Kes teil on olnud tunne, justkui aegluubis autoònnetust vaataks pealt?

Ohmaivòi!
Roku Moodsal Vennal on mingi Kylast pàrit sòber, kes tòòtab Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranis. Sòber presenteerib end kui Vàga Tàhtsat Inimest, aga infokybemetest olen aru saanud, et on koka abiline.
Yhesònaga hàrga tàis itaalia poisid on vòtnud pàhe korraldada Vàhetuntud Suusakuurortis meie veinide degustatsiooni. Pange tàhele, et juunis. Kui suusakuurortites mitte kedagi ei ole. Umbes et Roku Moodne Vend làheb kohale ja kindlasti mina pean ka minema (sest RMV ei rààgi inglise keelt) ja kutsutakse kòik Austria tàhtsad inimesed ja yleyldsegi leiab aset vàhemalt rokkfestivali mòòtu yritus.
Kui asi minu kòrvu jòudis ja asja làhemalt uurima hakkasin, ilmnes, et RMV kokaabilisest sòber on asju korraldamas selliselt, et veinid ja selle tegijad tulevad kohale - mòistagi ise kòik kulud kandes - lootuses Austria Vàhetuntud Suusakuurortis feimi ja respekti koguda. Restoran vòtab kylalistelt 20 eurot per nase ja et meie vaeva kompenseerida, ostavad kymme kasti Pecorinot kah (aga mitte restorani hinnaga, vaid maaletooja hinnaga, sest RMV oli juba nii vàlja lubanud).
Ah et palju inimesi tuleks ja kes need oleks? Ilmnes, et sellele pole veel mòelda jòutud, aga umbes 40 peaks olema. Kylaliste vòimaliku identiteedi kohta selget vastust ei tulnud, nii et siinsele kogemusele toetudes julgen kujutleda umbes veerandsada kylalist: mòned igavlevad lumelauainstruktorid, postkontori tòòtajad ja paar tukkuvat pensionàri.
Tegin kiired arvutused. Kahe inimese edasi-tagasi reis Austria Mòttetusse Màgilinna vòtab aega kaks pàeva. Kui minna autoga, siis edasi-tagasi bensiin&kiirteemaksud làheks maksma ca 350 eurot. Lennuki varianti uurisin ka, aga ajakulu oli sama ja kokku oleks maksumus ca 700 eurot. Ilmselt tuleks pàev varem kohale sòita ja pàev peale yritust tagasi, mis teeks kaks òòd hotellis (ca 250 eurot, sest Roku Moodsa Vennaga ma tuba jagada kyll ei viitsi). Yhesònaga ajakulu oleks kahe inimese kolm tòòpàeva ja rahaline kulu vàhemalt ca 600 eurot.
Kui pàris aus olla, siis 600 euroga ja kuue tòòpàevaga saab turunduslikult palju rohkem àra teha, selle asemel, et pool tundi 25-le Vàhetuntud Suusakuurorti elanikule slaide nàidata. Asi tundus nii imelik ja RMV selgitused nii segased, et helistasin ise proua M-le.
Proua M osutus olevat segaduses germaani proua. Ta olla arvanud, et ta lihtsalt kuulutab yrituse vàlja ja siis kogu famiglia Radica lendab veinidega kohale ja tema korjab klientidelt raha ja kòik on ònnelikud ja tukkuvad pensionàrid ei saa arugi, mis juhtus.
Ilmselt oli pàris nòme kyll, et mina nyyd korraga kysisin aktsiisikoodi ja kàibemaksukohuslase numbrit ja selgitasin, et 10 kasti me ikka vist Fiat Panda pakiruumis kohale ei too ja et tavaliselt meie kliendid maksavad ise transpordi kinni. Proua M siis arvas, et ta rààgib sellest asjast omanikuga, kes kòik veiniostud otsustab. Saatsin juba tellimuse kinnituse ka àra ja palusin lynkadesse sisestada ettevòtte nimi ja KM kohuslase kood ja muud andmed, mis kòik puudu olid.
Vahepeal RMV otsustas, et ta ikkagi ei làhe Austriasse. Esiteks kohutas teda aja- ja bensiinikulu, mille peale ta veel mòelnud polnud. Teiseks sòitis ta nàdalavahetusel taaskord oma auto surnuks. See on tal juba neljas muide. Ise on noormees jàtkuvalt hea tervise juures, tàname kysimast.
Proua M pole ikka veel midagi vastanud. Aga RMV suhtles eile oma kokaabilisest sòbraga, kes andis teada, et yritus toimub juba selle nàdala laupàeval ja et kiiresti-kiiresti oleks veine tarvis. Tellimus suurenes korraga 10lt kastilt 16le, mille peale tegin siis uue tellimuse kinnituse, saatsin àra ja kysisin taaskord ettevòtte nime ja koode ja muud tyytut. Vastuseks ei halligi, aga koka abiline olla telefoni teel teatanud, et kòi sobib, ainult et ylekanne tehakse 15 pàeva pàrast. Ettevòtte nime meil ikka pole, kusjuures.
Nyyd pressivad Roku Moodne Vend ja Tòòkas Isa, et tuleks ikkagi transport àra broneerida ja veinid kiirelt àra saata ja et mina peaksin ikkagi òppima paindlikum olema ja yldsegi mis pagana pàrast ma kiusan inimesi nende aktsiisikoodide ja tobedate formaalsustega ja sedasi kliendid vòivad hakata arvama, et me oleme mingi ylbe firma.
No mina arvasin, et vòime ju saata kyll veinid àra, aga enne peaks restoran ikkagi arve àra maksma, sest kòik meie vàlismaa kliendid maksavad arve enne kui kaup vàlja làheb ja et neid andmeid oleks ikkagi ka vaja. Oh, ja kas ma mainisin, et Koka Abiline tòòtab restoranis vaid kuni 30.juunini?

Yhesònaga minu arvates kriiskab see keiss igast praost:"Fregatura! Fregatura!". No ma siin selgitan, et mòelge, meil on tegemist vàlismaa kliendiga. Me ei tea isegi ettevòtte nime ega KM kohuslase numbrit. Meil pole tellimuse kinnitusele mingit vastust. Inimene, kes tellimust teeb, làheb nàdala aja pàrast tòòlt àra ja ilmselgelt pole isegi autoriseeritud midagi ostma. Ja kòigele lisaks ei maksaks nad enne kui juuli keskel, kui kaup on ammu àra saadetud. No ma ei saa aru, kuidas nad aru ei saa!
Yhesònaga, et konstruktiivne olla, siis pakkusin, et muudes asjades ma nàpuga jàrge ei ajaks, aga arve peab kyll makstud olema enne kui kaup vàlja làheb. Ja et tegelikult tollidokumentide jaoks oleks neid andmeid ka tarvis, mida ma juba paar nàdalat tagasi kysisin.
Aga RMV ja RTI muudkui pressivad, et vaja ikka vein saata, sest on ju ikkagi RMV sòbraga tegemist ja kui veinid laupàevaks ei jòua, siis on kòik brutta figura ja yleyldse maailma lòpp ja meil pole ju Austrias edasimyyjat ja mòtle, mis vòimalused meile kòik kasutamata jààvad ja et kui mina neid ei aita, siis nad teevad kòik ise àra ja ilma minuta. Praegu làhen ja kaeban Rokule kòik àra! Ja kui see ka ei aita, siis ostan pileti Austraaliasse ja enne detsembrit tagasi ei tule!
/lahkub lavalt jalgu trampides ja porisedes/

Importance of Being Earnest

Nigeeria òhtusòòk jààb tàna àra, sest Dublinil on pakkuda palju teravmeelsemat meelelahutust: Oscar Wilde'i "Importance of Being Earnest" ehk triviaalne komòòdia tòsistele inimestele.
Tegemist on nàidendiga, mis viskab elegantselt, aga selle eest halastamatult, nalja Victoria-aegse Inglismaa kombestiku yle.
Kui nàidend esimest korda lavastati, oli Oscar kellegi kibekeele pahatahtlikkuse objekt, kes nii Oscarit kui tema nàidendit igatepidi maha tegi. Vihkamise kampaania kandis vilja ja nàidendit etendati pettumusttekitavalt vàhe kordi ning peale seda Oscar rohkem nàidendeid ei kirjutanudki. Millest on kahju, sest kàesolevast teosest leiab tànapàevalgi vàga aktuaalseid mòtteteri ja ma arvan, et Oscaril oleks neid veelgi olnud, kui ta oleks nàidendi teemal positiivset tagasisidet saanud ja sellest innustatuna veel mòne meisterdanud.
Vaadelgem neist mòtteteradest mònigaid:

Lady B: Nor do I in any way approve of the modern sympathy with invalids. I consider it morbid. Illness of any kind is hardly a thing to be encouraged in others. Health is the primary duty of life.

G:We live, as I hope you know, Mr. Worthing, in an age of ideals. The fact is constantly mentioned in the more expensive monthly magazines.

B: I do not approve of anything that tampers with natural ignorance. Ignorance is like a delicate exotic fruit; touch it and the bloom is gone. The whole theory of modern education is radically unsound. Fortunately in England, at any rate, education produces no effect whatsoever. If it did, it would prove a serious danger to the upper classes, and probably lead to acts of violence in Grosvenor Square.

G: Few parents nowadays pay any regard to what their children say to them. Whatever influence I ever had over mamma, I lost at the age of three.

Dubliners

Reedel vàrskelt Dublinisse saabununa otsustasin minna siinseid vàrvikirevaid uksi ja inimesi pildistama. Vàrvilisi uksi ma sinuga, Kodumaa, juba jagasin (tànks, PowerPoint!), aga yht ysnagi vàrvikat isiksust presenteeriks ka.
Nimelt rassisin parasti iirlaste rahvusraamatukogu vàrava ees, mis on maailma kòige nummim raamatukoguvàrav ja mille pildistamine oli mònevòrra komplitseeritud, aga sellest teinekord. Korraga màrkasin yhte stiilset hàrrasmeest, keda The Sartorialist kindlasti pildistaks. Nagu The Sartorialist ees, nii mina jàrel. Hàrra Dubliner juba ka màrkas, et ma teda màrkasin. Polnud tarvis kònetama hakatagi, sest ta kònetas mind ise.
Ilmnes, et tegemist on hàrra M-ga Prahast, aga tegelikult on ta pàrit Norrast. Jah, pildistamise vastu pole tal midagi, kui ma temaga òhtust sòòma tulen. Ah et koos abikaasaga? Ei, abikaasaga pole tarvis. Aga kas teil lapsi on? Ei ole? Jàrelikult te pole abielus!
Hàrra M puhus mulle flòòti ja uuris, et mis vàrvi silmad abikaasal on. Pruunid silmad? Oi-oi kui pahasti!

Jàrgnes maailmapilti avardav seisukoht sellest, et pruunide silmadega inimestel on monkey disease ja yldsegi pruunisilmsus viitavat vàgivaldsele loomule. Kunagi hallidel aegadel olla kòigil meie esivanematel olnud sinised silmad, aga siis olla tulnud kurja loomuga pruunisilmsed inimesed meie esivanemate maid vallutama ja nyyd on monkey disease siiagi jòudnud. Repliigi korras tahtsin lisada, et tol hetkel ma polnud veel hàrra Pga kohtunud, aga nyyd langeb kahtluse tume vari kyll Tyrgi viikingite peale.
Hàrra M uuris, et mis vàrvi minu silmad on. "Ah rohelised? Pruunid jàrelikult."
"Kuula nyyd hoolega," òpetas hàrra M. "Kust sa pàrit oled?" "Eestist," vastasin lòbustatult. "Mine Eestisse. Otsi yles mesinik. Lase tema mesilasel end nòelata ja siis joo selle mesiniku tehtud mett peale. Seejàrel mine magama ja hommikul - hoplaa! - ongi su silmad sinised"
Mul oli parjasti Vàga Vàikese Aruga Karu moment, mistòttu pidasin vajalikuks tàpsustada, et kas tòesti saab nii lihtsalt silmade vàrvi muuta.
Hàrra M àrritus pisut mu mòistmatuse peale ja selgitas, et mitte mu silmad ei muutu siniseks, vaid TEGELIKULT nad ongi sinised ja et see mesilaseprotseduur aitavad kurjuse ja vàgivalla pruuni kihi mu silmade pealt maha pesta.
Tead, Kodumaa, ma ikka imetlen inimesi, kes ringi reisides vòòrastega juttu rààkida viitsivad. Mina, nàiteks, nii kui korra ettevaatlikult proovin, satun kohe Hullu Keenjuse otsa.
Muide òhtul Rokuga ringi jalutades nàgime yhe pargi ààres Dublini teemalisi fotosid myygil. Ja seal oli tàpselt samasugune foto flòòti màngivast hàrra M-st. Milline kokkusattumus!

