Enne kui lähen

 

Kodumaa, nüüd on küll nii, et tundub, et oleme siia kahekesi jäänud. See on tore, sest järgmiseks mõtlesingi kirjutada ühe Saladuse, et siis ükspäev, kui ma olen surnud, siis mu lapselapselapsed saavad tulla siia lugema, et millise tooli sisse ma briljandid peitsin ja kus korteris on raha või muud sellist. Või mis briljandid. Kogu aeg on häda, et kuhu neid paroole ja PIN-koode kirja panna. Vot siia blogisse ma need nüüd kirjutangi - hea vaatamas käia, kui hädavajadus käes.

Aga jah, ma ikkagi pean oma lubadusi ja enne Saladust kirjutan sulle teemal "Mida on Katu selle viimase kahekümne aastaga Elust ja Asjadest õppinud (kui ta üldse on midagi õppinud)."

Hästi kiiresti tahtsin ühe olulise teemaga sind kurssi viia, enne kui järgmised 20 aastat möödas.

Mis on Itaalias viimase 20 aastaga muutnud? Läksin lugema 2006. aasta novembris kirjutatud kirja ja sellega võrreldes on niipalju muutunud, et 

mul 

on 

kodus

(noohhhh arva ära, mis nüüd tuleb?)

põrandaküte!

Vohh! Seda sa ei oodanud, eks?

Vähe sellest! Olen näinud oma silmaga inimesi, kes on kuulnud sellest, et dušinurk võib olla ka justnagu põrandaga koos kõik ja et selle all on KA põrandaküte, aga veel pole nähtud meest, kes seda teha oskab. 

Mina võin öelda, et ma olen näinud mitut sellist kuldsete kätega meest ja Tallinnas on mul juba vist 30 aastat selline dušinurk olnud, mille tegi Eelmise Omaniku Isa vist. Aga niipalju olen õppinud nende kahe aastakümnega, et vaikimine on kuld. Ma seda enam järgmise kirjaga siis kirjutama ei hakka, sest teine asi, mille ma siin Itaalias olen õppinud, on:"Scherzo è bello se dura poco."*. 

*Nali on hea, kui see ei kesta kaua.

20 aastat hiljem

Ilma ühegi hotellita kuurortlinnas, mida varem (ja tänagi) nimetati Prantslaste Külaks Mere Ääres, istus sügavas mõttes Katu, pea kätele toetatud, kummargil üle lihtsa, aga praktilise laminaadist laua, mis oli kaetud tühjaksjoodud kohvitasside ja paberitega. 

Raamatu "20 aastat hiljem" alguse oli ta leidnud internetist, AI abiga, ja nüüd enda jaoks ümber kirjutanud... aga kuidas see edasi läheb? AI ei tea, raamat on kaugel.

Midagi pole teha, tuleb oma peaga jätkata. 

Kusagil tühjaksjoodud kohvitassi ja täisnuusatud taskurätiku vahel vedeleb Covidi test, mis esialgu näitab vaid ühte triipu (Jeeee!). 

Kodumaa, embame! On nii tore sind näha ja oh nii palju on, millest jutustada! Sa oled endiselt nii heas vormis ja puha. Kui ma aega saan, tulen siia tagasi, võtan tühjaksjoomata tassi kohvi kaasa ja luban, et alustuseks nikerdan mõtiskluse teemal "Mida on Katu (kui ta üldse on?) õppinud elust ja kõigest muust selle viimase 20 aasta jooksul?". Nagu siin blogis juba 20 aastat tagasi oli peamine mõtteainet pakkuv küsimus see, et mis peod ja kuidas, siis praegu on ka nii, et sel nädalavahetusel, olles äsja negatiivseks saanud, käivituvad peod teemal "20 aastat Itaalias!". Kes oleks arvanud, et ma siin nii kaua vastu pean, ah?