Eile saabus Eestist humanitaarabi!
Pakk sisaldas Eesti lippu, Mulgi kapsaid ja tapetud kaladest tehtud konserve ja Kitty komme ja minu kòige ever-lemmikumat asja – kondenspiima suhkruga. Kondenspiima on kaks purki. Konservatiivselt hinnates peaks kondenspiima jàtkuma selle nàdala lòpuni.
Aitàh aitàh aitàh KKP-le! Kusjuures poleks elus arvanud, et mul ‘ràim tomatis’ nàgemisest liigutuspisarad silma tulevad :) Ja siis ma tahtsin veel òelda, et kes iganes teist kolmest tuli sellele mòttele, et valida pakiks see punaste roosidega àge karp - no tòesti vàga nummi karp!
Rokule tegi humanitaarabi-saadetis palju nalja. Temas tekitasid konservid ja Mulgi kapsad kahtlust, kui mitte òelda, et lausa vastikustunnet. ‘Kitty’ kooorekompvekke keeldus ta kategooriliselt proovimast - oli veendunud, et see on kassitoit. No ta igatahes naeris sydamest ja kysis, et kas nyyd hakkabki nii olema, et mulle saadetakse Eestist seda imelikku toitu - Itaaliasse, kulinaarsete naudingute mekasse.
Ma polnud kade - teavitasin, et kui tahab minuga abielluda, siis arvestagu, et Eesti konservidest ei pààse. Tàna hommikul ta igatahes veel kinnitas, et tahab kyll minuga abielluda. No me kindluse mòttes kysime teineteiselt iga pàev yle seda asja, sellepàrast ma tean.
Mu vanaemal on kombeks igasugu tàhtpàevadeks postkaarte saata. Ta oli nii armas, et saatis meile Itaaliasse valentinipàevakaardi. See jòudis ka tàpselt eile kohale.
Nyyd on punkris Eesti lipp, yks Tallinna vaatega ja yks Eesti òuntega postkaart sektsioonikapi peal. Pika Hermanni makett on veel puudu, et òige vàliseestlase kodu atmosfààr tekiks.
Eile, pàrast kuudepikkust sekeldamist ja vassimist mida ma ei viitsi siinkohal kirjeldada (òelgem vaid niipalju, et eelleping allkirjastati oktoobri alguses), vormistas Roku tehingu, mille tulemusena meil on nyyd pàriskodu. Pàriskodu asub Francavillas, mere ààres ja puha. Nyyd algab hoogne pòrandakytte ja sauna installeerimine! Pàriskodu on praegu pisut nàrtsinud seisundis ja remontivajav korter, aga me oleme romantikud. Plaanime minna esimesel vabal nàdalavahetusel sinna magama. No umbes nii nagu telkima minnakse metsa, et vòtame òhtul magamiskotid ja vòileivad ja termosega teed kaasa.
mercoledì, febbraio 14, 2007
martedì, febbraio 13, 2007
Elamisloa teema ei lòppe
Kavatsen hakata siinkohal EppPetroneliku pòhjalikkusega kirjeldama osaluseksperimenti teemal ‘Elamisloa taotlemine Itaalias’. Kes ei viitsi, ei pea lugema :)
Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.
Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.
Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.
Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.
Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.
Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.
Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!
Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.
Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.
Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.
Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.
No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.
Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.
Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.
Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...
Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.
Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.
Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.
Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.
Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.
Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.
Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!
Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.
Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.
Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.
Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.
No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.
Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.
Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.
Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...
lunedì, febbraio 12, 2007
Tàna vedas
Projekt Mòttetus Màgilinnas sai otsa. Sellega seoses veedan ma nàdala Roomas. Bussijuhid tàna ei streikinud, mistòttu oli erakordselt muretu tòòle tulla.
Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.
Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.
Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.
Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.
Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.
Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.
Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.
Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.
Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.
Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.
Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.
Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.
Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.
Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.
venerdì, febbraio 09, 2007
Il mio bloghetto
Mulle meeldib itaalia keel. Mida rohkem seda oskan, seda rohkem meeldima hakkab.
Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.
Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.
Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.
Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.
Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.
Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.
Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.
Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.
giovedì, febbraio 08, 2007
Vaatamisvààrsused
Tàna algab fotosari 'Itaalia huvitavamaid vaatamisvààrsusi, pildistatud Nokia telefoniga'.
Sarja esimene pilt on Kolosseumi interjòòr.
Miks Kolosseum? Miks interjòòr? Sellepàrast, et selle kuulsa vareme vàlisvaadet olete kindlasti kòik nàinud, aga seestpoolt tehtud pilte nàidatakse harva. Siin on oma loogika tegelikult. Kui selle vareme interjòòri kòik pildi pealt tasuta nàha saaksid, siis ei maksaks nad Rooma saabudes Kolosseumi pààsemise eest 10 eurot, veendumaks oma silmaga, et Kolosseum nàeb seest vàlja pòhimòtteliselt samasugune nagu vàljast. Lisan vàikese infokillu, mida ehk ilma Kolosseumi kylastamata ei ole vòimalik vàlja selgitada - seal elavad metsikud tuvid ja kassid. Nyyd jagasin ka selle teadmise teile tasuta vàlja :)
Kolosseumis on on vòimalik ka 3,5 euro eest osta giidi teenuseid, aga vòin kinnitada, et 'Lonely Planet Italy' raamatus on tàpselt sama jutt Kolosseumi kohta kirjas, mida see giid rààkis. Ei rohkem ega vàhem. Vàidaks isegi, et rohkem, sest raamatus on vareme pilt, aga giid ei andnud vareme pilti kaasa meile.
mercoledì, febbraio 07, 2007
Ellujààmistaktika - kas opportunism vòi optimism?
Alguses kui ma hakkasin Itaalias Rokul kylas kàima ja itaallastega tutvuma, siis imestasin selle yle, et itaallastel on kahtlaselt vàhe vaja selleks, et ònnelik olla. Ka seiklusi ei kipu nad eriti otsima (kui armuseiklused vàlja arvata muidugi). Olin nimelt arvanud, et lòunamaise temperamendi juurde peaks kàima ka fantaasiarohkelt veedetud vaba aeg ja palju kòrgemad nòudmised meelelahutusele, kui pòhjamaiselt letargilises Eestis.
Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.
Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.
Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.
Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.
Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.
Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)
*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.
Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.
Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.
Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.
Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.
Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.
Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)
*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.
martedì, febbraio 06, 2007
Veel paar mòtet
Tàna ca kella 7st alates on kòik Itaalia bensiinijaamad 48 tundi suletud. Sitsiilias pisut kauem kui 48 tundi.
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/
Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?
Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.
Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/
Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?
Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.
Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)
Jalgpall
Itaalia keeb ja kihiseb. Nagu kòik teavad, sai jalgpallirahutuste kàigus politseinik surma.
Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.
Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.
Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.
‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.
Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.
Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.
Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.
Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.
Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.
Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.
‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.
Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.
Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.
Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.
venerdì, febbraio 02, 2007
Nàdala sòna - kultuurierinevused
Terve òò ja tànase hommiku olnud Itaalia tuleviku suhtes murelikult meelestatud.
Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)
Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!
Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...
Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?
Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.
Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.
Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)
Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!
Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...
Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?
Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.
Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.
giovedì, febbraio 01, 2007
Veel kultuurierinevusi
Itaalia korporatiivsed kohvijoomise kombed on mu Eesti sòprade seas suurt imestust àratanud, mistòttu jagan neid siinkohal ka laiemas ringis.
Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.
Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.
Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.
Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.
Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.
Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.
Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.
Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.
ah et miks ma meeleheitel olen?
1 Yhelgi immigratsiooniametnikul pole infot selle kohta, kuidas kàib elamisloa taotlemine ja mis dokumente esitada. Kindluse mòttes saadavad nad mu jàrgmise ametiisiku juurde, kes saadab mind omakorda jàrgmise juurde, kes saadab mind esimese juurde tagasi ja siis see esimene vaatab mind yllatunult ja saadab neljanda ametiisiku juurde.
2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.
3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.
4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.
5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.
6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.
7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.
NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!
2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.
3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.
4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.
5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.
6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.
7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.
NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!
meeleheide
Nàdala kysimus: kas mònel eestlasel on reaalselt ònnestunud Itaalias elamisluba ehk carta di soggiorno saada?
mercoledì, gennaio 31, 2007
Kultuurierinevus
Eile olin tòò juures veidra kultuurierinevuse tunnistajaks.
