sabato, marzo 27, 2021

Suur Reede ja pisut tõlkekirjandust

Kodumaa, kuidas sul läheb? Uudistest vaatan, et nalja ja naeru ei ole eriti. Mõtlesin, et saadan sulle natuke. 

Alates märtsi esimesest esmaspäevast olen aktiivselt osalenud laste koduõppes. Siinne koolikord näeb ette, et lapsed peavad istuma arvuti ees igal tööpäeval kl 9:00-10:30 ja seejärel kl 11:00-12:30. "Tunni" ajal kempsu minna, vett juua, kaamerat kinni panna ei tohi. Esimestel päevadel üritasin põhiliselt saavutada midagi sellist, mis meenutab vana head Whack the Mole mängu - nii kui üks poistest püsti tõusis, taustadega mängis või ebasobivaid kommentaare ütles või kirjutas, tormasin kohale ja üritasin tulekahju kustutada erinevate palumise, ähvardamise, manitsuse jms tehnikatega. Kui midagi dikteeriti ja oli näha, et pojake millestki aru ei saanud, hüppasin kõrvale ja kirjutasin dikteeritu esimesele ettejuhtuvale paberilehele. Esimese nädala lõpuks olin jõudnud empiiriliste vaatluste ja guugeldamise abil tõdemusele, et algkooli online tunnis suudab laps keskenduda 3-5 minutit ja edasi tuleb organiseerida mingi tegevus või asi, et ta reelt maha ei kukuks. Siin meie kooli õpetajad pole sellest midagi kuulnud ning õpilaste meeleseisund kõigub minu hinnangul täieliku segaduse ja tapva igavuse vahel. Tihti on näha et ka õpetajad on meeleheitel ja karjuvad laste peale, et need istuksid otse ja vaataksid ekraani. Ma ei tea, kuskohas nad õpetajaks on õppinud või kust nad selle idee on võtnud, et 7-aastane suudab istuda kaks 90-minutilist sessiooni liikumatult arvuti ees, vahtides mingit mõttetust.
Tunnid on täiesti ette valmistamata ja valdavalt koosnevad koduülesannete kontrollimisest (mis ma olen juba niikuinii koos poistega ära kontrollinud) või millegi dikteerimisest, mis tuleb vihikusse kirjutada või siis mingist kontrollimatust kaosest. Aga vahet pole, ma ei viitsi sel teemal viriseda, sest midagi head pole niikuinii öelda. Anyhow, edasi on meie koduõpe kulgenud selliselt, et tegin lastega kokkuleppe, et vähemalt 15 minutit peavad vastu pidama, aga siis võivad kaamera kinni panna ja 10 min pausi teha, et puhata. Pärast jälle pisut näitavad ennast ja siis jälle paus. Kui tund on mõttetu ja midagi konstruktiivset ei toimu, võivad kauem puhata ja mina niikaua kuulan, kui on aeg midagi reaalselt tegema hakata. Igaks juhuks kuulan laste puhkepauside ajal nende eest tundi, kui midagi peaks kirja panema või meelde jätma. Mulle tundub, et teistes kodudes tehakse midagi sarnast. Paistab olevat selline Itaalia moodi vaikiv kokkulepe: teie, õpetajad, ei suuda või ei viitsi online tundi ette valmistada ning hallata; meie, vanemad, ei sunni oma lapsi nendes täiel määral osalema. 

Jajah, Kodumaa, ma mäletan küll, et kirja alguses lubasin huumorit. See nüüd veel ei olnud see huumori osa, aga edasi tuleb huumor. 

Need kuulamised on olnud tüütud, aga selles eest harivad. Näiteks väga huvitav teema - congiuntivo. Ajaviiteks õppisin kõik congiuntivo ajavormid pähe. Lisaks olen siin teinud luuletusi ABAB riimiga, ABBA riimiga, alliteratsioonidega. Aga kõige produktiivsemad on olnud religiooni tunnid! Hurmurile religooni tunnid meeldivad, aga Nummikule väga mitte ja sellepärast on mul siin olnud harukordne võimalus õppida apostleid ja kõike seda, mis katoliiklased 40 päeva enne lihavõtteid teevad ja lihavõtetega seonduvat ka. Ausalt, Kodumaa, ma olen neis küsimustes ateistlikus ignorantsuses oma elupäevi mööda saatnud, aga nüüd neid religiooni tunde kuulates tunnen, et päris paljud asjad Itaalia ajaloos ja kultuuris on ka hakanud paika loksuma. Isegi julgeks öelda, et kui peaks kirikusse sattuma, siis lisaks vuugivahede imetlemisele tunnen ehk ka mõne pühaku juba ära.

