sabato, marzo 27, 2021

Suur Reede ja pisut tõlkekirjandust

Kodumaa, kuidas sul läheb? Uudistest vaatan, et nalja ja naeru ei ole eriti. Mõtlesin, et saadan sulle natuke. 

Alates märtsi esimesest esmaspäevast olen aktiivselt osalenud laste koduõppes. Siinne koolikord näeb ette, et lapsed peavad istuma arvuti ees igal tööpäeval kl 9:00-10:30 ja seejärel kl 11:00-12:30. "Tunni" ajal kempsu minna, vett juua, kaamerat kinni panna ei tohi. Esimestel päevadel üritasin põhiliselt saavutada midagi sellist, mis meenutab vana head Whack the Mole mängu - nii kui üks poistest püsti tõusis, taustadega mängis või ebasobivaid kommentaare ütles või kirjutas, tormasin kohale ja üritasin tulekahju kustutada erinevate palumise, ähvardamise, manitsuse jms tehnikatega. Kui midagi dikteeriti ja oli näha, et pojake millestki aru ei saanud, hüppasin kõrvale ja kirjutasin dikteeritu esimesele ettejuhtuvale paberilehele. Esimese nädala lõpuks olin jõudnud empiiriliste vaatluste ja guugeldamise abil tõdemusele, et algkooli online tunnis suudab laps keskenduda 3-5 minutit ja edasi tuleb organiseerida mingi tegevus või asi, et ta reelt maha ei kukuks. Siin meie kooli õpetajad pole sellest midagi kuulnud ning õpilaste meeleseisund kõigub minu hinnangul täieliku segaduse ja tapva igavuse vahel. Tihti on näha et ka õpetajad on meeleheitel ja karjuvad laste peale, et need istuksid otse ja vaataksid ekraani. Ma ei tea, kuskohas nad õpetajaks on õppinud või kust nad selle idee on võtnud, et 7-aastane suudab istuda kaks 90-minutilist sessiooni liikumatult arvuti ees, vahtides mingit mõttetust.
Tunnid on täiesti ette valmistamata ja valdavalt koosnevad koduülesannete kontrollimisest (mis ma olen juba niikuinii koos poistega ära kontrollinud) või millegi dikteerimisest, mis tuleb vihikusse kirjutada või siis mingist kontrollimatust kaosest. Aga vahet pole, ma ei viitsi sel teemal viriseda, sest midagi head pole niikuinii öelda. Anyhow, edasi on meie koduõpe kulgenud selliselt, et tegin lastega kokkuleppe, et vähemalt 15 minutit peavad vastu pidama, aga siis võivad kaamera kinni panna ja 10 min pausi teha, et puhata. Pärast jälle pisut näitavad ennast ja siis jälle paus. Kui tund on mõttetu ja midagi konstruktiivset ei toimu, võivad kauem puhata ja mina niikaua kuulan, kui on aeg midagi reaalselt tegema hakata. Igaks juhuks kuulan laste puhkepauside ajal nende eest tundi, kui midagi peaks kirja panema või meelde jätma. Mulle tundub, et teistes kodudes tehakse midagi sarnast. Paistab olevat selline Itaalia moodi vaikiv kokkulepe: teie, õpetajad, ei suuda või ei viitsi online tundi ette valmistada ning hallata; meie, vanemad, ei sunni oma lapsi nendes täiel määral osalema. 

Jajah, Kodumaa, ma mäletan küll, et kirja alguses lubasin huumorit. See nüüd veel ei olnud see huumori osa, aga edasi tuleb huumor. 

Need kuulamised on olnud tüütud, aga selles eest harivad. Näiteks väga huvitav teema - congiuntivo. Ajaviiteks õppisin kõik congiuntivo ajavormid pähe. Lisaks olen siin teinud luuletusi ABAB riimiga, ABBA riimiga, alliteratsioonidega. Aga kõige produktiivsemad on olnud religiooni tunnid! Hurmurile religooni tunnid meeldivad, aga Nummikule väga mitte ja sellepärast on mul siin olnud harukordne võimalus õppida apostleid ja kõike seda, mis katoliiklased 40 päeva enne lihavõtteid teevad ja lihavõtetega seonduvat ka. Ausalt, Kodumaa, ma olen neis küsimustes ateistlikus ignorantsuses oma elupäevi mööda saatnud, aga nüüd neid religiooni tunde kuulates tunnen, et päris paljud asjad Itaalia ajaloos ja kultuuris on ka hakanud paika loksuma. Isegi julgeks öelda, et kui peaks kirikusse sattuma, siis lisaks vuugivahede imetlemisele tunnen ehk ka mõne pühaku juba ära.

