venerdì, marzo 05, 2010

Supermario

Kas te teate, kui keeruline on pildistada veinipudeleid? Kui ma oleks fotograaf ja mul oleks valida Heidi Klumi ja veinipudeli vahel, siis otsustaks kòhklematult Heidi kasuks, sest Heidiga on hiljem Photoshopis vàhem rassimist.

Mòistagi osutavad meil siin kòiki teenuseid sugulased, nii et ega mul eriti muud valikut polnud kui Roku sugulase Mi juurest làbi astuda. Muide, kes meie pulmas kàis, pani kindlasti tàhele pikka sinjoori prillide ja telekaameraga. Tema ongi M.
M on yks neist inimestest, kelles ylim detailitàpsus ja pòhjalikkus on kombineeritud tàieliku otsustusvòimetusega. Nàiteks pulmavideo tarbeks saatsin talle mòned oma lemmiklaulud, nagu palutud, aga M ei suutnud ise otsustada, millise lòigu juurde mis laul kàima peab ja kiusas mind tàiega ja helistas iga pàev kolm korda, niikaua kuni ma leebusin ja tulin videot yle vaatma ja otsustama kuhu mis laul kàib. Ja siis me istusime yhel laupàeval terve pàrastlòuna stuudios ja ketrasime seda videot edasi-tagasi. Jeesus, ma olen pulmavideost tàiega tydinenud...


Seekord lootsin, et ehk ònnestub nii teha, et jàtan pudelid M juurde ja kahe tunni pàrast làhen piltidele jàrele.
Jàtsin pudelid Mi juurde ja kahe tunni pàrast naastes olid pudelid segamatult kastis. M oigas ja hoidis kahe kàega pead kinni, et pudelite pildistamiseks on vaja spetsiaalseid lampe ja vàrke ja yldsegi kòik on ilgelt pekkis, aga ta yritab endast parima anda. Ausalt òeldes jài mulle segaseks, millega ta kaks tundi tegelenud oli, aga igaks juhuks kysima ei hakanud.
Minu juuresolek inspireeris Mi paar klòpsu tegema, aga kui ettevaatlikult observeerisin, et pudeli kaelal olevast kuldsest hàrjast jài pildi peale ainult pea ja saba, siis M heitus tàiega ja asus stuudiot ehitama. Stuudio ehitamise tàhe all mòòdusid mu elu kolm piinarikkaimat tundi, mille kàigus M kastidest, valgest paberist, pesupulkadest ja teibist mingeid uskumatuid origamisid valmistas. Tulemus oli erakordselt komplitseeritud konstruktsiooniga tavaline valge kast, mille servi te juuresoleval pildil peegeldusest nàha vòite.


Paar pàeva hiljem, kui olin internetis obsessiivselt erinevate veinikodade kodulehtedel pudeleid vaatamas kàinud ja nukrutsenud meie piltide pàrast, nàgin Trykikoja-Fabrizio juures yht imekaunist promomateriali. Milline vàrvide tasakaal ja elegantsed varjud ja pudelid kòik justkui kalliskivid! Siinkohal tahaks kòigile agentuuridele, disaneritele ja veebimeistritele sydamele panna, et kui olete hea tòò teinud, siis àrge kartke oma nime sinna peale kirjutada. Nàiteks sellest promomaterialist raalisin kiirelt agentuuri nime vàlja ja nii kohtusingi Supermarioga.


Supermario on tàiesti ulmeline tyyp. Meil siin maal selliseid naljalt ei kohta. Supermariol on suurte akendega lumivalge kontor, mis asub lumivalges kuubikukujulises majas lumivalge aia sees. Selles tyhjas valges kontoris on valge kirjutuslaud, kus Supermario oma valge Mac-i taga toimetab ja rààgib maailmaga oma valge iPhone'i kaudu.
Supermario kàib ainult hallide ja mustade riietega - ta ise ytles mulle. Kui ta kontorist vàljas kàib, siis peamiselt selleks, et teha imelisi mustvalgeid fotosid. Vahel vòib teda nàha ka òkopoest sojapiima ostmas.
Me leidsime kiirelt yhise keele, sest ma kannan kotis terasest veepudelit. Vòrdlesime teraspudeleid ja nende korke ja Supermario soovitas mulle Pescara òkopoode ja siis vaatasime glamuurseid kohvilauaraamatuid Supermario tehtud fotodega. Jàtsin pudelid valgesse kuubikukujulisse majja ning kolme pàeva pàrast sain sellised pildid, mida juuresolevalt illustratsioonilt (ja meie kodulehelt) nàete.

sabato, febbraio 27, 2010

Vigneti misasja?

Neljapàeval panime Abruzzo veinikaardile oma pisikese (aga nummi) lipukese.

Taustaks niipalju, et Itaalias on igas regioonis Enoteca Regionale ehk regiooni vinoteek - asutus, mis koordineerib kohalike veinitootjate tegemisi, seisab nende huvide eest ja aeg-ajalt sebib igasugu rahastamisprogramme.
Niisiis, neljapàeval oli Enoteca Regionale's koosolek, kus loositi vàlja Nummide, Aga Vaeste Veinikodade boksid Vinitaly'l. Nimelt Vinitaly'l kàivad asjad sedasi, et Suured Veinikojad ostavad endale viissada ruutmeetrit ja ehitavad sinna peened paviljonid. Pisikesed Veinikojad, kellel sellisteks ekstravagantsusteks raha pole, saavad osta kymneruutmeetrised kuubikud regiooni paviljonis. Mòistagi on mòned kuubikud soodsamates kohtades ja mòned jàllegi pisut kapi taga. Selleks, et paremate ja halvemate kohtade jagamisel tylisid ei tekiks, pannakse veinikodade nimedega paberilipikud suurde kasti ja sealt siis tòmmatakse loosi.
Loosi tòmbamine kàis nii, et Tòsine Mees ytles boksi numbri, tòmbas kastist lipiku ja luges veinikoja nime ette. Jàrjega jòuti numbrini 45 ja kui Tòsine Mees luges:"Vigneti Radica, Azienda Agricola Giacomo Radica," kostis saalist "Eh?" "Misasja?". "VINJEETI RAADIKA," aitas keegi teadjam teisi jàrele. "Vinjeeeti radica..." korrati hàmmeldunult ja kirjutati hoolega uustulnuka nime kaustikutesse. "Nelikymmend kuus," jàtkas Tòsine Mees asjalikul ilmel ning tòmbas kastist jàrgmise lipiku.

Sain taaskord yhe brutta figura kirja. Nimelt mu kòrvale istus keegi vàga tuttava nàoga mees, aga mul ei tulnud kuidagi meelde, kust ma teda tunnen. No vòtsin siis hàbenemata kàtte ja teatasin, et me vist tunneme teineteist. Mees vastu, et tunneme jah, sommeljee kursuselt ja et ta màletab mind hàsti, sest mul jài esimeses tunnis osalemata. Mina mòistagi (mul kohe kukub vahel lollisti vàlja) tàpsustasin, et tegemist on kaasòpilasega eksole. Mees vastu, et tegelikult.. khm.. on ta Abruzzo sommeljeede assotsiatsiooni president. Puh..puhh...

venerdì, febbraio 26, 2010

Kevad!

Meil siin òitsevad lilled, nàeb esimesi lepatriinusid ja alanud on herne-hooaeg. Head lumerookimist, kodumaa! :)











giovedì, febbraio 25, 2010

Tegelikult on pàris pahasti ikkagi

Meil on veinikoja katusega tàitsa pekkis lood viimasel ajal. Ehitajad kàivad ainult kord nàdalas kohal ning katus, mis pidi valmis saama eelmise aasta augustis, on ikka veel pisut poolik.

