giovedì, febbraio 11, 2021

Bosco di Saint'Antonio, viimane osa

Kodumaa, ma olen kohutavalt erutatud! Just neil minutitel, mil ma Sulle kirjutan, on Roku tegemas laevajuhi eksamit! Kas nüüd tuleb meie peres aeg, kus see nöörijupp korraks ära pannakse ja saab niimoodi sööma hakata, et ei pea iga kord Vahemere kaarti kokku rullima, et saaks lauda katta? Ükspäev Roku nohistas midagi arvutis. Küsisin, et mis teed. "Kirjutan negatiivset retsensiooni. Üks müüb paati ja kuulutuses on, et "ostetud 2009, vette lastud 2019". No mida ta endast mõtleb?!" 

Enne, kui meist lõplikult merehundid saavad, kirjutan sulle ikkagi meie viimasest mägedes käigust.

Oot, Kodumaa. Enne kui mälestustes Püha Antonio metsa tagasi pöördume, tahtsin veel öelda, et mul on uus tehnika, kuidas lastega hommikuti õigel ajal kodust välja saada. Nimelt kl 7:30 hakkab telefon prääksuma (hommikusöök). Kl 7:45 hakkab telefon haukuma (hambapesu, riidesse panek). Kl 8:00 hakkab telefon uuesti haukuma (joped ja kingad). Kl 8:05 tuleb alarm, mille peale filmides tavaliselt vajutatakse punast nuppu kirjaga "auto destruct". Aga ega ma ka ei tea, mis filme ma eluaeg vaadanud olen, sest Roku ütleb, et laevajuhi kursusel räägiti, et see alarm tähendab "laev maha jätta". Vahel ma ei jõua neid alarme kinni panna ja leian end kooli eest ning telefon vahel haugub, vahel prääksub, vahel nõuab "laev maha jätta". Nii elamegi. 

Kaks nädalat töötasid need alarmid päris hästi. Aga viimasel ajal juhtub näiteks, et alarmi "laev maha jätta" ajal lesivad Nummik ja Hurmur aluspükste väel diivanil. Kui oleks suuremad, siis vast tõmbaksid piipu ja vestleks ühest-teisest. Praegu on nad sellises vanuses, et peamiselt uurivad Pokemonide entsüklopeediat või loevad raamatut "Diario di una schiappa". 

Selle eelnevaga tahtsin vist öelda seda, et kui sa, Kodumaa, meile külla tuled, siis siin kõrval majas on päris hea b'n'b, kus saab natuke stressivabamalt magada.

Siinkohal pööran vagalt silmad taeva poole tõden, et tol kaugel, päikeselisel sügispäeval, kui me seal Püha Antonio metsas jaurasime, me veel ei teadnud, et sellest saab meie pere viimane metsaskäik ning kes oleks võinud arvata, et 11.veebruaril 2020.aastal vaatan ma sellele tagasi, kui kuldsele päevale mägede ja foliaazi rüpes. 

KODUMAA, OTSE JUST NÜÜD JA PRAEGU HELISTAS ROKU JA TEATAS, ET SAI EKSAMI TEHTUD!!!

(Oo... mis te nüüd! Aitäh-aitäh! Jah, ütlen edasi! Lilled ja kingitused jätke palun valvelauda.)


Lihtsalt õudne, kuidas üks inimene plaanib hakata ühest asjast kirjutama, aga pidevalt kaldub teemast kõrvale! 


Niisiis, tol kaunil oktoobrikuisel pühapäeval oli meil äratus pandud kl 7:00. Roku ja lapsed tegid seda, mida nad tavaliselt teevad, kui ma olen midagi organiseerinud. 

Roku vaatas ilmateadet. "GASP! 11 kraadi!" Nummik jätkas teemaarendust:"Emme, kas me ei võiks veeta ühe pühapäeva koos perega?" "Mis, pane püksid jalga ja hakkame kohe pere keskis pühapäeva veetma!", ergutasin tagant. "Eeiiiiiiii! MA TAHAN VEETA PÜHAPÄEVA KOOS PEREGA TEKI ALL JA VAADATA FILME! ÜÜÜÜÜAAAAAÜÜÜÜÜÜ!" Hurmur jälgis mängu, aga juba oli aimata, kelle poole ta eelistused kalduvad. Ma olin öelnud, et peame kl 8:00 uksest välja minema. Kuidagi sain palumise, manitsuste, ähvarduste ja karjumisega kõik toidetud, riidesse ja võileivad-asjad pakitud. Vett polnud aega kaasa võtta. Pidime veepudelid täitma Francavillas veeautomaadist, aga selleks ajaks hakkas kell juba 8:40le lähenema. Tuli ilma veeta startida.

Tee peal autos jätkus üldine mossitamine ja nägude tegemine. Aga kui mägedesse jõudsime, ilmusid vasakule ja paremale imelised foliaazid. Hommikune udu hakkas järele andma ja tuju paranes. Jõudsime Pescocostanzo parklasse täpselt kella 10ks kohale ja isegi eputaks, et olime eelviimased. 

Seltskond pani halba aimama. Kuigi kuulutuses oli, et matk sobib peredele ja lastele alates 4-ndast eluaastast, siis meie lapsed olid seal ainukesed ja täiskasvanud olid kõik sellised sportlikud, puhanud ja juuksuris käinud keskealised, kellel lapsi kas enam ei ole või ei hakka kunagi olemagi. Valdavalt paarid, aga ka mõned joviaalsed seltskonnad, riietunud silmnähtavalt vähekasutatud, kallihinnalistesse tehnilistesse mägirõivastesse. Hiljem, kui Roku Töökale Isale ütlesin, mis seltskond seal matkal oli, vastas ta napisõnaliselt:"Vihkan selliseid kõige rohkem."

Ütlen kohe ära, et terve matka jäime meie pidevalt teistest maha. Matkajuht oli pannud kaks meest viimasteks, kes pidid vaatama, et keegi metsa maha ei jääks. Mehed olid alguses nagu leebemad, aga mida sügavamale metsa jalutasime, seda kriipsumaks nende huuled tõmbusid, sest nad pidid enamuse ajast meid järele ootama. 

Kõige õudsam asi maailmas on olla matkal ainuke lastega pere! Sellest veel õudsam on ainult üks asi. Olla matkal ainuke vinguvate, koperdavate laste ja ärritunud Rokuga pere. Roku oli veendunud, et siit me ilma kopsupõletikuta ja külmakahjustunud jäsemeteta ei pääse, sest ÕUES ON JU VIIS KRAADI! KUHU ME SINU ARVATES SEDASI LÄHEME!?!?! MIKS ME PEAME NII EKSTREEMSELT ELAMA KOGU AEG, AH?! 