Hiljuti lugesin hästi naljakat raamatut Pif'i "... che Dio perdona a tutti".
Hästi kokkuvõtlikult: peategelane on üks Sitsiilias elav noormees, kes armub kohaliku tähtsa perekonna liikmesse. Tütarlaps on religioosne, pühendab kogu oma vaba aja kirikus käimisele ja heategevuslikele dineedele ning kui korraga selgub, et peategelane ei ole eriti usklik ja suhe on ohus, otsustab ta jumala sõna järgi elama hakata. Jumala sõna järgi elamisest sünnib paksu pahandust ja segadust, aga sellele eelneb peatükk sellest, kuidas Suurel Reedel ristikäiku etendatakse. Kuna Suur Reede on ukse ees, tahaksin sinuga, Kodumaa, seda huumorit jagada.
Peategelane, Arturo, osaleb Ristikäigul tagavara-Jeesusena juhuks, kui päris-Jeesus jalgpalli mängimisest saadud põlvevigastuse tõttu ei saa oma rolli lõpuni kanda. Ristikäigule eelneb episood, kus Palermo linna Rikaste ja Ilusate klubis jagatakse rollid. Läbi aastate on Jeesuse kandidaadid klubi kaks mõjukamat liiget: advokaat Alfieri ja notar Castrogiovanni ning kuigi kandidaat otsustatakse loosi teel, võidab salapärastel asjaoludel igal aastal Alfieri ning Castrogiovanni on sellest pisut haavunud. 


Head lugemist ja häid lihavõtteid, Kodumaa!


Nii juhtuski, et Suurel Reedel töötati välja detailne plaan juhuks, kui peaks osutuma vajalikuks Jeesus välja vahetada: mina, Jeesuseks riietununa - nahksandaalides ja tuunikas (miks peab Jeesus alati riietuma nagu mingi hipi?) ning jope selle varjamiseks - olen advokaat Alfieri käeulatuses, aga mitte liiga lähedal, säilitamaks diskreetsus. Nii kui advokaadi põlv peaks järele andma, toimub kiire ja valutu asendamine. Tommaso võtab jope, määrib mu näo punase värviga kokku ja paneb mulle pähe okaskrooni.  Vähemalt nii sai kokku lepitud.

Ristikäik hakkas juba liikuma, aga Tommasost polnud lõhnagi. Keegi teadis rääkida, et pikaleveninud tööalane asjatoimetus hoiab teda kinni. Tommaso puudumine täitis mu hinge ärevusega.

Minu hingeseisund ei erinenud oluliselt sellest, mis valdab mind väravavahti asendades: loodan, et ta saab haiget ja pean teda asendama, aga samas loodan ka, et mitte. Tuleb tähele panna, et kogu Rikaste ja Ilusate klubi ja TEMA olid ristikäigul kohal. Ärevust suurendas asjaolu, et kevadiselt kuritahtlik kliima, mis meelitab sind kena päikesega õue, et seejärel rünnata jäise tuulega ning mu kerge tuunika päädisid sellega, et mu ninas kogunes tatt, mis mu võimalikku näitlejameisterlikkust ohustama hakkas.

Esimene peatus: Jeesus mõistetakse surma. Siiamaani läks kõik hästi. Advokaat Alfieri võtab surmaotsuse vastu võltsi alandlikkusega. Barrabas, keda etendas parlamendiliikme onupoeg Lo Jacono, juubeldab. Publiku hulgast kohtub naljatlemist.