Dublini uksed

Hmm... parema puudumisel ajab PowerPoint pilditòòtlusprogrammina asja àra.

Concha Buika

Vahel ikka ònn naeratab lihtsale muusikasòbrale.
Nàiteks laupàeval otsisime Rokuga TasteDublin yrituse sissepààsu. Kòndisime ymber pargi ja otse loomulikult olime alustanud kòige kaugemast nurgast, mistòttu meil ònnestus peaaegu tervele pargile ring peale teha ja oh imet - komistada otse Concha Buika kontserdi kuulutuse otsa! Mis oli vàga teretulnud, sest aprillis pidi proua Buika ju Tallinnas esinema, aga esiteks oli see vàlja myydud ja siis jài yldse àra ja toimus hiljem. Nii et minust jài Tallinna kontsert igal juhul kylastamata ja hinge umbes selline tunne nagu siis, kui oled poes ilusa kàekoti vàlja vaadanud, mòne aja pàrast tagasi tulnud ja tuvastanud, et keegi on selle àra napsanud.

Aga tulgem eilse etteaste juurde. Kontsert toimus Iiri rahvuslikus kontserdimajas, mis oli - miks me ei yllatu? - roheline ja - yllatume positiivselt - vàga hea akustikaga.
Alustuseks esines yks sympaatne konferansjee, kes kutsus publikut yles telefone vàlja lylitama. Et oma sònumile kaalu lisada, rahustas Konferansjee, et làhima kahe tunni jooksul ei juhtu maailmas mitte midagi, mis oleks tàhtsam kui proua Buika kontsert - Iiri valitsus ei pidavat tagasi astuma ja IMF ei kavatsevat ka poole kymneks Dublinisse tulla. Ma poleks ise selle peale tulnudki, et Iiri valitsuse ja IMFi pàrast muretseda, aga hea, et keegi nende peale ka mòelnud oli. Yhesònaga, taolises optimistlikus ja rahumeelses atmosfààris oli kohe tore asuda Concha Buika kontserti nautima.
Concha oli uskumatu persoon! Nàiteks, vaadake seda kàteràtikut, mida ta kuulutuse plakatil kannab. Eile oli tal kàteràtiku asemel peas kòigi afromikrite ema! Taolist hiiglaslikku afrojuuksepahmakat ma polnud varem isegi ette kujutanud. Seljas oli Conchal fuksiaroosa maani kleit, mis eest ja kylje pealt nàgi vàlja justkui natuke liiga pikk ja ebamààrane hommikumantel, aga tagantpoolt jàllegi paljastas ta siugja selja. Concha esines paljajalu, aga vòrreldes juuste ja kleidiga oli paljasjalgne laulja juba vòrdlemisi paljunàhtud element.
Conchaga olid kaasas kolm muusikut. Pianisti nahk oli tumeda sokolaadi karva. Trummar oli harilik piimasokolaad ja tsellomàngija oli tàisteramuffin. Concha ise - mainin tàpsuse huvides àra - oli puhastverd sokolaadimuffin. Seda kòike rààgin ma sellepàrast, et juba visuaalselt oli see nii vahva nelik, et kui nad oleks kaks tundi vait olnud ja laval "Irish Independent'it" lugenud, oleks ma neist sulle, Kodumaa, kirjutanud.
Tulles kontserdi vokaalse kylje juurde pean ytlema, et Concha yletas màngleva kergusega mu juba niigi kòrgeid ootusi. Ta oli sedavòrd intensiivne ja karismaatiline ja kuidagi nii... ohjeldamatu, et Iiri rahvusliku kontserdimaja ruumidest vàiksemas kohas, nàiteks mingis pisikeses teatris, oleks kogu see intensiivsus lausa vàljakannatamatu olnud. Milline hààl ja milline emotsioon! Aeg-ajalt Concha peatus ja jòi vett, hoides pudelit kahe kàega nagu vàike laps ja siis ryypas klaasist lauluòli peale. Vahepeal pildistas Sokolaade ja Muffinit, seejàrel pani kaamera òrnalt lauale tagasi, naases mikrofoni juurde ning lasi kuuldavale imetabaselt nyansirikkaid ja jòulisi vokaalseid improvisatsioone.
Lauluòli-klaasi sisu jài mòistagi saladuseks, aga neid ryypeid vaadates meenus mulle, et ka Mihkel Raud tunnistas raamatus "Musta pori nàkku", et enamikke oma kontserditest ta eriti ei màletagi, sest oli purjus. Juhul kui seal klaasis alkohol oli, siis tòepoolest, andke minna, sest Concha loometegevusele aitas see kenasti kaasa.
Kokkuvòttes mulle vàga meeldis ja kahe lisaloo yle olin ka vàga ònnelik ja yldse kòik oli vàga tore. Rokule Concha eriti ei meeldinud. Olevat olnud justkui harilik sceneggiata napoletana ehk Naapolis harrastatav melodramaatiline alternatiivteater. On pòhjust arvata, et mulle vòiks naapoli teater meeldida.
Tàna loodan tirida Roku jazz-improvisatsioonile, mis toimub asutuses nimega kreatiivse tegevuse keskus. Yrituse kuulutus manitseb:"Please don't forget to bring your "refreshments"!". Kas ma juba mainisin alkoholi soodsat mòju loometegevusele?

Igapàevane nutt ja hala

Eelmisest nàdalast raputab Itaalia veiniavalikkust uudis Sitsiilia veinikojast, vahva nimega "Pyha Anastasia Klooster" ehk Abbazia Santa Anastasia, mille juhtkond ja veinimeister on politsei uurimise all seoses sellega, et vàidetavalt pesti nimetatud veinikoja kaudu maffia raha.
Kedagi pole veel otseselt syydi mòistetud, aga seda peab ytlema, et kòik see uih-maffia-otse-selgest-taevast teater on mònevòrra yllatav kyll. Nimetage mulle yks Sitsiilia ettevòte, kes pole maffiaga seotud. Ma ytlen, et lihtsam on kohata UFOsid ja siiami kaksikuid.
Kui siin juba politseist juttu tuli, siis mul on uus foobia - finantspolitsei. Ykskord nad tulevad niikuinii ja ma tàiega kardan neid, eriti peale hiljuti kuuldud lugu.
Proua L, Roku Leinaròivais Vanaema Pòetaja, rààkis, et ta naabrile, pisikese ehitusfirma omanikule, olla finantspolitsei robinal kaela sadanud. Pyhapàeva hommikul. Ehitusettevòtja pere olla seadnud end tytre leeritamisele minema, kui politseinikud ukse taha ilmusid ning nòudsid juurdepààsu dokumentidele ja arvutile.
Jutud sellest, et pere on just kirikusse minemas ja kas saaks paari tunni pàrast neid asju ajada, langesid kurtidele kòrvadele. Millest vòime jàreldada, et finantspolitseile pole miski pyha. Politseinikud teostasid erakordselt pòhjaliku làbiotsimise, mis olla kestnud lausa òhtuni vàlja. Ettevòtjalt nòuti seletusi, et miks on tal 2009.aasta kàive vàiksem kui 2008. aasta oma. No ettevòtja siis selgitas, et juba teist aastat on ehitusmaastikul tòòd vàhe ja kus tòòd pole, seal ei tule kàivet ka. Finantspolitsei seda ei uskunud ja tàiega pressis, et tunnista yles kuhu raha panid. Ettevòtja siis seletas pisarsilmi, et vaadake ise, meil siin on majanduskriis ja siin Kylas mitte keegi ei ehita ega remondi ja kust ma vòtan teile selle kàibe. Politseinikud aga vastu, et kàive peab olema vàhemalt samapalju kui 2008. aastal ja me mààrame siin teile 2009. aasta tulumaksu 2008.aasta pòhjal ning nyyd jààb teil, armas ettevòtja, koduylesandeks tòestada, palju tegelikult teeniti. Vahel olen haletsenud keskaegseid talupoegi, kelle niigi napist sissetulekust feodaalid enamuse maksude nàol sisse kasseerisid ja viljapòllud ka segi trampisid oma hobustega, aga ma ytlen teile, et maksumaksja òiguste osas valitseb Itaalias puha pime keskaeg veel.
Nyyd Hàrra Naaber praalivat Kyla baaris, et ta valmistub vanglasse minekuks. Ettevòte vireleb ja nòutud tulumaksu maksmiseks tal raha ei ole. Selleks, et viletsat olukorda Itaalia riigile tòestada, peaks adokaadi ja commercialista* palkama, aga neile maksmiseks tal ka ka raha pole. Huvitav olekski teada, mis sellest kòigest sai. Muidugi Itaalia byrokraatia on aeglane, nii et Hàrra Naabri arreteerimiseni vòib veel pàris mitu aastat minna.
*Commercialista on vàga huvitav institutsioon, milletaolisest ma ainult Itaalias kuulnud olen. Tegemist on advokaadi-maksukonsultandi-finantskonsultandi-audiitori hybriidiga, ehk inimesega, kes pakub konsultatsiooni kòikvòimalikel ettevòtluse ja finantsidega seotud teemadel. Commercialista vòib nàiteks koostada eraisiku tuludeklaratsiooni, vormistada eksportiva ettevòtte tollipabereid, nòustada raamatupidamiskirjete korrektse sisetamise teemal, teha ettevòtte aastaruannet vòi optimeerida maksukulu. Selleks, et commercialista'ks saada, tuleb làbida spetsiaalsed kursused ja eksamid, mis vòtavad mitu aastat aega. Aga kui kord tehtud on, siis on elu mureta, sest tulenevalt Itaalia vàga komplitseeritud seadusandlusest, milletulemusena normaalne inimene isegi oma palgalipikut iseseisvalt tòlgendada ei oska, on commercialista'del alati kàed-jalad tòòd tàis.

