giovedì, aprile 12, 2007

Debor

Ytlen ausalt, Itaalias tòòl kàia ja kogeda, kuidas siin tòò on organiseeritud, tekitab mul tihti raskekujulist deborit.

Mina olen keskpàrane lineaarse mòtlemisega eestlane ja mind on ikka kasvatatud selliste pòhimòtete najal, et nàiteks lobisemise eest palka ei maksta vòi et yheksa korda mòòda yks kord lòika vòi et kui leiad probleemi siis paku ka lahendus. Minu kòige fundamentaalsem tòò tegemise pòhimòte on ikka olnud, et aega tuleb sààstlikult ning eesmàrgistatult kasutada. Samuti on mul aastatepikkuse tòòlkàimise jooksul kujunenud meeldivaks harjumuseks koosolekutel mòttetut mòla killida ja kui heietamiseks làheb, siis aega viitmata nòuda, et mis on heietuse eesmàrk.

Nyyd vàljendangi siin internetis nuttu ja hala, sest seoses dramaatiliste kultuurierinevustega ei kehti Itaalias ykski mu fundamentaalsetest tòò tegemise pòhimòtetest.

Nàiteks ykspàev oli jàlle selline pàev, et làksin hommikul tòòle.
Olin kohe hommikul vara proaktiivne ja kysisin ylemuselt, et mul on kòik tòò tehtud ja mis ma nyyd jàrgmiseks teha vòiks.
Ylemus oli kysimuse yle siiralt yllatununud. Teisedki hakkasid lòbustatult naerma ja selgitasid, et nàiteks itaallane ei kysi kunagi nii.
Umbes yheteistkymneni nagu polnudki òieti teada, et mis ma tàna teen, hakkasin tasapisi blogisid lugema.
Jòudsin just Evelin Sepa blogis huvitavate kommentaarideni, kui korraga sadas selgest taevast meil, et vaja diagramm meisterdada.
Meisterdasin paar tundi, saatsin àra.

Jàlle nagu polnud midagi tarka teha. Vahepeal oli lòuna ja kujutlesin juba, et kell kuus lahkun ja jòuan poest syya osta.
Nimelt, ma ei jòua kunagi tòòlt nii vara àra minna, et jòuaksin toitu osta, sest siin punkri làhedal pannakse kòik poed hiljemalt kl 8 kinni – tàpselt siis kui mul tòòpàev lòppeb.
Eeltooduga seoses valitseb punkris juba pikemat aega nàlg - yksòhtu nàiteks jàrasime Rokuga uut Kalevi shokolaadi òhtusòògiks (see valge shokolaad, maasikate ja kypsikutega), mille M mulle lahkelt Eestist kohale toimetas. M-i kylaskàik oli yldse nagu humanitaarabi-visiit - terve nàdala elasime yle, syyes òhtusòògiks eri variatsioone rosinaleivast ja hotell ‘olympia’ halvaakoogist. M tòi ka sportikonservi, aga seda me pole saanud àra syya, sest mul pole aega olnud, et minna konserviavajat ostma. Muidugi tuleb tunnistada, et olukord pàris nutune ei ole, sest tihti kàime Rokuga nàlja vàltimiseks peentes restoranides sòòmas.

Tulgem aga tagasi Itaalia tòòpàeva meeleoludesse - ootamatult kell kolm teatati, et tuleb projektikoosolek.
No ujusin kohale.
Meil on siin mitu projekti kàsil ja see oli tàpselt sellise projekti koosolek, milles ma ei osale tegelikult. Oli veel kaks inimest kohal, kes selles projektis ei osalenud. Kindluse mòttes ei òeldud, et miks me peame koosolekule tulema. Kaks tegelast hakkasid ilma igasuguse sissejuhatuseta, kuid selle eest piinarikka detailsusega ylemusele ette kandma yhte diagrammi, mida nad olid teinud. Kohati toimusid àgedad vaidlused, et kas mingi tegevus làheb yhest systeemist teise, vòi làbib vahepeal ka kolmanda. Ja kui làbib kolmanda, siis kas ikka kindel, et just selle systeemi, mitte mingi teise. Igaks juhuks ei kontrollitud kuskilt andmeid jàrele, vaid tòde syndis tapvalt pikkade diskussioonide kàigus. Vahepeal ylemus tutvus diagrammiga, seda valjusti ette lugedes, siis kòik kuulasid aupaklikult.
Oli hetki, kus mònele koosolekul osalejale saabus pààstev telefonikòne. Too vòttis alati kòne vastu, rààkis umbes viis minutit koosolekulaua taga ja siis làks koridori oma telefonikònet jàtkama. Tavaliselt ylejàànud kòik ootasid ja hàngisid niikaua. Need aga, kellele telefonikòne oli tulnud, olid ilmselgelt ròòmsad vòimaluse yle minna koridori jalga sirutama ega kippunud naasma.
Àkitselt – naksti! - tuli kohvipausi aeg. Kohvipausile pààsesin yle noatera ausalt òeldes. Nimelt kui keegi passiivsetest osalejatest nàiteks hakkas oma arvutis surfama ja muid asju tegema, siis ylemus kohe juhtis ignorantsele kàitumisele viisakalt tàhelepanu ja palus koosolekul osaleda. Sellega seoses ei saanud ma blogisid lugeda ega midagi, vaid pidin kuulama itaaliakeelset igavat juttu. Jube uni kippus tulema. Peale kohvipausi medideerisin niisama ja mòtisklesin, et jàrgmine revolutsiooniline leiutis peale viilutatud leiva, kontaktlààtsede ja GPS navigaatorite oleks minu arust see, kui keegi leiutaks, kuidas saaks avatud silmadega magada. Kokkuvòttes lòpetasime koosoleku kell pool yheksa òhtul.