Teine peatus: Jeesus võtab risti õlgadele. Tema kõrval kõnnib rooma sõdalane, kes piitsutab teda halastamatult nagu hobust võiduajamisel. Jeesus saadab sõdalase poole pahaseid ja väljakutsuvaid pilke. Pühakirjast puuduvad viited taolisele reaktsioonile, tegemist on advokaadi vaba tõlgendusega. Sõdalase tähelepanelikum vaatlemine seletab seda ebajeesuslikku reaktsiooni asjaoluga, et tegemist on Giovanni Castrogiovanniga, kes pole keegi muu kui notar Castrogiovanni nõbu.

Kolmas peatus: Jeesus kukub esimest korda. Siin juhtubki see, mis ei pidanud juhtuma. Vastupidiselt pühakirjale ei tõuse Jeesus püsti! Ei aita isegi sõdalase piitsahoobid (millele küll ühegi apostli kirjadest viiteid ei leia). Asjaosalistele oli selge, et erinevatel põhjustel tuli siin käiku lasta üks uuemat sorti evangeelium, mida kõik usklikud ja pühamehed veel lugenud pole. Advokaat Alfieri oli teinud saatusliku vea ja toetunud valele põlvele. Oli neid, kes advokaadi valukarjes arvasid ära tundvat jumalateotuse. Aga advokaadi saatjaskond rahustas usklikke, seletades, et see, mida nad arvasid kuulvat oli tegelikult:"Jumal võtaks" ja et Jeesus olla sedasi jüngrite poole pöördunud.

Diplomaatiline vahejuhtum lahendatud, läks käiku operatsioon "Jeesuse vahetus". Advokaadilt võeti ära kroon, minult jope. Kellegi käed määrisid mu näo punase värviga kokku ja kroon asetati mulle pähe. Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud märgatagi, kes Tommasot asendas, sest minu muundumine Jeesuseks toimus vähem kui viieteistkümne sekundiga. Kui alguses oli mul pisut raskusi rolli täielikult sisse elamisega, siis tänu ristile, mis kaalus teatriatribuudi kohta ebamõistlikult palju, olin õige pea täiuslik kannatuse kehastus. Ristikäigu jooksul püüdsin meeleheitlikult meenutada ristikäigu peatusi, et mitte endast publikule - eriti TEMALE - halba muljet jätta. Teadsin, et TA on kohal, aga polnud siiani suutnud teda publiku hulgas märgata. Tõeline probleem oli aga tatt, mis mu sõõrmetest välja valgus ja mida püüdsin pidevalt tagasi ninna tõmmata. Kahjuks tekitas see helisid, mis kindlasti polnud Jumala pojale kohased. Püüdsin paluda abi sõdalaselt, - peale Jeesuse asendamist polnud üritus tema jaoks enam nii huvitav kui enne - aga ta oli juba rolli nii sisse elanud, et ei teinud muud, kui piitsutas mind ja kordas äraolevalt:"Kõnni!". 

Neljas peatus: Jeesus kohtab oma ema. Maarja rollis oli advokaat Alfieri eakas ema, keda polnud Jeesuse asendamisest teavitada jõutud. Nii juhtuski, et kui ta lähenes isikule, keda pidas oma pojaks, päästis eakas proua valla ehmatuskarje:"Sina ei ole minu poeg!" Palermo sõpruslinnast Sestust saabunud Rodari Gramsci instituudi õpilaste ridadest kostis kahinat ja hämmeldunud pominat. Soovist vältida suurema pahanduse tekkimist ja samas et rollist mitte väljuda, vastasin:"Emakene, mis te räägite! Olen teie poeg, Jeesus!". "Sina ei ole mu poeg! Sarlatan!" See fraas ringles päevi hiljem paremäärmuslaste hulgas, kes tavatsesid korrata:"Mitte meie ei ole juutide vastu, vaid nemad on meie halastaja Jeesuse Kristuse vastu!" Eaka ema toimetasid ristikäigu organiseerijad kiiremas korras oma lihase poja manu rahunema.

