Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.

Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.

Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.

See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.

Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"

Õitsvad kibuvitsad.

Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.

Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.

Kargelt tumesinine meri.

Jällenägemisrõõm.

Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga. 

Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.

See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.

Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.

See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.

Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.

Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.

Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.

See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.

Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.

Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!

Sa ütsid sa oled blogger, mul on poogen

Tere, Kodumaa. Kujutad ette, mis ma vahepeal tegin? Käisin kodust ära! Kopenhaagenis!

Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.

Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.

Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.

Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.

Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest,  must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.

Järgmisel päeval jätkusid meeldivad disainiüllatused. Päevavalges avastasin hotellist uusi asju, mida eelmisel õhtul ei märganud. Kuna olime ikkagi puhkusel, siis võtsime asju soliidse rahulikkusega. Umbes keskpäevaks olime hommikusöögiga ja suitsupausidega ühel pool ning avastasime, et Kopenhaagenis on ilma juhita metroorongid. Mõistagi saatsin rongidest kohe video Itaaliapere gruppi, kust tuli vastu tunnustavaid kommentaare.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.



Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.


Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.

Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."

Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.

Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.

Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!

Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.

Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.

Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.

Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.

Salento: sole, mare, vento

Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile

Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?

Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.

Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.

Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.

Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid. 

Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe. 

Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest. 

Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.

Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju). 

Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.

Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi. 

Torre dell’Orso

See oli üks tüüpiline turistide rannakülake.  Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.

Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele. 

Otranto

Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat. 

Lecce

Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.

Santa Maria di Leuca

Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.

Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.

See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.

Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”

Fasano

See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.

Alberobello

 Kui Puglial üldse sellest sooja või külma oleks, mis ma temast arvan, siis Alberobello oleks see koht, mis minu silmis Puglia päästis.
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale. 

Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.

Mis aga restorani puutub, hoia nüüd toolist, Kodumaa! Kui tahad, vaata veebist järele selline koht, mille nimi on La Cantina. Ma arvan, et see on mu kõige lemmikum restoran ja kohe ausalt soovin neile edu, äriõnne ja pikka iga, et kui ühel päeval peaks elu mind Alberobellosse tagasi viima, siis sinna ma kindlasti einestama suunduks. Selles mõttes ma vast kõige originaalsem pole, sest Tripadvisoris oli neil miski 1500 retsentsiooni, millest ca 1100 hindasid asutust eccellente vääriliseks. 

Kontseptsioon oli restoranis selline, et umbes 8 lauda ja avatud köök. Eks selliseid kontseptsioone on ennegi nähtud a la “kodune köök”, “intiimne atmosfäär”, “täielik läbipaistvus”, aga sellist kohta, mis selle nii hästi välja mängiks, pole ma veel näinud. Köök oli ruumi loomulik osa, eraldatud söögilaudadest tööpinnaga, millel kokk toitu valmistas. Personali oli neli inimest, köögis kokk abilisega ning kaks kodanikku laudu teenindamas. See aga ei tähendanud, et kokk toidu teemal kaasa ei kommenteeriks. Üldiselt oli seal kirjeldamatult armas, kodune õhkkond ja toit oli suurepärane. Ei saa jätta kirjutamata, mida sõime. Roku võttis täistera orecchiette suvikõrvitsa ja seapõsega. Nummik ja Hurmur said orecchiette värsketest tomatitest tehtud kastmega, mis lastele mõeldes oli läbi passaverdura lastud (st tükke ei olnud sees ning erinevalt saumikserist ei ole passaverduraga tehtud pürees õhumulle). Mina võtsin Puglia klassika - valged oad siguriga (cicoria peaks vast sigur olema). Oliiviõli, mis lauale toodi, oli parim, mida Puglias saada õnnestus - suurepäraselt rohelise ja mõrkja maitsega. Lisaks võtsime grillitud hooaja köögiviljad, mis seekord olid mõistagi baklazaanid ja tomatid.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.  

Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.

Oo ilus aeg pole varjusid

Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.

Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik. 

Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata. 

Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).

Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning  keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist. 

Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).

Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud. 

Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai). 

Õhtune piparmünditee jääkuubikuga. 

Värske tilli iga toidu peal. 

Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.

See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes. 

Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema. 

Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk). 

Kastemärg rohi hommikuti. 

Lõuna-Eesti metsikud metsad.

Kured. 

Voogavad kollased põllud. 

Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.

Õitsvad pärnad.

See tunne, et horisont on sirge. Nii äge! 

Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.  

Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini. 

Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.

Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde. 

Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda. 

Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada. 

Pàev Bolognas vol 2

Alustuseks vòtsime ette Bologna peatànava ehk Iseseisvuse tànava ehk Via della Indipendenza. Teoreetiliselt peaks see tànav olema Liberty stiili austajatele yks mònus komm, aga mul olid silmad-kòrvad peamiselt kontori gossipiga hòivatud ja eriti ei jòudnud Liberty teemaga tegeleda. Mulle kaaristud meeldisid. E.-le ei meeldinud. Peatusime suvalises baaris ja kinnitasime pizzaga keha. Pizza oli... tavaline.

Jàtkasime teekonda, eesmàrgiga jòuda Bologna kuulsate kaksiktornide juurde. Bologna on tornide linn... khm... nagu Tallinngi. Aga kuna teadupàrast on vàlismaal kòik suurem ja glamuursem, siis Bologna tornid on ka Tallinna omadest kòvasti kòrgemad ja neid on rohkem ka. Keskajal, kui Bolognal majanduslikult vàga hàsti làks, olnud igal rikkal perel kombeks torn ehitada. Mida kòrgem seda uhkem. Korrespondent O. màrgib, et sama mòtteviisi vòime màrgata tànapàeva Dubais. Nagu juuresolevalt pildilt nàeme, oli keskaegne Bologna justkui Manhattan. Pilt on pàrit wikipediast.

Tànapàeval on palju tornid hàvinud ning esialgsest umbes sajast tornist on ca 20 jàrele jàànud. Mitmetel tornidel oli nàiteks àikesega pahandusi, sest piksevardaid enne 19.sajandit eriti ei kasutatud. Tornid Asinelli ja Garisenda, mille suunas me hoogsalt liikusime, on kòige kuulsamad ja Bologna symbolid. Ehitatud 1110. aasta kandis.

Ahhaa! Aga enne torne - mida me nàeme - kuulus Roxy baar! Roxy baari tunnevad ainult itaallased, sest itaallaste laulujumal Vasco Rossi laulab selles baaris viskijoomisest oma legendaarses palas "Ohutu elu" ehk "Vita spericolata".

Roxy baarile oli meie tàhelepanu juhtinud Korrespondent O. ning peab ytlema, et kui ta poleks seda teinud, oleks me tollest ikonograafilise vààrtusega asutusest joonelt mòòda kàinud. Vàga nukker koht. Puha tavaline baar. Mitte yhtki kylastajat. No vàhemalt mònda vananenud hipit vòi rokipedet oleks kyll palunud. Kui juba baaris sees olime, vòtsime kohvid ja cornettod. Cornetto oli see... tavaline, milletaolisi kusagil vabrikus toodetakse ja kòigisse suvalistesse raudteejaama-baaridesse saadetakse. Tegime mòned fotod, meenutamaks, et me Roxy baaris kàisime ning loovisime entusiastlikult ning kontori gossipit menetledes tornide poole.

Tornid ei petnud lootusi. Suurem - Asinelli - on 97 meetrit kòrge ning sinna saab ka sisse minna. Poole lyhem - Garisenda - vajus 14.sajandil pisut kreeni ja selline on ta tànapàevalgi. O. òpetas, et kui Bolognas ainult yhe pàeva olla, pole mòtet Asinelli tornist yles ronida, kui just ronimishàirega pole. Otse loomulikult olime me tol pàeval ronimishàirega! Pealegi oli meil plaanis rikkalikku Bologna lòunasòòki nautida, nii et mis saab olla parim naiseliku syytunde leevendaja kui 500+500 trepiastet!
Hoiatan kòigi tornihuvilisi vahelagede eest. Ronime. Ronime. Hingeldame. Muudkui ryhime E.-ga edasi justkui òed Smigunid olympiavòistlustel. Jess! Lagi! Finish! Aga ei! Selgub, et hoopis vahelagi ning ylespoole vaadates paistab mingi lòputu joru astmeid jàlle. Ronimine vòttis tegelikult pàris kaua aega, sest liiklus oli treppidel tihedapoolne. Kuna trepi peal kaks inimest teineteisest mòòda ei saanud, tuli aeg-ajalt trepimademetel peatuda, et allatulijaid mòòda lasta.