Tàna oli mul huvitav vòimalus nàha, kuidas Roku Tòòkas Isa katusetegijate pealikuga suhtleb. Ma pole tema nii kuumaverelist palet veel nàinudki!
Nimelt saime siin veinikojas hommikul kokku ja arutasime, et vòiks minna baari kohvi vòtma ja mainisin ettevaatamatult, et kes teab, kuhu katusetegijad jàlle jààvad. Selle peale RTI syttis pòlema, helistas Katuse-Francescole ja kàrkis, et mis fakken sòber sa selline oled, et meid sedasi ummikuse ajad! Meil on siin vaja myygisaal avada ja Cantine Aperte ajaks peab kòik valmis olema, aga katus on ikka tegemata ja aknaid-uksi ei saa ka teha ja yldsegi mis vàrk on, et su mehed kàivad ainult yks pàev nàdalas siin tòòl, kui projekt on isegi juba peaaegu pool aastat tàhtajast yle!
Katuse-Francesco vist vabandas midagi vastu ja selle peale RTI viskas telefoni hargile. KF paistab, et yritas kolm korda tagasi helistada, aga RTI puhises ja pòrnitses telefoni, kàed rinnal risti. Vààga huvitav moodus asjade kokkuleppimiseks. Arvasin, et olen vahel pisut keevaline, aga... I haven't seen nothing yet...

mercoledì, febbraio 24, 2010

Miks?

Miks ei ole Itaalia postkontorites mitte kunagi postmarke ja ymbrikuid?

Miks vòtab Telecom Italia Mobile'ga lepingu lòpetamine aega pool aastat?

Miks on nii, et kui peale lòunat olen joonud tassi kohvi, siis poole tunni pàrast tahan veel yhte?

lunedì, febbraio 22, 2010

Spetsiaalselt Puhvis Kukele..

.. riputasin siia yles mòned lemmikumad pildid, mida nàdalavahetusel hiiglaslikust fotoalbumist oma seebikarbiga pildistasin. Nàiteks selle teise pildi kompositsioon meeldib mulle vàga.

On a completely unrelated topic, meie vàikese-aga-nummi veinikoja koduleht on valmis saanud (http://www.vignetiradica.it/).
Kes viitsib, on lahkesti palutud tagasisidet ja lahmivat kriitikat vàljendama, mille ma siis alandlikult tublidele veebimeistritele R-le & Y-le edastan. Muide, tagasiside teemal tahtsin veel òelda, et kes juba vòtab nòuks meie kodulehe kohta kriitikat edastada, siis paluks tagasihoidlikult veebilehitseja parameetrid ka esitada, sest veebilehitseja parameetreid teadmata ei tea R & Y, kustotsast kòpitsema hakata.
Nàdalavahetusel tabasid mind lausa kaks yllatust seoses sellega, et Roku Tòòkas Isa andis teada, et meie veinikoda on Google Streetview's nàhtaval.
Esiteks ma tahaks teada, millal ta arvutit kasutama òppis? Minu arust hàngib ta koidust ehani viinamàgedes vòi veinikoja ehitamise juures. Mina pole teda kunagi arvuti taga nàinud. Ja kust ta teab, et Google Streetview olemas on? Ja kes oleks Google'st oodanud, et nad Itaalia provintsikylasid pildistada vòtavad? Miks ei ole Tallinnat ja Dublinit Streetview's, aga Tollo on tàies ulatuses yles pildistatud?
Muide veinikoja pildid on tehtud umbes juulis-augustis, kui meil kàisid hoogsad ehitustòòd.

giovedì, febbraio 18, 2010

Tàna olen pisut kuri

Hissand milline sovinistlik postitus - keegi eesti spordipede arutleb eesti ja làti naiste jalgevahe yle! Ma olen hàmmeldusest sònatu siin praegu. Kusjuures keegi teine sovinistlik siga on seal kommenteerinud, et annab 10 punkti artikli eest. Kas eesti mehed ongi tànapàeval sellised?

Tàna on mu sovinismiradar eriti tundlik. Lòuna kòrvale Telegiornale't kuulates raevusin mòòdukalt, kui kolmanda uudisena presenteeriti asjaolu, et keegi Maroko immigrant olla Naapolis mingit tòòtuks jàànud Itaalia vanameest aidanud. Itaalias rahvuslikul tasemel àramàrkimist vààriv uudis! Kes oleks kyll oodanud, et Maroko immigrant on vòimeline itaallast aitama! Fakken sovinistid. Uhh...

Eile sommeljee kursusel ujus mulle kylje alla mingi ilase suuga vanamees ja asus mu mobiilinumbrit vàlja pinnima. Mòistagi kysis, et kust ma pàrit olen ja kui ytlesin, et Eestist siis teatas, et "jaaah.... bella gente.. minu restoranis on ka mitmeid inimesi Rumeeniast ja Poolast tòòl ja vàga toredad inimesed, tòesti toredad" WTF, mis kuradi pàrast on alati nii, et kui ma ytlen, et olen Eestist, siis siin òeldakse, et "jaah.. ma tunnen mitmeid toredaid Rumeeniast/Poolast/Albaaniast pàrit kòògitòòlisi/kodude koristajaid/vanainimeste hooldajaid". Andke andeks, aga minge pòrgu kòik!
Vanamehele vastasin leebelt naeratades, et tòòtan turunduskonsultandina. Telefoninumbrit ei andnud. Ja kui ta degusteerimise ajal mingeid oma kommentaare paiskas ja kiitust otsivalt minu poole vaatas, siis vahtisin syvenenult òpetajat ning tegin oma màrkmeid.

Nyyd hakkas parem kohe. Tànan tàhelepanu eest :)

mercoledì, febbraio 17, 2010

Saame tuttavaks - Helmut Rebane!

Mul on taaskord uus auto - VW Fox.
Uue neljarattalise sòbra perekonnanimi on mòistagi Rebane ning eesnime jaoks sain inspiratsiooni NY taksojuht Helmutilt filmist "Night on Earth".
Tànaseks oleme Helmutiga juba kolm pàeva tuttavad olnud ja pean ytlema, et ta on ikka tàitsa vanakooli idasakslane. Esiteks autoraadio on selline ulmeline instrument, et kui paneeli eest àra ei vòta, siis raadio ennast vàlja ei lylita. Naljakas. Ma arvasin, et selliseid raadiod enam ei toodetagi. Ning on ilmnenud, et tànapàeval veel tehakse selliseid autosid, mis ei nàita òhutemperatuuri. Teisest kyljest jàllegi ei saa jààda tàhelepanuta, et Helmutil on kokku kuus joogitopsikute hoidjat ning teoreetiliselt peaks selle kokku-lahti kàiva raadio saama iPod-ga yhendada. Sòiduomaduste poolest oskan vaid niipalju kommneteerida, et Erlend Isopistega vòrreldes on Helmut pisut puisem - eriti just pidurdussysteem, tànu millele olen viimased kolm pàeva vàga ettevaatlikult pikivahet hoidnud.

lunedì, febbraio 15, 2010

Rome wasn't built in a day...

"Rome wasn't built in a day," oleks mu resigneerunud lyhikommentaar meie pulmafotode teemal. Ma siin blogis ei olegi seda infot jaganud, aga kes pulmas kàis, on juba kursis meie legendaarsete pulmafotode saagaga.
Nimelt meil Rokuga polnud eriti aega fotograafi otsida ja niisiis mòtlesime, et ostame lihtsalt mingid ràndom aparaadid, laseme kylalistel pildistada ja pàrast paneme tulemuse internetti yles. Pàris muhe idee, kas pole. Kui aga Roku Tòòtu òde meie plaanist haisu ninna sai, vòttis ta kiirelt juhtimise yle ja "kinkis" meile Pàris Pulmafotograafi, kellega ma siis enne pulmi kohtusin arutamaks, mis stiilis fotod meile meeldida vòiks ja muidki praktilisi kysimusi.

Mina: Et siis millal pildid internetti saavad?
Fotograaf Sandro (hàmmeldunult): Mis internetti?
M (hàmmeldunult): Noh.. eks ikka selleks, et kylalised ja meie ka saaksime pilte vaadata peale pulmi. Ma ise mòtlesin, et kui pulmad on esmaspàeval ja kolmapàevaks saaks pildid yles, oleks pàris hea tegelikult.
FS: Aaaa.. internetti! Ei-ei... mina ei tee internetti. Vaadake, mina pildistan ainult filmi peale.

Ahmin yllatusest òhku.

Mina: Ooot-oot. Et kas ma sain òigesti aru, et pildid ei tulegi internetti? Aga mis kujul ma siis saan need pildid?
FS: No ma teen siin sellise albumi (tòstab letile erinevaid nahkehistòòde suurvorme, mille suurus lubaks hobuse oimetuks lyya, kui tarvis)

Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata (vabandage siinkohal mu korduvad viited hobustele), mòtlesin, et ei hakka albumi pàrast pipardama ning uurisin edasi.