Viies peatus: mõningate evangeeliumite kohaselt kohtab Jeesus üht härrat, Simone di Cirene (appi, Kodumaa, ma olen pool tundi googeldanud ja ei leia eestikeelset vastet!), kes aitab Jeesusel risti kanda. Too mees sai nii kuulsaks, et tänapäevalgi kasutatakse terminit "Cireneo" inimese kohta, kes teiste süü pärast kannatab. Teadsin täpselt, et see peab nüüd juhtuma, sest juba väikesena avaldas too lugu mulle tohutult muljet. Küll aga tundub, et midagi oli läinud valesti ja keegi ei lähenenud mulle. Olin juba kaua aega seda hetke oodanud, sest lõpuks ometi oleksin võinud nina nuusata, mis tilkus piinlikkusttekitavalt. Uitasin vähemalt kümme minutit küsides siit-sealt:"Kas te olete Cireneo?". "Ei, mina olen maamõõtja Clementucci ja täna põllumehe rollis!" "Vabandage, kas teie olete Cireneo?" "Olen Caruso, päästeameti vabatahtlik ja täna lambakarjane." "Vabandage, ehk olete Cireneo?" "Meeldiv tutvuda. Olen Righetti. Mul on küll kaubitseja riided, aga vajadusel leiate mind Digosest." 
Kõik tundsid vajadust enda nimi ja amet üles tunnistada, kui (peaaegu) Jeesus nende poole pöördub. Mitu kuud hiljem sain teada, et maksukonsultant Di Stefano, kelle kanda oli Cireneo roll, olevat ristikäiku boikoteerinud, solidaarsusest notar Castrogiovanni suhtes.

Kuuendal peatusel langesin mina, Arturo, nagu Jeesus. Õigemini mu reputatsioon kukkus - mütsaki! - porri. Selleks ajaks olin ammu loobunud katsetest oma tatist vabaneda. Esiteks pole tatine nina Jeesuse suhtes aupaklik ja teiseks on see ka ajalooliselt vale. Vähemalt mina polnud küll näinud ühtki tatise ninaga Jeesuse skulptuuri või kujutist. Ristile toetudes ning allapoole kummardudes, et oma nina varjata, nägin lähenemas naise jalgu, kes pidi olema üks neist vagadest naistest, kes Jeesust saadavad. Tema lahke käsi ulatas mulle rätiku ja tänumeeles mõtlesin:"Lõpuks ometi keegi, kes mu dramaatilist olukorda mõistab!" Võtsin rätiku ja sõnade saatel:"Aitäh, vaga naine, see nohu on mul juba teiseks ristiks saanud", nuuskasin nii nagu jaksasin. Nüüd võisin pea tõsta ja mõistsin, et see oli TEMA! Loor tõi esile ta imelisi näojooni, huuli ja silmi. Kõik oli fantastiline, kui välja arvata ta näoilme, mis väljendas täielikku hukkamõistu. Püüdsin olukorda mõista ja et mitte rollist väljuda, pärisin:"Miks vaatate mind sellisel moel, oo vaga naine?". Tema vastus oli jahe:"Kas sa ei saa aru, kes ma olen?". Selleks ei olnud ma valmistunud. Püüdsin käigu pealt meelde tuletada ristikäigu peatusi. "Esimene: Jeesus mõistetakse surma. Teine: võtab risti. Kolmas: esimene kukkumine. Neljas: kohtub emaga. Viies: Cireneo. Kuues: ...." ja nüüd alles sain aru, millise jumalateotusega olin hakkama saanud. Mõningate evangeeliumite kohaselt kohtab Jeesus ristikäigu kuuendal peatusel püha Veroonikat - TEMA suursuguses esituses - kes ulatab Jumala pojale linasest riidest rätiku, millega kuivatada higist ja verist nägu. Imetabasel moel jääb rätikule Jeesuse näo kujutis, mida ajaloos tuntakse kui "püha Veroonika loori". Minu panus ajalukku oli mu ninasõõrmete sisu. TEMA oli endast väljas. Püüdsin end kaitsta ja selgitada, et ei ole päris kindlaid ajaloolisi tõendeid, et see päriselt juhtus, kasutades ühtlasi sõnu:"Suitsevat püstolit ju ei leitud.", aga mulle jäi mulje, et see tegi asja ainult halvemaks. TA pöördus minust ära sõnadega:"Pärast räägime.".  Teised vagad naised, kes ei olnud sündmustega kursis ja mängisid oma rolli, palusid tal linast rätikut lahti voltida, et nad saaksid üllatust üles näidata. Üllatus oli äärmiselt ehe!

