Tehtud!

Reedel oli mul viimane tund anda ja juba hakati jutujätkuks pajatama, et noh rääkige siis, kuidas tunne on. Minul, nagu tihti juhtub, tuleb õigel hetkel vale vastus pähe.

Nimelt, sel ajal, kui oleksin pidanud viimast tundi ette valmistama, võtsin hoopis kätte ja läksin Notsu kommentaari peale otsima seda Akadeemia numbrit, kus Runnel kirjutab, kuidas luuletajad merd näevad. Leidsingi ja lisaks oli seal tohutult huvitavat lugemist. Näiteks Sandor Csoori essee sellest, kuidas poeet end tunneb, kui on luuletused kirjastajale ära saatnud. Sandor kirjutab:"Ma peaksin olema rahulik, nagu on vaiksed ja hingestatud tühjaks korjatud suvelõpu ploomipuud ja rabenenud lehtedega kirsid mu aias. Ja ma ei ole seda siiski! Vastupidi, ma olen rahutu! Luuletusi ei ole siin minuga ja minu ümber on tekkinud õhutühi ruum." 

Ühesõnaga, esitati laiale ringile küsimus, et noh, kuidas te ennast tunnete nüüd, kus viimane tund on antud ja kohe otsa, et Katu, räägi mis sina arvad. Sandori mõte oli minu jaoks alles värskes, sisseimbumise faasis - tead, Kodumaa, kui on selline tundsin-hea-idee-ära-tunne, aga vajad veel aega, et seda korralikult formuleerida. Kuidagi mälu järgi vastasingi, et lugesin siin hiljuti ühte esseed, kus kirjutati tühjaks korjatud viljapuudest ja sellest, et peaks olema rahu ja lõpetatuse tunne, aga ei ole ühtigi. Idee oli kuidagi nagu liiga sügav selles kontekstis ja tekkis teatav hämmeldusest kantud paus, mille lõpetas S-i kommentaar, et see on Ungaretti. Teised itaallased noogutasid kaasa, et jajah, Ungaretti "Soldati" ("Sõdurid").

Mille peale ma muidugi läksin end Ungaretti "Sõduritega" kurssi viima ja avastasin maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis teisel kohal oleva luuletuse, mille esiti arvasin olevat luuletuse esimesed read, aga pikema uurimuse tulemusena selgus, et see ongi luuletus. Las ma toon ta sulle ära.

Si sta come
d'autunno
sugli alberi
le foglie

Vabatõlkes kõlaks see:"Ollakse nagu sügisel puude peal lehed" Ma saan aru, et sõja tormituuled, haprus, juurtetus ja kõik muu, aga peamiselt ikkagi oleks tahtnud teada, et kuidas sellise banaalsuse kirjapanemise eest rahvuspoeediks saadakse? Näiteks Fabrizio de André "La Guerra di Piero" - siin on jõudu ja sisu. 

Minu hämmeldus ja arusaamatus kasvas, kui leidsin teise Ungaretti luuletuse, mis on maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis esikohal:

M'illumino
d'immenso

Valgustun lõpmatusest 

Nii? 

Edasi? 

Mina olen Väga Väikese Aruga Katu ja arvan selle kõige peale järgmist. 1919.aastal oli pool Itaalia elanikkonnast kirjaoskamatud ja ilmselt oli asi selles, et kui selles kirjaoskajas pooles leiduski inimene, kes luuletuse kirja panna suutis, oli see juba päris suur asi. Aga ilmselt tuli poeedil ikkagi kirjutada nii lühikesi lauseid kui vähegi võimalik, sest ega see kirjaoskaja pool rahvastikust polnud ka nüüd teab mis intellektuaalid. Minu teine hüpotees on, et olles kirjutanud kaevikus, vahest ka väikese kuulirahe all, siis seal polnudki aega pikki ja keerulisi lauseid paberile kribada.  

Ja siis Nummiku kallal muudkui võtavad koolis, et miks ta nii napisõnaliselt kirjutab.  

Aga tulgem hoopis CELTA juurde. 

Kokkuvõttes, väärt kursus oli. Tohutult palju õppisin, aga peamiselt tuleb hetkel tõdeda seda, et õige õppimine ja teadmiste konsolideerimine algab alles nüüd, kui õpetama asun. Rohkem polegi midagi öelda. Alustuseks tahaksin rahulikult lugeda läbi ülemisel pildil olevad raamatud, mida olen siin palavikuliselt läbi lapanud, otsides konkreetse teema jaoks vajalikku infot. Ja siis tahaksin kaevuda raamatutesse, mis olen siin oktoobrist saati hellalt kõrvale pannud selle mõttega, et peale 21.detsembrit, kui õpetajakutse omandatud, võin neid rahulikult lugeda. 

Enne, kui lõpetan, tahaksin emmata ja saata tänusõnad K-le, K-le ja T-le, kes olid mu kannatlikud ja armsad eksperimentaalõpilased; G-le, kes viitsis mu nuttu ja hala kuulata ning varustas erialase kirjandusega; Rokule ja lastele, kes olid nii armsad ja osavõtlikud kõigi nende kuude jooksul ning vähenõudlikul moel külmutatud kalapulkadest ja hamburgeritest toitusid ning vastuvaidlemata ekraanide ees istusid.  

Ämma pajatused: kuidas mu ämm paadiga sõitis

Rokul on Hüperaktiivne Onu. Hüperaktiivse Onu ja Roku Tööka Isa emad on õed. Kui nad noored olid, käisid õepojad koos surfamas (jaa, 60ndatel!), ehitasid koos autosid ja raadioid ning kindlasti tegid muudki, millest mulle pole pajatatud. Roku Hüperaktiivne Onu on üks selliseid igavesti vitaalseid inimesi, kellel on suht ükskõik kuhu suunas liikuda või mida teha, peaasi, et oleks tohutult sebimist ja et teda kuulataks, sest tal on iga asja kohta arvamus. Ma arvan, et meditatsioon oleks tema jaoks mingi piinamisvõte. Kokkuvõtteks üks sümpaatne vitaalne vanamees.

Kui Roku Hüperaktiivne Onu oli keskeakriisis, umbes samavana kui Roku praegu, ostis ta paadi. Järgnev pajatus on sellest, kuidas Roku Kunstnikust Ema esimest ja viimast korda paadiga merel käis. 

Rou Hüperaktiivse Onu paat oli umbes samasugune nagu meil praegu. Mootoriga, vist lühem kui 7m ja ilma kempsuta. Aga tekialune ruum oli, mingi vooditaolise moodustisega. 

Ühel pühapäeval, peale tavapärast pühapäevast lõunasööki (vt ka eelroog, pasta, pearoog, magustoit ja vein), mindi paadiga sõitma. Roku Moodne Vend oli tol ajal umbes kolmene ja võeti ka kaasa.