Vaade oli absoluutselt imeline ja tàiesti vààris 500t trepiastet. Nagu jàrgnevalt pildilt nàeme, on Bolognal ja Tallinnal taaskord palju yhist - punased katused.
Muide, eile uudistes rààgiti, et seoses liikluse tekitatud vibratsiooniga pidavat Bologna kuulsad kaksiktornid òige pea kokku varisema. Kiirustage, kodanikud! Kiirustage torne vaatama! Nàiteks, kui ma Eiffeli tornis kàisin, làks see jàrgmisel pàeval pòlema. Kindluse mòttes on mul veel nàiteid. Kui esimest korda Ameerikasse lendasin, algas tàpselt samal pàeval Iraagis sòda. Piiri peal uuriti hoolega, et miks mul just nyyd Ameerikasse asja on. Ja kui Londonisse tòòle làksin, plahvatasid metroos pommid. Aga nii kui pidin Kairosse tòòle minema, kukkus valitsus ja kòik muu. Mitte, et ma tahaks siin paanika atmosfààri tekitada, aga vist on parem enne mind teatud kohtades àra kàia :)

Peale torne oli sààrelihas òige pisut krampis (retrospektiivis màrgin, et tegelikult jàrgmised kolm pàeva) ja lòunaaeg hakkas làbi saama. Kell oli peaaegu kolm! Hissand! Mòelda vaid, kui nyyd kòik restoranid-trattoriad meie nina all kinni pannakse! Uhh! Uhh! Sadasime esimesse ettejuhtuvasse trattoriasse sisse ja pàris hàsti làks - Trattoria Rosso San Martino, mis asub Piazza San Martinol. Eelroaks polentatordikesed erinevate kastmetega. Vàga hòrk ja peen. Bologna spetsialiteetidest selgus, et lasagna al ragù oli otsas, aga tagliatelle al ragù tàitsa olemas. Imemaitsev. Vàrske pasta, mòistagi.
Lisaks pastale oli ka trattoria pàris tore. Sympaatse sisekujunduse ja mònusa sumiseva atmosfààriga. Magustoiduks soovitan kindlasti vòtta mascarpone kreemi sokolaadilaastudega... mmm... oleks teisegi portsu vòtnud, aga kelner tuli ytlema, et tegelikult nad nyyd tahaks asutuse kinni panna. Olime viimased sòòjad.

Nagu kòik kohusetundlikud turistid, kylastasime Piazza Maggiore't kust leiab San Petronio basiilika (eelmise postituse kommentaaride peale mòeldes tuli praegu muhelus :-). Samal piazzal leiab ka Bologna linnavalitsuse hoone, ehitatud 13.sajandil. Vàga kaunis. Basiilika on ka kindlasti vàga auvààrne, ikkagi yks maailma suurimaid kirikuid, kuid pean ytlema, et kuna mul on katoliku kiriku suhtes vòrdlemisi kalgid seisukohad, ei saanud ikka neutraalselt kunsti imetleda. Note to self: kohusetunne on overrated.

Tulgem aga palju lòbusamate teemade juurde. Nimelt sealsamas kòrval asub Piazza Nettuno, kust leiame vàga humoorika purskkaevu. O. lubas, et teatud nurga alt purskkaevu vaadates nàeb "kyllalti frivoolseid vaatepilte". K, jàrgnev pilt on pyhendatud spetsiaalselt sulle. Suudest vàljapurskuvad veejoad kyll, aga kuidas oleks rindadest vàljapurskuvate veejugadega?
Ei, Bologna on yks vabameelne linn. Kes oleks nàiteks Palermos midagi taolist ette kujutanud aastal 1566? Vabameelsusest rààkides ei saa jàtta màrkimata Bologna koeri. Nagu teame, on Bologna punk bestia liikumise kodulinn. Punk bestia jàrgijad nimelt usuvad, et inimene on tegelikult justkui loom ning nende nàgemuses vòtab inimene omaks looma eluviisi ehk et elab koos koeraga tànaval. Bolognas avatasin ka yhe teise liikumine, millele ma tàpset nimetust ei oskaks anda, aga selle liikumise kohaselt vòtab loom omaks inimese eluviisi. Nimelt ma pole elus nàinud nii palju koeri, kes tàie endastmòistetavusega kohvikutes ja poodides kàivad. Mine tea, vbl kàivad internetis ka. Arvan, et yks liikumine on pòhivool ja teine on justkui protestiliikumine, aga siin oleks nyyd kyll antropoloogi tarvis, et neid asju tàpsemalt defineerida.

