martedì, agosto 24, 2021

Hurmur küsis täna, et mis me oleks sel suvel teinud, kui paati poleks olnud. Mis me oleks teinud? Ma ei teagi... oleks kuidagi niisama päevi õhtusse veetnud ilmselt. 

Itaalia osa tänavusest suvepuhkusest on möödunud nagu "Pärlipüüdja" laulus:"Kuuma päikese eest merre sukeldun ma. Liuglen lainete sees, puhkan soolases vees!"

Sellega võikski lõpetada, aga ma jätkan ja sina, Kodumaa, võid mind rahulikult vihata ja ma annan sulle täielikult andeks.

Meil on nüüd paat! See on selline väike 7-meetrine mootoriga paat, nimeks sai tal Astrid. Mida me küll ilma temata teeks!

Elame siin kõik päevad mere nimel ja muu on unarusse jäetud. Kodu on sassis, musta ja puhta pesu hunnikutel ei tee enam ammu vahet, rõdul lilled kuivavad. Ise näeme välja nagu metsjeesused, sest kui paat tuleb küll puhas hoida, siis enda pesemiseks on aega niipalju, et sadamas korraks käid dusi all. Kui parajasti seepi kaasas pole, siis järgmisel korral võtame kaasa, kui meeles on.

Põhiliselt jälgime Rokuga ilmaennustusi. Kui tingimused on head, ärkame vara, aga sadamasse ei jõua kunagi enne kümmet. Maitea, mis maagia see on! Roku teab rääkida, et sadamas pidada teadjad muhelema, et väikelaevajuhid saabuvad alati kella kümneks. Sellest on tohutult kahju, sest päike tõuseb seitsmest ja hommikutundidel on meri kõige ilusam.

Ainult üks kord olime kella kaheksast valmis sadamast välja sõitma ja see oli üks võluvamaid hommikuid mu elus. Juba paar päeva varem panin peale plaadi "milleks paat, kui me seal ei maga". All on meil kahekohaline voodi, peal on lai madrats, ilm on soe - täiuslikud tingimused. Roku jälle, et no kuidas me paadis magame, seal pole ju ruumi. Lapsed toetasid ideed sellise innuga, et tol õhtul me veel ei maganud paadis, aga järgmisel päeval võtsime kaasa voodilinad, hambaharjad ja peale merel veedetud päeva tegime pesad valmis.
Sadamas valitses tüüne rahu, paadisilla lambid peegeldusid tumedal veel, purjekate mastid kõlksusid meloodiliselt, laine kiigutas hellalt paati, kalad hüppasid veest välja. Enne magamajäämist lesisime neljakesi tekil, vaatasime tähti ja vestlesime. Öösel tõusis veest niiskus ja väljas olevad madratsid muutusid õige kiiresti läbimärjaks. Magamine oli nagu malemäng, liikusime sinna-tänna. Nummik läks kohe alla kajutisse, vahepeal, kui tekil märjaks läks, siis mina ja Hurmur ka; Roku ehitas endale tekile linadest telgi, et niiskus teda märjaks ei teeks. Hurmuril hakkas kajutis kitsas ja ta läks Roku telki. Rokul hakkas kitsas ja ta ei saanud enam telgis magada ja kolis madratsi peale, mis oli märg, aga ruumikas. Vahepeal korraks oli väga külm, siis hakkas palav ja kolisin kajutist tekile, aga päike hakkas tõusma ja läks liiga valgeks. Hommikul kuldasid tõusva päikese kiired üle peegelsileda, läbipaistva vee ja vaguralt puhkavad paadid, peale üksikute kajakate ei paistnud sadamas hingelistki. Valitses üleüldine rahu ja helge tuleviku meeleolu. Sõime pardal kiire hommikusöögi ja märkasime, kuidas ümberringi purjekatest pensionäre välja ronima hakkas. Kõigepealt uskumatu, kui palju inimesi sadamas tegelikult magab! Ja teiseks on imetabane, et mida suurem ja uhkem purjekas, seda vanemad pensionärid sellega ringi purjetavad. Imetlusväärsed inimesed ikkagi! Ja ega purjetamine eeldab ikkagi päris head füüsilist vormi ja erksat mõistust. Kui nad veel vanuigi nii teravad pliiatsid on, siis mõelda vaid, millised nad näiteks neljakümnestena olid!

