselt vajutatakse punast nuppu kirjaga "auto destruct". Aga ega ma ka ei tea, mis filme ma eluaeg vaadanud olen, sest Roku ütleb, et laevajuhi kursusel räägiti, et see alarm tähendab "laev maha jätta". Vahel ma ei jõua neid alarme kinni panna ja leian end kooli eest ning telefon vahel haugub, vahel prääksub, vahel nõuab "laev maha jätta". Nii elamegi. 

Kaks nädalat töötasid need alarmid päris hästi. Aga viimasel ajal juhtub näiteks, et alarmi "laev maha jätta" ajal lesivad Nummik ja Hurmur aluspükste väel diivanil. Kui oleks suuremad, siis vast tõmbaksid piipu ja vestleks ühest-teisest. Praegu on nad sellises vanuses, et peamiselt uurivad Pokemonide entsüklopeediat või loevad raamatut "Diario di una schiappa". 

Selle eelnevaga tahtsin vist öelda seda, et kui sa, Kodumaa, meile külla tuled, siis siin kõrval majas on päris hea b'n'b, kus saab natuke stressivabamalt magada.

Siinkohal pööran vagalt silmad taeva poole tõden, et tol kaugel, päikeselisel sügispäeval, kui me seal Püha Antonio metsas jaurasime, me veel ei teadnud, et sellest saab meie pere viimane metsaskäik ning kes oleks võinud arvata, et 11.veebruaril 2020.aastal vaatan ma sellele tagasi, kui kuldsele päevale mägede ja foliaazi rüpes. 

KODUMAA, OTSE JUST NÜÜD JA PRAEGU HELISTAS ROKU JA TEATAS, ET SAI EKSAMI TEHTUD!!!

(Oo... mis te nüüd! Aitäh-aitäh! Jah, ütlen edasi! Lilled ja kingitused jätke palun valvelauda.)


Lihtsalt õudne, kuidas üks inimene plaanib hakata ühest asjast kirjutama, aga pidevalt kaldub teemast kõrvale! 


Niisiis, tol kaunil oktoobrikuisel pühapäeval oli meil äratus pandud kl 7:00. Roku ja lapsed tegid seda, mida nad tavaliselt teevad, kui ma olen midagi organiseerinud. 

Roku vaatas ilmateadet. "GASP! 11 kraadi!" Nummik jätkas teemaarendust:"Emme, kas me ei võiks veeta ühe pühapäeva koos perega?" "Mis, pane püksid jalga ja hakkame kohe pere keskis pühapäeva veetma!", ergutasin tagant. "Eeiiiiiiii! MA TAHAN VEETA PÜHAPÄEVA KOOS PEREGA TEKI ALL JA VAADATA FILME! ÜÜÜÜÜAAAAAÜÜÜÜÜÜ!" Hurmur jälgis mängu, aga juba oli aimata, kelle poole ta eelistused kalduvad. Ma olin öelnud, et peame kl 8:00 uksest välja minema. Kuidagi sain palumise, manitsuste, ähvarduste ja karjumisega kõik toidetud, riidesse ja võileivad-asjad pakitud. Vett polnud aega kaasa võtta. Pidime veepudelid täitma Francavillas veeautomaadist, aga selleks ajaks hakkas kell juba 8:40le lähenema. Tuli ilma veeta startida.

Tee peal autos jätkus üldine mossitamine ja nägude tegemine. Aga kui mägedesse jõudsime, ilmusid vasakule ja paremale imelised foliaazid. Hommikune udu hakkas järele andma ja tuju paranes. Jõudsime Pescocostanzo parklasse täpselt kella 10ks kohale ja isegi eputaks, et olime eelviimased. 