M: Ja misajaks selle imelise albumi valmis saaks?
FS (leebelt): Umbes viie kuu pàrast.
M: VIIE KUU PàRAST!?!?!?!? (lisades mòttes: Pòrguvàlk ja surnukirst! Mis kuradi practical joke see nyyd oli?) Seda et... khm.... viie kuu pàrast jah?
FS: Noo... jaa... vaadake.... mul on siin ikka palju tòòd ja hunnik pulmi vaja pildistada ja ma olen ikkagi tàpne ja hoolikas ja tahan siin ju kvaliteetset tòòd teha ja see kòik vòtab aega. Jaaniiedasijaniiedasi....
M (kui mulle umbes igaviku pàrast sòna antakse): Noo.... viis kuud tundub pisut palju ikkagi. Kas tòesti kuidagi kiiremini ei saa? (mòttes porisedes: Mismòttes viis kuud?! Kes yldse ytleb, et me viie kuu pàrast abieluski oleme? Ja kui olemegi abielus, siis mina kyll ei viitsi viis kuud peale pulmi mingeid igivanu fotosid vahtida! )
FS: Kui ma vàga-vàga pingutan, siis ehk kolme kuu pàrast, aga midagi lubada ei julge.

Seda kòike kirjutan sellepàrast, et neli ja pool kuud peale pulmi (kus kylalised tegid oma ràndom aparaatidega pilte, mille me internetti yles panime) jòudis meile valentinipàevaks neitsilikult valge, keskmise kohvikulaua mòòdus nahkehistòò, mille kaal viib mòtted jumalavallatule jàreldusele, et Itaalia pulmafotograafidele maksakse vist kilo pealt.
Muide selles lauses oli kokku 47 sòna.
Ah et kuidas pildid on? Neli pilti on silmapaistvalt ilusad ja huvitavad. Ylejàànud on tàpselt samasugused, nagu need, mida Itaalias pulmafotograafid oma poekeste akendele vàlja panevad. Noored inimesed, ilusti riides ja kuulekalt poseerimas - mis siin ikka valesti saab minna.

mercoledì, febbraio 10, 2010

Ega huumor pole mingi naljategemine!

Tegime siin hiljuti meie veinikojale blogi ja hààletamisnuppude testimiseks panin yles jàrgmise kysitluse "Chi è il più figo?" (tòlk "Kes on kòige àgedam?"). Vastusevariantideks said Roku Tòòkas Isa, Roku Moodne Vend, Roku ning Padre Pio. Kes ei tea, siis Padre Pio on itaallaste armastatud pyhamees.

Eile helistas mulle àrevil Roku ja ytles, et Padre Pio tuleks KOHE àra vòtta, sest see on jòle bestemmia (jumalateotus) ja et kui ma tahan, siis ma vòin Padre Pio asemel Berlusconi panna. Mulle jàllegi tundus, et Berlusconi vòrdlemine Roku vòi Tòòka Isa vòi Moodsa Vennaga on tàielik Roku perekonna solvamine ning eetiliste vààrtuste jalge alla trampimine. Kindlasti veel jumalateotus ka.

No vòtsin siis Padre Pio àra ja ei pannud Berlusconit sinna asemele.
Karm vàrk see kultuuridevaheline huumor. Huvitav, milline vòiks olla mu jàrgmine prohmakas? Vahel on mul tunne, et olen justkui Ally McBeal, kes ytles:"Just give me enough time and resources and I'll screw up anything"

Brosyyr ei ole ikka veel valmis. Oh fakken piin ja peavalu...

lunedì, febbraio 08, 2010

Oh ma olen nii ylivàga piinatud hing

Tegelen siin ilgelt tyytu asjaga - veinikoda tutvustava brosyyri koostamisega. Mina, kellele pole kunagi meeldinud tootetutvustusi ja muid taolisi tyytusi teha. Pealegi ma ei salli brosyyre. Ma ise ei vòta kunagi brosyyre ega flaiereid vastu, kui neid pakutakse. Kui keelduda ei saa, siis viskan need esimesse prygikasti. No kurat, milleks on maailmas internet? Ja kas kellelgi fakken puudest yldsegi kahju pole?

Aga nyyd ma teen seda brosyyri. Juba mitu pàeva punnitan, aga ei tule seda tunnet, et nyyd on hea asi valmis saanud. Kusjuures suurest deborist olen asunud sokolaadi sòòma ja taaskord yle pika aja meeletutes kogustes kohvi jooma. Ilge piin.

Mida kirjutada veinide kohta? Kas keegi yldse viitsib veinide kohta mingit pikemat juttu lugeda vòi piisab pudelite piltidest ja veinide nimedest sinna kòrvale? See viimane variant sobiks mulle hàsti - saab piinast lahti :-) Kas alkoholi protsent on oluline? Kas panna paar sòna viinamàgedest, nàiteks kuskohas kasvavad meie Montepulciano d'Abruzzo viinamarjad ja kust suunast pàike neile peale paistab? Kas kirjutada Pecorino kohta, et selle viinamarja nimi on Pecorino (tòlkes "lambake") sellepàrast, et lammastele meeldib selle taime lehti syya? Aga soovitused sobivate toitude ja serveerimistemperatuuri kohta? Vist vòiks? Kas keegi pàriselt loeb ka neid serveerimistemperatuuri vàrke?

Pàeva kysimus: kui te leiaksite nàiteks messilt vòi restoranist ràndom veinikoja brosyyri ja eeldusel, et te yleyldsegi viitsite brosyyre lugeda, siis millist infot teie seal nàha tahaksite?

Hetkel nàeb broshyyr vàlja selline:
.. alustuseks panin paar sòna sellest, et oleme vàike, aga vahva veinikoda Itaalias ja selgitasin paari sònaga, miks on meie logo peal hàrg
.. paar sòna sellest, mis tyypi veine teeme ja et kòik tuleb meie enda isiklikest viinamarjadest
.. siis mòtlesin teha pool lehekylge iga veini kohta, aga ma veel ei tea, mida tàpselt kirjutada
.. seejàrel tuleb lyhike kirjeldus meie viinamàgedest (kus nad asuvad ja pisut sellest, miks nad àgedad on)
.. mòni sòna sellest, kui imetabaselt moodne ja òkoloogiline on meie veinikoda
.. lòpetuseks kaks lehekylge degusteerimismàrkmetega. Ma ise olen vàga uhke selle leidliku idee yle. Nàiteks Vinitaly'l on kindlasti vàga abiks.
.. kòige lòpuls kontaktandmed mòistagi

giovedì, febbraio 04, 2010

Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?

Sommeljee-naljad (laiemale yldsusele mòistetamatud)

Parajasti kàib veini degusteerimine
òpetaja keerutab klaasi kàes:"Tunnetame nyyd aroomi..." Tòstab nina klaasi sisse ja kergitab puhvis kulme. "Niii.... mida teie tunnete?"
òpilane1:"Metsamarjad"
òpilane2:"Ee.... puit..."
òpilane3:"Oleks nagu... ploom..."
òpilane4:"Puuviljamoos...."
òpilane5:"Kala."
òpetaja:"KALA?!?!?"
Klassi làbib elev kahin ja muhelemine.

Tegemist oli 2006.aasta Lagrein'iga Val d'Aosta regioonist juhul, kui kedagi huvitama peaks.

Olen ikka pisut mures selle pàrast, et pean esimese taseme eksamiks kòik umbes 300 Itaalias leiduvat DOC'i ja DOCG'd pàhe òppima. Tegin juba plaani ka. Exceliga. Itaalias on 20 regiooni, nii et iga nàdal tuleb 3 regiooni pàhe òppida. Sellest nàdalast on kolm pàeva jàànud, aga ma vòtsin esimesteks Abruzzo, Lombardia ja Piemonte. Esimest tean niikuinii, teine ja kolmas ei tohiks vàga denominatsiooniderohked olla, nii et vast saab hakkama...

martedì, febbraio 02, 2010

Mis on yhist ujumisel ja liinitòòl?