Katu avardab maailmapilti

Taaskohtumine Dubliniga oli erakordselt sydamlik. Olingi juba unustanud, kui vahvad on need pisikesed telliskividest majakesed oma vàrviliste ustega. Dublini suvi on vàga tuttavlik, ma arvan, et see kindlasti lisab sydamlikkust. 15 kraadi sooja, iga pàev nii pàikest kui vihma ning puud kahisevad kuidagi koduselt. Sama lugu, mis leiva lòhnaga, mida Vantaa lennujaamas tundsin. Mingi heli vòi lòhn, mille peale kunagi mòelnud pole, on kuidagi erakordselt kodune. Ma pole seda seni tàhele pannudki, aga Itaalia puud millegipàrast ei kahise nii muhedalt nagu seda teevad Iirimaa vòi Eesti puud.
Mònevòrra yllatavaks osutus asjaolu, et Dublinis kàiakse nii detsembris kui juunis tàpselt samade riietega. Iirlased on ikke yks elujòuline rahvas, kes ei lase ilmal end hàirida lasta!
Dublini toidupoodides on saada kaerahelbeid ja idusid, mida ma Rokule demonstreerimata ei saanud jàtta. Millegipàrast tundsin lapsikut vajadust tòestada kallile abikaasale, et maailmas eksisteerivad terved saared ja riigid, kus kaerast ning idudest toitutakse. Ta arvab, et mu kaerahelbepuder ja idandamispurk on mingite interneti kaudu suhtlevate toitumisfriikide eraprojekt.
Vahepeal on siin palju humoorikat juhtunud, aga esialgu tahtsin kirjutada eilsest Itaalia-Paraguai màngust, mida jàlgisime siinses itaalia restoranis Pinocchio.
Ma ytlen, Kodumaa, et vàlismaal elades muutuvad kòik oma patria suurimateks toetajateks. Nii nagu mul on kodus Eesti lipp teleka kòrval, seintel Eesti maastikud ning eriti màrkimisvààrne makrovòte mustast leivast (aitàh, sòbrad!) ja jalas muhu sussid - ja ma ytlen, et see kòik on alles jààmàe tipp - oli restoran Pinocchio dekoreeritud Itaalia lippudega (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe). Kòik kelnerid olid itaallased, aga sàrkide peale oli neil kirjutatud "I love Italy" ning sissepààsu juures silt "Ferrari parking only" (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe).
Màng oli vòrdlemisi pingeline ja kòik itaallased teavad, et tànavu on neil ysna lootusetu meeskond. Mistòttu alguses oldi emotsioonidega reserveeritud. Paraguai vàrav kutsus esile kollektiivseid oigeid. Itaalia vàrav kutsus esile ohjeldamatuid kergendusohkeid ja ròòmuhòiskeid. Puhuti pasunaid ja skandeeriti "ITALIA ITALIA". Vàga armas.
òhtu nael oli meie laudkonnas hàrra P Nigeeriast, kes teatas, et tàna on ta Itaalia poolt, sest kellegi teise poolt ei sobi olla, aga muidu ta arvab, et Paraguai màngib paremini ning et Itaalia kòòk on kràpp. Uurisin, et mida siis Nigeerias syyakse. Hàrra P òpetas, et riisi ja kitsesid ning kutsus meid lahkesti neljapàeva òhtul nigeeria restorani sòòma. Ootangi huviga seda maailmapilti avardavat òhtusòòki!
Rààkisime ka sellest, mis keelt Nigeerias rààgitakse. Nigeerias olla 200 keelt (mille peale itaallased erutusid, et oh tàpselt nagu meilgi), aga hàrra P sònul rààgitakse ainult inglise keelt. Nàiteks tema oma vanematega rààkivat inglise keeles. Ja kooliharidust antavat ka Nigeerias inglise keeles. Uurisin siis ettevaatlikult, et aga kas teie, nigeerlased, ei ole mures sellepàrast, et kòik see inglise keeles rààkimine teie enda keelt ja yhtlasi ka kultuuri hàvitab. Hàrra P nòjatus enesekindlalt tooli seljatoele ja teatas (pean màrkima et kohutava aktsendiga inglise keeles):"Mina tulen kolmanda maailma riigist, kus inimesed muretsevad iga pàev selle yle, kuidas òhtuks ellu jààda. Nigeeria keele ja kultuuri sàilitamine on selle kòrval kuidagi kohatu mure, kas pole?" No selle mòttega tuli nòustuda kyll.
Hàrra P-l oli veelgi yllatusi varuks, mida tàna hommikul ka Daamidega jagasin. Nimelt olla Tyrgi viikingid hallidel aegadel Iirimaa vallutanud! Vahi kurjameid! Ma isiklikult polnud kunagi Tyrgi viikingitest kuulnud, aga Daamid teavad, et Epp Petrone reisiraamat andvat selles asjas selgust ning sisaldavat tòendusmaterjali, mis toetab hàrra P esitatud ajaloolist fakti. Lòpetuseks toon siinkohal àra K yleskutse, mida ka sinuga, Kodumaa, lugemisaasta kontekstis jagada tahan:"Lugemine avardab maailmapilti tohutult, believe me!" Jah, sellele mòttele kirjutan kahe kàega alla!

Vaieldamatult maailma nòmedaim lennukompanii

Ryanairi administratiivtasudest ja maailmakunnilikust suhtumisest pole enam mòtet jahudagi, aga àsja avastastin veel yhe alatu rahateenimismooduse. Vàga alatu.
Ryanairi kodulehel saab teatavasti pileteid ainult Briti naeltes osta. Pilet maksis (kòigi mòeldavate administratiivtasudega) 91,98 naela. Mis konverteeriti eurodeks kursiga 1,2893. Ametlik kurss on 1,2122. Kursivahega teenis Ryanair 7 eurot ja 9 senti. Nòme.
Alitalia on ikka tàitsa sympaatne ettevòte, kui Ryanairiga vòrdlema hakata. Vàhemalt ei kiusa nad lennu ajal reisijaid oma tobedate myygipakkumistega ja kàsipagasi suhtes ollakse ka inimlikumad. Fuhh, kuidas mulle ei meeldi Ryanair!

Miks ei leia natyyrmortidelt sidruneid?

Tàna, armas kodumaa, paisub mu rind uhkusest. Mu kòige lemmikumas toidublogis avaldati kaastòò, mille PKPle alandlikult saatsin, lootmatagi, et see àramàrkimise vààriliseks osutub. Aga vàhe sellest, et kaastòò avaldamist leidis, lisas PKP omalt poolt vàga intrigeeriva sissevaate Itaalia kunsti ajalukku, mida Vaga ja Kangilaski teile kindlasti ei jutusta.

Loodus - maaelu varjukylg

Oh peekon ja pizza! Veinikoja ukse ees lebotas madu-uss! peaaegu astusin talle peale, aga jòle elukas oli ònneks kiire reaktsiooniga ja puges trepi alla peitu. Ma saan ratsionaalselt aru, et madu-uss on minust vàiksem ja kardab mind rohkem kui teda, aga ikkagi maaelu sakib ja ma pole pàris kindel, kumba ma rohkem kardan - kas madu trepi peal vòi siis madu trepi all, kus ma teda ei nàe, aga tean, et ta ON.
Agronoom N kysis, et kui pikk uss oli ja ma siis kirjeldasin, et ca 50 cm. N arvas, et on vàike. Mina arvasin, et minu jaoks piisab ja jààb ylegi. Igatahes ukse panin korralikult kinni.

Kylajutud

Tàna lòunalauas kandis Proua L, kes Roku Leinaròivais Vanaema pòetab, ette kylauudiseid.
Eile olla ta rahulikult jalutlenud ning màrganud korraga politsei- ja tuletòrjeautosid yhe teekàànaku juures kobaras. Làhemal vaatlusel ja Kyla baarist hangitud info pòhjal olla ilmnenud, et Kyla preester olla nina tàis tòmmanud, autosse istunud, raadio nii valjuks keeranud kui vòimalik ja kihutama kukkunud. Jàrgnes see, mille eest ikka purjuspài sòitjaid hoiatatakse, aga jumal teatavasti joodikuid hoiab ning Hàrra Pyhamees olla pààsenud terve naha ja vàikese ehmatusega.
Aga mida ma tegelikult tahtsin sinuga, kodumaa, jagada oli see, et kogu tolle pikantse preestriloo peale kommenteeris Roku Tòòkas Isa stoilise enesestmòistetavusega:"Mah... tollel pole ju naist!"
Elukauged Vatikani ametnikud vòivad ju òpetada, et omasooihaluse tume tont kallutab preestreid kooripoisse kimbutama, aga praktilise meelega viinamarjakasvataja Abruzzo màgede vahelt teab iidset tarkust - majapidamises kulub yks naesterahvas alati àra.

Nàdal jàtkub Itaalia popkultuuri vòtmes

Kàesoleva nàdala stiili- ja kultuurikolumnites on ainult Itaalia naislauljatest juttu tulnud, nii et oleks ebaòiglane jàtta esitlemata Jovanotti, kes on minu yberlemmik itaalia meeslaulja.
Esiti sellepàrast, et enamasti pòòravad itaalia lauljad palju tàhelepanu sònadele, aga meloodia jààb ikka kuidagi tahaplaanile ning tulemuseks on tàpselt yhesuguste tahan-olla-rebel kitarrisoolode ja tahan-olla-dramaatiline syndikombinatsioonide plejaad. Hissand kui igav!
Jovanotti eksperimenteerib uute stiilidega, on pidevalt uue ja huvitava otsingul ning positiivseid yllatusi pakkuv. Ja ta jàtab mulje justkui ei painduks ta stilistide ja turundajate piitsa all ja see mulle ka meeldib. Loodetavasti on ta pàriselt ka selline isepàine kunstnikuhing nagu vàlja paistab. Ja ta laulude sònad on puhas poeesia. Vàga imetabane!
Ning tànases videos nàeme, et armastusest laulmiseks ei ole vaja òlitatud muskleid ja stringides kòhutantsijaid ja polarizing* filtrit. Jovanotti "Come Musica" on lihtne, siiras ja isegi julgeks òelda, et semantilisele diskussioonile kutsuv.

*pàriselt ka ei viitsi otsida, kuidas polarizing filter eesti keeles oleks. Kes teab, see teab ja kes ei tea, seda niikuinii ei huvita.

Eilse stiilikolumni jàtkuks...

...tahtsin sinuga, kodumaa, jagada yhte teist Noemi videot, kus ta laulab Fiorella Mannoiaga. Kàesolev video on òpetlik selle poolest, et saame nàha, milline oli Noemi siis, kui hajevil meigikunstnik oma tavapàrased mustad silmalainerid ja punased huulepulgad Canale 5 stuudiosse oli unustanud.
Teiseks nàeme sellest videost selgelt, miks itaallased alati, alati, alati noori pesapunujaid parketi eest hoiatavad. Nii kui see vaas maha kukkus, oli mu esimene kysimus:"Hissand, mis nyyd pòrandast saab?" ja kohe selle jàrel, "huh... keraamilised plaadid ònneks!"
Mu kodusesse tammeparketti oleks kindlasti vàikesed tàksid sisse tulnud. Sellepàrast ma hoiangi lilli ròdul.
Alati teie,
AntiRomantik

Kultuuri- ja stiilikolumn

Nàdalavahetusel toimus mu elukvaliteedis tòsine hype.
Làksin fotoaparaadi filtrit ostma. Filtrit ei leidnud, aga leidsin Malika Ayane mòlemad plaadid! Ma olen ta esimest plaati mòòduka innukusega ikka otsinud, kui plaadipoodidesse asja on olnud ja pole mitte kunagi leidnud. Vahepeal tuli juba teine plaat vàlja ja nyyd mul ongi neid kaks tykki! Palju ònne mulle kòigi poolt!
Malika on mu kòige lemmikum itaalialaulja. Mis sellest, et ta tegelikult pàris itaallane ei ole ja alguses laulis inglise keeles, sest tal ei tulnud itaalia keeles vàga hàsti vàlja. Panin teile vaatamiseks ingliskeelse ja itaaliakeelse variandi tema loomingust. Siis igayks saab vaadata, kumb rohkem meeldib. Mulle meeldivad mòlemad igatahes.
Itaalias on teine vàga sympaatne laulja ka. Tema nimi on Noemi ja lisaks tema imetabasele hààlele vòime me Noemi nàitel olla tunnistajaks sellele, mis juhtub, kui keldi kaunitari tyypi òrn tytarlaps itaalia meigikunstnike halastamatute kàte vahele satub. Ei. Ma kohe ei saa sellest yle, mida nad Noemile tegid.
Praegu siin kirjutades tuli kolmas sympaatne Itaalia laulja ka meelde -Nina Zilli. Temagi pole kergelt pààsenud. Silmad nàevad tànu mustale lainerile vàlja elutud ja tuhmid justkui rosinad toores pàrmitaignas. Ja sellest maksipunasest huulepulgast ma ei rààgigi, aga vahemere kaunitarile ja mustvalges videos ajab asja àra kyll.
See oli siis tànane kultuuri- ja stiilikolumn. Tànan tàhelepanu eest.