Uhh, nyyd làks jàlle kiireks, aga kui tagasi tulen, kirjutan sulle, Kodumaa, Bologna kòige glamuursemast kondiitriàrist! Sest sellest ei saa kirjutamata jàtta :)

Pàev Bolognas vol 1

Laupàeva hommikul leidsin end Bolognast. Pòhjust nagu eriti polnudki. Kui vàlja arvata asjaolu, et elada Itaalias ning mitte tutvuda siinsete vaatamisvààrsustega on ylim lugupidamatus kòigi ausatele italofiilide suhtes, kes 11 kuud aastas rabavad ja raha sààstavad, et saaks mònes Mòttetus Màgilinnas trattoria terrassil pàikest, pastat ja panoraami nautida.

Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.

Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.

Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.

Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!

Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.

Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!

Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.

Tai pildid, nagu lubatud

Tais, nagu alltoodud pildimaterjal delikaatselt mòista annab, kàisin kuulsa loodusfotograafi Remo Savisaare jàlgedes.

Templiloomad:

Lihtsurelikud loomad Bangkoki tànavatelt:

Hissand millised nummid kilpkonnad. Kardetavasti supi jaoks. Kòigile, kes praegu hyyatavad, et kuidas on vòimalik nii nummisid loomakesi syya, meenutaks Roku Tòòka Isa ytlust:"Aga tallepraadi oled sòònud?"

Kalad, nimega "kala", kes tegutsevad pedikyyrijatena:

Nemad ei ole nii nummid, aga selle eest maitsvad:

Imeliselt nummi, aga vàga kaval ahv (yritas mu kàekella rabada):

Elevant Baley. Oh elevandiga oli nii pònev sòita! Jòudsime elevantlasse kohale ja vaatame, igal pool sildid "ettevaatust, isane elevant". Roku oli kohe àrevil ja òpetas, et isased elevandid on hirmus ohtlikud ja ettearvamatud. No jòudsid viis elevanti metsast, laadisid turistid maha ja hakkasid uusi peale vòtma. Lahkub esimene emaelevant, teine, kolmas ja neljanda juures hakkas meil tekkima kahtlus, et nyyd jààbki isane meile. Jàigi.
Alguses tundus mulle, et iste on minu poole kaldus. Aga Rokule tundus, et iste on tema poole kaldus. Nii me siis nygisime teineteist:"Mine sinnapoole!" "Ei saa, mine ise sinnapoole!" Baley ka ei viitsinud kòndima hakata ning Miniatuurne Elevandijuht oli pisut nàrviline, pritsis teda veega ja nygis, et hakka nyyd astuma. Piisas, et elevant tammuma asus, kui iste jàlle kòikus ja me Rokuga nygisime teineteist ja vàitlesime vòrdlemisi nàrvilisel toonil. No lòpuks saime kuidagi mindud, aga peab ytlema, et Baley nàitas hoolsalt iseloomu. Aeg-ajalt lihtsalt ei kòndinud, mònikord peatus, et pòske vastu puutyve nyhkida, vòttis ampsu mingeid taimi, tòmbas puukese maa seest vàlja ja yldse ei olnud teab mis koostòòaldis. Aga see kòik ei loe yldse, sest poole tee peal astus Miniatuurne Elevandijuht maha ja mul lubati Baley kaela peal istuda ja varvastega teda juhtida. Juhhei! Jah, elevandi juhtimine kàib sedasi, et toksid varbaga vastu vasakut kòrva ja siis làheb paremale. Toksid vastu paremad kòrva ja làheb vasakule. Et liikvele asuks, piisab "nòò" ytlemisest. Ja kui elevant sòna ei kuula, siis Miniatuurne Elevandijuht lògistab mòòka (kuuldavasti antakse neile mòògaga piki pead, vaesekesed). Tàhelepanek tulevastele elevandisòiduhuvilistele: kui teil on valida yhe- ja kahetunnise jalutuskàigu vahel, siis yhetunnisest nygimisest ja tammumisest tàiesti piisab.

Mina kyll ei oodanud, et elevandil juuksed oleks!
Pisut hòredad, aga hàrra on juba kuldses keskeas ka.