Niisiis, tol hommikul olime varakult sadamas kohal, aga muidu Roku ütleb alati, et me peame varem sadamasse jõudma ja mina vastu, et selleks tuleb paadis magada. 

Viimased nädalad on olnud nagu üks pikk üksteisesse sulandunud päevade rida, mis algab hommikul toidu, käterätikute ja muu pakkimise, veeautomaatist pudelite täitmise ja paadi ettevalmistamisega. 

Tahtsime pikemaid matku teha, võõrastes sadamates peatuda ja Horvaatiassegi sõita. Aga Roku puhkuse ajal on olnud vähe leebeid päevi. Ikka paar-kolm päeva tormist merd või sellist, et ainult hommikul on vaikne ja siis mõni päev leebed tingimused, aga kohe jälle lainetus otsa. Niisiis, tavaliselt suundume avamerele, peatume kuskil eiteakus, ankrusse ei panegi ja supleme.
Need on maailma parimad suplused! Avamerel on vesi täiesti läbipaistev ja sinine. Kui paadilt vette hüppad, langed lõputusse sinisesse sügavikku ja siis tõused pinnale. Hetkeks, mis on tegelikult lühike, aga tundub pikk, oled ainult sina ja lõputu sinine kosmos ja kaalutus ja mitte midagi muud. Pinnale jõudnud, teed kukerpalle, ujud, sukeldud allapoole, ükskõik mida. Kui püstiasendis hõljuda ja alla vaadata, näed oma jalgu ja edasi, allpool, lõputut sinist sügavikku. Maitea, kuidas lühematel inimestel, aga pika inimesena olen terve elu pidanud arvestama, et ruumi minu ümber on piiratud, nii kõrval kui üleval. Uksepiidad on madalad, voodid lühikesed ja muu taoline. Avameres ujumine on tohutult vabastav kogemus, et võid end sirutada, liikuda ja viskuda kuhuiganes, kuskilt midagi vastu ei tule. Täielik vabadus! 

Niisiis tavaliselt me supleme "sinises vees", nagu lapsed tavatsevad öelda. Muudkui supleme, ronime paati, hüppame vette, supleme, hüppame. Kui "sinises vees" suplemisest isu täis, liigume rannikule lähemale, laseme mõnes tuulevaikses tuttavas lahes ankru sisse. Supleme "rohelises vees", sööme, pikutame. Enamasti pealelõunaks tõuseb lainetus ja siis sõidame niisama ringi või naaseme sadamasse. Oleme avastanud kalakasvandusi, igasuguseid keelatud tsoone, näinud, kuidas tuletõrje lennukid vett võtmas käivad, oleme meduusidega kokku põrganud ja põhiasi - Roku, Nummik ja Hurmur püüavad kala. 

Esimesel korral tundus kalapüüdmine mulle nõme. Püüti mingi hunnik väikesi kalakesi, kilgati ohjeldamatult naerda, piinati vaeseid surmahirmus loomi, pandi nad kõik ämbrisse, surnud ja elusad segamini ning pärast visati väikesed vette tagasi. Anusin meesperet, et kui kala püüate, siis vähemalt austage kalu. Püüdke ainult suuri ja visake väikesed kohe vette tagasi. Mis kalade solgutamine see olgu! Minu missiooni toetuseks algas eelmisel nädalal kalapüügikeeld, mis kestab kuu aega. Eraisikud võivad kalastada, aga müügiks ei tohi püüda ja alla 18 cm pikkusi ka mitte. Nüüd esindan ma rahuliku südamega seadust ja jälgin kaugemalt, et liiga väikeseid ei püütaks ning manitsen, et rohkem ei tohi püüda kui ära süüa jaksame. Laias laastus nad õnneks võtavad kõiki mu protseste ja manitsusi kuulda.
Kuigi kalapüüdmine on päris julm ja verine ja määrib kõik paadi ära ja jätab autosse haisu, siis ei saa eitada, et Rokule ja poistele see tohutult meeldib, nad on nii hullupööra õnnelikud selle kõige üle ja värske kala on päris maitsev tegelikult. Oleme jõudnud nagu mingi kompromissini, et kui kalu austatakse ja püütakse nii palju kui ära süüakse ja mitte rohkem, siis ma otseselt vahele ei sega. Õhtuti tavaliselt viime kalad Roku Kunstnikust Emale, kes puhastab nad ära ja teeb salatit või kalakotletti või praeb niisama. 

Nii elamegi. Supleme, püüame kala, ootame ilma. Vahel mõtlen tänumeeles sellele, kui armas ja külalislahke on Aadria meri. Tema veed on läbipaistvad, enamasti siledad, aastaringselt supluseks sobivad ja kubisevad kaladest, mida isegi algkoolilaps püüab nii, et lihtsalt heidab õnge vette ja näkkabki.
Kui ma viitsiks välja otsida, siis ma tuletaks siin meelde, kuidas Muumimamma mõtiskles selle üle, milline on ta suhe merega. See suhe oli umbes selline, et meri peab kindlasti olema ja elama peab mere lähedal, aga eelkõige on meri elatav sel moel, et seda vaadataks kindlalt, kahe jalaga kaldal seistes või sooja toa aknast. Tookord see tundus nii täpne ja nii imeline, kuidas üks laialivalguv tunne, mis ei tundunud mulle endalegi üks õige asi tunda, sai sõnadesse pandud.
Peale neid esimesi nädalaid paadiga Aadria merel hakkab kuidagi nagu tunduma, et mälestused koduse Läänemere tinahallidest vaenulikest lainetest, mustjatest sügavikest ja talvisest jääkõrbest  kuidagi nagu kahvatuvad siin ja et merega võib arendada hoopis teistmoodi, õnnelikuma suhte.  Eks ma vaatan, mis kirjandustegelase siia Muumimamma kõrvale võrdluseks leian.

lunedì, agosto 23, 2021

Läbikukkumine

5mm pikk wetsuit, 8+2 kg, terasballoon.

Reede õhtuks oli välja kuulutatud öösukeldumine. Valmistusin põhjalikult. Vahtisin internetis videosid, soetasin taskulambi (Mares EOS 10rz). Jõudsin ahhetada, kuidas üks taskulamp nii kallis saab olla, aga etteruttavalt ütlen kohe ära, et proovisin järele ja maa peal näitab valgust sama kaugele kui rannas seisev majakas. Kodumaa, kui sa peaksid allveetaskulambi järele vajadust tundma, siis ütlen kohe ära, et põhiliselt jälgi lumeneid ja alla saja euro ära väga looda midagi leida, kui tahad, et lambikesega vähegi lumeneid kaasa tuleks.

Sukeldumine oli plaanitud rannast, vana hea Ritorna beach Ortonas, mida olen ajapikku hakanud hindama kui kohta, kus saab veealust faunat hõlpsasti vaadelda. Muidugi igasugu kalamehi kivide otsas õngedega ja vee all ringi kobistamas on seal ka alati. 

Tutto molto interessante, aga terve nädal oli lainetus kõrge. Neljapäeval pisut leebus, reede hommikul oli päris vaikne. Kannatas paadiga merele minna, aga kella kahe paiku tulime sadamasse tagasi, sest lainetus oli lõbusõitudeks ja virgutavateks suplusteks jälle liiga kõrge. Vaatasin järele ja avamerel polnud nähtavus ka suurem asi, sest terve nädal oli laine kõrge olnud. Pesime paadi ja laekusin kogu pere seltsis pooleseitsmeks randa, ise veel omaette imestasin, et kuidas öösukeldumine nii vara algab ja kas selliste lainetega päriselt ka sukelduma minnakse. Ritorna rand on osati liivase põhjaga ka, nii et tekkis lausa mitu muret. Lainetus lainetuseks, aga kui on põhjast liiva üles peksnud ja pime ka, siis mida me üldse sinna vaatama läheme. 

Kokkuvõttes läks nii, et kui kõik kohale olid jõudnud (umbes seitsmeks) vaadati tõsinenult laineid, muretseti ja päädis see mingisuguse massipsühoosiga, mis ilmselt sai alguses sellest, et A ja L olid balloonid täitnud, varustuse autosse laadinud ja ei viitsinud "tühjade kätega" tagasi sõita. Kõik käis disclaimerite saatel "kui sa ei soovi, siis ei pea minema". Enamus grupist olid noored vihased mehed (hissand, itaallaste puhul kõlab see kuidagi kohatult!) ja muidugi olid nad valmis sukelduma. Teatasin kohe, et mina olen pigem ei. Kuna ma olin juba ette öelnud, et ma ei plaani minna, siis kuniks  päevavalgust oli, panin naljaga pooleks varustuse kokku mõttega, et vaatan, mis siin juhtuma hakkab ning sain aru, miks me pooleseitsmeks randa pidime kogunema. Pimedas võib varustust lahti võtta, aga mitte kokku panna.
Vette hakati minema loojangu viimastel minutitel, mis ei tundunudki teab mis öine. Naljaga pooleks läksin grupiga kaasa, hulpisime mõned meetrid avamere suunas, taskulambid juba süüdatud ja ma arvan, et see võis olla kaldalt päris õdus vaatepilt, 12 sukeldujat ja nende taskulambid loojuva päeva viimases väreluses, umbes nagu soovilaternad.   

Paar korda keerasin kõhuli ja vaatasin vee alla. Mingi sete hõljus ja nähtavust oli ehk pool meetrit kui sedagi.  Mu paariline oli Paolo, õudsalt tähelepanelik, heade ja tarkade silmadega noor mees, tuttav juba järvesukeldumise korrast. Jagasin Paologa oma mõtteid, et mina isiklikult ei näe siin mingit potentsiaali (hei-hei K ja P!) ja võiks rahulikult tagasi kaldale minna. Paolo pakkus, et me hoiaks käest kinni, kui ma kardan, et grupist maha jään või midagi. Tundus nagu kummaline mõte, aga no hulpisime edasi. Kui oli aeg alla minna, jõudsin peale mõningaid pingutusi põhja välja ka.  Miks ma kunagi normaalselt ja kiiresti alla ei saa, ah!? Terve suve olen harjutanud niisama ujudes, et proovin vee alla minna. Pärast jälle Roku muigab, et paadist oli näha, et varbad olid väljas. Kas ma olen uppumatu või milles asi?! Igatahes Paolo sai kellegi käest kaks lisakilo, panin need omale taskusse ja lukud korralikult kinni, et kilod ära ei kaoks. Mis inimesed need on, kes lähevad sukelduma, lisakilod igaks juhuks taskus? Kas nad toidupoodi ja panka ka lähevad, raskused taskus, sest kunagi ei või teada, millal kellegile kilo laenata? Igatahes nende kahe kiloga vajusin alla nagu meteoriit ja siis muidugi oli vaja vesti õhku laskma hakata ja üldse kogu see ujuvuse asi läks käest ära. Selgelt oli liiga palju raskust. Samal ajal oli nähtavus täiesti olematu ja praegu siin neid ridu kirjutades imestan omaette, et kuidas ma taskulambiga vee all ei näinud midagi, aga maa peal sain sellega mäetippe detailideni valgustatud. Koperdasin seal kuidagi ringi, Paolo hoidis härrasmehelikult mul küünarnukist, aga tunnistan ausalt üles, et mitte halligi ei saanud aru. Minu poolest oleks nad kõik võinud seal hinge heita või avamerele triivida, mitte midagi poleks märganud, sest nägin ainult setet hõljumas, taskulampe veiklemas siin-seal ja hädavaevu tundsin Paolo ära. Vabalt võis ükskõik kes mu kõrval ujuda, tõesti mitte midagi ei näinud. Võtsin otsuse vastu, näitasin Paolole, et lähen üles. Ta saatis mu härrasmehelikult üles ja tohutu mure ning kaasaelamisega püüdis mind veenda tagasi alla tulema. Tänasin teda tohutu viisakusega, soovisin head teed mõttekaaslaste seltsis, aga mina nüüd ujun küll kaldale. Lubasin Paolole, et kui kohal olen, annan taskulambiga märku, et kõik on hästi (selleks tuleb lampi ringikujuliselt liigutada). Tagastasin kilod tundmatule heasoovijale, kes oli ka üles tulnud. Tema identiteet ei ole siiani teada. Vahest oli Aquaman? Või.. noh... ma loodan, et polnud, sest kui oleks olnud, siis see oleks olnud täielik raiskamine teda pimedas mitte ära tunda.

Igatahes ujusin kaldale. Kaldalejäänud muidugi kõik ahhetasid, et miks ma pooleli jätsin. Turtsusin, et see sukeldumine on sama mis riidekapis istuda, mille peale E (ka üks divemaster, keda juba tükk aega tohutult imetlen) noogutas, et ta tegelikult arvas, et see nii on. A ei jõudnud ära imestada, et kuidas ma nii kiirelt sedasi otsustasin, mida ei saa talle muidugi süüks panna. Näha oli, et tegelikult ta teadis väga hästi, millistes tingimustes see sukeldumine toimuma sai, aga ta ei saanud mõistagi mu turtsumisele takka kiita, sest oli ilmselt terve pealelõuna raskusi ja balloone autosse tõstnud ning kõigilt raha juba kokku korjanud.
Sai teatavaks, et vahepeal üks abielupaar olla ka õige varsti kaldale naasnud, sest proual olla tulnud paanikahoog. Paanikahoogudega on vist nii, et neid ei või kunagi teada. Igatahes V rääkis kõigile, kes kuulda tahtsid, et ta oli olnud täiesti rahulik ja ilma igasuguste hirmudeta ja üldse ei saa aru, miks selline õhupuudus ja paanika järsku tuli. Abielupaar lahkus kiirelt, vabastamaks koju jäänud vanaema nende poja hoidmisest.

Nii see sukeldumine läks. Kuni teisi ootasime, käisime E-ga hoopis öisel suplusel. Kogenuma sukeldujana pani ta ette ujuma minnes taskulamp kaasa võtta. Sellest oli palju kasu, sest hoovus oli üsna tuntav ja suunas meid kaljude suunas, aga taskulambiga sai natuke vaadatud, et päris vastu kive ja rünkaid end ära ei lööks. Seekord ütleks, et suplus oli sukeldumisest palju meeleolukam ning pakkus isegi nagu mingi eduelamuse - nägin paari väikest kalakest kivide vahel!

Kodumaa, panen sulle siia väljavõtte videost, mis päev hiljem gruppi postitati, et sa umbes aimu saaksid, kuidas nähtavus oli. Video on ca pool minutit pikk ja kõik umbes samas vaimus nagu see pilt siin.



Mitte-sukeldumisest enam jäi kripeldama üks sukeldumisega mitte seotud asi. Nimelt seekord oli meiega üks uus noormees. Toimetas seal omaette, tõsiste silmadega noor sportlik poiss. Ma poleks temast midagi arvanudki, aga A sosistas esimesel võimalusel, et too on poolhull. Kergitasin pisut kulmu ja A pidas vajalikuks selgitada, et noormees olla mingis telesaates "Scommeto che..." täispuhutud õhupallidega minema lennanud. Mina jälle vastu, et kas nüüd selle peale kohe hull või. "Ei-ei, ta on ikka päriselt poolearuline! Näiteks enne siin kukkus mööda seina ronima ja küsis mu käest, kas ma ei keelagi teda. Mina vastasin talle, et oled täiskasvanud inimene ja ise otsustad, mis teed! Ei, ikka täitsa hull. Ja õhupallidega lendas minema ja! Kusjuures ta töötab muidu insenerina Milaanos.". Samal ajal ronis klatsimise objekt häirimatult mööda kiviseina üles, kalipso seljas ja mõned kilod raskusi puusade peal. Midagi tundus temas nagu tuttavlikku. "Noh...," ei osanud ma seisukohta võtta. "Võib olla on ta selline tunnustamata geenius, kust me teame. Avastab mingeid asju, mille peale meiesugune tavaline inimene ei tuleks". "Ah ei tea... hull," lõi A käega. See jutt insenerina töötamisest, vot selle kohta ma ei teagi, kas see käis hull olemise juurde või kuidas see mõeldud oli. Müügiosakonnas ohitakse alati, et insenerid on ebanormaalsed inimesed. 

Õhtu jooksul oli palju väikesi asju, mida alles järgmisel päeval kokku panna oskasin. Näiteks kuigi meid oli kokku 12, siis miks vees olles N ütles, et tal pole paarilist ja miks enne vette minekut paarilisi kokku ei lepitud, kuigi siit-sealt keegi ikka küsis, et kas me paarilisi ei lepigi kokku. Ütlen ausalt, et ma ei jäänud siin juhusele lootma. Kui see paariliste teema toppama jäi, konsulteerisin L-ga ja ta soovitas mulle Paolot, mille peale kalpsasin lestade padinal kibekiiresti Paolo juurde lunima, et ta mu enda paariliseks võtaks. Kas tõesti kogu see paariliste mittekokkuleppimise mäng oli selleks, et "poolhull" oli kambas ja keegi ei tahtnud endale vastutust või muret või kesteab mida?
Kõnealune "poolhull" oli väga rõhutatult korralik muide. Ta tervitas kõiki viisakalt, pani kõike tähele, aga märkasin teatavat silmad-maas, saba-jalge vahel, väljatõugatuse tunnetamist. Sukeldumise tegi igatahes lõpuni, oma varustuse ja asjadega sai ilusti hakkama. Kui peale sukeldumist rannas kividele käterätikud laotati ja võileivad välja võeti, hakkas mulle midagi koitma. Ta küsis kõigepealt, kas on veel kedagi, kes sööma ei jää. Keegi nagu ei vastanud. Umbes nagu fimides tavaliselt, kus nohik tuleb oma kandikuga mingi laua juurde ja küsib, kas vaba kohta on ja keegi otseselt ära ei aja, aga otseselt ei vasta ka.
Ta juhtus olema täpselt minu kõrval, kui kuulsin, kuidas ta telefonis kellegagi rääkis, kes talle järele oli tulemas. Ilmselt oli isa. Sportlik, hallijuukseline, igati viisakas härra, aga ka kuidagi mingi määratlematu kurbuse või lüüasaamise aura. Nüüd, kui sellele mõtlen, meenuvad need vanemad, keda olin Roomas ADHD grupiteraapias kohanud - sellised kuidagi juba ette vabandavad, rõhutatult viisakad, pingutatult kenad. Mäletan, et olime seal kõik kuidagi kergendusohkega, et ometiti üks koht, kus teised vanemad meid ei põrnitse või üksteisele midagi kõrva ei sosista.
Isa küsis pojalt, ega poeg midagi ei unustanud. Poeg, silmad maha löödud, kohmas vastu ei ei ole unustanud. Isa torises kuidagi omaette või universumile:"No see oleks küll esimene kord sul elus". Siis küsis, kuidas sukeldumine oli. Poeg vastu along the lines of "oli kah". Aga nad olid väga viisakad, ei öelnud niisama üldiselt tsau kõigile vaid veendusid, et on kõigile korralikult head aega öelnud, kõiki isiklikult tänanud ning kadusid öhe. 

Ma olen nüüd juba mitu päeva selle kõige üle mõelnud. Nad olid nii kurvad, üksildased, teineteisest kinni hoidvad, sest kedagi teist neil pole ja samas on nad üksteisest nii hingepõhjani väsinud.
Ma tean mida tähendab sotsiaalne distantseerumine. Ammu enne pandeemiat teadsin. Tean seda rasket, nüri igapäevast tööd ainult selleks, et mingi miinimumtase tehtud saaks, et kuidagi pea vee peale jääks. Varasematel aastatel oli päev korda läinud, kui polnud verd voolanud või kiirabis käidud ja olin suutnud mingid eined lauale võluda, pesu masinasse panna ja kuidagi enesevalitsust säilitada. Ja see oli päris suur saavutus. Kõrvalt teised lapsed käisid trennides, muusikakoolides, keeltekoolides, meisterdamisringides ja maiteakus ja kõik tuli neil hiilgavalt välja. Mul oli hästi, kui olime ellu jäänud kuidagi.
Tean seda igapäevast lootusetust, muretsemist, avalikke alandusi. Tean neid võõraste inimeste, sugulaste, muidu heasoovijate idiootseid kommentaare, kes pole vaenunud minutitki pühendama isegi sellele, et vähemalt guugeldada, mis on ADHD, aga kus annaks nõu stiilis:"Proovige hobustega, see rahustab!".  Tean väsimust sellest kõigest, üüratuid summasid ja aega, mis kuluvad terapeutide peale; seda, et tegelikult isegi kõige lähedasemate hulgas kedagi see ei huvita. On neid, kes ütlevad, et tegelikult pole tal ju vigagi, ta olete lihtsalt saamatud vanemad. On neid, kes ütlevad, et siin on vaja poisile üks korralik keretäis ja küll asjad korda saavad. Parimal juhul tuntakse kaasa ja põgenetakse esimesel võimalusel, sest mu poeg on konflikne, valjuhäälne, "ei järgi reegleid" ja on üldse juhitamatu, loomulikult mis muud kui vanemate tegemata töö ja liiga palju ekraane eksole. Ja kuigi erialases kirjanduses soovitatakse, et kaasake abijõude, siis võin oma kogemusest öelda, et ei leidu eriti lapsehoidjaid, kes valiks keerulise lapse, kui saab valida mõne lihtsa ja malbe. 

Kuigi Nummik on õige pea kümneseks saamas ja see noormees mingi kahekümne kandis ning neil on pikem tee käidud, siis ma kuidagi nii tahaks neid isa ja poega emmata nende üksilduses ja kuidagi väljendada mõtet, et näete, te saite hakkama. Ma ei hakkaks tollele isale ütlemagi, et ta poeg on täiesti okei mees. Ta ei ole mingi keskmine okei mees. Ta on eriline inimene, eriliste annetega, tundliku hingega ja eriliste piirangutega. Jah, ta on teistmoodi. Ja mis siis. No las ronib mööda seinu ja lendab õhupallidega. Aga ikkagi, siin on ju mille üle rõõmu tunda. Te olete kakskümmend aastat suurt tööd teinud, on näha, mis te olete teinud. Ta pole ju "hukka läinud". Temast ei oleks kunagi saanudki vormida "keskmist okeid meest" ja pole hullu. Ta tuleb oma eluga toime ja olgem ausad, kindlasti te olete ka igasugu asutustes käinud ja näinud, kui palju on väga raske puudega lapsi ja kokkuvõttes, kui teil on poeg, kes on takistustest hoolimata suutnud inseneriks õppida, käib tööl ja teda võib saata üksi sukelduma, siis väga suur võit ju. Samas muidugi ma ei tea, kas seal on ADHD. Vahest on autism või mingi muu.. maitea... diagnoos. 

Mis aga veel rohkem kripeldama jäi, oli A suhtumine. Miks tal oli vaja tulla mulle sedasi, poolenisti vabandades selgitama, et grupis on "poolhull". Kes ta on, et selliseid hinnanguid anda? Aga "poolhullu" raha sobis küll vastu võtta, eks. Ma ei süüdista neid, kes tõesti ei suuda näiteks ADHD all kannatava persooniga ühes seltskonnas koos viibida. See ei ole alati kerge. Aga käia ringi ja sosistada kõigile kõrva, et vaadake see seal on hull ja toimetada kulisside taga, et keegi "poolhulluga" ei suhtleks? Vot see on julm. "Poolhull" sai hästi aru, mis toimus ja temas oli väärikust jääda viisakaks. Ma küsiks sellelt isalt ja pojalt, et kas selliste inimeste poolt tunnustuse või mingisse gruppi kuulvuse puudumine teeb päriselt teid kurvaks? Ausalt, mind ei teeks ja ma mõtlen siin tõsiselt selle peale, kuivõrd ma ise edaspidi A-ga läbi käia tahaksin.

Veel asju jäi kripeldama. Mõtlen siin Nummiku peale ja kas me ka kümne või viieteistkümne aasta pärast sellised kurblikud ja üksildased oleme?  Vahest oleme juba praegu sellised, aga ise ei saa aru?
Maitea... järele mõeldes on Nummikus erakordne annus positiivsust, karakterit, jõudu elada ja julgust enda eest seista, arvestades veel kuidas teda juba ette igalt poolt välja tõrjutakse, sest on vanemad kes käivad ja sosistavad oma lastele ja teistele vanematele kõrva, et "see on poolhull ja kes on temaga, ei ole meiega".