Kujutage ette, et eestlane kaotab tòò juures oma kaustiku àra, kuhu ta kòik elutàhtsad màrkmed on kirja pannud. Mis teie arvates juhtub?
Ma pakun vàlja jàrgmise stsenaariumi: kòik nohistavad oma arvuti taga. Kadunud Kaustiku Omanik teatab murelikult, et kaotas oma kaustiku àra. Vastuseks kostab eeldatavasti leige “mhm”, abivalmim kolleeg pakub vàlja, et ehk unustasid kohvinurka. Kòik tòòtavad edasi, kostub klaviatuuride klòbin. Kadunud Kaustiku Omanik otsib kaustikut, kuni selle leiab. Kui ei leia, paneb listi e-maili, et ega keegi mu kaustikut pole nàinud.
Aga mis meil siin eile juhtus?
M kaotas kaustiku àra.
M istub minu vastas, nii et korraga panin tàhele, kuidas ta nàrviliselt tuhnib oma arvutikotis ja paberites. Siis tuli meeleheitlik karjatus :’Mu kaustik on kadunud!’ Tegin ‘mhm’ ja jàtkasin oma Accessi pàringute tegemist (jaa! ma olen nyyd letterina/andmebaaside kunn!).
M tuhnis edasi, pààstes valla eelmainitud karjatusi. Hakkasin muretsema. Kysisin, et millal ta viimati kaustikut nàgi. Olla nàinud pool tundi tagasi. Aitasin viimase poole tunni syndmusi taastada – et kus ta kàis ja kes meie toas kàisid ja vòisid kogemata kaustiku vòtta (no meil on ju yhesugused kaustikud kòigil).
M-i karjatuste peale aktiviseerusid G1, G2, S ja D, kes tormasid robinal meie tuppa ja olles syndmustega kurssi viidud, hakkasid suure paanikaga kaustikut otsima. Panin imestusega tàhele, et igayks otsis tàpselt nendest kohtadest kuhu mina ja M ja eelnevad otsijad juba vaadanud olid. Lisaks kàidi kòik làhedalasuvad lauad, prygikastid, kapialused làbi ja see kòik toimus kàrarikka paanika ja kaastundeavalduste saatel.
Ka làhedal viibivad kliendi esindajad hakkasid muretsema ja ringi vaatama, et kuhu kaustik vòiks olla kadunud. Vàhemalt viis inimest kàisid yhekaupa kohvinurgas ja WC-s kaustikut otsimas.
Vajusin mòttesse – Eestis kyll nii ei tehta. Kui kaustiku kaotad, on sinu enda syy ja sinu enda kaustik ning otsid selle iseseisvalt yles eksole.
Kaustik vàlja ei ilmunud. Olukord oli traagiline. M istus pea kàte vahel justkui mees, kes on mastaapse krediitkaardipettuse ohvriks langenud. Siis tuhnis meeleheitlikult edasi, liigutas kappegi.
Tuli kohvijoomise aeg ja kaustiku otsimise projekt peatati. Kuni kohvi jòime, selgus, et M-l oli tekkinud kahtlusalune. Nimelt D oli kàinud meie toas vahepeal, mistòttu M tegi jàrelduse, et D vòttis kaustiku àra. D eitas kategooriliselt. Làbirààkimistesse sekkus S, kes vihjas D-le, et tegelikult M ei taha kòike kaustikut tagasi, tal on ainult neid lehti vaja, kus on tànase pàeva koosolekute màrkmed. D eitas kirglikult syyd.
Mina, olles oma Eestimaise kultuuripàrandi kytkes, pakkusin vàlja, et kui kaustikut ei leia, siis M vòib ju saata kogu firma listi e-maili et ega keegi kaustikut pole màrganud. Sain leige reaktsiooni pòhjal kohe aru, et Itaalias nii ei tehta. Eeldatavasti siin ei tunnistata kirjalikult, et oled kaustiku kaotanud.