Dialoogid isaga

Kes on nàinud Enrico Brignano sketsi dialoogist isaga?
Roku tòòkas isa on tàpselt samasugune.
Roku vòib ykskòik mida òelda, nàiteks pakub idee vàlja mingi probleemi lahendamiseks vòi kysib, et kuidas selle vòi teise asjaga on.
Roku Tòòkas Isa: "Mitte selles ei ole probleem. Probleem on hoopis mujal!"
Roku: "Aga milles siis probleem on?"
"Mah," rehmab Roku Tòòkas Isa kàega.

Niisiis, ma juba kujutan ette vestlusi òise korje teemal.

Roku:"Isa, kuule, me siin mòtlesime, et korjaks Tollos Pecorino viinamarjad òòsel àra ja kastidesse. Noh, et kui òòsel korjata, siis viinamarjad ei hakka pàikese kàes fermenteeruma ja kui kastidesse korjata, siis ylemised viinamarjad ei suru alumisi katki ja jàllegi saame fermenteerumist paremini kontrollida. Mis arvad, teeme àra?"
Roku Tòòkas Isa."Nojaa, aga mitte selles ei ole probleem. Probleem on hoopis mujal!"
Roku:"Aga milles siis probleem on?"
Roku Tòòkas Isa:"Mah!"

Hissand nyyd ma olen kyll erutatud!

Tàna kuidagi yks asi viis teiseni ja ma ei teagi, kuidas see idee tàpselt syndis, aga igatahes meil on plaanis Tollo viinamàe Montepulciano d'Abruzzo ja Pecorino viinamarjad korjata òòsel ja kastidesse. Lisaks sellele, et taolised korjemeetodid veini kvaliteedile hàsti mòjuvad, oleksime me Abruzzos esimesed, kes sedasi teevad.
Nyyd on vaja Roku Tòòkas Isa kuidagimoodi àra rààkida. Ta on meil auvààrses eas vanakoolimees, kes arvab, et tema isa ja vanaisa on viinamarju teatud viisil korjanud, siis miks ei peaks jàrgmised 50 aastat samamoodi jàtkama. Ma olen uurinud, et mis ta neist asjadest arvab ja tean, et ta peab kastidesse korjamist snoobitsemiseks, òist korjet naljategemiseks ning arvab, et veini kvaliteet sellest jantimisest kyll paremaks ei làhe.
Ma olen kogu aeg arvanud, et siin peab ju mingi pòhjus olema, miks veinitegijad kastide ja òise korjega jandivad ning tàna leidsin veinitehnik N-s hingesugulase. Jeerum kui erutav! Noh, see korje ja kòik ja mis imetabaseid fotosid siit saaks ja yleyldsegi kui vahva see kòik oleks!

Loodame parimat ja valmistume halvimaks

Veinimeistrite komisjon kàis tàna viinamarju inspekteerimas. Jàreldus on, et senimaani pidavat kòik tingimused tòotama vàga head aastat.
Nàiteks eelmine aasta olla olnud suhteliselt keskpàrane ja kohati isegi alla keskmise. Haigused ja rahe ja vihmasajud ja kindlasti veel midagi, millest ma ei teagi.
Igatahes praegu on taimed hea tervise juures. Loodame, et ilmataat on jàtkuvalt heatahtlik ning soovime viinamarjadele sitkust ja tugevat tervist!

pàrishiltonid ja head haldjad

Kas olete nàinud seda reality sarja, kus Paris Hilton endale uut sòbrannat otsib? Ma ykskord nàgin. Muidugi sel teemal ma ei hakka kommenteerimagi, et mis inimene see on, kes endale normaalsel teel sòpru ei leia ja peab reality sarjas pahaaimamatuid pubekaid kiusama. Need pliksid olid ju Parise pimestunud austajad ja nii hirmsasti tahtsid teda endale sòbrannaks. Ja nyyd puha manipulatsioon ja peened solvangud ja màngust vàljaviskamine!Kellelegi ei antud jalaga nàkku ja otseselt halvasti ka ei òeldud, aga kyynilised sònad leebe naeratuse juurde vòi siis pisikesed ninakirtsutused teevad ka pàris korralikult haiget, eriti kui tegemist on innuka, aga elukogenematu plikaga, kelle enesehinnang sòbrannadest sòltub.

Yhesònaga, mòned kuud tagasi sai minu, Roku ja Roku Tòòtu òe austavaks ylesandeks veinide tutvustamine ja myyk. Vuhh mis reality! Teate, mulle pàriselt ka tundus, et pàrishiltoni ja tema pubekate yle oli tore irvitada kyll, aga kuidas see nyyd korraga juhtus, et mina olen innukas (aga ebakindel) pubekas ja need, kellest vòiks meie veinikoja parimad koostòòpartnerid saada, kàituvad justkui pàrishiltonid? Hissand!
Erinevalt pàrishiltonist on mul pàris sòpru, kes raskel hetkel tuge pakkusid. Eriti nàiteks P meisterdatud motivatsioonikiri, mida oli lohutav lugeda, kui pàrishiltonid yle pea kasvasid. Ja nàiteks veinimyygihunt E oli alati saadaval ja kuulas mu nuttu ja hala ja andis nòu, et kui telefonimyyki teen, siis vaadaku ma peeglisse ja naeratagu. Ta ise teeb ka nii.
Ufff.... yhesònaga naeratasin peeglisse ja rassisin ja helistasin ja saatsin emaile. Ego oli enamasti kildudeks pòrandal.
Lootus pàris àra ei kadunud, sest alati leidus pàrishiltonite plejaadis mòni tàitsa sympaatne inimene, aga siiski vòin òelda, et oli pàevi, mil Orjapidajalik Konsultatsioonfirma juba tàitsa vààrika tòòkohana paistis.
Ja tasapisi on selgunud, et TEGELKULT maailmas ikkagi on inimesi, keda huvitab ràndom veinikoda kuskil Itaalia pàrapòrgus, kuhu isegi kiirrongid ei kài ja kunagi ei tule.
Hàmmastaval kombel on mòningaid inimesi, kes pàriselt ka arvavad, et meie veinil vòiks olla kaubanduslikku potensiaali. Ja on neid, kes arvavad, et Abruzzo regioonis on elegantsemat pudeli kujundust raske leida. Oh ja kodulehe teemal oleme tàiega kiita saanud! Veingi olla yle keskmise kvaliteetne, eriti esimese aasta veiniteo kohta. Siinkohal kindlasti Roku Tòòtu òde òpetaks kòrval, et jàrgmisel aastal on veelgi parem, sest vaadake ikke, mis tingimustes me veini tegime.
Kahemeetripikkustele làtlastele nàiteks meeldis hirmsasti, et nad saavad itaalias kahemeetripikkuse eestlasega suhelda. Ja kui Roku neile uhkelt seletas, et meil on selline systeem, mis saadab SMSi kohe, kui tsisternis temperatuuriga pahasti hakkab olema, muhelesid làti onud, et vàga eestlaslik veinikoda ja tegid kohe tellimuse àra. Kusjuures selle systeemi ostis hoopiski Roku Moodne Vend.

Ja meil on nyyd esimene Itaalia edasimyyja. Juhhei!
Perefirma tàpselt nagu meiegi. Erinevus on selles, et meid on natuke, aga neid on lugematu arv musta peaga ja erinevas vanuses perepoegi. Nad tegutsevad juba aastast 1926. Kas pole imeline, et samal ajal, kui mu vanaema lusikaga sòòma òppis, asutasid kaks hakkajat venda Apenniinide rypes vàikese hulgimyygifirma, kus tema lapselaps 84 aastat hiljem veinide degusteerimist korraldab. Tegin degusteerimisest pilte ka. Ise olen rahul :)

Ega pàrishiltonid kuhugi kadunud pole. Nàiteks alles yleeile yks restoranipidaja karjus Roku Tòòtu òe peale, et kes RTò yldse selline on, et lubab endale yle maksetàhtaja làinud arve kohta kysimist. Arve makstakse siis, kui vòimalus tekib ja yldsegi kài nyyd minema ja àra raiska mu aega. Kusjuures tyyp ostis kolm kasti veini ja tal oli 60 pàeva aega arvet maksta ja ma ei saa mainimata jàtta, et tal maksab yks secondo samapalju kui vòlguolev summa. Aga. ònneks on ka viisakaid ja hàstikasvatatud inimesi, kes meisse usuvad ja oma tòòd professionaalselt teevad ja kellele ma usalduse eest vàga tànulik olen.

PS! Tyytute telefonimyyjatega ja klienditeenindajatega katsun ma ka nyyd sòbralikum olla. Ikkagi inimesed ju. Ja pealegi on neil nii kohutavalt raske tòò. Mòelda vaid, kui just minu ylbitsemine kellelegi karikas viimaseks tilgaks saab ja noor inimene sillalt alla hyppab nàiteks.

Kunstimaailma mysteeriumid

Meil siin làhedal asub yks Kyla, kus korraldatakse kirsihooajal kirsiteemaliste maalide vòistlus. Kòik maailma inimesed vòivad osaleda, peapreemia on mingi 700 eurot ja pisut vàiksemaid rahalisi preemiaid antakse ka. Eelmisel aastal Roku Kunstnikust Ema osales, aga ei saanud preemiat. Preemia anti kellelegi kòhnale vanamehele, kes RKE sònul sai preemia sellepàrast, et kòik teavad, et tal on raha vaja ning oleks ebaeetiline anda preemia inimesele, kellel on tòòkoht ja pysiv sissetulek.
Tàna leidis Roku Kunstnikust Ema ja Roku Tòòtu òde vahel aset jàrgmine vestlus.
RKE: "Ah, mis ma ikka seal osalen. Seal on ju Chieti kunstnikele preemiad ammu àra broneeritud!"
RTò: "Osale ikka. Korraldaja B. on ju A. (Rtò Noobli Abikaasa) sugulane! Veresugulane, mòistad! Pole vòimalik, et sugulasele preemia andmata jàetakse!"
RJE: "Vòib-olla tòesti, aga mul pole kyll aega terve pàev selle vòistlusega jànnata..." (vahemàrkusena, et hommikul kl 8 tuleb Kylla kohale minna, vòtta lòuendile vòistluse tempel ja siis òhtuks valmis pilt tagasi viia)
RTò: "Mah... vii see kirssidega pilt, mis sa eelmisel aastal tegid. Tead, kui paljud viivad oma vanu pilte!"

Jàrgnes pòhjalik tehniline selgitus sellest, kuidas valmis pilt mingi ainega kaetakse, vòetakse lòuendile vòistluse tempel ja pàrast kooritakse see misiganes aine maha ja viiakse teos òhtul tagasi. See jài mulle pisut segaseks, kuidas korraldajad nii silmakààbikud olla saavad, et isegi puhtal ja tàismaalitud lòuendil vahet ei tee, aga eks kunstimaailm ongi selline mystiline...

Nad on pàriselt olemas!

Uhh uhh! Lapsik ròòm! Sain tàna teada, et tunnen inimest, kelle perekonnanimi on Fantozzi! Juba mitu pàeva helistab ja palub end ainult eesnime pidi kònetada. Aga. Tàna yks ta kolleeg vahvast transpordifirmast saatis mulle e-maili, kus fraulen Fantozzi oli CCs.

Praegu on pisut kiire, aga neile, kes ei tea, kes on Fantozzi, kirjutan sellest varsti pikemalt. Kas on kedagi, kes ei tea, kes on Fantozzi?

Kui siin juba Itaalia moodsast kultuurist juttu tuli, siis tahtsin veel teada anda, et esimest korda elus ònnestub Pescara Jazzi kylastada. Diana Kralli piletid on juba olemas! Ma kuulan tema plaate peamiselt pyhapàeva hommikuti. Siis, kui on palju aega ja saab rahulikult putru keeta ja musta pesu màed* pesema panna ja kui meelde tuleb, siis kàia vaatamas, millised ròdulilled tòònàdala jooksul janusse surnud on. Jap, Diana Krall neljapàeva òhtul ja vabas òhus saab pàris enneolematu kogemus olema.

