venerdì, aprile 13, 2007

Ruut-Kolosseum


Roomas on selline rajoon nagu EUR. Harilikul turistil on sinna suhteliselt raske sattuda – EUR asub pàris kaugel kesklinnast ja yhistranspordiga vòtab kaua aega, et sinna jòuda. Pealegi mul on kahtlus, et kuna EUR meenutab itaallastele eredalt nende ajaloo yht pòhilist hàbiplekki, fashismi, siis ei kiputa eriti korraldama ekskursioone sellesse rajooni ega Ruut-Kolosseumiga postkaarte myytama. Pigem juhitakse turist julgustava naeratusega ja kindlakàeliselt Rooma foorumite ja pàris-Kolosseumi suunas, mis annavad tunnistust hoopis hiilgavamatest hetkedest Itaalia ajaloos ja aitavad suveniirimyyjatel kvartali myygieesmàrke tàita.

Vot seda EURi polekski òieti tàhele pannud, kui ei oleks seda pildil olevat karpi, mille Mussolini ehitada lasi. Mussolinil oli nimelt mòte, et teeks sellise rajooni Rooma, mis on nagu Vana-Rooma, aga uues kuues. Nii ta lasigi pystitada trobikonna paleesid Vana-Rooma vòtmes ja muuhulgas ka Kolosseumi kaasaegse versiooni, mida rahvakeeles kutsutakse ‘Ruut-Kolosseumiks’ (Colosseo Quadrato).

Hoone on selles mòttes nipiga, et tuletab igavesti inimkonnale meelde fasishmi vaimse isa nime, kellelt Hitler oma pòhilised ideed kòik maha kopeeris. Et siis yhesònaga Ruut-Kolosseumil on 6 korrust, mis tàhistab eesnime Benito ja igal korrusel 9 akent, mis tàhistavad perekonnanime Mussolini.

Ykshommik, et ummikut vàltida, sòitsime pisut ringiga tòòle, làbi EUR rajooni. Oli ilus kevadhommik, pàike paistis, kogu maailm haljendas ylevoolavalt. Kui aga EURi jòudsime, tekkis kuidagi selline pisike-inimene-suures-systeemis tunne - suured paleed, lòputud sirgjoonelised pargid ja laiad tànavad. Puha puhtad vormid ja sirged jooned– midagi polnud siin juhuse hooleks jàetud, isegi puud olid kuidagi kandilised ja muruplatsid ebaitaallasliku tàpsusega pygatud. Imelik oli.

Hissand kui lahe!




Selline mòte kargas pàhe, kui nàgin keset Via Condottit hàngimas reibast pòtra!

Pòdral olid suusakinnastest meisterdatud sarved ja tekk yll, nagu juuresolevalt pildilt isegi nàete. Pea oli meisterdatud sokist ja lòualuu lauajupist.
Puise lòualuu kyljes rippus plekkpurk raha kogumiseks. Nii ta tammuski tànavanurga peal, lòksutas lòugu ja kolistas plekkpurki.

Ykskord hallidel aegadel jalutame vanaemaga Viru tànaval. Òigemini vanaema tippis hoogsalt ees, nii et ràtsepakostyym servadest pigistas, mòlema kàe otsas toidukotid, ning mina sibasin pisikeste sammudega jàrele (sest siis ma polnud veel 1,84cm eksole).
Vanaema on tuntud koleerik ja ta vòtab alati sòna, kui talle tundub, et on tarvis. Nàiteks ta helistas hiljuti ETV sekretàrile pàrast mingit jutusaadet, kus esines Toomas Hendrik Ilves ja juhtis tàhelepanu, et president rààkinud vigadega. Kui vanaemale mingi veaga kaupa myyakse vòi kui Maalehe vahelt on ‘Targu Talita’ puudu, siis ta làheb viivitamatult poodi koos kauba ja tsekiga ja kaitseb valjult oma òigusi.
Yhesònaga, kulgeme vanaemaga mòòda Viru tànavat ja korraga nàeme - raamatupoe ees istub tiba ràpane noorepoolne mees ja kerjab. Nii kui vanaema noormeest nàgi, otsustas hakata òpetussònu jagama. Astus noormehe juurde, pani toidukotid maha ja pidas valjuhààlse motivatsioonikòne koos juurdekuuluva zhestikulatsiooniga. Kòne kandev point oli:”No mis see siis olgu! Ise noor mees, kàed-jalad terved ja kerjate siin! Marss tòòle!” Ma tàpselt enam ei màleta seda kònet, aga mulle tundub, et tuli ka isiklikust hygieenist ja alkoholi kahjulikkusest juttu.
Vot enamasti, kui kerjust nàen, siis tekib mul tahtmine olla selline julge nagu mu vanaema ja sama sònum ette kanda, aga kuna koleerilised geenid pole nii tàpselt minuni edasi kandunud, siis tavaliselt jalutan –niuh! – kerjusest mòòda.
Vot selle pòder-kerjusega oli teistmoodi – talle andsin ròòmsa meelega yhe euro. Ta oli màrkimisvààrselt originaalsem kui kòik need gladiaatorid, vaaraod ja tyytud mustlaslaulikud, keda Roomas hordide kaupa kohtab. Muide, kui euro purki pistsin, siis pòder hàsti muhedalt kuidagi lògistas lòuaga ja raputas oma kinnas-sarvedega pead.

Mis algab seal, kus lòppevad ròòpad?


Tekstylesanne Shveitsi algkoolis.
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?

Tekstylesanne Itaalia algkoolis.
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Rong A jààb vàljumisega 150 minutit hiljaks, rong B jààb vàljumisega 15 minutit hiljaks.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?

Muidu mul tekkis siin vahepeal kysimus, et kas teistes Euroopa riikides on ka rongijaamades tabloo peal spetsiaalne RIT tulp, et saaks nàha, kui palju rong hiljaks jààb?

Elopetroni Investigazioni


Ma sòidan sellest reklaamist iga pàev mòòda, kui tòòle làhen.
Selle pildiga muud nagu polnudki òelda, kui et tahtsin siinkohal vahendada, kui pònevaid eradetektiive Itaalias leidub.
Detektiivibyroo nimi on ka meeldivalt riimuv ja esialgu, kui ma seda reklaami eriti ei vaadelnud, arvasin, et tegemist on mingi telesarja reklaamiga. Eriti kuna ma olen alati naiivselt arvanud, et detektiivid tegutsevad pigem salaja ja kuidagi ootamatult tabas mind see idee, yks detektiiv oma pilti keset linna suurel plakatil eksponeerib. No ma mòtlen, et kui sinjoor Petroni kedagi jàlitama peab, siis see oleks umbes sama mòttetu, kui nàiteks Paris Hilton hakkaks eradetektiiviks. Noh, et kui kuskil Paris Hiltonit nàed, tead, et sul on saba taha pandud.. vòi midagi taolist. Nii pole yldse huvitav ju.

giovedì, aprile 12, 2007

Kui ma oleks katoliiklane...

.. siia ma palvetaks praegu iga pàev, et transporditòòtajate streigid ei satuks kas 21 vòi 28 aprilli peale, sest MA TULEN EESTISSE!!!

Lihavòtted

Enne lihavòttepyhi kàis meil mònede konsultantidega tihe arutelu, et kes kuhu pikaks nàdalavahetuseks sòidab. Sihtpunktid tulid tàpselt erinevad: Abruzzo, Toskaana, Puglia ja Calabria.
No ja siis arutelu kàigus tekkis plaan, et kòik toovad oma reisisihtpunktist teistele kolleegidele mingi regioonile omase kondiitritoote kaasa.

Yhesònaga, loomulikult ei olnud mul yldse aega muude pyhade asjade kòrval tòò juurde maiustusi osta, aga kohusetundest vòtsin end kokku ning esmaspàeval (viimasel minutil) kihutasin Francavillasse, kus ostsin linna parimast pasticceriast tyypilisi Abruzzo maiustusi. Lyhidalt òeldes on need sellised biskviidist korvikesed, mis on ààreni tàis rammusat shokolaadi-mandlisegu ja kaetud pealt biskviidist kaanekesega. Nende asjade nimi on bokonoti (eestipàraselt kirjutades). Vot ostsin kymme bokonotti ja tulin nendega teisipàeval tòòle.

Teisipàeval selgus, aga et kallid kolleegid polnud yldse viitsinud keset pyhi mingeid maiustusi taga ajada. Kòik vabandasid ilgelt ja bokonotid sòime ròòmsalt hommikukohvi kòrvale àra.
Bokonott on muide nii magusrammus asi, et yhest eksemplarist piisab, et lòunasòòk vahele jàtta ja pàev otsa vett kulistada.

VinItaly

Ykspàev me kàisime Veronas sellisel yritusel nagu VinItaly. See on tàhtis yritus, mis toimub kord aastas ja kuhu kogunevad kogu Itaalia veinimyyjad ja –ostjad.

Àratus oli hommikul kell neli.
Meie Rokuga olime saabunud kaks tundi enne àratust òhtusòògilt, mille korraldas yks Roku sòber Stefano.
See on nagu selles mòttes huvitav fenomen Itaalias, et kui on vaja kellelgi tòòd otsida, siis ei hakata mitte tòòkuulutusi vaatama, vaid tuttavaid moosima.
Nàiteks ykspàev kutsusid Stefano ja tema imekaunis, kuid hàirivalt vaimuvaene abikaasa meid òhtust sòòma.
Oli noobel restoran ja ka arve tuli noobel. Hoolimata Roku àgedatest protestidest nihverdas Stefano asjad nii, et maksis ise arve.
Pàrast koduteel Roku kommenteeris kogenult, et oi-oi huvitav mis see òhtusòòk mulle kyll nyyd maksma vòib minna.

Jàrgmisel pàeval làhenes Roku ema tàhendusrikka sònumiga:”Ma siin àsja rààkisin Stefano emaga. Stefano naine otsib tòòd juba pikemat aega ja mulle, Roku, teeks vàga suurt heameelt, kui sa aitaksid Stefano naisele teie firmas yks tòòkoht leida.”
Vahetasime Rokuga pilke. Nimelt Roku ylemus ja yhtlasi firmaomanik on shovinistlik siga, kes pòhimòtteliselt ei vàrba naisi, sest naistel on kombeks seoses synnitusega tòòlt puududa ja ylemuse enda naise nàitel nàeme, et naise koht on kodus mitte tòòl. Vahel on ylemuse naisel lubatud kàia kodust vàljas, pòhiliselt synnitamas vòi turul toiduvarusid tàiendamas.
Yhesànaga Roku siis keerutas-tiirutas selle jàrelepàrimise peale ega vastanud suurt midagi.

Aga Stefano pole papist poiss. ’Ciao!’ tabas mind ykspàev reibas telefonikòne Roku òelt. ’Stefano ja ta naine kutsusid meid laupàeval Antonioga pizzat sòòma. Yhesònaga, et kui te olete Francavillas ja Rokule sobib, siis te olete ka vàga oodatud’. Mòttes aplodeerisin Stefano myygitehnikate yle.