Hiljuti lugesin hästi naljakat raamatut Pif'i "... che Dio perdona a tutti".
Hästi kokkuvõtlikult: peategelane on üks Sitsiilias elav noormees, kes armub kohaliku tähtsa perekonna liikmesse. Tütarlaps on religioosne, pühendab kogu oma vaba aja kirikus käimisele ja heategevuslikele dineedele ning kui korraga selgub, et peategelane ei ole eriti usklik ja suhe on ohus, otsustab ta jumala sõna järgi elama hakata. Jumala sõna järgi elamisest sünnib paksu pahandust ja segadust, aga sellele eelneb peatükk sellest, kuidas Suurel Reedel ristikäiku etendatakse. Kuna Suur Reede on ukse ees, tahaksin sinuga, Kodumaa, seda huumorit jagada.
Peategelane, Arturo, osaleb Ristikäigul tagavara-Jeesusena juhuks, kui päris-Jeesus jalgpalli mängimisest saadud põlvevigastuse tõttu ei saa oma rolli lõpuni kanda. Ristikäigule eelneb episood, kus Palermo linna Rikaste ja Ilusate klubis jagatakse rollid. Läbi aastate on Jeesuse kandidaadid klubi kaks mõjukamat liiget: advokaat Alfieri ja notar Castrogiovanni ning kuigi kandidaat otsustatakse loosi teel, võidab salapärastel asjaoludel igal aastal Alfieri ning Castrogiovanni on sellest pisut haavunud. 


Head lugemist ja häid lihavõtteid, Kodumaa!


Nii juhtuski, et Suurel Reedel töötati välja detailne plaan juhuks, kui peaks osutuma vajalikuks Jeesus välja vahetada: mina, Jeesuseks riietununa - nahksandaalides ja tuunikas (miks peab Jeesus alati riietuma nagu mingi hipi?) ning jope selle varjamiseks - olen advokaat Alfieri käeulatuses, aga mitte liiga lähedal, säilitamaks diskreetsus. Nii kui advokaadi põlv peaks järele andma, toimub kiire ja valutu asendamine. Tommaso võtab jope, määrib mu näo punase värviga kokku ja paneb mulle pähe okaskrooni.  Vähemalt nii sai kokku lepitud.

Ristikäik hakkas juba liikuma, aga Tommasost polnud lõhnagi. Keegi teadis rääkida, et pikaleveninud tööalane asjatoimetus hoiab teda kinni. Tommaso puudumine täitis mu hinge ärevusega.

Minu hingeseisund ei erinenud oluliselt sellest, mis valdab mind väravavahti asendades: loodan, et ta saab haiget ja pean teda asendama, aga samas loodan ka, et mitte. Tuleb tähele panna, et kogu Rikaste ja Ilusate klubi ja TEMA olid ristikäigul kohal. Ärevust suurendas asjaolu, et kevadiselt kuritahtlik kliima, mis meelitab sind kena päikesega õue, et seejärel rünnata jäise tuulega ning mu kerge tuunika päädisid sellega, et mu ninas kogunes tatt, mis mu võimalikku näitlejameisterlikkust ohustama hakkas.

Esimene peatus: Jeesus mõistetakse surma. Siiamaani läks kõik hästi. Advokaat Alfieri võtab surmaotsuse vastu võltsi alandlikkusega. Barrabas, keda etendas parlamendiliikme onupoeg Lo Jacono, juubeldab. Publiku hulgast kohtub naljatlemist.

Teine peatus: Jeesus võtab risti õlgadele. Tema kõrval kõnnib rooma sõdalane, kes piitsutab teda halastamatult nagu hobust võiduajamisel. Jeesus saadab sõdalase poole pahaseid ja väljakutsuvaid pilke. Pühakirjast puuduvad viited taolisele reaktsioonile, tegemist on advokaadi vaba tõlgendusega. Sõdalase tähelepanelikum vaatlemine seletab seda ebajeesuslikku reaktsiooni asjaoluga, et tegemist on Giovanni Castrogiovanniga, kes pole keegi muu kui notar Castrogiovanni nõbu.

Kolmas peatus: Jeesus kukub esimest korda. Siin juhtubki see, mis ei pidanud juhtuma. Vastupidiselt pühakirjale ei tõuse Jeesus püsti! Ei aita isegi sõdalase piitsahoobid (millele küll ühegi apostli kirjadest viiteid ei leia). Asjaosalistele oli selge, et erinevatel põhjustel tuli siin käiku lasta üks uuemat sorti evangeelium, mida kõik usklikud ja pühamehed veel lugenud pole. Advokaat Alfieri oli teinud saatusliku vea ja toetunud valele põlvele. Oli neid, kes advokaadi valukarjes arvasid ära tundvat jumalateotuse. Aga advokaadi saatjaskond rahustas usklikke, seletades, et see, mida nad arvasid kuulvat oli tegelikult:"Jumal võtaks" ja et Jeesus olla sedasi jüngrite poole pöördunud.

