Katu, basseinide ja turgude kunn!

Laupàeval vàisasin Ujumisakadeemiat. Arstitòendit ei kysitud. Kysiti hoopis, et kas ma olen Rootsist ja et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Siin kysitakse alati, et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt.

Basseini strateegilised mòòdud: 25m pikk, igalt poolt 1,5m sygav, kodust 5min kaugusel. Kohal olid peale minu kolm professionaalset ujujat, seega iga raja peale yks inimene. Enne kui pàrisujujad alustasid, aeti kòik lapsed basseinist vàlja. Ehk siis minu unistuste bassein, kui vàlja arvata pisiasi, et riietusruumis polnud kappe. Vòttes arvesse asjaolu, et Rooma on linn, kus kòiki turiste hoiatatakse tungivalt ja korduvalt pikanàpumeeste ning autovaraste eest, siis kas te ei leia, et lukuga varustatud kappide puudumine ujula riietusruumis on pisut kohatu? Mina ei tea, kuhu kohalikud oma asjad jàtavad – igaks juhuks vòtsin kòik basseini ààrde kaasa. Selle ujula teine huvitav omadus on see, et bassein sees olevad kahhelplaadid on kaetud mingi halli kihi vòi settega. Nende kohtade peal, kus inimesed vastu kahhelplaate làhevad – nàiteks raja lòpus ymber keerates – on aegade jooksul sete àra nyhitud. Kokkuvòttes Itaalia parim bassein minu seniste kogemuste pòhjal.

Siis kàisin poes ja turul toitu ostmas. Muidu primitiivne tegevus, aga selles mòttes eriline syndmus, et Itaalias on ainulaadne klienditeeninduskultuur. Klienditeenindus Itaalia moodi tàhendab, et kui tahad head teenindust, siis pead selle ise vàlja teenima, demonstreerides oma lòppematut lojaalsust.

Vòtame konkreetse nàite – punkri all asuv pizzeria, mida peab yks vanaldane abielupaar ja nende kaks nummit poega. Seal nad valmistavad ise pizzat, saia ja pirukaid.
Esimest korda kui pizzeriasse làksin, sai mulle osaks mòòdukas vaenulikkus. Ei osanud òieti midagi kysida sellise ootamatu kylma vastuvòtu valguses, niisiis palusin endale kaks viineripirukat sisse pakkida. Kassapidaja rollis olev madre mòòtis mind pika pilguga ylevalt alla. Kui maksma làksin, siis sain vastuseks jàise ”Grazie, arrivederci!”. Roomasin alandlikult minema oma pirukatega.
Pirukad olid elu parimad, mistòttu làksin sinnasamasse kohta ka jàrgmisel pàeval. Jàà hakkas sulama – madre ja padre naeratasid. Vaatasin ringi, rohkem inimesi polnud – jàrelikult naeratasid mulle.
Noh, kolmandal korral òeldi juba:”Ciao” mitte “Buongiorno”.
Neljandal korral oli lett tàitsa tyhi, aga kysimise peale tehti mulle custom-made pizza minu soovitud koostisosadega, mille nummid poisid kiirelt valmis kypsetasid. Muide ka pizza on selles kohas elu parim.
Nyyd, kui sinna pizzeriasse làhen, otsivad nad mulle kòige pehmema saia vàlja, informeerivad mis kell on abiks tulla, kui tahan vàrskeid pirukaid ja lehvitavad sòbralikult, kui jàrjekordse ostuga lahkun. Kahju, et ma pean siin Mòttetus Màgilinnas hàngima ega saa igal òhtul madre ja padre maitsvat pizzat ostmas kàia.

See ylakirjeldatud teeninduskultuuri reegel kehtib igal pool Itaalias, olen màrganud. Harvu erandeid tehakse ainult siis, kui oled Silmnàhtavalt Rikas vòi demonstreerid enneolematut asjatundlikkust ostetava kauba vòi teenuse osas. Nàiteks ei maksa imestada, kui làhed mònda restorani esimest korda ja saad jaheda teeninduse. Kui oled turist ja esimest korda mònda restorani làhed, saad 2in1 - jahedat teenindust ning eilset pastat (yldlevinud printsiip on, et turistid heal ja halval toidul vahet ei tee ega kunagi tagasi ei tule, mistòttu vòib neile vana toitu myya topelt kallima hinnaga). Kui aga oled demonstreerinud, et oled lojaalne, hellitatakse sind – pannakse paremaid palu kòrvale, tehakse komplimente ja allahindlusi.

Vot sellepàrast kàivad itaallased generatsioonide kaupa tàpselt sama pizzamehe vòi kingaparandaja vòi riidemyyja juures. Alguses arvasin, et itaallased on imelikud, yldse ei hinda objektiivselt kuhu oma raha kulutavad, aga nyyd olen òppinud neid mòistma.

Justnimelt Itaalia klienditeeninduskultuuri valguses oli mu laupàevane toiduostlemine tore syndmus. Pàrast esialgset alandust ja òudu sain seekord hulgaliselt àratundmisròòmu, leti alt vàrsket kaupa, soodsat hinda ja komplimente kuhjaga. Pàeva yllatus oli see, et lihaletis tegutsevad hàrrad lausa ryselesid omavahel, et saaks mulle mu 200 gr sinki* sisse pakkida. Kuni tugevam ryseleja mulle sinki viilutas, òiendas kaotaja, et vòitja ei tea yldse heast toidust mitte halligi ja tal pole mingit òigust puudutada oma diletantlike kàtega minu kòrgeaususele mòeldud sinki. Oli naljakas - mina vaheldumisi muhelesin ja punastasin, kogu jàrjekord kikitas kòrvu justkui sead rukkis.
Koju jòudes kontrollisin saagi yle – yhtki koledat kòògivilja polnud ja raha ei kulunud ka niipalju kui alguses. Vot kuidas Itaalias kliendilojaalsust kasvatatakse!

Niisugused ongi minu pisikese elu suured ròòmud :)
Jàrgmine kord kirjutan, mis sel nàdalavahetusel pekki làks.

*Mul on uus lemmiksink - proschutto cotto (otsetòlkes ”keedusink”, aga tegelikult see ei maitse nagu Eesti keedusink). Soovitan Itaalia kylastajatel osta seda keedusinki.