M oli vahepeal jòudnud meeleheite faasist màratsemise faasi. Lòi ukse pauguga kinni ja andis lauale (see, mida me yhiselt jagame – ehk siis ka minu lauale) jalaga. Jàlgisin teda pisut murelikult ja ytlesin igaks juhuks, et mul on tòesti kahju selle kaustiku pàrast. No kes ei muretseks, kui peab viibima yksi kinnises ruumis koos mòòblit togiva vihase Napoletanoga. M kolistas veel pisut mòòbliga, haaras arvuti kaenlasse ja tormas minema. Tema seisundit arvestades ma pakun, et ta làks peldikusse nutma.
Làks paar minutit mòòda ja sydmuskohale imbus syydlasliku ilmega D, kadunud kaustik nàpus.
Mis edasi juhtus, oli minu jaoks veel yllatavam kui kogu eelnev lugu.
Nimelt ma eeldasin, et D on aumees ja ytleb M-le, et sorri-sorri ma tegelt vòtsin ikkagi kogemata su kaustiku ja nàe siin ta on.
Làks aga hoopis teisiti.
Kuni M saabus, andis D mulle, S-le ja G1-le ylevaate, kuidas ta oli oma tuppa naasnud ning leidnud oma yllatuseks kaks yhesugust kaustikut, millest yks oli siis see Kadunud Kaustik ja teine tema enda kaustik.
Saabus M, kael punane.
D andis pidulikult kaustiku yle. M kysis imestunult, et kust see leiti. Selle asemel, et syy yles tunnistada, teatas D, et kaustik olla olnud sekretàri juures. Nimelt keegi olla kaustiku koridori pòrandalt leidnud ja sekretàri kàtte toimetanud, kust yks looga kursis olev tehasetòòtaja selle leidis. S ja G1 toetasid D-d selle ràpase vale ettekandmisel, vàites et ka nemad olla tunnistajaks olnud kuidas tehasetòòtaja kaustiku kohale tòi ja puha. Mina olen lihtne inimene ja sotsiaalselt kergesti mòjutatav. See tàhendab, et olin kuss ega aidanud tòde pàevavalgele tuua.
Aga miks D ausalt yles ei tunnistanud? Miks S ja G1 ei òelnud, et D valetab? Ja mida mina sellest kogemusest òppisin? No pòhiliselt seda, et kirjutasin oma nime enda kaustiku peale :)
Kujutage ette, et eestlane kaotab tòò juures oma kaustiku àra, kuhu ta kòik elutàhtsad màrkmed on kirja pannud. Mis teie arvates juhtub?
Ma pakun vàlja jàrgmise stsenaariumi: kòik nohistavad oma arvuti taga. Kadunud Kaustiku Omanik teatab murelikult, et kaotas oma kaustiku àra. Vastuseks kostab eeldatavasti leige “mhm”, abivalmim kolleeg pakub vàlja, et ehk unustasid kohvinurka. Kòik tòòtavad edasi, kostub klaviatuuride klòbin. Kadunud Kaustiku Omanik otsib kaustikut, kuni selle leiab. Kui ei leia, paneb listi e-maili, et ega keegi mu kaustikut pole nàinud.
Aga mis meil siin eile juhtus?
M kaotas kaustiku àra.
M istub minu vastas, nii et korraga panin tàhele, kuidas ta nàrviliselt tuhnib oma arvutikotis ja paberites. Siis tuli meeleheitlik karjatus :’Mu kaustik on kadunud!’ Tegin ‘mhm’ ja jàtkasin oma Accessi pàringute tegemist (jaa! ma olen nyyd letterina/andmebaaside kunn!).
M tuhnis edasi, pààstes valla eelmainitud karjatusi. Hakkasin muretsema. Kysisin, et millal ta viimati kaustikut nàgi. Olla nàinud pool tundi tagasi. Aitasin viimase poole tunni syndmusi taastada – et kus ta kàis ja kes meie toas kàisid ja vòisid kogemata kaustiku vòtta (no meil on ju yhesugused kaustikud kòigil).