Siit edasi tundsin, et publiku pilgud muutusid järjest vaenulikumaks. Otsisin meeleheitlikult, aga tulemusteta Tommasot ja hakkasin selget mõistust kaotama. Ma ei suutnud keskenduda preestri sõnadele "Seitsmes peatus, Jeesus kukub teist korda" ja tuiasin edasi. Ainult tänu rooma sõdalasele, kes andis mulle tagantpoolt väljakult väljasaatmist vääriva hoobi, kukkusin maha. Preester kahtles juba sügavalt minu võimekuses pearolli täita. 

Kaheksas peatus: Jeesus manitseb Jeruusalemma naisi. Olin selleks täielikult ette valmistamata. Tuli improviseerida. Peatusin mõnede ajaloolistes kostüümides naiste ees ja kurjustasin üldiselt:"Ärge enam nii tehke! Ma näen teid!" Kahetsevad naised kuulasid ja ei vaielnud vastu.

Üheksas peatus: Jeesus kukub kolmandat korda ja kukkusin punktuaalselt, ilma jalahoopi vajamata.

Kümnes peatus: Jeesus riietatakse lahti. Siinkohal tõi mu kõhnal kehal eenduv punnkõhuke esile kõik need toorjuustuga maiustused, mida ma aasta jooksul ohjeldamatult söönud olin. Püüdsin hinge kinni hoida ja kõhtu sisse tõmmata, et seda pisutki varjata, eriti TEMA eest. 

Üheteistkümnes peatus: Jeesus lüüakse risti. Minu jaoks jäi see viimaseks kuna seoses ühe vale lausega ei jõudnud ma enam neljateistkümendani. Olin end risti jalamile seadnud ja parajasti käsi laiali ajades nägin Tommasot, kes saabus hingeldades ja hüüdes:"Olen siin! Olen siin!" "Tommaso, Tommaso, miks sa mind alt vedasid?" hüüdsin talle, igasugust ettevaatust kaotades.
Selle peale võeti mul kaenla alt kinni ja toimetati kiiremas korras ristilt minema. Minu asemele astus rahulolust särav notar Castrogiovanni. Ja pahatahtlikkusega, milleks on võimelised ainult kõige vagamad, ütles ta preestrile:"Püha isa, andke talle andeks, sest ta ei tea, mida ta teeb!"  

venerdì, marzo 19, 2021

Tomatitest. Suvel.

Praegusel naljade ja naeru vaesel ajal tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada üht enam-vähem vaba tõlget Francesco Muzzopappa raamatust "Un uomo a pezzi". Päris muhe raamat ja allpool mu kõige lemmikum peatükk tomatite sissetegemisest Puglias.

Tomatid on Itaalias väga tõsine teema ja ainult aastatepikkune Itaalias elamine, siinsete aastaaegade, toidukommete, regioonide ja tomatisortide süvenenud vaatlemine ning vanemate inimeste tähelepanelik kuulamine aitab sellest teemast täiel määral aru saada. Kunagi ammustel aegadel, kui Londonis töötasin, ütles mulle üks abivalmis austraallane, et Inglismaad on vaid siis võimalik mõista, kui oled kriketist aru saanud. Arvan, et Itaaliat on vaid siis võimalik mõistma hakata, kui oled tomatite teemast aru saanud. Aga lõpuks on ka tomatitega Itaalias nii nagu kõige muuga, et asjad on keerulised ja neid ei saa kunagi päris lõpuni mõista.

Aga proovigem. 


TOMATIKASTE KODUS, PUGLIAS, SUVEL.

Meie, Pugliast pärit inimeste jaoks on tomatite sissetegemine nagu sõjaväes käimine: kogemus, mis kujundab sind kogu eluks, aga mida sa korrata ei soovi.