Kes basseinis ujumas kàib teab, et mida jahedam vesi, seda parem. Esiteks peab siis rohkem ujuma, et mitte àra kylmuda ja pealegi hoiab jahedamat sorti vesi meeled kenasti àrksad.
Vot selliseid diipe mòtteid mòtlesin eile, kui liinitòòd tegin. Itaalia mòistes oli meil ikka vàga-vàga-vàga kylm eile. Pàeval umbes 9 kraadi, aga hommikul ja òhtul 2-3 kraadi ymber. Kuna ma olen Kylmakartlik Pòhjamaine Naine, siis sebisin ilgelt ja trampisin ringi, et soe oleks. Kòik kiitsid, et kyll Katu on tòòkas. Ma ei hakanud neile basseinivee temperatuurist rààkima kartuses, et mind oleks valesti mòistetud. Las arvavad, et olen tòòkas :)

Villimismasinad on kallid ja reeglina vàikesed veinikojad neid endale lubada ei saa. Aga kus hàda kòige suurem, seal teenusepakkuja kòige làhem. Nàiteks meile pakub teenust yks tegija, kellel on spetsiaalne rekka. Vàljastpoolt nàeb vàlja nagu tavaline rekka, aga kui kyljed eest àra tòsta, tuleb pudelite villimise liin vàlja. Yhest otsast paned tyhja pudeli sisse, masin peseb-kuivatab pudeli àra, paneb veini sisse ja korgid-kapslid-etiketid peale ning teisest otsast vòtad valmis pudeli vàlja.
Yhesònaga, kui mina eile hommikul cornettodega kohale jòudsin, leidsin veinikojast puhiseva ja piiksuva kaadervàrgi, mis oli tàis mystilisi vilkuvaid tulukesi ning suuri punaseid nuppe justkui kosmosejaam seitsmekymnendatel tehtud filmides.
Kuna olin end abiliseks pakkunud, sain kòigepealt pudeleid liinile tòsta koos kellegi mulle seni tundmatu tegelasega, kes kylmale ilmale sobivalt oli riietunud kosmonaudikostyymi ja aksessuaariks valinud peapaela. Kaugelt vaadates paistis, et rumeenlanna, aga làhemal inspekteerimisel reetis habe, et tegemist on noore mehega. Mòttes ristisin ta Rumeenia Pruudiks. Kohe tuli mul rakendada oma kogemusi protsesside optimeerimise vallast. Nimelt alguses tegutsesime nii, et mina vòtsin pudelid aluse pealt ja panin lindile ja Rumeenia Pruut tegi sedasama. Kahjuks ruumi oli vàhe ja kokkuvòttes toimus meil ilge sebimine lindi ààres ja pudelid olid kòik erinevate vahedega ja see ei sobinud yldse mu korraarmastava loomusega. Tegin siis RPle ettepaneku, et mina vòtan pudelid aluse pealt, annan talle ja tema paneb lindile. Tegimegi nii ja kohe hakkas kiiremini minema. Vahepeal kàis Roku nòustamas, et me vòiks mòlemad pudeleid aluselt vòtta ja korraga neid lindile panna, mille peale selgitasin, et juba optimeerisin protsessid àra ja sedasi làheb palju kiiremini.


Pàeva kòige pyhalikum hetk oli esimese Vigneti Radica pudeli liinilt vàljumine, mida nàete ka juuresolevalt pildilt - Pinot Grigio Terre di Chieti IGT. Erilist aplausi ja pidulikkust viljeleda ei saanud, sest esimese pudeli jàrel tuli neid robinal mitusada. Aga lòunapausi ajal imetlesime esmasyndinut nagu tarvis. Roku kirjutas talle peale Nr 1 ja pani ta hellalt kappi, tulevastele pòlvedele nàitamiseks ja muidu eputamiseks.
Kui olin Rumeenia Pruudiga kolm alusetàit, ehk 1800 pudelit liinile tòstnud (mòelda vaid, sama liigutust 1800 korda jàrjest teha!), ylendati mind kastide voltijaks ja pudelite kastidesse pakkijaks. Nimelt yldiselt làksid pudelid suurte kandiliste metallist kàrude sisse, aga kui kàru pàris tàis ei saanud, tuli veinid kohe kastide sisse panna. Kaste ma ei lugenud, aga voltisin ja teipisin ja pakkisin mis kole ning hiljem tòòpòldu yle vaadates tekitasid kòrged kastihunnikud minus mòningast imestust.
Vahepeal, kui polnud vaja pudeleid kasti panna, kàisin rumeenlasel George'l ja onu Peppinol abiks pudeleid liinilt àra vòtmas ja esitasin veinimeister Vittoriole igasugu kysimusi. Veinimeister Vittorio oli Cerasuolo pàrast pisut mòtlik ja kutsus degusteerima. Tegelikult oli see tàiesti mòttetu tegevus, sest veini temperatuur oli umbes 7 kraadi. Selle jàrelduseni jòudnult leidsime, et vein peab ikka òigel temperatuuril olema, muidu on aroomid kinni ja maitsest ka eriti aru ei saa. Kahtlustan, et Vittorio tahtis lihtsalt nalja pàrast nàha, kas ma sommeljee kursuselt juba midagi òppinud olen.
Kokkuvòttes oli kella neljaks kòik tehtud. Rekka pakiti kokku ja sel ajal kui poisid pudeleid lattu lykkasid, hàngisin ma kontoris kuni sòrmed àra kylmusid.

lunedì, febbraio 01, 2010

Lòpuks ometi!

Praegu, kallis Kodumaa, istun ma meie veinikoja kontoris.
Nina on kylmast hàrmas, aga sydames on soe tunne, sest - juhhei! juhhei! - esimesed kymme tuhat veinipudelit on valmis!

Hetkel lòpetan, sest kinnastega on ebamugav trykkida. Kui koju saan, riputan yles paar pilti Esimesest Pudelist ja teistestki Meenutamist Vààrivatest Asjadest.

giovedì, gennaio 28, 2010

Kas nyyd lòpuks ometi?

Mitte, et ma projektijuhtimise friik oleks, aga mulle meeldib, kui Maailma Asjades on kord ja distsipliin.
Kuna veinid juba detsembrist saati kuidagi pudelisse ei saa, siis vòtsin paar nàdalat tagasi ohjad enda kàtte ja tegin check-listi asjadest, mis pudelissepaneku ajaks valmis peavad olema. Pyhapàeval kogusin poisid laua taha ja leppisime kokku, kes mille eest vastutab.
Check list tuli pàris pikk ja pàris mitme asjaga oli nii, et poisid silmitsesid kyynealuseid ja pomisesid midagi ebamààraselt. Thank God for check-lists!
Roku isa làks ysna nàrvi, sest tal ei olnud òrna aimugi, millal lao uks valmis saaks, aga teisest kyljest Roku Moodne Vend oli vàga mures, et kui me oma veinid ilma ukseta lattu paneme, siis ehitusmehed tassivad kindlalt pooled minema. Asusin tuimalt kyndma, et Roku isa vòtaks kohustuse uks àra tellida. Ta puhises ja niheles ja esitas mitu vabandust, peamiselt sellest vallast, et kuna katus pole veel valmis, siis ei saa uksi-aknaid ka tellida ja tema yhe laoukse pàrast kyll ei hakka pakkumist kysima ja yldsegi elu ei kài nii, et tahad asju mingiks tàhtajaks ja synnivadki.
Kuna katuse valmimistàhtaeg on juba ammu tàiesti kontrolli alt vàljunud seoses mingite taladega, mis kuidagi ei jòua, asusime Rokuga servast uurima-puurima, et vahest on mòni aken ja uks (nàiteks lao uks), mille tellimine ei sòltu katusest. Leidsimegi terve hunniku aknaid ja uksi, mille saab juba varakult àra tellida ning pressisime Roku isalt lubaduse vàlja, et ta ikkagi kysib hinnapakkumise ja pingutab, et 1.veebruariks oleks uks lao ees.
Tàna paistab, et ettevalmistused saavad òigeks ajaks tehtud. Veinikojas kàis metsik kyyrimine - vett lendas igas suunas! Pudelid, kapslid, korgid, kastid ja teip on ilusti kohale jòudnud. Laouksega on pekkis, sest esmaspàevaks me seda ei saa ja yldse tuleb arhitektiga arutada ja maiteamis. La résistance... Cerasuolo etikettidega oli trykikojal jàlle mingi probleem. Tànaseks polnud valmis saanud, aga homme lubati, et vòin jàrele tulla.

