Pildike Itaaliast ehk ühe Rooma sisehoovi salapärane elu

Jajah, mul oli juba eelmise postituse avaldamise hetkel sisetunne, et tuleb sihuke Miranda Hart'i moodi piinlik hetk nagu siis kui ta üritab nalja teha ja keegi ei naera:"Nothing? Nothing. Nothing here, too.".

No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"

Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.

Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.

Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.

Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.

Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.

Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
 
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.

Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid.  Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.

Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.

Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.

Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi!  Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.

Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse.  Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.

Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.

Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...

Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud.  Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.

Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.

Mu vana kuub veel sõber vastu pea

Tere, Kodumaa.

/draamatiline paus/

Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.

/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/

Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!

Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.

Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.

Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.

Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.

Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.

Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!

Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin.  Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike".  Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!

Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.

Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.

Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 

Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!