Diplomaatiline vahejuhtum lahendatud, läks käiku operatsioon "Jeesuse vahetus". Advokaadilt võeti ära kroon, minult jope. Kellegi käed määrisid mu näo punase värviga kokku ja kroon asetati mulle pähe. Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud märgatagi, kes Tommasot asendas, sest minu muundumine Jeesuseks toimus vähem kui viieteistkümne sekundiga. Kui alguses oli mul pisut raskusi rolli täielikult sisse elamisega, siis tänu ristile, mis kaalus teatriatribuudi kohta ebamõistlikult palju, olin õige pea täiuslik kannatuse kehastus. Ristikäigu jooksul püüdsin meeleheitlikult meenutada ristikäigu peatusi, et mitte endast publikule - eriti TEMALE - halba muljet jätta. Teadsin, et TA on kohal, aga polnud siiani suutnud teda publiku hulgas märgata. Tõeline probleem oli aga tatt, mis mu sõõrmetest välja valgus ja mida püüdsin pidevalt tagasi ninna tõmmata. Kahjuks tekitas see helisid, mis kindlasti polnud Jumala pojale kohased. Püüdsin paluda abi sõdalaselt, - peale Jeesuse asendamist polnud üritus tema jaoks enam nii huvitav kui enne - aga ta oli juba rolli nii sisse elanud, et ei teinud muud, kui piitsutas mind ja kordas äraolevalt:"Kõnni!". 

Neljas peatus: Jeesus kohtab oma ema. Maarja rollis oli advokaat Alfieri eakas ema, keda polnud Jeesuse asendamisest teavitada jõutud. Nii juhtuski, et kui ta lähenes isikule, keda pidas oma pojaks, päästis eakas proua valla ehmatuskarje:"Sina ei ole minu poeg!" Palermo sõpruslinnast Sestust saabunud Rodari Gramsci instituudi õpilaste ridadest kostis kahinat ja hämmeldunud pominat. Soovist vältida suurema pahanduse tekkimist ja samas et rollist mitte väljuda, vastasin:"Emakene, mis te räägite! Olen teie poeg, Jeesus!". "Sina ei ole mu poeg! Sarlatan!" See fraas ringles päevi hiljem paremäärmuslaste hulgas, kes tavatsesid korrata:"Mitte meie ei ole juutide vastu, vaid nemad on meie halastaja Jeesuse Kristuse vastu!" Eaka ema toimetasid ristikäigu organiseerijad kiiremas korras oma lihase poja manu rahunema.

Viies peatus: mõningate evangeeliumite kohaselt kohtab Jeesus üht härrat, Simone di Cirene (appi, Kodumaa, ma olen pool tundi googeldanud ja ei leia eestikeelset vastet!), kes aitab Jeesusel risti kanda. Too mees sai nii kuulsaks, et tänapäevalgi kasutatakse terminit "Cireneo" inimese kohta, kes teiste süü pärast kannatab. Teadsin täpselt, et see peab nüüd juhtuma, sest juba väikesena avaldas too lugu mulle tohutult muljet. Küll aga tundub, et midagi oli läinud valesti ja keegi ei lähenenud mulle. Olin juba kaua aega seda hetke oodanud, sest lõpuks ometi oleksin võinud nina nuusata, mis tilkus piinlikkusttekitavalt. Uitasin vähemalt kümme minutit küsides siit-sealt:"Kas te olete Cireneo?". "Ei, mina olen maamõõtja Clementucci ja täna põllumehe rollis!" "Vabandage, kas teie olete Cireneo?" "Olen Caruso, päästeameti vabatahtlik ja täna lambakarjane." "Vabandage, ehk olete Cireneo?" "Meeldiv tutvuda. Olen Righetti. Mul on küll kaubitseja riided, aga vajadusel leiate mind Digosest." 
Kõik tundsid vajadust enda nimi ja amet üles tunnistada, kui (peaaegu) Jeesus nende poole pöördub. Mitu kuud hiljem sain teada, et maksukonsultant Di Stefano, kelle kanda oli Cireneo roll, olevat ristikäiku boikoteerinud, solidaarsusest notar Castrogiovanni suhtes.

