VinItaly

Ykspàev me kàisime Veronas sellisel yritusel nagu VinItaly. See on tàhtis yritus, mis toimub kord aastas ja kuhu kogunevad kogu Itaalia veinimyyjad ja –ostjad.

Àratus oli hommikul kell neli.
Meie Rokuga olime saabunud kaks tundi enne àratust òhtusòògilt, mille korraldas yks Roku sòber Stefano.
See on nagu selles mòttes huvitav fenomen Itaalias, et kui on vaja kellelgi tòòd otsida, siis ei hakata mitte tòòkuulutusi vaatama, vaid tuttavaid moosima.
Nàiteks ykspàev kutsusid Stefano ja tema imekaunis, kuid hàirivalt vaimuvaene abikaasa meid òhtust sòòma.
Oli noobel restoran ja ka arve tuli noobel. Hoolimata Roku àgedatest protestidest nihverdas Stefano asjad nii, et maksis ise arve.
Pàrast koduteel Roku kommenteeris kogenult, et oi-oi huvitav mis see òhtusòòk mulle kyll nyyd maksma vòib minna.

Jàrgmisel pàeval làhenes Roku ema tàhendusrikka sònumiga:”Ma siin àsja rààkisin Stefano emaga. Stefano naine otsib tòòd juba pikemat aega ja mulle, Roku, teeks vàga suurt heameelt, kui sa aitaksid Stefano naisele teie firmas yks tòòkoht leida.”
Vahetasime Rokuga pilke. Nimelt Roku ylemus ja yhtlasi firmaomanik on shovinistlik siga, kes pòhimòtteliselt ei vàrba naisi, sest naistel on kombeks seoses synnitusega tòòlt puududa ja ylemuse enda naise nàitel nàeme, et naise koht on kodus mitte tòòl. Vahel on ylemuse naisel lubatud kàia kodust vàljas, pòhiliselt synnitamas vòi turul toiduvarusid tàiendamas.
Yhesànaga Roku siis keerutas-tiirutas selle jàrelepàrimise peale ega vastanud suurt midagi.

Aga Stefano pole papist poiss. ’Ciao!’ tabas mind ykspàev reibas telefonikòne Roku òelt. ’Stefano ja ta naine kutsusid meid laupàeval Antonioga pizzat sòòma. Yhesònaga, et kui te olete Francavillas ja Rokule sobib, siis te olete ka vàga oodatud’. Mòttes aplodeerisin Stefano myygitehnikate yle.

Novot ja siis me làksimegi pizzat sòòma Stefano ja ylejàànud seltskonnaga. Roku, kuna tal pole vòimalik Stefano naist tòòle sebida, kavatses seekord ise arve maksta, et see oleks nagu Itaalia rafineeritud lobistamismaastikul signaal viisakast àraytlemisest. Aga seegi kord tòttas Stefano salakavalalt enne arve maksmise hetke korra laua tagant àra ja pàrast selgus – naksti! – et kòik on korras juba.
Yhesònaga Roku on nyyd ilgelt keerulises olukorras ja kaks tundi peale seda òhtusòòki startisime Veronasse – mina, Roku ja Roku isa.

Hommikuhàmaruses keerasin end autos tagaistmel rullbiskviidiks ja tukkusin.
Vahepeal màrkasin, et onu Gino oli meie ekipaazhiga liitunud.
Siis màletan veel uduselt màetippusid, Autogrilli kaputsiinot ja seda, et pidevalt mingi kehaosa jài kuidagi kangeks.

Edasi tuli juba Verona.

Verona làhedal kàivitati Julietta-Ansipi GPS navigaator, jòudmaks messikeskusesse. Roku isa ja onu Gino on viisakad vanakoolimehed. Nad tànasid navigaatorit lòbustatult iga juhise eest ja kui navigaator liiga palju lobisema hakkas, ytlesid rahustavalt, et nad juba teavad kyll, kus òige tee on. Hàrrad imestasid vàga, et kuidas ikka tànapàeva tehnoloogia on arenenenud, et selline vàike vidin nii tàpselt teab, kuhu minna ja puha. Onu Gino kysis, et kuidas navigaator teab, et me just tàpselt Veronasse messikeskusesse tahame minna. Ma nalja pàrast ytlesin, et satelliidid tànapàeval loevad selle inimese mòtteid, kellele navigaator kòige làhemal on. Onu Gino vòpatas pisut.

Alguses oli navigaatorist palju abi, aga mòne hetke pàrast hakkasime màrkama, et pyhapàeva hommikul vara vooris ebaloomulikult palju inimesi, làpakakotid òlal ja cabin-size kohvrid reipalt jàrel veeremas, kòik yhes suunas. Tallinnas nàeb tavaliselt taolist vaatepilti, kui on mingi suur kontsert vòi laulupidu tulemas ja siis inimesed kònnivad kòik pyhalikult Ale Coq staadioni vòi Saku Suurhalli suunas.