Meri ei olnud tol päeval väga rahulik. Pigem ütleks, et natuke rahutu ja Roku Kunstnikust Emal hakkas lõunasöök kohe ennast tunda andma. Onu Leo võttis aga kursi avamerele ja muudkui kihutati. Teadupärast mida kõrgem laine seda kiiremat tempot tuleks hoida. Kaasasolnud lastel hakkas igav ja vast ka lõunauinaku aeg käes, niisiis lapsed läksid alla magama. 

Kihutati edasi, kõigil hirmus lõbus, aga mu ämm tundis, kuidas kõhus midagi tohutult pulbitseb ja mässab. Delikaatne probleem nõudis madala profiili hoidmist, niisiis laskus Roku Kunstnikust Ema tekialusesse ruumi, kus lapsed magasid. Lõunasöök hakkas juba intensiivselt väljuma ja kempsu puudumisel haaras mu ämm esimese kättejuhtuva asja, milleks oli Roku Moodsa Venna rannalina ja tegi oma hädavajadused sinna sisse. Idee oli hea, aga mis edasi? Tekialune kitsas ruum hakkas peagi haisema ja oli vaja kuidagi sellest situatsioonist vabaneda. 

See on vist see koht, kus füüsikud teavad asjadest rohkem, aga kui visata kompsuks mässitud rannalina üle parda, täpselt kiiluvee sisse, siis see kuidagi jääbki paadi kiiluvette. Ei vaju põhja ega jää maha.

Mu ämm seda ei teadnud ja viskas asitõendi üle parda. Asitõend jäi kiiluvette ujuma, aga kuidagi nagu teised ei märganud seda ja ta tegi ka näo, et midagi pole juhtunud. Küll aga ärkasid lapsukesed lõunaunest ja kui Roku Moodne Vend ärkas ja oma rannalina vees nägi, pistis ta kõva häälega karjuma. Teate ju küll, kuidas väikesed lapsed oma asjade küljes kinni on, eks.

Ühesõnaga, olukord muutus pingeliseks. Kakane rätik paadi kiiluvees ja Roku Moodne Vend olla nii kõva kisa valla päästnud, et piirivalve tuli kaatriga uurima, et mis neil seal toimub. Üritati kuidagi delikaatselt asja selgitada ja lõppes see sellega, et Roku Moodne Vend oli sellises hüsteerias, et ainus variant oli ta kindlale maale toimetada. Niisiis, piirivalve kaater saatjaks, üritati kuidagi kaldale läheneda ja maiteagi, mis ranna või paadisilla juures nad tookord peatusid. Roku Kunstnikust Ema sumas lapsukesega kaldale ja lubas, et enam kunagi ei lase ta ennast ühegi paadi peale meelitada.

Järgmine kord, Kodumaa, jagan sinuga pajatust sellest, kuidas Roku Kunstnikust Emale kingiti 70ndaks sünnipäevaks Vahemere kruiis.

 

Always look on the bright side of life

Kodumaa, mis teed? 

Järgnevast kirjutan sulle seoses sellega, et G arvas, et oleks hea mõte. G räägib vähe, aga arukalt ja üldse on  valdavalt tema süüdi, et ma siin CELTA kursust teen. Nüüd ma tean, miks G vähe räägib ja see on... TEACHER TALK!

Kodumaa, kindlasti sina, nagu paljud teisedki, ei tea midagi sellisest obskuursest asjast nagu CELTA.  Hästi kokkuvõtlikult: see on kursus, kus õpetatakse inglise keelt õpetama. Idee poolest, kui jumal annab ja külm ära ei võta, siis jõuludeks peaks minust sertifitseeritud inglise keele õpetaja saama.  Parim jõulukingitus on oma kätega tehtud kingitus, eksole :)

Eile õhtuks olin kursusega täpselt poole peale jõudnud. Pooled tunnid on õpetatud, pooled kirjatükid on esitatud. Tohutu õppimine ja hüperfookus on siin hetkel toimumas. Vaba aega on õppimiseks vähe ja iga vaba minut tuleb CELTAle pühendada. Täna sain ühe asja pisut varem tehtud, ega muidu poleks siin võimalust sulle kirjutada. 

Mida uut on juhtunud:

Oskan nüüd Zoomis tunde anda! 

Mu elu eesmärk on vähem rääkida. Pmst on see juba aastaid mu eesmärk, aga kuidagi teacher talk kontekstis ma lõpuks ometi hakkan seda selgeks saama.
Kontseptsioon on see, et õpetaja peaks rääkima võimalikult vähe, aga kui midagi ütleb, siis täpselt õiget asja, õigel ajal ja õigete sõnadega. Selles suhtes on mu suur iidol hetkel I. I on meie õpetaja ja nõustaja. I-l on juba selline eriline hääl. Kui ta räägib, kangastuvad mulle uduvihmased kolletanud maastikud, nummid lubjatud hütid, nagisevad põrandalauad, kaminatuli, lesiv koer, villased sokid, värske õunakoogi lõhn, suur tass kuuma teed ja BBC3 raadiost mängimas. Vot selline hääl on I-l!
Tema tunde jälgida on ausalt elu elamus.  Miks need nii head tunnid on? Need on huvitavad, sujuvad, õppimine käib kuidagi loomulikult ja mänguliselt, kõik õpilased on kaasatud ja kuigi on kindel, et ta on iga viimasegi detaili hästi läbi mõelnud ja tuhandeid kordi juba läbi teinud (ikkagi 30 aastat õpetamiskogemust), pole seda üldse tunda. Palju erinevaid tunde oleme siin jälgida saanud, aga I omad on edetabelis esimesed. Kusjuures lõbusat pole selles mõttes siin midagi, et I on päris range nõustaja. Me oleme kõik üpris challenged tema grupis. 

Kui juba väljakutsetest juttu tuli, siis kursusevälisel ajal aitab vähem rääkimisele kaasa ka see, et ma olen üldiselt üsna väsinud ja ei viitsi iga asja peale nokka lahti teha.  Kui päeval aega ei leia, aga tähtaeg on homme hommikul, siis päris tihti on tulnud siin öösel töötada. Aga see kõik on kohutavalt paeluv ja meeldib mulle õudsalt, nii et nutta pole siin midagi. Üldsegi mõtlen siin, et miks ma juba enne inglise keele õpetajaks ei õppinud. Selle asemel, et voogdiagramme ja ärianalüüse vorpida, oleks võinud palju lõbusamalt aega veeta.

Oo ja veel üks asi, mis mulle tohutult meeldib: ICQ ja CCQ. ICQd on instruction checking questions. Idee on selles, et kui saadad õpilased harjutust tegema, siis enne küsid neilt küsimusi, näiteks "Mitmele küsimusele sa pead vastama! Kas sa pead vastused kirja panema? Kas sa oled A või B?" ICQd on mu suured lemmikud ja kasutan neid juba nädalaid väga edukalt laste peal. Näiteks: "Kas te vaatate telekat enne õppimist või pärast õppimist? Kas mustad riided kukuvad põrandale või viiakse pesukorvi?" Kui neid küsimusi õige tooniga, sõbralikult, esitada, siis annab tohutuid tulemusi! Ma arvan, et ICQd ja mu vähene rääkimine on peresisesele harmooniale ka tohutult kaasa aidanud :)

CCQd on natuke keerulisemad. Concept checking questions on sellised, et kui midagi on vaja lahti seletada, näiteks et mida tähendab "lead singer", siis sul on rida küsimusi, mida õpilastele esitad ja nad saavad küsimustele vastates ise kõigest aru! Pure magic! Muidugi trikk on selles, et peavad täpselt õiged küsimused olema ja ideaalis üle kolme ei tohiks olla. Vt ka: teacher talk. Neid ma veel kursusevälisel ajal ei kasuta, aga nad kohutavalt meeldivad mulle.