Lapsed pakkis ta oma initsiatiivil sallidesse ja mütsidesse. Mingil põhjusel oli vaja kaasa tassida võileibadega seljakotti, veepudeleid (ok, sellega olen nõus) ja telki. Nääklesime parklas, et miks peab kahetunnisele matkale telgi kaasa võtma, aga Roku ja Nummik ei andnud alla. Grupp hakkas juba minema, polnud aega arutada. Niisiis asusime kõige viimastena rühkima. Ilmnes, et telki tahtis Nummik ja umbes kolmandal minutil osutus telk talle liiga raskeks. Tagasi seda enam viia ei saanud, sest matkaseltskond hakkas foliaazi taha kaduma. Kuni matka lõpuni kuuldus hala, et miks seda telki kaasa oli vaja võtta ja kes seda kandma peaks. Lapsed hakkasid virisema, et neil on palav. Joped, mütsid ja muu anti Rokule. Peale telgi leitmotiivi oli ka muid pretensioone. Roku käratas aeg-ajalt lastele, et nad ei jookseks, sest pori sees võib libiseda. Lapsed vingusid, et mida me siin metsas teeme; miks me siin kõnnime; millal me kohale jõuame; kas me juba ei ole jõudnud; miks me pole kohale jõudnud; mis on selle kõige mõte; mitu kilomeetrit on jäänud; miks me ei võinud jääda koju tekkide alla ja telekat vaatama; see on viimane kord, kui teie, vanemad, meid metsa viite. me ei tule enam kunagi mitte ühtegi metsa; ja lõpetuseks kõigi vingumiste ema: MEIL ON JANU!

Vahepeal peatusime, et imetleda metskannikesi ja puud, mille nimi on itaalia keeles agrifoglio. Giid rääkis, et taoline agrifoglio kontsentratsioon ühes metsas on väga haruldane. Kui ta juba kolmandat korda seda ütles, teatas Nummik valju häälega, et me juba kuulsime eelmisel korral seda agrifoglio juttu. Viiendal korralgi ei jätnud Nummik teatamata:"MEIL JÄI MEELDE KÜLL, ET SIIN KASVAB AGRIFOGLIO! KAS ME VÕIKS JUBA AUTODESSE TAGASI MINNA?" Roku porises midagi along the lines on "il guida fa schifo". Proovisin teda oma kummikuga tabada, aga hiljaks jäin. 

Oli kohutavalt piinlik. Mõned matkakaaslased naeratasid kuidagi julgustavalt (pakun, et need, kellel lapsed on juba ära olnud), enamus pööritas silmi ja tegi huuli kriipsuks (ilmselt need kellel lapsi pole olnud ja enam pole plaanis).

Muidu mets oli väga armas ja kindlasti soovitaksin seda külastada koos matkajuhiga, sest seal on päris palju radu ja võimalusi. Matkajuht ise olla neis metsades üles kasvanud ja kuigi tehnilis-bioloogilisi teadmisi tal tõesti pisut nappis, oli näha, et ta väga hoolib sellest metsast. 

Hetkel ma enam ei mäleta, kas Hurmur jooksis ja libises ja sai üleni poriseks või ainult pooleldi või ainult käed. Igatahes parajasti oli väga pingeline hetk, kui mul helises telefon. Nummiku klassikaaslase G isa:"Te olete sellised aktiivsed ja matkajad inimesed. Mõtlesime siin, et kui te järgmisel korral kuhugi mägedesse lähete, siis kas võiksime teiega ühineda?"
Ei tundunud kohane käimasolevat olukorda pikemalt kirjeldada. Ütlesin, et oleme just Püha Antonio metsas foliaazi imetlemas ja helistan tagasi, kui metsast väljas oleme. Kujutan ette, kuidas G isa pani telefoni mõtlikult lauale, tõstis tõsinenud pilgu ja teatas perele (kes lesisid kindlasti diivanil real, jalas kollanenud aluspüksid ja juuksed kammimata)":Vaadake, kuidas teie siin kükitate nagu kännuämblikud ja vahite Netflixi päevad läbi. Samal ajal, kui Nummiku perekond vallutab mäetippe ja künnab kipakatel alustel ookeane!"  

Jõudsime ühe hoone juurde, mis oli kunagi olnud Püha Antonio klooster või muidu varjupaik. Oli ette nähtud väike lõunapaus. Siinkohal tänasin mõttes Rokut selle puhul, et ta võileibu kaasa tassida otsustas. Ilmnes, et kõigil olid võileivad kaasas! Kust nad seda teadsid? Vee koha pealt veel selline vahemärkus, et kuna me polnud jõudnud vett kaasa võtta, siis mingi imelise ettenägemisvõime ajel oli keegi pannud võileibade kotti pooliku pooleliitrise pudelikese vett. Nummik leidis selle ja jõi kõik korraga ära. Oleme Rokuga juba ammu arvamusel, et Nummik on vägagi ellujääja tüüp. Hurmur aga nägi seda ja kukkus vinguma. Sellest piknikukohast edasi oli üks kasvava volüümiga vingumine teemal janu, tappev janu, kohutav janu, väljakannatamatu janu; nii suur janu, et ei saa enam sammugi astuda. 

Korraga terendas silmapiiril veekraan! Sellest on ühes kunagises piltidega postituses pilt ka. Kogu seltskond rühkis sellest mööda. Meid valvama pandud mehed kablutasid samuti edasi. Roku oli laste vingumisest ja kogu sellest porises metsas ringitrampimisest päris ärritunud juba ja kui Hurmur nõudis, et peame kraanist vett jooma, jättis Roku mind lastega otsustavalt maha along the lines of MULLE AITAB SELLEST KÕIGEST VAADAKE ISE KUIDAS HAKKAMA SAATE.

Mis seal ikka. Jõime vett. Panime pudelid ka täis ja jalutasime edasi. Kuna ma olin lastega niikuinii kõigist maha jäänud, tundus täiesti sobilik süüvida üheskoos metsikult kasvava pirnipuu uurimisse. Kodumaa, ausõna arvasin kuni tolle päevani, et pirnipuud kasvavad metsas ainult raamatus nimega "Rahvaste muinasjutte"! Ühesõnaga, kutsusin poisse üles vaatlema, kuidas metsik pirnipuu on ja kuidas näevad välja metsikud pirnid. Endal oli ka tohutult huvitav! Korraga näen, et Roku tuleb joostes tagasi, hõlmad laiali, telgid-võileivakotid tilpnemas ja hüüab hingeldades:"KUHU TE JÄITE KÕIK OOTAVAD!" No mis seal ikka, soovisime pirnipuule head päeva jätku ning tuiasime edasi. 