M-i karjatuste peale aktiviseerusid G1, G2, S ja D, kes tormasid robinal meie tuppa ja olles syndmustega kurssi viidud, hakkasid suure paanikaga kaustikut otsima. Panin imestusega tàhele, et igayks otsis tàpselt nendest kohtadest kuhu mina ja M ja eelnevad otsijad juba vaadanud olid. Lisaks kàidi kòik làhedalasuvad lauad, prygikastid, kapialused làbi ja see kòik toimus kàrarikka paanika ja kaastundeavalduste saatel.
Ka làhedal viibivad kliendi esindajad hakkasid muretsema ja ringi vaatama, et kuhu kaustik vòiks olla kadunud. Vàhemalt viis inimest kàisid yhekaupa kohvinurgas ja WC-s kaustikut otsimas.
Vajusin mòttesse – Eestis kyll nii ei tehta. Kui kaustiku kaotad, on sinu enda syy ja sinu enda kaustik ning otsid selle iseseisvalt yles eksole.
Kaustik vàlja ei ilmunud. Olukord oli traagiline. M istus pea kàte vahel justkui mees, kes on mastaapse krediitkaardipettuse ohvriks langenud. Siis tuhnis meeleheitlikult edasi, liigutas kappegi.
Tuli kohvijoomise aeg ja kaustiku otsimise projekt peatati. Kuni kohvi jòime, selgus, et M-l oli tekkinud kahtlusalune. Nimelt D oli kàinud meie toas vahepeal, mistòttu M tegi jàrelduse, et D vòttis kaustiku àra. D eitas kategooriliselt. Làbirààkimistesse sekkus S, kes vihjas D-le, et tegelikult M ei taha kòike kaustikut tagasi, tal on ainult neid lehti vaja, kus on tànase pàeva koosolekute màrkmed. D eitas kirglikult syyd.
Mina, olles oma Eestimaise kultuuripàrandi kytkes, pakkusin vàlja, et kui kaustikut ei leia, siis M vòib ju saata kogu firma listi e-maili et ega keegi kaustikut pole màrganud. Sain leige reaktsiooni pòhjal kohe aru, et Itaalias nii ei tehta. Eeldatavasti siin ei tunnistata kirjalikult, et oled kaustiku kaotanud.
M oli vahepeal jòudnud meeleheite faasist màratsemise faasi. Lòi ukse pauguga kinni ja andis lauale (see, mida me yhiselt jagame – ehk siis ka minu lauale) jalaga. Jàlgisin teda pisut murelikult ja ytlesin igaks juhuks, et mul on tòesti kahju selle kaustiku pàrast. No kes ei muretseks, kui peab viibima yksi kinnises ruumis koos mòòblit togiva vihase Napoletanoga. M kolistas veel pisut mòòbliga, haaras arvuti kaenlasse ja tormas minema. Tema seisundit arvestades ma pakun, et ta làks peldikusse nutma.
Làks paar minutit mòòda ja sydmuskohale imbus syydlasliku ilmega D, kadunud kaustik nàpus.
Mis edasi juhtus, oli minu jaoks veel yllatavam kui kogu eelnev lugu.
Nimelt ma eeldasin, et D on aumees ja ytleb M-le, et sorri-sorri ma tegelt vòtsin ikkagi kogemata su kaustiku ja nàe siin ta on.
Làks aga hoopis teisiti.
Kuni M saabus, andis D mulle, S-le ja G1-le ylevaate, kuidas ta oli oma tuppa naasnud ning leidnud oma yllatuseks kaks yhesugust kaustikut, millest yks oli siis see Kadunud Kaustik ja teine tema enda kaustik.
Saabus M, kael punane.
D andis pidulikult kaustiku yle. M kysis imestunult, et kust see leiti. Selle asemel, et syy yles tunnistada, teatas D, et kaustik olla olnud sekretàri juures. Nimelt keegi olla kaustiku koridori pòrandalt leidnud ja sekretàri kàtte toimetanud, kust yks looga kursis olev tehasetòòtaja selle leidis. S ja G1 toetasid D-d selle ràpase vale ettekandmisel, vàites et ka nemad olla tunnistajaks olnud kuidas tehasetòòtaja kaustiku kohale tòi ja puha. Mina olen lihtne inimene ja sotsiaalselt kergesti mòjutatav. See tàhendab, et olin kuss ega aidanud tòde pàevavalgele tuua.