*Kes Itaalias mònda aega elanud, teab, et màgede kysimuses tuleb tàpne olla. Mistòttu ma pean vajalikuks tàpsustada ,et mustast pesust rààkides pidasin silmas pigem colline kui montagne. Colline ja montagne vahe on umbes selles, et montagna on pàris màgi, kus kàivad suusatajad, aga collina on umbes sama suur kui Munamàgi ja seal kàivad viinamarjad.

Maailma kòne nòmedam lennukompanii peale Alitaliat

Siin esitati ennist kysimus, et kas Ryanair ka vàravas kontrollib, et inimestel ainult yks kàsipagas on.
Eile Stanstedi lennujaamas sain kysimusele vastuse. Mul oli kyll yks kott kàsipagasit, aga eksperimendi huvides soetasin peale turvakontrollide làbimist Ted Bakeri poest ostukoti juurde.
Ja mòistagi enne pardaleminekut teatas Ryanairi troll, et ainult yhe kotiga vòib lennukisse minna. No ma siis selgitasin, et see teine kott on ostukott ja siitsamast lennujaamast ostetud. Proua arvas selle peale, et kui tahan kahe kotiga lennukisse minna, siis kassa on seal ja maksa aga juurde. Mida teha? Kàsipagasisse ei mahtunud enam nòòpnòelagi. Kallist kraamist ilma ka ei saa jààda ju! Mingi lisatasu maksmine ei tulnud kòne allagi. Hoplaa! Panin kohvri ostukoti sisse ja rohkem ei òiendatud. Uskumatult tobe! Justkui see stseen filmist 'Non ci resta che piangere".

Hissand. Ja lennukis tiriti inimeste mantlid ja jakid kàsipagasi kapikestest vàlja ning kàsti kòik panna istme alla pòrandale. No vabandage vàga! Pàrast trambime otsas ka vòi??

Milleks meile loomaaiad?

Tòepoolest, milleks meile loomaaiad, kui saab viisaka inimese kombel jalutada Kensington Gardensisse hommikukohvi jooma (kohv tuleb kyll ise kaasa vòtta) ning sòbralikke oravaid peo pealt kypsikutega sòòta?
Kusjuures see orav oli nii ablas ja yldse sedavòrd Looduse Kroon, et ta oleks vabalt mu topsist kohvi kah peale ryybanud ja siis lisanud:"Brrr! Teinekord kui tuled, ole hea inimene ja vòta mulle pigem caramel macchiato! Ja seemnetega jogurtit oleks ka palunud, thanks!"

London pàev 1

Kui eelmine Londoniskàik oli nii stelle kui stalle, siis hetkel vòib esimese Londonipàeva lòpetuseks òelda, et pàris hàsti on veel. Olen endiselt vàga ettevaatlik ja igasugu ootamatusteks valmistunud.

Ja siis tahtsin veel òelda, et Londonis tàhendab neljatàrnihotelli Single Deluxe Room tillukest laste nukumaja suurust kambrit pàkapikuvoodikesega akna all (mis pagana pàrast nad alati voodi akna alla panevad?!). Mul vedas tàiega! Single Delux toas toas vedelesid Pàkapiku riided ja muud isiklikud esemed ning lohutuseks anti mulle Double Deluxe Room - nukumaja suurune kambrikene normaalse inimese voodiga akna all.

Londoni veinimess algas ka pàris huvitavalt. Nàgin oma silmaga àra kuulsa veinikirjaniku Jancis Robinsoni, kes pidi konverentsil rààkima sotsiaalsest turundusest, aga teatas kohe alguses, et ta ei tea neist internetiasjadest halligi ning ylejàànud aja promos osalejatele oma kodulehekylge. Eks see oli ilmselt sotsiaalne turundus konkreetse kaasuse pòhjal.
Kokkuvòtlikud jàreldused esimesest pàevast: veinitòòstus on tàiega strukturaalses kriisis, professionaalsed veinikriitikud on ajast ja arust (veinikriitikud ise ytlesid seda kusjuures) ja ainult Twitter vòib meid kòiki pààsta.

Minimalism

Kodumaa, annan teada, et olen asunud viljelema minimalismi ekstreemseimaid vorme. Olen astumas avastamata territooriumitele, mille olemasolust isegi kogenud lennureisijad veel teadlikud pole.
Ilmselt siit tuleb rekord ka, sest vàiksema kohvriga enam kyll neljaks pàevaks Londonisse minna ei saa.
Jàtkuvalt tàidab mind imetlus, kui meenutan M-i, kes sòitis nàdalaks ajaks Berliini teatrifestivalile pagasiga, mis koosnes pehmete kaantega raamatust pluusi rinnataskus. Tal polnud isegi sokke vòi salli ega hambaharja kaasas! òigupoolest polnud tal sokke jalaski! Milline ylev kergus see kyll olla vòib - reisida, kaks kàtt taskus, vabana asjade taagast.

Minu kunstiline tase nii kòrgele ei kyyni, aga tànase kohvri yle olen ettevaatlikult uhke kyll. Kaalub 8 kg ja mòòdud on 38x28x16 cm.
Kysimusi ennetades loetlen ka sisu yles:
.. arvuti (kòige raskem asi) koos toitekaabli ja kòrvaklappidega
.. konverter Inglismaa pistikute jaoks
.. telefon ja telefonilaadija
.. kolm toppi jaki all kandmiseks
.. must seelik
.. yks t-sàrk magamiseks
.. 2 paari aluspykse, 2 paari sukkpykse ja 1 paar sokke
.. kalendermàrkmik
.. visiitkaardid (ca 25 tk)
.. Vigneti Radica brosyyrid (15 tk)
.. 10 vedelikku 10-50 ml konteinerites
.. hambahari

.. Londoni kaart
.. Pisike Fotoaparaat
.. rahakott

Panete tàhele, isegi raamatut pole kaasas. Londoni kaart vòttis raamatu koha àra! Kòige raskem saabki olema enda tagasi hoidmine, et kuskilt poest mingi ylemeelik raamat kotti ei vupsaks.
Mòtlesin ka, kuidas kohvri sisu vàhemaks saaks ja ideed on jàrgmised:

.. tuleb soetada vàiksem arvuti ja vàiksemad kòrvaklapid
.. kalendriga tuleb Outlooki tagasi kolida
.. kui viitsiks hotellile pesumajateenuse eest maksta, piisab yhest topist

.. teoreetiliselt saaks ilma parfyymita ja kehaòlita ka hakkama. Aga miks peaks?

16,1 km

Eile oli erakordselt pònev pàev - kàisin kodulehe tarbeks meie viinamarjataimi pildistamas. Olen viinamarjade lehteminekut juba kaua oodanud. Mul tuli taimede pildistamise idee siis, kui viinamarjad olid àra korjatud ja ning korjejàrgses konditsioonis viinamàgi on... Vahemàrkusena lisan, et alates sònast "eile" kuni sònani "on" tòmbasin rindu pool kilo vàrskeid Puglia kirsse. Ei oska muudmoodi seda kommenteerida, kui et ilmselt olen tolmuimeja tàhtkujus syndinud.
Teema juurde tagasi tulles, eile yhesònaga pildistasin viinamarjataimi. Kodulehele sobis yles panna peamiselt maastikupilte, mistòttu jagan teiega Muid Huvipakkuvaid Ylesvòtteid.
Esiteks olgu òeldud, et kuigi see kaugelt vàlja ei paista, kàib viinamarjade kallal juba kòva tòò. Rumeenlane G ja tema Vaikiv Naine lòikavad viinamarjataimede kyljest liigseid oksakesi àra. Nimelt viinapuu on justkui kausitàiss kirsse. Ja otse loomulikult, mida vàhem sòòjaid, seda rohkem kirsse igayhele jagub. Kui see nàide nyyd viinamarjadele yle kanda, siis mida vàhem marju puu peal, seda intensiivsema vàrvi ja maitsega nad on, mis omakorda on vajalik selleks, et neist viinamarjadest paremat veini saaks.
Peale eelmainitud operatsiooni sòidab Roku Tòòkas Isa traktoriga ridade vahelt làbi ja pritsib mingit ainet taimede peale. Pakun, et juuretài vastast myrki, aga vòib ka midagi muud olla. Kui ikka ise ei kysi, siis ega sealt mingit jutuvada ei tule ka :)
Neile, kes tahavad teada, milline on oliivipuu òis, tegin spetsiaalne botaanilise ylesvòtte. Ma ise ei teadnud, millised on oliivipuu òied, nii et taaskord pòhjamaisele prouale vàga hariv kogemus.


Siinkohal yks suures plaanis vaade eelmainitud oliivipuudest. Kas pole maaliline? Ykspàev làhen sinna piknikule. Kes tuleb?

Kui olin terve viinamàe làbi kòmpinud, otsaesise hommikupàikese kàes punaseks pòletanud, yhe màekallaku peal isegi kylje maha pannud ja objektiivi puhastamise lapi àra kaotanud, avanes mulle imeline vaatepilt, mida teiegagi jagan - kirsipuu! Nàete neid isuàratavaid punaseid mammusid? Enam neid seal ei ole! Redelit ma igaks juhuks ei kasutanud, sest Kylas on veel kòigil meeles lugu sinjoorist, kes eelmise aasta kirsihooajal kirsse noppides redeli otsast alla kukkus ning hiljem haiglas suri.
Vahemàrkusena tahtsingi lisada, et Tollos saavad inimesed ikka imelikult surma. Nàiteks eelmisel nàdalal hukkus yks òitsvates viiekymnendates aastates sinjoor selle làbi, et kukkus jalgratta otsast, lòi pea àra ja nyyd on kogu Kyla leinas jàlle. Lapsed, kandke ikka ilusti kiivrit, kui jalgrattaga sòitma làhete!
Yks keskeale làhenev Tollo lapsmees jàllegi suri nàlga. Sulges end oma majja ja ei sòònud enam. Enne seda oli ta umbes aasta jooksul kaotanud ema - kes jài otse kodu vàravas auto alla mingil sellisel viisil, et on peaaegu Darwini auhinna kandidaat - ja isa, kes kukkus traktori otsast kuidagi ònnetult. Lapsed, òppige ikka ise syya tegema! Kunagi ei vòi teada, millal see oskus teile kasuks tuleb.


Pildistamissessiooni lòpetuseks oli Helmut Rebasel pònev yllatus varuks. Armatuuril vilkusid kangekaelselt kòikvòimalikud indikaatorid. Ainult vilkuvad suunatuled olid veel puudu. Kes teab, mida need kòik tàhendavad? Ma ise tundsin kàsipiduri ja ABSi àra. Kusjuures kindlalt ei olnud kàsipidur peal! Hiljem nende vilkuvate indikaatoritega kodu poole liikudes tàheldasin, et spidomeeter oli kangekaelselt nullis. Tore kyll, aga katsu liikluspolitseile seletada, miks kiirust yletasid!
Pisut ehmununa pidasin auto kinni ja helistasin Rokule, kes arvas, et kui Helmut pidurdab, siis vòib sòita kyll. Positiivne asi selle hàdapeatuse juures oli imekaunis moone tàis vàli, mida ma ilmselt niisama polekski màrganud. Lapsed, peatuge teiegi teinekord looduse ilu ees! Kokkuvòttes lòpp hea, kòik hea, sest mida làhemale kodule jòudsin, seda vàhemaks neid vilkuvaid indikaatoreid jài ning isegi spidomeeter tòusis uuele elule.

Juba kolmandat pàeva pole ujuma jòudnud. Kuhu me sedasi jòuame?

Viimasel ajal on tulnud uutele tuttavatele selgitada, miks ma Itaalias elan ja yleyldsegi kuidas ma Rokuga tuttavaks sain. Roku kàest kysitakse seda ka ysna tihti. Ilmselt me oleme vàga ebatòenàoline kooslus. Kuna kogu aeg ei viitsi sama juttu yle rààkida, esitas Roku yhel sòprade òhtusòògil meie tutvumisest uue versiooni.

