Robledo AKA Rahupreemia Kandidaat

Tulles vastu Anonyymse Kommenteerija palvele, kirjutan siin paar sòna Rio-Robledost.

Esiteks on Robledo parajalt paks mees parimates aastates. Ma arvan, et selline vàlimus aitab teda kòvasti. Ta pole liiga ilus ega liiga kole, ei liiga paks ega liiga kòhn, ei liiga pikk ega lyhike. Selline harju keskmine. Vahest ytleks, et pigem ylekaalus kui alakaalus ja pigem 50-aastane kui 20-ne ymber. Olete kohanud kodanikke, kes isegi siis, kui tòòtajaid enne katseaja lòppu lahti lasevad, kiirgavad enesekindlust ja konstruktiivset heasoovlikkust? Vot Robledo on selline.

Robledo rààgib ainult òigete inimestega vòi siis ainult nendega, kellel tal on vaja rààkida. Robledo suhtleb tegelikult kòigiga, aga ta oskab vàltida mòttetuid jutuajamisi inimestega, kellega tal parajasti pole vaja rààkida. Kui Robledo mòne alluvaga vestleb, siis too on tykk aega rahulolust ja tàhtsusest puhvis.

Robledo rààgib vàhe, aga ytleb alati òigeid asju. Kuigi ta rààgib pigem portugali kui inglise keeles, ytleb ta isegi puu-inglise keeles tàpselt òigeid sònu, mis mòjuvad tàpselt nii nagu Robledo tahab, et nad mòjuks.

Kui tyliks làheb (millest meie yletòòtanud ja ylevàsinud itaalia-brasiilia meeskonnas puudust ei olnud), siis Robledo kogub kòik laua ymber ja tsillib niikaua kui kòik on oma kopsud tyhjaks karjunud. Lòpetuseks tòusis Robledo pysti ja ytles tàpselt òigeid sònu, nii et kòik rahunesid maha ja hakkasid konstruktiivseks.

Mul Robledoga erilisi privaatseid vestlusi aset ei leidnud, sest ma olin selles projektis koolitusjuht ja tavaliselt Tàhtsad Inimesed vòtavad harva vaevaks koolitusjuhte màrgata. Nii et paraku mul ei ònnestunud Robledo imelist suhtlemisoskust mikroskoobiga uurida, aga et Anonyymsel Kommenteerial tàpsem ettekujutus tekiks, siis pakun, et vòiks yritada ette kujutada segu "Invictuse" Morgan Freemanist ja "Up In The Air" George Clooney'st.
Idealistlik Katu arvaks, et ykspàev saab Robledost Brasiilia president, aga Realistlik Katu teab, et Robledo on liiga elukogenud ja intelligentne selleks, et poliitikasse minna.

Tehnikakolumn jàtkub

Teate seda ytlust, et kui ei meeldi, siis pole tarvis?
Tàna hommikul, olles peale eilset blogipostitust Helmut Rebase kyljepeegli sodiks sòitnud, nàen seda mòttetera tàiesti uues valguses.

Nàdala tehnikakolumn

Esiteks tahaks ma teada, mis inimestele on disainitud Volkswagen Fox. Kellel làheb vaja kahe uksega autot, millel on kuus topshoidjat, aga kyljepeegleid ei saa kokku tòmmata?

Peegelkaamerate osas tànan kòiki valgustuslike nòuannete eest. Valisin vàlja Canon EOS 500D, 18-55mm objektiiviga. Sobib hàsti mu snoobliku loomusega ja lihavòttepyhadeks peaks kàtte saama. Peale seda paar kuud Ferragamo poodi asja ei ole. Mitte et viinamarjad hapud oleks, aga vaatasingi reedel Roomas, et Ferragamo vaateakendel lebasid mingid lilletikandiga mustast tekstiilist esemed. IMHO Eesti kàsitòò on palju ilusam.

Hissand!

Jap. Hissand sòna otseses mòttes.
Tàna kàisin korra veinikojast àra ja kui tagasi tulin, leidsin kontorist sellise pildikese. Ilusti Chardonnay pudeli ette pandud. Pildil on Jeesus, kelle yks kulm on kitkutud ja teine on metsa kasvanud. Hàrra Jeesuse òlgadel lebab elus lammas justkui slaavi naise rebasekrae, lamba jalgadest on piik làbi pistetud ning pildiallkiri òpetab:"Juhata, Jumal, meie samme tòe ja lootuse teel".
Roku Moodne Vend aitas mul kiirelt tòe teele saada ja selgitas, et vahepeal olla katoliku kiriku pyhamehed làbi astunud ja mòòduka annetuse eest meie vàikese (aga nummi) veinikoja igatepidi sisse ònnistanud. Jah... raskel ajal abiks seegi.

Et Tòe Ja Lootuse Teega ikka hàsti làheks, peaks vist mingi hea peegelkaamera hankima. Saaks ilusamaid pilte teha. Mis peegelkaameraid teie kasutate? Ma olen vaadanud Nikon 5000D ja Pentax k-x. Mida rohkem ma foorumeid loen, seda rohkem paistab, et peegelkaameratega on umbes nagu religiooni vòi maffiaga - kui korra oled valiku teinud, siis enam naljalt teistega semmida ja meelt muuta ei saa. Ma nii kardan selliste lòplike otsuste tegemist. Hissand, kas saaks kuidagi head nòu ja valgustust?

Eriline pàev

Tahtsin siin veel teada anda, et tàna avanes meil veinikoja kontori aknast pàris vòluv vaade lumisele Maiella màele. Tavaliselt, kui màe peal on lumi, on taevas hall vòi siis màgi pilvede taga ja teinekord jàllegi, kui màgi ilusti kàtte paistab, on lumi juba àra sulanud. Nii et mòistate, milline eriline vaade. A àrge neid esiplaanil olevaid juhtmeid vaadake.
Yhtlasi on meil eriline pàev selle poolest, et lykkasin kauavalminud ja lòputuid metamorfoose làbi teinud brosyyri trykki. Tehtud!

Hissand! Ja siis kutsuti meid reedeks Rooma mingit poliitikute òhtusòòki joogipoolisega sponsoreerima. Alguses òeldi, et peame lihtsalt ilusad olema, oma veinid laua peale ritta panema ja soovijatele valama. Eile aga tuli vàlja, et tegelikult neil pole klaase ja et oleks kena kui me enda degusteerimisklaasid kaasa vòtaks. Ja siis kelnereid neil ka pole, nii et kas me saaks ehk sommeljee-pòlled ette panna ja ise kelnerit teha. 80-le inimesele. Vòehh! Mina? Ma ei saa kohvitassigi pliidi juurest lauani viidud ilma et yle serva ei loksuks! Ja mitte keegi meist pole ju sommeljee! Jeerum! Roku nyyd yritab siin kuidagi asja korda ajada ja yldsegi, me vist ikkagi ei làhe seekord poliitikute òhtusòòki sponsoreerima. Aga vbl làheme. Senist asjade kulgu teades arvan, et reede hommikul otsustame.

Muide esmaspàevasel sommeljee-kursusel avanes mul harukordne vòimalus 60 inimese ees esimest korda elus veini dekanteerida nii nagu sommeljeed seda teevad. Kyynlaga ja puha. Kyynal, nagu selgus, on vajalik selleks, et valamise ajal pudeli kaela kyynla kohal hoides nàeb, kas on sadet veini sees. Vàga praktiline. Ja siis ma pidin pudelit spetsiaalses viltuses seadeldises avama, mille tulemusena pisut veini laudlinale loksus ja esisommeljee teatas, et àrge siin naerge midagi, meil on kolmanda taseme eksamil kàinud inimesi, kellel palju halvemini vàlja tuleb. See sisendas minus mòistagi ohtralt lootust ja optimismi mu sommeljee-tuleviku suhtes.
Mu lootust ja optimismi kàrbib vaid òige pisut asjaolu, et esmaspàeval on meil esimese taseme eksam ning mul on ainult Lombardia, Alto Adige ja Abruzzo denominatsioonid pàhe òpitud. Nàdalavahetusel làheb ilmselt pòhjalikuks rassimiseks ja siis esmaspàeval vòite kysida mu kàest ykskòik mida ykskòik milliste Itaalia DOC ja DOCG veinide kohta. Degusteerimistehnikate ja muude asjade kohta vòite muidugi ka kysida :)

Messikuulutajad

VINTIALY làhenedes saabub meile iga pàev kirju tytarlastelt, kes pakuvad end messile hostessiks/modelliks/presenteerijaks. Neil on kòigil erinevad nimed, aga kirjade sisu on sòna-sònalt sama ning kòik kirjutavad, et rààgivad inglise ja hispaania keelt. Pakun, et nad on Verona ylikooli lingvistikatudengid, kes on omavahel sòbrannad ja koos teinud oma kirjakesed. Aga vbl nad teevad mingit turunduseksperimenti?
Ja siis tuli veel e-kiri spetsiaalselt kompaniilt, kes pakub silver, gold ja top level hostesse. Uau...

Tegelikult ypriski leidlik mòte noorel inimesel kiire lisaraha teenimiseks. Oleks vòinud ise kooliealisena selle peale tulla.

Hildur Sokk tembutab jàlle

Ja just siis, kui arvasin, et olen jòudnud oma eluga leppimise ja andestamise faasi, mil rooma dialekti kuuldes suudan juba leebelt naeratada (selle asemel, et pikkadeks pàevadeks depressiooni ja punkrisse sulguda), oli eilne Praha-Rooma lennuk pilgeni tàis rooma teismelisi.
Oh seda lòppematut kisa, edasi-tagasi sebimist ja eelmàngu. Lisaks kòik need pilla-palla joped ja ylevoolav kàsipagas ning ekstra mahlakas rooma dialekt, mis a) mulle ei meeldi ja b) hetkekski ei vaikinud. Hissand, kust perifeeriast sellised kyll pàevavalgele on roninud?
Aeglaselt, aga jàrjekindlalt ryhkisin làbi kaose oma kohani, avastamaks et selle on hòivanud kasvatamatute jònglaste reisisaatja - kuldsetes viiekymnendates Sòjaprintsess Xena. Rooma naised on kòik kuidagi nii valjuhààlsed ja agressiivsed ja brynetid ja alati nii paksu meigiga kaetud, et ma kohe kuidagi ei oska nendega kàituda. Nàiteks nyyd teatas Sòjaprintsess Xena varandusekirstul resideeruva boamao leebusega, et ta on sunnitud mu kohal istuma, sest "the guys changed the posts".
Oh òudust! Tavaliselt ma olen ju nii zen inimene, aga alati kui Itaalias mingi reeglite vòi minu òiguste rikkumine aset leiab, tòuseb mul vereròhk -viuhhh! - lakke, kàed hakkavad vàrisema ja hààl muutub karedaks kui liivapaber.
Nàiteks kujutate ette, kuidas ma end tundsin sellel Rooma-Milaano lennul, kui lennuk oli ylebroneeritud ja teatati (rooma aktsendiga), et istekohtade numeratsioon enam ei kehti ja kòik peavad ise vaatama, kuhu istuda saavad? Ma sain mingi ime làbi istuma kyll, aga kuni Milaanoni mul kàed vàrisesid kòigest sellest kosmiliste mòòtmetega korralagedusest ja stressist ning kui stjuuardess kysis (rooma aktsendiga) tavapàrase "Biscotti o salati?" haugatasin karedalt (anglosaksi aktsendiga):"Niente, grazie!", nii et proua kiirelt pògenes. Peaks vist teraapiasse vòi meditatsioonilaagrisse minema...