Mis ma siin veel õppinud olen... tohutu valgustus on aset leidnud teemal, kuidas õpetada kuulamist ja tekstist aru saamist. Keele analüüs ja grammatika on imetabaselt huvitavaks muutnud. Foneetiline tähestik on mulle eluaeg tüütu tundunud, aga hissand kus ma vaatan teda teise pilguga nüüd. Hääldusest aru saamine, hääldamise õpetamine on ka õudsalt huvitavad, aga siin tuleb veel pisut õppia. Hääldamisest ma ei teadnud mitte halligi enne, ise lihtsalt hääldasin sõnu nii nagu kuulnud olin ja rohkem eriti ei mõelnud selle peale. Ja kuskil veerandi kursuse pealt märkasin, et tunde jälgides olen hakanud õpilaste vigu kirja pannes neid juba jooksu pealt kategoriseerima (see on pärast kasulik, kui peab järeldusi tegema, et kustkohast see king täpsemalt pigistab).

Oh ja stressi teemal. Mu kolleegid kursusel on tohutult stressis, et ikka tohutu pinge ja nii. Enne esimest proovitundi olid kõik õudsalt pinges. Mina olin kohe esimese proovitunni esimene õpetaja ja nagu ikka, ettevalmistuseks läks rohkem aega, kui arvanud olin; aega oli vähe ja kõik muud asjad. Stressist puudust polnud. Aga täpselt päev enne tundi juhtus selline lugu, et Nummik sõitis rattaga punase tule all sõiduteele, vasakult tuli auto, mina karjusin aegluubis:"Stooooooopppp!". Sekund hiljem oli Nummik rõõmsalt üle tee jõudnud ja kaugenes horisondi suunas. Autoga oli midagi juhtunud, vast midagi sellist, mis manuaalkastiga autodega juhtub, kui järsult pidurit vajutada ja siduriga mitte teha seda, mida tegema peab. Autot juhtinud proua ja mina tegime läbi mikroinfarkti. Siit muidugi elu läks edasi, tegelikult olin teel Hurmurit koolist ära tooma, tuli edasi sörkida ning polnud seal aega pikemalt kontempleerida. Alles õhtul hiljem mõtlesin, et hissand kuidas üks sekund ees või taga võib elu muuta. Järgmine päev oma esimest proovitundi anda polnud enam üldse stressirohke. 

Ja enne kui lõpetan, retooriline küsimus. Mida ma teeksin ilma õdeteta, kes nii lahkelt aitavad ja tulevad pühapäeva õhtuti proovitundidesse? Nimelt, Kodumaa, peale esimest tundi otsustasin, et enne CELTA tundi teen ühe väikese harjutuse pisemas seltskonnas. See on tohutult aidanud. Roku siin juba ütlebki, et pean õdedele kingituse tegema :) 

Kodumaa, ma nüüd lõpetan. Jõuludeni! Mmmuuaaaahhh!

 

Läbikukkumine

5mm pikk wetsuit, 8+2 kg, terasballoon.

Reede õhtuks oli välja kuulutatud öösukeldumine. Valmistusin põhjalikult. Vahtisin internetis videosid, soetasin taskulambi (Mares EOS 10rz). Jõudsin ahhetada, kuidas üks taskulamp nii kallis saab olla, aga etteruttavalt ütlen kohe ära, et proovisin järele ja maa peal näitab valgust sama kaugele kui rannas seisev majakas. Kodumaa, kui sa peaksid allveetaskulambi järele vajadust tundma, siis ütlen kohe ära, et põhiliselt jälgi lumeneid ja alla saja euro ära väga looda midagi leida, kui tahad, et lambikesega vähegi lumeneid kaasa tuleks.

Sukeldumine oli plaanitud rannast, vana hea Ritorna beach Ortonas, mida olen ajapikku hakanud hindama kui kohta, kus saab veealust faunat hõlpsasti vaadelda. Muidugi igasugu kalamehi kivide otsas õngedega ja vee all ringi kobistamas on seal ka alati. 

Tutto molto interessante, aga terve nädal oli lainetus kõrge. Neljapäeval pisut leebus, reede hommikul oli päris vaikne. Kannatas paadiga merele minna, aga kella kahe paiku tulime sadamasse tagasi, sest lainetus oli lõbusõitudeks ja virgutavateks suplusteks jälle liiga kõrge. Vaatasin järele ja avamerel polnud nähtavus ka suurem asi, sest terve nädal oli laine kõrge olnud. Pesime paadi ja laekusin kogu pere seltsis pooleseitsmeks randa, ise veel omaette imestasin, et kuidas öösukeldumine nii vara algab ja kas selliste lainetega päriselt ka sukelduma minnakse. Ritorna rand on osati liivase põhjaga ka, nii et tekkis lausa mitu muret. Lainetus lainetuseks, aga kui on põhjast liiva üles peksnud ja pime ka, siis mida me üldse sinna vaatama läheme. 

Kokkuvõttes läks nii, et kui kõik kohale olid jõudnud (umbes seitsmeks) vaadati tõsinenult laineid, muretseti ja päädis see mingisuguse massipsühoosiga, mis ilmselt sai alguses sellest, et A ja L olid balloonid täitnud, varustuse autosse laadinud ja ei viitsinud "tühjade kätega" tagasi sõita. Kõik käis disclaimerite saatel "kui sa ei soovi, siis ei pea minema". Enamus grupist olid noored vihased mehed (hissand, itaallaste puhul kõlab see kuidagi kohatult!) ja muidugi olid nad valmis sukelduma. Teatasin kohe, et mina olen pigem ei. Kuna ma olin juba ette öelnud, et ma ei plaani minna, siis kuniks  päevavalgust oli, panin naljaga pooleks varustuse kokku mõttega, et vaatan, mis siin juhtuma hakkab ning sain aru, miks me pooleseitsmeks randa pidime kogunema. Pimedas võib varustust lahti võtta, aga mitte kokku panna.
Vette hakati minema loojangu viimastel minutitel, mis ei tundunudki teab mis öine. Naljaga pooleks läksin grupiga kaasa, hulpisime mõned meetrid avamere suunas, taskulambid juba süüdatud ja ma arvan, et see võis olla kaldalt päris õdus vaatepilt, 12 sukeldujat ja nende taskulambid loojuva päeva viimases väreluses, umbes nagu soovilaternad.   