Veel elevante. Muide basseinis turistid rààkisid, et tailaste arvates toob uue aasta esimesel pàeval elevandi katsumine ònne. Sellepàrast oligi elevant hotelli inimestele katsumiseks toodud:

Hàbelik geko. Teda jahtisin kyll Remosavisaareliku pysivuse ja innukusega. Kogu aeg puges, kurivaim, pildiraami taha peitu. Selle pildi peal, nagu nàha, olin gekost kiirem:

Tai ilu- ja tervisekolumn

Nagu lubatud, olen siin hoolega pildimaterjaliga tegelenud ja alustuseks tahaks esimese pildiga juhatada sisse Tai ilu- ja tervisetoodete teema.
Paremalt esimene on legendaarne Tai kollane òli. Lonely Planet òpetas, et kes Tratis kàib (linn, mille kaudu Koh Chang saarele minnakse), see àrgu ilma kollase òlita koju mingu. Nagu pildilt nàha, jàrgisin hoolega LP òpetussònu.
Tegemist olla maailma parima terviseòliga, mis aitavat putukahammustuste, lihasevalude, kinnise nina, vàsimuse, peapòòrituse ja miljoni muu tervisehàda korral. Internetist lugesin, et keegi Tai expat olla sellega lausa autot putitanud. Tailased tunduvad olevat hoolsad kollase òli kasutajad. Vàhemalt neis kohtades, kus kohalikega jutu peale saime, oli òlipudel ikka laskevalmis. Kinnise nina ja vàsimuse korral toimib nagu lubatud ja ootangi nyyd pònevusega eelseisvat sààsehooaega, et putukahammustuste peal katsetada. Ahjaa, massaazi-madame juhendas, et òlipudelit peab ilusti pystisendis hoidma.
Veel katsetasin kookoseòli. Osutus elu parimaks keha- ja juukseòli, mònus kookoselòhn oli ka boonuseks. Tegin sellega kohapeal juuksemaski ja kiharad muutusid imetabaselt pehmeks ja hàstihoidvaks. Mòistagi ostsin kohe viis pudelit kodus tarbimiseks (mitte kingitusteks). Kahjuks kodus seljakotti lahti pakkides pidin tòdema, et òli oli mààratlematuks valgeks massiks hangunud. Kui kuumas vees yles sulatada, muutub vedelaks, aga natukese aja pàrast hangub uuesti. Kes tahab hangunud kookosòli kingituseks saada? :)
Oh ja lòpetuseks òli, mis Tais olles kookoseòliga elu parima kehaòli tiitli peale kandideeris - viie erineva òli segu, nimega Siiami Vyrtside òli. Nyyd, kus kookoseòli hangunud on, peab ytlema, et see ongi elu parim kehaòli. Niisutab hàsti ja lòhnab idamaiselt. Soovitan kòigile òlihuvilistele.

Alati teie,
laborirott

Head uut aastat!

Alustuseks, Kodumaa, soovin sulle imekaunist, vàrvikat, nummit ja ebamaiselt edukat uut aastat! Ja et oleks ikka viljaònne, karjaònne, loosiònne ja yldse kòik korda làheks.
Aitàh, sòbrad ja kommenteerijad, toetusavalduste ja kaasaelamise eest. Nyyd kohe vastakski kòigile siin yhekorraga.
Mòningast eetrivaikust pean paraku selgitama asjaoluga, et làksime Rokuga blogi pàrast riidu. Noh... kohe 10 minutit ei rààkinud teineteisega. Meil pole taolist tyli vist olnudki veel. Nimelt, kui ma siin eelmisi postitusi meisterdasin, vedeles tema rannas, ootas-ootas kuni pàev òhtusse veeres ning horisondile kuvati imetabane pàikeseloojang. Yhesònaga ta oli pisut tige, et ma siin hotelli baaris blogi kirjutasin ja tema pidi seal ònnejoovastuses paarikeste keskel yksi lesima. Note to self: teha hotelli administratsioonile ettepanek, et tasuta WiFi tuleks rannajooneni vàlja vedada!
Nii. Pilte ei ole, aga kyll nad tulevad. Pildistan siin RAW formaadis ja kui koduses karmis reaalsuses uuesti elule àrkan, siis tòòtlen nad internetikòlbulikuks.
Ah et miks Hiinalinn? No tahtsin midagi huvitavat. Nagu edaspidisest ilmnes, sain kohe tàiega "midagi huvitavat". Tarkuseteral, et uudishimu tappis kassi on ikka tòepòhi all kyll. Pealegi hotell oli pàris stiilne - Shanghai Mansion nimeks.
Kas tòesti "Amici Miei" on Eesti kinolevist làbi kàinud? Vahva. Minu poolest vòiks vabalt teisele ringile tulla. Muide, filmidest rààkides, kas "Hangover" on Eesti kinolevis olnud? Imeline film. Vaatasin seda 2009. aastal Chicagos kàies kaks korda (sinna sòites ja tagasi tulle) ja nyyd Bangkokki lennates uuesti. Imeline huumor. Oh ja "Eat Love Pray" on tàiesti kràpp film. Hea, et ma selle vaatamise eest maksma ei pidanud.
Notsut tahaks kohe eraldi tervitada sòna "universaaltyrnyybel" puhul. Kenjaalne! :))
Ruuudiiii! Kas tòesti sellelsamal saarel kàisid? No kas pole jumalik koht? Aga... kust sa tead, mis hotellis me oleme?
Enne kui Roku kannatamatuks muutub, tahtsin veel kiirelt mainida, et tàna hommikul olid minu 2011.aasta esimesed mòtestatud sònad:"Hobune kinos!" - hotelli basseini kòrval jalutas elevant. Justkui elevandid peaksidki sedasi hàirimatult hotellide territooriumil hàngima. Talle oli igasugu trikke òpetatud. Printsis londist vett, màngis suupilli ja peale seda kui oli murule umbes viiekilose julgakese jàtnud, siis lahkudes tassis oma kakakoti (milleks oli suur must prygikott) ise minema. Koeraomaniku unistus!
Elevantidest rààkides, eile tutvusin vahva isendi Baley'ga (29 a) ja yldse siin on igasuguseid pònevaid asju toimunud, aga praegu pean kyll abielu pààstmise huvides mere ààrde tòttama.