Samal ajal, kui ülejäänud maailm on õppinud ostma supermarketist industriaalseid tomatikonserve ja tomatikastet, vaadatakse minu kodukandis sellele kui jumalateotusele. Tomatikonservide riiulitele lähenetakse poes krutsifiksiga, pomisedes tagurpidi arameakeelseid psalme. Puglias tehakse tomatikaste kodus!

Ja nõnda algab igal aastal augusti keskpaigas parimate tomatite hankimine. Iidne ja vankumatu traditsioon näheb ette, et tomatite ostmiseks sõidetakse maale ja leitakse põllumees, kelle käed on raskest tööst kõvad ja pragulised ning kelle sõnavara koosneb terminitest, mis on valdavalt dialektis või arusaamatud või mõlemat korraga.

Juhul, kui tomatikastet tehakse rohkem kui ühele perele, siis mõistagi kahekümnest kilost ei piisa. Meie pere aastane keskmine on umbes kaks tonni.

Tomatite transportimiseks tuleb autos kõik istmed alla lasta, toppida sinna umbes viisteist tohututes mõõtmetes puukasti ja loota, et liikluspolitsei sind ei peata ega esita küsimusi selle kohta, miks pagasniku luuk pärani lahti on.

Mingil müstilisel põhjusel ostame alati tomateid, mis pole päris küpsed. Perekondlik traditsioon näeb ette, et tomatid asetatakse põrandale laotatud vanadele ajalehtedele, kus nad meie silme all jõuavad oma küpsuse seniiti. Küpsuse seniit on spetsiifiline punane toon, mille kättejõudmisel mu ema taipab, et on saabunud aeg tomatikastme altarile viskuda.

Meie kodus loetakse "La Reppublicat" umbes seitsmekümnendatest aastatest. Ja enam-vähem tollest ajast ei visata ühtki ajalehte minema. Tomatikastme tegemise päevil harutame kõik vanad ajalehed lahti ja tapetseerime nendega põranda.

Kui me peaks kõik selle koguse tomateid eluruumides põrandale laotama, poleks meil enam ruumi astumiseks. Õnneks on meil kelder, mis tundub olevat täpselt selleks otstarbeks planeeritud ruum.

Kui kuuskümmend ruutmeetrit pinda on tomatitega kaetud, saab minu emast tomatite küpsetamise sommeljee, kes tänu oma rafineeritud meeltele mõistab, millal saabub õige hetk töö alustamiseks. Mulle meenutab see sarja "ER": õige hetk saabub siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Ülejäänud pereliikmete ülesanne on olla selleks hetkeks valmis.

Üldlevinud reegli kohaselt, algab tomatikastme tegemine kellajaal, mil enamus inimesi on sügaval REM une faasis. Minu ema aga, kell neli hommikul, on täis tegutsemistahet ja äratab mu isa lahinguhüüdega.

"GAASIBALLOONID!"

Mitme tonni tomatite sissetegemine ei ole ettevõtmine, milleks piisaks tavalisest pliidist. Tomateid tehakse sisse spetsiaalse põleti abil, mis on ühendatud gaasiballooniga, milletaolisi väikestes asulates ostetakse kõige ootamatutest kohtadest. Näiteks Ginosa Marinas on meil üks mikroskoopiline poekene, kus müüakse kõige: leiba, juustu, jäätist, vorsti, hügieenisidemeid, päikesevarje, toole, väikesi kodumasinaid ja gaasiballoone. Puuduvad vaid ravimid ja väikelaevad, ning meie külapood võiks vabalt konkureerida Auchaniga.

Minu isa on Gaasiballoonide Jumal. Talle ei leidu võrdväärset! Ainult minu isa on võimeline gaasiballoonile sõrmenukkidega koputama, saamaks aru, kui palju gaasi selle sees on. Ta kuulab neid nagu kirikukelli.

Erakordse lahkemeelsuse märgiks on tomatikastme tegemise päevil pere noorematel liikmetel lubatud hiljem tõusta. Kiire hommikusöök, duss ja pool kuus on kõik valmis!