Kuna peamised janu ja nälja probleemid olid lahendadud, jätkus matk mõnevõrra harmoonilisemas meeleolus. Valvajad mehed ei teinud ka enam katsetki meid valvata, mis vähedas oluliselt stressi. Ilmselt oli palja silmaga näha, et me oleme sellised tüübid, kes igas bioomis elu jäävad!

Korraga kumas puude vahelt midagi, mille peale Roku ja Nummik üksteisele otsa vaatasid, noogutasid ja jooksma pistsid. Mulle ja Hurmurile hüüti üle õla:"Parkla paistab! Me ootame teid autos! Tsauuuuu!" Ja kadusid foliaazi kardinate vahele! Enne, kui ma sellest midagi arvata jõudsin, oli Hurmur neile järele jooksnud. 

Jätkasin matka. Päris meeldiv oli. Tegin pilte samblast, seentest, foliaazist ja muust. Nautisin päikeselist sügispäeva. Vaikselt kulgesin seal grupi sabas, kui korraga kuuldus murduvate okste raginat ja sammumüdinat. Kas metssead? Kitsed? Oh ei. Roku, Nummik ja Hurmur! Kõigil hing paelaga kaelas. "Pagan võtaks, mingi teine parkla oli!"

Õnneks oli meiegi matk juba üsna lõpusirgel. Kuna õige parkla paistis, jõudsime suuremate erimeelsusteta autosse ja suundusime tsivilisatsiooni rüppe - Pescocostanzosse. 

See on muide kohutavalt nummi mägilinn. Kui neil seal potililli poleks, siis see oleks see täiesti must, valge või hall, sest seal on kõik kivist. Lisaks oli seal väga armas kirik. Itaalias elades tekib mul kirikutes käies alati küsimus, et kust nad leidsid need põrandategijad. Mul pole siin veel õnnestunud kohata töömeest, kes suudaks põrandaplaate ilma poolesentimeetriste vuugivahedeta paigaldada. Jaa, oli tõeline rõõm vaadata vuugivahedeta põrandat ja kõiki neid puidust kunstnikerdusi. 

Vahepeal jäi Roku Hurmuriga jalutama ja mina Nummikuga kahekesi. Korraga tundsime, kuidas sõõrmetesse tungis värskelt ahjust tulnud kaneeliküpsetise lõhna. Läksime täpselt lõhna järgi ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus kondiitriäris oli tõesti just plaaditäis värskeid küpsiseid valmis saanud. Ostsime suure kotitäie küpsiseid ja igasuguseid huvitavaid kuukujulisi moosiga täidetud maiustusi. Nummik arvas leebunult, et tegelikult, kui peale loodust korralikult tsivilisatsiooni tagasi (loe: küpsiseid) saab, siis polegi väga hullu.  

Koju sõites tõdes mu armas pere, et foliaaz on väga armas ja oli tore seda kogeda, aga et Roku isiklikult on mitte niivõrd maarott vaid pigem nagu merede hunt. Hurmur sobras õnnelikult küpsisekotis. Nummik lubas, et kui järgmisel korral G kaasa tuleb, siis ta võiks veel ühe korra metsas ära käia. Peale seda tuli aga lockdown ja Itaalia kaardi värvimine kollaseks, oranzhiks või punaseks. Mõnes mõttes ütleks, et väga kaunid foliaazi värvid, aga sellest peale oleme metsa vaadanud vaid läbi Netflixi.


Alati sinu,

Kapteniproua 

sabato, dicembre 26, 2020

Kalendris on jõulud, mõtetes on meri

Kodumaa, tavaliselt paljud küsivad, et räägi, Katu, kuidas Itaalias jõule peetakse. Sel aastal on jõulud hoopis teistmoodi ja sellest võiks ka kirjutada, aga tegelikult tahtsin sulle kirjutada, kuidas meil merenduse vallas läheb.

Me oleme punases tsoonis, mis tähendab, et põhimõtteliselt on kõik kinni ja kuskile minna ei tohi. Roku lesib juba päevi diivanil. See on vist mingi meremeeste asi, aga ta paneb hommikuti triiksärgi selga ja pidzaamapüksid jätab. Jõululaupäeval olid dressipüksid, aga ma ei tea, kas sellepärast, et oli pidulikum päev või sellepärast, et pidzaamapüksid olid otsa saanud. Ühesõnaga, ta lesib diivanil ja õpib laevajuhi eksamiks. Vahel, kui lapsed pööraseks lähevad ja alt naaber vastu lage koputab, siis ta käratab midagi. Keegi sellest eriti välja ei tee. Lapsed müdistavad edasi, naaber koputab edasi.

Jõuludeks soovis Roku meremehemütsi. Asusin internetis otsima ja tuli kurva uudisega Roku juurde tagasi vudida:"Roku, Amazonis on ainukesed meremehemütsid karnevalikostüümina, aga siis pead leppima sellise komplektiga, kus on ka 80-ndate stiilis vuntsid ja plastmassist piip." Roku saatis mulle vastu Paul & Shark lingi, kus olid saadaval soliidsed, soojad, villased sonid, 100 eurot tükk. Aga ka siin leidus takistusi! Roku peaümbermõõt? Manitsesin Rokut, et kui Roomas õhtul töölt koju läheb, mõõtku oma pea ümbermõõt ära. Selle ta muidugi unustas iga kord ära ja kui ükskord leidsime aega, et seda arutada, küsisin, et kuhu ta selle mütsiga sedasi keset talve ja ilma paadita minna mõtleb. Roku mõtles järele ja leidis, et tal pole selle mütsiga eriti kuskile minna. Kinkisin talle jõuludeks veekindla kõhukoti ja telefonihoidja. Paati veel pole, aga vähemalt on algus tehtud. 

Itaalias on selline asi nagu fonoloogiline tähestik. Näiteks, kui pead mingit võõrsõna tähthaaval ütlema, siis näiteks A on Ancona, B on Bologna ja I on Imola. Rocco on vahepeal saanud selgeks, et see on mingi maarottide tähestik ja õige merehunt kasutab tähestikku hoopis teistmoodi. Näiteks ei ole mitte P nagu Palermo vaid P nagu Papa. R ei ole Rooma, vaid Romeo. Kusjuures Papa ei tähenda mitte paavsti vaid "laev hakkab lahkuma, kodanikel palun pardale tulla". 

Enne, kui lõpetan, tahtsin selgitada üht asja. Kui midagi peaks juhtuma ja uurijad avastavad, et meil on Roomas korteris meeletu kogus joogivett, wc-paberit ja meeter nööri, siis ma selgitan kohe siin ära, milles asi on. 

Mäletad, Kodumaa, kui kevadel Amazonist kemspupaberit tellisin ja tuli mingi meeletu kogus? Naabrid ilmselt arvasid, et ostsime uue pesumasina, aga - näed! - oli hoopis kempsupaber. Vot see kempsupaber on endisel seal. Muidu mulle tundub, et igal nädalal pean uue paki ostma, aga kui sul on ikka sadades neid rulle, siis võtab aega, et menetleda. 