Kuuendal peatusel langesin mina, Arturo, nagu Jeesus. Õigemini mu reputatsioon kukkus - mütsaki! - porri. Selleks ajaks olin ammu loobunud katsetest oma tatist vabaneda. Esiteks pole tatine nina Jeesuse suhtes aupaklik ja teiseks on see ka ajalooliselt vale. Vähemalt mina polnud küll näinud ühtki tatise ninaga Jeesuse skulptuuri või kujutist. Ristile toetudes ning allapoole kummardudes, et oma nina varjata, nägin lähenemas naise jalgu, kes pidi olema üks neist vagadest naistest, kes Jeesust saadavad. Tema lahke käsi ulatas mulle rätiku ja tänumeeles mõtlesin:"Lõpuks ometi keegi, kes mu dramaatilist olukorda mõistab!" Võtsin rätiku ja sõnade saatel:"Aitäh, vaga naine, see nohu on mul juba teiseks ristiks saanud", nuuskasin nii nagu jaksasin. Nüüd võisin pea tõsta ja mõistsin, et see oli TEMA! Loor tõi esile ta imelisi näojooni, huuli ja silmi. Kõik oli fantastiline, kui välja arvata ta näoilme, mis väljendas täielikku hukkamõistu. Püüdsin olukorda mõista ja et mitte rollist väljuda, pärisin:"Miks vaatate mind sellisel moel, oo vaga naine?". Tema vastus oli jahe:"Kas sa ei saa aru, kes ma olen?". Selleks ei olnud ma valmistunud. Püüdsin käigu pealt meelde tuletada ristikäigu peatusi. "Esimene: Jeesus mõistetakse surma. Teine: võtab risti. Kolmas: esimene kukkumine. Neljas: kohtub emaga. Viies: Cireneo. Kuues: ...." ja nüüd alles sain aru, millise jumalateotusega olin hakkama saanud. Mõningate evangeeliumite kohaselt kohtab Jeesus ristikäigu kuuendal peatusel püha Veroonikat - TEMA suursuguses esituses - kes ulatab Jumala pojale linasest riidest rätiku, millega kuivatada higist ja verist nägu. Imetabasel moel jääb rätikule Jeesuse näo kujutis, mida ajaloos tuntakse kui "püha Veroonika loori". Minu panus ajalukku oli mu ninasõõrmete sisu. TEMA oli endast väljas. Püüdsin end kaitsta ja selgitada, et ei ole päris kindlaid ajaloolisi tõendeid, et see päriselt juhtus, kasutades ühtlasi sõnu:"Suitsevat püstolit ju ei leitud.", aga mulle jäi mulje, et see tegi asja ainult halvemaks. TA pöördus minust ära sõnadega:"Pärast räägime.".  Teised vagad naised, kes ei olnud sündmustega kursis ja mängisid oma rolli, palusid tal linast rätikut lahti voltida, et nad saaksid üllatust üles näidata. Üllatus oli äärmiselt ehe!

Siit edasi tundsin, et publiku pilgud muutusid järjest vaenulikumaks. Otsisin meeleheitlikult, aga tulemusteta Tommasot ja hakkasin selget mõistust kaotama. Ma ei suutnud keskenduda preestri sõnadele "Seitsmes peatus, Jeesus kukub teist korda" ja tuiasin edasi. Ainult tänu rooma sõdalasele, kes andis mulle tagantpoolt väljakult väljasaatmist vääriva hoobi, kukkusin maha. Preester kahtles juba sügavalt minu võimekuses pearolli täita. 

Kaheksas peatus: Jeesus manitseb Jeruusalemma naisi. Olin selleks täielikult ette valmistamata. Tuli improviseerida. Peatusin mõnede ajaloolistes kostüümides naiste ees ja kurjustasin üldiselt:"Ärge enam nii tehke! Ma näen teid!" Kahetsevad naised kuulasid ja ei vaielnud vastu.

Üheksas peatus: Jeesus kukub kolmandat korda ja kukkusin punktuaalselt, ilma jalahoopi vajamata.

Kümnes peatus: Jeesus riietatakse lahti. Siinkohal tõi mu kõhnal kehal eenduv punnkõhuke esile kõik need toorjuustuga maiustused, mida ma aasta jooksul ohjeldamatult söönud olin. Püüdsin hinge kinni hoida ja kõhtu sisse tõmmata, et seda pisutki varjata, eriti TEMA eest. 

Üheteistkümnes peatus: Jeesus lüüakse risti. Minu jaoks jäi see viimaseks kuna seoses ühe vale lausega ei jõudnud ma enam neljateistkümendani. Olin end risti jalamile seadnud ja parajasti käsi laiali ajades nägin Tommasot, kes saabus hingeldades ja hüüdes:"Olen siin! Olen siin!" "Tommaso, Tommaso, miks sa mind alt vedasid?" hüüdsin talle, igasugust ettevaatust kaotades.
Selle peale võeti mul kaenla alt kinni ja toimetati kiiremas korras ristilt minema. Minu asemele astus rahulolust särav notar Castrogiovanni. Ja pahatahtlikkusega, milleks on võimelised ainult kõige vagamad, ütles ta preestrile:"Püha isa, andke talle andeks, sest ta ei tea, mida ta teeb!"  

1 commento:

reet ha detto...

Peaks olema Siimon Küreenest.
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/siimon_k%C3%BCreenest