martedì, dicembre 07, 2021

Ämma pajatused: kuidas mu ämm paadiga sõitis

Rokul on Hüperaktiivne Onu. Hüperaktiivse Onu ja Roku Tööka Isa emad on õed. Kui nad noored olid, käisid õepojad koos surfamas (jaa, 60ndatel!), ehitasid koos autosid ja raadioid ning kindlasti tegid muudki, millest mulle pole pajatatud. Roku Hüperaktiivne Onu on üks selliseid igavesti vitaalseid inimesi, kellel on suht ükskõik kuhu suunas liikuda või mida teha, peaasi, et oleks tohutult sebimist ja et teda kuulataks, sest tal on iga asja kohta arvamus. Ma arvan, et meditatsioon oleks tema jaoks mingi piinamisvõte. Kokkuvõtteks üks sümpaatne vitaalne vanamees.

Kui Roku Hüperaktiivne Onu oli keskeakriisis, umbes samavana kui Roku praegu, ostis ta paadi. Järgnev pajatus on sellest, kuidas Roku Kunstnikust Ema esimest ja viimast korda paadiga merel käis. 

Rou Hüperaktiivse Onu paat oli umbes samasugune nagu meil praegu. Mootoriga, vist lühem kui 7m ja ilma kempsuta. Aga tekialune ruum oli, mingi vooditaolise moodustisega. 

Ühel pühapäeval, peale tavapärast pühapäevast lõunasööki (vt ka eelroog, pasta, pearoog, magustoit ja vein), mindi paadiga sõitma. Roku Moodne Vend oli tol ajal umbes kolmene ja võeti ka kaasa.

Meri ei olnud tol päeval väga rahulik. Pigem ütleks, et natuke rahutu ja Roku Kunstnikust Emal hakkas lõunasöök kohe ennast tunda andma. Onu Leo võttis aga kursi avamerele ja muudkui kihutati. Teadupärast mida kõrgem laine seda kiiremat tempot tuleks hoida. Kaasasolnud lastel hakkas igav ja vast ka lõunauinaku aeg käes, niisiis lapsed läksid alla magama. 

Kihutati edasi, kõigil hirmus lõbus, aga mu ämm tundis, kuidas kõhus midagi tohutult pulbitseb ja mässab. Delikaatne probleem nõudis madala profiili hoidmist, niisiis laskus Roku Kunstnikust Ema tekialusesse ruumi, kus lapsed magasid. Lõunasöök hakkas juba intensiivselt väljuma ja kempsu puudumisel haaras mu ämm esimese kättejuhtuva asja, milleks oli Roku Moodsa Venna rannalina ja tegi oma hädavajadused sinna sisse. Idee oli hea, aga mis edasi? Tekialune kitsas ruum hakkas peagi haisema ja oli vaja kuidagi sellest situatsioonist vabaneda. 

See on vist see koht, kus füüsikud teavad asjadest rohkem, aga kui visata kompsuks mässitud rannalina üle parda, täpselt kiiluvee sisse, siis see kuidagi jääbki paadi kiiluvette. Ei vaju põhja ega jää maha.

Mu ämm seda ei teadnud ja viskas asitõendi üle parda. Asitõend jäi kiiluvette ujuma, aga kuidagi nagu teised ei märganud seda ja ta tegi ka näo, et midagi pole juhtunud. Küll aga ärkasid lapsukesed lõunaunest ja kui Roku Moodne Vend ärkas ja oma rannalina vees nägi, pistis ta kõva häälega karjuma. Teate ju küll, kuidas väikesed lapsed oma asjade küljes kinni on, eks.

Ühesõnaga, olukord muutus pingeliseks. Kakane rätik paadi kiiluvees ja Roku Moodne Vend olla nii kõva kisa valla päästnud, et piirivalve tuli kaatriga uurima, et mis neil seal toimub. Üritati kuidagi delikaatselt asja selgitada ja lõppes see sellega, et Roku Moodne Vend oli sellises hüsteerias, et ainus variant oli ta kindlale maale toimetada. Niisiis, piirivalve kaater saatjaks, üritati kuidagi kaldale läheneda ja maiteagi, mis ranna või paadisilla juures nad tookord peatusid. Roku Kunstnikust Ema sumas lapsukesega kaldale ja lubas, et enam kunagi ei lase ta ennast ühegi paadi peale meelitada.

Järgmine kord, Kodumaa, jagan sinuga pajatust sellest, kuidas Roku Kunstnikust Emale kingiti 70ndaks sünnipäevaks Vahemere kruiis.



 








Nessun commento: