Läbikukkumine

5mm pikk wetsuit, 8+2 kg, terasballoon.

Reede õhtuks oli välja kuulutatud öösukeldumine. Valmistusin põhjalikult. Vahtisin internetis videosid, soetasin taskulambi (Mares EOS 10rz). Jõudsin ahhetada, kuidas üks taskulamp nii kallis saab olla, aga etteruttavalt ütlen kohe ära, et proovisin järele ja maa peal näitab valgust sama kaugele kui rannas seisev majakas. Kodumaa, kui sa peaksid allveetaskulambi järele vajadust tundma, siis ütlen kohe ära, et põhiliselt jälgi lumeneid ja alla saja euro ära väga looda midagi leida, kui tahad, et lambikesega vähegi lumeneid kaasa tuleks.

Sukeldumine oli plaanitud rannast, vana hea Ritorna beach Ortonas, mida olen ajapikku hakanud hindama kui kohta, kus saab veealust faunat hõlpsasti vaadelda. Muidugi igasugu kalamehi kivide otsas õngedega ja vee all ringi kobistamas on seal ka alati. 

Tutto molto interessante, aga terve nädal oli lainetus kõrge. Neljapäeval pisut leebus, reede hommikul oli päris vaikne. Kannatas paadiga merele minna, aga kella kahe paiku tulime sadamasse tagasi, sest lainetus oli lõbusõitudeks ja virgutavateks suplusteks jälle liiga kõrge. Vaatasin järele ja avamerel polnud nähtavus ka suurem asi, sest terve nädal oli laine kõrge olnud. Pesime paadi ja laekusin kogu pere seltsis pooleseitsmeks randa, ise veel omaette imestasin, et kuidas öösukeldumine nii vara algab ja kas selliste lainetega päriselt ka sukelduma minnakse. Ritorna rand on osati liivase põhjaga ka, nii et tekkis lausa mitu muret. Lainetus lainetuseks, aga kui on põhjast liiva üles peksnud ja pime ka, siis mida me üldse sinna vaatama läheme. 

Kokkuvõttes läks nii, et kui kõik kohale olid jõudnud (umbes seitsmeks) vaadati tõsinenult laineid, muretseti ja päädis see mingisuguse massipsühoosiga, mis ilmselt sai alguses sellest, et A ja L olid balloonid täitnud, varustuse autosse laadinud ja ei viitsinud "tühjade kätega" tagasi sõita. Kõik käis disclaimerite saatel "kui sa ei soovi, siis ei pea minema". Enamus grupist olid noored vihased mehed (hissand, itaallaste puhul kõlab see kuidagi kohatult!) ja muidugi olid nad valmis sukelduma. Teatasin kohe, et mina olen pigem ei. Kuna ma olin juba ette öelnud, et ma ei plaani minna, siis kuniks  päevavalgust oli, panin naljaga pooleks varustuse kokku mõttega, et vaatan, mis siin juhtuma hakkab ning sain aru, miks me pooleseitsmeks randa pidime kogunema. Pimedas võib varustust lahti võtta, aga mitte kokku panna.
Vette hakati minema loojangu viimastel minutitel, mis ei tundunudki teab mis öine. Naljaga pooleks läksin grupiga kaasa, hulpisime mõned meetrid avamere suunas, taskulambid juba süüdatud ja ma arvan, et see võis olla kaldalt päris õdus vaatepilt, 12 sukeldujat ja nende taskulambid loojuva päeva viimases väreluses, umbes nagu soovilaternad.   

Paar korda keerasin kõhuli ja vaatasin vee alla. Mingi sete hõljus ja nähtavust oli ehk pool meetrit kui sedagi.  Mu paariline oli Paolo, õudsalt tähelepanelik, heade ja tarkade silmadega noor mees, tuttav juba järvesukeldumise korrast. Jagasin Paologa oma mõtteid, et mina isiklikult ei näe siin mingit potentsiaali (hei-hei K ja P!) ja võiks rahulikult tagasi kaldale minna. Paolo pakkus, et me hoiaks käest kinni, kui ma kardan, et grupist maha jään või midagi. Tundus nagu kummaline mõte, aga no hulpisime edasi. Kui oli aeg alla minna, jõudsin peale mõningaid pingutusi põhja välja ka.  Miks ma kunagi normaalselt ja kiiresti alla ei saa, ah!? Terve suve olen harjutanud niisama ujudes, et proovin vee alla minna. Pärast jälle Roku muigab, et paadist oli näha, et varbad olid väljas. Kas ma olen uppumatu või milles asi?! Igatahes Paolo sai kellegi käest kaks lisakilo, panin need omale taskusse ja lukud korralikult kinni, et kilod ära ei kaoks. Mis inimesed need on, kes lähevad sukelduma, lisakilod igaks juhuks taskus? Kas nad toidupoodi ja panka ka lähevad, raskused taskus, sest kunagi ei või teada, millal kellegile kilo laenata? Igatahes nende kahe kiloga vajusin alla nagu meteoriit ja siis muidugi oli vaja vesti õhku laskma hakata ja üldse kogu see ujuvuse asi läks käest ära. Selgelt oli liiga palju raskust. Samal ajal oli nähtavus täiesti olematu ja praegu siin neid ridu kirjutades imestan omaette, et kuidas ma taskulambiga vee all ei näinud midagi, aga maa peal sain sellega mäetippe detailideni valgustatud. Koperdasin seal kuidagi ringi, Paolo hoidis härrasmehelikult mul küünarnukist, aga tunnistan ausalt üles, et mitte halligi ei saanud aru. Minu poolest oleks nad kõik võinud seal hinge heita või avamerele triivida, mitte midagi poleks märganud, sest nägin ainult setet hõljumas, taskulampe veiklemas siin-seal ja hädavaevu tundsin Paolo ära. Vabalt võis ükskõik kes mu kõrval ujuda, tõesti mitte midagi ei näinud. Võtsin otsuse vastu, näitasin Paolole, et lähen üles. Ta saatis mu härrasmehelikult üles ja tohutu mure ning kaasaelamisega püüdis mind veenda tagasi alla tulema. Tänasin teda tohutu viisakusega, soovisin head teed mõttekaaslaste seltsis, aga mina nüüd ujun küll kaldale. Lubasin Paolole, et kui kohal olen, annan taskulambiga märku, et kõik on hästi (selleks tuleb lampi ringikujuliselt liigutada). Tagastasin kilod tundmatule heasoovijale, kes oli ka üles tulnud. Tema identiteet ei ole siiani teada. Vahest oli Aquaman? Või.. noh... ma loodan, et polnud, sest kui oleks olnud, siis see oleks olnud täielik raiskamine teda pimedas mitte ära tunda.

Igatahes ujusin kaldale. Kaldalejäänud muidugi kõik ahhetasid, et miks ma pooleli jätsin. Turtsusin, et see sukeldumine on sama mis riidekapis istuda, mille peale E (ka üks divemaster, keda juba tükk aega tohutult imetlen) noogutas, et ta tegelikult arvas, et see nii on. A ei jõudnud ära imestada, et kuidas ma nii kiirelt sedasi otsustasin, mida ei saa talle muidugi süüks panna. Näha oli, et tegelikult ta teadis väga hästi, millistes tingimustes see sukeldumine toimuma sai, aga ta ei saanud mõistagi mu turtsumisele takka kiita, sest oli ilmselt terve pealelõuna raskusi ja balloone autosse tõstnud ning kõigilt raha juba kokku korjanud.
Sai teatavaks, et vahepeal üks abielupaar olla ka õige varsti kaldale naasnud, sest proual olla tulnud paanikahoog. Paanikahoogudega on vist nii, et neid ei või kunagi teada. Igatahes V rääkis kõigile, kes kuulda tahtsid, et ta oli olnud täiesti rahulik ja ilma igasuguste hirmudeta ja üldse ei saa aru, miks selline õhupuudus ja paanika järsku tuli. Abielupaar lahkus kiirelt, vabastamaks koju jäänud vanaema nende poja hoidmisest.

Nii see sukeldumine läks. Kuni teisi ootasime, käisime E-ga hoopis öisel suplusel. Kogenuma sukeldujana pani ta ette ujuma minnes taskulamp kaasa võtta. Sellest oli palju kasu, sest hoovus oli üsna tuntav ja suunas meid kaljude suunas, aga taskulambiga sai natuke vaadatud, et päris vastu kive ja rünkaid end ära ei lööks. Seekord ütleks, et suplus oli sukeldumisest palju meeleolukam ning pakkus isegi nagu mingi eduelamuse - nägin paari väikest kalakest kivide vahel!

Kodumaa, panen sulle siia väljavõtte videost, mis päev hiljem gruppi postitati, et sa umbes aimu saaksid, kuidas nähtavus oli. Video on ca pool minutit pikk ja kõik umbes samas vaimus nagu see pilt siin.

Mitte-sukeldumisest enam jäi kripeldama üks sukeldumisega mitte seotud asi. Nimelt seekord oli meiega üks uus noormees. Toimetas seal omaette, tõsiste silmadega noor sportlik poiss. Ma poleks temast midagi arvanudki, aga A sosistas esimesel võimalusel, et too on poolhull. Kergitasin pisut kulmu ja A pidas vajalikuks selgitada, et noormees olla mingis telesaates "Scommeto che..." täispuhutud õhupallidega minema lennanud. Mina jälle vastu, et kas nüüd selle peale kohe hull või. "Ei-ei, ta on ikka päriselt poolearuline! Näiteks enne siin kukkus mööda seina ronima ja küsis mu käest, kas ma ei keelagi teda. Mina vastasin talle, et oled täiskasvanud inimene ja ise otsustad, mis teed! Ei, ikka täitsa hull. Ja õhupallidega lendas minema ja! Kusjuures ta töötab muidu insenerina Milaanos.". Samal ajal ronis klatsimise objekt häirimatult mööda kiviseina üles, kalipso seljas ja mõned kilod raskusi puusade peal. Midagi tundus temas nagu tuttavlikku. "Noh...," ei osanud ma seisukohta võtta. "Võib olla on ta selline tunnustamata geenius, kust me teame. Avastab mingeid asju, mille peale meiesugune tavaline inimene ei tuleks". "Ah ei tea... hull," lõi A käega. See jutt insenerina töötamisest, vot selle kohta ma ei teagi, kas see käis hull olemise juurde või kuidas see mõeldud oli. Müügiosakonnas ohitakse alati, et insenerid on ebanormaalsed inimesed. 

Õhtu jooksul oli palju väikesi asju, mida alles järgmisel päeval kokku panna oskasin. Näiteks kuigi meid oli kokku 12, siis miks vees olles N ütles, et tal pole paarilist ja miks enne vette minekut paarilisi kokku ei lepitud, kuigi siit-sealt keegi ikka küsis, et kas me paarilisi ei lepigi kokku. Ütlen ausalt, et ma ei jäänud siin juhusele lootma. Kui see paariliste teema toppama jäi, konsulteerisin L-ga ja ta soovitas mulle Paolot, mille peale kalpsasin lestade padinal kibekiiresti Paolo juurde lunima, et ta mu enda paariliseks võtaks. Kas tõesti kogu see paariliste mittekokkuleppimise mäng oli selleks, et "poolhull" oli kambas ja keegi ei tahtnud endale vastutust või muret või kesteab mida?
Kõnealune "poolhull" oli väga rõhutatult korralik muide. Ta tervitas kõiki viisakalt, pani kõike tähele, aga märkasin teatavat silmad-maas, saba-jalge vahel, väljatõugatuse tunnetamist. Sukeldumise tegi igatahes lõpuni, oma varustuse ja asjadega sai ilusti hakkama. Kui peale sukeldumist rannas kividele käterätikud laotati ja võileivad välja võeti, hakkas mulle midagi koitma. Ta küsis kõigepealt, kas on veel kedagi, kes sööma ei jää. Keegi nagu ei vastanud. Umbes nagu fimides tavaliselt, kus nohik tuleb oma kandikuga mingi laua juurde ja küsib, kas vaba kohta on ja keegi otseselt ära ei aja, aga otseselt ei vasta ka.
Ta juhtus olema täpselt minu kõrval, kui kuulsin, kuidas ta telefonis kellegagi rääkis, kes talle järele oli tulemas. Ilmselt oli isa. Sportlik, hallijuukseline, igati viisakas härra, aga ka kuidagi mingi määratlematu kurbuse või lüüasaamise aura. Nüüd, kui sellele mõtlen, meenuvad need vanemad, keda olin Roomas ADHD grupiteraapias kohanud - sellised kuidagi juba ette vabandavad, rõhutatult viisakad, pingutatult kenad. Mäletan, et olime seal kõik kuidagi kergendusohkega, et ometiti üks koht, kus teised vanemad meid ei põrnitse või üksteisele midagi kõrva ei sosista.
Isa küsis pojalt, ega poeg midagi ei unustanud. Poeg, silmad maha löödud, kohmas vastu ei ei ole unustanud. Isa torises kuidagi omaette või universumile:"No see oleks küll esimene kord sul elus". Siis küsis, kuidas sukeldumine oli. Poeg vastu along the lines of "oli kah". Aga nad olid väga viisakad, ei öelnud niisama üldiselt tsau kõigile vaid veendusid, et on kõigile korralikult head aega öelnud, kõiki isiklikult tänanud ning kadusid öhe. 

Ma olen nüüd juba mitu päeva selle kõige üle mõelnud. Nad olid nii kurvad, üksildased, teineteisest kinni hoidvad, sest kedagi teist neil pole ja samas on nad üksteisest nii hingepõhjani väsinud.
Ma tean mida tähendab sotsiaalne distantseerumine. Ammu enne pandeemiat teadsin. Tean seda rasket, nüri igapäevast tööd ainult selleks, et mingi miinimumtase tehtud saaks, et kuidagi pea vee peale jääks. Varasematel aastatel oli päev korda läinud, kui polnud verd voolanud või kiirabis käidud ja olin suutnud mingid eined lauale võluda, pesu masinasse panna ja kuidagi enesevalitsust säilitada. Ja see oli päris suur saavutus. Kõrvalt teised lapsed käisid trennides, muusikakoolides, keeltekoolides, meisterdamisringides ja maiteakus ja kõik tuli neil hiilgavalt välja. Mul oli hästi, kui olime ellu jäänud kuidagi.
Tean seda igapäevast lootusetust, muretsemist, avalikke alandusi. Tean neid võõraste inimeste, sugulaste, muidu heasoovijate idiootseid kommentaare, kes pole vaenunud minutitki pühendama isegi sellele, et vähemalt guugeldada, mis on ADHD, aga kus annaks nõu stiilis:"Proovige hobustega, see rahustab!".  Tean väsimust sellest kõigest, üüratuid summasid ja aega, mis kuluvad terapeutide peale; seda, et tegelikult isegi kõige lähedasemate hulgas kedagi see ei huvita. On neid, kes ütlevad, et tegelikult pole tal ju vigagi, ta olete lihtsalt saamatud vanemad. On neid, kes ütlevad, et siin on vaja poisile üks korralik keretäis ja küll asjad korda saavad. Parimal juhul tuntakse kaasa ja põgenetakse esimesel võimalusel, sest mu poeg on konflikne, valjuhäälne, "ei järgi reegleid" ja on üldse juhitamatu, loomulikult mis muud kui vanemate tegemata töö ja liiga palju ekraane eksole. Ja kuigi erialases kirjanduses soovitatakse, et kaasake abijõude, siis võin oma kogemusest öelda, et ei leidu eriti lapsehoidjaid, kes valiks keerulise lapse, kui saab valida mõne lihtsa ja malbe. 

Kuigi Nummik on õige pea kümneseks saamas ja see noormees mingi kahekümne kandis ning neil on pikem tee käidud, siis ma kuidagi nii tahaks neid isa ja poega emmata nende üksilduses ja kuidagi väljendada mõtet, et näete, te saite hakkama. Ma ei hakkaks tollele isale ütlemagi, et ta poeg on täiesti okei mees. Ta ei ole mingi keskmine okei mees. Ta on eriline inimene, eriliste annetega, tundliku hingega ja eriliste piirangutega. Jah, ta on teistmoodi. Ja mis siis. No las ronib mööda seinu ja lendab õhupallidega. Aga ikkagi, siin on ju mille üle rõõmu tunda. Te olete kakskümmend aastat suurt tööd teinud, on näha, mis te olete teinud. Ta pole ju "hukka läinud". Temast ei oleks kunagi saanudki vormida "keskmist okeid meest" ja pole hullu. Ta tuleb oma eluga toime ja olgem ausad, kindlasti te olete ka igasugu asutustes käinud ja näinud, kui palju on väga raske puudega lapsi ja kokkuvõttes, kui teil on poeg, kes on takistustest hoolimata suutnud inseneriks õppida, käib tööl ja teda võib saata üksi sukelduma, siis väga suur võit ju. Samas muidugi ma ei tea, kas seal on ADHD. Vahest on autism või mingi muu.. maitea... diagnoos. 

Mis aga veel rohkem kripeldama jäi, oli A suhtumine. Miks tal oli vaja tulla mulle sedasi, poolenisti vabandades selgitama, et grupis on "poolhull". Kes ta on, et selliseid hinnanguid anda? Aga "poolhullu" raha sobis küll vastu võtta, eks. Ma ei süüdista neid, kes tõesti ei suuda näiteks ADHD all kannatava persooniga ühes seltskonnas koos viibida. See ei ole alati kerge. Aga käia ringi ja sosistada kõigile kõrva, et vaadake see seal on hull ja toimetada kulisside taga, et keegi "poolhulluga" ei suhtleks? Vot see on julm. "Poolhull" sai hästi aru, mis toimus ja temas oli väärikust jääda viisakaks. Ma küsiks sellelt isalt ja pojalt, et kas selliste inimeste poolt tunnustuse või mingisse gruppi kuulvuse puudumine teeb päriselt teid kurvaks? Ausalt, mind ei teeks ja ma mõtlen siin tõsiselt selle peale, kuivõrd ma ise edaspidi A-ga läbi käia tahaksin.

Veel asju jäi kripeldama. Mõtlen siin Nummiku peale ja kas me ka kümne või viieteistkümne aasta pärast sellised kurblikud ja üksildased oleme?  Vahest oleme juba praegu sellised, aga ise ei saa aru?
Maitea... järele mõeldes on Nummikus erakordne annus positiivsust, karakterit, jõudu elada ja julgust enda eest seista, arvestades veel kuidas teda juba ette igalt poolt välja tõrjutakse, sest on vanemad kes käivad ja sosistavad oma lastele ja teistele vanematele kõrva, et "see on poolhull ja kes on temaga, ei ole meiega".  

30 Capodacqua järv

3 mm lühike wetsuit, 5 mm pikk wetsuit, 9 kg, terasballoon. Sügavus ca 5 m, vesi 8 kraadi, õhk ca 30.

Capodacqua on väike tehisjärv Abruzzo mägedes, ca 300 m kõrgusel. Kunagi asusid selle koha peal veskid ja vist lausa mõned elumajad. Kuuekümendatel, seoses tammi ehitamisega, ujutati see org üle ja nüüd ongi selline väike vaikne järv, mis peidab oma põues kahe veski varemeid ja mõningaid fossiliseerunud puid. Järv on mingite eraisikute omanduses või kasutuses, selle ümber on tara ehitatud ja sinna lastakse inimesi sukelduma. Ujuda ja muud taolist seal teha ei tohi, sest see on rändlindude peatumise ja pesitsemise koht. 

Capodacqua sukeldumiseks sai pikalt valmistuda. Kuna veetemperatuur  on seal aastaringselt 8-10 kraadi, siis itaallaste jaoks on see midagi erakordselt ekstreemset. Arutasin Annalisaga, et kuna neil 8mm wetsuit'i rentida pole ja ma drysuit'ga sukelduda ei oska, siis prooviks panna kaks kalipsot üksteise otsa. Käisin sukeldumiskeskuses proovimas ja võin öelda, et kui 35-kraadises temperatuuris kaks kalipsot selga panna, siis võtab täitsa hingeldama ja higistama see protseduur. Lisaks tavapärasele varustusele pakkisin kaasa Jägermeisteri pudeli, uued 5mm kindad (mida polnud üldse lihtne leida siin Francavillas) ja soojad dressipüksid. 

Kohale jõudes selgus, et meid oli kokku 14 inimest, lisaks veel mingi neljane grupp ja keegi tütarlaps. Õnneks sain kohe esimese grupiga minna.
Kohalik giid rääkis oma loo ära, kuhu suunas ujuda, kustkohast tagasi pöörata ja siis lisas, et kui midagi juhtub või külm hakkab, siis jumala pärast hoolitsege oma buddy eest ja saatke ta ise sillani, sest mina siit kaldalt ei jõua nii kiiresti kalipsot selga panna ja hädaliseni ujuda. Kui selgus, et Luca ei tule, siis hakkasin pisut muretsema, et kuidas ma nüüd üksi seal järves navigeerimisega hakkama saan. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Esimeses grupis oli lausa kaks dive masterit - proua Clara ja vanahärra Paolo. Paolo tundus natuke ülbe olevat. Arvasin, et on selline tüüp, kes paneb viuh! alla ja pärast siuh! eest ära ja pärast ei jõua midagi vaadata peale selle, et üritad kuidagi lestasid silmist mitte kaotada. Proovisin Clara ligi hoida. Hakkasimegi juba Claraga pisut teineteise suhtes üles soojenema. Tunnistasin üles, et ma ei ole eriti kogenud, aga selle eest teen kõik nii nagu tema ütleb ja üldse luban olla tohutult püüdlik. Clara tunnistas suuremeelselt üles, et tal natuke kogemust on, aga et ta tegelikult õudsalt kardab nastikuid. Meid oli informeeritud, et kui nastik ujub, siis ta on nagu purjekas selles mõttes, et nastik tuleb läbi lasta. Etteruttavalt lisan, et ühtki nastikut ei näinud.
Aga siis kuidagi Paolo juba oli vees ootamas, kellelgi midagi jupsis ja ei saanud vette mindud, Clara tahtis minna kõige viimasena ja juhtus, et just mina olin valmis ja sattusingi Paolo buddyks. Muidu eelmise päeva Paolo oli ka seekord kohal, aga mu buddy oli nüüd siis üks teine vanamees Paolo. Tuli välja, et ta oli tohutult tähelepanelik ja abivalmis. Tõeline härrasmees! Alguses juhtus asi, mis hiljem selgus, olla tavapärane. Arvestasin, et 8 kg peaks piisama, sest magevesi küll, aga tihedam ülikond, nii et sama arv kilosid nagu meres. Aga ei saanud kuidagi alla mindud. Keegi heasoovija andis mulle kilo juurde, aga ikka ei saanud alla. Selle peale Paolo altpoolt ulatas käe ja saingi. Hiljem arutati lõunalauas, et see on nende järvedega üks igavene häda, et alguses ei saa alla ja paned aga kilosid juurde ja vee all oled negatiivse ujuvusega ja muudkui vajud. Mul just see juhtuski. 

Kokkuvõttes Capodacquast on internetis tohutud maagilised pildid, kuidas päike kuldab puuronte ja varemeid, nähtavus on lõputu, vesi sini-sinine ja muud taolist.
Minu Capodacqua kogemus oli selline, et esiteks oli kõik pigem roheline kui sinine. Tol päeval oli pilvine, päike seal midagi ei kullanud. Meid oli enne sukeldumist tohutult manitsetud, et jumala pärast ärge lestaga vastu põhja minge, sest siis tõuseb sete üles ja keegi ei näe enam midagi. Lisaks, et lestad vastu põhja ei läheks, ujutagu konna stiilis. Niisiis, kui ma ükskord alla olin saanud, siis muretsesin end hulluks, et mu lest vastu põhja ei läheks. Laskudes nägin ülevaltpoolt, kuidas kellegi läks lest vastu setet ja tuli üles tohutu pilv, nagu aatompommi plahvatus. See oli tegelikult päris poeetiline vaatepilt, kuidas see pilv aeglaselt kerkis ja laienes.
Ühtlasi oli mul raskust liiga palju, muudkui vajusin allapoole, liigutasin käsi, et end üleval hoida ja JUMALA PÄRAST MITTE LESTAGA PÕHJA PUUDUTADA ja siis meenus vanadest Läänemere aegadest, et külmas vees peaks just vähem vehkima, laseks õige vesti natuke õhku sisse ja hoiaks käsi paigal. Siis muretsesin, et kui vesti sisse liiga palju õhku lasen, siis viie-kuue meetri pealt kerkin ju siuh! üles nagu hüpik. Lisaks ei ole ma harjunud sukeldudes konna ujuma ja kuidagi väga kohmakas oli see kõik kogu aeg meeles pidada, et ujuda tuleb konna ja vastu põhja ei tohi puutuda ja üles ei tohi kerkida. Enamuse ajast ei jõudnud külma peale mõeldagi, sest vaatasin, et ma ei vajuks põhja ja ei kerkiks üles. 
Õnneks vee all märkasin, et mingi kohalik giid ikka juhtis meie gruppi. Vaatasin tema pealt, kuidas ta konna ujub ja ujusin tema järgi. Üldse ma olen ta suurim fänn. Kah sihuke vanem härra, hiljem selgus, et ukrainlane. Ta oli vee all vana rahu ise, nii omas elemendis. Ujus ees, vahepeal keeras ringi, hõljus nagu buddha ja ootas gruppi järele. Ta oli seal nii loomulik nagu mingi vee-elukas. Arvan, et kui mõni nastik oleks ujunudki, siis ta oleks õrnalt noogutanud ja tervitanud:"Privet, Pavel! Kuidas täna läheb?". Ma ise panin talle Pavel nimeks. Tagantjärele on kahju, et kui me pärast juttu vestma jäime, siis rääkis ta küll sellest, kuidas ta Ukrainas kolme päevaga kõigest ilma jäi ja Itaalias uut elu alustas mõned aastad tagasi, aga läks puha meelest ära ta nime küsida. Õudsalt huvitav tüüp, targad mõtted ja karismaatiline nagu Barack Obama ning ma arvaks sukeldumisstiili ja silmavaate järgi, et ehk lausa mingi militaarne sukelduja. Oleks Pavel öelnud, et ta ussisõnu teab, ma ei kahtleks hetkekski! Muide peale kahte gruppi läks ta veel kolmandat korda vette ja kui ma küsisin, et miks, siis rääkis, et tal on kast veini seal eksperimendi korras vananemas ning käib vaatamas, kuidas see seal vee all elab. 
Anyhow, vaatasin giidi pealt, kuidas konna ujuda. Kuidagi sain oma ujuvuse ka enam-vähem paika. Oh ja mu buddy Paolo oli nii vilgas! Imeline füüsiline vorm. Sibas siia-sinna, uuris lähedalt igasugu asju. Korra nägin, et torkas näpuga vastu setet. Siis avastas ta allika, kust järv vett saab ja kutsus mind ka vaatama. Päris äge oli veealust allikat esimest korda näha. Ühesõnaga, vahepeal oli korraks päris tore. Imetlesin varemeid, veealuseid väikesi ussikesi. Siis hakkas külm liiga tegema ja sattusime mingi veealuse roopadriku lähedusse. Siis hakkasin ma pöördumatult üles kerkima ja ei saanud ega saanud alla. Teised hakkasid eest ära kaduma, mul balloon juba veest väljas. Nähtavus oli ka ära kadunud, vesi puha roheline ja sodi täis. Aga ma põhimõtteliselt otsustasin, et kui ma nüüd pea veest välja tõstan, siis on kõik läbi ja ma olen pöördumatult veest väljas. Tegin viimaseid pingutusi, et kuidagigi vee alla tagasi saata, lasin vesti tühjaks, hüpnotiseerisin pilguga järvepõhja, proovisin kasvõi kuidagi pea ees end alla suruda, aga ei midagi. Lõpuks viimased meetrid ujusin ja korraga olingi silla juures, kust olime vette tulnud. Läbi sai. Siis hakkas õudsalt külm, käed üldse ei liikunud enam, lõdisesin ja mõtegi hangus. Kuidagiviisi sain sillale, varustuse seljast ära ja tänasin endamisi pimedat juhust, et esimeses grupis olin, sest sain rahulikult tunnikese päikese käes lesida, käsi üles soojendada, Jägermeisterit limpsida ja selle kõige üle mõelda. Väljas oli julgelt üle 30 kraadi sooja, aga mul võttis mitu tundi aega, et soe või lausa palav hakkaks. Teisel grupil näiteks nii hästi ei läinud, sest selle aja peale, kui esimene grupp välja ja siis teine grupp sisse ja välja sai, oli kell juba kolm saanud ja tuli tohutu kiirusega kõik kokku pakkida ja sööma sõita.