Seltskond pani halba aimama. Kuigi kuulutuses oli, et matk sobib peredele ja lastele alates 4-ndast eluaastast, siis meie lapsed olid seal ainukesed ja täiskasvanud olid kõik sellised sportlikud, puhanud ja juuksuris käinud keskealised, kellel lapsi kas enam ei ole või ei hakka kunagi olemagi. Valdavalt paarid, aga ka mõned joviaalsed seltskonnad, riietunud silmnähtavalt vähekasutatud, kallihinnalistesse tehnilistesse mägirõivastesse. Hiljem, kui Roku Töökale Isale ütlesin, mis seltskond seal matkal oli, vastas ta napisõnaliselt:"Vihkan selliseid kõige rohkem."

Ütlen kohe ära, et terve matka jäime meie pidevalt teistest maha. Matkajuht oli pannud kaks meest viimasteks, kes pidid vaatama, et keegi metsa maha ei jääks. Mehed olid alguses nagu leebemad, aga mida sügavamale metsa jalutasime, seda kriipsumaks nende huuled tõmbusid, sest nad pidid enamuse ajast meid järele ootama. 

Kõige õudsam asi maailmas on olla matkal ainuke lastega pere! Sellest veel õudsam on ainult üks asi. Olla matkal ainuke vinguvate, koperdavate laste ja ärritunud Rokuga pere. Roku oli veendunud, et siit me ilma kopsupõletikuta ja külmakahjustunud jäsemeteta ei pääse, sest ÕUES ON JU VIIS KRAADI! KUHU ME SINU ARVATES SEDASI LÄHEME!?!?! MIKS ME PEAME NII EKSTREEMSELT ELAMA KOGU AEG, AH?! 

Lapsed pakkis ta oma initsiatiivil sallidesse ja mütsidesse. Mingil põhjusel oli vaja kaasa tassida võileibadega seljakotti, veepudeleid (ok, sellega olen nõus) ja telki. Nääklesime parklas, et miks peab kahetunnisele matkale telgi kaasa võtma, aga Roku ja Nummik ei andnud alla. Grupp hakkas juba minema, polnud aega arutada. Niisiis asusime kõige viimastena rühkima. Ilmnes, et telki tahtis Nummik ja umbes kolmandal minutil osutus telk talle liiga raskeks. Tagasi seda enam viia ei saanud, sest matkaseltskond hakkas foliaazi taha kaduma. Kuni matka lõpuni kuuldus hala, et miks seda telki kaasa oli vaja võtta ja kes seda kandma peaks. Lapsed hakkasid virisema, et neil on palav. Joped, mütsid ja muu anti Rokule. Peale telgi leitmotiivi oli ka muid pretensioone. Roku käratas aeg-ajalt lastele, et nad ei jookseks, sest pori sees võib libiseda. Lapsed vingusid, et mida me siin metsas teeme; miks me siin kõnnime; millal me kohale jõuame; kas me juba ei ole jõudnud; miks me pole kohale jõudnud; mis on selle kõige mõte; mitu kilomeetrit on jäänud; miks me ei võinud jääda koju tekkide alla ja telekat vaatama; see on viimane kord, kui teie, vanemad, meid metsa viite. me ei tule enam kunagi mitte ühtegi metsa; ja lõpetuseks kõigi vingumiste ema: MEIL ON JANU!

Vahepeal peatusime, et imetleda metskannikesi ja puud, mille nimi on itaalia keeles agrifoglio. Giid rääkis, et taoline agrifoglio kontsentratsioon ühes metsas on väga haruldane. Kui ta juba kolmandat korda seda ütles, teatas Nummik valju häälega, et me juba kuulsime eelmisel korral seda agrifoglio juttu. Viiendal korralgi ei jätnud Nummik teatamata:"MEIL JÄI MEELDE KÜLL, ET SIIN KASVAB AGRIFOGLIO! KAS ME VÕIKS JUBA AUTODESSE TAGASI MINNA?" Roku porises midagi along the lines on "il guida fa schifo". Proovisin teda oma kummikuga tabada, aga hiljaks jäin. 