Roomas on väga kõva vesi. Näiteks ostsime pesumasina ja paari kuu pärast läksid ootamatult korgid läbi. Peale mitut elektrikapi parandust ja korkide läbiminekut selgus, et tegelikult oli süüdi pesumasina küttekeha ja see olla rikki läinud seoses sellega, et vesi on liiga kõva. Hankisin mingi jubina, mis vett pehmendab. Kui pesumasinaga võib naljatada, siis kohvimasinaga kindlasti mitte!
Kohvi tegemiseks ja muidu joomiseks kasutame seda teenust, et tuuakse kastidega pudelivett ja kui pudelid tühjad, tellime uued ja vanad viiakse ära. Vahepeal sai Rokul vesi otsa. Tellisin uue vee, aga kui vanadele kastidele järele tuldi, ilmnes, et tegelikult oli sahvrinurgas mingi ulmeline kogus vett täiesti alles. Tüüpiline olukord, et kui mees peab midagi otsima ja see otseselt väljasirutatud kätele ei lange, siis ei ole olemas. Nüüd elab Roku Roomas, esikus 20 kasti vett ja sahvris vist 10. Mõistagi ei viitsi ta neid veekaste korralikult sahvrisse panna. Veekastide vahel kuivatab ta oma särke. 

Ja meeter nööri? Kes vähegi merendusega kokku puutunud, kergitab kindlasti siinkohal kulme ja küsib, et mismõttes meeter nööri. Selle ostis Roku, et sõlmede tegemist harjutada. 

Side lõpp. Naasen pere rüppe!

Tsau, mu kallis Kodumaa! MMuuuuuaahhhh!

 







venerdì, novembre 06, 2020

Osa 3 ehk Reaalsus

Nüüd, Kodumaa, tahaksin sulle näidata, millistes tingimustes loodusfotode tegemine aset leidis! 

TEGELIKULT oli mets pargitud autosid ja inimesi täis. Mis ei ole ka imekspandav, sest Itaalias on seda metsa niigi ainult näpuotsaga. Järgmise postituses kirjutan meie väljasõidust. Pealkiri on juba olemas "Osa 3 ehk Tragikoomiline Reaalsus".





Osa 2 ehk Tegelikult ei olnud midagi nii hirmus

Kodumaa, kõigepealt tahaksin sulle näidata, mida ma üldse Foliaazhi all silmas pidasin . Et sa ikka aru saaksid, miks meil nii hädasti seda kõike vaadata oli tarvis. Hiljem kirjutan väljasõidust edasi!



















mercoledì, ottobre 28, 2020

Meie pere tüüpiline väljasõit loodusesse osa 1

Kodumaa, kuidas sinul läheb? Meil siin oli vahepeal üsna tüüne, aga nüüd on jälle lockdown ja päeva kaupa hakkama saamine. Kõige hullem on see, et sport keelati ära. Esialgu kuni 24.novembrini, aga juba räägitakse, et jõulud keelatakse ka tänavu ära. Nii et mine tea, kaua see surutis siin kestab. 

Tol päeval kui uued piirangud välja kuulutati, käisime meie väljasõidul mägedesse. Koht oli Bosco di Sant'Antonio ja kõik sai alguse sellest, et Roomas üks emadest rääkis mulle eelmisel talvel tohutu innuga sellisest imetabasest loodusnähtusest nagu Foliaaž. Ta rääkis sellest nii sütitavalt nagu oleks tegemist haruldase kunstiteose või lüürilise ooperiga, mida nägemata üks normaalne inimene surra ei tohiks. Tõsiselt, tema jaoks olid Veneetsia, kõrbesafari ja Foliaaž ühtmoodi tähtsad. 

Kodumaa, ütlen sulle nüüd kohe ära, et Foliaaž on täiesti tavaline sügisvärvides mets, aga proovigem mõista inimese entusiasmi, kes oma elupäevi Rooma kesklinnas veedab. Ma polnud küll kuulnud, et sügisest metsa Foliaažiks nimetatakse, aga kui olin aru saanud, mida ta silmas pidas, noogutasin muidugi teadvalt kaasa, et jajah Foliaaž on üks ainulaadsemaid asju maailmas ja kindlasti peab seda nägema!

Septembris oli Facebookis postitus, kus kiideti, et Püha Antonio mets on kuulus oma Foliaaži poolest ja milline haruldane värvide vikerkaar seal sügiseti valitseb ja jälle umbes läbi selle prisma, et kui üldse elus midagi teha tuleks, siis kindlasti Foliaaži vaatama sõita. "Ah et Foliaaž on lausa mingi spetsiaalne termin?", juurdlesin mõningase üllatusega ja võtsin sõna kasutusele. Jumaldan naljakaid võõrsõnu!

Ühesõnaga broneerisin pere-ekskursiooni nimega "Foliaazh Püha Antonio metsas. Tase: kerge, sobilik alates 4-ndast eluaastast. Start: Pescocostanzo, kl 10:00. Varustus: matkasaapad, pikad püksid, kihiline rõivastus, joogivesi, snäkid. Halva ilma korral ekskursioon tühistatakse.". 

Kui laupäeva õhtul Roku pakkus, et vaataks kõik koos filmi, teatasin resoluutselt, et ei mingit filmi. Kell 10 peame minema voodisse, sest hommikul tuleb kl 8:00 startida, et mägedesse minna. "Katuuuu, miks me peame nii EKSTREEMSELT elama," oigas Roku, aga kuulekalt mindi voodisse ja kustutati tuled. 

Tihti leian end mõttelt, et ema ja abikaasana tahaksin olla nagu Muumimamma, aga millegipärast kukub välja Sportlik Koduvana või Hildur Sokk". 

Sari jätkub.


mercoledì, ottobre 21, 2020

Meie esimesed sammud laevanduse maailmas

 Ahoi, Kodumaa! 

(edaspidi on karta, et hakkan sind sedasi tervitama)

Sukeldumishooaeg tundub olevat lõppenud, Tremitile ei saanud ja ilmselt tänavu Egiptusesse ka väga ei lasta. Aga mina ja Roku ei lase end sellest kõigest heidutada. Registreerusin kohaliku ujula kasutajaks ja käin nüüd ujumas. Roku aga sai inspiratsiooni minu naasmisest sukeldumise juurde ning otsustas, et enne oma päevade lõppu tuleb ikkagi teostada kauaaegne unistus - osta paat ja hakata merel käima.  

Idee näib lihtne ja taristu nagu oleks ka, aga nüüd on Roku septembrist saati käinud laevajuhi kursustel. Üks asi on õppida paati juhtima, aga hoopis midagi muud on omandada laevanduslik sõnavara. Näiteks päev enne mu viimast sukeldumist luges Roku oma õpikut. Luges ja luges, aga mitte midagi ei saanud aru. Kui välja arvata sõnad "eelkõige", "ja", "kasutame". Niisiis, võttis ta õpiku kätte ja lasi oma näitlemisannetel õitseda! Teos "Laevajuhi load" suursuguselt väljasirutatud käel, rüht nagu ohvitseril ja pilk suunatud kaugusse, vallutamist ootavale horisondile, deklameeris ta:"Innanzi tutto leghiamo i parabordi sulle battagliole. Dovranno essere possibilmente tutti uguali, rivestiti da calze ed incocciati in modo tale siano tutti alla stessa altezza. Andranno possibilmente posizionati appena sopra il botazzo. Ne dovranno essere posizionati almeno tre per ciascuna murata, all'altezza dei masconi e, sulla sezione maestra, più precisamente al baglio massimo ed ai giardinetti." Jummel, milline karisma! Kihistasime publikuga naerda ja kõõksusime:"Hiii-hiii giardinetti!" Roku heitis meile läbitungiva pilgu, tõstis häält ja kõmistas bassihäälel:"NON è MOLTO ELEGANTE VEDERE I PARABORDI CHE LAMBISCONO L'ACQUA!" 

Nüüd meil on selline perenali, et kui jälle merendusest juttu tuleb, ütleme: "Non è molto elegante vedere i parabordi che lambiscono l'acqua!" vahel tõsise, vahel etteheitva, vahel heitnud tooniga ning itsitame nagu üleannetud ahvipärdikud. Kindlasti on selge, et midagi seal ei ole väga elegantne ja kahtlemata üks endast lugupidav inimene kannab puhtaid aluspükse ja tema parapordid ei puutu vett, aga üldiselt meenutab see kõik stseeni raamatust "Kadri kasuema", kus üks noormees ütles Kadrile, et ta tantsib infantiilselt ja Kadri oli sellest hirmus meelitatud niikaua kuni ta aru sai, mida tähendab "infantiilselt".

Sealsamas raamatus oli lõik, kus õpetati, et miski müstilise operatsiooni teostamiseks tuleb kasutada "poolmeremeest" (mezzomarinaio) või positsioneerida ja rakendada pardal olevaid inimesi. Siinkohal jäimegi pisut mõttesse, et kas "poolmeremeest" on inimene või mingi tööriist. Vot ja järgmisel päeval läksingi ma sukelduma ja küsisin L-i käest järele, sest tal on laevajuhi load. L oli nii armas, et näitas mulle kohe ette, mis on "poolmeremeest". Tuleb välja, et täiesti tavaline konksuga toigas, mis eesti keeles olla pootshaak! Vähemalt nii ütles selle toika kohta K ja ta on paljulugenud inimene ning ma usun teda.

Hiljuti arutasime lõunalauas, et kui Roku paadi ostab, siis kes mida tegema hakkab. Roku ise valis mõistagi kapteni rolli, sest tema on selleks ajaks ikkagi diplomeeritud laevajuht ja kindlasti tema parabordid ei puutu kunagi vett (erinevalt näiteks minu omadest) ja ta ilmselt juba teab selleks ajaks meist neljast kõige paremini, misasjad on parabordid. Hurmur arvas, et tema võiks madrus olla. Nummik arvas, et ta väga vastutusrikast rolli endale ei võta ja pakkus, et kas ta võiks olla "poolmeremeest". Arvasime, et pikkuse poolest võiks sobida. Järele jäin mina. Tekkis mõttepaus, hakkasin juba kartma, et mulle määritakse laevakoka amet ja pakkusin ise sobiva. "Mina olen Päevitaja!". "Mismõttes päevitaja?", ei saanud ekipaaz aru. "Noh, Päevitaja! Alati, kui veebis mingeid väikelaevade videosid näidatakse, siis lesib seal päikesetekil üks naisterahvas ja päevitab. Kindlasti on tal mingi funktsioon ja ma olen nõus end ohverdama ning päkesetekil niikaua lesima, kuni on välja selgitatud, miks see vajalik on. Vahest tasakaalu jaoks? Muidugi, seda kõike ainult tingimsel, et tohib raamatu kaasa võtta!" Ekipaaz kihistas naerda ja üldiselt valitses seisukoht, et Päevitaja on tõesti vajalik. 

Nüüd on meil ainult paat puudu. Kodumaa, ma ei jõua kevadet ära oodata, et merele minna!


 


 





 




venerdì, settembre 25, 2020

In another news

Lapsed läksid uude kooli. Kool on väiksem, õpetajad on armsamad ja lahkemad. Õpitempo on rahulikum.

Mul väga suuri ootusi kooli suhtes ei olnud, aga asi, mille suhtes mul üldse ootusi polnud, on siinsed emad. Kodumaa, kindlasti oled vaadanud sarja "Orange Is The New Black". Ja seal esimeses osas peategelane läheb vanglasse, eks? Ja seinte ääres ja igal pool on naiste grupid. Sellised räsitud ja ülemeigitud ja juuksed valet värvi värvitud ja etnilised grupid kõik eraldi, eks? Kes laseb hantlid korraks allapoole langeda, kes jätab sõbranna juuste värvimise hetkeks ja kõik põrnitsevad uut tulijat.

Jummel, eile esimesel koolipäeval ei pannud eriti nagu tähele, aga täna läksin lastele järele ja oli täpselt nagu seal sarjas. Võrreldes Roomaga on siinsed emad kõvasti nooremad. Noh, üks koomik ütles ka, et kui lastesõimes oled 39-aastane lapsevanem, siis teised ütlevad sulle "poisike". See oli ilmselt mingi suurlinnade teema, sest siin on emad nooremad, tunduvad pigem hilised kahekümnendad või varased kolmekümnendad. Selle eest on nad kõvasti ülekaalulisemad. No ikka korralik ülekaal - seda juba mingi kiirdieediga ei lahenda. Juuksed on kõigil kas mustaks või punaseks värvitud. Tohutu meik ja tätoveeritud kulmud. Räägivad hirmus kõva häälega ja puudu pole ka etnilised grupid. Eriti silmatorkav on hispaania emad. Kus nad muidu on, ma ei tea. Ausalt ma ei teadnud, et siin väikelinnas hispanic community on. On ka mingi Ida-Euroopa grupp. Vist rumeenlased, aga kindel ei ole. 