Yhesònaga oli mul vereròhk jàlle sekundiga stratosfààris ning morbiidselt yle prilliraamide jòllitades haugatasin Sòjaprintsess Xenale:"Seda kyll, aga MINUL on ette nàhtud istuda kohal 25A." Mul oli veel verbaalset laskemoona tagavaraks, aga seda polnud tarvis, sest òpetaja kolis tigedalt puhisedes kohale 25B. Mòned kasvatamatud jònglased olid end ringi keeranud, hàmmeldunud silmades peegeldumas kysimus:"Mamma mia, kust kyll selline germaani buldooser pàevavalgele on roninud?"
Maandusin mòtlikult kohale 25A ja langesin muremòtetesse. Ma ei saa vist kunagi Itaalias hakkama. Alati kàitun ma kòigepealt justkui Hildur Sokk ja pàrast (kui kòik itaallased on heitunud ja jòudnud veendumusele, et ma olen sydametu germaani buldooser, kes hoolib ainult Korrast ja Distsipliinist) tuleb mul mòttesse vàhemalt kaks head ideed, kuidas oleks saanud olukorra sòbralikult lahendada. Jaah... miks mul need head ideed kohe ei tule?

Targutusi Shakespeare teemal

Kui pàris aus olla, siis soetasin selle raamatu kahel pòhjusel. Esiteks sellepàrast, et autor on Bill ja kui tema juba vòtab ette midagi kirjutada, siis on alati huvitav ja vahva. Teiseks sellepàrast, et mind hàiris pisut asjaolu, et ma tean rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st ning kòiki asjaolusid arvesse vòttes on selline asjade seis pisut piinlik kyll.

Olles raamatu làbi lugenud, tuleb tòdeda jàrgmist.
Shakespeare'i kohta on nii imetabaselt vàhe materjali saadaval, et on tàiesti normaalne teada rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st.
Need vàhesed infokybemed, mis Shakespeare'st meieni jòudnud on, vòib kòik Billi raamatust yles leida, ilma et peaks massiivseid elulooraamatuid làbi nàrima. Lisaks saab pàris huvitava pildi kuninganna Elisabethi ajastu elustiilist, teatriskàimise kommetest ja keelekasutusest.

Kas teil on ette tulnud, et mòni Shakespeare yber-nàidend vòi yber-sonett eriti kohale ei jòua? Lihtsalt ei saa lause mòttest aru nàiteks? Mul kyll on olnud ja nyyd tean pòhjust ka - Shakespeare olla systemaatiliselt uusi sònu ja vàljendeid leiutanud. Umbes, et kui riimi jaoks làks tarvis ja parajasti polnud sobivat sòna vòtta, siis ta lihtsalt - sipsti! - leiutas midagi.
Paljud tema keeleuuendused leidsid ka tee kònekeelde, aga need, mida laiemasse ringlusesse ei vòetud, on endiselt nàidendites ja sonettides sees. Yhesònaga, tàiesti normaalne, et kòigest aru ei saa.

WTF :)))))

Tàna hommikul tòdesin rahulolevalt, et Eesti huumoritaevasse on tekkinud uus ja sàrav tàht, mis sàrab tàie volyymiga -Grete Màrguez!

Ilmneb, et proua on Hispaaniasse elama kolinud ja otsustanud oma ònneliku saatust kòigi eesti naistega jagada, kes siin kylmal ja kivisel maatykikesel oma matslike ja peeretajatest meeste kòrval elupàevi òhtusse saadavad. Uskumatu teos!

Nàiteks Hispaanias valitseva rahvastevahelise sòpruse kohta arvab ònnelik Eesti Naine:"Eemal nägin ühte mustanahalist, vist keenialast või somaallast, ja ühte punapäist meest, vist iirlast, kõrvuti sõbralikult koos kerjamas." ja siis veidi aja pàrast "Ka saavad kerjused siin maal peagi heale järjele, sest neile annetatakse heldelt ja mõne aasta säästudest saab juba väikse korteri osta."

Hispaanias eesti keele rààkimise kohta arvas proua jàrgmist:"Rääkisime Kirkega eesti keeles, aga ma loodan juba varsti hispaania keelt nii hästi osata, et saan nende mõlemaga nende kodukeeles vestelda. Piinlikki on haritud ja toredate inimeste juuresolekul neile arusaamatut keelt kasutada. Nagu salakeeles räägiks. See on isegi ebaviisakas. Roberto polnud nende paari aastaga, mis ta Kirkega koos elas, vist rohkem eesti keelt selgeks õppinud, kui paar tervitus- ja tänusõna. Ja miks ta peakski? Mis kasu on suure ja väärika rahva liikmel, kelle keelt räägib kolmandik maailma, mingi mõttetu eesti keele oskamisest? "

Hispaania Mehe kiituseks aga kòlab jàrgmine mòte:"Öösel magab ta loomulikult ilma aluspesuta. Ja ta ei käi suvistes lahtistes tänavakingades sokkidega.Vaat see on Mees." Jaah.... see on mees.... (irwwww)

Ja yldsegi, mis seltskonnas see proua Eestis liigub? Paistab, et tema tuttavad eesti mehed on kòik harimatud, ylekaalulised, pàevitamata, peeretajad ja higikollid, kes ainult teleka ees vedelevad ja laua peale oma òlleklaasidega ròngaid teevad.
Ausalt òeldes ma tunnen ikka pàris suurel hulgal eesti mehi ja pean oma eesti soost sòprade kaitseks ytlema, et nad on viisakad, ylikoolis kàinud, intelligentsete hobidega, hoolitsetud vàljanàgemisega (pòhjamaise mehe standardite jàrgi) ja yleyldsegi parimad sòbrad, kellega mul on kohe siiralt vedanud.

Talv

Nàdala eest kilkasin ròòmust ning pildistasin lepatriinusid ja herneid, aga eile aga sadas meil siin lumi maha. Jaah.... tuleb tòdeda, et non esistono più i mezzastagioni, nagu itaallased ytlevad...

Muide tàna kylastasin esimest korda peale maavàrinat L'Aquilat. Kummaline àrev tunne oli hinges. Justkui siis, kui suvel pulmapeo kohta otsides nàgine rannaààrse hotelli parklas AQ numbrimàrgiga autot, mille àratàksitud kere viitas yleelatud kivirahele. Hotelli fujaees olid L'Aquilast tulnutele mitmesugused praktilist laadi teated yles riputatud hommiksòògi, bussiliikluse ja muu kohta. Kuuldavasti elab tànagi, mil maavàrinast peaaegu aasta mòòdas, meil siin Francavilla hotellides kodutuks jàànuid. Kuulujuttude kohaselt ei ole riik enamusele hotellidele veel arvet tasunud ning mitmetel on makseraskusi, sest tulusal suveperioodil olid nende asutused L'Aquila elanikke tàis ja maksvaid turiste polnud vòimalik majutada.

Yhesònaga, L'Aquilas oli tàiesti korralik eesti talv. Lisaks sellele palju katkisi maju ja yllatavalt palju uusi maju. Uutest majadest eriti pònevad oli spetsiaalsed antiseismiliste sammaste peal seisvad eksemplarid - maavàrina ajal sambad peaksid liikuma, aga maja nende peal ei liigu. Ja siis nàgin yhte maja, mille seintest oli jàrele jàànud kivihunnik, aga katus lebas rahulikult kivihunniku otsas. Peale selle oli L'Aquilas hulganisti igasugu vagunelamuid ja vagunelamutesse sisse seatud baare, apteeke ja muud taolist. Ehitusfirmade ja puuseppade reklaame olid teeààred tihedalt tàis ja kesklinna mòistagi sisse ei saanud. Pidime seal L'Aquilas yhe inimesega kokku saama ja mina vana kooli daamina lootsin, et meid kutsutakse tema koju vòi vàhemalt restorani. Eriti arvestades, et kutsujaks oli tema ja meil vòttis poolteist tundi aega, et kodust L'Aquilasse tulla. Minu suureks yllatuseks saime aga kokku mingis lontivajunud baar-jàrelkàrus ja kui kohv joodud, jàtkus vestlus parklas. Uskumatust kylalisvaenulikkusest heitununa tòmbusin Helmut Rebase soojade seinte vahele, syvenemaks Austraaliasse saadetud iiri poliitvangide kannatustesse (nimelt loen hetkel The Fatal Shore raamatut). Oli tore koju tagasi jòuda.

Supermario

Kas te teate, kui keeruline on pildistada veinipudeleid? Kui ma oleks fotograaf ja mul oleks valida Heidi Klumi ja veinipudeli vahel, siis otsustaks kòhklematult Heidi kasuks, sest Heidiga on hiljem Photoshopis vàhem rassimist.

Mòistagi osutavad meil siin kòiki teenuseid sugulased, nii et ega mul eriti muud valikut polnud kui Roku sugulase Mi juurest làbi astuda. Muide, kes meie pulmas kàis, pani kindlasti tàhele pikka sinjoori prillide ja telekaameraga. Tema ongi M.
M on yks neist inimestest, kelles ylim detailitàpsus ja pòhjalikkus on kombineeritud tàieliku otsustusvòimetusega. Nàiteks pulmavideo tarbeks saatsin talle mòned oma lemmiklaulud, nagu palutud, aga M ei suutnud ise otsustada, millise lòigu juurde mis laul kàima peab ja kiusas mind tàiega ja helistas iga pàev kolm korda, niikaua kuni ma leebusin ja tulin videot yle vaatma ja otsustama kuhu mis laul kàib. Ja siis me istusime yhel laupàeval terve pàrastlòuna stuudios ja ketrasime seda videot edasi-tagasi. Jeesus, ma olen pulmavideost tàiega tydinenud...