Oli kohutavalt piinlik. Mõned matkakaaslased naeratasid kuidagi julgustavalt (pakun, et need, kellel lapsed on juba ära olnud), enamus pööritas silmi ja tegi huuli kriipsuks (ilmselt need kellel lapsi pole olnud ja enam pole plaanis).

Muidu mets oli väga armas ja kindlasti soovitaksin seda külastada koos matkajuhiga, sest seal on päris palju radu ja võimalusi. Matkajuht ise olla neis metsades üles kasvanud ja kuigi tehnilis-bioloogilisi teadmisi tal tõesti pisut nappis, oli näha, et ta väga hoolib sellest metsast. 

Hetkel ma enam ei mäleta, kas Hurmur jooksis ja libises ja sai üleni poriseks või ainult pooleldi või ainult käed. Igatahes parajasti oli väga pingeline hetk, kui mul helises telefon. Nummiku klassikaaslase G isa:"Te olete sellised aktiivsed ja matkajad inimesed. Mõtlesime siin, et kui te järgmisel korral kuhugi mägedesse lähete, siis kas võiksime teiega ühineda?"
Ei tundunud kohane käimasolevat olukorda pikemalt kirjeldada. Ütlesin, et oleme just Püha Antonio metsas foliaazi imetlemas ja helistan tagasi, kui metsast väljas oleme. Kujutan ette, kuidas G isa pani telefoni mõtlikult lauale, tõstis tõsinenud pilgu ja teatas perele (kes lesisid kindlasti diivanil real, jalas kollanenud aluspüksid ja juuksed kammimata)":Vaadake, kuidas teie siin kükitate nagu kännuämblikud ja vahite Netflixi päevad läbi. Samal ajal, kui Nummiku perekond vallutab mäetippe ja künnab kipakatel alustel ookeane!"  

Jõudsime ühe hoone juurde, mis oli kunagi olnud Püha Antonio klooster või muidu varjupaik. Oli ette nähtud väike lõunapaus. Siinkohal tänasin mõttes Rokut selle puhul, et ta võileibu kaasa tassida otsustas. Ilmnes, et kõigil olid võileivad kaasas! Kust nad seda teadsid? Vee koha pealt veel selline vahemärkus, et kuna me polnud jõudnud vett kaasa võtta, siis mingi imelise ettenägemisvõime ajel oli keegi pannud võileibade kotti pooliku pooleliitrise pudelikese vett. Nummik leidis selle ja jõi kõik korraga ära. Oleme Rokuga juba ammu arvamusel, et Nummik on vägagi ellujääja tüüp. Hurmur aga nägi seda ja kukkus vinguma. Sellest piknikukohast edasi oli üks kasvava volüümiga vingumine teemal janu, tappev janu, kohutav janu, väljakannatamatu janu; nii suur janu, et ei saa enam sammugi astuda. 

Korraga terendas silmapiiril veekraan! Sellest on ühes kunagises piltidega postituses pilt ka. Kogu seltskond rühkis sellest mööda. Meid valvama pandud mehed kablutasid samuti edasi. Roku oli laste vingumisest ja kogu sellest porises metsas ringitrampimisest päris ärritunud juba ja kui Hurmur nõudis, et peame kraanist vett jooma, jättis Roku mind lastega otsustavalt maha along the lines of MULLE AITAB SELLEST KÕIGEST VAADAKE ISE KUIDAS HAKKAMA SAATE.

Mis seal ikka. Jõime vett. Panime pudelid ka täis ja jalutasime edasi. Kuna ma olin lastega niikuinii kõigist maha jäänud, tundus täiesti sobilik süüvida üheskoos metsikult kasvava pirnipuu uurimisse. Kodumaa, ausõna arvasin kuni tolle päevani, et pirnipuud kasvavad metsas ainult raamatus nimega "Rahvaste muinasjutte"! Ühesõnaga, kutsusin poisse üles vaatlema, kuidas metsik pirnipuu on ja kuidas näevad välja metsikud pirnid. Endal oli ka tohutult huvitav! Korraga näen, et Roku tuleb joostes tagasi, hõlmad laiali, telgid-võileivakotid tilpnemas ja hüüab hingeldades:"KUHU TE JÄITE KÕIK OOTAVAD!" No mis seal ikka, soovisime pirnipuule head päeva jätku ning tuiasime edasi. 