Arendades edasi seda teemat, et mis kõik juhtuda võib, siis tõesti-tõesti, seekord ühel mehel ei töötanud vesti voolik. Sukeldumise ajal hakkas õhku välja pahisema ja seda nad arutasid seal pikalt. Ühel teisel oli regulaatoriga probleeme, õhk ei tulnud läbi. Vist oli midagi torus sees. Hea, et minuga seekord midagi sellist ei juhtunud.

Kokkuvõttes, Capodacqua oli huvitav kogemus. Keeruline oli, aga külm selge vesi on päris ahvatlev. Kui ma vahepeal peaksin välja mõtlema, kuidas saada vee alla, kui vee alla ei saa, siis ma tahan sinna tagasi minna ja uuesti teha.

29, 30 Eremo d'Annunziano

3mm lühike wetsuit, 8 kg, terasballoon. Vesi 28 kraadi, õhk midagi üle 30. Sügavus 5-6 m.

Alustuseks ma olen tohutult hämmeldunud selle üle, et mida rohkem poeet d'Annunzio kohta teada saan, seda enam imestan, et mis puhul tema nime järgi tänavaid nimetatakse ja miks üks terve mõistusega inimene temast lugu pidada saab siin Abruzzos. Minu meelest oli ta uskumatu aferist ja liiderdaja, kel oli kombeks hotelliarveid maksmata jätta. Kindlasti ka tekitas oma vanematele tohutult piinlikkust ja halle juukseid. Aga, noh, tema tunnustuseks tuleb öelda, et mees oskas elada.

See koht, kus me laupäeval sukeldusime, oli d'Annunzio suvila juures. Suvila on ehitatud kõrgele merekaldale, nagu tänapäevalgi rikkuritel kombeks. Põhimõtteliselt selline elegantne villa, mille kohta paadis olijad kommenteerisid:"See, kus d'Annunzio räpaseid tegusid tegi".

Tahtsin hirmsasti sukelduma minna, sest sel hooajal polnud veel jõudnud ja järgmisel päeval oli plaanis sukeldumine mägijärves ning tundsin, et tahaks korra trenni mõttes vee all ära käia.

Uus asi oli see, et Luca paat on nüüd Pescara jõesadamas. See tähendas, et kuigi saime sadamas kokku kell 8, siis sukelduma jõudsime alles millalgi poole kaheteistkümne paiku. Tore merereis muidugi, aga peab edaspidi arvestama, et kui paadist minna, siis lisab mõned tunnid juurde. See oli rohkem Roku jaoks, kes peab samal ajal Nummiku ja Hurmuriga kuidagi ellu jääma. 

Sukeldumised olid toredad ja sündmustevaesed. Ujuvuse sain kohe paika, kuigi ei olnud päris nii, et lasen vesti tühjaks ja jään täis kopsudega hõljuma, vesi täpselt silmade ees. Ei koperdanud millegi vastu, anemooniga kõrvetada ei saanud. Nähtavus ei olnud suurem asi, aga kedagi ära ei kaotanud. Maastikud olid juba tuttavad, üht-teist hakkasin ära tundma ja see on tegelikult mõnus hubane tunne, kui vee all on koht, mida juba natuke tead. Natuke juba julgesin pisut omaette olla ja ei vaadanud kogu aeg, kui kaugel Luca lestad on.
Imetlesime taaskord gorgona koralli ja nüüdki muretsen, et seisab seal, nii ilus, üksik ja suursugune, aga piisab kui keegi peaks sinna ankru heitma ja ongi kõik kadunud. Siis imetlesin Lucat, kes teab vist kõigi kaheksajalgade koopaid. Seekord vahest instruktorina ta mulle tohutult muljet ei avaldanud, sest kaasas olid kolm Advanced kursuse tegijat, kellega oleks ilmselt tegelema pidanud, aga Luca hoopis vahtis kõigisse koobastesse ja õnarustesse, kaheksajalgade ning muude väikeloomade otsingul. Eks mõned ujuvuse ja navigatsiooni harjutused nad ikka tegid. Nägin ühte liiva alla mattunud kaheksajalga. Kuidas Luca aru sai, et ta seal on, ei tea, sest ei jõudnudki küsida. Aga nad ongi vist üsna paiksed ja rutiini armastavad elukad. Üks scorfano oli ka, aga üldiselt nii vähe kalu pole mu silm Aadria meres veel näinud.

Kaks apsakat juhtus ka. Kõigepealt küsis Luca, palju mul õhku järel on ja - hissand! - olin täiesti unustanud, kuidas 150-t näidata. Lõpuks kehitasin õlgu ja näitasin oma mõõdikut. Päris tobe.