Messikeskus oli hiigelsuur. Ma pole peale Robbie Williamsi Berliini-kontserti kunagi nii suurel yritusel olnud. Yritustekorraldaja pilguga olukorda hinnates ja seda Itaalia-koeftitsendiga korrutades pean ytlema, et absoluutselt imevààrselt hàsti oli korraldatud VinItaly. No pàriselt kohe.

Niisiis, onu Luca abiga, kes messil oma veine oli demonstreerimas, pààsesime pileti ostmisest ja sebisime end kiirelt Abruzzo regiooni telki. Yldiselt oli vàljapanek nii korraldatud, et igal regioonil oli oma telk ja Toskaanal oli kaks telki.

Kogu pàev mòòdus imelikus vines olles, mis oli tingitud magamatusest, tyhjast kòhust ja jàrjepidevast veinide degusteerimisest. Muide, kas teile ei tundu, et sòna ’vine’, on kuidagi vàga sarnane sònaga ’wine’? Ma arvan, et see sarnasus pole juhuslik. Selles mòttes, et kus on ’wine’, pole ’vinetki’ vaja kaua oodata.

Yldiselt tegin mòned tàhelepanekud.

Esiteks Abruzzo regioonis tabas otse hommikul vara mind pàeva mystilisim vàljapanek – veinipudelid ja Viagra tabletipakid kenasti klaasi taga reas. Mida sellega òelda taheti? Kas Pfizerilt kysiti luba, nende toodangu kasutamisel veinireklaamis? Kahjuks ei saanud kysida, sest me jòudsime nii vara kohale, et selle vàljapaneku autoreid polnud veel nàha.

Teiseks oli selgelt nàha nii-òelda Teise Itaalia ja Esimese Itaalia vahelisi erinevusi. Nimelt vaesemate regioonide telgid (nagu Sitsiilia, Abruzzo, Puglia) olid kohalike turismiametite sponsoreeritud ja tàis pisikesi bokse, kus siis perefirmad oma toodangut nàitasid ja kòigile, kes vàhegi boksi làhedale korra tukkuma jàid, ligi tikkusid ning veini mekkida pakkusid. Rikkamate regioonide telkides (nàiteks Toskaana, Friuli Venezia ja Lombardia) olid aga veinitootjad enamasti suured kahekorruselised baarid ehitanud, kuhu pààses sisse kutsega. Ka proledele pakuti neis peentes asutustes veini, aga tavaliselt kàis see nii, et baari yhes kyljes oli pisike avaus seinas, kus Mòttetud Inimesed said veine proovida.

Kolmandaks sain teada, kuidas òiget oliiviòli àra tunda. Nimelt mina pisut algaja òli-snoobina olen siin Itaalias, oliiviòli esiriigis, juba tykk aega kohalikelt uurinud, et kuidas teha vahet ekstra-kvaliteetsel òlil ja lihtsalt oliiviòlil. No ja tavaliselt vastatakse, et tuleb naabri kàest osta vàrskelt pressitud òli. Mind see vastus pole aga eriti rahuldanud ja kogu aeg on nagu kripeldanud, et kuidas ikkagi aru saada. Yhesònaga, ma hàngisin yhes boksis, kus tutvustati Abruzzo òlisid ja seal lahke hàrra seletas. Òlil peab olema D.O.P. tàhis, see tàhendab sisuliselt sama, nagu veinil D.O.C. Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma tean kindlalt, et yhele konkreetsele eestlasele on sellest infost siin kasu. Seal boksis sòin ma juba hommikutundidel leiba ja òli kòhu tàis, et ebakainesse olekusse sattumist vàltida.

Neljandaks seal VinItalyl oli nii, et pakuti veini sedasi, et presenteerija ulatas proovjale klaasi veiniga siis vahtis alati nii ootusàrevalt ja pinevalt, et narr oleks olnud mitte midagi òelda. Mina olen sotsiaalselt kergesti mòjutatav ja sellega seoses omandasin meie ekipaazhi hulgas kapi-sommelier kuulsuse. Nimelt kuna alati nii pinevalt jàlgiti, siis tundsin vajadust iga veini mòtlikult vastu valgust keerutada, seejàrel pikalt nuhutada, mureliku ilmega lonks vòtta ja seda keele peal hoida. Kòik need tegevused oli vajalikud pigem selleks, et verbaalseks osaks mòtteid koguda. Vot ja siis pàrast pikka nuuskimist ja mòtisklust ma vàljendasin mingi zen mòtte. Yhes kohas pàrast jàrjekordse Pecorino mekkimist teatasin nàiteks:”Hmm... oleks nagu.... (mòtlik pilk klaasipòhja) pirn...”. See dadaistlik teadaanne tekitas onu Ginos joovastuse ja ta ònnitles sealsamas Roku isa selle puhul, et perekonna traditsioonide vààriline minia on leitud.