Paar korda keerasin kõhuli ja vaatasin vee alla. Mingi sete hõljus ja nähtavust oli ehk pool meetrit kui sedagi.  Mu paariline oli Paolo, õudsalt tähelepanelik, heade ja tarkade silmadega noor mees, tuttav juba järvesukeldumise korrast. Jagasin Paologa oma mõtteid, et mina isiklikult ei näe siin mingit potentsiaali (hei-hei K ja P!) ja võiks rahulikult tagasi kaldale minna. Paolo pakkus, et me hoiaks käest kinni, kui ma kardan, et grupist maha jään või midagi. Tundus nagu kummaline mõte, aga no hulpisime edasi. Kui oli aeg alla minna, jõudsin peale mõningaid pingutusi põhja välja ka.  Miks ma kunagi normaalselt ja kiiresti alla ei saa, ah!? Terve suve olen harjutanud niisama ujudes, et proovin vee alla minna. Pärast jälle Roku muigab, et paadist oli näha, et varbad olid väljas. Kas ma olen uppumatu või milles asi?! Igatahes Paolo sai kellegi käest kaks lisakilo, panin need omale taskusse ja lukud korralikult kinni, et kilod ära ei kaoks. Mis inimesed need on, kes lähevad sukelduma, lisakilod igaks juhuks taskus? Kas nad toidupoodi ja panka ka lähevad, raskused taskus, sest kunagi ei või teada, millal kellegile kilo laenata? Igatahes nende kahe kiloga vajusin alla nagu meteoriit ja siis muidugi oli vaja vesti õhku laskma hakata ja üldse kogu see ujuvuse asi läks käest ära. Selgelt oli liiga palju raskust. Samal ajal oli nähtavus täiesti olematu ja praegu siin neid ridu kirjutades imestan omaette, et kuidas ma taskulambiga vee all ei näinud midagi, aga maa peal sain sellega mäetippe detailideni valgustatud. Koperdasin seal kuidagi ringi, Paolo hoidis härrasmehelikult mul küünarnukist, aga tunnistan ausalt üles, et mitte halligi ei saanud aru. Minu poolest oleks nad kõik võinud seal hinge heita või avamerele triivida, mitte midagi poleks märganud, sest nägin ainult setet hõljumas, taskulampe veiklemas siin-seal ja hädavaevu tundsin Paolo ära. Vabalt võis ükskõik kes mu kõrval ujuda, tõesti mitte midagi ei näinud. Võtsin otsuse vastu, näitasin Paolole, et lähen üles. Ta saatis mu härrasmehelikult üles ja tohutu mure ning kaasaelamisega püüdis mind veenda tagasi alla tulema. Tänasin teda tohutu viisakusega, soovisin head teed mõttekaaslaste seltsis, aga mina nüüd ujun küll kaldale. Lubasin Paolole, et kui kohal olen, annan taskulambiga märku, et kõik on hästi (selleks tuleb lampi ringikujuliselt liigutada). Tagastasin kilod tundmatule heasoovijale, kes oli ka üles tulnud. Tema identiteet ei ole siiani teada. Vahest oli Aquaman? Või.. noh... ma loodan, et polnud, sest kui oleks olnud, siis see oleks olnud täielik raiskamine teda pimedas mitte ära tunda.

Igatahes ujusin kaldale. Kaldalejäänud muidugi kõik ahhetasid, et miks ma pooleli jätsin. Turtsusin, et see sukeldumine on sama mis riidekapis istuda, mille peale E (ka üks divemaster, keda juba tükk aega tohutult imetlen) noogutas, et ta tegelikult arvas, et see nii on. A ei jõudnud ära imestada, et kuidas ma nii kiirelt sedasi otsustasin, mida ei saa talle muidugi süüks panna. Näha oli, et tegelikult ta teadis väga hästi, millistes tingimustes see sukeldumine toimuma sai, aga ta ei saanud mõistagi mu turtsumisele takka kiita, sest oli ilmselt terve pealelõuna raskusi ja balloone autosse tõstnud ning kõigilt raha juba kokku korjanud.
Sai teatavaks, et vahepeal üks abielupaar olla ka õige varsti kaldale naasnud, sest proual olla tulnud paanikahoog. Paanikahoogudega on vist nii, et neid ei või kunagi teada. Igatahes V rääkis kõigile, kes kuulda tahtsid, et ta oli olnud täiesti rahulik ja ilma igasuguste hirmudeta ja üldse ei saa aru, miks selline õhupuudus ja paanika järsku tuli. Abielupaar lahkus kiirelt, vabastamaks koju jäänud vanaema nende poja hoidmisest.

Nii see sukeldumine läks. Kuni teisi ootasime, käisime E-ga hoopis öisel suplusel. Kogenuma sukeldujana pani ta ette ujuma minnes taskulamp kaasa võtta. Sellest oli palju kasu, sest hoovus oli üsna tuntav ja suunas meid kaljude suunas, aga taskulambiga sai natuke vaadatud, et päris vastu kive ja rünkaid end ära ei lööks. Seekord ütleks, et suplus oli sukeldumisest palju meeleolukam ning pakkus isegi nagu mingi eduelamuse - nägin paari väikest kalakest kivide vahel!

Kodumaa, panen sulle siia väljavõtte videost, mis päev hiljem gruppi postitati, et sa umbes aimu saaksid, kuidas nähtavus oli. Video on ca pool minutit pikk ja kõik umbes samas vaimus nagu see pilt siin.

Mitte-sukeldumisest enam jäi kripeldama üks sukeldumisega mitte seotud asi. Nimelt seekord oli meiega üks uus noormees. Toimetas seal omaette, tõsiste silmadega noor sportlik poiss. Ma poleks temast midagi arvanudki, aga A sosistas esimesel võimalusel, et too on poolhull. Kergitasin pisut kulmu ja A pidas vajalikuks selgitada, et noormees olla mingis telesaates "Scommeto che..." täispuhutud õhupallidega minema lennanud. Mina jälle vastu, et kas nüüd selle peale kohe hull või. "Ei-ei, ta on ikka päriselt poolearuline! Näiteks enne siin kukkus mööda seina ronima ja küsis mu käest, kas ma ei keelagi teda. Mina vastasin talle, et oled täiskasvanud inimene ja ise otsustad, mis teed! Ei, ikka täitsa hull. Ja õhupallidega lendas minema ja! Kusjuures ta töötab muidu insenerina Milaanos.". Samal ajal ronis klatsimise objekt häirimatult mööda kiviseina üles, kalipso seljas ja mõned kilod raskusi puusade peal. Midagi tundus temas nagu tuttavlikku. "Noh...," ei osanud ma seisukohta võtta. "Võib olla on ta selline tunnustamata geenius, kust me teame. Avastab mingeid asju, mille peale meiesugune tavaline inimene ei tuleks". "Ah ei tea... hull," lõi A käega. See jutt insenerina töötamisest, vot selle kohta ma ei teagi, kas see käis hull olemise juurde või kuidas see mõeldud oli. Müügiosakonnas ohitakse alati, et insenerid on ebanormaalsed inimesed. 