Tàha tahakski teile uhkelt presenteerida kapsleid. Nendega oli metsik sahmimine, sest ettevòte, kust me need juba novembrikuus tellisime, teatas kaks pàeva enne plaanitud tàhtaega, et nad ei suuda meie logo trykkida nii detailselt nagu see joonistatud on. Vahepeal tulid jòulud ja elu hangus ning jaanuaris otsis Roku mingi Pòhja-Itaalias asuva tegija, kes tegi meile vàga kenad kapslid - must làheb tumedatele pudelitele ja hòbedane Cerasuolole.
Kas pole imekaunid? Arvake, mis tahate, aga minu meelest pole maailmas ilusamaid veinipudeli kapsleid :) Selle rahuldustpakkuva mòttega làhen nyyd nurru lòòma jàrjekordse toidutarest leitud òhtusòògi juurde (koorene kartuli-kyyslauguvorm - midagi muud ei teinud, sest ma tean, et sòòn niikuinii kòik selle vormitàie yksi àra)

Originaalne pulmavideo

Vot sellist vahvat pulmavidet oleks TEGELIKULT tahtnud, kui oleks taolise idee peale varem tulnud - Brian & Eileen's wedding music video

Aga kòik pole veel kadunud. Vòib ju alati teist korda abielluda vòi siis veinikojas viinamarjade koristuse aegu muusikavideo teha. Meil on niikuinii paar humoorikat videot tòòplaani vòetud.

Vahepeal olen sukeldunud logistika ja ehituse mystilisse maailma. Selles mòttes on vàikefirmas ikka tore tòòtada, sest kòigest saab osa. Hommikul nàiteks diskuteerisin Roku Isaga laoruumi ukse teemal, nyyd làhen kontoritoolidele jàrele ja siis pean inspekteerima teipi, millega kastid kinni kleebitakse ning vabadel hetkedel korjan transpordifirmadelt pakkumisi pudelite saatmiseks Maailma Eri Nurkadesse. Uskumatu mis dokumente kòik vormistama peab!

martedì, gennaio 26, 2010

Kus olid sina kui..

NY antiglamuurifotograafi ylekutsel vastan meemile. Ma teen seda ainult sinu pàrast, sest kui keegi tundmatu oleks palunud, siis ma kyll ei viitsiks :))

Kus olid sina kui..

1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Ei olnud olemas veel.

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Ei màleta. Olin siis kahe-aastane ja ilmselt mingi tyypilise tobedusega ametis, mida ainult kahe-aastased endale lubada vòivad.

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Koolis vist. Ma ei saanudki sellest enne teada, kui paar nàdalat hiljem.

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Olin Saaremaa kodus ja otsisin hoolega telepildist vanemaid.

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Oh seda ma màletan, justkui oleks eile olnud. Olin Tallinna kodus, tòusin hommikul kell 5, panin kòògis raadio màngima ja see oli kohe esimene uudis. Estoniaga seoses on mul muide tàiesti hàmmastavaid màlestusi unenàgude vallast. Nimelt paar nàdalat enne seda nàgin unes, et olin laevakajutis (teate sellised akendeta, nagu Rootsi laevades tànapàevalgi). Kajut kaldus àkitselt kylili ja kòik esemed veeresid yhte serva. Mingi unenào olukord oli seotud vee all olemisega, olin justkui laevakruvile vàga làhedal ja yritasin hoolega kaugemale ujuda. Alles tykk aega peale Estonia uppumist tuli meelde, et sellist unenàgu nàgin. Vàga creepy ja rohkem mul selliseid ennustuslikke unenàgusid pole ònneks olnud.

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Taaskord Tallinnas ja kui òigesti màletan, siis oli vist nàdalavahetus. Tol ajal oli mul vàga pentsik ylemus, kes tahtis, et ma jàrgneval nàdalal paljundaksin talle kòik printsess Dianaga seotud artiklid, mis Eesti ajakirjanduses ilmusid. Mòttetu ylesanne ja kohutav paberiraiskamine, sest need artiklid kordasid ja leierdasid tàpselt sama infot mitu pàeva jàrjest.

7. ... saabus aasta 2000?
Tallinnas. Kylas kellelgi, aga praegu kyll ei màleta, kes see kyll olla vòis. Kes màletab, kellel ma kylas olin?

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Tòòl. Tallinnas. Mòistagi terve pealelòuna tòmbasime kolleegidega CNN-st uudiseid. òhtu oli ka masendav. Vaatasime I-ga telekast vist mingi 20 korda jàrjest tornide kokkuvarisemist. Jàrgmisel pàeval lykati rida koosolekuid edasi, sest kòik olid uudiseid vahtinud ja kellelgi polnud aega ette valmistada.

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Tòòl. Milaanos. Mind jàtab Michael tàiesti kylmaks ja arvestades, milline pankrotti làinud inimvrakk ta oma elu viimastel aastatel oli, on see suhteliselt ònnelik lòpp. Eriti tema "lastele" mòeldes, keda ta oma eluajal ilmselgelt vangistuses hoidis.

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile uudiseid ei vaadanud. Vaatasin aga filmi 'The September Issue' ja mòtlesin, et kas vòib olla, et ma olin ostnud 2007.aasta septembris Vogue ja kui ma seda tegin, siis kas on vòimalik, et ma viskasin selle àra, kui Roomast àrakolimiseks làks... Sulgedega Sienna tuli kuidagi kahtlaselt tuttav ette... Yllatav oli nàha, milline moemaailma ainuvalitseja on Anna W. Vàhemalt filmis loodi kyll selline kuvand temast.

Esimene koolipàev

Alustuseks tervitused K-le, kes juhtis tàhelepanu, et eesti keeles on tàiesti olemas selline sòna nagu 'sommeljee'. Hea, kui on abivalmis inimesi maailmas.
Eilne esimene loeng oli ysna huvitav, aga mitte eriti erutav. Sain spetsiaalse sommeljee-kohvri veiniklaasidega ning kaks kolmekilost raamatut. Yhe pealkiri on 'Il Mondo del Sommelier' (Sommeljee maailm) ja teine on 'La Degustazione' (Degusteerimine). Uskumatu, et degusteerimisest vòib kolmekilose raamatu kirjutada! Hea oli teada saada, et degusteerimisel veini kirjeldamine on vàga skemaatiline, umbes nagu decision-tree, mida kònekeskustes ja helpdeskides kasutatakse.
Viinamarjade kasvatamisest eriti midagi uut teada ei saanud. Meie enoloogi polnud ja tàna ta ytles mulle, et tema loeng tuleb hoopis homme. Sellegipoolest oli kasulik ja huvitav teada saada, kuidas viinamarjapuid sòltuvalt kliimast painutatakse ja mis pòhjusel nàiteks Abruzzos valdavalt tendone meetodit kasutatakse. K on parajasti lennukis ja sellepàrast ma ei oska òelda, kuidas 'tendone' eesti keeles vàljendama peaks. Eks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna.
Tendone idee seisneb selles, et viinamarjad on lehtede all ja seega ei saa liigselt otsest pàikest. Kuna tendone on ca 2m kòrge, siis teisest kyljest on viinamarjad piisavalt kòrgel, et mitte saada liigselt maapinnast tagasikiirgavat soojust. Tendone ainuke puudus on see, et koristada saab viinamarju ainult kàsitsi, mitte masinatega, aga seda ma tean juba oma viinamarjakorjamise kogemusest :)

Kuna tegemist on ikkagi Itaalia sommeljeede kursusega, siis tehti meile ilget ajupesu. Itaalia veinid olla teatavasti ainukesed joogikòlbulikud ja yldsegi vòtke arvesse et nàiteks Champagne jaoks kasutatavad viinamarjad on tegelikult madalakvaliteedilised ja Champagne on lihtsalt mingi yleshaibitud vàrk. Ameerika veinid on ka kurjast, sest neil olla 'foxy' maitse, mis lektori sònul tàhendatavt 'màrja rebasesaba' maitset (WTF?). Peale seda infot pidas lektor vajalikuks tàpsustada, et tegelikult pole ta kunagi yhtki Ameerika veini proovinud ja kysis assistent-sommeljee kàest, et kas too on mònda Ameerika veini maitsnud. Assistent raputas pead sellise ilmega, et tal pole plaaniski proovida. Ausalt òeldes ajas selline piiratus mul pisut kaka keema kyll. Kuidas nad saavad niimoodi òelda, kui pole isegi maitsnud yhtki California veini? ònneks saab iga tund erinev lektor olema.