Seal VinItalyl juhtus Puglia telgis meiega yks pentsik asi.
Kòikides Teise Itaalia telkides oli baar, kus regiooni veinid olid vàlja pandud. Yhesònaga hàngime ekipaazhiga Puglia baaris parajasti, kui làheneb galantne noorsand ja kysib viisakalt, et kas me tahame ehk tulla veini degusteerima. Olime nòus muidugi. Noorsand juhatas meid òige kuubikuni ja haihtus. Ilmselt ylejàànud ohvreid otsima, vòin ma tagantjàrgi tarkusest òelda.
Kuubikusse oli tekitatud konverentsiruum, iga istekoha juures veepudel ja kuivikud, nagu korralikul degusteerimisyritusel kombeks. No istusime pahaaimamatult ilusti neljakesi esiritta ja onu Gino korduvate julgustavate nòuannete peale asusin kuivikuid sòòma.
Ootasime pàris tykk aega, kuni inimesed kogunesid.
Konverentsiruumis oli ka presiidiumilaud, kus istusid mòned vanamehed ja daam, kelle nàokuju oli TàPSELT samasugune nagu neandertallasel. Imeline, samas ootamatu elamus– nàha kuldnòòpidega kostyymis yrgnaist otse òhtumaise hedonismi hàllis! Algus kuidagi nagu venis ja sellega seoses hakkasime ajaviiteks laual olevaid infomaterjale lappama. Algas see materjal veinidefinitsiooniga (kòik raamatud ja infomaterjalid algavad Itaalias definitsioonidega, mul on mulje jàànud). Edasi tuli lugematu arv A4 lehti, mis olid tihedalt teksti tàis. Pilte ja tyhje reavahesid ei olnud. Ma pòhimòtteliselt ei loe yhtki teksti, kust puuduvad reavahed ja pildid, nii jài see massiivne teos minu poolt làbi tòòtamata.

Lòpuks oli saal rahvast tàis ja yks mees tegi sissejuhatuse. Roku sosistas mulle kòrva, et mees on kuulus veiniajakirjanik. Kuulsaid inimesi tuleb tàhelepanelikult silmitseda, nii et ma hakkasin teda silmitsema. Hàrral olid hòrenevad mustaks vàrvitud juuksed yle pea kammitud ja kuldne kòrvaròngas kòrvas. Yldiselt oli ta kenasti pàevitunud ja ypriski elegantne.
Algus oli tyypiline Itaalia moodi algus - tànati pikalt, yhekaupa ja galantselt kòik korraldajaid ja ka kòiki teisi, kes on oma panuse andnud. Siis tutvustas Kuulus Veiniajakirjanik iga presiidiumi liiget, rààkides iga vanamehe kohta, kuidas ning millal ta igayht neist esimest korda kohtas ja siis kuidas tutvus edenes ja kui hindamatu on iga vanamehe panus tema, Kuulsa Veiniajakirjaniku, enoloogilisse arengusse ja muidugi ka tànasesse imevààrsesse yritusse, mida meil kòigil on siinkohal eriline au nautida. Yrgnaine oli muide turismiametnik Lecciast, vòtan ma siinkohal kokku tutvustuse, mis oli oluliselt lyhem kui vanameestele pyhendet kòned. Shovinistlik siga, klassifitseerisin ma mòttes Kuulsa Veiniajakirjaniku.
Siis sai sòna yks presiidiumi vanameestest. Ta rààkis nii pikalt, et ma hiberneerusin selleks ajaks ja ma ei tea, mida ta rààkis. Seejàrel anti mikker Yrgnaisele.
Yrgnaist oli huvitav jàlgida, aga ka tema sònavòtt oli nii igav, et pàrast hetkelist àrkamist hiberneerusin uuesti. Tòele au andes tuleb òelda, et enne kui ma hiberneerusin, oli teda vòrdlemisi huvitav jàlgida, sest rààkides ta raputas ehteid ja juukseid vàga paeluval moel.

Hakkasime nihelema, sest veini nagu ei olnud kusagil ja oli kartus, et kui igale presiidiumiliikmele sòna antakse, tuleb sedasi lòunaaeg kàtte ja on puha patt kallil lòunaajal kònesid kuulata.

Roku isa murdus esimesena. Tòusis kàbedalt pysti ja jàrjekordse kiiduaplausi ajal hiilis kuubikust vàlja. Hetke pàrast tuli onu Ginole telefonikòne. Onu Gino vaatas telefoni ja tema ilmest vòis aru saada, et on tàhtis kòne – no kui mitte paavstilt, siis vàhemalt tema armastatud emalt kindlasti. Onu Gino vòttis kòik oma oma asjad ning tuiskas kuubikust vàlja telefoni vastu vòtma. Jàrgmisena hiilis Roku vàlja ja ei làinudki kaua aega, kui mullegi tuli kòne paavstilt. Kujutasin ette, et ma tòòtan veel Eestis ja vòtmeklient on helistamas parajasti, et teada anda, kas vòitsime riigihanke – just selle ilmega lahkusin kuubikust, et olukorda kuidagi leevendada. Kuubikust vàljudes vòtsid mind vastu itsitavad ekipaazhiliikmed. Olime kerge pààsemise yle hirmus ònnelikud, aga igaks juhuks lippasime kibekàhku Puglia telgist minema.