Seekord lootsin, et ehk ònnestub nii teha, et jàtan pudelid M juurde ja kahe tunni pàrast làhen piltidele jàrele.
Jàtsin pudelid Mi juurde ja kahe tunni pàrast naastes olid pudelid segamatult kastis. M oigas ja hoidis kahe kàega pead kinni, et pudelite pildistamiseks on vaja spetsiaalseid lampe ja vàrke ja yldsegi kòik on ilgelt pekkis, aga ta yritab endast parima anda. Ausalt òeldes jài mulle segaseks, millega ta kaks tundi tegelenud oli, aga igaks juhuks kysima ei hakanud.
Minu juuresolek inspireeris Mi paar klòpsu tegema, aga kui ettevaatlikult observeerisin, et pudeli kaelal olevast kuldsest hàrjast jài pildi peale ainult pea ja saba, siis M heitus tàiega ja asus stuudiot ehitama. Stuudio ehitamise tàhe all mòòdusid mu elu kolm piinarikkaimat tundi, mille kàigus M kastidest, valgest paberist, pesupulkadest ja teibist mingeid uskumatuid origamisid valmistas. Tulemus oli erakordselt komplitseeritud konstruktsiooniga tavaline valge kast, mille servi te juuresoleval pildil peegeldusest nàha vòite.


Paar pàeva hiljem, kui olin internetis obsessiivselt erinevate veinikodade kodulehtedel pudeleid vaatamas kàinud ja nukrutsenud meie piltide pàrast, nàgin Trykikoja-Fabrizio juures yht imekaunist promomateriali. Milline vàrvide tasakaal ja elegantsed varjud ja pudelid kòik justkui kalliskivid! Siinkohal tahaks kòigile agentuuridele, disaneritele ja veebimeistritele sydamele panna, et kui olete hea tòò teinud, siis àrge kartke oma nime sinna peale kirjutada. Nàiteks sellest promomaterialist raalisin kiirelt agentuuri nime vàlja ja nii kohtusingi Supermarioga.


Supermario on tàiesti ulmeline tyyp. Meil siin maal selliseid naljalt ei kohta. Supermariol on suurte akendega lumivalge kontor, mis asub lumivalges kuubikukujulises majas lumivalge aia sees. Selles tyhjas valges kontoris on valge kirjutuslaud, kus Supermario oma valge Mac-i taga toimetab ja rààgib maailmaga oma valge iPhone'i kaudu.
Supermario kàib ainult hallide ja mustade riietega - ta ise ytles mulle. Kui ta kontorist vàljas kàib, siis peamiselt selleks, et teha imelisi mustvalgeid fotosid. Vahel vòib teda nàha ka òkopoest sojapiima ostmas.
Me leidsime kiirelt yhise keele, sest ma kannan kotis terasest veepudelit. Vòrdlesime teraspudeleid ja nende korke ja Supermario soovitas mulle Pescara òkopoode ja siis vaatasime glamuurseid kohvilauaraamatuid Supermario tehtud fotodega. Jàtsin pudelid valgesse kuubikukujulisse majja ning kolme pàeva pàrast sain sellised pildid, mida juuresolevalt illustratsioonilt (ja meie kodulehelt) nàete.

Vigneti misasja?

Neljapàeval panime Abruzzo veinikaardile oma pisikese (aga nummi) lipukese.

Taustaks niipalju, et Itaalias on igas regioonis Enoteca Regionale ehk regiooni vinoteek - asutus, mis koordineerib kohalike veinitootjate tegemisi, seisab nende huvide eest ja aeg-ajalt sebib igasugu rahastamisprogramme.
Niisiis, neljapàeval oli Enoteca Regionale's koosolek, kus loositi vàlja Nummide, Aga Vaeste Veinikodade boksid Vinitaly'l. Nimelt Vinitaly'l kàivad asjad sedasi, et Suured Veinikojad ostavad endale viissada ruutmeetrit ja ehitavad sinna peened paviljonid. Pisikesed Veinikojad, kellel sellisteks ekstravagantsusteks raha pole, saavad osta kymneruutmeetrised kuubikud regiooni paviljonis. Mòistagi on mòned kuubikud soodsamates kohtades ja mòned jàllegi pisut kapi taga. Selleks, et paremate ja halvemate kohtade jagamisel tylisid ei tekiks, pannakse veinikodade nimedega paberilipikud suurde kasti ja sealt siis tòmmatakse loosi.
Loosi tòmbamine kàis nii, et Tòsine Mees ytles boksi numbri, tòmbas kastist lipiku ja luges veinikoja nime ette. Jàrjega jòuti numbrini 45 ja kui Tòsine Mees luges:"Vigneti Radica, Azienda Agricola Giacomo Radica," kostis saalist "Eh?" "Misasja?". "VINJEETI RAADIKA," aitas keegi teadjam teisi jàrele. "Vinjeeeti radica..." korrati hàmmeldunult ja kirjutati hoolega uustulnuka nime kaustikutesse. "Nelikymmend kuus," jàtkas Tòsine Mees asjalikul ilmel ning tòmbas kastist jàrgmise lipiku.

Sain taaskord yhe brutta figura kirja. Nimelt mu kòrvale istus keegi vàga tuttava nàoga mees, aga mul ei tulnud kuidagi meelde, kust ma teda tunnen. No vòtsin siis hàbenemata kàtte ja teatasin, et me vist tunneme teineteist. Mees vastu, et tunneme jah, sommeljee kursuselt ja et ta màletab mind hàsti, sest mul jài esimeses tunnis osalemata. Mina mòistagi (mul kohe kukub vahel lollisti vàlja) tàpsustasin, et tegemist on kaasòpilasega eksole. Mees vastu, et tegelikult.. khm.. on ta Abruzzo sommeljeede assotsiatsiooni president. Puh..puhh...

Kevad!

Meil siin òitsevad lilled, nàeb esimesi lepatriinusid ja alanud on herne-hooaeg. Head lumerookimist, kodumaa! :)

Tegelikult on pàris pahasti ikkagi

Meil on veinikoja katusega tàitsa pekkis lood viimasel ajal. Ehitajad kàivad ainult kord nàdalas kohal ning katus, mis pidi valmis saama eelmise aasta augustis, on ikka veel pisut poolik.

Tàna oli mul huvitav vòimalus nàha, kuidas Roku Tòòkas Isa katusetegijate pealikuga suhtleb. Ma pole tema nii kuumaverelist palet veel nàinudki!
Nimelt saime siin veinikojas hommikul kokku ja arutasime, et vòiks minna baari kohvi vòtma ja mainisin ettevaatamatult, et kes teab, kuhu katusetegijad jàlle jààvad. Selle peale RTI syttis pòlema, helistas Katuse-Francescole ja kàrkis, et mis fakken sòber sa selline oled, et meid sedasi ummikuse ajad! Meil on siin vaja myygisaal avada ja Cantine Aperte ajaks peab kòik valmis olema, aga katus on ikka tegemata ja aknaid-uksi ei saa ka teha ja yldsegi mis vàrk on, et su mehed kàivad ainult yks pàev nàdalas siin tòòl, kui projekt on isegi juba peaaegu pool aastat tàhtajast yle!
Katuse-Francesco vist vabandas midagi vastu ja selle peale RTI viskas telefoni hargile. KF paistab, et yritas kolm korda tagasi helistada, aga RTI puhises ja pòrnitses telefoni, kàed rinnal risti. Vààga huvitav moodus asjade kokkuleppimiseks. Arvasin, et olen vahel pisut keevaline, aga... I haven't seen nothing yet...

Miks?

Miks ei ole Itaalia postkontorites mitte kunagi postmarke ja ymbrikuid?

Miks vòtab Telecom Italia Mobile'ga lepingu lòpetamine aega pool aastat?

Miks on nii, et kui peale lòunat olen joonud tassi kohvi, siis poole tunni pàrast tahan veel yhte?

Spetsiaalselt Puhvis Kukele..

.. riputasin siia yles mòned lemmikumad pildid, mida nàdalavahetusel hiiglaslikust fotoalbumist oma seebikarbiga pildistasin. Nàiteks selle teise pildi kompositsioon meeldib mulle vàga.

On a completely unrelated topic, meie vàikese-aga-nummi veinikoja koduleht on valmis saanud (http://www.vignetiradica.it/).
Kes viitsib, on lahkesti palutud tagasisidet ja lahmivat kriitikat vàljendama, mille ma siis alandlikult tublidele veebimeistritele R-le & Y-le edastan. Muide, tagasiside teemal tahtsin veel òelda, et kes juba vòtab nòuks meie kodulehe kohta kriitikat edastada, siis paluks tagasihoidlikult veebilehitseja parameetrid ka esitada, sest veebilehitseja parameetreid teadmata ei tea R & Y, kustotsast kòpitsema hakata.

Nàdalavahetusel tabasid mind lausa kaks yllatust seoses sellega, et Roku Tòòkas Isa andis teada, et meie veinikoda on Google Streetview's nàhtaval.
Esiteks ma tahaks teada, millal ta arvutit kasutama òppis? Minu arust hàngib ta koidust ehani viinamàgedes vòi veinikoja ehitamise juures. Mina pole teda kunagi arvuti taga nàinud. Ja kust ta teab, et Google Streetview olemas on? Ja kes oleks Google'st oodanud, et nad Itaalia provintsikylasid pildistada vòtavad? Miks ei ole Tallinnat ja Dublinit Streetview's, aga Tollo on tàies ulatuses yles pildistatud?
Muide veinikoja pildid on tehtud umbes juulis-augustis, kui meil kàisid hoogsad ehitustòòd.

Tàna olen pisut kuri

Hissand milline sovinistlik postitus - keegi eesti spordipede arutleb eesti ja làti naiste jalgevahe yle! Ma olen hàmmeldusest sònatu siin praegu. Kusjuures keegi teine sovinistlik siga on seal kommenteerinud, et annab 10 punkti artikli eest. Kas eesti mehed ongi tànapàeval sellised?