Kui olin väiksem, oli minu tööks tomatitelt rohelise varre eemaldamine. Istusin oma väikesel punasel taburetikesel, küürus nagu number kuus ja ühekaupa võtsin tomateid kätte, eemaldasin varre ja eraldasin head halbadest. Kõige halvemad visati minema. Need, mida päästa andis, läksid mu õe hoolde, kes noaga kõlbmatu osa ära lõikas. Kõige ilusamad tomatid pesid mu ema hoolsad käed kohe puhtaks, et nad saaks liikuda edasi maailmatu suurde keeva veega täidetud potti, mis juba põleti peal podises.

Kui ütlen "maailmatu suur pott", siis ärge hakakegi ette kujutama banaalset viie või kümneliitrist potikest, kus keeta spagette kümnele. Kujutage parem ette keskaegset pada, kuhu nõiad heidavad surnute konte ja sisalikusabasid, et keeta hõrke suppe. Kui ootate õhtusöögile tervet Uruguaid, siis see oleks õige suurusega pott, kus spagette keeta. Puglias ringleb rohkelt uskumatuid legende nende pottide kohta, millega kolm päeva aastas tomatikastet keedetakse. Mu ema väidab siiani, et on näinud potti, kuhu mahub 500 liitrit. Tavaliselt on need tehtud rauast ja kaaluvad sampalju kui täiskoormaga rekka. Et seda potti majapidamises ühest kohast teise liigutada, tuleb eelnevalt dopingut süstida.

Kui tomatid on keedetud, liiguvad nad edasi seadmesse, mida meie kodus nimetatakse "masinakeseks". "Masinakene" on võimas, tohutute mõõtmetega purustaja, mis on ühendatud mootoriga, milletaolisi reeglina kasutatakse purjelaevade dokkimisel. Pealtpoolt valatakse sisse kulbitäisi püdedaks keenud tomateid ja külje peal olevast rennist väljub keeva tomatikastme laava, mis valgub väiksemasse potti, mis omakorda on asetatud põletile keema. Aeg-ajalt heidab kellegi käsi väikesmasse potti soola.

Kui tavaliselt Puglias on suvel keskmiselt nelikümmend kraadi sooja, siis keldris, kus keedetakse tomatikastet, saavutatakse erakordseid, ekvatoriaalseid temperatuure.

Tomatikastme keetmise päevadel on kõik sugulased kadunud kui tina tuhka. Kartes, et keegi võiks neid tabada, teevad nad näo, et neil on ootamatult tekkinud kalendermärkmikud, mis täiesti ootamatult on täis kohtumisi ja kohustusi.

Tomatikastme tegemise ajal kaotad igasuguse ajataju. Näiteks alati, kui arvad, et nüüd on lõpp käes, tulevad uued ajalehtedele laotatud tomatid, kõik vaja puhastada, pesta, purustada, pudelisse valada, kinni korkida ja steriliseerida.

Aastatepikkune kogemus tomatite puhastajana annab võimaluse hierarhias kõrgemale liikuda. Oma karjääritee alguses olin lehtrihoidja, seejärel pudelisse basiilikulehe panija, mille järel ülendati mind tomatikastme valajaks. Kui sain 18-aastaseks ja täisealiseks, olin valmis erakordselt vastutusrikkaks rolliks - tühjade pudelite hankija.

Erinevalt tavalisest Puglia perekondadest, kus vee asemel juuakse Raffo õlut, eelistatakse meil juua veini: Locorotondo, Nero di Troia või Primitivo. Tomatikastme jaoks on aga õiged pudelid kas kolmandik või kolmveerand liitrit. Selliseid formaate meie koduses köögis ei leidnud. Tuli toetuda sõbralikele restoranidele või baaridele, kes vastutulelikult tühje õllepudeleid ära ei visanud ja meie jaoks kõrvale panid. Mõistmaks aga olukorra erakordset delikaatsust tuleb siinkohal meeles pidadada, et augusti lõpus tehakse KOGU Puglias kodus tomatikastet. Konkurents oli enam kui halastamatu!