Igatahes täna lähen siis lastele kooli järele ja kõik need grupid vakatasid ja mõõtsid mind pilguga. Mõnesid oma laste klasside emasid ma natuke juba olen näinud. Tervitasin, aga vastu ei teretatud. Põrnitseti. Peale mõningast viivitust üks Alicia Keys'i teisik ütles "Tere". Hispanic community ajas enda kuidagi eriti puhevile, mõned toetasid seal jalaga vastu seina ja puhusid suitsu millegipärast nii väljakutsuva näoga, et ma kohe imestasin, et mis väljakutseid nad siin näevad. Nad olid kuidagi nii naljakad, et hea, et mul mask ees oli. Muidu oleks vist tuldud tiibadega mulle lõua alla vehkima ja nõudma, et: "Bitch mis siin naerda on ah tahad kakleme ah!". 

27, 28 Ritorna, Ortona

"Neutral buoyancy is a state of equilibrium. It occurs when an object in a liquid is weighted so precisely that it neither sinks downwards nor floats upwards. A neutrally buoyant object hangs suspended in the liquid like a bubble frozen in a block of ice. This balance between floating and sinking is what scuba divers seek to achieve, which brings them as near to a sensation of weightlessness as can be experienced without going into space. This liberation from gravity's tiresome pull frees not just the body, but also the mind." 

Tim Ecott "Neutral Buoyancy" 

Eelmisel reedel sain sõnumi, et pühapäeval lähme kaldalt sukelduma. Suurepärane võimalus ujuvusega tegelemiseks!  

Mulle meeldib hommikul vara tõusta ja välja minna. Inimesi on vähe, tõusev päike kuldab nii armsasti loodust, õhk on hommikuvärske, seekord langesid õrnas meretuules esimesed kollased lehed plaatanitelt.
Niisiis, kotid autosse ja seekord Ortona sadamasse. Sadama juures on üks väike armas majakas ja majaka taga Ortona linna parim salakoht - rand! See on üks väike lahesopp, mis kivirüngastega suurest sadamast eraldatud. Lahesoppi ja avamerd eraldab üks rida suuremat sorti kive, mistõttu seal on alati mõnus vaikne vesi. Kivine põhi, enam-vähem nähtavus ja palju mere-elukaid. Lisaks elukatele on seal alati mõni allveekalamees.
Selles rannas käivad Ortona linna vanemad elanikud. End nahkjaks päevitanud valgete habemetega vanamehed ja sellised stiilsed vanad prouad, kes kannavad kahemeetrise raadiusega kübaraid, ümmargusi suuri päikeseprille ja trikood ning nõjatuvad kivirüngastele nagu Sofia Lorenid. Vanamehed tegelevad ujumisega, allveekalapüügiga ja hiljuti nägin üht, kes tegi vist vees hõljudes mediteerimist. Õieti alguses arvasin, et kuseb, aga ta hõljus seal joogiasendis vähemalt pool tundi, silmad kinni. Prouad kõik see aeg nõjatuvad kivirüngasetele ja töötavad oma päevituse kallal. Noori inimesi pole ma seal rannas eriti märganud. Vahest neil eakatel babyboomeritel ongi plaanis selle ranna saladus endaga koos hauda viia?

Ritorna nimeline rand on L-i põhiline sukeldumiskoht, kuhu viiakse kõik need, kes esimest korda meres sukelduvad ja muidu harjutusi teevad. Seekord oli peale minu üks armas noor paar, tulid esimest korda elus sukeldumisega tutvuma ning üks mees R, kes oli äsja kursuse teinud ja esimest korda meres. 

Tingimused olid ideaalsed ujuvusega tegelemiseks. L tegeles noorpaariga ja jättis mu omaette toimetama. Noored olid nii armad, lesisid veepinnal, käest kinni ja kogesid uuel moel hingamist. Tegin Rga väsinud sukelduja triivimist ja krambiharjutust. Sain oma üllatuseks teada, et varustusega ujuda ja teist sukeldujat sikutada on mugavam selili ujudes. Niisiis, lestadega kõnnid selg ees ja varustusega ujud selili. Kodumaa, võid märkmeid teha! 

L kui sukeldumisinstruktor hakkab mulle selles mõttes järjest rohkem meeldima, et ta valmistab oma õpilased tohutult hästi ette ja manitseb neid hoolega kõiki turvalisusega seotud harjutusi tegema. Enne vetteminekut küsitles L R-i justkui range koolmeister. "Kuidas näitad, palju õhku on? Buddy check kuidas käib? Viis asja, mida teed enne vee alla minekut?" R vastas eeskujuliku õpilasena kõik õigesti. Hea, et ta minu käest seda viit asja ei küsinud. See oli muidugi lihtne, umbes et snorkel suust ära, rego veest puhtaks, rego suhu, pöidlaga allapoole või midagi muud sellist. Ma polnud kunagi sellest mõelnud, et jagan need tegevused viieks etapiks. See oleks umbes nagu "jaga voodist tõusmine" või "lille kastmine" viieks etapiks.

Kui harjutuste vahel vaba aega oli, laskusin pisut allapoole, eksperimenteerisin kilodega. Tahtsin seda harjutust teha, et lased vesti tühjaks ja siis vaatad mitme kiloga vesi täpselt silmade kõrgusele jääb, aga kuidagi nagu ei jõudnudki. 10 kiloga sain ujuvuse paika! 

Siinkohal ma ei tea, kas vanus on selline, et ei mäleta kõike elus juhtunut, aga need kaks korda, mil ma peale mõningast pusimist ujuvuse paika sain on mu elu säravaimad hetked! Tühja neist diplomitest ja edutamistest ja sünnitustest ja maiteamillestveel, mis mulle hetkel meelde ei tule! Parim asi maailmas ja kõige tähtsam saavutus on täiuslik ujuvus!
Kui ujuvust pole, siis puudub igasugune kontroll asjade üle. Kord vajud alla, tonksad vastu meretaimi ja koralle, ajad lestadega liiva üles ja koperdad nagu pimesikk. Ma kujutan ette, kuidas mereelanikud negatiivse ujuvusega sukeldujat vaatavad - umbes nagu täistuubitud bussis, kui purjus kodanik peale tuleb! Kui ujuvus on positiivne, siis lendad ülespoole nagu õhupall, üritad millestki kinni haarata ja vesti tühjaks lasta, aga ikka lendad ainult ülespoole. Tüütu! Neutraalne ujuvus - see on täiuslik lendamise kogemus. Kui ujuvus on paigas, siis alles võib asjadest rõõmu tunda! Hakkad aru saama, kus oled, kes siin veel on ja kulged selles rahulikus võluriigis teadlikuma külalisena.
Vee all toimub ujuvuse kopsudega reguleerimine aeglaselt. Kui palju sisse hingad, peaks teoreetiliselt üles tõusma, aga kuna enne oled välja hinganud, siis tegelikult vajud sissehingamise ajal alla. Välja hingates tõused üles, sest enne oled ju sisse hinganud. L õpetas, et ma peaks kopsud korralikult tühjaks hingama ja siis vähem sisse hingama. Toimis tõesti hästi. Instintiivselt tekib vee all tahtmine suured sõõmud hingata, samas ujuvuse seisukohast on parem lasta kopsud tühjaks ja vähehaaval sisse-välja hingata, et ujuvust hoida. Boonusena säästab see ka õhku, kui väiksemate sõõmudega hingata ja vestiga mitte mängida. 