Tàna on mu sovinismiradar eriti tundlik. Lòuna kòrvale Telegiornale't kuulates raevusin mòòdukalt, kui kolmanda uudisena presenteeriti asjaolu, et keegi Maroko immigrant olla Naapolis mingit tòòtuks jàànud Itaalia vanameest aidanud. Itaalias rahvuslikul tasemel àramàrkimist vààriv uudis! Kes oleks kyll oodanud, et Maroko immigrant on vòimeline itaallast aitama! Fakken sovinistid. Uhh...

Eile sommeljee kursusel ujus mulle kylje alla mingi ilase suuga vanamees ja asus mu mobiilinumbrit vàlja pinnima. Mòistagi kysis, et kust ma pàrit olen ja kui ytlesin, et Eestist siis teatas, et "jaaah.... bella gente.. minu restoranis on ka mitmeid inimesi Rumeeniast ja Poolast tòòl ja vàga toredad inimesed, tòesti toredad" WTF, mis kuradi pàrast on alati nii, et kui ma ytlen, et olen Eestist, siis siin òeldakse, et "jaah.. ma tunnen mitmeid toredaid Rumeeniast/Poolast/Albaaniast pàrit kòògitòòlisi/kodude koristajaid/vanainimeste hooldajaid". Andke andeks, aga minge pòrgu kòik!
Vanamehele vastasin leebelt naeratades, et tòòtan turunduskonsultandina. Telefoninumbrit ei andnud. Ja kui ta degusteerimise ajal mingeid oma kommentaare paiskas ja kiitust otsivalt minu poole vaatas, siis vahtisin syvenenult òpetajat ning tegin oma màrkmeid.

Nyyd hakkas parem kohe. Tànan tàhelepanu eest :)

Saame tuttavaks - Helmut Rebane!

Mul on taaskord uus auto - VW Fox.
Uue neljarattalise sòbra perekonnanimi on mòistagi Rebane ning eesnime jaoks sain inspiratsiooni NY taksojuht Helmutilt filmist "Night on Earth".
Tànaseks oleme Helmutiga juba kolm pàeva tuttavad olnud ja pean ytlema, et ta on ikka tàitsa vanakooli idasakslane. Esiteks autoraadio on selline ulmeline instrument, et kui paneeli eest àra ei vòta, siis raadio ennast vàlja ei lylita. Naljakas. Ma arvasin, et selliseid raadiod enam ei toodetagi. Ning on ilmnenud, et tànapàeval veel tehakse selliseid autosid, mis ei nàita òhutemperatuuri. Teisest kyljest jàllegi ei saa jààda tàhelepanuta, et Helmutil on kokku kuus joogitopsikute hoidjat ning teoreetiliselt peaks selle kokku-lahti kàiva raadio saama iPod-ga yhendada. Sòiduomaduste poolest oskan vaid niipalju kommneteerida, et Erlend Isopistega vòrreldes on Helmut pisut puisem - eriti just pidurdussysteem, tànu millele olen viimased kolm pàeva vàga ettevaatlikult pikivahet hoidnud.

Rome wasn't built in a day...

"Rome wasn't built in a day," oleks mu resigneerunud lyhikommentaar meie pulmafotode teemal. Ma siin blogis ei olegi seda infot jaganud, aga kes pulmas kàis, on juba kursis meie legendaarsete pulmafotode saagaga.
Nimelt meil Rokuga polnud eriti aega fotograafi otsida ja niisiis mòtlesime, et ostame lihtsalt mingid ràndom aparaadid, laseme kylalistel pildistada ja pàrast paneme tulemuse internetti yles. Pàris muhe idee, kas pole. Kui aga Roku Tòòtu òde meie plaanist haisu ninna sai, vòttis ta kiirelt juhtimise yle ja "kinkis" meile Pàris Pulmafotograafi, kellega ma siis enne pulmi kohtusin arutamaks, mis stiilis fotod meile meeldida vòiks ja muidki praktilisi kysimusi.

Mina: Et siis millal pildid internetti saavad?
Fotograaf Sandro (hàmmeldunult): Mis internetti?
M (hàmmeldunult): Noh.. eks ikka selleks, et kylalised ja meie ka saaksime pilte vaadata peale pulmi. Ma ise mòtlesin, et kui pulmad on esmaspàeval ja kolmapàevaks saaks pildid yles, oleks pàris hea tegelikult.
FS: Aaaa.. internetti! Ei-ei... mina ei tee internetti. Vaadake, mina pildistan ainult filmi peale.

Ahmin yllatusest òhku.

Mina: Ooot-oot. Et kas ma sain òigesti aru, et pildid ei tulegi internetti? Aga mis kujul ma siis saan need pildid?
FS: No ma teen siin sellise albumi (tòstab letile erinevaid nahkehistòòde suurvorme, mille suurus lubaks hobuse oimetuks lyya, kui tarvis)

Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata (vabandage siinkohal mu korduvad viited hobustele), mòtlesin, et ei hakka albumi pàrast pipardama ning uurisin edasi.


M: Ja misajaks selle imelise albumi valmis saaks?
FS (leebelt): Umbes viie kuu pàrast.
M: VIIE KUU PàRAST!?!?!?!? (lisades mòttes: Pòrguvàlk ja surnukirst! Mis kuradi practical joke see nyyd oli?) Seda et... khm.... viie kuu pàrast jah?
FS: Noo... jaa... vaadake.... mul on siin ikka palju tòòd ja hunnik pulmi vaja pildistada ja ma olen ikkagi tàpne ja hoolikas ja tahan siin ju kvaliteetset tòòd teha ja see kòik vòtab aega. Jaaniiedasijaniiedasi....
M (kui mulle umbes igaviku pàrast sòna antakse): Noo.... viis kuud tundub pisut palju ikkagi. Kas tòesti kuidagi kiiremini ei saa? (mòttes porisedes: Mismòttes viis kuud?! Kes yldse ytleb, et me viie kuu pàrast abieluski oleme? Ja kui olemegi abielus, siis mina kyll ei viitsi viis kuud peale pulmi mingeid igivanu fotosid vahtida! )
FS: Kui ma vàga-vàga pingutan, siis ehk kolme kuu pàrast, aga midagi lubada ei julge.

Seda kòike kirjutan sellepàrast, et neli ja pool kuud peale pulmi (kus kylalised tegid oma ràndom aparaatidega pilte, mille me internetti yles panime) jòudis meile valentinipàevaks neitsilikult valge, keskmise kohvikulaua mòòdus nahkehistòò, mille kaal viib mòtted jumalavallatule jàreldusele, et Itaalia pulmafotograafidele maksakse vist kilo pealt.
Muide selles lauses oli kokku 47 sòna.
Ah et kuidas pildid on? Neli pilti on silmapaistvalt ilusad ja huvitavad. Ylejàànud on tàpselt samasugused, nagu need, mida Itaalias pulmafotograafid oma poekeste akendele vàlja panevad. Noored inimesed, ilusti riides ja kuulekalt poseerimas - mis siin ikka valesti saab minna.

Ega huumor pole mingi naljategemine!

Tegime siin hiljuti meie veinikojale blogi ja hààletamisnuppude testimiseks panin yles jàrgmise kysitluse "Chi è il più figo?" (tòlk "Kes on kòige àgedam?"). Vastusevariantideks said Roku Tòòkas Isa, Roku Moodne Vend, Roku ning Padre Pio. Kes ei tea, siis Padre Pio on itaallaste armastatud pyhamees.

Eile helistas mulle àrevil Roku ja ytles, et Padre Pio tuleks KOHE àra vòtta, sest see on jòle bestemmia (jumalateotus) ja et kui ma tahan, siis ma vòin Padre Pio asemel Berlusconi panna. Mulle jàllegi tundus, et Berlusconi vòrdlemine Roku vòi Tòòka Isa vòi Moodsa Vennaga on tàielik Roku perekonna solvamine ning eetiliste vààrtuste jalge alla trampimine. Kindlasti veel jumalateotus ka.

No vòtsin siis Padre Pio àra ja ei pannud Berlusconit sinna asemele.
Karm vàrk see kultuuridevaheline huumor. Huvitav, milline vòiks olla mu jàrgmine prohmakas? Vahel on mul tunne, et olen justkui Ally McBeal, kes ytles:"Just give me enough time and resources and I'll screw up anything"

Brosyyr ei ole ikka veel valmis. Oh fakken piin ja peavalu...

Oh ma olen nii ylivàga piinatud hing

Tegelen siin ilgelt tyytu asjaga - veinikoda tutvustava brosyyri koostamisega. Mina, kellele pole kunagi meeldinud tootetutvustusi ja muid taolisi tyytusi teha. Pealegi ma ei salli brosyyre. Ma ise ei vòta kunagi brosyyre ega flaiereid vastu, kui neid pakutakse. Kui keelduda ei saa, siis viskan need esimesse prygikasti. No kurat, milleks on maailmas internet? Ja kas kellelgi fakken puudest yldsegi kahju pole?

Aga nyyd ma teen seda brosyyri. Juba mitu pàeva punnitan, aga ei tule seda tunnet, et nyyd on hea asi valmis saanud. Kusjuures suurest deborist olen asunud sokolaadi sòòma ja taaskord yle pika aja meeletutes kogustes kohvi jooma. Ilge piin.

Mida kirjutada veinide kohta? Kas keegi yldse viitsib veinide kohta mingit pikemat juttu lugeda vòi piisab pudelite piltidest ja veinide nimedest sinna kòrvale? See viimane variant sobiks mulle hàsti - saab piinast lahti :-) Kas alkoholi protsent on oluline? Kas panna paar sòna viinamàgedest, nàiteks kuskohas kasvavad meie Montepulciano d'Abruzzo viinamarjad ja kust suunast pàike neile peale paistab? Kas kirjutada Pecorino kohta, et selle viinamarja nimi on Pecorino (tòlkes "lambake") sellepàrast, et lammastele meeldib selle taime lehti syya? Aga soovitused sobivate toitude ja serveerimistemperatuuri kohta? Vist vòiks? Kas keegi pàriselt loeb ka neid serveerimistemperatuuri vàrke?

Pàeva kysimus: kui te leiaksite nàiteks messilt vòi restoranist ràndom veinikoja brosyyri ja eeldusel, et te yleyldsegi viitsite brosyyre lugeda, siis millist infot teie seal nàha tahaksite?

Hetkel nàeb broshyyr vàlja selline:
.. alustuseks panin paar sòna sellest, et oleme vàike, aga vahva veinikoda Itaalias ja selgitasin paari sònaga, miks on meie logo peal hàrg
.. paar sòna sellest, mis tyypi veine teeme ja et kòik tuleb meie enda isiklikest viinamarjadest
.. siis mòtlesin teha pool lehekylge iga veini kohta, aga ma veel ei tea, mida tàpselt kirjutada
.. seejàrel tuleb lyhike kirjeldus meie viinamàgedest (kus nad asuvad ja pisut sellest, miks nad àgedad on)
.. mòni sòna sellest, kui imetabaselt moodne ja òkoloogiline on meie veinikoda
.. lòpetuseks kaks lehekylge degusteerimismàrkmetega. Ma ise olen vàga uhke selle leidliku idee yle. Nàiteks Vinitaly'l on kindlasti vàga abiks.
.. kòige lòpuls kontaktandmed mòistagi

Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?

Sommeljee-naljad (laiemale yldsusele mòistetamatud)

Parajasti kàib veini degusteerimine
òpetaja keerutab klaasi kàes:"Tunnetame nyyd aroomi..." Tòstab nina klaasi sisse ja kergitab puhvis kulme. "Niii.... mida teie tunnete?"
òpilane1:"Metsamarjad"
òpilane2:"Ee.... puit..."
òpilane3:"Oleks nagu... ploom..."
òpilane4:"Puuviljamoos...."
òpilane5:"Kala."
òpetaja:"KALA?!?!?"
Klassi làbib elev kahin ja muhelemine.

Tegemist oli 2006.aasta Lagrein'iga Val d'Aosta regioonist juhul, kui kedagi huvitama peaks.

Olen ikka pisut mures selle pàrast, et pean esimese taseme eksamiks kòik umbes 300 Itaalias leiduvat DOC'i ja DOCG'd pàhe òppima. Tegin juba plaani ka. Exceliga. Itaalias on 20 regiooni, nii et iga nàdal tuleb 3 regiooni pàhe òppida. Sellest nàdalast on kolm pàeva jàànud, aga ma vòtsin esimesteks Abruzzo, Lombardia ja Piemonte. Esimest tean niikuinii, teine ja kolmas ei tohiks vàga denominatsiooniderohked olla, nii et vast saab hakkama...

Mis on yhist ujumisel ja liinitòòl?

Kes basseinis ujumas kàib teab, et mida jahedam vesi, seda parem. Esiteks peab siis rohkem ujuma, et mitte àra kylmuda ja pealegi hoiab jahedamat sorti vesi meeled kenasti àrksad.
Vot selliseid diipe mòtteid mòtlesin eile, kui liinitòòd tegin. Itaalia mòistes oli meil ikka vàga-vàga-vàga kylm eile. Pàeval umbes 9 kraadi, aga hommikul ja òhtul 2-3 kraadi ymber. Kuna ma olen Kylmakartlik Pòhjamaine Naine, siis sebisin ilgelt ja trampisin ringi, et soe oleks. Kòik kiitsid, et kyll Katu on tòòkas. Ma ei hakanud neile basseinivee temperatuurist rààkima kartuses, et mind oleks valesti mòistetud. Las arvavad, et olen tòòkas :)

Villimismasinad on kallid ja reeglina vàikesed veinikojad neid endale lubada ei saa. Aga kus hàda kòige suurem, seal teenusepakkuja kòige làhem. Nàiteks meile pakub teenust yks tegija, kellel on spetsiaalne rekka. Vàljastpoolt nàeb vàlja nagu tavaline rekka, aga kui kyljed eest àra tòsta, tuleb pudelite villimise liin vàlja. Yhest otsast paned tyhja pudeli sisse, masin peseb-kuivatab pudeli àra, paneb veini sisse ja korgid-kapslid-etiketid peale ning teisest otsast vòtad valmis pudeli vàlja.

Yhesònaga, kui mina eile hommikul cornettodega kohale jòudsin, leidsin veinikojast puhiseva ja piiksuva kaadervàrgi, mis oli tàis mystilisi vilkuvaid tulukesi ning suuri punaseid nuppe justkui kosmosejaam seitsmekymnendatel tehtud filmides.
Kuna olin end abiliseks pakkunud, sain kòigepealt pudeleid liinile tòsta koos kellegi mulle seni tundmatu tegelasega, kes kylmale ilmale sobivalt oli riietunud kosmonaudikostyymi ja aksessuaariks valinud peapaela. Kaugelt vaadates paistis, et rumeenlanna, aga làhemal inspekteerimisel reetis habe, et tegemist on noore mehega. Mòttes ristisin ta Rumeenia Pruudiks. Kohe tuli mul rakendada oma kogemusi protsesside optimeerimise vallast. Nimelt alguses tegutsesime nii, et mina vòtsin pudelid aluse pealt ja panin lindile ja Rumeenia Pruut tegi sedasama. Kahjuks ruumi oli vàhe ja kokkuvòttes toimus meil ilge sebimine lindi ààres ja pudelid olid kòik erinevate vahedega ja see ei sobinud yldse mu korraarmastava loomusega. Tegin siis RPle ettepaneku, et mina vòtan pudelid aluse pealt, annan talle ja tema paneb lindile. Tegimegi nii ja kohe hakkas kiiremini minema. Vahepeal kàis Roku nòustamas, et me vòiks mòlemad pudeleid aluselt vòtta ja korraga neid lindile panna, mille peale selgitasin, et juba optimeerisin protsessid àra ja sedasi làheb palju kiiremini.

Pàeva kòige pyhalikum hetk oli esimese Vigneti Radica pudeli liinilt vàljumine, mida nàete ka juuresolevalt pildilt - Pinot Grigio Terre di Chieti IGT. Erilist aplausi ja pidulikkust viljeleda ei saanud, sest esimese pudeli jàrel tuli neid robinal mitusada. Aga lòunapausi ajal imetlesime esmasyndinut nagu tarvis. Roku kirjutas talle peale Nr 1 ja pani ta hellalt kappi, tulevastele pòlvedele nàitamiseks ja muidu eputamiseks.

Kui olin Rumeenia Pruudiga kolm alusetàit, ehk 1800 pudelit liinile tòstnud (mòelda vaid, sama liigutust 1800 korda jàrjest teha!), ylendati mind kastide voltijaks ja pudelite kastidesse pakkijaks. Nimelt yldiselt làksid pudelid suurte kandiliste metallist kàrude sisse, aga kui kàru pàris tàis ei saanud, tuli veinid kohe kastide sisse panna. Kaste ma ei lugenud, aga voltisin ja teipisin ja pakkisin mis kole ning hiljem tòòpòldu yle vaadates tekitasid kòrged kastihunnikud minus mòningast imestust.

Vahepeal, kui polnud vaja pudeleid kasti panna, kàisin rumeenlasel George'l ja onu Peppinol abiks pudeleid liinilt àra vòtmas ja esitasin veinimeister Vittoriole igasugu kysimusi. Veinimeister Vittorio oli Cerasuolo pàrast pisut mòtlik ja kutsus degusteerima. Tegelikult oli see tàiesti mòttetu tegevus, sest veini temperatuur oli umbes 7 kraadi. Selle jàrelduseni jòudnult leidsime, et vein peab ikka òigel temperatuuril olema, muidu on aroomid kinni ja maitsest ka eriti aru ei saa. Kahtlustan, et Vittorio tahtis lihtsalt nalja pàrast nàha, kas ma sommeljee kursuselt juba midagi òppinud olen.

Kokkuvòttes oli kella neljaks kòik tehtud. Rekka pakiti kokku ja sel ajal kui poisid pudeleid lattu lykkasid, hàngisin ma kontoris kuni sòrmed àra kylmusid.

Lòpuks ometi!

Praegu, kallis Kodumaa, istun ma meie veinikoja kontoris.
Nina on kylmast hàrmas, aga sydames on soe tunne, sest - juhhei! juhhei! - esimesed kymme tuhat veinipudelit on valmis!

Hetkel lòpetan, sest kinnastega on ebamugav trykkida. Kui koju saan, riputan yles paar pilti Esimesest Pudelist ja teistestki Meenutamist Vààrivatest Asjadest.

Kas nyyd lòpuks ometi?

Mitte, et ma projektijuhtimise friik oleks, aga mulle meeldib, kui Maailma Asjades on kord ja distsipliin.
Kuna veinid juba detsembrist saati kuidagi pudelisse ei saa, siis vòtsin paar nàdalat tagasi ohjad enda kàtte ja tegin check-listi asjadest, mis pudelissepaneku ajaks valmis peavad olema. Pyhapàeval kogusin poisid laua taha ja leppisime kokku, kes mille eest vastutab.
Check list tuli pàris pikk ja pàris mitme asjaga oli nii, et poisid silmitsesid kyynealuseid ja pomisesid midagi ebamààraselt. Thank God for check-lists!
Roku isa làks ysna nàrvi, sest tal ei olnud òrna aimugi, millal lao uks valmis saaks, aga teisest kyljest Roku Moodne Vend oli vàga mures, et kui me oma veinid ilma ukseta lattu paneme, siis ehitusmehed tassivad kindlalt pooled minema. Asusin tuimalt kyndma, et Roku isa vòtaks kohustuse uks àra tellida. Ta puhises ja niheles ja esitas mitu vabandust, peamiselt sellest vallast, et kuna katus pole veel valmis, siis ei saa uksi-aknaid ka tellida ja tema yhe laoukse pàrast kyll ei hakka pakkumist kysima ja yldsegi elu ei kài nii, et tahad asju mingiks tàhtajaks ja synnivadki.
Kuna katuse valmimistàhtaeg on juba ammu tàiesti kontrolli alt vàljunud seoses mingite taladega, mis kuidagi ei jòua, asusime Rokuga servast uurima-puurima, et vahest on mòni aken ja uks (nàiteks lao uks), mille tellimine ei sòltu katusest. Leidsimegi terve hunniku aknaid ja uksi, mille saab juba varakult àra tellida ning pressisime Roku isalt lubaduse vàlja, et ta ikkagi kysib hinnapakkumise ja pingutab, et 1.veebruariks oleks uks lao ees.

Tàna paistab, et ettevalmistused saavad òigeks ajaks tehtud. Veinikojas kàis metsik kyyrimine - vett lendas igas suunas! Pudelid, kapslid, korgid, kastid ja teip on ilusti kohale jòudnud. Laouksega on pekkis, sest esmaspàevaks me seda ei saa ja yldse tuleb arhitektiga arutada ja maiteamis. La résistance... Cerasuolo etikettidega oli trykikojal jàlle mingi probleem. Tànaseks polnud valmis saanud, aga homme lubati, et vòin jàrele tulla.