Õhtu jooksul oli palju väikesi asju, mida alles järgmisel päeval kokku panna oskasin. Näiteks kuigi meid oli kokku 12, siis miks vees olles N ütles, et tal pole paarilist ja miks enne vette minekut paarilisi kokku ei lepitud, kuigi siit-sealt keegi ikka küsis, et kas me paarilisi ei lepigi kokku. Ütlen ausalt, et ma ei jäänud siin juhusele lootma. Kui see paariliste teema toppama jäi, konsulteerisin L-ga ja ta soovitas mulle Paolot, mille peale kalpsasin lestade padinal kibekiiresti Paolo juurde lunima, et ta mu enda paariliseks võtaks. Kas tõesti kogu see paariliste mittekokkuleppimise mäng oli selleks, et "poolhull" oli kambas ja keegi ei tahtnud endale vastutust või muret või kesteab mida?
Kõnealune "poolhull" oli väga rõhutatult korralik muide. Ta tervitas kõiki viisakalt, pani kõike tähele, aga märkasin teatavat silmad-maas, saba-jalge vahel, väljatõugatuse tunnetamist. Sukeldumise tegi igatahes lõpuni, oma varustuse ja asjadega sai ilusti hakkama. Kui peale sukeldumist rannas kividele käterätikud laotati ja võileivad välja võeti, hakkas mulle midagi koitma. Ta küsis kõigepealt, kas on veel kedagi, kes sööma ei jää. Keegi nagu ei vastanud. Umbes nagu fimides tavaliselt, kus nohik tuleb oma kandikuga mingi laua juurde ja küsib, kas vaba kohta on ja keegi otseselt ära ei aja, aga otseselt ei vasta ka.
Ta juhtus olema täpselt minu kõrval, kui kuulsin, kuidas ta telefonis kellegagi rääkis, kes talle järele oli tulemas. Ilmselt oli isa. Sportlik, hallijuukseline, igati viisakas härra, aga ka kuidagi mingi määratlematu kurbuse või lüüasaamise aura. Nüüd, kui sellele mõtlen, meenuvad need vanemad, keda olin Roomas ADHD grupiteraapias kohanud - sellised kuidagi juba ette vabandavad, rõhutatult viisakad, pingutatult kenad. Mäletan, et olime seal kõik kuidagi kergendusohkega, et ometiti üks koht, kus teised vanemad meid ei põrnitse või üksteisele midagi kõrva ei sosista.
Isa küsis pojalt, ega poeg midagi ei unustanud. Poeg, silmad maha löödud, kohmas vastu ei ei ole unustanud. Isa torises kuidagi omaette või universumile:"No see oleks küll esimene kord sul elus". Siis küsis, kuidas sukeldumine oli. Poeg vastu along the lines of "oli kah". Aga nad olid väga viisakad, ei öelnud niisama üldiselt tsau kõigile vaid veendusid, et on kõigile korralikult head aega öelnud, kõiki isiklikult tänanud ning kadusid öhe. 

Ma olen nüüd juba mitu päeva selle kõige üle mõelnud. Nad olid nii kurvad, üksildased, teineteisest kinni hoidvad, sest kedagi teist neil pole ja samas on nad üksteisest nii hingepõhjani väsinud.
Ma tean mida tähendab sotsiaalne distantseerumine. Ammu enne pandeemiat teadsin. Tean seda rasket, nüri igapäevast tööd ainult selleks, et mingi miinimumtase tehtud saaks, et kuidagi pea vee peale jääks. Varasematel aastatel oli päev korda läinud, kui polnud verd voolanud või kiirabis käidud ja olin suutnud mingid eined lauale võluda, pesu masinasse panna ja kuidagi enesevalitsust säilitada. Ja see oli päris suur saavutus. Kõrvalt teised lapsed käisid trennides, muusikakoolides, keeltekoolides, meisterdamisringides ja maiteakus ja kõik tuli neil hiilgavalt välja. Mul oli hästi, kui olime ellu jäänud kuidagi.
Tean seda igapäevast lootusetust, muretsemist, avalikke alandusi. Tean neid võõraste inimeste, sugulaste, muidu heasoovijate idiootseid kommentaare, kes pole vaenunud minutitki pühendama isegi sellele, et vähemalt guugeldada, mis on ADHD, aga kus annaks nõu stiilis:"Proovige hobustega, see rahustab!".  Tean väsimust sellest kõigest, üüratuid summasid ja aega, mis kuluvad terapeutide peale; seda, et tegelikult isegi kõige lähedasemate hulgas kedagi see ei huvita. On neid, kes ütlevad, et tegelikult pole tal ju vigagi, ta olete lihtsalt saamatud vanemad. On neid, kes ütlevad, et siin on vaja poisile üks korralik keretäis ja küll asjad korda saavad. Parimal juhul tuntakse kaasa ja põgenetakse esimesel võimalusel, sest mu poeg on konflikne, valjuhäälne, "ei järgi reegleid" ja on üldse juhitamatu, loomulikult mis muud kui vanemate tegemata töö ja liiga palju ekraane eksole. Ja kuigi erialases kirjanduses soovitatakse, et kaasake abijõude, siis võin oma kogemusest öelda, et ei leidu eriti lapsehoidjaid, kes valiks keerulise lapse, kui saab valida mõne lihtsa ja malbe. 

Kuigi Nummik on õige pea kümneseks saamas ja see noormees mingi kahekümne kandis ning neil on pikem tee käidud, siis ma kuidagi nii tahaks neid isa ja poega emmata nende üksilduses ja kuidagi väljendada mõtet, et näete, te saite hakkama. Ma ei hakkaks tollele isale ütlemagi, et ta poeg on täiesti okei mees. Ta ei ole mingi keskmine okei mees. Ta on eriline inimene, eriliste annetega, tundliku hingega ja eriliste piirangutega. Jah, ta on teistmoodi. Ja mis siis. No las ronib mööda seinu ja lendab õhupallidega. Aga ikkagi, siin on ju mille üle rõõmu tunda. Te olete kakskümmend aastat suurt tööd teinud, on näha, mis te olete teinud. Ta pole ju "hukka läinud". Temast ei oleks kunagi saanudki vormida "keskmist okeid meest" ja pole hullu. Ta tuleb oma eluga toime ja olgem ausad, kindlasti te olete ka igasugu asutustes käinud ja näinud, kui palju on väga raske puudega lapsi ja kokkuvõttes, kui teil on poeg, kes on takistustest hoolimata suutnud inseneriks õppida, käib tööl ja teda võib saata üksi sukelduma, siis väga suur võit ju. Samas muidugi ma ei tea, kas seal on ADHD. Vahest on autism või mingi muu.. maitea... diagnoos. 

Mis aga veel rohkem kripeldama jäi, oli A suhtumine. Miks tal oli vaja tulla mulle sedasi, poolenisti vabandades selgitama, et grupis on "poolhull". Kes ta on, et selliseid hinnanguid anda? Aga "poolhullu" raha sobis küll vastu võtta, eks. Ma ei süüdista neid, kes tõesti ei suuda näiteks ADHD all kannatava persooniga ühes seltskonnas koos viibida. See ei ole alati kerge. Aga käia ringi ja sosistada kõigile kõrva, et vaadake see seal on hull ja toimetada kulisside taga, et keegi "poolhulluga" ei suhtleks? Vot see on julm. "Poolhull" sai hästi aru, mis toimus ja temas oli väärikust jääda viisakaks. Ma küsiks sellelt isalt ja pojalt, et kas selliste inimeste poolt tunnustuse või mingisse gruppi kuulvuse puudumine teeb päriselt teid kurvaks? Ausalt, mind ei teeks ja ma mõtlen siin tõsiselt selle peale, kuivõrd ma ise edaspidi A-ga läbi käia tahaksin.

Veel asju jäi kripeldama. Mõtlen siin Nummiku peale ja kas me ka kümne või viieteistkümne aasta pärast sellised kurblikud ja üksildased oleme?  Vahest oleme juba praegu sellised, aga ise ei saa aru?
Maitea... järele mõeldes on Nummikus erakordne annus positiivsust, karakterit, jõudu elada ja julgust enda eest seista, arvestades veel kuidas teda juba ette igalt poolt välja tõrjutakse, sest on vanemad kes käivad ja sosistavad oma lastele ja teistele vanematele kõrva, et "see on poolhull ja kes on temaga, ei ole meiega".  

Bosco di Saint'Antonio, viimane osa

Kodumaa, ma olen kohutavalt erutatud! Just neil minutitel, mil ma Sulle kirjutan, on Roku tegemas laevajuhi eksamit! Kas nüüd tuleb meie peres aeg, kus see nöörijupp korraks ära pannakse ja saab niimoodi sööma hakata, et ei pea iga kord Vahemere kaarti kokku rullima, et saaks lauda katta? Ükspäev Roku nohistas midagi arvutis. Küsisin, et mis teed. "Kirjutan negatiivset retsensiooni. Üks müüb paati ja kuulutuses on, et "ostetud 2009, vette lastud 2019". No mida ta endast mõtleb?!" 

Enne, kui meist lõplikult merehundid saavad, kirjutan sulle ikkagi meie viimasest mägedes käigust.

Oot, Kodumaa. Enne kui mälestustes Püha Antonio metsa tagasi pöördume, tahtsin veel öelda, et mul on uus tehnika, kuidas lastega hommikuti õigel ajal kodust välja saada. Nimelt kl 7:30 hakkab telefon prääksuma (hommikusöök). Kl 7:45 hakkab telefon haukuma (hambapesu, riidesse panek). Kl 8:00 hakkab telefon uuesti haukuma (joped ja kingad). Kl 8:05 tuleb alarm, mille peale filmides tavaliselt vajutatakse punast nuppu kirjaga "auto destruct". Aga ega ma ka ei tea, mis filme ma eluaeg vaadanud olen, sest Roku ütleb, et laevajuhi kursusel räägiti, et see alarm tähendab "laev maha jätta". Vahel ma ei jõua neid alarme kinni panna ja leian end kooli eest ning telefon vahel haugub, vahel prääksub, vahel nõuab "laev maha jätta". Nii elamegi. 

Kaks nädalat töötasid need alarmid päris hästi. Aga viimasel ajal juhtub näiteks, et alarmi "laev maha jätta" ajal lesivad Nummik ja Hurmur aluspükste väel diivanil. Kui oleks suuremad, siis vast tõmbaksid piipu ja vestleks ühest-teisest. Praegu on nad sellises vanuses, et peamiselt uurivad Pokemonide entsüklopeediat või loevad raamatut "Diario di una schiappa". 

Selle eelnevaga tahtsin vist öelda seda, et kui sa, Kodumaa, meile külla tuled, siis siin kõrval majas on päris hea b'n'b, kus saab natuke stressivabamalt magada.

Siinkohal pööran vagalt silmad taeva poole tõden, et tol kaugel, päikeselisel sügispäeval, kui me seal Püha Antonio metsas jaurasime, me veel ei teadnud, et sellest saab meie pere viimane metsaskäik ning kes oleks võinud arvata, et 11.veebruaril 2020.aastal vaatan ma sellele tagasi, kui kuldsele päevale mägede ja foliaazi rüpes. 

KODUMAA, OTSE JUST NÜÜD JA PRAEGU HELISTAS ROKU JA TEATAS, ET SAI EKSAMI TEHTUD!!!

(Oo... mis te nüüd! Aitäh-aitäh! Jah, ütlen edasi! Lilled ja kingitused jätke palun valvelauda.)

Lihtsalt õudne, kuidas üks inimene plaanib hakata ühest asjast kirjutama, aga pidevalt kaldub teemast kõrvale! 

Niisiis, tol kaunil oktoobrikuisel pühapäeval oli meil äratus pandud kl 7:00. Roku ja lapsed tegid seda, mida nad tavaliselt teevad, kui ma olen midagi organiseerinud. 

Roku vaatas ilmateadet. "GASP! 11 kraadi!" Nummik jätkas teemaarendust:"Emme, kas me ei võiks veeta ühe pühapäeva koos perega?" "Mis, pane püksid jalga ja hakkame kohe pere keskis pühapäeva veetma!", ergutasin tagant. "Eeiiiiiiii! MA TAHAN VEETA PÜHAPÄEVA KOOS PEREGA TEKI ALL JA VAADATA FILME! ÜÜÜÜÜAAAAAÜÜÜÜÜÜ!" Hurmur jälgis mängu, aga juba oli aimata, kelle poole ta eelistused kalduvad. Ma olin öelnud, et peame kl 8:00 uksest välja minema. Kuidagi sain palumise, manitsuste, ähvarduste ja karjumisega kõik toidetud, riidesse ja võileivad-asjad pakitud. Vett polnud aega kaasa võtta. Pidime veepudelid täitma Francavillas veeautomaadist, aga selleks ajaks hakkas kell juba 8:40le lähenema. Tuli ilma veeta startida.

Tee peal autos jätkus üldine mossitamine ja nägude tegemine. Aga kui mägedesse jõudsime, ilmusid vasakule ja paremale imelised foliaazid. Hommikune udu hakkas järele andma ja tuju paranes. Jõudsime Pescocostanzo parklasse täpselt kella 10ks kohale ja isegi eputaks, et olime eelviimased. 

Seltskond pani halba aimama. Kuigi kuulutuses oli, et matk sobib peredele ja lastele alates 4-ndast eluaastast, siis meie lapsed olid seal ainukesed ja täiskasvanud olid kõik sellised sportlikud, puhanud ja juuksuris käinud keskealised, kellel lapsi kas enam ei ole või ei hakka kunagi olemagi. Valdavalt paarid, aga ka mõned joviaalsed seltskonnad, riietunud silmnähtavalt vähekasutatud, kallihinnalistesse tehnilistesse mägirõivastesse. Hiljem, kui Roku Töökale Isale ütlesin, mis seltskond seal matkal oli, vastas ta napisõnaliselt:"Vihkan selliseid kõige rohkem."

Ütlen kohe ära, et terve matka jäime meie pidevalt teistest maha. Matkajuht oli pannud kaks meest viimasteks, kes pidid vaatama, et keegi metsa maha ei jääks. Mehed olid alguses nagu leebemad, aga mida sügavamale metsa jalutasime, seda kriipsumaks nende huuled tõmbusid, sest nad pidid enamuse ajast meid järele ootama. 

Kõige õudsam asi maailmas on olla matkal ainuke lastega pere! Sellest veel õudsam on ainult üks asi. Olla matkal ainuke vinguvate, koperdavate laste ja ärritunud Rokuga pere. Roku oli veendunud, et siit me ilma kopsupõletikuta ja külmakahjustunud jäsemeteta ei pääse, sest ÕUES ON JU VIIS KRAADI! KUHU ME SINU ARVATES SEDASI LÄHEME!?!?! MIKS ME PEAME NII EKSTREEMSELT ELAMA KOGU AEG, AH?! 

Lapsed pakkis ta oma initsiatiivil sallidesse ja mütsidesse. Mingil põhjusel oli vaja kaasa tassida võileibadega seljakotti, veepudeleid (ok, sellega olen nõus) ja telki. Nääklesime parklas, et miks peab kahetunnisele matkale telgi kaasa võtma, aga Roku ja Nummik ei andnud alla. Grupp hakkas juba minema, polnud aega arutada. Niisiis asusime kõige viimastena rühkima. Ilmnes, et telki tahtis Nummik ja umbes kolmandal minutil osutus telk talle liiga raskeks. Tagasi seda enam viia ei saanud, sest matkaseltskond hakkas foliaazi taha kaduma. Kuni matka lõpuni kuuldus hala, et miks seda telki kaasa oli vaja võtta ja kes seda kandma peaks. Lapsed hakkasid virisema, et neil on palav. Joped, mütsid ja muu anti Rokule. Peale telgi leitmotiivi oli ka muid pretensioone. Roku käratas aeg-ajalt lastele, et nad ei jookseks, sest pori sees võib libiseda. Lapsed vingusid, et mida me siin metsas teeme; miks me siin kõnnime; millal me kohale jõuame; kas me juba ei ole jõudnud; miks me pole kohale jõudnud; mis on selle kõige mõte; mitu kilomeetrit on jäänud; miks me ei võinud jääda koju tekkide alla ja telekat vaatama; see on viimane kord, kui teie, vanemad, meid metsa viite. me ei tule enam kunagi mitte ühtegi metsa; ja lõpetuseks kõigi vingumiste ema: MEIL ON JANU!

Vahepeal peatusime, et imetleda metskannikesi ja puud, mille nimi on itaalia keeles agrifoglio. Giid rääkis, et taoline agrifoglio kontsentratsioon ühes metsas on väga haruldane. Kui ta juba kolmandat korda seda ütles, teatas Nummik valju häälega, et me juba kuulsime eelmisel korral seda agrifoglio juttu. Viiendal korralgi ei jätnud Nummik teatamata:"MEIL JÄI MEELDE KÜLL, ET SIIN KASVAB AGRIFOGLIO! KAS ME VÕIKS JUBA AUTODESSE TAGASI MINNA?" Roku porises midagi along the lines on "il guida fa schifo". Proovisin teda oma kummikuga tabada, aga hiljaks jäin. 

Oli kohutavalt piinlik. Mõned matkakaaslased naeratasid kuidagi julgustavalt (pakun, et need, kellel lapsed on juba ära olnud), enamus pööritas silmi ja tegi huuli kriipsuks (ilmselt need kellel lapsi pole olnud ja enam pole plaanis).

Muidu mets oli väga armas ja kindlasti soovitaksin seda külastada koos matkajuhiga, sest seal on päris palju radu ja võimalusi. Matkajuht ise olla neis metsades üles kasvanud ja kuigi tehnilis-bioloogilisi teadmisi tal tõesti pisut nappis, oli näha, et ta väga hoolib sellest metsast. 

Hetkel ma enam ei mäleta, kas Hurmur jooksis ja libises ja sai üleni poriseks või ainult pooleldi või ainult käed. Igatahes parajasti oli väga pingeline hetk, kui mul helises telefon. Nummiku klassikaaslase G isa:"Te olete sellised aktiivsed ja matkajad inimesed. Mõtlesime siin, et kui te järgmisel korral kuhugi mägedesse lähete, siis kas võiksime teiega ühineda?"
Ei tundunud kohane käimasolevat olukorda pikemalt kirjeldada. Ütlesin, et oleme just Püha Antonio metsas foliaazi imetlemas ja helistan tagasi, kui metsast väljas oleme. Kujutan ette, kuidas G isa pani telefoni mõtlikult lauale, tõstis tõsinenud pilgu ja teatas perele (kes lesisid kindlasti diivanil real, jalas kollanenud aluspüksid ja juuksed kammimata)":Vaadake, kuidas teie siin kükitate nagu kännuämblikud ja vahite Netflixi päevad läbi. Samal ajal, kui Nummiku perekond vallutab mäetippe ja künnab kipakatel alustel ookeane!"  

Jõudsime ühe hoone juurde, mis oli kunagi olnud Püha Antonio klooster või muidu varjupaik. Oli ette nähtud väike lõunapaus. Siinkohal tänasin mõttes Rokut selle puhul, et ta võileibu kaasa tassida otsustas. Ilmnes, et kõigil olid võileivad kaasas! Kust nad seda teadsid? Vee koha pealt veel selline vahemärkus, et kuna me polnud jõudnud vett kaasa võtta, siis mingi imelise ettenägemisvõime ajel oli keegi pannud võileibade kotti pooliku pooleliitrise pudelikese vett. Nummik leidis selle ja jõi kõik korraga ära. Oleme Rokuga juba ammu arvamusel, et Nummik on vägagi ellujääja tüüp. Hurmur aga nägi seda ja kukkus vinguma. Sellest piknikukohast edasi oli üks kasvava volüümiga vingumine teemal janu, tappev janu, kohutav janu, väljakannatamatu janu; nii suur janu, et ei saa enam sammugi astuda. 

Korraga terendas silmapiiril veekraan! Sellest on ühes kunagises piltidega postituses pilt ka. Kogu seltskond rühkis sellest mööda. Meid valvama pandud mehed kablutasid samuti edasi. Roku oli laste vingumisest ja kogu sellest porises metsas ringitrampimisest päris ärritunud juba ja kui Hurmur nõudis, et peame kraanist vett jooma, jättis Roku mind lastega otsustavalt maha along the lines of MULLE AITAB SELLEST KÕIGEST VAADAKE ISE KUIDAS HAKKAMA SAATE.