Tegime kaks pooletunnist sukeldumist kivirüngaste ümber. Esimese sukeldumise lõpu poole leidsime kaheksajala. Jällegi minu sügav imetlus L suhtes. Ta suudab lainete ja maiteamille järgi vee peal olles aru saada, kus kohas vee all kaheksajala koobas on, et sinna tagasi minna. Kahjuks teise sukeldumise ajaks oli kaheksajalg vist sõpradele külla või jahile läinud. Kivirüngaste avamerepoolses küljes olid lained nii palju liiva üles ajanud, et nähtavust polnud ollagi. Mitu korda kaotasin teised ära ja tuli üles tulla, et nad täispuhutava poi järgi üles leida. Üldiselt tegelesin enamuse aega oma ujuvusega ja pidasin pingsalt silmas L-i lestade neoonkollaseid krõpse. Musti lesti ei näinud, aga krõpsude järgi midagi nagu nägi (kuniks ta meetri kaudusel oli). 

Teine, liivases vees, sukeldumine meenutas mulle elu esimest meres sukeldumist Hiiumaal. Eelmisel päeval oli torm olnud ja põhjast muda üles ajanud. Nähtavust polnud ollagi, mingi valge supp. Enam-vähem kohe peale vee alla minekut kaotasin kaaslase ära. Vist olin ca 4 meetri sügavusel ja ühel hetkel arvasin, et nüüd vist suren siia. Minu ees, taga, üleval ja all oli ainult valge supp. Mitte midagi muud, ainult valge supp. Enda jalgugi ka ei näinud. Ma ei saanud enam aru, mispidi ma olen ja kas mu pea on üleval või all. Nüüd tagantjärele arvan, et ilmselt oleks võinud vesti õhku täis lasta ja küll oleks rahulikult üles kerkinud. Aga ikkagi esimene sukeldumine ja suures paanikas tegin kõige suurema vea - hakkasin hinge kinni hoidma. Kes seda enam mäletab, kui kaua too paanika kestis. Ilmselt mitte väga kaua, sest ilma hingamata pikalt olla ei saa. Korraga ilmus kaaslane ka udust välja ja kobisime kiirelt kaldale tagasi.    

Tim Ecott kirjutab veel:

"Scuba diving is not, as Jacques Cousteau famously put it, 'an entry into the Silent World'. The sound of one's own breathing is amplified and compounded by the demand valve from the scuba tank. Air bubbles escaping from the regulator mouthpiece make a constant burbling nose. Coral reefs crackle, like ageing bones. Many fish and crustaceans make pops and grunts, slight sounds, muffled to the human ear, but they add to the noise none the less. The silence that divers seek is more internal. Diving makes you think and allows you to think alone.
Underwater, there is freedom from everything terrestrial. For me, inner space more accurately describes the place my minds goes when underwater. The mental release that neutral buoyancy brings is even more valuable than the interaction with creatures of the deep."

Tim pani juba kõik kirja. Kui peaks mõnipäev Tim'iga peale sukeldumist paadis istuma, siis piisab pilguvahetusest ja me mõlemad teaksime täpselt, mida teine tunneb. Istuksime vaikides, käed reelingule toetatud ja vaataksime horisonti kuni paat sadama poole popsutab. See on alati nii. Kui minekul käib vestlus maast ja ilmast, võrreldakse sukeldumiskogemusi ja varustuse eripärasid, siis tagasi tulles ollakse veel oma sisemaailmas, täiusliku hingelise tasakaalu seisundis, mida sukeldumine annab. 

Tremiti jääb seekord ära, sest meri on tormine. Loodan hirmsasti, et tänavusel hooajal veel kasvõi kaldaltki korraks minna saaks. Ma võiks kasvõi mingeid basseine puhastada, kui saaks ainult vee alla minna. 

 


  




domenica, settembre 13, 2020

In another news

Kodumaa, tavaliselt ma teen suve lõpus sulle väikese kokkuvõtliku kirjakese, et sind tänada sooja vastuvõtu eest ja meenutada, et mõtlen su peale ka pikkadel talvekuudel. Sellest on hirmus kahju, et nüüd see Covid meie vahele kiilu lõi ja ei saanudki sind tänavu külastada. 

Tegelikult mind oodatakse hetkel mere äärde, aga tahtsin sulle jooksu pealt teada, anda, et oled ikka mu südames ja kohe kui pisut õgveneb, tulen sulle külla. 

Muidu vahepeal kolisime siia Abruzzosse. Et kui peaks uus lockdown tulema, siis on vähemalt puhtam õhk hingata ja saame mere ääres olla. Lapsed on ka uues koolis. Kool peaks 24ndal septembril avatama. Eks vaatame, mis saab. Mul väga kõrged ootused ei ole. Paralleelselt teeme Üleilmakooli, et eesti keele oskusest midagigi alles jääks.

Rohkem polegi eriti uudiseid. Maikuust saati oleme siin vaikselt elanud. Mere ääres käinud, koolitükke teinud, ainult sugulaste ja väga väheste sõpradega suhelnud. Mulle isiklikult tundub, et olen peamiselt koristanud, pesu kuivama riputanud ja süüa teinud kõik need kuud.

Soovin sulle vihmastesse sügisõhtudesse hubaseid hetki armsate inimeste keskel, kaminatuld, sooje tekke, teed ja õunakooki ning astreid vaasi. Ja et vahel ka mõni päikeseline päev tuleks, kui saab ette võtta virgutavaid jalutuskäike erksinise taeva all ja kolletunud lehtedes rabistada. Hoia ikka jalad soojas ja kanna mütsi! 

25, 26 Eremo d'Annunziano

Kas mu elus tuleb päev, mil kirjutan "oli tavaline sukeldumine"? Kuni see päev tuleb, kavatsen kõigist neist erakordsetest sukeldumisest sulle, Kodumaa, kirjutada, sest logi leheküljed jäävad kitsaks. "Kavatsen" on mõeldud umbes nii, et "Kavatsus on, vahendid on. Kui aega leiab, siis kirjutan".