Kindlustusagent P:”Roku ja Katu, kuidas te ikkagi tutvusite?”
Roku:”Hotelli liftis.”
Kindlustusagent P:”Ahsoo. Aga kuidas see tàpsemalt juhtus? Nàiteks mida sa Katule ytlesid?”
Siin Roku version meie dialoogist.
Roku (sisneb lifti, suled kòik puhvis):”Preili, te olete vàga huvitav!”
Katu:“Ooo, kuum itaalia mees, tule minuga voodisse!”
Roku:”Kahjuks praegu ei saa. Vaadake, preili, ma olen vàga katoliiklik inimene.”
Kas pole romantiline?

Sappi ja sarkasmi

Ma veel ei tea, kuidas Eestis veiniajakirjanikud tegutsevad ning ma endiselt arvan, et eestlased on kindlasti kòige ausamad ja eetilisemad inimesed maailmas, aga seda peab kyll ytlema, et peale esimesi ettevaatlikke kokkupuuteid Itaalia ja Inglismaa veiniajakirjanike, veinikonkursside, gambero rossode ja lucamaronidega tuleb alljàrgnev paroodia tootja pilgu làbi vaadatuna kuidagi nagu tuttav ette kyll.
Millegipàrast jookseb see postitus Bloglines's sisse, aga HoseMasteri blogist otse otsides linki ei leidnud. Sellepàrast kopeerisin teile. Pàris vàrskendav vaheldus enesekriitikavabale snoobitsemisele, mida tavaliselt veiniblogidest kapaga kallatakse.

The Wine Hypocrite

Here at The Wine Hypocrite we rate wines on the 100 Point Scale. While many publications that use the 100 Point Scale assign arbitrary and unreproducible numbers, our scale is precise and trustworthy.
First, a word about how we choose wines to be reviewed.
Our crack staff actively solicits free samples from wineries, brokers and importers all over the world using several innovative techniques.
First, we ask nicely. If that fails to get a response we remind each winery that if we find it necessary to pay out of our own pockets for a sample it results in an automatic deduction of five points from their score. Naturally, we don't couch it in quite those terms. A sample letter to a winery might read, "Thank you in advance for submitting a sample of your 2005 Harlan Estate to The Wine Hypocrite. For your generosity we are pleased to award you five points, which you can use towards your wine's final score from our esteemed expert on California wines, who may actually taste your wine rather than sell it at auction, or which you can 'bank' for a future submission that you feel needs the extra help.
Up to fifteen points may be drawn from your Score Bank Account to enhance a wine's final rating. We intend to publish a review of your wine in our April 'California' issue and very much appreciate the savings a free sample represents.
Many who have not submitted samples will be listed at the end of the article under the heading, 'Other Wines Tasted,' whether we tasted them or not."
We also may overpraise a hard-to-obtain wine's rivals in an effort to gain access to the wine. We have found over the years that awarding a high score to a relatively stupid and easy-to-find wine can result in an avalanche of samples of finer wines. Thus, a score 0f 93 for a MacMurray Ranch Pinot Noir, for example, which also does wonders for our advertising budget, usually results in a UPS driver getting a hernia hauling boxes of overpriced Sonoma Coast Pinot Noir samples up six flights of stairs to our luxurious headquarters overlooking the Salvation Army tent city. A fabulous Win/Win for The Wine Hypocrite!
Fortunately, in these trying economic times, even the so-called "cult" wines are willing to submit their wines for review to even the seamiest publications. Shockingly, many even submit them to Bloggers! At The Wine Hypocrite we are proud that our staff of professional wine writers has the experience, expertise, knowledge and scruples of even the finest amateur Bloggers. That is to say, None. But we got financial backers and the magic power of print to give our scores legitimacy, so suck that Internet Losers!
Wines are tasted and reviewed by our panel of wine critics, except for the cheap crap which is reviewed by the janitorial staff. Those reviews are posted with the initials "J.S." which we hope you'll assume stands for James Suckling. It does, sort of.
Our critics taste the wines in the traditional Semi-Blind Tasting format which restricts them from knowing what the wine is when the wine is tasted, but awards plenty of time afterward to adjust the score when the wine is revealed to them.
However, to save time and assist the reviewers with their scores, the wines are grouped in Peer Review Flights such as "New Producers We Want to Discover, So Don't Be Too Picky," "Wines From Big-Time Advertisers," and "Wines Parker Gave a High Score."
Scores are then run by the editorial staff and the advertising staff for verification. Dyslexia is unusually common among wine critics, thus a score for a highly regarded Kendall Jackson wine may accidentally read 89 when the critic intended 98.
We do everything to assure accuracy here at The Wine Hypocrite. Wine scores in The Wine Hypocrite are attained using a fixed and objective scale. First, each wine is awarded 50 points. The wine does nothing to earn those 50 points aside from existing. If you think of the 100 Point Scale as it was familiar to you in elementary school, then think of wine and wineries as the "Special Needs" kids who get nice, unearned scores just to encourage them to try harder.
The next 50 points are broken down into five categories that our critics use to reach the final score. Here are those five categories:
Color, Aroma, and Label 0-10 Points
OK, how do you award points for a label you shouldn't be able to see in a Blind Tasting? Wine is a mysterious thing, isn't it? Our critics award 1-3 points for Color (most wines have it so 3 usually wins), 1-3 points for the Aroma (a point if it has one, two points if it smells good, 3 points if the oak was expensive), and 1-4 points for the label (1 if it's torn, two if it has monkeys on it, three if the wine is over $50, and a perfect 4 points for bumpy labels--them are 'spensive!).
Terroir and Varietal Typicity 0-10
PointsCritics at The Wine Hypocrite generally score in the 9 or 10 point range in this category since they don't know what Terroir is, and they assume any wine with Brett is typical. Lack of Brett is also awarded a high score.
Price, Variety and Prestige 0-10 Points
Wines are scored from 1-3 Points for Price (one point for the cheapest wines, 2 points for vastly overpriced crap and 3 points for expensive wines made in fewer than 500-case lots).
1-3 Points are awarded for the grape variety (1 point for Riesling, Gewurztraminer or any other sissy white wine, 2 points for grapes we've heard of that aren't sissy whites, but no points if it's some crappy-ass wannabe grape like Lagrein, and 3 points for bitchin' Cabernet and Pinot Noir). The fame and prestige of the wine is awarded points on a scale of 1-4 points depending upon whether the owner of the vineyard gave us free accommodations and some parting gifts.
Overall Quality and Ageability 0-10 Points
This may sound like a vague category, but experienced critics at The Wine Hypocrite know the difference. It's kind of like judging at a Slam Dunk Contest. Unless you slip and fall on your ass, it's a 9.5 or a 10. Being picky is for the Supreme Court. It's just wine, people.
Profitability 0-10 Points
What's the point of giving a wine made by a large, successful, wealthy conglomerate or individual a high score if they haven't made it worth your while? What's in it for us to help them? When we award 10 points in this category it's because the producer loves to purchase our inside front cover to publish a picture of a hot model to use sex to sell his wine; or the wine isn't available to the every day consumer and a high score helps us establish our credentials and gives us the appearance of importance. This is a no-brainer, dimbulbs, figure it out.
So, you see, The Wine Hypocrite has brought honesty, integrity and accuracy to wine evaluation. You can trust our scores like you trust your banker and your stock broker. Like them, we're not in this for the money.

Welcome to Calabria

Seoses sellega, et plaanime hoogsalt oma veinide online-myyki kàivitada, sain yhe transpordifirma myygimehega kokku. Et siis hinnakiri selline ja selline ning Calabria, Sicilia ja Sardegna hinnad on kòrgemad.
Uurisin ettevaatlikult, et saared kyll, aga miks Calabria kòrgema hinnaga on. Myygimees vastu, et esiteks on seal paljudesse kohtadesse raske ligi pààseda ja pealegi saadab Calabrias nende firma veokeid relvastatud valve. Ohjummelkyll! Mis syndsusetu koht see on, kus veinipudeleid ja kontoritarbeid relvastatud valve saatel transporditakse? Euroopa riik veel ja puha!

14,1 km

Tegelikult tuleb ikka elevus hinge kyll.
Kui aprilli lòpus Itaaliast lahkusin, olid viinamarjadest peale kàrpimist paljad rootsud jàrele jàànud. Rootsud oli nii ebaglamuursed, et mul polegi kàrbitud taimedest soolopilti, vaid ainult yks ylesvòte koos Roku Tòòka Isaga ja seegi tehtud màrtsis.

Yleeile tulin oma reisidelt tagasi ja mida ma nàen! Taimed kòik lehtedest puhvis ja vàhe sellest - pisikesed viinamarja-alged pistavad pàid ettevaatlikult vàlja. Pigem siiski òied vist. Neid asju peab Roku Tòòka Isa kàest jàrele kysima. Ta on hirmus kidakeelne mees ja kui ma oma maaharimise teemaliste kysimustega tulen, siis vastused tuleb justkui tangiga hammaste vahelt vàlja tirida. Aga tòe huvides tuleb lisada, et ega ta muudest teemadest ka teab mis pikalt ei vestle.


Ykskord urgitsesin, et miks tal osade viinamarjade kohal kasvuhoone vòrestik on (vt pilti). Vot selle peale ta pisut elavnes ja rààkis, et kuni seitsmekymendate-kaheksakymendateni kasvatati osa viinamarju kasvuhoones, et need varem valmis saaks, sest siis sai neid enne pàris-hooaja algust pisut kòrgema hinnaga maha myya. Tàna pole kasvuhoone-tehnikal enam mòtet, sest uue maailma odavad viinamarjad pidavat poelettidele jòudma ammu enne seda, kui itaalia kasvuhooneviinamarjad kypseks saada jòuavadki. Sellepàrast nàebki siin-seal selliseid vòrestikke. Mònes laokile jàànud kohas on kiledki veel alles ja rebenenud tykid lipendavad justkui allakàigutuule purjed. Jap, laokile jàànud viinamàgesid on siinkandis ohtralt, sest tànapàeval ei tasu viinamarjade kasvatamine end enam àra. Umbes sama lugu, mis Eesti piimatootjatega. Sommeljee-kursusel ka tòstsid òpetajad kàsi taeva poole ja kurtsid, et ainult yksikud vanurid askeldavad veel viinamarjataimede vahel ja yldse kuhu Abruzzo veinikultuur sedasi vàlja jòuab. Puha dekadents ja minnalaskmine. Aga see on juba nii lòputu nutt ja hala, et parem peatun enne kui hoo sisse saan :)

12,4 km

Tàna olen Ironwoman. Ujusin 700 m krooli puhkepausideta. Oleks kauemgi kyndnud, aga aeg sai otsa.

10,2 km

Arvutasime eile Rokuga kui palju peaks lahtist veini myyma, et selle tarbeks myygisaali ostetud tsisternid end tasa teeniksid.
Tulemus oli, et kui myyme kuus pàeva nàdalas ja iga pàev 10 liitrit, saab investeering kolme aasta jooksul tasa teenitud. Aga Tollo kylas elab umbes samapalju inimesi kui Paides ja neist pooled kààritavad ise kodus mingeid nektareid. Pealegi resideerub meist 2 km kaugusel tuntud odavveinihiid Cantina Tollo, kes myyb odavat lahtist veini. Lisaks kymned kooperatiivid, kes viinamarjakasvatajatele juba aastaid tooraine eest ei maksa, aga selle eest on nende lahtise veini hinnad murust madalamad.
Nii et 10 liitrit pàevas on ysna ambitsioonikas eesmàrk tegelikult.
Pakkusin enda meelest geniaalse idee:"Aga sinu ema ostab kòik asjad sugulaste kàest ja tihtipeale soetab mingeid vidinaid ainult selleks, et sugulase àri peab toetama. Ja terve kyla on su sugulasi tàis. Miks nad ei vòiks nyyd tulla veini ostma, kui meil ykskord abi vaja on?" "Ehh... nad ei tule kunagi meie kàest veini ostma." Mina:"????" "Nad kohe meelega ei tule. Nad on kadedad, et meil hàsti làheb," ohkas Roku. "Einoh, tàitsa eestlased," vòtsin lahtise veini myytamise teema kokku.