Jàrgnevad veinimàrkmed on peamiselt mu enda jaoks, et tulevikus oleks hea meenutada.

Kolme veini sai pimetestitud. Meie naaberveinikoja Cantina Tollo Aldiano seeria 'Montepulciano d'Abruzzo' 2008 aastast ja Farnese 'Chardonnay' ja 'Trebbiano d'Abruzzo', mòlemad 2008. aasta. Chardonnay ja Trebbiano olid sellised keskmised. Kuidagi mittemidagiytlevad ja happelised. Trebbiano peabki pisut happeline olema, aga Chardonnay'lt ma seda eriti ei oodanud. Yldsegi, kas Chardonnay ei peaks olema kollakam ja Trebbiano pisut rohekam? Mòlemad valged olid tàpselt sama vàrvi. Naljakas...
Montepulciano d'Abruzzo't on ennegi joodud ja saab ka tulevikus vòetud. Pàris hea hinna-kvaliteedi suhtega vein toidu kòrvale ryypamiseks.
Mis Farnese veinikoda puudutab, siis Roku Moodne Vend vàldib nende toodangu tarbimist, sest vàidetavalt neil endal pole viinamàgesid ja nad pidavat sisse ostma ysnagi ràndom kvaliteediga viinamarju ning siis kemikaalidega veinid joodavaks tuunima. Ma ei tea, kuivòrd see tòele vastab ning kindlasti on neil igasugu eri kvaliteediga veine portfellis, aga seda tean, et vàhemalt need kaks valget kyll ei inspireerinud eriti.

lunedì, gennaio 25, 2010

Vinitaly ja sommelier kursus

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et tàna on erakordselt erutav pàev!
Làhen oma elu esimesse sommelier koolituse loengusse. Nagu ikka, tuleb sellise tàhtsa tòise yrituse jaoks end ilusti puhvi ajada. Vaatangi siin praegu, mida panna. Ilmselt maandun pingelise mòttetòò tulemusena ikka mingi must kasmiirkampsik+must seelik+vàrviline sall kombinatsioonil, milletaolisi Milaano-aegadest ohtralt kogunenud on - kindla peale minek. Sommelier kursusel vist parfyymi panna ei tohi? Ma igaks juhuks ei pane.
Esimene loeng on teemal viticultura - viinamarjade liigid ja nende aretamine ja kasvatamine. Suhteliselt tuttav teema juba ning òpetajaks on meie enda veinimeister. Eks nàeme, millega ta yllatab :)
Tàna tuli meile sellisest pika nimega asutusest nagu Agenzia Regionale Per I Servizi Di Sviluppo Agricolo Abruzzo ametlik kinnitus, et vòime Vinitaly'l osaleda. Vinitaly on larger-than-life Itaalia veinide mess Veronas ja vàidetavalt yks Euroopa suurimaid.
Ykskord juba kàisin seal ja kui pàris aus olla, siis minu meelest on see mess tòepoolest suurem kui universum, mitmed tuhanded veinitootjad koos ning Toskaana laiutab tàiega, nii et eelarvet vaadates ning teades, et oleme pisike (aga nummi) Abruzzo veinikoda regiooni poolt sponsoreeritud 9-ruutmeetrises boksis, ma ise vàga sygavalt ei usu selle yrituse mòttekusse. Eks nàeme siis. Vinitaly ajaks peaks meil kodulehekylg ka valmis olema, nii et kui asjast muud kasu ei ole, siis vàhemalt on oodata kirevaid otsereportaaze syndmuspaigalt.

Kliendilojaalsusest

Kas teil on kunagi juhtunud, et lennujaama baaris kassapidaja kysib:"Kas sa tòòtad siin?". Kusjuures sinatades, mitte teietades. Mul tàna juhtus! Vaadake, milleni viib kaks korda nàdalas lennukiga lendamine!
Tànane vahejuhtum on paslik teemaarendus peale eile nàhtud filmi 'Up In The Air' , kus George Clooney màngib obsessiivselt lennumiile koguvat konsultanti.
Tegelikult ma pisut kadestasin George'i, sest tànu platinum client programmidele oli tal filmis juurdepààs igasugu lounge'desse, kòikjal eelisjàrjekorrad ning teenindajad kiirgasid teda nàhes siirast ròòmu.
Ma pole kunagi viitsinud kliendikaartidega jànnata ja nii olengi kòik need neetud esmaspàeva hommikud ja reede òhtud metall-istmete peal kygelenud, lennujaamas drinkide ja ajalehtede eest ise maksnud ning kòik jàrjekorrad kannatlikult àra seisnud.
Ykskord ma tegin endale AirOne kliendikaardi. Pàris palju punkte sai kogutud, aga enne seda, kui ma lounge vààriliseks kvalifitseerusin ostis Alitalia AirOne'i àra, lojaalsusprogram tyhistati ja mu kogutud miilid hahtusid òhku justkui mu kadunud vanaisa vene rublad rahareformi aegu.
Kyll aga bondisin ma filmis nàhtud kohvrite pakkimise systeemiga. Mul oli ka vahepeal sekundipealt timmitud systeem, et mis asjad ja mis jàrjekorras turvakontrollis lindile panna ning peale aastatepikkust harjutamist vòin nyyd kahenàdalasele reisile vabalt minna kaheksakilose kàsipagasiga. Nyyd ongi hasart sees, et iga kord uuesti reisile minnes peab pagas eelmisest reisist vàhem kaaluma. Ma arvan, et see on moodne haigus, mille nimi on pagasi-anoreksia.

giovedì, gennaio 21, 2010

Eesti Jackie Collins ehk Milana pàevik

Lugesin minagi 'Eesti modelli pàevikut', millest kòik viimasel ajal rààgivad.
Kindlasti vàga hàsti kirjutatud easy-reading ja kindlasti parem kui Milana blogi.
Teisest kyljest, kui keegi ootab sisevaadet moemaailma ja modellinduse telgitagustesse, siis ilmselt pettub pisut. Tegelikult on raamatu pòhiteema minategelase suhted kahe mehega ja see minategelane vòiks vabalt olla ykskòik milline kaunis neiu - vahet pole kas modell, sekretàr vòi spordiarst.
Raamatu yldine atmosfààr toob meelde Jackie Collinsi loomingu - yber-rikkad, yber-kòhulihastega yber-romantilised mehed, kes ilma pikema jututa kogu maailma ja oma luksusjahid kauni kangelanna jalge ette laotavad. Palju romantikat, pisut traagikat, paar yllatavat syzeepòòret ja ongi raamat kolme tunniga làbi loetud.
Yks neist raamatutest, mille kohta on òeldud, et need on nagu sokolaadikarp - tead kyll, et on ebatervislik ja ei peaks yldse puutuma, aga kui lahti teed, siis enne ei lòpeta, kui otsa on saanud.

Yks asi tekitas minus pisut hàmmingut. Nimelt modellid òòbisid Milaanos ja tegid pàikesetòusu ajal rannapilte. Kus on Milaanos rand? Ainukesed veekogud, mida mina Milaanos tean on parco Sempione tiigike ja Navigli kanalid. Teoreetiliselt vòib muidugi kahe tunniga Milaanost Genovasse vòi Veneetsiasse sòita, aga raamatust kyll ei jàànud muljet, et modellid-fotograafid-stilistid-meikijad yheskoos kaks tundi enne pàikesetòusu kogu varustusega Genova suunas teele asusid.

mercoledì, gennaio 20, 2010

Kust Vigneti Radica veine leida?

Kuna juba kommentaarides ja pàriselus kysitakse, et kust meie veine osta saab, siis siinkohal vastan kòigile neile, kes juba kysinud ja neile ka, kes tulevikus teada tahaks.

Hetkel saab veine osta ainult meie veinikojast, mis asub Abruzzos Tollo kylas. Saab osta nii pudelis kui ka enda kanistrisse. Nàiteks praegu me juba poolillegaalselt myyme sòpradele ja Kyla elanikele, kes oma kanistritega tulevad. Kusjuures avastasin enda suureks yllatuseks, et Itaalia maakohtades on vàga levinud, et minnakse otse veinitootja juurde oma kanistriga ja ostetakse òhtusòògi kòrvale kolm liitrit àra. Ja siis tahtsin veel kiirelt kommenteerida, et Pinot Grigio (valge vein) on kylaelanike lemmik. Ma ise sellest eriti palju ei arva, aga paistab, et rahvale meeldib.