Novot ja siis me làksimegi pizzat sòòma Stefano ja ylejàànud seltskonnaga. Roku, kuna tal pole vòimalik Stefano naist tòòle sebida, kavatses seekord ise arve maksta, et see oleks nagu Itaalia rafineeritud lobistamismaastikul signaal viisakast àraytlemisest. Aga seegi kord tòttas Stefano salakavalalt enne arve maksmise hetke korra laua tagant àra ja pàrast selgus – naksti! – et kòik on korras juba.
Yhesònaga Roku on nyyd ilgelt keerulises olukorras ja kaks tundi peale seda òhtusòòki startisime Veronasse – mina, Roku ja Roku isa.

Hommikuhàmaruses keerasin end autos tagaistmel rullbiskviidiks ja tukkusin.
Vahepeal màrkasin, et onu Gino oli meie ekipaazhiga liitunud.
Siis màletan veel uduselt màetippusid, Autogrilli kaputsiinot ja seda, et pidevalt mingi kehaosa jài kuidagi kangeks.

Edasi tuli juba Verona.

Verona làhedal kàivitati Julietta-Ansipi GPS navigaator, jòudmaks messikeskusesse. Roku isa ja onu Gino on viisakad vanakoolimehed. Nad tànasid navigaatorit lòbustatult iga juhise eest ja kui navigaator liiga palju lobisema hakkas, ytlesid rahustavalt, et nad juba teavad kyll, kus òige tee on. Hàrrad imestasid vàga, et kuidas ikka tànapàeva tehnoloogia on arenenenud, et selline vàike vidin nii tàpselt teab, kuhu minna ja puha. Onu Gino kysis, et kuidas navigaator teab, et me just tàpselt Veronasse messikeskusesse tahame minna. Ma nalja pàrast ytlesin, et satelliidid tànapàeval loevad selle inimese mòtteid, kellele navigaator kòige làhemal on. Onu Gino vòpatas pisut.

Alguses oli navigaatorist palju abi, aga mòne hetke pàrast hakkasime màrkama, et pyhapàeva hommikul vara vooris ebaloomulikult palju inimesi, làpakakotid òlal ja cabin-size kohvrid reipalt jàrel veeremas, kòik yhes suunas. Tallinnas nàeb tavaliselt taolist vaatepilti, kui on mingi suur kontsert vòi laulupidu tulemas ja siis inimesed kònnivad kòik pyhalikult Ale Coq staadioni vòi Saku Suurhalli suunas.

Messikeskus oli hiigelsuur. Ma pole peale Robbie Williamsi Berliini-kontserti kunagi nii suurel yritusel olnud. Yritustekorraldaja pilguga olukorda hinnates ja seda Itaalia-koeftitsendiga korrutades pean ytlema, et absoluutselt imevààrselt hàsti oli korraldatud VinItaly. No pàriselt kohe.

Niisiis, onu Luca abiga, kes messil oma veine oli demonstreerimas, pààsesime pileti ostmisest ja sebisime end kiirelt Abruzzo regiooni telki. Yldiselt oli vàljapanek nii korraldatud, et igal regioonil oli oma telk ja Toskaanal oli kaks telki.

Kogu pàev mòòdus imelikus vines olles, mis oli tingitud magamatusest, tyhjast kòhust ja jàrjepidevast veinide degusteerimisest. Muide, kas teile ei tundu, et sòna ’vine’, on kuidagi vàga sarnane sònaga ’wine’? Ma arvan, et see sarnasus pole juhuslik. Selles mòttes, et kus on ’wine’, pole ’vinetki’ vaja kaua oodata.

Yldiselt tegin mòned tàhelepanekud.

Esiteks Abruzzo regioonis tabas otse hommikul vara mind pàeva mystilisim vàljapanek – veinipudelid ja Viagra tabletipakid kenasti klaasi taga reas. Mida sellega òelda taheti? Kas Pfizerilt kysiti luba, nende toodangu kasutamisel veinireklaamis? Kahjuks ei saanud kysida, sest me jòudsime nii vara kohale, et selle vàljapaneku autoreid polnud veel nàha.

Teiseks oli selgelt nàha nii-òelda Teise Itaalia ja Esimese Itaalia vahelisi erinevusi. Nimelt vaesemate regioonide telgid (nagu Sitsiilia, Abruzzo, Puglia) olid kohalike turismiametite sponsoreeritud ja tàis pisikesi bokse, kus siis perefirmad oma toodangut nàitasid ja kòigile, kes vàhegi boksi làhedale korra tukkuma jàid, ligi tikkusid ning veini mekkida pakkusid. Rikkamate regioonide telkides (nàiteks Toskaana, Friuli Venezia ja Lombardia) olid aga veinitootjad enamasti suured kahekorruselised baarid ehitanud, kuhu pààses sisse kutsega. Ka proledele pakuti neis peentes asutustes veini, aga tavaliselt kàis see nii, et baari yhes kyljes oli pisike avaus seinas, kus Mòttetud Inimesed said veine proovida.

Kolmandaks sain teada, kuidas òiget oliiviòli àra tunda. Nimelt mina pisut algaja òli-snoobina olen siin Itaalias, oliiviòli esiriigis, juba tykk aega kohalikelt uurinud, et kuidas teha vahet ekstra-kvaliteetsel òlil ja lihtsalt oliiviòlil. No ja tavaliselt vastatakse, et tuleb naabri kàest osta vàrskelt pressitud òli. Mind see vastus pole aga eriti rahuldanud ja kogu aeg on nagu kripeldanud, et kuidas ikkagi aru saada. Yhesònaga, ma hàngisin yhes boksis, kus tutvustati Abruzzo òlisid ja seal lahke hàrra seletas. Òlil peab olema D.O.P. tàhis, see tàhendab sisuliselt sama, nagu veinil D.O.C. Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma tean kindlalt, et yhele konkreetsele eestlasele on sellest infost siin kasu. Seal boksis sòin ma juba hommikutundidel leiba ja òli kòhu tàis, et ebakainesse olekusse sattumist vàltida.

Neljandaks seal VinItalyl oli nii, et pakuti veini sedasi, et presenteerija ulatas proovjale klaasi veiniga siis vahtis alati nii ootusàrevalt ja pinevalt, et narr oleks olnud mitte midagi òelda. Mina olen sotsiaalselt kergesti mòjutatav ja sellega seoses omandasin meie ekipaazhi hulgas kapi-sommelier kuulsuse. Nimelt kuna alati nii pinevalt jàlgiti, siis tundsin vajadust iga veini mòtlikult vastu valgust keerutada, seejàrel pikalt nuhutada, mureliku ilmega lonks vòtta ja seda keele peal hoida. Kòik need tegevused oli vajalikud pigem selleks, et verbaalseks osaks mòtteid koguda. Vot ja siis pàrast pikka nuuskimist ja mòtisklust ma vàljendasin mingi zen mòtte. Yhes kohas pàrast jàrjekordse Pecorino mekkimist teatasin nàiteks:”Hmm... oleks nagu.... (mòtlik pilk klaasipòhja) pirn...”. See dadaistlik teadaanne tekitas onu Ginos joovastuse ja ta ònnitles sealsamas Roku isa selle puhul, et perekonna traditsioonide vààriline minia on leitud.

Seal VinItalyl juhtus Puglia telgis meiega yks pentsik asi.
Kòikides Teise Itaalia telkides oli baar, kus regiooni veinid olid vàlja pandud. Yhesònaga hàngime ekipaazhiga Puglia baaris parajasti, kui làheneb galantne noorsand ja kysib viisakalt, et kas me tahame ehk tulla veini degusteerima. Olime nòus muidugi. Noorsand juhatas meid òige kuubikuni ja haihtus. Ilmselt ylejàànud ohvreid otsima, vòin ma tagantjàrgi tarkusest òelda.
Kuubikusse oli tekitatud konverentsiruum, iga istekoha juures veepudel ja kuivikud, nagu korralikul degusteerimisyritusel kombeks. No istusime pahaaimamatult ilusti neljakesi esiritta ja onu Gino korduvate julgustavate nòuannete peale asusin kuivikuid sòòma.
Ootasime pàris tykk aega, kuni inimesed kogunesid.
Konverentsiruumis oli ka presiidiumilaud, kus istusid mòned vanamehed ja daam, kelle nàokuju oli TàPSELT samasugune nagu neandertallasel. Imeline, samas ootamatu elamus– nàha kuldnòòpidega kostyymis yrgnaist otse òhtumaise hedonismi hàllis! Algus kuidagi nagu venis ja sellega seoses hakkasime ajaviiteks laual olevaid infomaterjale lappama. Algas see materjal veinidefinitsiooniga (kòik raamatud ja infomaterjalid algavad Itaalias definitsioonidega, mul on mulje jàànud). Edasi tuli lugematu arv A4 lehti, mis olid tihedalt teksti tàis. Pilte ja tyhje reavahesid ei olnud. Ma pòhimòtteliselt ei loe yhtki teksti, kust puuduvad reavahed ja pildid, nii jài see massiivne teos minu poolt làbi tòòtamata.

Lòpuks oli saal rahvast tàis ja yks mees tegi sissejuhatuse. Roku sosistas mulle kòrva, et mees on kuulus veiniajakirjanik. Kuulsaid inimesi tuleb tàhelepanelikult silmitseda, nii et ma hakkasin teda silmitsema. Hàrral olid hòrenevad mustaks vàrvitud juuksed yle pea kammitud ja kuldne kòrvaròngas kòrvas. Yldiselt oli ta kenasti pàevitunud ja ypriski elegantne.
Algus oli tyypiline Itaalia moodi algus - tànati pikalt, yhekaupa ja galantselt kòik korraldajaid ja ka kòiki teisi, kes on oma panuse andnud. Siis tutvustas Kuulus Veiniajakirjanik iga presiidiumi liiget, rààkides iga vanamehe kohta, kuidas ning millal ta igayht neist esimest korda kohtas ja siis kuidas tutvus edenes ja kui hindamatu on iga vanamehe panus tema, Kuulsa Veiniajakirjaniku, enoloogilisse arengusse ja muidugi ka tànasesse imevààrsesse yritusse, mida meil kòigil on siinkohal eriline au nautida. Yrgnaine oli muide turismiametnik Lecciast, vòtan ma siinkohal kokku tutvustuse, mis oli oluliselt lyhem kui vanameestele pyhendet kòned. Shovinistlik siga, klassifitseerisin ma mòttes Kuulsa Veiniajakirjaniku.
Siis sai sòna yks presiidiumi vanameestest. Ta rààkis nii pikalt, et ma hiberneerusin selleks ajaks ja ma ei tea, mida ta rààkis. Seejàrel anti mikker Yrgnaisele.
Yrgnaist oli huvitav jàlgida, aga ka tema sònavòtt oli nii igav, et pàrast hetkelist àrkamist hiberneerusin uuesti. Tòele au andes tuleb òelda, et enne kui ma hiberneerusin, oli teda vòrdlemisi huvitav jàlgida, sest rààkides ta raputas ehteid ja juukseid vàga paeluval moel.

Hakkasime nihelema, sest veini nagu ei olnud kusagil ja oli kartus, et kui igale presiidiumiliikmele sòna antakse, tuleb sedasi lòunaaeg kàtte ja on puha patt kallil lòunaajal kònesid kuulata.

Roku isa murdus esimesena. Tòusis kàbedalt pysti ja jàrjekordse kiiduaplausi ajal hiilis kuubikust vàlja. Hetke pàrast tuli onu Ginole telefonikòne. Onu Gino vaatas telefoni ja tema ilmest vòis aru saada, et on tàhtis kòne – no kui mitte paavstilt, siis vàhemalt tema armastatud emalt kindlasti. Onu Gino vòttis kòik oma oma asjad ning tuiskas kuubikust vàlja telefoni vastu vòtma. Jàrgmisena hiilis Roku vàlja ja ei làinudki kaua aega, kui mullegi tuli kòne paavstilt. Kujutasin ette, et ma tòòtan veel Eestis ja vòtmeklient on helistamas parajasti, et teada anda, kas vòitsime riigihanke – just selle ilmega lahkusin kuubikust, et olukorda kuidagi leevendada. Kuubikust vàljudes vòtsid mind vastu itsitavad ekipaazhiliikmed. Olime kerge pààsemise yle hirmus ònnelikud, aga igaks juhuks lippasime kibekàhku Puglia telgist minema.

Julietta-Ansip

Kui me Rokuga pikkadel talvekuudel mòòda Abruzzot tiirutasime ja automaatkastiga kasutatud vàikeautot otsisime, siis ykskord hakkasime ajaviiteks tulevasele autole nime vàlja mòtlema. Meil on yldse pikkadel autosòitudel sellised ajaviited - nàiteks vahel laulame eesti ja itaalia keeles laule ning mònikord màngime, et oleme jaapanlased ja rààgime jaapani keelt. Vahel rààgime ka saksa keelt. Ykspàev nàiteks jàllegi màngisime, et oleme poliitikud ja peame isamaalisi kònesid – Roku pidas kòne itaalia keeles ja mina eesti keeles. Tykk aega hiljem ma nàgin hetkeks Mussolini-teemalist dokfilmi telekast ning taipasin, et Roku oli oma vahva kòne puha Mussolini pealt maha viksinud. Mussolini oli muidu tropp ja Itaalia hàbiplekk, aga peab tòele au andma, et osav kònemees oli ta kyll.

Niisiis mòtlesime, et paneks autole Eesti-Itaalia seganime nii, et Roku pakub Itaalia nime ja mina pakun vàlja Eesti nime.
Mòtlesin pikalt head Eesti nime – ja korraga tuli selline nimi nagu Ansip pàhe. Roku pakkus omalt poolt Julietta.
Nii saigi tulevase auto nimeks Julietta-Ansip.

Julietta-Ansipi otsingutel mòòdusid jaanuar, veebruar ja màrtsikuugi. Lootus hakkas kuidagi nagu àra kaduma, kui mitte òelda, et juba vaatasin Eestist autosid ja plaanisin nàdalase puhkuse vòtta, et auto Itaaliasse toimetada.
Teisest kyljest, Itaalias olen juba ennegi màrganud sellist huvitavat fenomeni, et kui midagi tahad saada, siis alguses mòtled, et kukesupp – làhen teen àra. Siis selgub, et polegi mingi lihtne asi. Hakkad pingutama mis kole, aga kohe yldse ei saa. Lòpuks lòòd kàega ja tàpselt sel momendil kukub otsekui selgest taevast lahendus lagipàhe.

Autoga juhtus samamoodi.

Tàpselt sel pàeval kui hakkasin pyhendunult auto24s surfama ja puhkust plaanima, helistas Roku isa ja teatas, et Julietta Ansip on leitud!
Citroen C2, automaatkastiga, vaid 30K km làbisòitu ja igasugust lisavarustust tàis nagu nàiteks udutuled ja nahkrool.

Mòòdus vaid pògus nàdal, kui Julietta-Ansipi ost sai àra vormistatud.
Nii kui autopoest saagiga lahkusime, làksime Rokuga supermarketisse ja ostsime lisavarustust juurde. Mina ostsin Julietta-Ansipile GPS navigaatori ja Roku ostis Tizziano Ferro plaadi.

Nuttu ja hala jàtkub kauemaks

Ykspàev ajalehes ‘Corriere della Sera’ avaldati uuring, mille kohaselt Itaalia keskmine netopalk on vanade Euroopa riikide seas peaaegu kòige madalam, pool Inglismaa keskmisest palgast. Ainult Portugali keskmine palk on veel madalam. Eeldatavasti edasi tulevad juba Bulgaarja ja muud taolised, aga kahjuks uusi EL riike polnud uuringus.
Selle uudise peale làksid meil tòò juures kòik analyytikud àrevile, probleemi arutati pòhjalikult, vòrreldi erutatult palga ja elukalliduse tabeleid.
Ma enam ei viitsi oma arvamust avaldada Itaalia majanduse olematu ja jàrjest kahaneva konkurentsivòime teemal, nii et lugesin uudise làbi ja jàtkasin diagrammi meisterdamist.
Muidu uudise kandev sònum oli iseenesest masendav – elukallidus tòuseb, palgad langevad ja pole lootustki, et tòusevad. Selle uudise kòrval oli yks teine uudis, mida teised ei arutanud eriti, aga mina kui siinne e-eesti lipu kòrgel hoidja lugesin selle hoolikalt làbi. Seegi uudis ei tòotanud head - IT arengu vallas on Itaalia kòigist vanadest Euroopa riikidest tagapool.

Mul hakkas itaallastest kahju. Esiteks raiskavad nad tòòl mòttetult aega, kuna nad ei oska koosolekuid sihipàraselt organiseerida ja teiseks saavad nad veel vàhe pappi ka. Nagu nendest jamadest veel vàhe oleks – neil on veel ka ametiyhingud ja Naapoli.
Pole lihtne itaallane olla.

Kohtumine kelmika kolmikuga

Ykspàev nàgin punkri làhedal kangapoodi.

Mul on igihaljas huvi kangaste vastu ja kuna ma otsin parajasti ràtsepat ja kangapood oli nagu loogiline koht, kus asjaomaseid kontakte kysida, astusin sinna sisse.
Seestpoolt ust sulgedes nàen - kangarullide vahel vàike lett, umbes nagu kòògilauake. Leti taga troonib hàrra, kes meenutab yhtaegu nii Kavalat Rebast kui ka kuulsat moekunstnikku Valentinot. Tema paremal ja vasakul kàel toekat rinnapartiid kòògilauakesele toetav naisterahvas. Lòbusad prouad mòlemad sellised keskealised, aga ohtra meigi, puffis juuste ja ylekaaluga. Leti peal on tuhatoos, kust poolikust sigaretist tòusev suitsuvine atmosfààri eriliseks tuunib.
Kiire pilk kangarullidele (ei midagi erilist) ja seltskonnale (kahtlustàratav) ja mòtlesin kiirelt ringi pòòrata. Naksti! – astus yks naisterahvastest mul verbaalselt saba peale ja kysis kavalalt, et kas saab aidata. No nyyd mul oli kyll tunne, et olen vàike loll Pinocchio, kes rebase ja kahe kassi urgu sattunud.
Teatasin, et jah, ma siin lihtsalt vaatan ringi alustuseks. Mòtlesin, et teen viisaka tiiru ja lahkun kiirelt. Kaval Rebane aga ei andnud asu.’Aga mida sinjoriina tàpsemalt otsib?’ ‘Ee… nooo… ma siin otsin … ee… kostyymiriiet’. ‘Oooo, aga kuskohast sinjoriina pàrit on?’ Vastasin pahaaimamatult, et Eestist. Nyyd algas tòeline kysimusterahe, mis oma iseloomult meenutas Rooma àkilisi ning jòulisi vihmasadusid. Kus sinjoriina elab? Miks Itaalias on? Kas ikka abielus? Mis tòòd mees teeb? Miks me varem teid meie poes nàinud pole? Aga mis tòòd sinjoriina teeb?
Halvimat kartes tegin kysimuste turmtule ees verbaalseid jànesehaake ning kavatsesin juba tàpsustada, et kas lugupeetavate kaupluses tuleb enne tòòintervjuu làbi teha, kui kangast saab osta. Aga just sel hetkel kysis yks proua, et kellena sinjoriina tòòtab, kas ehk stjuuardessina.
Mul on siin kujunenud teatav Ida-Eurooplase paranoia, sest tihti jààb itaallaste mòtteavaldustest mulje, et Ida-Euroopa naised on kòik venelased ning mòistavad ainult vanainimeste hooldaja, kodude koristaja vòi prostituudi ametit pidada ja tòòvàlisel ajal on neil kombeks Itaalia kombekatelt abielunaistelt nende mehi yle lyya. Yhesònaga solvusin ja teatasin, et juhuslikult tànapàeval on naistel tòòturul palju laiemad vòimalused, kui ‘gentili signori’ arvavad ja nàiteks mina tòòtan konsultatsioonifirmas. Vahel inimestel tuleb selline àraolev nàgu ette, kui liiga keerulistest asjadest rààkida. Vot tòòturu vòimaluste ja konsultatsioonifirma mainimise peale tuli kelmikal kolmikul tàpselt selline àraolev ilme. Oli nàha, et stjuuardessi-liin oleks justkui rohkem meeldinud.

Eeldatavasti polnud jàrgmine samm just kòige intelligentsem minu poolt, aga ega see lolli Pinocchio vòrdlus ilmaaegu pàhe ei tulnud. Nimelt uurisin, et ega lòbus seltskond juhtumisi mònda ràtsepat ei tea. Kaval Rebane teatas kiirelt, et teame kyll, aga enne sinjoriina peab meil kanga ostma, muidu me ei ytle midagi.
Yks prouadest aga kysis, et kas mul on suur voodi.
????
Proua tàpsustas mu yllatuse peale, et sinjoriina on selline pikk eksole ja kui marito on ka pikk, siis eeldatavasti teil on suur voodi.
No on jah, missiis.
Me siin teeme custom-made voodilinasid eriti suurte voodite jaoks, vàga ilusaid muide, teatas proua.
Minu meelest on pàris ootamatu keerata kostyymiriide temaatika juurest custom-made voodilinadeni. Nii olin ootamatust teemamuutusest sellises hàmarikus, et proua pidas vajalikuks pead kallutada, panna kokkupandud peopesad kòrva juurde ja korrutada ‘dormire, dormire’.
Mul sai mòòt tàis, tànasin kelmikat kolmikut abivalmiduse eest ja lahkusin kiirelt.