Mis seal ikka. Jõime vett. Panime pudelid ka täis ja jalutasime edasi. Kuna ma olin lastega niikuinii kõigist maha jäänud, tundus täiesti sobilik süüvida üheskoos metsikult kasvava pirnipuu uurimisse. Kodumaa, ausõna arvasin kuni tolle päevani, et pirnipuud kasvavad metsas ainult raamatus nimega "Rahvaste muinasjutte"! Ühesõnaga, kutsusin poisse üles vaatlema, kuidas metsik pirnipuu on ja kuidas näevad välja metsikud pirnid. Endal oli ka tohutult huvitav! Korraga näen, et Roku tuleb joostes tagasi, hõlmad laiali, telgid-võileivakotid tilpnemas ja hüüab hingeldades:"KUHU TE JÄITE KÕIK OOTAVAD!" No mis seal ikka, soovisime pirnipuule head päeva jätku ning tuiasime edasi. 

Kuna peamised janu ja nälja probleemid olid lahendadud, jätkus matk mõnevõrra harmoonilisemas meeleolus. Valvajad mehed ei teinud ka enam katsetki meid valvata, mis vähedas oluliselt stressi. Ilmselt oli palja silmaga näha, et me oleme sellised tüübid, kes igas bioomis elu jäävad!

Korraga kumas puude vahelt midagi, mille peale Roku ja Nummik üksteisele otsa vaatasid, noogutasid ja jooksma pistsid. Mulle ja Hurmurile hüüti üle õla:"Parkla paistab! Me ootame teid autos! Tsauuuuu!" Ja kadusid foliaazi kardinate vahele! Enne, kui ma sellest midagi arvata jõudsin, oli Hurmur neile järele jooksnud. 

Jätkasin matka. Päris meeldiv oli. Tegin pilte samblast, seentest, foliaazist ja muust. Nautisin päikeselist sügispäeva. Vaikselt kulgesin seal grupi sabas, kui korraga kuuldus murduvate okste raginat ja sammumüdinat. Kas metssead? Kitsed? Oh ei. Roku, Nummik ja Hurmur! Kõigil hing paelaga kaelas. "Pagan võtaks, mingi teine parkla oli!"

Õnneks oli meiegi matk juba üsna lõpusirgel. Kuna õige parkla paistis, jõudsime suuremate erimeelsusteta autosse ja suundusime tsivilisatsiooni rüppe - Pescocostanzosse. 

See on muide kohutavalt nummi mägilinn. Kui neil seal potililli poleks, siis see oleks see täiesti must, valge või hall, sest seal on kõik kivist. Lisaks oli seal väga armas kirik. Itaalias elades tekib mul kirikutes käies alati küsimus, et kust nad leidsid need põrandategijad. Mul pole siin veel õnnestunud kohata töömeest, kes suudaks põrandaplaate ilma poolesentimeetriste vuugivahedeta paigaldada. Jaa, oli tõeline rõõm vaadata vuugivahedeta põrandat ja kõiki neid puidust kunstnikerdusi. 

Vahepeal jäi Roku Hurmuriga jalutama ja mina Nummikuga kahekesi. Korraga tundsime, kuidas sõõrmetesse tungis värskelt ahjust tulnud kaneeliküpsetise lõhna. Läksime täpselt lõhna järgi ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus kondiitriäris oli tõesti just plaaditäis värskeid küpsiseid valmis saanud. Ostsime suure kotitäie küpsiseid ja igasuguseid huvitavaid kuukujulisi moosiga täidetud maiustusi. Nummik arvas leebunult, et tegelikult, kui peale loodust korralikult tsivilisatsiooni tagasi (loe: küpsiseid) saab, siis polegi väga hullu.  

Koju sõites tõdes mu armas pere, et foliaaz on väga armas ja oli tore seda kogeda, aga et Roku isiklikult on mitte niivõrd maarott vaid pigem nagu merede hunt. Hurmur sobras õnnelikult küpsisekotis. Nummik lubas, et kui järgmisel korral G kaasa tuleb, siis ta võiks veel ühe korra metsas ära käia. Peale seda tuli aga lockdown ja Itaalia kaardi värvimine kollaseks, oranzhiks või punaseks. Mõnes mõttes ütleks, et väga kaunid foliaazi värvid, aga sellest peale oleme metsa vaadanud vaid läbi Netflixi.

Alati sinu,

Kapteniproua 

See on romantika, mu unetute ööde laul

Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.

See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.

Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.

Uus sari "Io speriamo che me la cavo"

Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.

Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.

Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta

Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.

Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.

Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.

Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.

Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.

Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.

Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.

See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!

Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.

Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.

Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.

Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga,  kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.

Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.

Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.

Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi. 

Ilu teemadel jàtkame

Meil siin Itaalias kàib viimastel nàdalatel diskussioon selle yle, kas ministeeriumid peaks Roomast Milaanosse kolima. No selline tavaline populistlik kàra.
Anyhow, teema juurde tulles, hiljuti oli siin intervjuu sinjoor Saviniga Lega Nordist*. Intervjueerija kysis, et kas ministeeriumide Milaanosse yleviimise teema vòiks olla casus belli**, mille peale Savini vastas:"Mind ei huvita yldse, kui ilusad on Rooma ministeeriumid!"
Ei, mòistlik mees :)))

* Lega Nord on parempoolne partei, kes on tuntust kogunud peamiselt selle ideega, et edukas ning makse maksev Pòhja-Itaalia peaks luuserlikust Lòuna-Itaaliast eralduma.
** casus belli (lad.k.) - ettekààne sòja alustamiseks, reeglina mitte tegelik majanduslik/sotsiaalne pòhjus. Itaalia keeles tàhendab belli "ilusad".

Ytle mulle, kes on su sòbrad..

1 itaaljasòber pani endast sellise pildi Facebooki yles. Minu meelest vàga kena eeskuju ning yldse vòiksid mehed end rohkem eksponeerida ja maailmale silmailu pakkuda.
Nàiteks seesama sòber sòòbis igaveseks mu - tol ajal veel meeste body image teemal eelarvamustest nihestatud - màllu sellega, et kohvipausi ajal rààkis huvitatud naistele, kus Milaanos deplieerimisteenust soetada ning nàitas lahkelt oma eeskujulikult depileeritud rinda, et me teenuse kvaliteedist òige pildi saaks. Pildil osutatud piirkonda ta tookord ei demonstreerinud ja kindlasti oleks see tòises òhkkonnas pisut imelik ka olnud, mistòttu on pàris armas temast end yles pildistada lasta. Enne kui Kaded Kodumaa Mehed siin ilkuma hakkavad, ytlen kohe àra, et tegemist on heteroseksuaaliga ja erialaselt tunnustatud professionaaliga :)

Katsu neile selgitada

Viimati, kui Roku Dublinist naases, oli tal ylesanne mu punased kontsakingad kaasa vòtta. Pariisi lennujaamas paluti tal kott avada. Turvatòòtaja tiris kotist vàlja kahtlust àratanud esemed, milleks osutusid - voila! - minu punased kingad. "Need ei ole minu kingad," teatas Roku kàrmelt. "Ei ole teie kingad?" keerutas turvatòòtaja kingi kàes ja vaatas Rokut pika pilguga:"Sellisel juhul, monsieur, peab teie daamil pàris suur jalanumber olema..."