Oh ja teisel sukeldumisel näitas Luca enne navigatsiooniharjutust, et ma oleks ühe mehega paaris ja võime koos ujuda kuni nemad harjutavad. Mina sain märkide järgi aru, et ujume paati, aga see mees, vist Giovanni oli ta nimi, sai aru, et võib kohe pikemalt ringi vaadata. Vahest niikaua, kuni õhku jätkub? Niisiis, nii kui ankrut nägin, tegin paadi märgi ja pöial üles ja hakkasin minema ja siis kaotasin Giovanni ära. Kusjuures enne seda ujusime kõrvuti ja ma ei unusta vist iial, kui õudsad valged, kortsus ja pundunud on vana mehe käed vee all. Oleks sel hetkel kilpkonnade ja ükssarvikute parv mu ees rahvatantsu tantsinud, ma poleks midagi märganud. Kohe ei saanud neilt imelikelt kätelt pilku ära ja kuidagi nagu hea tunne oli ankrut näha ja üles minna. Anyhow, Giovanni kadus kuskile ära ja olin pisut mures, et kuhu mu buddy kadus. Paadis olijad ei muretsenud, aga ma ikka muretsesin edasi, vaatasin pisut vee all ringi, aga paadist ikkagi käidi peale, et tule pardale ja ära muretse. Hiljem selgus, et mu buddy ei olnud mitte Advanced kursust teinud Giovanni (kes tegi tegelikult navigatsiooniharjutusi) vaid teine vanamees, belglane Paolo, kes oli vist tohutult kogenud sukelduja. Kiitis veel, et oli näinud kilost kaheksajalga ujumas. Paolo kaaslane oli vahepeal paati läinud ja Luca otsustas jooksu pealt, et nüüd mina ja Paolo oleme buddyd. Ausalt, mina küll ei oska vee all vahet teha kahel vanamehel, eriti kui ma pole enne meelde jätnud, mis värvi lestad või kompuutrid neil on.

Note to self 1: ma ei armasta, kui sukeldumise ajal mingid ootamatused või ümbergrupeeringud toimuvad. Õudsalt ajab sabinasse. Olin kohe päriselt mures, et äkki inimesega juhtus midagi ja ma ei märganud ja  jätsin oma buddy maha. 

Note to self 2: tunnen, et olen jõudnud mingisse järgmisse faasi. Kui alguses mõtled ainult endale ja sellele, mis endaga juhtuda võiks, siis nüüd on mingi selline etapp, et hakkan aru saama, et teistega juhtub ka asju, aga et ma pole veel nii terav pliiats, et sellest aru saada. See on vist see faas, mille kohta öeldakse, et hakkad aru saama, mida sa veel ei tea ja esialgne enesekindlus hakkab mõranema.

Oh, Kodumaa, aga kõige ägedam juhtus alles lõpus. Roku tuli mulle paadiga sukeldumiskohta järele! Ma pole üldse jõudnud sulle kirjutada, aga meil on nüüd armas mootorpaadike nimega Astrid. Elus pole nii mugavalt sukeldumine lõppenud, et heidan oma pambud üle parda teise paati, astun ise järele ja sõidan minema ning vestid-voolikud saavad võluväel ise puhtaks. 

 

27, 28 Ritorna, Ortona

"Neutral buoyancy is a state of equilibrium. It occurs when an object in a liquid is weighted so precisely that it neither sinks downwards nor floats upwards. A neutrally buoyant object hangs suspended in the liquid like a bubble frozen in a block of ice. This balance between floating and sinking is what scuba divers seek to achieve, which brings them as near to a sensation of weightlessness as can be experienced without going into space. This liberation from gravity's tiresome pull frees not just the body, but also the mind." 

Tim Ecott "Neutral Buoyancy" 

Eelmisel reedel sain sõnumi, et pühapäeval lähme kaldalt sukelduma. Suurepärane võimalus ujuvusega tegelemiseks!  

Mulle meeldib hommikul vara tõusta ja välja minna. Inimesi on vähe, tõusev päike kuldab nii armsasti loodust, õhk on hommikuvärske, seekord langesid õrnas meretuules esimesed kollased lehed plaatanitelt.
Niisiis, kotid autosse ja seekord Ortona sadamasse. Sadama juures on üks väike armas majakas ja majaka taga Ortona linna parim salakoht - rand! See on üks väike lahesopp, mis kivirüngastega suurest sadamast eraldatud. Lahesoppi ja avamerd eraldab üks rida suuremat sorti kive, mistõttu seal on alati mõnus vaikne vesi. Kivine põhi, enam-vähem nähtavus ja palju mere-elukaid. Lisaks elukatele on seal alati mõni allveekalamees.
Selles rannas käivad Ortona linna vanemad elanikud. End nahkjaks päevitanud valgete habemetega vanamehed ja sellised stiilsed vanad prouad, kes kannavad kahemeetrise raadiusega kübaraid, ümmargusi suuri päikeseprille ja trikood ning nõjatuvad kivirüngastele nagu Sofia Lorenid. Vanamehed tegelevad ujumisega, allveekalapüügiga ja hiljuti nägin üht, kes tegi vist vees hõljudes mediteerimist. Õieti alguses arvasin, et kuseb, aga ta hõljus seal joogiasendis vähemalt pool tundi, silmad kinni. Prouad kõik see aeg nõjatuvad kivirüngasetele ja töötavad oma päevituse kallal. Noori inimesi pole ma seal rannas eriti märganud. Vahest neil eakatel babyboomeritel ongi plaanis selle ranna saladus endaga koos hauda viia?

Ritorna nimeline rand on L-i põhiline sukeldumiskoht, kuhu viiakse kõik need, kes esimest korda meres sukelduvad ja muidu harjutusi teevad. Seekord oli peale minu üks armas noor paar, tulid esimest korda elus sukeldumisega tutvuma ning üks mees R, kes oli äsja kursuse teinud ja esimest korda meres. 

Tingimused olid ideaalsed ujuvusega tegelemiseks. L tegeles noorpaariga ja jättis mu omaette toimetama. Noored olid nii armad, lesisid veepinnal, käest kinni ja kogesid uuel moel hingamist. Tegin Rga väsinud sukelduja triivimist ja krambiharjutust. Sain oma üllatuseks teada, et varustusega ujuda ja teist sukeldujat sikutada on mugavam selili ujudes. Niisiis, lestadega kõnnid selg ees ja varustusega ujud selili. Kodumaa, võid märkmeid teha! 

L kui sukeldumisinstruktor hakkab mulle selles mõttes järjest rohkem meeldima, et ta valmistab oma õpilased tohutult hästi ette ja manitseb neid hoolega kõiki turvalisusega seotud harjutusi tegema. Enne vetteminekut küsitles L R-i justkui range koolmeister. "Kuidas näitad, palju õhku on? Buddy check kuidas käib? Viis asja, mida teed enne vee alla minekut?" R vastas eeskujuliku õpilasena kõik õigesti. Hea, et ta minu käest seda viit asja ei küsinud. See oli muidugi lihtne, umbes et snorkel suust ära, rego veest puhtaks, rego suhu, pöidlaga allapoole või midagi muud sellist. Ma polnud kunagi sellest mõelnud, et jagan need tegevused viieks etapiks. See oleks umbes nagu "jaga voodist tõusmine" või "lille kastmine" viieks etapiks.