Head uut aastat veelkord!

Emban,
Katu

Bangkok - Koh Chang

Ooo... Kodumaa. Vahepeal olen hinge heitnud ja sattunud paradiisi. Millegi muuga kyll seda olukorda siin selgitada ei saa. Roku on ka ilmselt hinge heitnud, sest lebab siin minu kòrval.
Neid ridu kirjutan valge liivaga rannal, kòrgustesse pyrgivate kookospalmide vahel. Minu ees on imeline làbipaistva veega meri. Linnud laulavad, liblikad lendavad, palmid kahisevad sugestiivselt. Soe tuuleke paitab pòske. Minu selja taga on 50-meetrine unistuste bassein ja troopiline aiake maitsekalt kaunistatud tiigikestega, milles kasvavad lootosed. Taamal hòrgutisi tàis puuviljapoekesed, kalarestoranid ja masaazisalongid.
Eile òhtul suplesime pàikeseloojangul imelises meres, sòime imelisi grillitud krevette ja mingit tundmatut kala. Yritasime uurida, mis kala see on, aga vastus oli umbes "antani". Pàeva lòpetas jumalik tunniajane jalamasaaz (7 eurot) ja valik kohalikke puuvilju, mis ma kòik otsekohe àra degusteerisin.
Ees ootavad hedonistlikud hetked, mida plaanin sisustada sukeldumise, elevantide nàppimise, ohtra supluse, pàikeses peesitamise ja imelise toiduga. Askeldamist on nii palju, et puhkuseks siin kyll aega ei jàà.