Yks anonyymne kommenteerija arvas, et ta vòiks ise Abruzzosse jàrele tulla. Kui tulemiseks làheb, siis vòib mulle kirjutada info àtt vignetiradica punkt it, siis jagan tàpsemaid juhiseid ja panen piruka ahju tàhtsate kylaliste saabumise puhuks :)

Tulevikus on meie vein saadaval ka Inglismaal, Iirimaal, USAs ja Eestis. Hetkel veel ei tea tàpselt millistes vinoteekides ja poodides, aga tòò kàib selle nimel. Niipea kui tean, kirjutan teile.

lunedì, gennaio 18, 2010

Urmasest veelkord

Urmas Paeti tànahommikune ylikond painas mind niivòrd, et kui hommikuprogrammi kordus tuli, otsustasin ta tàhelepanelikumalt yle vaadata mòistmaks, mis siin ikkagi valesti làks.
Jàreldus: TEGELIKULT on probleem mitte ylikonnas kui sellises, vaid Absoluutselt Vales Vàrvikombinatsioonis ja Ebasobivas Sàrgis. Pruun-rohekaskollane-roheline combo on halvim, mis Ummiga (vòi ykskòik kellega) juhtuda saab. Soovitaks seda kohe kindlasti vàltida (Ummil ja kòigil teistel).
Ja nyyd sellest sàrgist. Teate, mul kohe vereròhk tòuseb, kui seda sàrki nàen! Vaadake, kuidas see tal sedasi kòhu ymbert puhvi hoiab! Ja see harali krae! Taoline krae on vahva kyll ja paar aastat tagasi oli pàris moodne, aga selle juurde tuleks ikkagi sobilik laiem lips ka ligi vòtta. Ja kindlasti tuleks valida òige kraesuurus. Mulle tundub, et tànane krae pisut pigistab Urmast ning vòin kihla vedada, et praeguseks kellaajaks on ta juba kaks ylemist nòòpi avanud.

Jah, ma tean, et Eestis pole kombeks lasta ràtsepal triiksàrke valmistada, aga ma siiski soovitaks pisut kaaluda seda vòimalust. Nàiteks Urmas on tàpselt selline parajalt paks mees parimates aastates, kelle kehaehitus ei vòimalda leida poest sàrki, mille krae sobiks ideaalselt, varukapikkus oleks òige ning yldine tegumood ja ymbermòòt sobituks tema soliidse kòhukesega. Nàiteks tànase sàrgi varukapikkus on pàris hea, aga kòik muu on ikka andestamatu ausalt òeldes.
Kas Urmas on juba Itaalias kàinud visiitidel? Kui ta kàis ja sellesama comboga esines, siis ma ei julge ette kujutadagi, mis armutu lòòpimine ta selja taga toimuda vòis! Oh mul on nii piinlik...
Ning lòpetuseks - kui on plaanis istuvas asendis esineda, siis soovitaks soliidsuse huvides hoida selg sirge ning avada ainult kòige alumine pintsakunòòp.
Muide, tàna hommikul arutasime vanaemaga Urmase kysimust. òigemini vanaema helistas mulle mingi muu asja pàrast ja ma kohe pidin uurima, kas ta Urmast nàgi ja mis ta sellest ylikonnast arvas. Vanaema muheles, et ylikonnaga oli tòesti pisut pahasti ning lisas, et ta olla hiljuti helistanud ETV-sse ja pàrinud aru, et miks Katrin Viirpalu oma eale ja kehakujule sobimatute pihikseelikutega esineb. Pihikseelikud olla nyydseks àra kadunud ning see sisendab minus lootust ja optimismi Urmase sartoriaalsete tulevikuvàljavaadete suhtes. Kui olukord iseenesest ei parane, siis proovin ETVsse helistada.

Mispàrast nad sedasi teevad?

Tàna hommikul vòttis ETV hommikuprogrammis sòna Urmas Paet.

Vàga kompetentne noor mees ja puha, aga ma kohe kuidagi ei saanud yle sellest kakavàrvi pruunist pintsakust ja ebamààrasest kollakasrohelisest sàrgist. Kòige tipuks imetabaselt lontis roheline lips.
No nutt tuleb peale. Kas tòesti mitte keegi ei ytle ministrile, eriti vàlisministrile, kuidas tòòl viisakalt riietuda? Vaene Urmas nàgi vàlja justkui oleks esimest korda elus ylikonna selga pannud, olles ostnud kònealuse eksemplari eelmise pàeva òhtul kell 22.45 Kristiine Keskuse Prismast, kus kakavàrvi ylikonnad end muruniidukite ja Hiinas tehtud toidunòude vahele hàbelikult peidavad. Oh kui piinlik.

Juhul, kui Urmas seda lugema peaks, siis ma annaks siinkohal kiirelt nòu - kahtluse korral sobivad tumehall ylikond, valge sàrk ja mingi sinist tooni lips enamiku ylikonna kandmist eeldavate olukordadega ning klapivad ka su naha, silmade ja juuste tooniga.

giovedì, gennaio 14, 2010

Esitlen etikette!

Ciao, kodumaa!
Tàna kodulehe jaoks fotosid yle vaadates meenus, et kuigi meie vàikese, aga nummi veinikoja veinide etikettidest on ohtralt juttu tulnud, pole ma veel pilte jaganudki.
Yhesònaga, esitlen teile - trummipòrin ja kardinad avanevad - meie imeliselt kauneid etikette.
Meil on neist etikettidest rohkem eri versioone kui India raudtees tòòtajaid ja viimastel kuudel mòtlesime iga pàev ymber ja palusime Graafik Susannal siit-sealt kohendada. Kokkuvòttes tuli ykspàev Rokule e-kiri kysimusega, et kuhu aadressile arve vòiks saata ja peale seda pole GS enam Roku telefonikònedele vastanud. Tema auks panengi sulle, Kodumaa, vaatamiseks lingi laulule, kus karismaatik Adriano Celentano laulab Susannast, kes peale pògusat armulugu jàttis ta maha ja pògenes juveelide hulgimyyjaga Malibule. Vàga camp esitlus. Eriti, kui see piljardikepiga blondiin vàlja ilmub :))

Pudeli peale kleebituna nàeks etikett selline vàlja:




mercoledì, gennaio 13, 2010

Mis on yhist silmade vàrvimisel ja veini filtreerimisel?

Ykspàev tuli Roku Moodsa Vennaga juttu Cerasuolo (roosa veini) filtreerimisest. Kysisin siis RMV kàest, et miks Cerasuolo alles enne pudelisse panekut filtreeritakse, samas kui valgeid veine filtreerisime juba kuu aega tagasi.

RMV mòtles pisut ja andis mulle vàga teadusliku vastuse:"Kui sa òhtul vàlja làhed, siis millal sa meigi teed?" "Ee... òhtul ikka," mòmisesin ootamatust teemamuutusest pisut hàmmeldununa. "Vot filtreerimisega on sama lugu mis òhtumeigiga. Liiga vara pole mòtet seda teha, vaid ikka pisut enne òiget aega. Muidu pole asjal jumet."

Lisaks sellele, et RMV mind oma hornbyliku empaatiavòimega yllatas, on nyyd Cerasuolo mu kujutlustes selline... diskopalli kiirtes kyytlev tytarlaps. Teate kyll, industriaalne kogus ripsmetušši, huulelàige ja kuldsed litrid sàdelemas igal pool.

venerdì, gennaio 01, 2010

Loodusseaduste vastu ikka ei saa

Alustuseks mòistagi head uut aastat, kodumaa!

Eelmise aasta viimastel tundidel òppisin midagi vàga olulist. Tegelikult teadsin seda ennegi, aga vahel on abiks òppetund seegi, kui màrkad, et on reegleid, mis hoolimata vanusest ja keskkonnast raudkindlalt toimivad.

