Kultuurierinevus

Eile olin tòò juures veidra kultuurierinevuse tunnistajaks.

Kujutage ette, et eestlane kaotab tòò juures oma kaustiku àra, kuhu ta kòik elutàhtsad màrkmed on kirja pannud. Mis teie arvates juhtub?
Ma pakun vàlja jàrgmise stsenaariumi: kòik nohistavad oma arvuti taga. Kadunud Kaustiku Omanik teatab murelikult, et kaotas oma kaustiku àra. Vastuseks kostab eeldatavasti leige “mhm”, abivalmim kolleeg pakub vàlja, et ehk unustasid kohvinurka. Kòik tòòtavad edasi, kostub klaviatuuride klòbin. Kadunud Kaustiku Omanik otsib kaustikut, kuni selle leiab. Kui ei leia, paneb listi e-maili, et ega keegi mu kaustikut pole nàinud.

Aga mis meil siin eile juhtus?

M kaotas kaustiku àra.
M istub minu vastas, nii et korraga panin tàhele, kuidas ta nàrviliselt tuhnib oma arvutikotis ja paberites. Siis tuli meeleheitlik karjatus :’Mu kaustik on kadunud!’ Tegin ‘mhm’ ja jàtkasin oma Accessi pàringute tegemist (jaa! ma olen nyyd letterina/andmebaaside kunn!).
M tuhnis edasi, pààstes valla eelmainitud karjatusi. Hakkasin muretsema. Kysisin, et millal ta viimati kaustikut nàgi. Olla nàinud pool tundi tagasi. Aitasin viimase poole tunni syndmusi taastada – et kus ta kàis ja kes meie toas kàisid ja vòisid kogemata kaustiku vòtta (no meil on ju yhesugused kaustikud kòigil).
M-i karjatuste peale aktiviseerusid G1, G2, S ja D, kes tormasid robinal meie tuppa ja olles syndmustega kurssi viidud, hakkasid suure paanikaga kaustikut otsima. Panin imestusega tàhele, et igayks otsis tàpselt nendest kohtadest kuhu mina ja M ja eelnevad otsijad juba vaadanud olid. Lisaks kàidi kòik làhedalasuvad lauad, prygikastid, kapialused làbi ja see kòik toimus kàrarikka paanika ja kaastundeavalduste saatel.
Ka làhedal viibivad kliendi esindajad hakkasid muretsema ja ringi vaatama, et kuhu kaustik vòiks olla kadunud. Vàhemalt viis inimest kàisid yhekaupa kohvinurgas ja WC-s kaustikut otsimas.
Vajusin mòttesse – Eestis kyll nii ei tehta. Kui kaustiku kaotad, on sinu enda syy ja sinu enda kaustik ning otsid selle iseseisvalt yles eksole.

Kaustik vàlja ei ilmunud. Olukord oli traagiline. M istus pea kàte vahel justkui mees, kes on mastaapse krediitkaardipettuse ohvriks langenud. Siis tuhnis meeleheitlikult edasi, liigutas kappegi.
Tuli kohvijoomise aeg ja kaustiku otsimise projekt peatati. Kuni kohvi jòime, selgus, et M-l oli tekkinud kahtlusalune. Nimelt D oli kàinud meie toas vahepeal, mistòttu M tegi jàrelduse, et D vòttis kaustiku àra. D eitas kategooriliselt. Làbirààkimistesse sekkus S, kes vihjas D-le, et tegelikult M ei taha kòike kaustikut tagasi, tal on ainult neid lehti vaja, kus on tànase pàeva koosolekute màrkmed. D eitas kirglikult syyd.
Mina, olles oma Eestimaise kultuuripàrandi kytkes, pakkusin vàlja, et kui kaustikut ei leia, siis M vòib ju saata kogu firma listi e-maili et ega keegi kaustikut pole màrganud. Sain leige reaktsiooni pòhjal kohe aru, et Itaalias nii ei tehta. Eeldatavasti siin ei tunnistata kirjalikult, et oled kaustiku kaotanud.

M oli vahepeal jòudnud meeleheite faasist màratsemise faasi. Lòi ukse pauguga kinni ja andis lauale (see, mida me yhiselt jagame – ehk siis ka minu lauale) jalaga. Jàlgisin teda pisut murelikult ja ytlesin igaks juhuks, et mul on tòesti kahju selle kaustiku pàrast. No kes ei muretseks, kui peab viibima yksi kinnises ruumis koos mòòblit togiva vihase Napoletanoga. M kolistas veel pisut mòòbliga, haaras arvuti kaenlasse ja tormas minema. Tema seisundit arvestades ma pakun, et ta làks peldikusse nutma.

Làks paar minutit mòòda ja sydmuskohale imbus syydlasliku ilmega D, kadunud kaustik nàpus.

Mis edasi juhtus, oli minu jaoks veel yllatavam kui kogu eelnev lugu.
Nimelt ma eeldasin, et D on aumees ja ytleb M-le, et sorri-sorri ma tegelt vòtsin ikkagi kogemata su kaustiku ja nàe siin ta on.
Làks aga hoopis teisiti.
Kuni M saabus, andis D mulle, S-le ja G1-le ylevaate, kuidas ta oli oma tuppa naasnud ning leidnud oma yllatuseks kaks yhesugust kaustikut, millest yks oli siis see Kadunud Kaustik ja teine tema enda kaustik.
Saabus M, kael punane.
D andis pidulikult kaustiku yle. M kysis imestunult, et kust see leiti. Selle asemel, et syy yles tunnistada, teatas D, et kaustik olla olnud sekretàri juures. Nimelt keegi olla kaustiku koridori pòrandalt leidnud ja sekretàri kàtte toimetanud, kust yks looga kursis olev tehasetòòtaja selle leidis. S ja G1 toetasid D-d selle ràpase vale ettekandmisel, vàites et ka nemad olla tunnistajaks olnud kuidas tehasetòòtaja kaustiku kohale tòi ja puha. Mina olen lihtne inimene ja sotsiaalselt kergesti mòjutatav. See tàhendab, et olin kuss ega aidanud tòde pàevavalgele tuua.

Aga miks D ausalt yles ei tunnistanud? Miks S ja G1 ei òelnud, et D valetab? Ja mida mina sellest kogemusest òppisin? No pòhiliselt seda, et kirjutasin oma nime enda kaustiku peale :)