Esimese pàeva lòpetuseks

Bangkoki Hiinalinna kibeda reaalsuse kirjeldamise pidin ootamatult katki jàtma, sest Roku kibeles hotellist vàlja. Kibeles-kibeles ja siis teatas otsustavalt, et ta nyyd làheb ja ma vòin oma blogi rahus edasi kirjutada kuni tema templeid vaatab. Tegelikult ta ikkagi ootas mind tànaval.
Yhesònaga too Hiinalinn oli hirmus ja làks aina hullemaks. Istusin seal ràpases tànavarestoranis plastiktooli serva peal. Yritasin oma ebakohaselt suuri jalgu kuidagi nii hoida, et kingatallad mingi màrja laigu vòi prygi sisse ei satuks. Igasuguseid huvitavaid tyype vooris mòòda. Kàruvedajad, toidumyytajad, muidu asjapulgas, mehed, naised, lapsed. Enamasti pisikesed ja kòhnad, kurbade silmadega, rampvàsinud olemisega ja tolmuste jalgadega. Jalgadest rààkides, sellises koguses deformeerunud vòi muidu ràsitud varbaid ei nàhe yhes òhtumaa polikliinikus vist kuude kaupa.
Kogu seda hàda ja viletsust nàhes valdas mind kaastunne nende tòòkate ja kannatavate inimeste suhtes. Nad ilmselgelt pingutavad tàie energiaga, et ellu jààda ja mille nimel? No tànase pàeva vedasid kuidagi òhtuni vàlja, aga homme on tàpselt samasugune hekk ja hàdaorg. Mis elu see on?
àrkasin oma vaatlustest ja eksistentsiaalsetest mòtisklustest selle peale, et laudade vahele ilmus kuskilt orienteerumisraskustega nàlginud kass. Teoreetiliselt valge, aga paksu tolmukorraga kaetud. Lonkas tagumist jalga ja veritses ohtralt. Kass koperdas sinna-tànna ja nàugus kareda hààlega. Oleks olnud kohatu oodata, et selles viletsuse ja meeleheite mylkas keegi mingit tuk-tuki alla jàànud kassi veterinaari juurde viima hakkaks, aga ikkagi..
Yhesònaga Chinatown oli ilgelt kole ning olen tànulik selle eest, et olen terve ja heal jàrjel ja elan ilusas kodus ja puhtas keskkonnas ja et mu mured on pigem abstraktsemat laadi nagu nàiteks tòòkoht, mis ei inspireeri vòi mòni inimene, kes ebakultuurselt kàitub. Serveeritud krevetiroad mingis mààratlematus kastmes ka ei inspireerinud eriti, nii et rahuldusin hiljem hotellitoas jogurtiga. "Ongi aeg dieeti pidada," tòdesin optimistlikult ja uinusin hotellitoas, kuhu hoolimata akende puudumisest tànava liiklusmyra imetabaselt hàsti sisse kostis.

I hate Ryanair

Lòpuks ometi olen leidnud mòttekaaslasi, kellega jagada oma vihapurskeid valedest kubisevate reklaamide, reisijate hoolimatu kohtlemise, nòmedate vòileibade ja yldse kollase-sinise kombinatsiooni aadressil - www.ihateryanair.org. Juhhei!
Selle lehekylje kaudu jòudsin vahvale postitusele, kus hàrra Kenny Leg pàris humoorikalt oma Ryanairi-kogemust vahendab. Soovime nyyd, lapsed, ihateryanair kodanikele pikka iga ja tuult tiibadesse, sest Ryanairi trollid on vòtnud nòuks kohtu kaudu see julge ning ausameelne lehekylg kinni panna.

Nàdala reisikolumn

Eilne lennureis mòòdus vàga meeleolukalt.

Pescara-Rooma bussis ja hiljem Vilniuse lennukil nàgin anorektikut. Ta oli end lahkelt vàga nappide riietega katnud, mistòttu oli pònev tema kàeluudega tutvuda. Uskumatult pikad varbad olid tal ka - justkui sòrmed.

Rooma lennujaamas maandus check-in jàrjekorra ette Zeligi-Vanessa, kaasas kaks majasuurust kohvrit ja liibuvas triiksàrgis Aupaklik Mees. Neile kes ei tea, Zeligi-Vanessa on yks Itaalia telenàgu, kes presenteerib iganàdalases komòòdiasaates "Zelig". Ma ise nàen teda sagedamini lennujaamades kui telekas ja vòin teile òelda, et reisides kannab ta alati halle dresse ja valgeid Converse ketse.
Vanessa tekitas pàris huvipakkuva sotsiaalse eksperimendi. Lennujaama inimesed olid sekundipealt aupaklikkuse kehastused. Vanessa ise tegeles oma mobiiltelefoniga ja kòndis kaugemale ning Hàrra Triiksàrk jàeti formaalsustega tegelema. òige ka, kesse ikka kuulsalt inimeselt passi kysib, kui vòib lehestki lugeda, mis ta nimi on ja kellega ta òhtust sòi vòi mis ta poest ostis. Mina ka Anne Veski kàest passi ei kysiks! Ignorantsed Leedu turistid aga vàljendasid hààlekalt oma pahameelt ja porisesid mis kole, aga ilmselgelt polnud Hàrra Triiksàrk mingi vastutav tegelane, mistòttu nad tema turja ei hakanud.