Pàrast rààkisin Rokule oma seiklusest ja ta làks ootamatult nàrvi. Kysis, et kus see hàbematu kangapood asub ja teatas, et làheb sinna kurjustama.

Debor

Ytlen ausalt, Itaalias tòòl kàia ja kogeda, kuidas siin tòò on organiseeritud, tekitab mul tihti raskekujulist deborit.

Mina olen keskpàrane lineaarse mòtlemisega eestlane ja mind on ikka kasvatatud selliste pòhimòtete najal, et nàiteks lobisemise eest palka ei maksta vòi et yheksa korda mòòda yks kord lòika vòi et kui leiad probleemi siis paku ka lahendus. Minu kòige fundamentaalsem tòò tegemise pòhimòte on ikka olnud, et aega tuleb sààstlikult ning eesmàrgistatult kasutada. Samuti on mul aastatepikkuse tòòlkàimise jooksul kujunenud meeldivaks harjumuseks koosolekutel mòttetut mòla killida ja kui heietamiseks làheb, siis aega viitmata nòuda, et mis on heietuse eesmàrk.

Nyyd vàljendangi siin internetis nuttu ja hala, sest seoses dramaatiliste kultuurierinevustega ei kehti Itaalias ykski mu fundamentaalsetest tòò tegemise pòhimòtetest.

Nàiteks ykspàev oli jàlle selline pàev, et làksin hommikul tòòle.
Olin kohe hommikul vara proaktiivne ja kysisin ylemuselt, et mul on kòik tòò tehtud ja mis ma nyyd jàrgmiseks teha vòiks.
Ylemus oli kysimuse yle siiralt yllatununud. Teisedki hakkasid lòbustatult naerma ja selgitasid, et nàiteks itaallane ei kysi kunagi nii.
Umbes yheteistkymneni nagu polnudki òieti teada, et mis ma tàna teen, hakkasin tasapisi blogisid lugema.
Jòudsin just Evelin Sepa blogis huvitavate kommentaarideni, kui korraga sadas selgest taevast meil, et vaja diagramm meisterdada.
Meisterdasin paar tundi, saatsin àra.

Jàlle nagu polnud midagi tarka teha. Vahepeal oli lòuna ja kujutlesin juba, et kell kuus lahkun ja jòuan poest syya osta.
Nimelt, ma ei jòua kunagi tòòlt nii vara àra minna, et jòuaksin toitu osta, sest siin punkri làhedal pannakse kòik poed hiljemalt kl 8 kinni – tàpselt siis kui mul tòòpàev lòppeb.
Eeltooduga seoses valitseb punkris juba pikemat aega nàlg - yksòhtu nàiteks jàrasime Rokuga uut Kalevi shokolaadi òhtusòògiks (see valge shokolaad, maasikate ja kypsikutega), mille M mulle lahkelt Eestist kohale toimetas. M-i kylaskàik oli yldse nagu humanitaarabi-visiit - terve nàdala elasime yle, syyes òhtusòògiks eri variatsioone rosinaleivast ja hotell ‘olympia’ halvaakoogist. M tòi ka sportikonservi, aga seda me pole saanud àra syya, sest mul pole aega olnud, et minna konserviavajat ostma. Muidugi tuleb tunnistada, et olukord pàris nutune ei ole, sest tihti kàime Rokuga nàlja vàltimiseks peentes restoranides sòòmas.

Tulgem aga tagasi Itaalia tòòpàeva meeleoludesse - ootamatult kell kolm teatati, et tuleb projektikoosolek.
No ujusin kohale.
Meil on siin mitu projekti kàsil ja see oli tàpselt sellise projekti koosolek, milles ma ei osale tegelikult. Oli veel kaks inimest kohal, kes selles projektis ei osalenud. Kindluse mòttes ei òeldud, et miks me peame koosolekule tulema. Kaks tegelast hakkasid ilma igasuguse sissejuhatuseta, kuid selle eest piinarikka detailsusega ylemusele ette kandma yhte diagrammi, mida nad olid teinud. Kohati toimusid àgedad vaidlused, et kas mingi tegevus làheb yhest systeemist teise, vòi làbib vahepeal ka kolmanda. Ja kui làbib kolmanda, siis kas ikka kindel, et just selle systeemi, mitte mingi teise. Igaks juhuks ei kontrollitud kuskilt andmeid jàrele, vaid tòde syndis tapvalt pikkade diskussioonide kàigus. Vahepeal ylemus tutvus diagrammiga, seda valjusti ette lugedes, siis kòik kuulasid aupaklikult.
Oli hetki, kus mònele koosolekul osalejale saabus pààstev telefonikòne. Too vòttis alati kòne vastu, rààkis umbes viis minutit koosolekulaua taga ja siis làks koridori oma telefonikònet jàtkama. Tavaliselt ylejàànud kòik ootasid ja hàngisid niikaua. Need aga, kellele telefonikòne oli tulnud, olid ilmselgelt ròòmsad vòimaluse yle minna koridori jalga sirutama ega kippunud naasma.
Àkitselt – naksti! - tuli kohvipausi aeg. Kohvipausile pààsesin yle noatera ausalt òeldes. Nimelt kui keegi passiivsetest osalejatest nàiteks hakkas oma arvutis surfama ja muid asju tegema, siis ylemus kohe juhtis ignorantsele kàitumisele viisakalt tàhelepanu ja palus koosolekul osaleda. Sellega seoses ei saanud ma blogisid lugeda ega midagi, vaid pidin kuulama itaaliakeelset igavat juttu. Jube uni kippus tulema. Peale kohvipausi medideerisin niisama ja mòtisklesin, et jàrgmine revolutsiooniline leiutis peale viilutatud leiva, kontaktlààtsede ja GPS navigaatorite oleks minu arust see, kui keegi leiutaks, kuidas saaks avatud silmadega magada. Kokkuvòttes lòpetasime koosoleku kell pool yheksa òhtul.

Koju jòudes oli mul nii kole debor, et hakkasin lugema Charles Dickensi raamatut ‘Hard Times’.
Kòògikappi olid jàànud vaid yksik kummelitee pakk ja mingi leib ‘Jerusalem Matzot’, mille ma kunagi eelmisel aastal uudishimust ostsin ja mis sòòmata jài, sest polnud kuigi maitsev.
Kòht korises, tuju oli sitt. Suhestusin erilise pingutuseta puudustkannatava inglise tòòlisklassiga 19ndal sajandil.

Yhesònaga, et muidu ma ei nurisekski, aga ma ei saa aru miks ylemus iseseisvalt ei vòinud seda presekat làbi lugeda ja siis konkreetsete kysimuste vormis juba nende kahe inimesega asjad sirgeks rààkida, selle asemel, et viit inimest hilja òhtuni mòttetult kinni hoida, kellest kolmel polnud mitte halligi teha.

Moodne Itaalia Naine


Moodne Itaalia Naine peab kindlasti omama maakaardiga kàekotti. Ma arvan, et 90% itaallannade elu kaks pòhilist unistust on abielluda enne kolmekymnendat eluaastat ja saada see maakaardiga kàekott. Ylejàànud 10% on need, kes elavad Milaanos vòi on vàlismaale tòòle làinud ning kellel on maakardiga kotist ja abiellumisest enam-vàhem pohui. Need kònealused kàekotid on hinnaklassilt kallimad kui nàiteks Francesco Biasia vòi Furla, aga uskumatult fantaasiavaese disainiga. Kollektsioonid pole vàhemalt viimase kolme aasta jooksul òieti muutunud.

Sygis-talvel 2007 ei vàljunud Moodne Itaalia Naine kodust, kui polnud jalga ajanud itaallanna kohustuslikke moe-elemente, milleks seekord on pòlvpuksid ja kauboisaapad. Ma isiklikult pole kuskil minu poolt kylastatud riikides ega ka moeajakirjades nàinud, et kauboisaapad eriti moes oleks, nii et ei oskagi selgitada seda siinset kauboisaabaste fenomeni.
Pòlvpykste ja kauboisaabastega paneb moodne itaallanna kokku ilusa lyhikese mantli. Erinevalt maakaardiga kottidest ja kauboisaabastest on mantlid tihtipeale imetlusvààrselt ilusad, huvitava disainiga ja kvaliteetsest materjalist. Mantli all peab olema pikk kampsun vòi t-sàrk suure vòòga. Kui pikka kampsunit vòi t-sàrki pole panna, on kaputt.

Moodsate soengutega on Itaalias selles mòttes kasin, et on valida kahe vahel – pikad ja lyhikesed. Kui on pikad juuksed, siis peavad need olema ronkmustad ja sirgendatud. Kui on lyhikesed juuksed, siis need peavad olema lòigatud nii nagu on praegu Vicktoria Beckhamil. Victoria Beckhami uuest poisipeast ei pààsenud minagi. Nàiteks kui ma oma vastselt lyhikeseks lòigatud soenguga làhemalt tutvuma hakkasin, leidsin, et minagi olin enne lihtsalt Katu, aga nyyd olen Victoria Beckhami copycat.

Muide ma avastasin meeldivalt teravmeelse Itaalia moekriitiku blogi. Autor jàlgib tànaval tema arvates halvastiriietatud naisi, pàrast joonistab neist pildi ja kritiseerib pàris vaimukalt http://www.malvestite.net/ . Itaalia keeles muidugi. Nalja pàrast vaatasin, kas leian, aga ei leidnud sealt blogist yhtki sellist kriitikaobjekti, kellel oleks maakaardiga kott, ilus mantel, pòlvpyksid ja kauboisaapad.

venerdì, marzo 23, 2007

Mamma mia! Sa tahad VABATAHTLIKULT loobuda kàiguvahetamise ròòmust?!?!*

Nyyd tahaksin oma ehitusblogis teile kirjutada hoopiski sellest, kuidas on edenenud Itaalias auto ostmine. Seegi seiklus pole mòòdunud nii, et poleks kogunenud ohtralt materjali blogi jaoks.
Aga alustame algusest, ehk jaanuari esimestest pàevadest.

Alustuseks kysisin Rokult, et kust ma leiaks sellise veebsaidi, kus saaks nagu auto vàlja valida ja siis pàrast vaatama minna. Roku kuulas mind leebe huviga (umbes nagu siis kui ma e-valimistest ja mobiilsest parkimisest rààgin). Ytles, et sellist asja pole olemas. Kòige rohkem haitek variant oleks ajakiri osta, kus on pakkumised sees, aga itaallased yldiselt eelistavad autopoode IRL kylastada, òpetas ta. Muide hiljem tòò juures Simona juhatas mind yhele auto24 tyypi saidile. Seal myyakse ainult Rooma piirkonnas saadaolevaid autosid, peamiselt fiatte ja veebileht nàeb vàlja nagu ajalehe ‚Soov’ trykiversioon.

Me Rokuga ajakirja ei viitsinud osta, niisiis sòitsime kohe Lancianosse autopoodidesse. Sellega pidime kella neljani ootama, sest kl 13 – 16 on kòik poed kinni.

Làhteylesanne oli selline, et otsime kasutatud autot, mis oleks automaatkàigukastiga (sest ma ei oska hàsti tòusude peal manuaalkastiga kohalt vòtta), vàikest (et Roomas parkima mahuks), diiselmootoriga (Itaalias on bensiin kallis) ja eelarve oleks max 10KEUR. Kes te juba pikemat aega Itaalias elate, juba irvitate. Ma tean kyll.

Esimene katse - Lancia esindus (Lancia on ainult Itaalias eksisteeriv autobrànd, kes teada tahab).
Meid vòtab vastu Vàga Vana Mees, roosas kashmiirsviitris. “Ei, automaatkastiga autot ei ole. Meil on siin yks uus Lancia Ypsilon, automaatkastiga.” Auto on aus – metallikvàrv ja mp3 màngija, tòepoolest automaatkastiga, 1.4l bensiinimootor ja yllatavalt ruumikas seest.
Pidulikult vòtame VVM laua ymber istet, arutleme maast ja ilmast, samal ajal koostatakse kollasele paberile hinnakalkulatsioon. Tulemus – 15 KEUR. Vana Mees muide vestles ainult Rokuga, kuigi kogu aeg oli juttu, et mulle on autot vaja. Pàrast panin tàhele, et ka teistes kohtades oli nii – automyyjad naistega ei rààgi. Mingi erialane trikk vist.

Teine katse - kasutatud autode pood. Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega meesiludus: „Ei meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud.”

Kolmas katse - kasutatud autode pood. Oranzhi velvetpintsakuga kiilakas keskealine:”Ei, kullakesed, meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud ka.”
Teen tàhelepaneku, et autopoodides on temperatuud on kylmem kui òues. Umbes kaks kraadi.

Milles probleem, hakkasin ma pàrast kolmandat poodi pisut àrrituma. Siis ma ei teadnud olulist asja, mida ma nyyd tean.
Vàidetavalt myyakse kogu maailmas 80% uutest autodest automaatkastiga. Ainult Itaalia olla erand selles mòttes, et siin myyakse 80% uutest autodest manuaalkastiga.
Nimelt Itaallased on selles mòttes vastuolulised, et kàrutavad ringi oma 1.2l mootoriga igivanade Fiattidega, aga hinges on F1 piloodid!
Itaallase jaoks olla kàikude vahetamine justkui nauding – see andvat tunde, et auto on kontrolli all ja pealegi kàikudega pidurdamine olevat kirjeldamatu ròòm (Sic!). Mitmed itaallased on mulle vàitnud, et manuaalkastiga auto olla ka palju erksam, nàiteks kui on vaja kiiresti kohalt vòtta. Kusjuures enamik neist vàitjatest pole kunagi elus isegi mitte proovinud automaatkastiga autot. Ma isiklikult pole veel vàlja mòelnud, mis puhul oleks vaja ekstra kiiresti kohalt vòtta, vàlja arvatud siis, kui pangaròòvi kàigus kompanjon saagiga pangast vàljub ning on tarvis pògeneda.

Neljas katse - Fiat esindus (kuhu sisenen mòningase vòòristusega - mind on ikka kasvatatud, et Fiat pole auto). Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega sòstrasilm silmitseb meid uudishimulikult. ‚Mis automaatkastiga? Eeeeiiiii ole!’

Viies katse - kasutatud autod, sekka uued VWd, ja Seatid. Màekòrguse leti tagas istub ronkmustade kiharatega solaariumipruun tytarlaps, minu arvates on ta MSN-s. Trykib kàrmelt ja naeratab mahedalt. Ei usu, et sellise ilmega keegi kuu myykide raportit teeb.
Seisame.
Ootame.
Ootame ikka veel.
Tytarlaps tòstab kulmud: „Ja teie soovite...”
Roku: „Kas teil leidub automaatkastiga autot, vàiksemat, soovitavalt kasutatud?”
Tytarlaps trykib kàrmelt midagi. Klaviatuurilt silmi tòstmata teatab: „ Ei vist ei ole. Yldsegi mina pole myyja ja ei tea asjadest eriti. „
Roku segab tytarlast jàrjekindlalt, uurib et kust myyja vòiks leida.
Tytarlaps (samal ajal trykkides ja arvutile mahedalt naeratades):” Ta on siin kuskil. Vahest ootate.”
Teeme ettepaneku, et tuleme hiljem tagasi, kui myya peaks vàhem hòivatud olema. Tytarlaps noogutab arvutile. Mul tekib kiusatus piiluda tema ekraani, paraku on lett minugi jaoks pisut kòrge.

Kuues katse - Hyndai esindus ja kasutatud autod. Kaks meest vestlevad ròòmsalt, polegi òieti aru saada, kumb neist myyb ja kumb ostab. Kiikavad autode kapoti alla, vahetavad mòtteid. Hàngime ja igavleme, vaatame Hyndai Getz ja Accent infomaterjale. Tundub, et oleme nàhtamatud. Mul katkeb kannatus ja lohistan RQ poest minema.

Seitsmes katse – Citroen esindus ja kasutatud autod. Muhe vanaisa velvetpintsakus:”Ee... mm.... kasutatud autot automaatkastiga ei ole. Aga kas vòin teile ehk soovitada midagi uute autode seast?” Yllatusest rabatuna nòustume.
Vestleme maast ja ilmast ja sellest, kust Roku pàrit on ja nii edasi, vahepeal selgub, et saada oleks automaatkastiga C1, mootor 1.0. Loomulikult seda kohapeal ei ole, aga kui tellida, siis umbes kuu aja pàrast saaks. Istun sisse, ruumi on. Tòmban jalad ka sisse. Ikka on ruumi. Panen ukse kinni, vahi yllatust – jàtkuvalt mahuvad jalad àra. Olen positiivselt yllatunud ja unustan suures ròòmutuhinas sellegi, et kogu suguvòsa soovitab rangelt mitte osta autot vàiksema mootoriga kui 1.4.
Kysime hinnapakkuminst – 10KEUR. Vahepeal selgub muu jutu hulgas, et C1 on tegelikult ainult linnas sòitmiseks ja kiirtee, kus tuleb 130ga sòita, vòib C1-le vàljakutseks osutuda. Kuna ma pean tihti ka kiirteed kasutama, hakkame C3 poole kiikama. C3 on kahte varianti – 5 uksega tavaline ja 3 uksega glamuurne. Kuna kolme uksega variandi sisse on meisterdatud kompostsioon, mille kandvad elemendid on jòuluvana topis ja kingipakid, siis proovin 5ukselisse mahtuda. Mahun hàsti, aga imelikul kombel on ruumi pisut vàhem, kui C1s. Selle hind ca 13K. Vòtame broshyyrid ja lahkume. Oleks nagu midagi leidnud, aga mitte seda mida otsisime.

*Nii hyyatas onu Pepino, kui ma rààkisin, et otsin automaatkastiga autot.

Kultuurierinevused ehitusmaailmas

Kàisime Rokuga vannitubasid vaatamas.
Poodides hàngisid ostjad kuueliikmeliste gruppidena – noorpaar ja finantseerijad ehk mòlema asjaosalise vanemad. Noorpaar tavaliselt oli vaikne ja vanemad kàratsesid ning seletasid myyjale, mida tarvis on ja mis vàrvi ja palju maksma peab. Tihti vòis màrgata, et kòik asjaosalised rààkisid korraga valjuhààlselt – neli vanurit ja myya - see oli lòbus vaatepilt.
Kui Itaalias poliitikute teledebatte vaadata, siis on samamoodi, et teatud hetkedel rààgivad kòik korraga, kaasaarvatud saatejuht. Ma ootan alati huviga neid kohti ja sellepàrast on poliitikute teledebatid on mu lemmik-meelelahutusprogrammid siinsel telemaastikul.
Vannitoapoodides leidus ka neljaliikmelisi gruppe – noorpaar ja emad. Emad olid uskumatult puhevil – see on Itaalias suur asi, kui vòsuke abiellub. Nende kolmekymnendates aastates vòsukesed kòmpisid kàsikàes emade jàrel. Itaalias on selline ajalooliselt vàljakujunenud traditsioon, et noorpaar enne abiellumist koos ei ela, kyll aga hakatakse juba enne pulmi yhist kodu ehitama, et oleks kuhu elama minna nii kui sòrmused sòrmes. Kusjuures pulmi ja noorte koduehitust finantseerivad tavaliselt vanemad, missiis, et lapsed on tavaliselt abiellumise hetkeks juba nii vanad, et Eestis sama vanad inimesed juba hakkavad oma vanemaid toetama.
Yldsegi kui vannitoa teemalt taaskord hetkeks kòrvale kalduda, siis minu arvates on Itaalias ebaproportsionaalselt palju tòòtuid ja vallalisi kolmekymnendates aastates inimesi, kellele madre hommikuti sòògilaua katab ja telekapuldi kàtte toob. Sellest ma pole veel aru saanud, kas need laiskloomad on pigem depressioonis vòi hoopiski ònnelikud selle yle, et neil on lapsepòlv forever.

Vannitubade valimine oli vàsitav. Selgus, et Itaalias tuleb dushi alla paigaldada spetsiaalne plastmassist dushialus, mis kannab kaunist nime piatta doccia ja on vajalik selleks, et vesi àra juhtida. Minu arvates on see kole. Vihase vaidluse kàigus (mina vs teised) selgus, et Itaalias ei saa teha nii nagu Eestis tihti kohtab, et pòrand on ilusti plaatidega kaetud ka dushi piirkonnas. Mulle ei meeldinud see dushialuse mòte, sest palju ilusam ja minimalistlikum on, kui on ainult pòrandaplaadid. Vaidlesime dushialuse yle pikalt – kuni selgus, et Eestis laialt kasutatav tehnoloogia on Itaalias tàiesti pretsedenditu ja et idee poolest vòiks konstrueerida piatta doccia pòrandaplaatide alla, aga see olla hirmus kallis lòbu. Rokul hakkas pea valutama ja mul tuli janu. Piatta doccia debati vòitis Roku ja tòttasime baari apelsinimahla jooma.
Sauna mòttest yldse loobusin, sest saun maksab 4000 eurot + tòòraha ja ma pole yldse kindel, et itaallased oskavad sauna ehitada sama hàsti kui sauna eest kolossaalseid rahasummasid kysida.

Vannitoaga kultuurierinevused ei piirdu.
Nàiteks kui keegi kuuleb, et meil on plaanis parkett installeerida, siis tavaline reaktsioon on kiljatus, et hissand parkett on ju ilgelt pesante ja kuidas te yldse kavatsete puhastada seda parketti ja see làheb ju kohe koledaks teil. Nimelt Itaalias on levinud meetod katta pòrandad keraamiliste plaatidega, mis on vastupidavad ja lihtsad puhastada. Mulle isiklikult keraamilised plaadid ei meeldi, sest on kylmad ja mul on kogu aeg tunne, et viibin vannitoas isegi siis kui ma tegelikult ei viibi vannitoas.
Vahel olen tulnud kapist vàlja ja teatanud, et kuna meil tuleb avatud kòòk, siis ka sinna tuleb parkett. Vot nyyd ei jòua hala àra kuulata! Et hissand, aga kui vett maha làheb vòi toiduaineid, siis kòik parkett làheb ju koledaks! No mina isiklikult ei kokka nii, et pidevalt toitu ja vedelikke pòrandale pudeneb, on mu tavaline vastus.

Vannitoa pòrandakyte on ka uskumatult innovatiivne nàhtus. Kòik rààgivad, et pòrandakyte jah, aga pange ikka vannituppa radiaatorid ka. Pòrandakytte tegemine on ka ilgelt kallis, rààgitakse.

Muidugi alati ei ole ainult minu ideed need, mis kriitikatule alla jààvad. Nàiteks kòik castingul kàinud tòòmehed, ehitusspetsialistid ja Roku suguvòsa kàivad mulle peale, et on vaja ehitada eraldi tuba, kus on pesumasin ja kraanikauss riiete kàsitsi pesemiseks ja et kòòki tuleb teha sahver. Seni olen vankumatult vastu seisnud taoliste minu jaoks mittevajalike ruumide ehitamisele. Pesumasin vòib vabalt elada kòòki vòi vannituppa paigaldatud spetsiaalses kapis. Pealegi on tànapàeva pesumasinatel teadupàrast ka kàsitsipesu programm ja yldsegi toit pannakse tànapàeval kylmkappi, mitte sahvrisse. Ka ei kavatse ma pidada korteris sadat kilo oliive ja kahtkymmet seakintsu, millest yle talve elada. Milleks sahver? Vot nende loogiliste mòtteavalduste peale ei oska keegi enam midagi òelda, kuigi on nàha, et vestluskaaslase arvamus ei muutu karvavòrdki. Pean hoolega silma peal hoidma, et ehitusmees salaja sahvrit ei meisterda.

Kaks tykki on veel puudu

Mul on siin yks uuring hetkel kàsil.
Kòik itaallased, keda ma tunnen, pritsivad tuld, tòrva ja rahvakeelseid variatsioone mehe reproduktiivse organi nimetusest, kui Silvio Berlusconit mainida.

Ma erilise diplomaatilisusega ei hiilga, niisiis kysin tihti vestluskaaslaste kàest, et nòme mees kyll, aga muidu kelle poolt sina valisid 2001.aastal. Kusjuures nàib justkui mitte keegi poleks Silvio poolt hààletanud!
Teisest kyljest jàllegi, vahepeal nuhkisin vàlja, et 2001 aasta valimistel hààletas Silvio (tàpsemalt vist siiski paremtsentristlike parteide liidu) poolt 14.409.683 inimest. Niisiis mul on tekkinud kognitiivne dissonants, et miks ma yhtegi veel nàinud ei ole neist 14,4 miljonist inimesest, sestap - sportliku hasardi ja dipolomaatiliste oskuste puudumise tòttu - kysingi sobival hetkel kòigi tuttavate itaallaste kàest, et kuule ega sina juhuslikult 2001.aastal Berlusconi poolt ei hààletanud.
Eesmàrk on leida vàhemalt 3 inimest, aga seni polnud yhtki leidnud.

Ykspàev seisime jàlle Roomas keset ummikut (òigemini auto seisis ja meie istusime). Mul tuli korraga uuring meelde ning kysisin Roku kàest, et kuule ega sina juhuslikult pole Berlusconi poolt hààletanud. ”Hààletasin jah, mis siis!” tuli kiire vastus. Oo... olin yllatusest tumm. Sihtmàrk otse mu silme all olnud olnud kogu aeg! ‘Ja ma ei taha poliitikast rààkida yldse mitte!’ teatas Roku kategooriliselt, kui asusin tòde vàlja kaevama, et mis motiiv ajendas teda Berlusconit valima ja nii edasi.

Hiljem Roku avanes. Rààkis, kuidas poliitililine kapist vàljumine ykskord tema armuelule hàvitavalt mòjus.
Nimelt olla tal olnud làhedane suhe yhe neiuga. Korraga olid valimised jutuks tulnud ja et kes keda valis ja nii edasi. Roku olla halba aimamata neiut teavitanud, et hààletas Berlusconi poolt. Neiu (kes juhtumisi olla olnud veendunud vasakpoolne) oli hakanud selle peale Rokut kàte ja jalgadega peksma ja karjunud, et Roku on vastustundetu pàtt, kodumaale hàbiks ja muud sellist. Roku, olles taiplik ja endise jalgpallurina yhtlasi ka kiirete jalgadega mees, jàttis poliitikahuvilise neiu kàbedalt maha.

Naistepàev

Yks hommik, nagu tavaliselt, sòidame Rokuga koos tòòle.
Gigantne Telekomifirma ja Roku Tòòandja asuvad làhestikku, mistòttu Roku toob mind nyyd ilusti tòòle hommikuti. Òhtuti tuleb mulle jàrele ja siis làheme koju vòi restorani. Vot selline nummi autojuht on.

Yhesònaga, sòidame tòòle ja mis ma nàen – kòik autoaknapesijad on àrimudelit muutnud. Harjad-lapid kadunud ja mehed myyvad hoopiski mimoose. Nonoh, akende pesemine ei tasunud àra, targutasin mina. Oi-oi, haaras Roku korraga peast kinni - Tàna on ju naistepàev! – ja kinkis mulle ilusa kosmiliselt làkiv-hòbedasse plastikusse pakitud mimoosi, mille ta sealsamas aknapesijalt ostis.

Aga kuidas Itaalias naistepàeva tàhistatakse?
Kui naistepàeval hommikukohvi jooma làksime, kysisin kòigi kàest, et kuidas on òige Itaalias naistepàeva tàhistada. Simona ja Silvia rààkisid, et Itaalias kingitakse naistepàeva puhul naistele mimoose ja òhtul làhevad naised isekeskis restorani. Kuna mehed kòik teavad, et naised làhevad restorani, siis mehed làhevad ka ja seetòttu on naistepàeval restoranides meeste ja naiste laudkonnad, teadis rààkida Luca. Stella ytles, et àrksamad naised làhevad naistepàeval mees-strippareid vaatama. Luca tàpsustas, et need on need naised, kellel midagi muud teha pole (tòlk. ei ole abielus).

Òhtul làksime restorani Stella, Silvia ja Elisaga. Restoranis olid ainult naiste laudkonnad ning 1M+1N laudkonnad. Meeste laudkondi polnud seekord. Stella sòi esimest korda elus toorest kala.

lunedì, marzo 19, 2007

Kaua kestab kultuurisokk keskmiselt?

Esiteks mu suhtumine kommunistidesse on sama, mis vampiiril kyyslauku.
Teiseks hirmul on suured silmad eksole.
Kolmandaks olen seni ainult Eesti telekomifirmasid kylastanud ning selle pòhjal kujundanud vahest globaalses plaanis pisut naiivse seisukoha, et telekomifirmad, need on òiged innovatsiooni ja tehnoloogilise progressi lipulaevad, mis nooblitesse hoonetesse ryytatult kòrguvad vààrikalt ja kindlustunnet tekitavalt meie majandusruumi kohal.

Igatahes pakub Gigantne Telekomifirma, kus me, konsultandid, nyyd igaveseks ajaks oleme mààratud tarkvara juurutama, mulle selliseid yllatusmomente, et olen tihti kònevòime kaotanud ning mitmeks pàevaks mòttesse vajunud.

Gigantse Telekomifirma sissekàigu juures on yleval ametiyhingute plakatid, mis kutsuvad yles liituma ja yhiselt ròhujate kapitalistide vastu vàlja astuma. Kòige suurem plakat teatab ‘LAVORO, la vera RICCHEZZA del PAESE!’ (tòlk: TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS!). Niisiis, igal hommikul, kui tòòle tulen ja oma kaardi làbi masina libistan, tuletatakse mulle meelde, et TÒÒ on MAA tòeline RIKKUS. No ma olen taolisi loosungeid lapsepòlves pàris tihti nàinud, nii et mind sellised teated ei motiveeri. Hea vàhemalt, et nad pole kirjutanud 'TÒÒ teeb vabaks', tuli mul ykshommik vallatu mòte, kui sellest plakatist mòòdusin.
Sissepààs, valvuriputka ja kaardilugejad nàevad vàlja nagu Londoni metroo. Nagu Londoni metroo sissekàigus, on siingi pisut prygi pòrandal. Vahest selleks, et atmosfààri tuunida rohkem ‘1984’-hònguliseks?

Gigantse Telekomifirma Hoone on hiigelsuur ruut. Keskel on vàiksem ruut, mis on haljastatud minimalistlik-tehnokraatlikus vòtmes. Kui puud ei segaks, vòiks selle vàiksema ruudu peal vabalt rokk-kontserte vòi massimiitinguid korraldada umbes 50 000-le inimesele.

Hoonet esimest korda seestpoolt silmitsedes teatasin eksimatult, et see on ehitatud kaheksakymnendatel aastatel. Hilisemal kontrollimisel selgus, et mul oli òigus. Maja vanust pole raske mààrata, sest interjòòr on àravahetamiseni sarnane nòukogude aja ministeeriumitega. Mòòbelgi on hoonega samast ajastust. Kogenumad konsultandid teavad rààkida, et maja selles osas, kuhu prolesid ei lasta ja elutseb direktsioon, olla moodne interjòòr. Meil pole veel kliendi esindajatega kohtumised alanud, nii et ei oska seda kuuldust kinnitada ega ymber lykata.

Ykspàev jalutasime piki koridori sòòkla poole. Siin on pikad ja tàpselt yhesugused koridorid, kus tubade tumepruunid plastmasskàepidemetega yksed on reeglina suletud. Sellepàrast me làheme alati kòik koos sòòma vòi kohvi jooma, sest kui yksi minna ja àra kogemata àra eksida, kulub tunde, et ilma GPS-seadmeta òiget teed leida.
Niisiis, jalutame sòòkla poole. Korraga nàeme – yks uks on avatud. See, mis toast paistis, oli kòige ootamatum asi, mida kontoris vòi - vàhe sellest – telekomifirmas vòib kohata.
Tihedalt tàissuitsetatud ruumis (Itaalias on suitsetamine siseruumides keelatud, muide!) hàngisid umbes 10 sinistes tunkedes meest. Màngisid kaarte ja naersid myrinal. Seinal oli juba tuttav plakat (TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS). Mòtlen siiani, et kas see oligi kurikuulus ametiyhingujuhtide koosolek vòi mis.

Tihti mòtlen Itaalias, et mina, Ida-Euroopa odav tòòjòud, olen oma b-kategooria banaanivabariigist tryginud siia tsivilisatsiooni hàlli. Tulnud rikka ja igakylgselt arenenud Euroopa Liidu riigi marjamaale vanade olijate tòòkohti àra vòtma ning òppima, kuidas kahvliga syya*.
Ma tean kyll, et riigi arengutaset ei saa hinnata paljalt selle pòhjal, kui liberaalne on maksusysteem vòi kui palju on moodsaid maju vòi kui suur hulk populatsioonist arvutit kasutab, vòòrkeeli rààgib ja e-hààletab. Aga Itaalia igapàevast elukeskkonda kogedes ja Eesti elu meenutades on mul liigagi tihti tunne, et olen sattunud arenenud riigist mingisse kummalisse latiinobanaanivabariiki, kus pangakonto avamise kàigus kirjutatakse mu nimi ruudulisse kaustikusse, inimesed loobivad prahti kuhu juhtub ning valida on selliste poliitikute vahel nagu Prodi ja Berlusconi. Jumal tànatud, et siin vàhemalt pàike paistab ja osatakse hàsti syya teha ja edevaid riideid valmistada.


*Huvitaval kombel itaallased eelistavad ainult kahvliga syya, samal ajal kui mina noa ja kahvliga makarone ja kòògivilju nysin.

martedì, marzo 06, 2007

Pòhi ja lòuna

Mòttetus Màgilinnas tòòtasin ma koos lòuna-itaallastega ega jòudnud àra imestada, kuidas me iga tund kohvipausi pidasime ning kuidas meil lòunad peaaegu kahetunniseks venisid, sest oli vaja òues jalutada ja suitsetada vòi suitsetajatele seltskonda pakkuda.
Kòige imevààrsem oli minu arvates aga see, et tòòpàeval polnud kunagi òiget lòppu. Harva sai enne yheksat òhtul tehasest lahkuda. Tihti oli vaja oodata mingit meili, ilma milleta ei saanud mingit raportit kokku panna. Tavaliselt raportit oli vaja jàrgmise pàeva hommikuks ja vajaliku meili tàhtaeg oli pàeval kl 2, aga see ei saabunud iialgi enne poolt kaheksat òhtul.
Kui ei tulnud meili oodata, pidime ootama ylemus Fabiot. Ylemus Fabio oli ààrmiselt sympaatne ja intelligentne mees. Noh aga olla inimene tàhendab olla ebatàiuslik olend. Nàiteks ylemus Fabio eripàra oli see, et tal oli kombeks projektimeeskonnaga leppida òhtul umbes kella viieks-kuueks koosolekuid kokku ja siis paar tundi hiljaks jààda. Tavaliselt siis kodanikud ootasid kannatlikult kuni ylemus tuli. Keegi ei teadnud kas ja millal ylemus tuleb. Aga mitte keegi ei làinud òhtul tòòlt àra enne, kui ylemus Fabio saabus. Vahel juhtus, et ylemus saabus kell 9 paiku ja ytles, et ah mis siin ikka, tànaseks lòpetame ja kyll me homme rààgime neist asjadest.
Seepàrast juhtus tihti, et nàiteks M ei saanud trenni minna vòi S-l jài àra deit màgilinna-poisiga, sest tuli ylemust oodata. Minu meelest oli see òhtune ylemuse ootamine kummaline ja àrevusttekitav traditsioon, aga ootasin tàpselt samamoodi nagu teisedki, sest ma austan kohalikku kultuuri ja tahan karjààri teha.

Tàna olen tilluke mutrike hiigelprojektis, mis leiab aset hoomamatu suurusega telekomifirmas. Projektimeeskond koosneb peamiselt pòhja-itaallastest ja vòin kinnitada, et kòik, mida itaallased rààgivad Lòuna-Itaalia ja Pòhja-Itaalia hiiglaslikest kultuurierinevustest on osutunud tòeks! Erinevus on tuntav. Meil on pàevas vaid kaks kohvipausi, mis toimuvad nii kiiresti, et kui viimane inimene masinast kohvi vòtab, on esimesed juba valmis àra minema. Lòunat sòòme sipsti! ja tòòlt lahkume vara – juba umbes poole kaheksa paiku òhtul. Keegi ei suitseta, nii et suitsupause polegi. Mis mind eriti yllatas oli see, et projektijuht andis juba esimesel kohtumisel ootamatult loogilisi selgitusi projekti eesmàrkidest, ajakavast ja vòtmeisikutest. Yhesònaga, tagasi Euroopas!

Telekomifirmas on blogger.com ja skype àra keelatud. Kannatan vòòrutusnàhtude all.
Kas suudate yldse mòista, milliseid kannatusi peab làbi elama inimene, kes on kaotanud kodumaa ning vòimaluse blogida ja skaipida?!
/allakirjutanu lahkub nuuksudes/

Borat

Viimasel òhtul enne Eestist àrakolimist kàisin Borati filmi vaatamas. Kinos inimesed naersid valju hààlega. Kui lòpus nàidati pingviinijààtist limpsivat Ingrid Tònistet, làbis saali ròòmus àratundmiskahin ja naerukihin.
Peale filmi kogunesime sòpradega làhedalasuvas pubis ja vahetasime muljeid, et oli pisut tobe film, aga yldiselt vòttes naljakas ja idaeurooplasele àratundmisròòmu pakkuv.

Eile kàisime Rokuga Borati filmi vaatamas. Minu huvi oli nàha, mis ime làbi on vòimalik dubleerida itaalia keelde idaeuroopa aktsendiga inglise keelt ja Ameerika kultuurikonteksti. Roku huvi oli nàha, mis imefilm see on, mille reklaame on tàis 80% Roomas asuvatest vàlireklaampindadest, kus on kujutatud vuntsidega mees neoonrohelise pàevitustrikooga ja kirjutatud et film on vòitnud GuldKloobuse ja on Oscari kandidaat.

Vàljume kinost. Roku on vait nagu muumia. Kysin, et no kuidas film meeldis. Roku on ikka vait nagu muumia. Autos Roku avanes. Teatas, et see film oli brutissima (tòlge: kòige inetum asi ever) ja et tal on vastik olla ja et me kunagi enam ei làheks selliseid filme vaatama ja yldsegi, mis on selle lolli filmi point ja et Itaalias ei tehta juutide yle nalja. Poleks ma Borati-filmi originaalkeeles nàinud, arvaksin samamoodi nagu Roku.

Oleks ma poliitik, siis mu valimisprogrammi kandev punkt oleks, et filmide originaalkeele dubleerimine tuleb àra keelata.

Esiteks on hààlekasutus nàitlemise oluline element.
Kui nàitleja hààl maha keerata ning selle asemel keegi teine tema rààgitud teksti peale loeb, on see nàitleja professionaalsuse yle irvitamine ja tema tòò viljade peale kusemine.

Teiseks kaob dubleeritud filmi vaataval inimesel vòimalus mòista filmi kultuurikonteksti.
Vòtame lihtsa nàite.
Borati-filmi itaaliakeelses versioonis oli kyll tàpselt tòlgitud see jutt, mida neegrid rààkisid (‘brother’ oli tòlgitud ‘fratello’ jne), aga see tòlge oli sisutu, sest neegri jaoks tàhendab ‘brother’ midagi muud kui itaallase jaoks ‘fratello’. Pealegi rààkisid kòik neegrid enam-vàhem samamoodi nagu Borat, samas kui filmi originaalversioonis rààkisid neegrid ikkagi korraliku afro-inglise keelt ja Borat idaeuroopa-inglise keelt ja valged ameeriklased ameerika-inglise keelt.
Vòtame teise lihtsa nàite - ‘the pursuit of happyness’.
Filmi làbiv liin on see, et peategelane tuletab lasteaiakasvatajale meelde, et ‘happiness’ kirjutatakse i-ga, mitte y-ga ja palub lasteaia nimes kirjaviga àra parandada. Peategelase sellekohased mòttearendused annavad vaatajale màrku tema pyydlemisest parema poole; soovist vòidelda vaimse ignorantsusega ja seda ka piiratud vòimaluste tingimuses; nàitavad, et inimene vòib olla vaene, aga ei pea olema harimatu. Pealegi on ‘happyness’-liin vajalik filmi pealkirja mòistmiseks. Mis aga juhtus dubleeritud versioonis? Filmi nimi on ‘ricerca di felicità’ (ònne otsingud) ja itaalia keeles nààgutamine selle yle, et inglise keeles ‘happiness’ kirjutatakse i-ga oli tàiesti mòttetu ja ebavajalik.

Kolmandaks kaob teravmeelsete mòttevahetuste ja sònamàngude tegelik sisu vaataja jaoks tàiesti àra, sest sònamànge ei ole vòimalik tòlkida teise keelde nii, et nalja mòte sàiliks.

Neljandaks ei yhildu nàitlejate suuliigutused ja see tekst, mida peale loetakse.

Viiendaks kaob vaatajal vòimalus harjutada vòòrkeele kuulamist.

Kuuendaks rààgivad Itaalias kòikide dubleeritud filmide nàitlejad enam-vàhem sama hààlega. Pakun, et yldse kokku on nàiteks umbes 10 inimest, kes Itaalias kòikidele dubleeritavatele filmidele hààlt teevad.
Yhesònaga – nii nagu Itaalias ‘Intimissimi’ pesupoodide ketis on rinnahoidjate suurused vaid 1 ja 2 ja 3 ja 4, pakutakse filmides kuulata pòhiliselt vaid lapse hààlt, naise hààlt ja mehe hààlt. Loomulikult on ka mòningad variatsioonid – nàiteks vana naise hààl ja noore naise hààl. Aga point jààb samaks - itaalia keelde dubleeritud filmides rààgivad kòik vanad naised tàpselt yhesuguse hààlega.

Seitsmendaks on tobe, kui pingviin rààgib itaalia keeles, aga korraga hakkab laulma – hoopis teistsuguse hààlega ja inglise keeles (‘happy feet’).

Nàdala lubadus - edaspidi vaatan itaalia keeles ainult Itaalia filme.

Tòòmeeste casting

Ma pole kunagi elus pidanud tòòmehi otsima. Nii et ma ei tea, kas Itaalias on tòòmehed samasugused nagu Eestis vòi on meil lihtsalt vedanud harukordselt vàrvikate tyypidega.

Esimese tòòmehe-kandidaadi saabumisest andsid màrku Roku isa energilised hòiked, mis laupàeva hommikul kella kaheksa paiku kandusid esimeselt korruselt kolmanda korruseni (kus me Rokuga magame). Mòtlesin, et on maavàrin vòi tulekahju.
Selgus aga, et paanikaks pole pòhjust. Olla saabunud onu Giustino, kes on ametilt seinameister. Nyyd làks kiireks! Enne kui jòudsin pea padjalt tòsta, oli Roku juba riides ja valmis Francavillasse sòitma, et onu Giustinole objekt ette nàidata. Kuni ma kohvi neelasin ja kutid òues hàngisid, selgitas Roku ema, et onu Giustino olla nende majas 25 aastat tagasi sisetòid teinud ja ta on vàga tubli ja tàpne mees ja oleks hea kui me ta valime, sest sugulasi tuleb toetada. Sain ka ylevaate, mispidi onu Giustino sugulane on, aga ei màleta enam tàpselt. Igatahes see on kindel, et 25 aastat tagasi oli onu Giustino juba varases keskeas ning tol laupàevahommikul arvutasin ta vanuse vàlja sellise valemiga

Varane keskiga + 25 aastat = onu Giustino vanus veebruaris 2007

Kui objektile saabusime, vàsis onu Giustino pisut àra kolmandale korrusele ronimisest. Muretsesin, et kuidas ta edaspidi tòòriistakastiga kolmandale korrusele ronib. Meil ju lifti pole. Onu hingeldas pisut, aga siis vaatas ja mòòtis kàrmelt seinad yle ning enne lahkumist esitas sydamest-sydamesse kòne. Nimelt kui onu Giustino Roku vanematele maja ehitas, oli Roku pisike poisiklutt. Nyyd, kui onu Giustino kuulis, et pisike Roku on nyyd suureks meheks kasvanud, naise leidnud ja hakkab kodu ehitama, jàtnud onu Giustino kòik muud tòòd kus see ja teine, et saaks pisikesele Rokule kodu ehitada, kus hakkavad suureks sirguma meie blondid lapsed. Onu Giustino ytles hinna ka – 15 tuhat eurot, lahkusime teineteisest sydamlikult.
Ma Itaalia hinnatasemega kursis ei ole, nii et avaldasin vabalt Rokule arvamust, et 15K on koletislik summa seinatòòde ja parketi installeerimise eest. Rokugi pole ehitustòòde hindadega kursis ja avaldas samuti arvamust, et nii palju meil kyll pole raha, et selle teenuse eest 15K maksta.

Pyhapàeva hommikul kella kaheksa paiku virgusime taas Roku isa ergutavate hyyete peale. Olla saabunud onu Rocco, seinameister. Miks kòik onud nii vara àrkavad Itaalias? Onu Rocco on palju rohkem sugulane, kui onu Giustino ja tal oli enne pensionile minekut Pescara suurim ehitusfirma, sain ma teada Roku emalt nende sekundite jooksul mis kulusid kohvi allaneelamiseks. Onu Rocco oli huvitav mees – hàsti pisike ja yrg-vana, ebaproportsionaalselt pikkade kàtte ja suurte kàmmaldega. Ma arvan, et vajaliku pikkusega kàed on tal arenenud aastatepikkuse seinameistri-karjààri jooksul, sest ta ju lyhike ning ilma pikkade kàteta ylataks ainult poole meetri kòrguseid seinu ehitama. Sòitsime Francavillasse. Onu Rocco vaatas objekti yle ja lahkus. Ma kòike tàpselt ei jàlginud, sest kui tulevase kòògi ròdu inspekteerisin, lehvitas teiselt ròdult ròòmus naabritàdi. Lehvitustseremooniale jàrgnes tutvumine ja mòttevahetus, mille tulemusena jòudsime jàreldusele, et nii sooja talve pole Itaalias tòepoolest tykk aega olnud. Hiljem Roku ytles, et onu Rocco tahab saada 100 eurot pàevas. Otsustasime, et valime onu Rocco.

Lòunalauas hakkasid Roku vanemad selgitustòòd tegema, et pole vaja ehitada garderoobituba. Nimelt Rokul on unistus, et peab olema garderoobituba, kus on sàrgid ja ylikonnad reas rippumas ja kingad vaatamiseks vàlja pandud, justkui poes vòi seleebritite kodudes, nagu me kòik MTV vahendusel teame.
Roku vanemad òpetasid, et àrge hakake selle garderoobitoa pàrast seinu lòhkuma ja parem laske onu Robertol teha suur garderoobikapp magamistuppa. Roku vaidles vastu, mina olin kuss. Mul polnud pòhjust garderoobitoa vastu olla, sest meil on Rokuga poliitiline kokkulepe, mille kohaselt mina olen nòus garderoobitoaga ja tema on nòus, et kòòki tuleb parkettpòrand ja vannituppa pòrandakyte.
Muide, saun jààb àra, sest kolme erineva hinnapakkumise kohaselt on sauna maksumus ca 4000 eurot. Mis Eestis tavaline, on Itaalias pretsedentitu ja hirmkallis.
Roku vanemad ei olnud kerged vastased, kutsusid kohale onu Roberto.
Onu Roberto olnud noorena silmipimestavalt kaunis latiino-mees. Ykspàev peale Teist Maailmasòda emigreerus ta Kanadasse paremaid vòimalusi otsima. Naine ei olnud nòus koos kahe lapsega Kanadasse jàrele kolima ja nii saigi onu Robertost Kanadas kuulus kapimeister ja latiinolaver. Kui ta vanaks jài, jàttis oma Kanada pruudid sinnapaika ja naases Itaaliasse. Need infobitid jagas mulle Roku, kuni me onu Roberto 1964. aasta Alfa Romeo jàrel kappe vaatama kihutasime.
Onu Roberto demonstreeris vanainimeseliku pòhjalikkusega garderoobikappe ja verandat, mis ta oli ise ehitanud. Kapid olid yllatavalt nooblid. Kihutasime objektile. Onu Roberto vòttis asjatundlikult mòòdud, joonistas pòrandale punased jooned ja oli muidu muhe. Leppisime kokku, et me garderoobituba ei ehita ja onu Roberto ehitab meile kaks suurt garderoobikappi – yhe magamistuppa ja teise sellesse tuppa, kus hakkavad tulevikus meie blondid lapsed elama. Muuhulgas informeeris onu Roberto meid ààrmise peenetundelisusega, et seinameister Rocco olla.. mitte eriti preciso. Mul tekkis kohe hirmus kahtlus - kui ikka itaallane ytleb, et seinameister pole eriti preciso, siis on eeldatavasti ilge soss-sepp.

Jàrgneval nàdalavahetusel oli Roku jòudnud otsusele, et garderoobikapi asemel tuleb ehitada ikkagi gareroobituba ning kohtasime pisut pretsedentitut tòòmeest.

Eelnevalt Roku selgitas, et Enzo olla tema lapsepòlvesòber, tal on oma firma ja ta on pàdev ehituse kysimustes.
Niisiis, seisame Rokuga tànaval, ootame lapsepòlvesòpra. Korraga vaatan ja ei usu oma silmi. Piki kitsast tànavat làheneb Itaalia kontekstis tàiesti ebatavaline sòiduk – Mitsubishi Pajero! Vàhe sellest – sòiduk peatub meie làhedal ja sealt vàljuvad – krapsti! – jalad. Làikiv-mustades maonahatekstuuriga kauboisaabastes. Saabaste kylge oli installeeritud ellutòusnud Elvis ise!

Selle aja peale oli juba aru saada, et Ellutòusnud Elvis ongi oodatud tòòmees. Tòele au andes tuleb tunnistada, et kitarr oli puudu ja ta ei tòmmelnud yhe jalaga. Aga tal oli soeng tàpselt nagu Elvisel. Kyll pisut hallinev, aga selle-eest puffis ning soenguseadmisvahenditega fikseeritud, nii et ykski karv ei kòikunud tuule kàes. Vaid soengust oleks piisanud, et mu glamuuriradar àrevalt plinkima panna.
Oli nàha, et Elvis-tòòmees polnud mingi lihtne prole! Ta kandis musti sarvraamidega ja ohtrate Gucci logodega kandilisi prille, lillatoonilist kashmiirkampsikut (mille alt paistsid harmoneeruvas hallikas toonis kashmiirkampsun ja tisside kontuurid). Jalas olid tal tàhelepanuvààrsed hòbeneetidega mustad teksad. Selle piirkonna ulatuses, kus pyksid on veel ainsuses, ilutses massiivne valge-kollasekirju lukk. Selle luku kohta pàrast Roku ytles, et ta olla esiti arvanud, et lapsepòlvesòbral on pyksilukk lahti. Tàpselt nii nàgid need teksad vàlja.
No mind vòttis see tòòmees òhku ahmima. Paraku polnud Elvis-tòòmehe ymbruses eriti òhku, mida ahmida. Minu hypoteesi kohaselt oli teda tabanud purunev parfyymipudel. Seoses sellega jài objekti ylevaatus minu jaoks lynklikuks, kuna pidin iga paari minuti tagant kàima ròdul òhku hingamas.

Elvis-tòòmees oli uskumatult ebasympaatne. Ylbitses ja kritiseeris, et oleme tàitsa pekkis korteri ostnud. Kòik tuleb teil siin vàlja vahetada, teatas ta. Roku avaldas kahtlust, et kas tòesti. Selle peale kysis Elvis-tòòmees, et missa lolli màngid – kas teed siin remonti vòi niisama nalja. Eelmistel tòòmeestel olid mòòteriistad kaasa. Elvis-tòòmehel oli samuti kokkupandav joonlaud mapi vahel, aga selle asemel, et mòòteriist haarata, ilmus korraga vàlja digikaamera ning Elvis hakkas pildistama.
Arhitekt oli meile juba Roku juhiste kohaselt uue tubade skeemi joonistanud. Elvis-tòòmees teatas ilma kysimata, et see on loll skeem ja tegelt tehke hoopis nii – ja sodis kòik meie plaani musta pastakaga tàis.
Kui plaan soditud, teatas ta, et parketi installeerimine vòtab teil siin aega kaks kuud, sest vana pòrand on nii pekkis, et tuleb kòik lahti kiskuda ja betoon uuesti valada. Yldsegi, tòid saavat alustada kòige varem aprilli keskel. Kui varem tahame, tuleb topelt maksta. Àrritusin. Minu arust oli Elvis-tòòmees nòme. Antipaatia on eeldatavasti vastastikune, sest hingamispauside vahel kàisin Elvisele sarkastilisi kysimusi esitamas ja jòllitasin vaenulikult, kui Elvis teatas, et kòòki tuleb ehitada sahver (selle koha peale, kuhu ma olin planeerinud sòògilaua, mille ymber hakkavad tulevikus makarone sòòma meie blondid lapsed ja kylalised Eestist).

Selle nàdala jooksul peaks Elvis-tòòmees hinnapakkumise saatma. Kui Roku isa ja ema kuulsid, et me Elvis-tòòmehega kohtusime, vòttis Roku isa endale pyha kohustuse otsida jàrgmiseks laupàevaks vàlja alternatiivseid tòòmehi.