Aga miks D ausalt yles ei tunnistanud? Miks S ja G1 ei òelnud, et D valetab? Ja mida mina sellest kogemusest òppisin? No pòhiliselt seda, et kirjutasin oma nime enda kaustiku peale :)
martedì, gennaio 30, 2007
Talv
Olles tàna hommikul tòòle jòudnud, avastasin, et mu òed hoogu làinud ja oma lastest fotosid saatnud.
Kòigepealt oli email, kus kosmonaudikostyymis vàike T hullab lumes. Olla teinud esimese kelgusòidu.
Teiselt òelt olid tulnud palju fotosid, kus on igast ilmakaarest pildistatud kosmonaudikostyymis vàikest C-d liugu laskmas ja uiskudel koperdamas. Neiu olla esimest korda elus uisutanud.
Mida sellest kòigest jàreldada?
No mina tegin jàrelduse, et on saabunud talv.
Ka Itaaliasse on saabunud talv. Temperatuur on langenud kriitilise 7 soojakraadini. Màgede tippudele on tekkinud lumi. CNNs nàidatakse kaadreid lumisest Moskvast, lumisest Stockholmist ja lumisest Prahast.
Nende signaalide pòhjal ma saingi aru, et on talv.
Tànahommikused fotod kinnitasid mu kahtlusi.
Panin kindad mantlitaskusse, valmistumaks olukorra halvenemiseks.
Kòigepealt oli email, kus kosmonaudikostyymis vàike T hullab lumes. Olla teinud esimese kelgusòidu.
Teiselt òelt olid tulnud palju fotosid, kus on igast ilmakaarest pildistatud kosmonaudikostyymis vàikest C-d liugu laskmas ja uiskudel koperdamas. Neiu olla esimest korda elus uisutanud.
Mida sellest kòigest jàreldada?
No mina tegin jàrelduse, et on saabunud talv.
Ka Itaaliasse on saabunud talv. Temperatuur on langenud kriitilise 7 soojakraadini. Màgede tippudele on tekkinud lumi. CNNs nàidatakse kaadreid lumisest Moskvast, lumisest Stockholmist ja lumisest Prahast.
Nende signaalide pòhjal ma saingi aru, et on talv.
Tànahommikused fotod kinnitasid mu kahtlusi.
Panin kindad mantlitaskusse, valmistumaks olukorra halvenemiseks.
lunedì, gennaio 29, 2007
Ka see sissekanne on strictly tibidele
Ega kaks ilma kolmanda (ja neljandata) jàà.
Ma otsin sellestsamast Fornarina poest need punased kingad ka.
See sissekanne on ainult tibidele lugemiseks
Need on minu esimesed Itaaliast ostetud kingad (eksole nummid!).
No tegelikult ma ei tee kòigist oma jalavarjudest portreefotosid.
Lihtsalt korduvad katsed alates minu kòige esimesest Itaalia-kylaskàigust on tòestanud, et mu pòhjamaiselt kogukad jalalabad ei mahu siinses kaubadusvòrgus pakutavatesse glamuursetesse jalavarjudesse.
Aga ma pole lootust kaotanud- olen jàrjekindlalt kàinud poodides hàngimas, kingi proovinud ja myyjaid nàrvi ajanud. Nimelt siinsetel myyjatel on kombeks vaielda. Nàiteks kui kysin 41 suurust, siis tyypiliselt myyja teatab, et 41-te pole, aga ehk soovite 40-t proovida? No ma siis tyypiliselt teatan, et nr 40 on mulle vàike. Myyja tavaliselt ei anna alla, vaid veenab mind, et vaja ikka proovida. No ma siis sikutan pisikese kingakese jalga. Tihti saab nr 40 king jalga ka, lihtsalt òmblused kàrisevad natuke ja varbad tuleb ebaloomulikult kronksu ajada. Tyypiliselt heidab myyja selle peale hindava pilgu ja kilkab ònnelikult:”Perfetto!” Mille peale ma tyypiliselt teatan, et pole perfetto, sest mul on varbad kronksus ja kand valus. Kàrisevatele òmblustele ma ettevaatuse mòttes tàhelepanu ei juhi. Edasi on kaks stsenaariumit – myyja vaikib solvunult ja napsab mul jalavarjud kàest vòi ajab oma joru edasi senikaua kuni ma enda vanad kingad jalga ajan ja kaugenen.