Vanessal polnud karmavòla tagasimaksmist vaja pikalt oodata. Peale seda, kui reisijad said lennukisse laaditud, seisis lennuk umbes kaks ja pool tundi lennujaamas. Vanessa oli vàga àrritatud taolisest korralagedusest, muudkui seisis pysti ja tegi telefonikònesid ning saatis Hàrra Triiksàrki korduvalt pilootide jutule.
Yldiselt lennukis oli pàris palav ja ebamugav ja infot ka yldse ei antud, sest ega lihtsurelikud siis piloodikabiinis kiibitseda ei saa, aga seda peab kyll tòdema, et nagu aprillisyndmuste ajalgi, paistis Air Baltic seegi kord silma osava kriisijuhtimisega.
Seoses viivitusega oli kindel, et kui Vilniusse jòuamegi, siis Tallinna lennuki peale enam kyll ei saa. Itaalia kogemuste najal kangastusid mulle graafilised nàgemused sellest, kuidas saabun Vilniuse lennujaama, kòik infopunktid on suletud, keegi midagi ei tea, otsin ise mingi hotelli ja yritan tulutult Air Balticu infoliini ja lennujaama helistada. Kui veab, on ehk teisigi Tallinnasse reisijaid, kes mingite oma tutvuste kaudu teada saavad, et jàrgmine lend vàljub hommikul kell neli. Tànast pàeva plaanisin veeta hibernatsiooni ja kooma vahepealses olekus. Vahest ehk kuue kuu pàrast kompenseeritakse ka kulud, aga kindlasti peab enne mòned korrad helistama ja dokumente ja pardakaarte ja muudtaolist erinevatele faksinumbritele saatma.
Aga oh imet! Vilniuse lennujaamas seisis kòige nàhtavamal kohal vibalik korvpallimàngija ja hoidis kàes silti "Tallinn transfer". Oh, mul tulid kohe heldimuspisarad silma! Kòik kuus Tallinnasse lendajat talutati kàekòrval check-in leti juurde ja siis ilusti lennukile, mis lahkelt hilinejaid ootas. Tallinna kohal premeeriti meid imekauni suveòhtuse panoraamiga ja isegi - ausòna seda poleks kyll oodanud - pagas jòudis kohale!

Tàiesti kòrvalisel teemal - PK, kui sa seda loed, siis Katusekino oleks ka vahva koht, kuhu abikaasa viia. Ma pole seal veel kàinud, aga vist enda abikaasa vòtan kyll sinna kaasa. Mònel sellisel òhtul kui prantsuse porri vòi vihmasadu vòi jaapani òudukaid ei tule, sest muidu ta hakkab jàlle arvama, et eestlastel on meelelahutusest kuidagi kreenis arusaam.

Tànane pilt on mòòdundnàdalane ylesvòte imekaunist kohast Lago di Scanno, mis asub Abruzzos màgede vahel. Tànavu kàisin seal teist korda, aga làbipaistev màgijàrv ja muinasjutuliselt metsikud màed ja armas keskaegne Scanno vòtavad samamoodi hingetuks nagu esimesel korralgi.

Supelsaksad

Teadupàrast yks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna. Tàna leidis see igihaljas tarkusetera taaskord kinnitust, kui tòdesin, et Pàrnu kohvikust "Supelsaksad" saab rààkida vaid piltide keeles:


Milline hurmav serviis:

Kui olin verandal ònnelikult òhates pilte ja diivanit ja lampi ja potisiniseid toole imetlenud, langes pilk helesinisele pòrandale. Joovastav! Daamid olid ka mòistagi vàga kaunid:

Vàga nutikas vàrvilahendus:

Tegelikult oli seal mitu vàikest tuba ja igayks neist vàike fotogeeniline maailm. Ainult, et nendes tubades sòid inimesed, kes muutusid fotoaparaati nàhes nii pahuraks, et tundsin vajadust pelglikult keskpòrandale tagasi tòmbuda. No tegin siis paar klòpsu, et mitte pàris tyhjade kàtega tagasi minna:

Nurr, kui nummi:

Hanepeaga nagid! Nurr-nurr:

Lòòn jàtkuvalt nurru:

Minu arvates vòiks nad lasta oma kohviku mingil hakkajal kunstfotode meistril yles pildistada ja interjòòri piltidega postkaarte seal myya. Soovitavalt koos markidega:

Lòpetuseks tahtsin tànada hakkajat toidublogijat, kes mind "Supelsaksteni" juhatas. Yhes teises blogis olid hirmus ilusad pildid ka yleval. Ohjummel kyll! Kelle blogi see oli? Tòesti ei màleta. Ilmselt vanus annab juba tunda.