Vahel autoga, aga enamasti jalgrattaga tiirutasin väärtuslike klaasist anumate otsinguil Ginosa Marina tänavatel. Hea õnne korral võisin juuli esimestel päevadel kõrvale panna umbes kakssada suuremat ja väiksemat pudelit, mis hoolikalt pesti ja kuivatati, et siis hiljem täita need keeva tomatikastmega ja asetada potti, et tekiks vaakum. Kuumus. Higi. Veelkord kuumus. Veelkord higi.

Pingelises olukorras tasakaalu kaotamine on väga lihtne. Tean isiklikult perekondi, kes väsimusest ja kuumusest kurnatuna päästavad valla selliseid tülisid, mille kõrval "Uomini e Donne" on hea kasvatuse õppeprogramm.

Õnneks meie pere pole kunagi tasakaalu kaotanud. See, et tootmisliin pole kokku jooksnud, on ilmselt tänu sellele, et astume elu suurimatele väljakutsetele vastu tohutu solidaarsusega. Isegi neil aastatel kui mõni päev olime pudelisse pannud kolm tonni tomateid, leidus alati keegi, kes oli valmis viimase miili kõndima -  minema ja ostma kogu perele õhtusöögiks pirukaid. Tavaliselt olin mina see märter. Hüppasin ratta selga ja pedaalisin rosticceriasse, kus kohtasin teisi omasuguseid zombisid, kes nagu mina haisesid higi ja fermenteerunud tomatite järele. Tervituseks tõstsime õige pisut sõrmeotsi ja olles leidnud vertikaalse pinna, mille vastu toetuda, ootasime oma pirukaid püstijalu magades.

Ligabue laulab:"Seksi lõhn ei lähe kunagi ära". Ilmselgelt pole Ligabue kunagi proovinud ennast pesta peale kolmepäevast tomatikastme keetmist. Ühe tuubi dushigeeliga pole siin midagi teha. Tuleb viskuda kloorivanni.

Mõne aasta eest kolisin Milaanos kolmandat korda uude korterisse, mille otsustasin üle värvida. Värvisin oma uue kodu üleni valgeks, kõik ruumid, laed ja seinad, kolm kihti. Kuus päeva värvimist. Värv, mis sisaldas happeid, mille sees maffia laipu lahustab, tuli dusi all mu küljest kergemini maha kui tomatikastme kiht. 

Riietest rääkimata. Tomatikastme tegemiseks on mõistlik kasutada igal aastal samu riideid. Tavaliselt kattuvad riided plekkidega, mida ükski aine enam ära ei võta. Tomatikastme plekid kristalliseeruvad ja annavad rõivastele uue, omanäolise täpilise mustri. Hiljuti Barcelonas käies nägin Desiguali poes samasuguse mustriga särki, aga oluliselt kõrgema hinnaga.

Arvan, et minu sündimisest saati on meie kodus purustatud umbes 300 kilo tomateid, töötades väsimatult nagu egiptuse orjad püramiidi ehitusel. Aastate jooksul on dimensioonid muutunud. Järg-järgult oleme liikunud veresaunast "kolm tonni tomateid kolme päevaga" tasemele "viiskümmend kilo nädalaga". Vahepealsetel aastatel on mu vanemad läinud pensionile, mu õel on oma pere ning mina olen kolinud Milaanosse.

Nüüdsel ajal, kuumadel augustipäevadel, kasutame oma nappe jõuvarusid ainult selleks, et avada jäätisepakki. Septembri ja oktoobri jooksul täidavad mu vanemad ikka veel mõned pudelid tomatikastmega, aga nüüd juba köögipliidil, kasutades küpseid tomateid. "La Repubblicat" pole enam kellelgi vaja.

Vana traditsiooni kohaselt saadavad mu vanemad mulle sünnipäevaks paki kuivikuid, värskelt pressitud oliiviõli ja mõne 33 cl pudeli tomatikastet. See on nende viis öelda:"Me armastame sind, pojake". Kui neile helistan, et saadetise eest tänada, palub mu ema alati vabandust väikese koguse pärast. "Kas sellest ikka jätkub sulle kogu aastaks?" "Jah, ema", vastan, tundes kurgus õige kergelt nuttu tõusmas ning maitsen lusikaotsaga tomatikastet "Mutti", mis pannil aeglaselt podiseb.