Koju jòudes oli mul nii kole debor, et hakkasin lugema Charles Dickensi raamatut ‘Hard Times’.
Kòògikappi olid jàànud vaid yksik kummelitee pakk ja mingi leib ‘Jerusalem Matzot’, mille ma kunagi eelmisel aastal uudishimust ostsin ja mis sòòmata jài, sest polnud kuigi maitsev.
Kòht korises, tuju oli sitt. Suhestusin erilise pingutuseta puudustkannatava inglise tòòlisklassiga 19ndal sajandil.

Yhesònaga, et muidu ma ei nurisekski, aga ma ei saa aru miks ylemus iseseisvalt ei vòinud seda presekat làbi lugeda ja siis konkreetsete kysimuste vormis juba nende kahe inimesega asjad sirgeks rààkida, selle asemel, et viit inimest hilja òhtuni mòttetult kinni hoida, kellest kolmel polnud mitte halligi teha.

5 commenti:

mnjah ha detto...

Avatud silmadega saab vägagi hästi magada - kanna töö juures päikeseprille!!! Ja kui siis keegi midagi pärib, maini et mees lõi sul näo üles ja seepärast peadki prille kandma ka siseruumides...või et on mingi silmahaigus...ja keegi ei küsi enam midagi.
Tööst endast - ma olen siin kontorist töötanud pea 4 aastat ja olen itaallasliku mentaliteedi ära õppinud (õppinud, mitte harjunud). Alguses kõik imestasid, et mis imeloom see eestlane on, et nii kui tööle sai, kukkus kohe tööd tegema ja ei tahtnud kohvi juua ega juttu ajada. Aga töö mulle meeldis.
Ülemus rääkis mulle kogu aeg, et siin firmas ei anta kellegile konkreetseid ülesandeid, vaid igaüks otsib endale tegevust. Ja nii kui mul tekkis vaba aeg, hakkasin riiuleid korda sättima või muud sellist. Hiljem aga hakkasin tähele panema et mu kolleegid kes said sama palka, ei liigutanud lillegi ning kuigi mind kiideti ei antud pennigi lisaks kui mõni kiire töö sai tehtud. Siis hakkasingi mõtlema, et milleks endale tööd juurde otsida kui palk sellest ei muutu...ja nii muutusingi blogipidajaks eheheh või muidu surfajaks...

pirru ha detto...

silmahaiguseks sobib hästi: eile pandi mulle belladonna tilku ja ma ei saa nüüd väga teravas valguses viibida ja lugeda ka eriti ei saa

Katu ha detto...

Oi Mnjah, see kommentaar oli valgustuslikum kui sa yldse arvata oleks osanud. 'Meil pole siin konkreetseid ylesandeid' tekitas minus erilise àratundmisròòmu!

A muidu yldiselt aitàh teile soovituste eest, mis avasilmi magamist puudutab :)
Siis on mul veel praktiline kysimus, et kuidas saaks nii koosolekul magada, et pea ei vaju alla? Ilma abivahenditeta muidugi, ma mòtlen.

pipi ha detto...

Meie ühes eesti pangas arutame seda kuidas inimesi arendada mitte läbi koolituste vaid läbi "arendavate ülesannete" :) Meie arvates on arendavaks ülesandeks näiteks miski äriliini strateegiaprotsessi juhtimine või mõne suurema projekti vedamine. Meie emapangas, mis asub mõne riigi kaugusel, on kasutusel sama põhimõte. Aga seal arvatakse arendavaks just nimelt koosolekutel osalemine, kus sa muidu osalema ei peaks ning pärast küsimuste ja ettepanekute esitamine teemal, et mida sina teismoodi teeksid. Oled sa kindel, et sind keegi ilma sinu teadmata suuremaks väljakutseks ette ei valmista :-)

Katu ha detto...

Pipi, ma muidu arvasin ka alguses, et need koosolekud on mingi vàljakutseteks ettevalmistamine. Aga teadmis? Panin tàhele, et kui kogenumad kolleegid neil koosolekutel mingeid teemakysimusi esitasid, siis ylemus teatas, et meil pole praegu aega siin teie probleemidega tegeleda. Ja keegi pole mu kàest pàrast kysinud, et mis ma neist koosolekutest arvan vòi mida ma teistmoodi teeks.
Muidugi alati on variant, et see on mingi Itaalia interpretatsioon pòhjamaistest juhtimisvòtetest?