Niipalju siis suurtest ònnelikest itaalia perekondadest, kus veri on alati paksem kui vesi. Puhas jòuluvana-jutt.

8,2 km

Arvake àra kas ma ostsin Tallinnast àrasòidupileti tàpselt selleks ajaks, kui tuhapilv uuesti tembutama hakkab? Palju ònne mulle kòigi poolt!

kukepildid

Tigus degusteerimise kàigus tekkinud Karlssoni ja Pipi teema jàtkuks esitas Sofie tàiesti uudse tòlgenduse mòlema raamatu kohta. Mis pani mind omakorda Sex & The City peategelasi uues valguses nàgema - tegelikult Carrie Bradshaw on Vàikevend ja Mr Big on Parajalt Paks Mees Parimates Aastates. Mòelge selle peale!

Mu tòine tulevik?

Tàna - esimest korda kuue kuu jooksul - vaatasin FB feed'st pàristòòkoha kolleegide ja projektijuhtide seinapostitusi.
Enne tànast on FBs nende nimede nàgemisest piisanud tundmaks, kuidas itaalijaprojektidest tuttavad meelekibeduse, frustratsiooni ja sarkasmi pilved mu pàikeselise elusaarekese kohale kogunesid. Tàna aga olen kehastunud zen. Hissand! Kui nii edasi làheb, siis vòib juhtuda, et kuue kuu pàrast ma olen nii fakken leebe, kòik kannatused unustanud ja làhen sinna tagasi ning vaatan segikamminud Naapoli ylemuse macchiavellilikke sekeldusi dalailaamalikult leebete silmadega.
Umbes kolmandal tòòpàeval kannatan meelekibeduse, frustratsiooni ja sarkasmi all. Elan mingis ràndom Rooma vòi Milaano yhiskorteris mingite lapsmeestega, kes vahivad telekast Grande Fratellot, peavad poole òòni oma òhtusòòke ning jàtavad pòrandapesuveeàmbreid (koos tolmuse veega) vannituppa hàngima.
Nyyd on nad uue policy vàlja kuulutanud, et minu taseme inimesed ei saa enam pikas komandeeringus olles yksi korterit pidada, vaid peavad seda kolleegiga jagama. Vòehh! Justkui sellest vàhe oleks, et isegi Ameerikasse ei saa enam àriklassis lennata ja et koosolekutele vòileibu ja kypsikuid ei tooda, sest ettevòte otsustas kypsikuraha Abruzzo maavàrina ohvrite toetuseks eraldada (mòistagi tàpsustamata, mida tàpselt toetatakse). See viimane on muidugi kòige ràigem korporatiivne scam, mida ma elus nàinud olen.

Kas on maailmas mingit sellist tòòd, mida saaks teha kas kogu aeg vòi pool aega vòi vàhemalt nàdalavahetustel kodus (Abruzzos) elades ning mille tegemine eeldab jàrgmisi oskusi:
- inglise, itaalia ja eesti keeles lobisemine
- Excelis andmebaaside ehitamine
- protsesside joonistamine ja tarkvara nòuete kirjapanemine
- igasugu koolitustega seonduv sekeldamine (koolitusplaani, ja -eelarve tegemisest kuni koolituste sisseostuni ja inimestele esinemiseni)
- veini ja tervisliku toitumise teemal targutamine
- programmide kasutusjuhendite kirjutamine
- PowerPointis imetabaste presentatsioonide meisterdamine
- kotlettide, mannapudru ja kapsa-hakklihahautise valmistamine
- nummide loomade joonistamine (kuigi viimane kord pidin P-le & K-le tibupildi alla "tibu" kirjutama, et nad aru saaks :-)

Ma arvan, et need on umbes ainukesed asjad, mida ma hàsti oskan. Muidugi viimasel ajal olen omandanud màrkimisvààrse taseme vàikeautode mòlkimisel.
Jap, ma vòiks nàiteks teha eesti, itaalia ja inglise keeles arvutiprogrammide kasutusjuhendeid nummide loomade piltidega. Ja siis ma vòiks neid programme kolmes keeles inimestele koolitada, samal ajal teise kàega kotlette praadides. Kuidas oleks?

Eriteadaanne..

.. kòigile sòpradele, anonyymsetele kommenteerijatele ja anonyymsetele austajatele, kes on homme òhtul Tallinnas. Me korraldame Vinoteegiga Tigu homme Vigneti Radica veinide degusteerimise! Hissand, ma olen nii elevil ja juba viigin sukapykse homse ootuses!

Seekord esitleme kollektsiooni kahte kòige "veidramat" veini - Pecorino ja Cerasuolo. Esiteks sellepàrast, et neid teatakse vàga vàhe.
Teiseks sellepàrast, et nàiteks Cerasuolo't kui roosat veini ei viitsi maaletoojad eriti vaadatagi, aga Itaalia sòpradele ja anonyymsetele veinijoojatele meeldib see vàga. Mòned itaallased ytlevad, et meie Cerasuolo on ainuke roosa, mis on neil tekitanud roosade veinide suhtes leplikke tundeid ning isegi eestlane P kirjutas meie FB grupis, et see olla parim rosè, mida tal elus proovida on ònnestunud.
Ja Pecorino (ning yldiselt Itaalia autoktoonsete viinamarjasortide) teemal vòite Tigu arvamust lugeda.

Yhesònaga, homme kl 19 Vinoteegis Tigu (Vilmsi tn 45, Tallinnas).

toimub ei toimu toimub ei toimu

Nàitasin Rokule eelmise posituse ròòmsa androgyyni pilti ja teatasin, et too tegelane organiseerib sòitu Milaanost Tallinnasse. Roku arvas selle peale, et kui ma Ròòmsa Androgyyni autosse istuda kavatsen, siis lahutame kohe àra. Kes ytles, et Itaalias on raske abielu lahutada?

Tàna on AirBaltic lennud kuni keskkòòni tyhistatud ja poole tunni pàrast peaks tulema uusi uudiseid selle kohta, mis homsetest lendudest saab. Olen vàga erutatud!
Kusjuures AirBalticu klienditeenidus avaldas tàna muljet. Neil on oma Facebooki lehekylg, kus klientide kysimustele vastatakse. Proovisin ka kysimuse esitada ja tuli kohe vastus ka! Vàga nummi.

Lennuònnest rààkides

Facebookis pakub Carpool Europe grupis selline ròòmus androgyyn vòimalust sòita teisipàeval Milaanost Tallinnasse. Kas tasuks proovida? :)

Aga muidu aitàh kòigile, kes head lennuònne soovisid. Mul on hetkel teisipàevaks Rooma-Riia lend leos. Vaatame, mis sellest saab...

TIM always strikes back /6,7 km/

Peale seda kui Roku oli TIMga (Telecom Italia Mobile'ga) lepingu lòpetamiseks:
1) kàinud TIM esinduses (kust òeldi, et lepingu lòpetamiseks tuleb helistada klienditeenidusse)
2) helistanud klienditeenindusse (kust òeldi, et tuleb saata fax)
3) saatnud faxi ja peale vastuse mittesaamist helistanud klienditeenindusse, kust vastati, et tegelikult tuleb saata lepingu lòpetamise avaldus koos viimase arve koopiaga Pòhja-Itaalias asuvasse linna Crotonesse
4) saatnud tàhitud kirjaga Crotonesse lepingu lòpetamise avalduse ja viimase arve koopia (mille peale tuli kuu aja pàrast vastus, et ei saa lepingut lòpetada, sest puudub isikuttòendava dokumendi koopia)
5) saatnud teise tàhitud kirjaga Crotonesse lepingu lòpetamise avalduse, viimase arve ja isikuttòendava dokumendi koopia (mille peale tuli kuu aja pàrast vastus, et isikuttòendava dokumendi koopia ei ole loetav sic!)
6) saatnud kolmanda tàhitud kirjaga Crotonesse lepingu lòpetamise avalduse, viimase arve koopia, kòigi eelmiste kirjade ja nende vastuste koopiad, kahe isikuttòendava dokumendi koopia ja paberilehe kymne baarist leitud kodaniku allkirjaga, kes kinnitavad, et mòlema dokumendi koopia on loetav

saabus kuu aja pàrast vastus, et leping on lòpetatud ning seoses lepingu ennetàhtaegse lòpetamisega tuleb Rokul maksta trahvi 160 eurot. Leping on kehtinud 10 aastat.

Pàriselt ka. TIM. Mine pekki!

Miks teha tàna seda, mida saab ylehomse peale edasi lykata?

Tegelikult... kui Pescara-Londoni lend toimub, aga Tallinn-London lend ei toimu, siis on ka pahasti. Jàrgmine Tallinna lend on teisipàeval alles. Mis ma teen kolm pàeva Londonis?

Avaliku esinemisega on sama mis kohvritega. Lyhikese kòne ettevalmistus vòtab palju rohkem aega kui tunniajase esitluse kokkupanek. Suur kohver saab poole tunniga pakitud. Vàikese kohvri pakkimine on justkui malemàng. Mul oli siin kavas minimalismi vallas uusi rekordeid lyya, tulles paarinàdalasele Tallinn-Riia-Dublin reisile selle kotiga siin, kuhu peab kòigepealt mahtuma arvuti ja fotoaparaat ning siis need riided, mis kyljesahtlitesse pigistada annab.
Eile ei viitsinud kohvriga veel tegeleda ja nyyd ma ootan head pòhjust, mis motiveeriks mind pakkima.

et sa elaksid huvitaval ajal...

Homme peaksin lendama Ryanairiga Pescarast Londonisse ja siis Easyjet'ga Londonist Tallinnasse. Kòige nòmedam oleks muidugi, kui Ryanair tyhistaks Pescara-London lennu, aga Easyjet London-Tallinna lendu ei tyhista. Kòik muud kombinatsioonid on lahendatavad.

Kogu seda lennundussegadust arvesse vòttes... kas Metallica kontsert yldsegi toimub pyhapàeval?

Ega neil minuga kerge ei ole

Tàna hommikul.
Roku Tòòkas Isa tòstab veinikaste oma autost Helmut Rebase pakiruumi. Manòòvrite kàigus jààb talle kasutatud pabertaskuràtik kàte vahele. Sipsti! maandub taskuràtik tànaval. Viuh! tòstan taskuràti kahe nàpuga yles ja kommenteerin justkui Vana Toomas:"Khm... seda et... sa vist kaotasid midagi."

RTI paneb taskuràti sònagi lausumata taskusse ja veinid pakitud, jalutame kohvibaari suunas.

Hopsti! langeb kàkras taskuràtt taaskord kònniteele. Aga ta nàgi, et ma nàgin! Korjas ise taskuràtiku yles ja àpardust mainimata jalutame sòbralikult edasi.

Mul on tekkinud mòttekaaslasi. Prouad B ja R meie kodutànavalt. Me vòòrastele reostajatele otse midagi òelda ei julge, aga kui omavahel kokku saame, siis ajame kàed puusa ja vahutame, et miks inimesed oma koerte kakat kònniteelt àra ei korja ja need kasvatamatud naapoli turistid jàtavad kogu aeg oma prygikotid konteneri kòrvale ja yleyldsegi millal tullakse meie tànava puid pygama, ah? Tòe huvides màrgin àra, et B on pàrit Sveitsist ja R Austraaliast.

Pildil olev vaade on meie kevadiselt inimtyhi kodurand.

Viimane postitus Veronast ...

