venerdì, ottobre 12, 2018

Mu vana kuub veel sõber vastu pea

Tere, Kodumaa.

/draamatiline paus/

Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.

/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/

Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!

Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.

Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.

Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.

Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.

Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.

Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!

Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin.  Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike".  Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!

Nessun commento: