Ma pole turist, ma...

Meil siin Gigantse Telekomifirma kohvibaaris on selline huvitav fenomen nagu noorukesed Ukraina kaksikud Kristina ja Irina, kes tegutsevad baaridaamidena. Selles mòttes baaridaamid, et Pùha Graali - kohvimasina – juurde neid ei lasta, seal askeldab itaallasest kohvimeister*. Selle eest aga on blondid Kristina ja Irina kassapidajad, annavad klientidele soovitud asju kàtte ja pòòritavad kuumavereliste meeskodanike romantilis-agressiivsetest tàhelepanuavaldustest hàirituna silmi.

Mina olen siin asunud kasutama vòimalust ja rààgin Kristiina ja Irinaga vene keelt. Muidugi vabalt vòib olla, et ma rààgin ainult Irina vòi ainult Kristiinaga kogu aeg, sest nad on tàpselt ùhesugused. Samas jàllegi ùhe pàeva jooksul neid mitu korda kohates vòib konkreetse pàeva kòrvaròngaste jàrgi neil vahet teha. Siis on enam-vàhem kindel, et hommikul rààkisin Kristinaga ja lòuna ajal Irinaga nàiteks.

Tàna baaris lobisesin parjasti Kristiina/Irinaga vene keeles kui yks romantilis-agressiivne geelilokk kysis, et kust ma pàrit olen. Venelaste àpardunud geiparaadi valguses (mis on siin tàna hommikul suur uudis) vastasin nalja pàrast, et olen poliitiline pògenik Venemaalt. Geelilokk noogutas mòtlikult ega kysinud rohkem midagi.

*Yleyldsegi, kohvimeistri tòò on Itaalias tòsine asi, sest kohvi kvaliteeti mòjutab kòige rohkem kohvimeistri pàdevus ja kohvimasina veerel veedetud aastate jooksul kogunenud tarkus, mida vist kuskil surivoodil lebades vanimale pojale edasi antakse. Muidugi on tàhtis ka, millist vett kasutatakse (vesi on igas Itaalia regioonis erinev), mis ube kasutatakse, kui suurteks graanuliteks kohv on jahvatatud, kuidas kohvimasinat hooldatakse ja kui palju kliente baaris kàib. Kui kòiki neid muutujaid arvesse vòtta, siis on hea espresso valmimine samasugune imelugu nagu lennuki check-in pagasi òigeaegne saabumine òigesse sihtpunkti (Itaalia lennufirmades).