Tàha tahakski teile uhkelt presenteerida kapsleid. Nendega oli metsik sahmimine, sest ettevòte, kust me need juba novembrikuus tellisime, teatas kaks pàeva enne plaanitud tàhtaega, et nad ei suuda meie logo trykkida nii detailselt nagu see joonistatud on. Vahepeal tulid jòulud ja elu hangus ning jaanuaris otsis Roku mingi Pòhja-Itaalias asuva tegija, kes tegi meile vàga kenad kapslid - must làheb tumedatele pudelitele ja hòbedane Cerasuolole.

Kas pole imekaunid? Arvake, mis tahate, aga minu meelest pole maailmas ilusamaid veinipudeli kapsleid :) Selle rahuldustpakkuva mòttega làhen nyyd nurru lòòma jàrjekordse toidutarest leitud òhtusòògi juurde (koorene kartuli-kyyslauguvorm - midagi muud ei teinud, sest ma tean, et sòòn niikuinii kòik selle vormitàie yksi àra)

Originaalne pulmavideo

Vot sellist vahvat pulmavidet oleks TEGELIKULT tahtnud, kui oleks taolise idee peale varem tulnud - Brian & Eileen's wedding music video

Aga kòik pole veel kadunud. Vòib ju alati teist korda abielluda vòi siis veinikojas viinamarjade koristuse aegu muusikavideo teha. Meil on niikuinii paar humoorikat videot tòòplaani vòetud.

Vahepeal olen sukeldunud logistika ja ehituse mystilisse maailma. Selles mòttes on vàikefirmas ikka tore tòòtada, sest kòigest saab osa. Hommikul nàiteks diskuteerisin Roku Isaga laoruumi ukse teemal, nyyd làhen kontoritoolidele jàrele ja siis pean inspekteerima teipi, millega kastid kinni kleebitakse ning vabadel hetkedel korjan transpordifirmadelt pakkumisi pudelite saatmiseks Maailma Eri Nurkadesse. Uskumatu mis dokumente kòik vormistama peab!

Kus olid sina kui..

NY antiglamuurifotograafi ylekutsel vastan meemile. Ma teen seda ainult sinu pàrast, sest kui keegi tundmatu oleks palunud, siis ma kyll ei viitsiks :))

Kus olid sina kui..

1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Ei olnud olemas veel.

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Ei màleta. Olin siis kahe-aastane ja ilmselt mingi tyypilise tobedusega ametis, mida ainult kahe-aastased endale lubada vòivad.

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Koolis vist. Ma ei saanudki sellest enne teada, kui paar nàdalat hiljem.

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Olin Saaremaa kodus ja otsisin hoolega telepildist vanemaid.

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Oh seda ma màletan, justkui oleks eile olnud. Olin Tallinna kodus, tòusin hommikul kell 5, panin kòògis raadio màngima ja see oli kohe esimene uudis. Estoniaga seoses on mul muide tàiesti hàmmastavaid màlestusi unenàgude vallast. Nimelt paar nàdalat enne seda nàgin unes, et olin laevakajutis (teate sellised akendeta, nagu Rootsi laevades tànapàevalgi). Kajut kaldus àkitselt kylili ja kòik esemed veeresid yhte serva. Mingi unenào olukord oli seotud vee all olemisega, olin justkui laevakruvile vàga làhedal ja yritasin hoolega kaugemale ujuda. Alles tykk aega peale Estonia uppumist tuli meelde, et sellist unenàgu nàgin. Vàga creepy ja rohkem mul selliseid ennustuslikke unenàgusid pole ònneks olnud.

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Taaskord Tallinnas ja kui òigesti màletan, siis oli vist nàdalavahetus. Tol ajal oli mul vàga pentsik ylemus, kes tahtis, et ma jàrgneval nàdalal paljundaksin talle kòik printsess Dianaga seotud artiklid, mis Eesti ajakirjanduses ilmusid. Mòttetu ylesanne ja kohutav paberiraiskamine, sest need artiklid kordasid ja leierdasid tàpselt sama infot mitu pàeva jàrjest.

7. ... saabus aasta 2000?
Tallinnas. Kylas kellelgi, aga praegu kyll ei màleta, kes see kyll olla vòis. Kes màletab, kellel ma kylas olin?

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Tòòl. Tallinnas. Mòistagi terve pealelòuna tòmbasime kolleegidega CNN-st uudiseid. òhtu oli ka masendav. Vaatasime I-ga telekast vist mingi 20 korda jàrjest tornide kokkuvarisemist. Jàrgmisel pàeval lykati rida koosolekuid edasi, sest kòik olid uudiseid vahtinud ja kellelgi polnud aega ette valmistada.

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Tòòl. Milaanos. Mind jàtab Michael tàiesti kylmaks ja arvestades, milline pankrotti làinud inimvrakk ta oma elu viimastel aastatel oli, on see suhteliselt ònnelik lòpp. Eriti tema "lastele" mòeldes, keda ta oma eluajal ilmselgelt vangistuses hoidis.

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile uudiseid ei vaadanud. Vaatasin aga filmi 'The September Issue' ja mòtlesin, et kas vòib olla, et ma olin ostnud 2007.aasta septembris Vogue ja kui ma seda tegin, siis kas on vòimalik, et ma viskasin selle àra, kui Roomast àrakolimiseks làks... Sulgedega Sienna tuli kuidagi kahtlaselt tuttav ette... Yllatav oli nàha, milline moemaailma ainuvalitseja on Anna W. Vàhemalt filmis loodi kyll selline kuvand temast.

Esimene koolipàev

Alustuseks tervitused K-le, kes juhtis tàhelepanu, et eesti keeles on tàiesti olemas selline sòna nagu 'sommeljee'. Hea, kui on abivalmis inimesi maailmas.
Eilne esimene loeng oli ysna huvitav, aga mitte eriti erutav. Sain spetsiaalse sommeljee-kohvri veiniklaasidega ning kaks kolmekilost raamatut. Yhe pealkiri on 'Il Mondo del Sommelier' (Sommeljee maailm) ja teine on 'La Degustazione' (Degusteerimine). Uskumatu, et degusteerimisest vòib kolmekilose raamatu kirjutada! Hea oli teada saada, et degusteerimisel veini kirjeldamine on vàga skemaatiline, umbes nagu decision-tree, mida kònekeskustes ja helpdeskides kasutatakse.
Viinamarjade kasvatamisest eriti midagi uut teada ei saanud. Meie enoloogi polnud ja tàna ta ytles mulle, et tema loeng tuleb hoopis homme. Sellegipoolest oli kasulik ja huvitav teada saada, kuidas viinamarjapuid sòltuvalt kliimast painutatakse ja mis pòhjusel nàiteks Abruzzos valdavalt tendone meetodit kasutatakse. K on parajasti lennukis ja sellepàrast ma ei oska òelda, kuidas 'tendone' eesti keeles vàljendama peaks. Eks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna.
Tendone idee seisneb selles, et viinamarjad on lehtede all ja seega ei saa liigselt otsest pàikest. Kuna tendone on ca 2m kòrge, siis teisest kyljest on viinamarjad piisavalt kòrgel, et mitte saada liigselt maapinnast tagasikiirgavat soojust. Tendone ainuke puudus on see, et koristada saab viinamarju ainult kàsitsi, mitte masinatega, aga seda ma tean juba oma viinamarjakorjamise kogemusest :)

Kuna tegemist on ikkagi Itaalia sommeljeede kursusega, siis tehti meile ilget ajupesu. Itaalia veinid olla teatavasti ainukesed joogikòlbulikud ja yldsegi vòtke arvesse et nàiteks Champagne jaoks kasutatavad viinamarjad on tegelikult madalakvaliteedilised ja Champagne on lihtsalt mingi yleshaibitud vàrk. Ameerika veinid on ka kurjast, sest neil olla 'foxy' maitse, mis lektori sònul tàhendatavt 'màrja rebasesaba' maitset (WTF?). Peale seda infot pidas lektor vajalikuks tàpsustada, et tegelikult pole ta kunagi yhtki Ameerika veini proovinud ja kysis assistent-sommeljee kàest, et kas too on mònda Ameerika veini maitsnud. Assistent raputas pead sellise ilmega, et tal pole plaaniski proovida. Ausalt òeldes ajas selline piiratus mul pisut kaka keema kyll. Kuidas nad saavad niimoodi òelda, kui pole isegi maitsnud yhtki California veini? ònneks saab iga tund erinev lektor olema.

Jàrgnevad veinimàrkmed on peamiselt mu enda jaoks, et tulevikus oleks hea meenutada.

Kolme veini sai pimetestitud. Meie naaberveinikoja Cantina Tollo Aldiano seeria 'Montepulciano d'Abruzzo' 2008 aastast ja Farnese 'Chardonnay' ja 'Trebbiano d'Abruzzo', mòlemad 2008. aasta. Chardonnay ja Trebbiano olid sellised keskmised. Kuidagi mittemidagiytlevad ja happelised. Trebbiano peabki pisut happeline olema, aga Chardonnay'lt ma seda eriti ei oodanud. Yldsegi, kas Chardonnay ei peaks olema kollakam ja Trebbiano pisut rohekam? Mòlemad valged olid tàpselt sama vàrvi. Naljakas...
Montepulciano d'Abruzzo't on ennegi joodud ja saab ka tulevikus vòetud. Pàris hea hinna-kvaliteedi suhtega vein toidu kòrvale ryypamiseks.
Mis Farnese veinikoda puudutab, siis Roku Moodne Vend vàldib nende toodangu tarbimist, sest vàidetavalt neil endal pole viinamàgesid ja nad pidavat sisse ostma ysnagi ràndom kvaliteediga viinamarju ning siis kemikaalidega veinid joodavaks tuunima. Ma ei tea, kuivòrd see tòele vastab ning kindlasti on neil igasugu eri kvaliteediga veine portfellis, aga seda tean, et vàhemalt need kaks valget kyll ei inspireerinud eriti.