Kui harjutuste vahel vaba aega oli, laskusin pisut allapoole, eksperimenteerisin kilodega. Tahtsin seda harjutust teha, et lased vesti tühjaks ja siis vaatad mitme kiloga vesi täpselt silmade kõrgusele jääb, aga kuidagi nagu ei jõudnudki. 10 kiloga sain ujuvuse paika! 

Siinkohal ma ei tea, kas vanus on selline, et ei mäleta kõike elus juhtunut, aga need kaks korda, mil ma peale mõningast pusimist ujuvuse paika sain on mu elu säravaimad hetked! Tühja neist diplomitest ja edutamistest ja sünnitustest ja maiteamillestveel, mis mulle hetkel meelde ei tule! Parim asi maailmas ja kõige tähtsam saavutus on täiuslik ujuvus!
Kui ujuvust pole, siis puudub igasugune kontroll asjade üle. Kord vajud alla, tonksad vastu meretaimi ja koralle, ajad lestadega liiva üles ja koperdad nagu pimesikk. Ma kujutan ette, kuidas mereelanikud negatiivse ujuvusega sukeldujat vaatavad - umbes nagu täistuubitud bussis, kui purjus kodanik peale tuleb! Kui ujuvus on positiivne, siis lendad ülespoole nagu õhupall, üritad millestki kinni haarata ja vesti tühjaks lasta, aga ikka lendad ainult ülespoole. Tüütu! Neutraalne ujuvus - see on täiuslik lendamise kogemus. Kui ujuvus on paigas, siis alles võib asjadest rõõmu tunda! Hakkad aru saama, kus oled, kes siin veel on ja kulged selles rahulikus võluriigis teadlikuma külalisena.
Vee all toimub ujuvuse kopsudega reguleerimine aeglaselt. Kui palju sisse hingad, peaks teoreetiliselt üles tõusma, aga kuna enne oled välja hinganud, siis tegelikult vajud sissehingamise ajal alla. Välja hingates tõused üles, sest enne oled ju sisse hinganud. L õpetas, et ma peaks kopsud korralikult tühjaks hingama ja siis vähem sisse hingama. Toimis tõesti hästi. Instintiivselt tekib vee all tahtmine suured sõõmud hingata, samas ujuvuse seisukohast on parem lasta kopsud tühjaks ja vähehaaval sisse-välja hingata, et ujuvust hoida. Boonusena säästab see ka õhku, kui väiksemate sõõmudega hingata ja vestiga mitte mängida. 

Tegime kaks pooletunnist sukeldumist kivirüngaste ümber. Esimese sukeldumise lõpu poole leidsime kaheksajala. Jällegi minu sügav imetlus L suhtes. Ta suudab lainete ja maiteamille järgi vee peal olles aru saada, kus kohas vee all kaheksajala koobas on, et sinna tagasi minna. Kahjuks teise sukeldumise ajaks oli kaheksajalg vist sõpradele külla või jahile läinud. Kivirüngaste avamerepoolses küljes olid lained nii palju liiva üles ajanud, et nähtavust polnud ollagi. Mitu korda kaotasin teised ära ja tuli üles tulla, et nad täispuhutava poi järgi üles leida. Üldiselt tegelesin enamuse aega oma ujuvusega ja pidasin pingsalt silmas L-i lestade neoonkollaseid krõpse. Musti lesti ei näinud, aga krõpsude järgi midagi nagu nägi (kuniks ta meetri kaudusel oli). 

Teine, liivases vees, sukeldumine meenutas mulle elu esimest meres sukeldumist Hiiumaal. Eelmisel päeval oli torm olnud ja põhjast muda üles ajanud. Nähtavust polnud ollagi, mingi valge supp. Enam-vähem kohe peale vee alla minekut kaotasin kaaslase ära. Vist olin ca 4 meetri sügavusel ja ühel hetkel arvasin, et nüüd vist suren siia. Minu ees, taga, üleval ja all oli ainult valge supp. Mitte midagi muud, ainult valge supp. Enda jalgugi ka ei näinud. Ma ei saanud enam aru, mispidi ma olen ja kas mu pea on üleval või all. Nüüd tagantjärele arvan, et ilmselt oleks võinud vesti õhku täis lasta ja küll oleks rahulikult üles kerkinud. Aga ikkagi esimene sukeldumine ja suures paanikas tegin kõige suurema vea - hakkasin hinge kinni hoidma. Kes seda enam mäletab, kui kaua too paanika kestis. Ilmselt mitte väga kaua, sest ilma hingamata pikalt olla ei saa. Korraga ilmus kaaslane ka udust välja ja kobisime kiirelt kaldale tagasi.    

Tim Ecott kirjutab veel:

"Scuba diving is not, as Jacques Cousteau famously put it, 'an entry into the Silent World'. The sound of one's own breathing is amplified and compounded by the demand valve from the scuba tank. Air bubbles escaping from the regulator mouthpiece make a constant burbling nose. Coral reefs crackle, like ageing bones. Many fish and crustaceans make pops and grunts, slight sounds, muffled to the human ear, but they add to the noise none the less. The silence that divers seek is more internal. Diving makes you think and allows you to think alone.
Underwater, there is freedom from everything terrestrial. For me, inner space more accurately describes the place my minds goes when underwater. The mental release that neutral buoyancy brings is even more valuable than the interaction with creatures of the deep."

Tim pani juba kõik kirja. Kui peaks mõnipäev Tim'iga peale sukeldumist paadis istuma, siis piisab pilguvahetusest ja me mõlemad teaksime täpselt, mida teine tunneb. Istuksime vaikides, käed reelingule toetatud ja vaataksime horisonti kuni paat sadama poole popsutab. See on alati nii. Kui minekul käib vestlus maast ja ilmast, võrreldakse sukeldumiskogemusi ja varustuse eripärasid, siis tagasi tulles ollakse veel oma sisemaailmas, täiusliku hingelise tasakaalu seisundis, mida sukeldumine annab. 

Tremiti jääb seekord ära, sest meri on tormine. Loodan hirmsasti, et tänavusel hooajal veel kasvõi kaldaltki korraks minna saaks. Ma võiks kasvõi mingeid basseine puhastada, kui saaks ainult vee alla minna. 

 

  

25, 26 Eremo d'Annunziano

Kas mu elus tuleb päev, mil kirjutan "oli tavaline sukeldumine"? Kuni see päev tuleb, kavatsen kõigist neist erakordsetest sukeldumisest sulle, Kodumaa, kirjutada, sest logi leheküljed jäävad kitsaks. "Kavatsen" on mõeldud umbes nii, et "Kavatsus on, vahendid on. Kui aega leiab, siis kirjutan".