Yhesònaga. Z-kategooria kylarestoranid ei ole vana aasta àrasaatmiseks sobilik atmosfààr. Kohe yldsegi mitte. Mitte et ma snoob oleksin, aga De Gecco masinistid ja nende ylekaalulised làrmakad kaaslannad, hilistes neljakymnendates vallalised lapsmehed, seniilsed ràhmaste silmadega vanurid ja pidurdamatult ryselevad lapsjumalad tekitasid minus vastupandamatu tahtmise endal laudlina varjus veenid làbi nysida. Toit oli ka sitt (Itaalia standardite kohaselt) ja portsud nii tillukesed, et nàiteks secondo nàgi vàlja justkui antipasti ning antipastit pidasin tasuta suupisteks, mida restoranides jagatakse enne kui pàristoit tuleb.
Minu selle aasta lubadus - jàrgmisel aastal, kui 15ndaks detsembriks mingit vahvat pidu pole planeeritud, kypsetan kodus mingi hea toidu, avan pudeli veini, vaatan paar head filmi ning làhen keskòòl magama.
Sellega mu uue aasta lubadused hetkel piirdukski, sest lugesin àsja Johan Lehreri mòtlemapanevat artiklit sellest, miks 88% uusaastalubadustest tàitmata jààb.

Roku arvas mu uusaastalubaduse peale, et me peaksime mòtlema ka nende vaesekeste peale, kes spetsiaalselt vòtsid kàtte ja broneerisid laua spetsiaalselt selles restoranis enne 15.detsembrit.
Teisest kyljest, 2010. aasta esimestel tundidel vòitsin kaks korda jàrjest Naapoli kaardimàngus seitse ja pool nii et sain mòlemal korral tàpselt seitse ja pool. Kaardimàngud on siin vàga paeluvad ning neist ma kirjutan siis, kui mu enda valmistatud piparkoogitaignast valmivad piparkoogid. Piparkoogitainas pidi 24 tundi seisma ja hetkel sai 23 tundi tàis ja ma ei jaksa kauem oodata! See tund aega ees vòi taga...

mercoledì, dicembre 30, 2009

hissand ma olen nii elevil

7.jaanuaril làheme Sitsiilias kylla Cusumano veinikojale. Nad on nii àgedad, vaadake ise www.cusumano.it.

lunedì, dicembre 28, 2009

Juliet, Naked

Ilmselt ma pole esimene, kes seda ytleb, aga ma ytlen ikkagi: mitte ykski kaasaegne kirjanik ei kirjuta muusikast nii hàsti ja nii pyhendunult nagu Nick Hornby ning mitte ykski meeskirjanik ei mòista paremini visandada hariliku vàikekodanliku Briti naise hinges toimuvat. Vòiks peaaegu arvata, et Nick on homoseksuaal. Samas... jààb justkui mulje, et tema erinevate raamate naispeategelased on tegelikult yks ja sama naine, keda Nick pàriselus tunneb.

Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.

Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.

Itaalia jòulud

Yldiselt on Itaalia jòuludest vàhe rààkida, sest nagu me kòik teame, on jòulud siin mòòdutundetu sòòmise aeg ning tàis suuga ei rààgita.

Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.

Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.

martedì, dicembre 22, 2009

Pàeva videosoovitus

Adriano Celentano hittlugu "Prisencolinensinainciusol" 1972.aastast.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.

Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.

Dorian Gray

No pàriselt ka, mis inimestega ma siin Itaalias tegemist teen? Eile kàisin 'Dorian Gray portreed' vaatamas yhe seltskonnaga ja mitte keegi polnud raamatut lugenud. Kuidas on yldse vòimalik elada ilma et oleks 'Dorian Gray portreed' lugenud?

Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.

veinindus

Nii lahe.
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.

Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".

lunedì, dicembre 21, 2009

:(

Oehh... tàna teatas korgitegija, et ei saa korke kolmapàevaks valmis. Ilmselt see tuleb sellest, et korgivabrikus ma ei kàinud isiklikult nurumas in abiti decorosi.

Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.

venerdì, dicembre 18, 2009

Random thought of the day

Aitàh, kommenteerijad, abiks nòu eest! Saatsingi Eesti Keele Instituudile e-kirja tàpsustamaks, kuidas 'winery' eesti keelde tòlkida ja nyyd ootan vastust justkui jòulupakki :)

Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.

giovedì, dicembre 17, 2009

lugu sellest, kuidas ilusad riided ja nurumine alati elus edasi aitavad

Olen veendunud, et minu ilusate riiete taktika oli see, mis aitas etikettidel varakult valmis saada. Nimelt, kui Rokuga trykikotta esimest korda helistasime, siis oli kòik vàga karm ja paistis, et enne jaanari uusi etikette tòòsse vòtta ei saagi.

Kui kohale làksin (mòistagi puha puhvis ja glamuurne), siis nurusin mis kole. A leebus ja paistis, et ehk detsembris hakkavad pihta, aga enne uut aastat valmis ei saa. Kyndsin tuimalt edasi, et meil oleks vaja 21.detsembril hakata veine pudelisse panema ja kas kuidagi ikka ei saa ja et kui kiire tòò eest eritasu maksame, kas siis saab. Antonino arvas, et kahjuks tòògraafikud on juba tehtud ja see eriti ei aita, et ma teda 'sedasi' vaatan - tàielik Bruno, ma kohe kindlalt ei vaadanud teda 'sedasi'. Lòpetuseks Antonino arvas, et vaatavad, mis teha annab.

Tàna helistati Rokule, et etiketid on valmis! Juhhei! Reedel làheme jàrele oma esimestele etikettidele!
Sònum pildil: Juurdepààs Chieti regiooni prefektuuri ruumidesse lubatud ainult ilusates riietes.

winery?

Oih. 'Winery' tòlkega seoses tuli nii palju kommentaare, et lihtsam on uue sissekandega vastata.

Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?

Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.

Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.

Do you come here often?

Mir yhes kommentaaris kysis, et kas ma oskan selgitada, miks 'Ajarànduri naine' on minu arvates banaalne. Oskan selgitada ja òigupoolest on selgitus juba pikka aega mu sees pakitsenud.

On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.

Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!

Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.

Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.

Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.

giovedì, dicembre 10, 2009

Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist

Lugesin lehest, et tàna òòsel olla Naapoli kesklinnast kuuemeetrine jòulupuu àra varastatud. Muud polekski òelda, kui et ainult Naapolis on selline asi vòimalik.

winery?

Kes teab, kuidas tòlkida eesti keelde 'winery'?

Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.

Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?

Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".

mercoledì, dicembre 09, 2009

mòrvamysteerium jòululaadalt

Pyhapàeval sattusime pisikese (aga nummi) Malahide linnakese kirikutagusele jòululaadale. Kytmata ruumis tunglesid pruunides mantlites inimesed ning punetavate sòrmedega prouad myytasid mingeid kasutuid vidinaid, mis ilmselt pòòningu koristamise kàigus vàlja tulnud.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.

Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.

Tàna paistab Dublinis pàike!

Tahtsin lihtsalt jààdvustada siin selle ajaloolise syndmuse.

Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.

Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?

Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.

martedì, dicembre 08, 2009

Muhelen

Tàna oli mul positiivsete emotsioonide pàev.

Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.

Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.

Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.

Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!

lunedì, dicembre 07, 2009

Vaatlusi Rohelisest Linnast

Yber-roheline muru. Sinised, kollased ja punased uksed roostepruunidel armsatel majadel. Pàikest antakse nàpuotsaga, aga selle eest toad on hàsti kòetud. Parkimisplatside asfaldil kasvab sammal. Roku arvas, et kui Iirimaal natukeseks ajaks seisma jààda, hakkab kohe sahinal sammal selga kasvama. Olen ettevaatlik.

giovedì, dicembre 03, 2009

mannaggia 'ste benedette etichette

Tàna, kodumaa, tahaksin pidulikult teada anda, et cantina nimeks sai (trummipòrin ja sametkardinad avanevad) VIGNETI RADICA ning et logo ja pudelite etiketid on peaaegu valmis!

Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.

Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.

Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.

Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.

Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.



Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.

Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.

Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.

Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...

mercoledì, dicembre 02, 2009

Stalini lehmad

"Stalini lehmad" on minu pika puhkuse esimene loetud raamat ja teine Sofi Oksaneni teos, mis mu vàikeste ahnete kàte vahele sattus.
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.

Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))

Viva la libertà!

Aastane puhkus on alanud (juhhei ja ròòmus auring ymbes kòògilaua!)

Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.

Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.

Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:

1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?

2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.

3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.

4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.

5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.

6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...

7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.

8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.

9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.

10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.

11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.

12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?

13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.

14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.

15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.

16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.

17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.

18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.

19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.

20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.

21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.

22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.

23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.

24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.

25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.

26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.

27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.

28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.