Vinitaly ja sommelier kursus

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et tàna on erakordselt erutav pàev!
Làhen oma elu esimesse sommelier koolituse loengusse. Nagu ikka, tuleb sellise tàhtsa tòise yrituse jaoks end ilusti puhvi ajada. Vaatangi siin praegu, mida panna. Ilmselt maandun pingelise mòttetòò tulemusena ikka mingi must kasmiirkampsik+must seelik+vàrviline sall kombinatsioonil, milletaolisi Milaano-aegadest ohtralt kogunenud on - kindla peale minek. Sommelier kursusel vist parfyymi panna ei tohi? Ma igaks juhuks ei pane.
Esimene loeng on teemal viticultura - viinamarjade liigid ja nende aretamine ja kasvatamine. Suhteliselt tuttav teema juba ning òpetajaks on meie enda veinimeister. Eks nàeme, millega ta yllatab :)
Tàna tuli meile sellisest pika nimega asutusest nagu Agenzia Regionale Per I Servizi Di Sviluppo Agricolo Abruzzo ametlik kinnitus, et vòime Vinitaly'l osaleda. Vinitaly on larger-than-life Itaalia veinide mess Veronas ja vàidetavalt yks Euroopa suurimaid.
Ykskord juba kàisin seal ja kui pàris aus olla, siis minu meelest on see mess tòepoolest suurem kui universum, mitmed tuhanded veinitootjad koos ning Toskaana laiutab tàiega, nii et eelarvet vaadates ning teades, et oleme pisike (aga nummi) Abruzzo veinikoda regiooni poolt sponsoreeritud 9-ruutmeetrises boksis, ma ise vàga sygavalt ei usu selle yrituse mòttekusse. Eks nàeme siis. Vinitaly ajaks peaks meil kodulehekylg ka valmis olema, nii et kui asjast muud kasu ei ole, siis vàhemalt on oodata kirevaid otsereportaaze syndmuspaigalt.

Kliendilojaalsusest

Kas teil on kunagi juhtunud, et lennujaama baaris kassapidaja kysib:"Kas sa tòòtad siin?". Kusjuures sinatades, mitte teietades. Mul tàna juhtus! Vaadake, milleni viib kaks korda nàdalas lennukiga lendamine!
Tànane vahejuhtum on paslik teemaarendus peale eile nàhtud filmi 'Up In The Air' , kus George Clooney màngib obsessiivselt lennumiile koguvat konsultanti.
Tegelikult ma pisut kadestasin George'i, sest tànu platinum client programmidele oli tal filmis juurdepààs igasugu lounge'desse, kòikjal eelisjàrjekorrad ning teenindajad kiirgasid teda nàhes siirast ròòmu.
Ma pole kunagi viitsinud kliendikaartidega jànnata ja nii olengi kòik need neetud esmaspàeva hommikud ja reede òhtud metall-istmete peal kygelenud, lennujaamas drinkide ja ajalehtede eest ise maksnud ning kòik jàrjekorrad kannatlikult àra seisnud.
Ykskord ma tegin endale AirOne kliendikaardi. Pàris palju punkte sai kogutud, aga enne seda, kui ma lounge vààriliseks kvalifitseerusin ostis Alitalia AirOne'i àra, lojaalsusprogram tyhistati ja mu kogutud miilid hahtusid òhku justkui mu kadunud vanaisa vene rublad rahareformi aegu.
Kyll aga bondisin ma filmis nàhtud kohvrite pakkimise systeemiga. Mul oli ka vahepeal sekundipealt timmitud systeem, et mis asjad ja mis jàrjekorras turvakontrollis lindile panna ning peale aastatepikkust harjutamist vòin nyyd kahenàdalasele reisile vabalt minna kaheksakilose kàsipagasiga. Nyyd ongi hasart sees, et iga kord uuesti reisile minnes peab pagas eelmisest reisist vàhem kaaluma. Ma arvan, et see on moodne haigus, mille nimi on pagasi-anoreksia.

Eesti Jackie Collins ehk Milana pàevik

Lugesin minagi 'Eesti modelli pàevikut', millest kòik viimasel ajal rààgivad.
Kindlasti vàga hàsti kirjutatud easy-reading ja kindlasti parem kui Milana blogi.
Teisest kyljest, kui keegi ootab sisevaadet moemaailma ja modellinduse telgitagustesse, siis ilmselt pettub pisut. Tegelikult on raamatu pòhiteema minategelase suhted kahe mehega ja see minategelane vòiks vabalt olla ykskòik milline kaunis neiu - vahet pole kas modell, sekretàr vòi spordiarst.
Raamatu yldine atmosfààr toob meelde Jackie Collinsi loomingu - yber-rikkad, yber-kòhulihastega yber-romantilised mehed, kes ilma pikema jututa kogu maailma ja oma luksusjahid kauni kangelanna jalge ette laotavad. Palju romantikat, pisut traagikat, paar yllatavat syzeepòòret ja ongi raamat kolme tunniga làbi loetud.
Yks neist raamatutest, mille kohta on òeldud, et need on nagu sokolaadikarp - tead kyll, et on ebatervislik ja ei peaks yldse puutuma, aga kui lahti teed, siis enne ei lòpeta, kui otsa on saanud.

Yks asi tekitas minus pisut hàmmingut. Nimelt modellid òòbisid Milaanos ja tegid pàikesetòusu ajal rannapilte. Kus on Milaanos rand? Ainukesed veekogud, mida mina Milaanos tean on parco Sempione tiigike ja Navigli kanalid. Teoreetiliselt vòib muidugi kahe tunniga Milaanost Genovasse vòi Veneetsiasse sòita, aga raamatust kyll ei jàànud muljet, et modellid-fotograafid-stilistid-meikijad yheskoos kaks tundi enne pàikesetòusu kogu varustusega Genova suunas teele asusid.

Kust Vigneti Radica veine leida?

Kuna juba kommentaarides ja pàriselus kysitakse, et kust meie veine osta saab, siis siinkohal vastan kòigile neile, kes juba kysinud ja neile ka, kes tulevikus teada tahaks.

Hetkel saab veine osta ainult meie veinikojast, mis asub Abruzzos Tollo kylas. Saab osta nii pudelis kui ka enda kanistrisse. Nàiteks praegu me juba poolillegaalselt myyme sòpradele ja Kyla elanikele, kes oma kanistritega tulevad. Kusjuures avastasin enda suureks yllatuseks, et Itaalia maakohtades on vàga levinud, et minnakse otse veinitootja juurde oma kanistriga ja ostetakse òhtusòògi kòrvale kolm liitrit àra. Ja siis tahtsin veel kiirelt kommenteerida, et Pinot Grigio (valge vein) on kylaelanike lemmik. Ma ise sellest eriti palju ei arva, aga paistab, et rahvale meeldib.

Yks anonyymne kommenteerija arvas, et ta vòiks ise Abruzzosse jàrele tulla. Kui tulemiseks làheb, siis vòib mulle kirjutada info àtt vignetiradica punkt it, siis jagan tàpsemaid juhiseid ja panen piruka ahju tàhtsate kylaliste saabumise puhuks :)

Tulevikus on meie vein saadaval ka Inglismaal, Iirimaal, USAs ja Eestis. Hetkel veel ei tea tàpselt millistes vinoteekides ja poodides, aga tòò kàib selle nimel. Niipea kui tean, kirjutan teile.

Urmasest veelkord

Urmas Paeti tànahommikune ylikond painas mind niivòrd, et kui hommikuprogrammi kordus tuli, otsustasin ta tàhelepanelikumalt yle vaadata mòistmaks, mis siin ikkagi valesti làks.
Jàreldus: TEGELIKULT on probleem mitte ylikonnas kui sellises, vaid Absoluutselt Vales Vàrvikombinatsioonis ja Ebasobivas Sàrgis. Pruun-rohekaskollane-roheline combo on halvim, mis Ummiga (vòi ykskòik kellega) juhtuda saab. Soovitaks seda kohe kindlasti vàltida (Ummil ja kòigil teistel).
Ja nyyd sellest sàrgist. Teate, mul kohe vereròhk tòuseb, kui seda sàrki nàen! Vaadake, kuidas see tal sedasi kòhu ymbert puhvi hoiab! Ja see harali krae! Taoline krae on vahva kyll ja paar aastat tagasi oli pàris moodne, aga selle juurde tuleks ikkagi sobilik laiem lips ka ligi vòtta. Ja kindlasti tuleks valida òige kraesuurus. Mulle tundub, et tànane krae pisut pigistab Urmast ning vòin kihla vedada, et praeguseks kellaajaks on ta juba kaks ylemist nòòpi avanud.

Jah, ma tean, et Eestis pole kombeks lasta ràtsepal triiksàrke valmistada, aga ma siiski soovitaks pisut kaaluda seda vòimalust. Nàiteks Urmas on tàpselt selline parajalt paks mees parimates aastates, kelle kehaehitus ei vòimalda leida poest sàrki, mille krae sobiks ideaalselt, varukapikkus oleks òige ning yldine tegumood ja ymbermòòt sobituks tema soliidse kòhukesega. Nàiteks tànase sàrgi varukapikkus on pàris hea, aga kòik muu on ikka andestamatu ausalt òeldes.
Kas Urmas on juba Itaalias kàinud visiitidel? Kui ta kàis ja sellesama comboga esines, siis ma ei julge ette kujutadagi, mis armutu lòòpimine ta selja taga toimuda vòis! Oh mul on nii piinlik...
Ning lòpetuseks - kui on plaanis istuvas asendis esineda, siis soovitaks soliidsuse huvides hoida selg sirge ning avada ainult kòige alumine pintsakunòòp.
Muide, tàna hommikul arutasime vanaemaga Urmase kysimust. òigemini vanaema helistas mulle mingi muu asja pàrast ja ma kohe pidin uurima, kas ta Urmast nàgi ja mis ta sellest ylikonnast arvas. Vanaema muheles, et ylikonnaga oli tòesti pisut pahasti ning lisas, et ta olla hiljuti helistanud ETV-sse ja pàrinud aru, et miks Katrin Viirpalu oma eale ja kehakujule sobimatute pihikseelikutega esineb. Pihikseelikud olla nyydseks àra kadunud ning see sisendab minus lootust ja optimismi Urmase sartoriaalsete tulevikuvàljavaadete suhtes. Kui olukord iseenesest ei parane, siis proovin ETVsse helistada.

Mispàrast nad sedasi teevad?

Tàna hommikul vòttis ETV hommikuprogrammis sòna Urmas Paet.

Vàga kompetentne noor mees ja puha, aga ma kohe kuidagi ei saanud yle sellest kakavàrvi pruunist pintsakust ja ebamààrasest kollakasrohelisest sàrgist. Kòige tipuks imetabaselt lontis roheline lips.
No nutt tuleb peale. Kas tòesti mitte keegi ei ytle ministrile, eriti vàlisministrile, kuidas tòòl viisakalt riietuda? Vaene Urmas nàgi vàlja justkui oleks esimest korda elus ylikonna selga pannud, olles ostnud kònealuse eksemplari eelmise pàeva òhtul kell 22.45 Kristiine Keskuse Prismast, kus kakavàrvi ylikonnad end muruniidukite ja Hiinas tehtud toidunòude vahele hàbelikult peidavad. Oh kui piinlik.