Kaldalt on juba mitu korda käidud. Seekord sain üle 15 aasta esimest korda paadist sukelduma. Aadria mere rannik, sügavus keskmiselt ca 5m, max 6m. 5 mm wetsuit, 10 kg, steel tank. Ujuvusega oli raskusi veel, aga ma töötan selle kallal. Lainetus oli päris korralik ja segas pisut. Tegime kaks pooletunnist sukeldumist, vahepeal pinnal puhkasime. Paati ei hakanud minema, sest lainetusega oleks see üks tobe rassimine olnud.

Minnes nägime delfiine. Olid päris kaugel, kui lähemale jõudsime, ei näinud enam. M ütles, et nägi kilpkonna. Keegi teine ei näinud, aga tundus usutav jutt.

Esimest korda elus nägin freediverit. Olen kuulnud, et nad mediteerivad hoolega ning see mees tundus tõesti palju mediteerinud olevat. Samas, itaallastele omaselt, kuigi oli näha, et ta eelistaks mediteerida, vestles paadis viisakalt. Oli tohutult heas füüsilises vormis. L tõdes kah kõrvalt, et kui balloonidega sukeldumisel on vajalik tehniline ettevalmistus, siis freediveril pigem füüsiline. Freediver jättis mulle tegelikult väga sügava mulje. Ta oli hoopis teistsugune inimene, kuidagi mungalik. Ja hiljem, kui sukeldusime, siis teda kohates oli natuke tunne nagu oleks mõnda mereolendit silmanud. Liugles sinna-tänna samal ajal kui meie oma balloonidega põhja lähedal kulgesime. Erinevus balloonidega sukelduja ja freediveri vahel oli nagu meduus vs lest.

Vee all tuttav Aadria mere põhi - kivid, korallid, anemoonide maailm. Kuna lainetas, siis anemoonid ja vetikad hõljusid nagu tontide juuksed. Peamiselt tegelesin ujuvuse probleemidega. Alguses ei saanud alla mindud, siis pani M paar kilo juurde, aga selle järel olin liiga raske ja muudkui vajusin vastu vaeseid kive. Siis lasin vesti pisut õhku ja kerkisin viuh! üles jälle. Et selle kõige juures teistest mitte maha jääda, ujusin ja rapsisin nii, et endal oli ka piinlik. Note to self: järgmisel korral proovin Lga kokku leppida, et kui alla jõuame, saan kõigepealt ujuvuse paika ja siis hakkame edasi liikuma. Aga üht-teist jõudsin märgata ka. 

See koht on L-i privaatne võlumaailm. Ta teab, kus kasvavad kaks gorgona koralli, mida tavaliselt meie kandis ei leidu. L ise avastas need ja ta on selle üle väga uhke. Ütles, et nad kasvavad paarimeetrise vahega, aga tal võttis kokku 10 sukeldumist, et need üles leida. Lisaks veel corallo cervello ja siis need asjad, mille nime olen unustanud. Nagu ilma tiputa koonused. Miskid mereussikesed ehitavad neid. 

Tegime tiiru ümber kivide. Vahepeal sile liivane põhi. siis jälle kivid. L tundub teadvat kõiki nende kivide õnarusi ja koopaid. Vaatas siia-tänna sisse ja otsis midagi. 

Ühes õnaruses oli kaheksajalg end kokku kerinud. L üritas teda pisut tegevusele ergutada, aga kahekasajalg puges sügavamale peitu.

Teises sügavamas kohas lesis merepõhjas scorfano (misiganes ta nimi eesti keeles oleks). Mossitas ja vaatas meid. Kordamööda lähenesime ja vahtisime talle otsa. Scorfano lesis ja mossitas tuima näoga, ainult silmad liikusid. Tundus natuke eestlaslik. Mis seal ikka, ujusime minema

Palju oli väikesi kalu, aga ma pean otsima koha, kust nende nimed ja näod kokku panna saab. Uus tuttav oli tiigri moodi kala. umbes käe suurune ja täpselt tiigri triipudega. Üldiselt hiljem arutasime, et kuna nüüd on vähem paate merel, siis näeb rohkem kalu. L arvas lausa, et ta pole kunagi selles kohas nii palju kalu näinud. Oli ka üks kala, mida süüakse, aga ma ei tea, mis ta nimi on. Kui kätte oleks saanud, võinuks nelja inimese lõuna teha. 

Hiljem istusime sadamas ja meie laua kõrval tõmbas sigarit üks valgelokiline keskealine mees. Selline tüüp kelletaolisi alati väikelaevade sadamates kohtab - valged lokid, sigar, polosärk, sügav päevitus, õllekõhuke. Istub seal nagu kaheksajalg koopas ja vestab juttu.

Ühesõnaga, arutasime seal, et hommikul nägime delfiine ja merehunt asus jutustama. "Delfiinid on tohutult intelligentsed". Noogutasime kaasa. Sülelapski teab, et delfiinid on intelligentsed. "Nad on nii kuradi intelligentsed, et võtavad võrkudest kalad ära. Aga kaladest, kurat, elab terve perekond! Hiljuti ühtedel siin sai süda täis. Läksid püssiga merele ja lasid kaks delfiini maha. No oleks, et nad püüavad tonnide kaupa kala. aga kui sul on võrgus 15 kilo, mis sa pead maha müüma, et peret toita... Aga nad on kuradi intelligentsed. Nagu kassid! Kui iga päev kell seitse paned süüa, siis kass on kolmveerand seitse juba kohal. Delfiinid - samamoodi! Aga perekonnad elavad sellest kalast! Delfiin on armas küll, aga kui küsimus on ellujäämises...." Merehunt tõmbas pika sõõmu sigarist ja mõõtis meid, tõsinenud sukeldujaid, pilguga mis ütles ainult üht:"Lumehelbekesed olete! Muretsete siin delfiinide pärast, aga PEREKONNAD PEAVAD ELAMA".

Merehunt jätkas:"Hiljuti mehed said korraliku tuunikala õnge otsa. No selline korralik purakas!" Merehunt ajas käed laiali. "Aga siis! Kaks ampsu ja tuunikalast oli ainult pea järel!" Merehunt tõmbas sõõmu sigarist ja mõõtis publikut pilguga. "VALGE HAI!" "Tohoh!" hüüatasid sukeldujad ühest suust. Julgesin küsida, et kas tõesti Aadria meres on valged haid. A teadis, et väikseid haisid ikka leidub, aga et valge.... "Valge hai! Tõsijutt," noogutas merehunt. "Mehed jätsid selle tuunikala pea kus seda ja teist, panid mootorile hääled sisse ja robinal minema sealt!"

Selliste vahvate kalamehejuttudega tulin täna sukeldumast tagasi. 

Põhjast üles tulles vaatasin kaugenevat rohelist merepõhja, kus vetikad ja anemoonid lainetuses lehvisid. "Järgmise korrani, mu armsad anemoonid!" Järgmine peatus: 27.september ja Tremiti.