PS! Tervitused ja igikestvad tànusònad pl-le, kes juhtis mu tàhelepanu Fornarina poele. Sealt ma leidsingi need kingad.
venerdì, gennaio 26, 2007
Pronkssòduri raudne haare
“Mis teil probleem teil Eestis selle ausambaga on?”, kysis yks kolleeg tàna hommikul.
Pògusa asjaolude selgitamise tulemusena ilmnes, et Pronkssòduri probleem on Itaalia teleuudistesse jòudnud. Tavaliselt Itaalia ajakirjandus vàlisilmas toimuvale erilist tàhelepanu ei pòòra, vàlja arvatud siis kui on sòda vòi seksiskandaal.
Pàeva kysimus (vastusevariantidega) - kas pronkssòduri probleem Itaalia teleuudistes viitab a) sòjale vòi b) seksiskandaalile?
Pògusa asjaolude selgitamise tulemusena ilmnes, et Pronkssòduri probleem on Itaalia teleuudistesse jòudnud. Tavaliselt Itaalia ajakirjandus vàlisilmas toimuvale erilist tàhelepanu ei pòòra, vàlja arvatud siis kui on sòda vòi seksiskandaal.
Pàeva kysimus (vastusevariantidega) - kas pronkssòduri probleem Itaalia teleuudistes viitab a) sòjale vòi b) seksiskandaalile?
giovedì, gennaio 25, 2007
Mees vòi Ibiza Barbie?
Nàgin tàna absoluutselt silmipimestavat meest kontoris!
Tal kandis moekaid pruunist nahast king-tossusid. Kehasse tòòdeldud kastanpruuni velvetpintsaku all oli oranzh kashmiirkampsun, mille kaeluse kohalt piilus vàlja kelmikalt kollane triiksàrk. Vòilillekollaste sarvraamidega prillide taga sàdelesid vitaalsed sòstrasilmad ja sassoon-tukk lehvis aegluubis, kui ta kohvinurgast mòòda hòljus, beezhid viikarid delikaatselt kuid samas vàltimatult esile toomas tema mehelike kannikate kontuure.
Mulle meeldib, kuidas Itaalia mehed riides kàivad. Neid on alati huvitav vaadata.
Seoses sellega, et viibin Mòttetus Màgilinnas, vaatan nyyd igal òhtul ja hommikul CNN-i eksole. Olen màrganud, et kònealune telekanal pakub lòppematult vòimalusi globaalsete lipsutrendidega tutvumiseks. Vòtame nàiteks eile.
Kui nàidati Bushi State of the Union kònet, siis nii kodanik Pòòsas ja kòik ymberseisjad mehed kandsid tillukeste tàhnikestega peamiselt punaseid lipse. Kui aga pakuti vaatamiseks Blairi Iraagi teemalist kònet, siis nii Tony kui ka parlamentààrid kandsid jòulise diagonaaltriibuga lipsu, valdavalt puna-sinistes ja lillades toonides. Mu lemmik-uudisteankrul Charles Hudsonil on ka pòhiliselt lillad diagonaaliga lipsud muide.
Itaalias aga kantakse peamiselt yhevàrvilisi lipse. Tavaliselt siniseid, aga ka kollased lipsud ruulivad. Ysna tàhelepanuvààriv kohalik lipsutrend on villasest materjalist talve-lipsud, mida siinses kaubandusvòrgus ohtralt leidub. Need on valmistatud tàpselt pintsaku vòi mantli materjalist, aga on lipsumustriga (vàikesed tàrnikesed ja mummukesed ja viltused triibud ja puha). Ma vòiks pàris palju maksta, kui saaks sellise vinge mustriga mantliriide kuskilt.