Kaldalt on juba mitu korda käidud. Seekord sain üle 15 aasta esimest korda paadist sukelduma. Aadria mere rannik, sügavus keskmiselt ca 5m, max 6m. 5 mm wetsuit, 10 kg, steel tank. Ujuvusega oli raskusi veel, aga ma töötan selle kallal. Lainetus oli päris korralik ja segas pisut. Tegime kaks pooletunnist sukeldumist, vahepeal pinnal puhkasime. Paati ei hakanud minema, sest lainetusega oleks see üks tobe rassimine olnud.

Minnes nägime delfiine. Olid päris kaugel, kui lähemale jõudsime, ei näinud enam. M ütles, et nägi kilpkonna. Keegi teine ei näinud, aga tundus usutav jutt.

Esimest korda elus nägin freediverit. Olen kuulnud, et nad mediteerivad hoolega ning see mees tundus tõesti palju mediteerinud olevat. Samas, itaallastele omaselt, kuigi oli näha, et ta eelistaks mediteerida, vestles paadis viisakalt. Oli tohutult heas füüsilises vormis. L tõdes kah kõrvalt, et kui balloonidega sukeldumisel on vajalik tehniline ettevalmistus, siis freediveril pigem füüsiline. Freediver jättis mulle tegelikult väga sügava mulje. Ta oli hoopis teistsugune inimene, kuidagi mungalik. Ja hiljem, kui sukeldusime, siis teda kohates oli natuke tunne nagu oleks mõnda mereolendit silmanud. Liugles sinna-tänna samal ajal kui meie oma balloonidega põhja lähedal kulgesime. Erinevus balloonidega sukelduja ja freediveri vahel oli nagu meduus vs lest.

Vee all tuttav Aadria mere põhi - kivid, korallid, anemoonide maailm. Kuna lainetas, siis anemoonid ja vetikad hõljusid nagu tontide juuksed. Peamiselt tegelesin ujuvuse probleemidega. Alguses ei saanud alla mindud, siis pani M paar kilo juurde, aga selle järel olin liiga raske ja muudkui vajusin vastu vaeseid kive. Siis lasin vesti pisut õhku ja kerkisin viuh! üles jälle. Et selle kõige juures teistest mitte maha jääda, ujusin ja rapsisin nii, et endal oli ka piinlik. Note to self: järgmisel korral proovin Lga kokku leppida, et kui alla jõuame, saan kõigepealt ujuvuse paika ja siis hakkame edasi liikuma. Aga üht-teist jõudsin märgata ka. 

See koht on L-i privaatne võlumaailm. Ta teab, kus kasvavad kaks gorgona koralli, mida tavaliselt meie kandis ei leidu. L ise avastas need ja ta on selle üle väga uhke. Ütles, et nad kasvavad paarimeetrise vahega, aga tal võttis kokku 10 sukeldumist, et need üles leida. Lisaks veel corallo cervello ja siis need asjad, mille nime olen unustanud. Nagu ilma tiputa koonused. Miskid mereussikesed ehitavad neid. 

Tegime tiiru ümber kivide. Vahepeal sile liivane põhi. siis jälle kivid. L tundub teadvat kõiki nende kivide õnarusi ja koopaid. Vaatas siia-tänna sisse ja otsis midagi. 

Ühes õnaruses oli kaheksajalg end kokku kerinud. L üritas teda pisut tegevusele ergutada, aga kahekasajalg puges sügavamale peitu.

Teises sügavamas kohas lesis merepõhjas scorfano (misiganes ta nimi eesti keeles oleks). Mossitas ja vaatas meid. Kordamööda lähenesime ja vahtisime talle otsa. Scorfano lesis ja mossitas tuima näoga, ainult silmad liikusid. Tundus natuke eestlaslik. Mis seal ikka, ujusime minema

Palju oli väikesi kalu, aga ma pean otsima koha, kust nende nimed ja näod kokku panna saab. Uus tuttav oli tiigri moodi kala. umbes käe suurune ja täpselt tiigri triipudega. Üldiselt hiljem arutasime, et kuna nüüd on vähem paate merel, siis näeb rohkem kalu. L arvas lausa, et ta pole kunagi selles kohas nii palju kalu näinud. Oli ka üks kala, mida süüakse, aga ma ei tea, mis ta nimi on. Kui kätte oleks saanud, võinuks nelja inimese lõuna teha. 

Hiljem istusime sadamas ja meie laua kõrval tõmbas sigarit üks valgelokiline keskealine mees. Selline tüüp kelletaolisi alati väikelaevade sadamates kohtab - valged lokid, sigar, polosärk, sügav päevitus, õllekõhuke. Istub seal nagu kaheksajalg koopas ja vestab juttu.

Ühesõnaga, arutasime seal, et hommikul nägime delfiine ja merehunt asus jutustama. "Delfiinid on tohutult intelligentsed". Noogutasime kaasa. Sülelapski teab, et delfiinid on intelligentsed. "Nad on nii kuradi intelligentsed, et võtavad võrkudest kalad ära. Aga kaladest, kurat, elab terve perekond! Hiljuti ühtedel siin sai süda täis. Läksid püssiga merele ja lasid kaks delfiini maha. No oleks, et nad püüavad tonnide kaupa kala. aga kui sul on võrgus 15 kilo, mis sa pead maha müüma, et peret toita... Aga nad on kuradi intelligentsed. Nagu kassid! Kui iga päev kell seitse paned süüa, siis kass on kolmveerand seitse juba kohal. Delfiinid - samamoodi! Aga perekonnad elavad sellest kalast! Delfiin on armas küll, aga kui küsimus on ellujäämises...." Merehunt tõmbas pika sõõmu sigarist ja mõõtis meid, tõsinenud sukeldujaid, pilguga mis ütles ainult üht:"Lumehelbekesed olete! Muretsete siin delfiinide pärast, aga PEREKONNAD PEAVAD ELAMA".

Merehunt jätkas:"Hiljuti mehed said korraliku tuunikala õnge otsa. No selline korralik purakas!" Merehunt ajas käed laiali. "Aga siis! Kaks ampsu ja tuunikalast oli ainult pea järel!" Merehunt tõmbas sõõmu sigarist ja mõõtis publikut pilguga. "VALGE HAI!" "Tohoh!" hüüatasid sukeldujad ühest suust. Julgesin küsida, et kas tõesti Aadria meres on valged haid. A teadis, et väikseid haisid ikka leidub, aga et valge.... "Valge hai! Tõsijutt," noogutas merehunt. "Mehed jätsid selle tuunikala pea kus seda ja teist, panid mootorile hääled sisse ja robinal minema sealt!"

Selliste vahvate kalamehejuttudega tulin täna sukeldumast tagasi. 

Põhjast üles tulles vaatasin kaugenevat rohelist merepõhja, kus vetikad ja anemoonid lainetuses lehvisid. "Järgmise korrani, mu armsad anemoonid!" Järgmine peatus: 27.september ja Tremiti.