Juhul, kui Urmas seda lugema peaks, siis ma annaks siinkohal kiirelt nòu - kahtluse korral sobivad tumehall ylikond, valge sàrk ja mingi sinist tooni lips enamiku ylikonna kandmist eeldavate olukordadega ning klapivad ka su naha, silmade ja juuste tooniga.

Esitlen etikette!

Ciao, kodumaa!
Tàna kodulehe jaoks fotosid yle vaadates meenus, et kuigi meie vàikese, aga nummi veinikoja veinide etikettidest on ohtralt juttu tulnud, pole ma veel pilte jaganudki.
Yhesònaga, esitlen teile - trummipòrin ja kardinad avanevad - meie imeliselt kauneid etikette.
Meil on neist etikettidest rohkem eri versioone kui India raudtees tòòtajaid ja viimastel kuudel mòtlesime iga pàev ymber ja palusime Graafik Susannal siit-sealt kohendada. Kokkuvòttes tuli ykspàev Rokule e-kiri kysimusega, et kuhu aadressile arve vòiks saata ja peale seda pole GS enam Roku telefonikònedele vastanud. Tema auks panengi sulle, Kodumaa, vaatamiseks lingi laulule, kus karismaatik Adriano Celentano laulab Susannast, kes peale pògusat armulugu jàttis ta maha ja pògenes juveelide hulgimyyjaga Malibule. Vàga camp esitlus. Eriti, kui see piljardikepiga blondiin vàlja ilmub :))

Pudeli peale kleebituna nàeks etikett selline vàlja:

Mis on yhist silmade vàrvimisel ja veini filtreerimisel?

Ykspàev tuli Roku Moodsa Vennaga juttu Cerasuolo (roosa veini) filtreerimisest. Kysisin siis RMV kàest, et miks Cerasuolo alles enne pudelisse panekut filtreeritakse, samas kui valgeid veine filtreerisime juba kuu aega tagasi.

RMV mòtles pisut ja andis mulle vàga teadusliku vastuse:"Kui sa òhtul vàlja làhed, siis millal sa meigi teed?" "Ee... òhtul ikka," mòmisesin ootamatust teemamuutusest pisut hàmmeldununa. "Vot filtreerimisega on sama lugu mis òhtumeigiga. Liiga vara pole mòtet seda teha, vaid ikka pisut enne òiget aega. Muidu pole asjal jumet."

Lisaks sellele, et RMV mind oma hornbyliku empaatiavòimega yllatas, on nyyd Cerasuolo mu kujutlustes selline... diskopalli kiirtes kyytlev tytarlaps. Teate kyll, industriaalne kogus ripsmetušši, huulelàige ja kuldsed litrid sàdelemas igal pool.

Loodusseaduste vastu ikka ei saa

Alustuseks mòistagi head uut aastat, kodumaa!

Eelmise aasta viimastel tundidel òppisin midagi vàga olulist. Tegelikult teadsin seda ennegi, aga vahel on abiks òppetund seegi, kui màrkad, et on reegleid, mis hoolimata vanusest ja keskkonnast raudkindlalt toimivad.

Yhesònaga. Z-kategooria kylarestoranid ei ole vana aasta àrasaatmiseks sobilik atmosfààr. Kohe yldsegi mitte. Mitte et ma snoob oleksin, aga De Gecco masinistid ja nende ylekaalulised làrmakad kaaslannad, hilistes neljakymnendates vallalised lapsmehed, seniilsed ràhmaste silmadega vanurid ja pidurdamatult ryselevad lapsjumalad tekitasid minus vastupandamatu tahtmise endal laudlina varjus veenid làbi nysida. Toit oli ka sitt (Itaalia standardite kohaselt) ja portsud nii tillukesed, et nàiteks secondo nàgi vàlja justkui antipasti ning antipastit pidasin tasuta suupisteks, mida restoranides jagatakse enne kui pàristoit tuleb.

Minu selle aasta lubadus - jàrgmisel aastal, kui 15ndaks detsembriks mingit vahvat pidu pole planeeritud, kypsetan kodus mingi hea toidu, avan pudeli veini, vaatan paar head filmi ning làhen keskòòl magama.

Sellega mu uue aasta lubadused hetkel piirdukski, sest lugesin àsja Johan Lehreri mòtlemapanevat artiklit sellest, miks 88% uusaastalubadustest tàitmata jààb.

Roku arvas mu uusaastalubaduse peale, et me peaksime mòtlema ka nende vaesekeste peale, kes spetsiaalselt vòtsid kàtte ja broneerisid laua spetsiaalselt selles restoranis enne 15.detsembrit.

Teisest kyljest, 2010. aasta esimestel tundidel vòitsin kaks korda jàrjest Naapoli kaardimàngus seitse ja pool nii et sain mòlemal korral tàpselt seitse ja pool. Kaardimàngud on siin vàga paeluvad ning neist ma kirjutan siis, kui mu enda valmistatud piparkoogitaignast valmivad piparkoogid. Piparkoogitainas pidi 24 tundi seisma ja hetkel sai 23 tundi tàis ja ma ei jaksa kauem oodata! See tund aega ees vòi taga...

hissand ma olen nii elevil

7.jaanuaril làheme Sitsiilias kylla Cusumano veinikojale. Nad on nii àgedad, vaadake ise www.cusumano.it.

Juliet, Naked

Ilmselt ma pole esimene, kes seda ytleb, aga ma ytlen ikkagi: mitte ykski kaasaegne kirjanik ei kirjuta muusikast nii hàsti ja nii pyhendunult nagu Nick Hornby ning mitte ykski meeskirjanik ei mòista paremini visandada hariliku vàikekodanliku Briti naise hinges toimuvat. Vòiks peaaegu arvata, et Nick on homoseksuaal. Samas... jààb justkui mulje, et tema erinevate raamate naispeategelased on tegelikult yks ja sama naine, keda Nick pàriselus tunneb.

Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.

Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.

Itaalia jòulud

Yldiselt on Itaalia jòuludest vàhe rààkida, sest nagu me kòik teame, on jòulud siin mòòdutundetu sòòmise aeg ning tàis suuga ei rààgita.

Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.

Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.

Pàeva videosoovitus

Adriano Celentano hittlugu "Prisencolinensinainciusol" 1972.aastast.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.

Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.

Dorian Gray

No pàriselt ka, mis inimestega ma siin Itaalias tegemist teen? Eile kàisin 'Dorian Gray portreed' vaatamas yhe seltskonnaga ja mitte keegi polnud raamatut lugenud. Kuidas on yldse vòimalik elada ilma et oleks 'Dorian Gray portreed' lugenud?

Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.

veinindus

Nii lahe.
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.

Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".

:(

Oehh... tàna teatas korgitegija, et ei saa korke kolmapàevaks valmis. Ilmselt see tuleb sellest, et korgivabrikus ma ei kàinud isiklikult nurumas in abiti decorosi.

Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.

Random thought of the day

Aitàh, kommenteerijad, abiks nòu eest! Saatsingi Eesti Keele Instituudile e-kirja tàpsustamaks, kuidas 'winery' eesti keelde tòlkida ja nyyd ootan vastust justkui jòulupakki :)

Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.

lugu sellest, kuidas ilusad riided ja nurumine alati elus edasi aitavad

Olen veendunud, et minu ilusate riiete taktika oli see, mis aitas etikettidel varakult valmis saada. Nimelt, kui Rokuga trykikotta esimest korda helistasime, siis oli kòik vàga karm ja paistis, et enne jaanari uusi etikette tòòsse vòtta ei saagi.

Kui kohale làksin (mòistagi puha puhvis ja glamuurne), siis nurusin mis kole. A leebus ja paistis, et ehk detsembris hakkavad pihta, aga enne uut aastat valmis ei saa. Kyndsin tuimalt edasi, et meil oleks vaja 21.detsembril hakata veine pudelisse panema ja kas kuidagi ikka ei saa ja et kui kiire tòò eest eritasu maksame, kas siis saab. Antonino arvas, et kahjuks tòògraafikud on juba tehtud ja see eriti ei aita, et ma teda 'sedasi' vaatan - tàielik Bruno, ma kohe kindlalt ei vaadanud teda 'sedasi'. Lòpetuseks Antonino arvas, et vaatavad, mis teha annab.

Tàna helistati Rokule, et etiketid on valmis! Juhhei! Reedel làheme jàrele oma esimestele etikettidele!

Sònum pildil: Juurdepààs Chieti regiooni prefektuuri ruumidesse lubatud ainult ilusates riietes.

winery?

Oih. 'Winery' tòlkega seoses tuli nii palju kommentaare, et lihtsam on uue sissekandega vastata.

Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?

Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.

Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.

Do you come here often?

Mir yhes kommentaaris kysis, et kas ma oskan selgitada, miks 'Ajarànduri naine' on minu arvates banaalne. Oskan selgitada ja òigupoolest on selgitus juba pikka aega mu sees pakitsenud.

On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.

Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!

Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.

Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.

Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.

Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist

Lugesin lehest, et tàna òòsel olla Naapoli kesklinnast kuuemeetrine jòulupuu àra varastatud. Muud polekski òelda, kui et ainult Naapolis on selline asi vòimalik.

winery?

Kes teab, kuidas tòlkida eesti keelde 'winery'?

Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.

Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?

Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".

mòrvamysteerium jòululaadalt

Pyhapàeval sattusime pisikese (aga nummi) Malahide linnakese kirikutagusele jòululaadale. Kytmata ruumis tunglesid pruunides mantlites inimesed ning punetavate sòrmedega prouad myytasid mingeid kasutuid vidinaid, mis ilmselt pòòningu koristamise kàigus vàlja tulnud.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.

Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.

Tàna paistab Dublinis pàike!

Tahtsin lihtsalt jààdvustada siin selle ajaloolise syndmuse.

Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.

Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?

Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.

Muhelen

Tàna oli mul positiivsete emotsioonide pàev.

Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.

Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.

Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.

Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!

Vaatlusi Rohelisest Linnast

Yber-roheline muru. Sinised, kollased ja punased uksed roostepruunidel armsatel majadel. Pàikest antakse nàpuotsaga, aga selle eest toad on hàsti kòetud. Parkimisplatside asfaldil kasvab sammal. Roku arvas, et kui Iirimaal natukeseks ajaks seisma jààda, hakkab kohe sahinal sammal selga kasvama. Olen ettevaatlik.