Yhesònaga, kui umbes 2009.a. talvel Tallinnas mònel investeerimispankuril sellist lipsu nàete, siis teate, kuskohast see lipsutrend alguse sai :)
Tal kandis moekaid pruunist nahast king-tossusid. Kehasse tòòdeldud kastanpruuni velvetpintsaku all oli oranzh kashmiirkampsun, mille kaeluse kohalt piilus vàlja kelmikalt kollane triiksàrk. Vòilillekollaste sarvraamidega prillide taga sàdelesid vitaalsed sòstrasilmad ja sassoon-tukk lehvis aegluubis, kui ta kohvinurgast mòòda hòljus, beezhid viikarid delikaatselt kuid samas vàltimatult esile toomas tema mehelike kannikate kontuure.
Mulle meeldib, kuidas Itaalia mehed riides kàivad. Neid on alati huvitav vaadata.
Seoses sellega, et viibin Mòttetus Màgilinnas, vaatan nyyd igal òhtul ja hommikul CNN-i eksole. Olen màrganud, et kònealune telekanal pakub lòppematult vòimalusi globaalsete lipsutrendidega tutvumiseks. Vòtame nàiteks eile.
Kui nàidati Bushi State of the Union kònet, siis nii kodanik Pòòsas ja kòik ymberseisjad mehed kandsid tillukeste tàhnikestega peamiselt punaseid lipse. Kui aga pakuti vaatamiseks Blairi Iraagi teemalist kònet, siis nii Tony kui ka parlamentààrid kandsid jòulise diagonaaltriibuga lipsu, valdavalt puna-sinistes ja lillades toonides. Mu lemmik-uudisteankrul Charles Hudsonil on ka pòhiliselt lillad diagonaaliga lipsud muide.
Itaalias aga kantakse peamiselt yhevàrvilisi lipse. Tavaliselt siniseid, aga ka kollased lipsud ruulivad. Ysna tàhelepanuvààriv kohalik lipsutrend on villasest materjalist talve-lipsud, mida siinses kaubandusvòrgus ohtralt leidub. Need on valmistatud tàpselt pintsaku vòi mantli materjalist, aga on lipsumustriga (vàikesed tàrnikesed ja mummukesed ja viltused triibud ja puha). Ma vòiks pàris palju maksta, kui saaks sellise vinge mustriga mantliriide kuskilt.
Yhesònaga, kui umbes 2009.a. talvel Tallinnas mònel investeerimispankuril sellist lipsu nàete, siis teate, kuskohast see lipsutrend alguse sai :)
martedì, gennaio 23, 2007
Yks tont kàib ringi mòòda Itaaliat
Eelmisel nàdalal teatati uudistes, et Itaalia valitsus on otsustanud vàhendada habemeajajate arvu. Seaduse mòte on selles, et kuna habemeajamine on madala marginaaliga teenus, siis valitsus otsustas, et kui on vàhem habemeajajaid, siis nad saavad oma teenuste eest rohkem pappi kysida. No mismòttes?! Kuidas saab valitsus otsustada, palju habemeajajaid riik vajab? Kas iva pole mitte selles, et see ongi vàljasurev teenus, sest kaubandusvòrgus on saadaval hulgaliselt moodsaid Aasiast toodud aparaate, mis edukalt habemeajaja salongi asendavad. No ma olen tòesti àrritunud! Brutaalselt ignoreeritakse elementaarseid vaba turumajanduse ja kodanikuvabaduse printsiipe minu arvates!
Ja yleyldsegi. President on kommunist, ametiyhingud vòivad panna veto ykskòik millisele reformile ja kahes kodus, kus ma kylas olen kàinud, nàgin Lenini ja Marxi kogutud teosed.
Punkri làhedal on mingisugune poliitiliste koosviibimiste koht, mille ykse peal on fotol nàha olev plakat. Seal on veel C.Guevara portree (noh see klassikaline, kus tal on oktoobrilapsemàrgiga barett peas ja vaatab yles innukalt) ja yleskutsed stiilis "hakkame mòisasid pòletama ja kommunismi ehitama!"
Hetkel nàrin nukralt mandariini ja kannatan kommunismifoobia all.
Iscriviti a:
Post (Atom)