Hetkel on siin kàimas Vinitaly viimased tunnid. Eksponeerijad pakivad palavikuliselt asju kokku ja kibelevad àra sòitma. Korraldajad aga panid uksed kinni ja teatasid, et enne poolt viite enam pudelite ja pakkidega vàlja ei saa. Ilmselt sellepàrast, et eelmistel aastatel olla pakkimisaskelduste kàigus palju vargusi aset leidnud. Samal ajal sahistavad messikoridorides saagijahil tudengipoisid ja muud tegelased, kes nuruvad eksponeerijatelt veinipudeleid. Mòni on kohe suure spordikotiga tulnud ja kònnib, yks òlg madalamal kui teine ja igal sammul pudelid kotis kòlisemas.
Yhele penskarile, kes vàitis end restoranipidaja olevat, andsin haledusest kaks pudelit. Pàrast làhenes mulle kelneriòpilane regiooni restoranist ja kysis, et kes see vanamees on. Talle olla vanamees òelnud, et on yhe Abruzzo suurveinikoja direktor. Oh kummaline maailm....

Uute veinikodade veinide degusteerimine oli hoopis teistsugune kui ma ette kujutasin. Nimelt seni on siin degusteerimisi nii tehtud, et yber-sommeljeed istuvad presiidiumis ja juhivad degusteerimist, veine jàrjest làbi proovides ja kommenteerides ning publik istub saalis ja proovib samu veine. Tànane degustatsioon oli aga hoopis sedasi yles seatud, et kòik uued veinikojad olid suures ruumis ringikujuliselt yles pandud. Paremal Lombardia ja vasakul Sitsiilia. Kui paremalt alustada, siis sai liikuda regioone mòòda jàrjest lòuna poole. Veine oli palju ja aega vàhe, nii et otsustasin peamiselt valgetele keskenduda ja lòpupoole vaatasin mònda roosat ja punast ka.

Allpool minu isiklikud lemmikud, rohkem mulle endale meelespidamiseks.
Lombardiast Pas Opere (Francacorta) Chardonnay baasil tehtud spumante ja Perla di Garda valge vein Lugane viinamarjast. Perla di Garda oli imetabaselt kauni brosyyri meisterdanud, mis mulle hirmasti meeldis.
Sitsiiliast: Baglio di Pianetto. Nende valikust olid nii valge Insolia kui ka punane Nero d'Avola suurepàrased. Kui ma jàrgmine kord Sitsiiliasse pulmareisile làhen, siis kindlasti tahaks neid kylastada.
Veneto regioonist Ca' Basso valge Manzoni Bianco. Struktureeritud, harmooniline ja yle keskmise tugev valge vein. Kellele meeldivad nàiteks Pecorino vòi Greco di Tufo viinamarjasordid, siis ilmselt meeldib see ka. Vàhemalt mulle meeldis. Ja siis Menti Vini passito Garganega viinamarjast oli ka pàris huvitav leid.

Vinitaly viimane pàev

Viimase pàeva alustuseks pean ytlema, et eile kylastasime Veronas yhte kiriku sisse ehitatud restorani, kus tòmbasin rindu tallekarree, veerandi Rokule toodud veisekyljest, kòik Roku kartulid ja lisaks enda maasikatele maitsesin hoolega Roku ja Roku Moodsa Venna magustoite. Tàna veeren siin Veronas ringi justkui maksavorst.

Tunni aja pàrast algab meil siin uute veinikodade veinide degusteerimine, kus me ka osaleme. Degusteerimisest rààkides, laupàeval ja pyhapàeval oli meil siin ohtralt veinihuvilisi turiste ja teostasin enoloogilisi vaatlusi. Kohati on veinide edasimyyjate eelistused tavalise veinihuvilisega vòrreldes tàitsa erinevad. Roosat veini Cerasuolot ei tahtnud enamus edasimyyjaid yldse vaadatagi, aga peaaegu kòik veinihuvilised jàid vòlutult peatuma ja kiitsid et nii ilus vàrv. Kaks kodanikku arvasid, et meie Cerasuolo on palju parem kuldmedali vòitnud veinist (mille peale me siin mòistagi habemesse muhelesime).

supporto spirituale livello 1

Tàna teatatakse meil siin Vinitaly'l valjuhààldist, et kell 17.00 peetakse Abruzzo paviljonis jumalateenistus. Ootan huviga, mis kell viis juhtuma hakkab ja kui paljud inimesed jumalateenistusele làhevad.

Giorno di festa

Tàna on Vinitaly giorno di festa ehk pidupàev, nagu paljud eksponeerijad ytlevad. Pyhapàeval tulevad kòigile veinikodadele kylla sòbrad ja sugulased kodukylast. Tollo elanikud olla organiseerinud 60-kohalise bussi ja tàna hommikul tervitamegi siin puhvis pòskedega maamehi ja -naisi. Nende hulgas ka Roku onud Gino ja Roberto, kellega aastaid tagasi sai esimest korda Veronas veinimessil kàidud.

Eile parklast vàljasòidul teostasin demograafilisi vaatlusi. Suurte làikivate saksa autodega vàljusid parklast veinimyyjad, aga tolmuste Itaalia autodega, mis olid pilgeni tàis yhesuguguste suude, ninade ja silmadega kodanikke sòitsid veinitootjate pered. Kohvibaaris nàgin eile Brad Pitti teisikut (aga kui pàikeseprillid eest vòttis, ei olnud enam teisik). Ja tàna hommikul hàngis meie juures John Travolta teisik, kelle pàrisnimi on Luca.

Toskaana ja Piemonte

Nonii. Eile astusin sisse imetabasesse Toskaana paviljoni.
Kohe ukselt hakkas ninna veinilòhn kòigist neist tuhandetest avatud pudelitest, mida paviljonis aktiivselt menetleti ja kàra oli justkui turuplatsil. Tunnistan siinkohal kiirelt yles, et eksisin viie minutiga seal lootusetult àra ja veetsin pool tunnikest, leidmaks tagasitee meie Abruzzo paviljoni. Mòned ilusad ylespanekud jàid ka silma, aga ma neid eriti pildistada ei jòudnud, sest oli kodutee leidmisega ametis. Làhipàevil panen GPSi kydema ja proovin uuesti.

Tàna kylastasin aga Piemote paviljoni. Eelmise pàeva kogemusest targemana kàisin systeemselt mòòda seinaààri ja hoidsin tagasiteel silma peal. Piemonte paviljon yllatas hea regiooni sisekujundajaga. Nimelt tavaliselt kàib Vinitaly'l sedasi, et suured tegijad ostavad ise endale pòrandapinna ja ehitavad enda lava. Mis vàikesi veinitootjaid puudutab, siis tavaliselt soetab regioon mingi suure lahmaka ja siis myyb pisitegijatele 10-ruutmeetriseid kuubikuid, mille kujunduse eest hoolitseb regiooni poolt palgatud arhitekt. Vot need Piemonte kuubikud olid vàga intelligentselt ja làbimòeldult tehtud.




Siin mòned kenamad ylespanekud. Oli palju kauneid kompositsioone pudelite, valgusega ja puuokstega, aga terviklikult vòttes jàid silma need:

Vinitaly esimese pàeva lòpetuseks...

... mu lemmikekspositsioonid Abruzzo ja Puglia regioonidest.

:))))

Jesver! Praegu kylastasid meie boxi kolm joodikut, kes kàitusid justkui tegelased minu lemmik-itaalia-komòòdiast "Amici Miei". Ise vàitsid, et on restoranipidajad, aga ma pigem arvan, et mingid komòòdiazanrile orienteerunud harrastusnàitlejad.

Ohissand. Ja nyyd mòòdus meie boxist mingi ròòmus rasvarull, kes arvas, et ta veini ei tahaks, aga kypsikut vòtaks kyll. Vabandage, aga kas meil on siin mingi fakken kypsikumess?

vinitaly

Jesver! Tahaks ikkagi ka nàha neid imelisi Sardeenia ja Toskaana paviljone, aga nii kui ma meie boksist korra àra làhen, et nàiteks loomulikke vajadusi rahuldada vòi sòbralikke veinikodasid tervitama minna, pidavat keegi inglise keelt rààkiv tegelane sisse astuma. Kuna ylejàànud pere inglise keelt ei rààgi, siis nad laiutavad vastastikku abitult kàsi ja pàrast nutavad mu òla najal, et miks mind kohal ei olnud.

Meil siin Abruzzo paviljonis on endiselt vaikelu veinidega. Jàrgmisel aastal - kui me yldse siia tagasi tuleme - siis kolime Toskaana paviljoni ymber. Pàriselt ka.

vinitaly

Roku Tòòtu òde kàis vahepeal Sardiinia ja Toskaana paviljonides ja vàriseb kadedusest. Kui meil siin Abruzzo paviljonis valitseb mòòdukalt letargiline atmosfààr, siis Toskaana ja Sardiinia telkides olla rahvast justkui rokk-kontserdil ning iga pisimagi veinitootja juures olevat kliente justkui kàrbseid.

Tervitused Veronast!

Tàna on Roku Moodne Vend oma pikad kiharad patsiks pòiminud ning oleme terve perega kolinud Veronasse veinimessile Vinitaly.

Umbes keskpàevaks oleme oma ylespaneku ilusaks sàttinud, meil on kàinud kylas kaks saksa turisti ning kòik sòbrad ja sugulased Tollost. Oleks rohkem vàliskylalisi oodanud, aga siin kòik rààgivadki, et neljapàev olla rohkem hoovòtu pàev.




Meil on siin spetsiaalne messiatraktsioon ka yleval. Inimesed saavad kehastuda Roku Moodsaks Vennaks ja siis me teeme neist pilte ja saadame neile màlestuseks e-kirjaga. Nàiteks selle pildi peal kehastus Roku Moodne Vend iseendaks.

4,2 km

Oh ma olen niii vàsinud juba :)

Teie,

Kehafetisist

2,2 km

2,2 km. sportlased on teadagi sònaahtrad inimesed, nii et ma katsun ka vàhem kirjutada ja rohkem ujuda.

Peaaegu 3km

Kui ma enne kella kaheksat ujulasse jòuan, siis saab tàna 3 km tàis.

Veinikoja katus on ametlikult valmis saanud ning see toob meile kòigile siin ohtralt ròòmu ja hingerahu. Kuni ma oma kauaoodatud Canon 500D-d ootan, tegin Nikoni seebikarbikesega mòned ylesvòtted.

1 km

Ma olen siin pikalt yritanud nii- ja naapidi korralikult trennis kàia, aga peale seda, kui jòulukilod àra kadusid, pole motivatsiooni ka enam nàha olnud.

Kuna ma ei tunne siin kedagi, kes viitsiks minuga koos trennis kàia, siis ainuke jòud, mis mind ujulasse viib, on mu enda (nòrk) tahe. Tegelikult S tahtis tulla, aga ta ei saa enne ujulasse ilmuda, kui ta on jala- ja bikiinipiirkonna karvad laseriga eemaldanud. Hetkel ta kogub mòòduka intensiivsusega 3000 eurot, mis selle protseduuri jaoks vaja minevat. Jah, itaalia naised vòtavad iluteenuseid pàris tòsiselt.

Yks tark mees on òelnud, et endale antud lubadusi on kòige raskem pidada ning vòin enda kogemusest lisada, et eriti raske on pidada neid endale antud lubadusi, mis eeldavad kl 6.30 tòusmist. Nutt ja hala yhesònaga.

Aga. Hommikul, enne Helmuti kykloobiks muundamist, tuli mul ujulas hea idee! Vòtan eesmàrgiks ujuda tànavu aastal 300 kilomeetrit ja kilomeetrite edenemisest annan sulle, kodumaa, teada. Mòistagi te ei pea seda kilomeetrite-heietust lugema, aga sellestki on abi, kui tean, et vàhemalt 1 kriitiline kodanik (ja ma tean, kes) vaatab ja tunneb huvi, kui mòni pàev uusi kilomeetreid peale pole tulnud.

Praegu on mul 300st kilomeetrist ujutud tàpselt 1 km.