Kuna peamised janu ja nälja probleemid olid lahendadud, jätkus matk mõnevõrra harmoonilisemas meeleolus. Valvajad mehed ei teinud ka enam katsetki meid valvata, mis vähedas oluliselt stressi. Ilmselt oli palja silmaga näha, et me oleme sellised tüübid, kes igas bioomis elu jäävad!

Korraga kumas puude vahelt midagi, mille peale Roku ja Nummik üksteisele otsa vaatasid, noogutasid ja jooksma pistsid. Mulle ja Hurmurile hüüti üle õla:"Parkla paistab! Me ootame teid autos! Tsauuuuu!" Ja kadusid foliaazi kardinate vahele! Enne, kui ma sellest midagi arvata jõudsin, oli Hurmur neile järele jooksnud. 

Jätkasin matka. Päris meeldiv oli. Tegin pilte samblast, seentest, foliaazist ja muust. Nautisin päikeselist sügispäeva. Vaikselt kulgesin seal grupi sabas, kui korraga kuuldus murduvate okste raginat ja sammumüdinat. Kas metssead? Kitsed? Oh ei. Roku, Nummik ja Hurmur! Kõigil hing paelaga kaelas. "Pagan võtaks, mingi teine parkla oli!"

Õnneks oli meiegi matk juba üsna lõpusirgel. Kuna õige parkla paistis, jõudsime suuremate erimeelsusteta autosse ja suundusime tsivilisatsiooni rüppe - Pescocostanzosse. 

See on muide kohutavalt nummi mägilinn. Kui neil seal potililli poleks, siis see oleks see täiesti must, valge või hall, sest seal on kõik kivist. Lisaks oli seal väga armas kirik. Itaalias elades tekib mul kirikutes käies alati küsimus, et kust nad leidsid need põrandategijad. Mul pole siin veel õnnestunud kohata töömeest, kes suudaks põrandaplaate ilma poolesentimeetriste vuugivahedeta paigaldada. Jaa, oli tõeline rõõm vaadata vuugivahedeta põrandat ja kõiki neid puidust kunstnikerdusi. 

Vahepeal jäi Roku Hurmuriga jalutama ja mina Nummikuga kahekesi. Korraga tundsime, kuidas sõõrmetesse tungis värskelt ahjust tulnud kaneeliküpsetise lõhna. Läksime täpselt lõhna järgi ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus kondiitriäris oli tõesti just plaaditäis värskeid küpsiseid valmis saanud. Ostsime suure kotitäie küpsiseid ja igasuguseid huvitavaid kuukujulisi moosiga täidetud maiustusi. Nummik arvas leebunult, et tegelikult, kui peale loodust korralikult tsivilisatsiooni tagasi (loe: küpsiseid) saab, siis polegi väga hullu.  

Koju sõites tõdes mu armas pere, et foliaaz on väga armas ja oli tore seda kogeda, aga et Roku isiklikult on mitte niivõrd maarott vaid pigem nagu merede hunt. Hurmur sobras õnnelikult küpsisekotis. Nummik lubas, et kui järgmisel korral G kaasa tuleb, siis ta võiks veel ühe korra metsas ära käia. Peale seda tuli aga lockdown ja Itaalia kaardi värvimine kollaseks, oranzhiks või punaseks. Mõnes mõttes ütleks, et väga kaunid foliaazi värvid, aga sellest peale oleme metsa vaadanud vaid läbi Netflixi.


Alati sinu,

Kapteniproua